Süüdistatava Konstantin Ilinogroskiy kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Rein Laid Kelly Kruusimägi Konstantin Ilinogorskiy Elu- või asukoht ja aadress: XXX XX-XX XXXXXX XXXX, Harjumaa, hetkel asub Tallinna Vanglas; Isikukood või sünniaeg: 38310220287; Kodakondsus: Venemaa Föderatsiooni kodanik; Haridus: XXXXXXXX; Emakeel: vene keel; Töökoht või õppeasutus: OÜ E Karistatus: varem kriminaalkorras 5 korral karistatud, hetkel kehtivaid kriminaalkaristusi 2, sh viimati: Harju Maakohtu 05.11.2014.a otsusega mõisteti KarS § 200 lg 2 p 7, 9 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemise eest vangistus 3 aastat; KarS § 424 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemise eest vangistus 1 aasta. KarS § 64 lg 1 alusel loeti kergem karistus kaetuks raskemaga, mõistes liitkaristuseks 3 aastat vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel arvati karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg kokku 7 päeva ning ärakandmisele kuulub 2 aastat 11 kuud ja 23 päeva
Kaitsja
vangistust. Tõkend – vahistamine alates 08.11.2014 Vandeadvokaadi vanemabi Rein Laid
Asja lahendamise viis
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Harju Maakohtu 19. mai 2015. a kohtuotsus Konstantin Ilinogorskiy suhtes jätta muutmata ja kaitsja apellatsioon rahuldamata. Edasikaebe kord Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsiooni esitamise soovist tuleb ringkonnakohtule kirjalikult teatada 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kantselei kaudu teatavaks tegemisest. Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult Riigikohtule 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik ringkonnakohtu otsusega tutvuda. Süüdistatav võib kassatsiooni esitada üksnes advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel. Menetluskulude peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 10 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Määruskaebus esitatakse Riigikohtule ringkonnakohtu kaudu.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Konstantin Ilinogorskiy on kohtu alla antud ja süüdistatakse OR tahtlikus tapmises, mis seisnes selles, et 08.11.2014.a ajavahemikul kell 14:00 kuni 14:06 sisenes Konstantin Ilinogorskiy Harjumaal XXXXXXX linnas XXXXX X-XX asuvasse korterisse, kus ründas OR’t, lüües tahtlikult OR’t korduvalt kätega pea-, näo- ja ülakehapiirkonda. Peksmise käigus surus K. Ilinogorskiy OR voodile pikali, istus OR ülakeha peale, surudes keharaskusega OR rindkere peale ning kägistades OR`t kätega kaelast kinni hoides. Seejärel, kui OR’l õnnestus püsti tõusta ning ta hakkas K. Ilinogorskiy’st eemalduma, jätkas Konstantin Ilinogorskiy OR peksmist kätega korduvalt pea- ja ülakehapiirkonda ning haaras OR’l selja tagant kätega kaela ümbert kinni ja lämmatas selliselt OR’t. Seejärel tõukas Konstantin Ilinogorskiy kätega OR`t, mistõttu OR kukkus pikali põrandale, kus OR suri rindkere kompressiooni ja kätega kägistamise tagajärjel mehaanilise lämbuse tõttu. Kiirabibrigaadi sündmuskohale jõudmise ajaks kell 14:32 oli OR surnud. Peksmisega tekitas K. Ilinogorskiy OR’le mitteeluohtlikud tervisekahjustused: haavad alahuule limaskestal, nahaalused verevalumid suuümbruses ja lõuatsil, nahamarrastuse ja nahaalused verevalumid otsmikul, nahaaluse verevalumi vasakul küünarvarrel, nahamarrastused põlvedel. Sellise tegevusega pidi Konstantin Ilinogorskiy vähemalt möönma igasuguse raskusega tagajärje saabumist OR tervisele ja elule. Oma tegevusega pani Konstantin Ilinogorskiy toime teise inimese tapmise, s.o KarS § 113 järgi kvalifitseeritava kuriteo (alates 01.01.2015.a on sama tegu kuriteona kvalifitseeritav KarS § 113 lg 1 järgi).
2.Harju Maakohtu 19.05.2015 otsusega tunnistati Konstantin Ilinogorskiy süüdi KarS § 113 (kehtivas redaktsioonis KarS § 113 lg 1) järgi ja karistati vangistusega 11 (üksteist) aastat. KarS § 65 lg 2 alusel liideti mõistetud karistusele Harju Maakohtu 05.11.2014 otsusega mõistetud kandmata karistus, see on 2 (kaks) aastat, 11 (üksteist) kuud ja 23 (kakskümmend kolm) päeva vangistust. Liitkaristuseks loeti 13 aastat, 11 kuud ja 23 päeva vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel arvati karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg ja loeti karistuse alguseks 08.11.2014.a. KrMS § 180 lg 1 alusel mõisteti Konstantin Ilinogorskiy ́lt välja riigituludesse menetluskuludena
2(22)
sundraha 975 eurot, kaitsjatasu kohtueelses menetluses 312 eurot; koopiakulud 1 euro; surnu kohtuarstliku ekspertiisi kulud 391,00 eurot. Menetluskulud kokku: 1679 eurot. DNA ekspertiisi kulud summas 4332,00 eurot jätta riigi kanda kui tõendamisvajadusest mittelähtuva ekspertiisi maksumus. KrMS § 180 lg 3 alusel määrati, et Konstantin Ilinogorskiy võib menetluskulud tasuda ositi 12 kuu jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest. Sama kohtuotsusega rahuldati ÕR tsiviilhagi TsMS § 440 lg 1; VÕS § 129 lg 1,2 ; § 134 lg 3,lg 5 ja § 1050 alusel ning mõisteti Konstantin Ilinogorskiy ́lt välja 30 000 eurot mittevaralise ja 954,58 eurot varalise kahju katteks ÕR kasuks.
ESITATUD APELLATSIOON
3.Apellatsiooni esitas süüdistatava Konstantin Ilinogorskiy kaitsja advokaat Rein Laid, kes leiab, et maakohus tunnistades Konstantin Ilinogorskiy süüdi KarS §113 järgi on kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust, maakohtu poolt mõistetud karistus 11 aastat vangistust on ülemäära karm ning ei vasta Konstantin Ilinogorskiy süü suurusele.
4.Kaitsja leiab, et maakohus hindas tõendeid ühekülgselt ning tegi selle tulemusena ebaõigeid järeldusi, mis päädisid K. Ilinogroskiy põhjendamatu süüditunnistamisega KarS § 113 alusel.
4.1.Maakohus on kohtuotsuses osaliselt refereerinud sündmuskoha vaatlusprotokolli ning seejärel sellest refereeringust järeldanud, et „Sündmuskoha vaatlusprotokollis kajastuv on kooskõlas kannatanu ÕR ütlustega sündmuse käigu kohta ja kinnitab kannatanu ÕR ütluste usaldusväärsust. Kannatanu ütlused sellest, kuidas tema poeg ja süüdistatav rüselesid; kuidas tema püüdis süüdistatavat puupulgaga lüüa jne – see on kooskõlas ka sündmuskoha vaatlusel tuvastatuga. Õhupüstolit, mis võeti pärast sündmust maja juures ära K.Ilinogorskiylt, nimetasid oma ütlustes mitmed tunnistajad.“ Kaitsjale jääb arusaamatuks kuidas sündmuskoha vaatlusprotokollis kajastatu on kooskõlas kannatanu ÕR ütlustega ja kuidas sellest võib teha järelduse, et ÕR ütlused on usaldusväärsed. Nähtuvalt sündmuskoha vaatlusprotokollist paiknesid esemed korrapäraselt, seega on ebaselge, kuidas esemete korrapärane paiknemine on kookõlas ÕR ütlustega. Kaitsjale on arusaamatu ka sündmuskoha vaatlusprotokollis fikseeritu „Pesukorvil on tumedat tooni korpusega õhupüstol... Õhupüstol on laadimata. Püstolitorul märgistus SIG SAUER SP20222. Püstoli salvepesa tühi. Püstol pakendati pappkarpi ja varustati selgitavate kirjadega, pappkarbile omistati number nr 9. (fotod nr 10-14). Õhupüstol võeti sündmuskoha vaatluse käigus kaasa.“, maakohtu poolt sündmuskoha vaatlusprotokollist refereeritu, et „esikust on leitud kapilt laadimata õhupüstol märgistusega SIG SAUER SP2022“, ning sellest tuletatud maakohtu järeldus „Õhupüstolit, mis võeti pärast sündmust maja juures ära K.Ilinogorskiylt, nimetasid oma ütlustes mitmed tunnistajad.“ Kui õhupüstol võeti pärast sündmust maja juures ära K.Ilinogorskiylt, mida nimetasid oma ütlustes mitmed tunnistajad, siis kaitsjale on arusaamatu, et kuidas on võimalik, et nimetatud õhupüstol K.Ilinogorskiylt juba äravõetuna sattus maja juurest sündmuskohana nimetatud korterisse pesukorvi peale ja see fikseeriti sündmuskoha vaatlusprotokollis sündmuskoha vaatlust teostanud uurija poolt sündmuskohalt leitud esemena. Sündmuskoha vaatlusprotokollis on fikseeritud, et „Kogu sündmuskoha vaatluse käigus viibis samas korteris kannatanu ema ÕR, ik XXXXXXXXX, kes jäi pärast vaatluse lõppu sündmuskohale XXXXX X-XX, XXXXXXX linn.“ Sündmuskoha vaatlusprotokollist nähtub, et sündmuskoha vaatlus toimus 08.11.2014.a. algusega kell 16:25 ja lõpuga kell 19:00. Sündmuskoha vaatluse viis läbi uurija SR, uurimistoimingus osalesid kriminalist AÕ, vanemkriminalist SH ja kohtuarst E S.
3(22)
Samas kohtuistungil avaldatud kannatanu ÕR deponeerimata ütluste 08.11.2014.a. ülekuulamise protokollist nähtub, et ÕR kuulati kannatanuna üle juhtivuurija VB poolt 08.11.2014.a. algusega kell 17:30, ülekuulamine lõppes kell 18:30. Seega kaitsjale on arusaamatu, kuidas oli võimalik 08.11.2014.a. ajavahemikul 17:30 kuni 18:30 kuulata üle ÕR-t, kui tulenevalt sündmuskoha vaatlusprotokollist „Kogu sündmuskoha vaatluse käigus viibis samas korteris kannatanu ema ÕR, ik XXXXXXXXXX, kes jäi pärast vaatluse lõppu sündmuskohale XXXXX X-XX, XXXXXXX linn.“ ja sündmuskoha vaatlus toimus 08.11.2014.a. algusega kell 16:25 ja lõpuga kell 19:00. ÕR ülekuulamisprotokolli kohaselt toimus ülekuulamine aadressil XXXXXXX, XXXXX X-XX, samas uurija VB viibimist sündmuskohal, sündmuskoha vaatlusprotokollis, erinevalt ÕR-st, kajastatud ei ole. Maakohus on jätnud sisuliselt tähelepanuta ja hindamata sündmuskoha vaatlusprotokollis kajastatu, et „Sündmuskoha vaatluse alguses oli sündmuskohta muudetud, laiba asendit muudetud.“ Eeltoodust lähtuvalt kaitsja on seisukohal, et sündmuskoha vaatlusprotokoll ei saa olla usaldusväärseks tõendiks ja maakohus ei oleks saanud kohtuotsust tehes käsitleda sündmuskoha vaatlusprotokolli lubatava tõendina ning tuletada sellest protokollist loogikaga mitte kooskõlastuvaid järeldusi.
4.2.Maakohus on refereerinud SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla kiirabikaardil olevaid kirjeid ning järeldanud, et sellest võib „teha järelduse, et kannatanu poolt nimetatud sündmuse aeg on õige, sündmus leidis aset 8.11.2014 peale kella 14. Samuti on sellelt tõendilt nähtuv kooskõlas kannatanu ÕR ütlustega.“ Kaitsjale jääb arusaamatuks kuidas ja millest konkreetselt maakohus on kohtuotsuses kajastatud kiirabikaardist tuletanud järelduse, et „Samuti on sellelt tõendilt nähtuv kooskõlas kannatanu ÕR ütlustega.“ Kaitsja on seisukohal, et maakohus oleks kohtuotsuses pidanud konkreetselt ära näitama, mida peale eelmises lauses märgitule veel kiirabikaardilt nähtav on, mis on kooskõlas kannatanu ÕR ütlustega. Kaitsja peab vajalikuks juhtida tähelepanu asjaolule, et maakohus on jätnud tähelepanuta ja hindamata kiirabibrigaadi poolt tajutud ja kiirabikaardil vastava märkena tehtud kajastuse, et OR-l nähtavaid kehavigastusi ei olnud.
4.3.Maakohus on kohtuotsuses surnu ekspertiisiaktis nr 14E-PõS0055/575 väljendatud eksperdiarvamust osaliselt refereerinud ja järeldanud, et „Antud tõendist nähtuvalt on OR-l esinevad vigastused ja nende tekkemehhanism kooskõlas kannatanu ÕR ütlustega selle kohta, kuidas tarvitas süüdistatav OR suhtes vägivalda, selle vägivalla intensiivsuse kohta ja sündmuse üldise kirjelduse kohta. Samuti nähtub eksperdiarvamusest, et OR-l ei esinenud enesekaitsele viitavaid vigastusi, mis tähendab, et mingisugusest vastastikust kaklust ei esinenud, mis tähendab, et süüdistatav ründas OR-t, kägistas ja surus tema kehale, kuni OR enam ei liigutanud. Arvestades OR tervislikku seisundit ei olnudki ta ilmselt suuteline endast tunduvalt nooremale vastasele vastu hakkama või tema eest põgenema. Tähelepanuta ei saa jätta, et OR oli kaine, millest võib järeldada, et erinevalt K.Ilinogorskiyst oli tema käitumine igati adekvaatne.“ Kaitsja märgib, et maakohus on samas jätnud tähelepanuta ja hindamata ning seega ka kindlaks tegemata, kust tulenesid ja millele viitavad OR ülejäänud tervisekahjustused, mis OR surnukehal tuvastati: haavad alahuule limaskestal, nahaalused verevalumid suuümbruses ja lõuatsil on tekitatud mitte rohkem kui 12 tundi enne surma saabumist tömbi vägivalla toimel löökidest ja/või survest kõva tömbi esemega (nt kätega). Nahamarrastus otsmikul ning nahaalused verevalumid otsmikul, nahaalune verevalum vasakul küünarvarrel on tekitatud orienteeruvalt mitte rohkem kui 1 ööpäev enne surma saabumist tömbi vägivalla toimel löögist kõva tömbi esemega/esemetega või kukkumisest vastu sama iseloomuga eset/pinda. Nahamarrastused põlvedel on tekitatud orienteeruvalt mitte rohkem kui 12 tundi enne surma saabumist löögist kõva tömbi esemega või
4(22)
kukkumisest vastu sama iseloomuga eset/pinda. Ning ülejäänud vigastused, mis on tekitatud eksperdiarvamuse kohaselt varem. Maakohus on jätnud tähelepanuta ja hindamata ekspertiisiaktis sedastatu, et mehhaaniline lämbus rindkere kompressioonist ning kätega kägistamisest võis olla tekitatud ekspertiisimääruses näidatud ajal (08.11.2014.a.) vahetult/lühikest aega enne surma saabumist rindkere ja kaela survest vastu kõva tömpi eset ja/või rindkere ja kaela kompressioonist kõva tömbi esemega (nt kaelast kätega haaramisel, surve kehamassiga (peale istumine jne). Keeleluu ja kõrikõhred on terved. Kaitsja leiab, et antud juhul tuleb eristada eksperdiarvamuse põhjendust ja eksperdiarvamuse põhjendusest omakorda tervisekahjustuste võimalikku tekkemehhanismi. Antud juhul eksperdiarvamuse põhjendus hõlmab endas lauset - mehhaaniline lämbus rindkere kompressioonist ning kätega kägistamisest võis olla tekitatud ekspertiisimääruses näidatud ajal (08.11.2014.a.) vahetult/lühikest aega enne surma saabumist rindkere ja kaela survest vastu kõva tömpi eset ja/või rindkere ja kaela kompressioonist kõva tömbi esemega. Samas nähtub, et kohtuarst on selgitanud nimetatud tervisekahjustuse võimalikku tekkemehhanismi - nt kaelast kätega haaramisel, surve kehamassiga (peale istumine jne), kusjuures vähetähtis ei ole asjaolu, et OR-l olid keeleluu ja kõrikõhred terved. Eeltoodust võib üheselt järeldada, et toimus vastastikkune kähmlus, mille käigus K.Ilinogorskiy võis haarata OR-l kätega kaelast, tekitada temale survet oma kehamassiga, istudes viimase peale. Eetoodu näitab ka seda, et K.Ilinogorskiy’l puudus igasugune tahtlus OR-lt elu võtmiseks, kuna OR-l olid keeleluu ja kõrikõhred terved, mida aga sihipärasel kätega kägistamisel reeglina ei täheldata, s.t. sellisel juhul keeleluu ja/või kõrikõhred omavad vigastusi, mis otseselt näitavad nende vigastuste tekkemehanismile – kätega kägistamisele. Puudutavalt eksperdi ütlusi kohtuistungil peab kaitsja arvates arvestama ka asjaoluga, et ka eksperdi ütlustest nähtuvalt OR-l oli organite vähene verevarustus ja müokardi vigastus, kuid ekspert kasutas kohtuistungil eksperdiarvamuse põhjenduslikku selgitust, samas sisuliselt ei puudutanud ega analüüsinud antud konkreetse juhtumi tervisekahjustuse võimalikku tekkemehhanismi.
4.4.Maakohus, hinnates kardioloog MZ vastust kaitsja päringule, on jätnud tähelepanuta, et ka eksperdiarvamus, vaatamata sellele, et põhineb OR surnukeha uurimisel saadud teabel nähtub, kannab endas oletuslikke momente. Nii, näiteks eksperdiarvamus sisaldab eksperdiarvamusena, et OR surmapõhjus on mehhaaniline lämbus rindkere kompressioonist ja kätega kägistamisest ning seejärel asutakse seda arvamust põhjendama, kusjuures see põhjendus sisaldab ka oletuslikke elemente – mida tõestab lämbusele iseloomulik üldine lahanguleid (lillad intensiivsed koolnulaigud, millede foonil on täppverevalumid, täppverevalumid silmade sidekestadel, kopsukelmel, südame väliskestal, tume vedel veri veresoontes ja südameõõntes, peaajuturse), nahaalused verevalumid rindkerel ja kaelal, verevalumid rindkre ja kaela pehmetes kudedes. Maakohus on jätnud tähelepanuta ja kõrvaldamata asjaolu, et kohtuistungil ekspert AT-le küsimuste esitamisel ei puudutatud sisuliselt üldse kardioloog MZ vastust kaitsja päringule. Sellekohasele küsimusele vastates AT vastas, et ta ei ole tutvunud Lääne-Tallinna Keskhaiglast saadetud kirjaga. Maakohus omakorda ei ole AT-le kardioloog MZ vastust kaitsja päringule tutvustanud ega sellekohaseid küsimusi, puudutavalt kardioloogi seisukohti, AT-le esitanud. Seetõttu kaitsja on seisukohal, et kohtu väljendatud sellekohane hinnang kardioloog MZ vastusele on sisuliselt oletuslik.
4.5.Seoses kannatanu ÕR deponeerimata ja deponeeritud ütlustega kaitsja märgib esitatud apellatsioonis järgmist. Maakohus käsitles kannatanu ÕR kohtuistungil avaldatud deponeerimata ütlusi ja deponeeritud ütlusi, refereerides neid ütlusi kohtuotsuses. Kaitsjale on arusaamatu, miks kohus on pidanud vajalikuks kõigepealt refereerida kannatanu ÕR 08.11.2014.a. antud deponeerimata ütlusi, seejärel 20.01.2015.a. deponeeritud ütlusi ja seejärel jällegi 08.11.2014.a. antud deponeerimata ütlusi.
5(22)
Maakohus on viidanud kannatanu ÕR ütlustele, antud 8.11.2014 ja 21.01.2015. Kaitsja peab vajalikuks märkida, et tulenevalt nii kriminaalasja materjalidest kui ka kohtuistungi protokollidest 21.01.2015.a. kannatanu ÕR mingeid ütlusi andnud ei ole ning on arusaamatu, millistele ütlustele maakohus on viidanud ja milliseid ütlusi hinnanud ning arvestanud. Tulenevalt ütluste deponeerimise kohtuistungi protokollist on ÕR ütluste deponeerimine toimunud 20.01.2015.a. avalikul kohtuistungil Tallinna linnas Liivalaia tn kohtumajas, kusjuures ütluste deponeerimise kohtuistungi protokoll on allkirjastatud kohtunik Aulike Salo ja kohtuistungi sekretäri LR poolt 21.01.2015.a. Kaitsja peab vajalikuks juhtida ringkonnakohtu tähelepanu asjaolule, et maakohus on küll refereerinud ÕR ütlusi, kuid seejärel jätnud need ütlused sisuliselt analüüsimata, märkides vaid „Kohtul ei ole mingit alust kahelda kannatanu ütlustes, need erinevatel aegadel antud ütlused on oma sisult omavahel kooskõlas ja on kooskõlas ka teiste esitatud tõenditega, sealhulgas teiste tunnistajate ütlustega ning surnu ekspertiisiaktis kajastatud vigastuste hulga ja iseloomuga, nende tekkemehhanismi kirjeldusega. Küsimusele, kas kannatanu ÕR on kohtule andnud valeütlusi, vastas K.Ilinogorskiy eitavalt. Seega ei ole ka süüdistatav seadnud ÕR ütluste usaldusväärsust kahtluse alla.“ Kaitsja soovib ringkonnakohtu tähelepanu juhtida kannatanu ÕR deponeerimata ütluste järgmistele asjas tähtsust omavatele lausetele ja nendest lausetest tulenevatele järgmistele asjaoludele: • O lamab pikki voodit, Konstantin on tema peal ja vajutab kätega O pea, kaela ja õlgade piirkonda; • O karjus valjusti „Mis sa teed?“, • Konstantin samas jätkas tema pea ja õlgade piirkonna pigistamist ja tõukamist. • Seejärel liikusid nad mõlemad, kaklust jätkates, O toast esikusse, siis suurde tuppa. • Suures toas tõukas Konstantin O põrandale. • Kui O põrandal maas oli, nägi ÕR, et ta ei hakka enam vastu. • Konstantin tõusis temalt püsti ja ütles ÕR-le, et ta on elus. • ÕR hakkas tol hetkel kõvasti karjuma, kuna mõistis, et O ei liiguta. • ÕR karjumise peale jooksis kohale naabrinaine NV. Temaga koos palusid, et Konstantin lahkuks korterist, mida ta hiljem ka tegi. • Pärast püüdis ÕR O-le nuuskpiiritust nuusutada anda, kuid mingit reaktsiooni polnud. • S püüdis teda teadvusele tuua, kuid edutult. • Pärast seda läks S minema. Mõne aja pärast ilmus trepimademele uuesti SP koos mingi inimese ja Konstantiniga, kes meie korteris kakluse korraldas. • ÕR lisas, et enne politsei saabumist ta kohendas vaipa ja tõstis tabureti poja toas, kus kaklus alguse sai. • Samuti istus ta ise hiljem voodile, kus nad kaklesid. • Lisab, et kui nad kaklesid, tahtis ta neid lahutada ja lõi Konstantini vastu õlga peenikese kepiga, mille abil ta kardinaid kohendab. • Konstantini kirjeldus: kasv ligi 180 cm, kõhn, • Tema käitumise järgi tundus ÕR-le, et ta oli vintis, s.t. alkoholi mõju all. Kaitsja leiab, et eeltoodud kannatanu ÕR deponeerimata ütlustest nähtub, et OR ja Konstantin Ilinogorskiy vahel toimus vastastikune kaklus, mille käigus Konstantin Ilinogorskiy surus OR lamama pikki voodit ning eesmärgiga hoida teda voodi peal lamavas asendis oli tema peal ning rabelemise ja vastupanu neutraliseerimiseks vajutas kätega tema rabelemise neutraliseerimiseks kohtadele O pea, kaela ja õlgade piirkonda. Kaitsja soovib juhtida tähelepanu ka sellele, et kannatanu 08.11.2014.a. ülekuulamise protokoll, kus kannatanut, vaatamata sellele, et ta on eestlane ja vabalt valdab eesti keelt, seda asjaolu kinnitab ÕR ülekuulamine eesti keeles tema ütluste deponeerimisel, on millegipärast kohtueelsel uurimisel üle
6(22)
kuulatud vene keeles ja protokoll on vormistatud vene keeles, mis hilisemalt tõlgi poolt osaliste ebatäpsustega tõlkimisel on tõlgitud eesti keelde. Kaitsja soovib juhtida tähelepanu ka asjaolule, et maakohus, võttes vastu kannatanu ÕR 08.11.2014.a. deponeerimata ütluste tõlke, ei ole pööranud tähelepanu asjaolule, et tõlki vastavalt KrMS §161 lg.3 kohaselt hoiatatud teadvalt valesti tõlkimise eest ei ole. Kannatanu ÕR 08.11.2014.a. ülekuulamisprotokolli ütluste tõlkel on kirje, et „tõlkija JT on teadlik vastutusest karistusseadustiku (KarS) §318 ja §321 järgi. /allkirjastatud digitaalselt/, seejuures on kriminaaltoimikus lk.85 digitaalallkirjade kinnitusleht, millest nähtub, et JT on korraga allkirjastanud kolm faili, kannatanu R ülekuulamine 08.11.2014, tunnistaja P ülekuulamine 08.11.2014, tunnistaja V ülekuulamine 08.11.2014. Eeltoodust nähtub, et tõlgina kaasatud JT ei ole KrMS §161 lg.3 kohaselt hoiatatud, et teadvalt valesti tõlkimise eest võib teda karistada kriminaalkorras, vaid et ta on tõlgetel oma kirjega lihtsalt teatanud, et on teadlik vastutusest karistusseadustiku (KarS) §318 ja §321 järgi. Puudutavalt ÕR deponeeritud ütlusi soovib kaitsja märkida, et ka kannatanu ÕR deponeeritud ütlustest nähtub, et OR ja Konstantin Ilinogorskiy vahel toimus vastastikune kaklus, mida oma ütlustes järjepidevalt kinnitab ÕR. Seda, et toimus vastastikune kaklus, rüselemine, aga mitte ühepoolne OR peksmine, kinnitavad ühesed ÕR sõnad: „Selle rüseluse ajal O ikka hakkas vastu.“ Sõna „kaklus“ tähendab löömingut, riidu, mõiste kaklus, nagu ka lööming, riid saab olla ainult vastastikune ja toimuda vähemalt kahe või enama isiku vahel. Konstantin Ilinogorskiy püüdis OR vastupanu neutraliseerida sellega, et oli terve kerega tema peal, hoidis käsi kinni. Ka suure toa poole liikusid teineteisega kakeldes. ÕR, katsudes OR pulssi ja nägu ning öeldes talle, et tõuse ülesse või miks sa niimoodi oled, pannes nuuskpiiritust OR nina alla, esialgselt ei tajunud ega ka osanud arvata OR surma. Antud sündmuste ahelas ei saanud OR surma tajuda ega tajunud ka Konstantin Ilinogorskiy, antud asjaolu, s.o. Konstantin Ilinogorskiy poolt OR surma mittetajumine väljendub nii ÕR kui ka Konstantin Ilinogorskiy käitumisaktides. Kaitsja soovib eraldi tähelepanu juhtida asjaolule, mida selle sündmuse hindamisel tuleb ka arvestada. Oma ütlustes on välja toonud ka ÕR, et nii OR, kui ka Konstantin Ilinogorskiy olid ühepikkused mehed, kusjuures Konstantin Ilinogorskiy oli oma kehaehituselt OR-st tunduvalt kõhnem.
4.6.Kaitsja soovib juhtida ringkonnakohtu tähelepanu asjaolule, et maakohus märkides, et „Kohus märgib ka seda, et kuigi süüdistatav eitas, et ta oli teadlik OR psüühilisest haigusest, kinnitas ta ometi kohtule, et OR puhul pälvis tema tähelepanu see, et ta rääkis teisiti kui tavalised inimesed, oli ebatavalise häälega. Hääl oli „mitte selline nagu kõigil“. Eluliselt usutav on see, et süüdistatav tarvitades alkoholi koos OR lähisugulase IR-ga, kes temale kurtis seda, kuidas OR olevat teda tulistanud, viidi ta kurssi ka sellega, et OR-l on psüühilisi probleeme ja et ta on invaliid. K.Ilinogorsky ütles kohtus, et OR korterisse läks ta omal initsiatiivil, mitte kellegi palvel. On ülimalt vähetõenäoline, et teda enne seda ei hoiatatud sellest, et OR võib ka seekord ettearvamatult käituda /näiteks samast püstolist tulistada K.Ilinogorskiyt.“ on asunud täitma kohtuotsuse põhjendusi oletustega. Maakohus on lugenud oletades eluliselt usutavaks, et OR lähisugulane IR on süüdistatava Konstantin Ilinogorskiy viinud kurssi OR psüühiliste haigustega, invaliidsusega ja nendest asjaoludest tulenevalt OR võimaliku ettearvamatu käitumisega. Kaitsja soovib märkida, et antud asjaolu oli võimalik kontrollida ja IR tunnistajana üle kuulata ning selle ülekuulamise käigus talle ka vastavasisulisi küsimusi esitada, aga prokurör avaldas, et „kahte tunnistajat ei ole ilmunud, aga ma loobun neist, saame jätkata ka ilma nendeta.“ Maakohus kohtuotsuses järeldas, et need prokuröri poolt loobutud tunnistajad olid AL ja IR ning asus nimetatud tunnistajate ülekuulamata jätmisest tekkinud lünki täitma oletustega.
7(22)
4.7.Maakohus on refereerinud tunnistaja SP ütlusi ja nendest järeldanud, et „Tunnistaja S. P’i ütlused on KrMS § 66 lg 21 p 2 alusel tõendiks kuriteo toimepanemise aja, koha, viisi ja toimepanija kohta. Kaitsja soovib ringkonnakohtu tähelepanu juhtida asjaolule, et SP antud juhtumil esineb n.n. vahendliku tunnistajana. Maakohus on kohtulikul uurimisel ja kohtuotsuse tegemisel kasutanud ÕR nii 08.11.2014.a. deponeerimata kui ka 20.01.2015.a. deponeeritud ütlusi. Eeltoodust tulenevalt maakohtul puudus vajadus tunnistajat SP kui vahendlikku tunnistajat kuulata üle nende tõendamiseseme asjaolude kohta, millest ta oli saanud teadlikuks vahetu tunnistaja ÕR vahendusel, kuna ÕR ütlused olid kohtul juba olemas. Seega SP ütlused tunnistajana nende tõendamiseseme asjaolude kohta, millest ta oli saanud teadlikuks vahetu tunnistaja ÕR vahendusel, ei ole käsitletavad tõendina. Maakohus on tunnistaja S. P ütlustest järeldanud, et „nagu nähtub tunnistaja ütlustest, on need täielikult kooskõlas kannatanu ÕR ütlustega.“ Kaitsja on sunnitud nentima, et kui üldjoontes nende ütlused võib lugeda kooskõlalisteks, siis detailides on nende ütlused erinevad, kusjuures ÕR nii deponeerimata ütlused kui ka deponeeritud ütlused selliseid detaile ja sündmuste kulgemist, nagu oma ütlustes näitas SP ja seejuures viitas, et ta on seda teada saanud ÕR-lt, ei sisaldanud. Maakohus on jätnud arvestamata asjaolu, et Konstantin Ilinogorskiy’t kahtlustati ja talle esitati süüdistus OR tapmises ning sellest tulenevalt on talle korduvalt korratud alates tema kinnipidamisest, et OR tema tegevuse tagajärjel jäi suurde tuppa surnuna lamama. Kuna OR surm leidis ka kinnitust ning Konstantin Ilinogorskiy oli OR surmast teadlik, siis kasutas ta surnud inimese kohta väljendit „laip“. Kaitsja leiab, et sellisest, nagu maakohus ka ise on öelnud, „sõna vääratusest“ kujundada maakohtu veendumust, ei peaks olema loogiliselt võimalik.
4.8.Maakohus on viidanud tunnistajate AP, EP ja NV ütlustele milliseid nad andsid kohtuistungil, ja sellest järeldanud, et need ütlused „on oma sisult kooskõlas nii kannatanu kui tunnistaja S.Pi ütlustega ja kohtul puudub vajadus neid täpsemalt taasesitada kohtuotsuses, kuna need on kajastatud kohtuistungi protokollis. Ka tunnistajate A.P, E.P, NV ütlused kinnitavad veenvalt, et tunnistaja S.P ja kannatanu räägivad tõtt, nad ei moonuta sündmusi ega esita neid endile kuidagi soodsamas või süüdistatavale kahjulikumas suunas.“ Kaitsja peab vajalikuks märkida, et kohtuistuni protokoll ei asenda kohtuotsust ning kohtuistungi protokoll ei ole käsitletav ka osana kohtuotsusest. Kui maakohus soovis järeldada, et „Ka tunnistajate A.P, E.P, NV ütlused kinnitavad veenvalt, et tunnistaja S.P ja kannatanu räägivad tõtt, nad ei moonuta sündmusi ega esita neid endile kuidagi soodsamas või süüdistatavale kahjulikumas suunas.“, siis sellisel juhul maakohus oleks kohtuotsuses pidanud ära näitama, millised tunnistajate A.P, E.P, NV ütlused seda siis veenvalt kinnitavad ja millises osas tunnistaja S.P ja kannatanu ÕR ütlustest.
4.9.Maakohus kohtuotsuses viitab asitõendi vaatlusprotokollile kõnesalvestiste failide vaatluse kohta ning märgib, et sellest vaatlusprotokollist nähtub, „et vaadeldud on kõnesalvestiste faile. 08.11.2014 on helistatud kell 14:06:38 numbrile 112, helistajaks on naine, kes räägib, et tema juures toas kaklesid mehed, üks neist on pikali maas ja üles ei tõuse, see on tema poeg, poeg vaevalt hingab. Palub kiirabi. Ülaltoodud kõnest saab üheselt järeldada, et meeste vahel toimus vastastikune kaklus (kaks meest kiskusid siin toas mul; Jah, kaklus oli. Kiskusid täitsa kohe, kõik on segamini.), kuna ÕR räägib kahe mehe vahelisest kiskumisest, kedagi eraldi välja toomata või eristamata. Ülaltoodud kõnest saab veel ka üheselt järeldada, et ajal, kui ÕR häirekeskusesse helistas, OR oli elus (praegu on kõhuli maas, vaikselt hingab ja ma ei tea ta ei räägi. Vaevalt hingab, vaevalt hingab, paluks kiirabi.)
8(22)
Eeltoodu ÕR kõne häirekeskusele kummutab kohtuotsuses toodud maakohtu veendumuse õiguspärasuse sellest, et „kohus on veendunud, et K.Ilinogorskiy sai vähemalt enne kannatanu korterist lahkumist siiski aru, et ta on OR tapnud.“ Kui ÕR tajus OR hingamist ja kinnitas seda asjaolu ka häirekeskusele (praegu on kõhuli maas, vaikselt hingab ja ma ei tea ta ei räägi. Vaevalt hingab, vaevalt hingab, paluks kiirabi.), siis maakohtul puudus igasugune alus oletusliku veendumuse väljendamiseks, et „K.Ilinogorskiy sai vähemalt enne kannatanu korterist lahkumist siiski aru, et ta on OR tapnud.“ Konstantin Ilinogorskiy’l puudus tegelik võimalus aru saada asjaolust, mis tegelikult veel saabunud ei olnud.
4.10.Maakohus, käsitledes tõendina isiku kahtlustatavana kinnipidamise protokolli, on märkinud, et protokollist nähtub, et süüdistatav peeti kinni 08.11.2014 kell 14.45, nähtub, millised riided olid isikul seljas ja et süüdistatav ei olnud võimeline kinnipidamise protokollile alla kirjutama, kuna kell 15:06 oli temal indikaatorvahendiga tuvastatud alkoholijoove 1,44 mg/l (nähtub indikaatorvahendi kasutamise protokollist). Kaitsja peab vajalikuks märkida, et isiku kahtlustatavana kinnipidamise protokolli on kantud ka p.8 all kinnipeetu tervisekahjustuste kirjeldusena: „parem käelaba verine, huuled verised“, mis viitab vastastikuses kakluses võimalikule osalemisele. Maakohus on nimetatud isiku kahtlustatavana kinnipidamise protokollis märgitud Konstantin Ilinogorskiy tervisekahjustuste kirjelduse jätnud tähelepanuta ja hindamata. Puudutavalt asjaolu, et süüdistatav ei olnud võimeline kinnipidamise protokollile alla kirjutama, kuna kell 15:06 oli temal indikaatorvahendiga tuvastatud alkoholijoove 1,44 mg/l (nähtub indikaatorvahendi kasutamise protokollist), siis peab kaitsja vajalikuks märkida, et isiku kahtlustatavana kinnipidamise protokoll on allkirjastatud Konstantin Ilinogorskiy poolt kõikides positsioonides, s.t. Konstantin Ilinogorskiy on kinnitanud oma allkirjaga, et talle on tutvustatud kahtlustatava õigusi ja kohustusi, ta on omakäeliselt kinnipeetu taotlusena kirjutanud, et palub teatada kinnipidamisest isale ning selle allkirjastanud (p.12), märkustena protokolli kohta on märkinud, et märkusi ei ole ning selle allkirjastanud (p.14) ja kirjutanud alla kogu protokollile. Kuna puudub menetleja märge Konstantin Ilinogorskiy poolt protokolli allkirjastamise aja kohta, siis tuleb eeldada, et Konstantin Ilinogorskiy andis need allkirjad protokolli koostamisel.
4.11.Maakohus on viidanud ka indikaatorvahendi kasutamise protokollile sellises kontekstis, et kuna kell 15:06 oli Konstantin Ilinogorskiy’l indikaatorvahendiga tuvastatud alkoholijoove 1,44 mg/l (nähtub indikaatorvahendi kasutamise protokollist), siis ei olevat ta olnud võimeline allakirjutama kinnipidamise protokollile. Indikaatorvahendi kasutamise protokollist nähtub, et 08.11.2014.a. kell 15:08 tuvastati Konstantin Ilinogorskiy’l alkoholijoove indikaatorvahendi näiduga 1,44 mg/l, kusjuures sellel ajal Konstantin Ilinogorskiy oli võimeline allkirjastama indikaatorvahendi kasutamise protokolli. Nii on protokollil tema allkirjad selle kohta, et talle kui kontrollile allutatud isikule on selgitatud tema õigusi ja seejärel on Konstantin Ilinogorskiy allkirjastanud ka kogu protokolli.
4.12.Maakohus, refereerides süüdistatava Konstantin Ilinogorskiy kohtulikul uurimisel antud ütlusi, on leidnud, et K.Ilinogorskiy ütlused võib usaldusväärseteks lugeda selles osas, et ta tõesti OR juures süüdistuses näidatud ajal käis, küsis temalt relva kohta ja oli füüsilises kontaktis OR-ga. Ülejäänud osas pidas maakohus süüdistatava ütlusi ennastõigustavateks. Kaitsja märgib, et maakohus süüdistatava Konstantin Ilinogorskiy ütluste hindamisel kasutab mõistet „eluliselt mitteusutav“ - K.Ilinogorskiy oli tugevas alkoholijoobes ja on eluliselt mitteusutav, et ta mäletab sõna-sõnalt vestlust, mis arenes tema ja OR vahel vahetult peale tema korterisse sisenemist, kuid samas ei mäleta seda, kuidas ta OR-t kaelast kägistas.
9(22)
Kaitsjale ei ole arusaadav, millest lähtuvalt maakohus hindas Konstantin Ilinogorskiy alkoholijoobe tugevaks alkoholijoobeks. Indikaatorvahendi kasutamise protokollist nähtub, et 08.11.2014.a. kell 15:08 tuvastati Konstantin Ilinogorskiy’l alkoholijoove indikaatorvahendi näiduga 1,44 mg/l, samas maakohus, esitades omapoolseid küsimusi süüdistatavale, küsimuse esitamisel väitis süüdistatavale, et tema alkoholijoove oli 2,88 promilli (kohtuistungi 13.05.2015.a. protokoll, lk.6). Maakohus on jätnud tähelepanuta, et vastates esitatud küsimustele, Konstantin Ilinogorskiy ei ole väitnud, et ta sõna-sõnalt mäletab vestlust, mis arenes tema ja OR vahel vahetult peale tema korterisse sisenemist. Toimunud vestlusest rääkis Konstantin Ilinogorskiy, vastates temale esitatud küsimustele, ümberjutustusena nii, nagu ta seda mäletas. Maakohus heidab süüdistatavale maakohtu enda poolt tuletatud ühe võrdlusmomendina ette, et samas süüdistatav ei mäleta seda, kuidas ta OR-t kaelast kägistas, jättes tähelepanuta, et korteris toimus, nähtuvalt kannatanu ÕR ütlustest, Konstantin Ilinogorskiy ja OR vahel vastastikune kaklus, aga mitte sihipärane süüdistatava poolne OR kaelast kägistamine. Sellest tulenevalt on igati loogiline, et Konstantin Ilinogorskiy ei mäleta ega ei saa ka mäletada eraldiseisva käitumisaktina kaelast kägistamist. Kaitsja ei nõustu ka maakohtu etteheitega selle kohta, et Konstantin Ilinogorskiy püüab vähendada enda süüd. Kaitsja hinnangul just maakohus püüab suurendada Konstantin Ilinogorskiy süüd, omistades talle näiteks alkoholijoobeks 2,88 promilli tegelikult tuvastatu 1,44 promilli asemel.
4.13.Maakohus on viidanud isiku läbivaatuse protokollile koos fototabeliga ning leidnud, et sellest nähtub, et mingeid vigastusi, mis viitaksid tema vastastikusele kaklusele OR-ga, K. Ilinogorskiyl tema kinnipidamise hetkel ei esinenud. Edasiselt maakohus on järeldanud, et seega kinnitab antud tõend eksperdiarvamuses esitatut selle kohta, et enesekaitselisi vigastusi OR-l ei esinenud, samuti kannatanu ütlusi selle kohta, et ründajaks pooleks oli K.Ilinogorskiy. Kaitsja sellise maakohtu järeldusega nõustuda ei saa ja seda sel põhjusel, et nähtuvalt isiku läbivaatuse protokollist on läbivaatust toimetatud 08.11.2014.a. algusega kell 20:15 ja lõpuga kell 20:30, seega 15 minuti jooksul. Läbivaatust on teostanud Põhja Prefektuuri vanemuurija AS ja osalenud juhtivkriminalist ST, kusjuures isiku läbivaatuse protokollist nähtuvalt p.3 võib järeldada, et läbivaatuse peamiseks eesmärgiks oli võtta küünealuste proovid määratavaks DNA ekspertiisiks. Samas kaitsja peab vajalikuks märkida vastuolulisuse isiku kahtlustatavana kinnipidamise protokolli ja isiku läbivaatuse protokolli märgitu vahel. Isiku kahtlustatavana kinnipidamise protokolli on märgitud p.8 all kinnipeetu tervisekahjustuste kirjeldusena: „parem käelaba verine, huuled verised“, mis aga ei ole kajastatud isiku läbivaatuse protokollis. Isiku läbivaatuse protokollis on kajastatud Konstantin Ilinogorskiy’l esinevate välisvigastustena „parema käe väikse ja nimeta sõrmede vahel sõrmenukkidel esinevad vanad armid vasaku käe nimeta sõrmel on nahavigastus.“ Kusjuures on arusaamatu isiku läbivaatuse protokolli lõpus uurija poolt tehtud märge „K. Ilinogorskiy ei ole võimeline tutvuda ja allakirjutada protokollile, kuna kl. 15:08 on tuvastatud alkoholijoove 1,44 mg/l.“, kuid isiku läbivaatust teostati algusega kell 20:15, s.o. viis tundi pärast 1,44 mg/l alkoholijoobe tuvastamist. Kaitsja on arvamusel, et sellise ajavahemiku möödumisel isik juba peaks olema võimeline tutvuma protokolliga ja seda allkirjastama. Samuti on kaitsjale arusaamatu, kuidas nendest kahest sisuliselt erinevaid Konstantin Ilinogorskiy’l olevaid tervisekahjustusi kirjeldavatest menetlusdokumentidest oli maakohtul võimalik järeldada, et seega kinnitab antud tõend eksperdiarvamuses esitatut selle kohta, et enesekaitselisi vigastusi OR-l ei esinenud, samuti kannatanu ütlusi selle kohta, et ründajaks pooleks oli K.Ilinogorskiy.
4.14.Kaitsjale arusaamatult on maakohus päringust SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla Psühhiaatriakliinikule ja vastusest päringule järeldanud, et on ilmne, et kuriteo toimepanemise ajal oli K. Ilinogrskiy tavalises raskes alkoholijoobes, samas indikaatorvahendi kasutamise protokollist nähtuvalt 08.11.2014.a. kell 15:08 tuvastati Konstantin Ilinogorskiy’l alkoholijoove
10(22)
indikaatorvahendi näiduga 1,44 mg/l, samas maakohus, esitades küsimusi süüdistatavale, on väitnud, et tema alkoholijoove oli 2,88 promilli (kohtuistungi 13.05.2015.a. protokoll, lk.6). Maakohus on jätnud selgitamata, millest tulenevalt ta hindas Konstantin Ilinogorskiy alkoholijoovet raskeks.
5.Seonduvalt K. Ilinogorskiyle mõistetud karistusega kaitsja märgib järgmist. Maakohus on kokkuvõtvalt süüdistatava tegevusena toonud ära: „K.Ilinogorskiy tarvitas 08.11.2014 alkoholi, oli raskes alkoholijoobes, tungis päise päeva ajal kannatanu ÕR ja OR ühisesse elukohta, tungis ilma tõsiseltvõetava põhjuseta kallale kannatanu pojale OR-le ja kägistas OR viimase ema nähes surnuks.“ ning hinnanud süüdistatava süü suuruselt suureks. Kaitsja leiab, et maakohus on jätnud eelnevalt selgitamata, millest tulenevalt ta hindas Konstantin Ilinogorskiy alkoholijoovet raskeks ja arvab, et maakohus on siin eksinud, kuna indikaatorvahendi kasutamise protokollist nähtuvalt 08.11.2014.a. kell 15:08 tuvastati Konstantin Ilinogorskiy’l alkoholijoove indikaatorvahendi näiduga 1,44 mg/l, aga mitte maakohtu poolt ekslikult arvatu 2,88 promilli (kohtuistungi 13.05.2015.a. protokoll, lk.6). Kaitsja leiab ka, et süüdistatavale ei saa ette heita seda, et ta tungis päise päeva ajal kannatanu ÕR ja OR ühisesse elukohta, kuna nähtuvalt kohtulikul uurimisel tuvastatu kohaselt OR avas ise süüdistatavale korteri ukse ja laskis ta sisse. Kaitsja on seisukohal, et vaatamata sellele, et süüdistatav tuli OR korterisse, kuhu ta ka OR poolt sisse lasti, oli kakluse kulg siiski objektiivselt hinnatav vastastikuse kaklusena ning sellest tulenevalt puudub objektiivne alus Konstantin Ilinogorskiy’le ette heita eraldiseisva käitumisaktina, et OR surnuks kägistamist tema ema nähes.
5.1.Maakohus on leidnud, et K.Ilinogorskiy pani OR tapmise toime vähemalt kaudse tahtlusega saabunud tagajärje suhtes. Kaitsja leiab, et selline kohtu järeldus ei ole kooskõlas kohtulikul uurimisel tuvastatuga ja eelkõige kannatanu ÕR ütlustega, et Konstantin Ilinogorskiy ja OR vahel toimus kaklus ja et OR osutas Konstantin Ilinogorskiy’le vastupanu. Vastastikuse kakluse käigus Konstantin Ilinogorskiy surus OR lamama pikki voodit ning eesmärgiga hoida teda voodi peal lamavas asendis oli tema peal ning rabelemise ja vastupanu neutraliseerimiseks vajutas kätega tema rabelemise neutraliseerimiseks kohtadele O pea, kaela ja õlgade piirkonda. Vastastikuse kakluse käigus nad vahetasid teineteisega üksikuid lauseid, seejärel liikusid nad mõlemad, kaklust jätkates, Olegi toast esikusse, siis suurde tuppa. Suures toas tõukas Konstantin O põrandale. Kaitsja on seisukohal, et kohtulikul uurimisel tuvastatu kohaselt ei ole võimalik väita, et K.Ilinogorskiy pani OR tapmise toime vähemalt kaudse tahtlusega saabunud tagajärje suhtes. Kaitsja leiab, et Konstantin Ilinogorskiy käitumisakt iseenesest ja selle tagajärjena OR surm on hinnatav ja kvalifitseeritav kui toime pandu ettevaatamatusest. Konstantin Ilinogorskiy’l puudus antud situatsioonis tahtmismoment tagajärje suhtes, ta lootis tulenevalt oma elukogemusest, et vastastikuse rüselemise käigu tagajärg – OR surm jääb saabumata.
5.2.Maakohus on märkinud, et arvestab karistuse mõistmisel karistust kergendava asjaoluna KarS § 57 lg 1 p 3 alusel K.Ilinogorskiy puhtsüdamlikku kahetsust, mida ta kohtuistungil ka avaldas. Kaitsja hinnangul maakohus on jätnud karistust kergendavate asjaoludena veel arvestamata Konstantin Ilinogorskiy poolset süü ülestunnistamist ja kannatanu poolt esitatud haginõuete omaksvõttu. Maakohus on leidnud, et karistust raskendavaid asjaolusid KarS § 58 mõttes ei esine. Seejärel on aga sisuliselt karistust raskendavate asjaoludena, mida maakohus on nimetanud süü suurust iseloomustavateks asjaoludeks, üles lugenud ja arvestanud karistuse mõistmisel, et süüdistatav pani OR tapmise toime sisuliselt ilma tõsiseltvõetava motiivita, temale võõra inimese suhtes (kellega järelikult ei saanud süüdistataval olla ka varasemat konflikti, halbu suhteid vms) ja
11(22)
tulenevalt enda alkoholjoobest põhjustatud agressiivsusest. Maakohus leidis, et märkimata ei saa jätta ka seda, et kannatu viibis omaenda kodus, kus ta pidi tundma ja tundiski end turvaliselt ja kaitstuna, mistõttu ta pahaaimamatult laskis enda kodu uksest sisse enda tulevase tapja – võõra K.Ilinogorskiy. Maakohus on lugenud karistust raskendavaks asjaoluks ka selle, et süüdistatav tappis OR viimase eaka ema juuresolekul, täheldades, et millist valu, piina ja abitust aidata oma poega pidi tundma juhtunu ajal OR ema, seda ei olegi ilmselt võimalik kirjeldada. Maakohus leidis, et eeltoodud asjaolusid ei saa arvestamata jätta karistusmäära valikul (liikudes keskmisest määrast ülespoole). Maakohus on leidnud, et prokuröri poolt taotletud karistus on kohtu hinnangul vastavuses K.Ilinogorskiy süü suurusega vaatamata sellele, et prokurör leidis, et kuritegu on toime pandud otsese, mitte kaudse tahtlusega. Kaudse tahtluse korral väiksem ka toimepanija teo ebaõigussisu ja süü suurus, eeltoodu on aga maakohus jätnud arvestamata.
6.Maakohtu kohtuotsusest nähtub, et kohus kohtuotsuse tegemisel ei ole arvestanud kõiki asjaolusid, mis enda olemuselt on antud kriminaalasja lahendamisel asjakohased ning mis võivad mõjutada tõendite hindamist. Maakohtu poolt tehtud kohtuotsus sisaldab endas vastuolusid, milledest tulenevalt kohtuotsuse lugemisel ei ole arusaadav ja jälgitav kohtu siseveendumuse kujunemine, kohtuotsuse resolutiivosa järeldused ei vasta tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele. Sellest tulenevalt käesolevas kriminaalmenetluses on tõusetunud tõsised kahtlused Konstantin Ilinogorskiy süü vormi osas ja temale mõistetud karistuse vastavuses tema süü suurusele. Kaitsja on seisukohal, et maakohus on kohtuotsuse tegemisel oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusõigust ja kohaldanud ebaõigelt materiaalõigust, mis on toonud endaga kaasa Konstantin Ilinogorskiy nii ebaõige süüdimõistmise KarS §113 järgi ja tema karistamise 11 aastase vangistusega, mis ei ole vastavuses tema süü suurusega.
7.Lähtudes eeltoodust ning põhinedes süütuse presumptsioonil, et kriminaalmenetluses kõrvaldamata ja süü tõendamatuse osas tõusetunud kahtlused tuleb tõlgendada alati süüdistatava kasuks ning lähtudes kriminaalmenetluse käigus kogutud ja kohtuistungil uuritud tõenditest, apellant on seisukohal, et maakohtul puudus tõsikindel alus Konstantin Ilinogorskiy käitumisaktidest kaudse tahtluse tuletamiseks ja sellest tulenevalt tema süüdi mõistmiseks KarS §113 lg.1 järgi ning tema karistamiseks 11 aastase vangistusega, milline karistusmäär ka sellise kvalifikatsiooni puhul ei ole vastavuses tema süü suurusega. Kaitsja on seisukohal, et süüdistatava Konstantin Ilinogorskiy käitumine vastab ja tuleb kvalifitseerida KarS §117 järgi, ning sellest tulenevalt tuleb Konstantin Ilinogorskiy’t karistada selle paragrahvi sanktsiooni piirides.
8.Kaitsja palub tühistada Harju Maakohtu 19.05.2015.a. kohtuotsus kriminaalasjas nr.1-15-2316 Konstantin Ilinogorskiy süüditunnistamises ja karistamises KarS §113 järgi vangistusega 11 aastat täies ulatuses ja teha uus kohtuotsus, millega Konstantin Ilinogorskiy süüdi tunnistada KarS §117 järgi ja karistada teda selle paragrahvi sanktsiooni piirides; Alternatiivselt palub kaitsja tühistada Harju Maakohtu 19.05.2015.a. kohtuotsus kriminaalasjas nr.1-15-2316 Konstantin Ilinogorskiy süüditunnistamises ja karistamises KarS §113 järgi vangistusega 11 aastat täies ulatuses ja saata kriminaalasi uuesti arutamiseks Harju Maakohtule teises kohtukoosseisus.
PROKURATUURI VASTUS ESITATUD APELLATSIOONILE
9.Vastuseks kaitsja apellatsioonile prokuratuur märgib järgmist: K. Ilinogorskiy kaitsja vandeadvokaat R. Laidi apellatsioonist nähtuvalt jääb kohtuotsus mitmeski osas kaitsjale arusaamatuks väidetavalt kohtu ebapiisava põhistamise tõttu. Samas on apellatsioonis
12(22)
kajastatud väited esitatud katkenditena kohtuotsusest, süvenemata ja lugemata kohtuotsust tervikuna. Analüüsides kohtuotsust tervikuna ja hinnates tõendeid kogumis, mitte ühekaupa ja kontekstist välja rebituna, sisaldab kohtuotsus paljusid vastuseid kaitsja etteheidetele. Siinkohal pean vajalikuks lisada, et ükski apellatsioonis kajastatud etteheidetest ei olnud esitatud K. Ilinogorskiy kaitsja N. Kikkase poolt kohtuliku uurimise käigus tõendite vastuvõtmisel kohtu poolt ning kahtlusi tõendite lubatavuse osas ei tõusetunud. Ometi ka kohtumenetluses osalenud kaitsja on tunnustatud vandeadvokaat. Samuti on vandeadvokaat R. Laid korduvalt väljendanud oma mittenõustumist kohtu järeldustega, kuid nimetatu ei muuda kohtuotsust ebaseduslikuks ega tähenda menetlusnormide rikkumist kohtu poolt. Eeltoodu tõttu ei esita ma iga apellatsioonis sisalduva etteheite kohta oma arvamust eraldi, vaid peatun nendest asjakohasematel.
10.Prokuratuuri seisukoht tõendeid puudutavate etteheidete osas. K. Ilinogorskiy kaitsja R. Laidi hinnangul ei oleks sündmuskoha vaatlusprotokolli saanud käistleda lubatava tõendina. Kaitsja on põhistanud nimetatut sellega, et sündmuskoha vaatlusprotokollist tulenevalt viibis ÕR kogu aeg sündmuskohal, kuid samas ta kuulati sündmuskoha vaatluse teostamise ajal kannatanuna üle ning seda isiku poolt, keda ei ole märgitud sündmuskoha vaatlusprotokollis sündmuskohal viibijana. Prokuratuuri seisukohalt on oluline eristada sündmuskohal viibivaid isikuid sündmuskoha vaatluses osalejatest. Sündmuskoha vaatlusprotokolli on ÕR märgitud sündmuskohal viibivaks isikuks, mitte vaatluses osalejaks. On ainult loogiline ning seadusega kooskõlas, et menetleja märgib korteriomaniku sündmuskohal viibivaks isikuks, kuivõrd tegemist on tema elukohaga. Nimetatu ei takista aga ÕR-l mingilgi viisil sündmuskohalt lahkuda või mitte seista sündmuskoha vaatluse teostajate ehk vaatlusel osalejate kõrval. ÕR ei osale sündmuskoha vaatlusel ja see annab ka võimaluse teda sündmuskoha vaatluse teostamisega samaaegselt üle kuulata kannatanuna. Menetlejapoolse rikkumisega võiks tegemist olla juhul, kui menetleja poleks märkinud ÕR-t protokolli ning kui tal oleks keelatud sündmuskohalt lahkuda. Sellisel juhul oleks ÕR liikumise piiramine olnud põhjendamatu. Täiendavalt leiab kaitsja, et sündmuskoha vaatlusprotokollis kajastatu ei lange kokku teiste tõenditega ning kohus oleks pidanud vaatlusprotokolli tõendite kogumist välja jätma. Kohtuotsust tervikuna lugedes on näha, et ÕR muutis sündmuskoha olustikku, määratledes täpselt ära ka need esemed, mille asukohta ta liigutas. Samuti nähtub tunnistaja S. P’i ütlustest ja kiirabikaardi andmetest OR surnukeha esialgne asend (mis langeb kokku ka ÕR ütlustega). Puutuvalt õhupüstolisse on kannatanu ÕR ja tunnistaja S. P’i ütlustest näha, et õhupüstoli võtsid tunnistajad S. ja A. P K. Ilinogorskiy’lt teda kinnipidades ära ning kuna K. Ilinogorskiy viidi ÕR korterisse isiku tuvastamise eesmärgil, siis viidi sinna ka püstol. Seejärel võeti püstol sündmukohalt kaasa sündmuskoha vaatluse käigus. Lugedes otsust tervikuna ja hinnates tõendeid kogumis, mida kohus ka teinud on, siis puuduvad vastuolud sündmuskoha vaatlusprotokolli ja teiste tõendite vahel ning sündmuskoha vaatlusprotokoll on lubatav tõend. Surnu kohtuarstliku ekspertiisiakti puhul heidab kaitsja kohtule ette OR-l tuvastatud mitteeluohtlike tervisekahjustuste tekkimise põhjuste hindamata jätmist. Nimetatuga ei saa nõustuda, kuivõrd kohus on otsuses kajastanud mitteeluohtlike tervisekahjustuste esinemist OR-l ning kohus on välja toonud ka nende tekkemehhanismi ning tekitamise aja. Lugedes kohtuotsust tervikuna on selge, et mitteeluohtlikud tervisekahjustused on tekkinud K. Ilinogorskiy poolt OR füüsilise ründe käigus, kuivõrd ekspertiisiaktist nähtuvalt langeb nende tekkepõhjus kokku süüdistuses kajastatud ja kohtumenetluse käigus tõendamist leidnud faktilise teopildiga. Samuti on prokuratuur seisukohal, et kohus ei pidanudki pikemalt analüüsima vigastusi, mis eksperdi hinnangul olid tekkinud varem kui kõnealune 08.11.2014.a sündmus, kuivõrd need kehavigastused ei kuulu tõendamiseseme asjaoludesse.
13(22)
Kuivõrd kõnealuse juhtumi puhul on lubatavad nii ÕR deponeeritud ütlused kui ka ÕR deponeerimata ütlused (mida ei vaidlustanud ei kohtumenetluses osalenud kaitsja ega ka R. Laid oma apellatsioonis), ei oma tähtsust, millises järjestuses kohus kannatanu ütlusi analüüsinud on. Kaitsja väide selle kohta, et kohus on refereerinud kannatanu ütlusi, kuid jätnud need sisuliselt analüüsimata, on paljasõnaline. Kohus on sidunud kannatanu ütlusi kogu otsuses läbivalt teiste tõenditega. Nimetatu on muuhulgas näha ka kaitsja koostatud apellatsioonist. Lisaks juhib kaitsja tähelepanu sellele, et kannatanu on üle kuulatud vene keeles, kuigi ta on eestlane ja valdab eesti keelt. Kannatanu valdab vabalt nii eesti kui ka vene keelt ning menetluse seisukohalt ei oma tähtsust, kummas keeles toimus kannatanu ülekuulamine. Puutuvalt apellatsioonis märgitusse, et kannatanu ülekuulamise protokollist ei nähtu tõlgi hoiatamist, prokurör leiab järgmist. KrMS § 161 lg-s 3 sätestatud tõlgi hoiatamise regulatsioon on sisuliselt tarbetu, kuigi seda praktikas järgitakse. Seadusandja mõte tõlgi hoiatamise puhul valesti tõlkimise eest on see, et tõlki oleks võimalik valetõlke eest vastutusele võtta. KarS § 321 ei näe aga valetõlke eest vastutusele võtmise puhul eeldusena tõlgi hoiatamist. Ka KarS § 320 ei näe praeguses redaktsioonis valeütluste eest vastutusele võtmise eeldusena dispositsioonis ette hoiatamist, kuigi varem oli see kohustuslik eeldus. Sellest tulenevalt leiab prokurör, et kuna tõlk on protokollis oma allkirjaga kinnitanud, et ta on valetõlke eest ettenähtud vastutusest teadlik, siis samaga on ta ka kinnitanud, et ta on võtnud seda hoiatusena. Seega on seaduse mõte ja seadusandja tahe tegelikkuses täidetud. Apellatsioonis kaitsja on käsitlenud päringut ja vastust päringule OR terviseseisundi kohta. Kaitsja on välja toonud tõendi sisu ja kohtu järeldused koos põhistusega ning seejärel nentinud, et kaitsja ei saa nõustuda maakohtu järeldustega, kuna kohus on jätnud arvestamata vanusevahe. Siinkohal prokurör rõhutab, et katsja on läbivalt kogu apellatsioonis märkinud oma mittenõustumist kohtu järeldustega, ent kohtu järeldustega mittenõustumine ei tingi otsuse ebaseaduslikkust ega viita automaatselt menetlusnormide rikkumisele. Esitatud apellatsioonis kaitsja on käsitlenud KrMS § 66 lg 21 p 1 ning leidnud, et sellest tulenevalt on tunnistaja S. P ütlused tõendina lubamatud. Kaitsja on keskendunud üksnes eelnimetatud sätte punktile üks, kuid seejuures jätnud tähelepanuta KrMS § 66 lg 21 p 2, millele kohus on otsuses viidanud ning millele tuginedes leidis kohus, et S. P ütlusi on võimalik ka teo toimepanemise viisi osas tõendina arvestada. Kohus on oma seisukohta ammendavalt motiveerinud. Kuigi tuleb nõustuda kaitsjaga, et kohtuistungi protokoll ei asenda kohtuotsust ega ole käsitletav ka kohtuotsuse osana, leiab prokurör, et kohus ei ole tunnistajate A. P, E. P ja NV ütlusi lühidalt kajastades rikkunud põhistamiskohustust. Kohus on otsuses selgelt väljendanud ja ka pikemalt peatunud nendel tõenditel, mis on kohtu seisukohalt olulisemad ning mis annavad detailsema ülevaate toimunust. Nimetatud kolme tunnistaja puhul on kohus viidanud, et nende ütlused üksnes toetavad eelnevalt käsitletud tõendite usaldusväärsust. Seega ei oma kohtu järeldustest tulenevalt nende tunnistajate ütlused iseseisvat tõenduslikku väärtust, kuid haakuvad teiste tõenditega, mistõttu ei pidanud kohus vajalikuks neid põhjalikumalt käsitleda. Kuvõrd selle sündmuse faktoloogia osas kaitsja istungil vastu ei vaielnud ja pidas ka nende tunnistajate ütlusi usaldusväärseks, puudus kohtul mistahes vajadus tunnistajate ütluste laiemaks käsitlemiseks otsuses. Ka apellatsioonis puuduvad vastuväited nende tunnistajate ütlustele ja usaldusväärsusele. Kaitsja on heitnud kohtule ette, et kohus on jätnud K. Ilinogorskiy kinnipidamisprotokollis kajastatud K. Ilinogorskiyl esinevad vigastused tähelepanuta. Kaitsja on viidanud, et kinnipidamisel olid K. Ilinogorskiy käsi ja huuled verised. Taoline veremäärdumine võib olla tekkinud mingil muul põhjusel. Siinkohal ei ole vähetähtis asjaolu, et K. Ilinogorskiy korterist lahkumise ja kinnipidamise
14(22)
vahel ei viibinud K. Ilinogorskiy sündmuskohal ning veremäärdumist huulel ja kätel ei saa seostada otseselt OR korteris toimunuga. Samuti on võimalik, et veremäärdumine tekkis kinnipidamisel ning tegemist oli kiiresti paraneva väikse vigastusega, mis kinnipidamise hetkel veritses. Tõendamise seisukohalt on oluline K. Ilinogorskiy põhjalik isiku läbivaatuse protokoll, millest nähtuvalt K. Ilinogorskiyl vigastusi ei tuvastatud ning viimati nimetatud tõendit on kohus ka analüüsinud. Apellatsioonis on kaitsja korduvalt peatunud K. Ilinogorskiy joobe kajastamisel kohtu poolt. Kaitsja arvates on kohus eksinud joobe osas promillide kasutamisega ja põhjendamatult leidnud, et K. Ilinogorskiy oli raskes alkoholijoobes. Seoses nimetatuga prokurör leiab, et kaitsja ei arvesta üldtuntud mõõtühikute mg/l ja promillide suhet. Tegemist on avalikult kättesaadava informatsiooniga, millest nähtuvalt promill on vedeliku mõõtühik, mg/l aga õhu alkoholisisalduseks. Teoreetiliselt on õigem mõõta alkomeetriga joovet mg/l mõõteskaalat kasutades. Samas, kuna mõõdetakse ühte ja sama asja, joobe suurust, võib kasutada mõlemat. Sellest tulenevalt ei ole kohus eksinud joobest rääkides mõõtühikuna promille kasutades. Üldtunnustatud suhe mõõtühikute vahel on 2100:1-le ehk kui isiku poolt väljahingatava õhu 1 liitris on alkoholi 0,5 milligrammi, vastab see vere alkoholisisaldusele 1,05 promilli. Pidades nimetatud üldtunnustatud mõõtühikute suhet silmas ei ole K. Ilinogorskiy alkoholijoove promillides väljendatult mitte kohtu poolt tagasihoidlikult 2,88 promilli, vaid suisa 3,024 promilli. Sellest tulenevalt on kohus otsuses joovet promillides väljendanud isegi väiksemana ning kaitsja on põhjendamatult pikalt ja korduvalt sellel küsimusel peatunud, pidades silmas veel asjaolu, et praegusel ajal ei määratleta joobe raskusastmeid ning need ei mõjuta karistuse mõistmist.
11.Prokuratuuri seisukoht kvalifikatsiooni osas. K. Ilinogorskiy kaitsja R. Laid ei nõustu KarS § 113 kvalifikatsiooniga ning taotleb K. Ilinogorskiy poolt toime pandud teo ümberkvalifitseerimist KarS § 117 järgi ettevaatamatusest surma põhjustamisena. Surma põhjustamine ettevaatamatusest eeldaks, et tegu on toime pandud kas kergemeelsuse või hooletusega. Surma põhjustamine kergemeelsusest tähendab, et süüdlane peab võimalikuks, et tema tegu põhjustab kannatanu surma, kuid tähelepanematuse või kohustundetuse tõttu loodab seda vältida. Sellest nähtuvalt esineb kergemeelsuse puhul lootus, et tagajärg ei saabu. Riigikohus on lahendite 3-1-1-142-05 p-s 18 ja 3-1-1-128-06 p-s 10 rõhutanud, et lootus peab olema tõsimeelne, tuginema konkreetsetele asjaoludele ega tohi toetuda isiku poolt kontrollimatule õnnelikule juhusele. Kaitsja ei nõustu kohtu järeldustega kaudse tahtluse tuvastamisel ning leiab, et kohtu väited ei ole kooskõlas kohtulikul uurimisel tuvastatuga ning tapmistahtluse välistavad järgmised asjaolud. Esmalt leiab kaitsja, et kuivõrd tegemist oli vastastikkuse kaklusega, puudus K. Ilinogorskiyl igasugune tahtlus OR-t tappa. Kaitsja sellesisulise käsitlusega tapmistahtluse mitteesinemisest ei saa nõustuda. Riigikohus on lahendis 3-1-1-128-06 märkinud, et juhtudel, mil isikule on tekitatud selline tervisekahjustus, mis on konkreetseks ohuks tema elule, saab juba välise teopildi alusel teha järeldusi võimaliku tapmisteo tahtluse kohta. Sellised nn välisest teopildist tulenevad tingimused on antud juhul kahtluseta täidetud ning K. Ilinogorskiy poolt OR pikali voodile lükkamine, kogu oma keha raskusega OR rindkerele istumine ja OR-t kaelast kägistamine vähemalt 4-5 minuti pikkuse aja vältel annavad otseselt aimu temal tahtluse esinemisest. Siinkohal prokurör märgib, et kohus luges igati põhjendatult tõendatuks, et K. Ilinogorskiy ründas OR-t ning OR üritas ennast kaitsta. On üksnes loomulik, et kannatanu hakkab vastu teda rünnanud inimesele ning võitleb oma elu päästmise nimel nii hästi kui suudab. Ründele vastuhakkamine OR poolt ning sellest tulenevalt kahepoolse rüseluse tekkimine aga ei välista tapmistahtlust. Veelgi enam, ÕR ütluste kohaselt lamas OR kägistamise ajal tema rindkerel istuva K. Ilinogorskiy
15(22)
all ning ÕR haaras kardinate eemale lükkamiseks mõeldud puidust kepi, millega lõi K. Ilinogorskiyt selja pihta. Kepiga löömine ei peatanud K. Ilinogorskiyt, kuid korraks vaatas K. Ilinogorskiy talle metsikute silmade ja agressiivse pilguga otsa. See oli hetk, mil K. Ilinogorskiy oleks pidanud aru saama, et kõrval seisvale isikule tundub tema käitumine ning tegevus nii ohtlikuna, et esineb vajadus sekkuda. Vaatamata sellele jätkas ta rünnet ning järgnes põgeneda üritavale OR-le, hoides kramplikult OR kaela ümbert kinni. Seega on tegemist kestva ründega, mille lõpetamiseks oli K. Ilinogorskiyl võimalus, ent ta jättis selle kasutamata. Taolise jätkuva ründe puhul kasvab olulisel määral koosseisupärase tagajärje saabumise võimalus, mida pidi mõistma ka K. Ilinogorskiy, ning selline väline teopilt viitab selgelt tapmistahtluse olemasolule. Teiseks leiab kaitsja, et tahtluse puudumist näitab asjaolu, et K. Ilinogorskiy ei saanud korterist väljudes aru, et ta oli OR tapnud ning OR ei olnud selleks ajaks veel ka surnud. Samuti ei saanud ÕR kohe aru, et OR on surnud. Kaitsja lisab, et K. Ilinogorskiy on nii tegelikust elust kui ka pidevalt televisioonis näidatavatest filmidest analoogseid vastastikuse kakluse situsatsioone näinud ning seetõttu, lähtudes nii nähtust kui ka oma senisest elukogemusest, oli kindel, et vastastikkuse rüselemise käigus ei saabu tagajärjena inimese surm. Prokurör on arvamusel, et tapmistahtluse hindamise puhul ei ole oluline, kas kannatanu suri kohe või kas teo toimepanija nägi oma teo tagajärge, vaid küsimus on selles, kas ta pidi aru saama ja möönma, et tema tegevus võib põhjustada kannatanu surma. See, kas kannatanu sureb silmapilkselt või kaks minutit pärast tapja lahkumist, ei mõjuta faktilist teopilti ega K. Ilinogorskiy arusaamist oma teost ja selle ohtlikkusest. K. Ilinogorskiy rünne oli niivõrd intensiivne, elutähtsatele piirkondadele suunatud ja jätkuv, et K. Ilinogorskiy pidi möönma, et sellise tegevuse tagajärjel võib saabuda inimese surm. Eelnevat seisukohta kinnitab Riigikohtu lahendis 3-1-1-46-11 sedastatu, et tapmistahtlusest (reeglina kaudne tahtlus) annab tunnistust südame või muu elutähtsa piirkonna vigastamine, sest sel juhul on tavalise elukogemusega inimesel tõepoolest alust eeldada, et tema tegu võib kaasa tuua mis tahes tagajärje, sealhulgas suure tõenäosusega ka surma. Kaela piirkond, hinge kinni pigistamine ja rindkere survestamine on sellised tegevused, mille puhul pidi K. Ilinogorskiy aru saama, et ta võib ta põhjustada inimese surma. Ei ole vaja meditsiinilisi teadmisi mõistmaks, et kaela pigistades ja teist inimest kägistades väheneb hapniku juurdepääs ja inimene võib lämbuda. Siinkohal on asjakohatu ka kaitsja viide televisioonile, kuivõrd tegemist on paljasõnalise oletusega. Samuti on kaitsja põhjendanud K. Ilinogorskiyl tapmistahtluse puudumist sellega, et kannatanu keeleluu ja kõrikõhred on terved, mis aga sihipärasel kägistamisel tavaliselt on katki. Tegemist on kaitsjapoolse meelevaldse järeldusega, mida ei kinnita ükski kohtumenetluse käigus uuritud tõend ega ka erialakirjanduses väljendatud seisukoht. Leian, et keeleluude murru puudumine ei viita mitte tahtluse puudumisele, vaid viitab tahtluse puudumisele põhjustada surm eriti piinaval viisil, kahjustades kõikvõimalikke organeid. Surma põhjustamist julmal või piinaval viisil ei ole K. Ilinogorskiyle aga ette heidetud. Konstantin Ilinogorskiy tegevus oli jätkuv, intensiivne ning minuteid kestev. Selline faktiline teopilt annab ilmekalt tunnistust elu ohustava ründe toimepanemisest, mille puhul tõuseb juba objektiivsel vaatlusel K. Ilinogorskiy poolt toime pandud teo ohtlikkus ja ning suureneb tagajärje saabumise võimalus. Samaaegselt väheneb aga alus rääkida sellest, et K. Ilinogorskiyl võis esineda siiski lootus, mille kohaselt ta ei möönnud kõige raskema tagajärje saabumise võimalikkust. Samuti ei ole kohtumenetluse käigus ega ka kaitsja apellatsioonist selgunud ühtegi asjaolu, mis oleksid lubanud K. Ilinogorskiyl adekvaatselt ja mõistlikult uskuda, et kägistamise tagajärjel ei saabu OR surm. Eelnevat silmas pidades on Harju Maakohtu otsus seaduslik ning puudub alus K Ilinogorskiy poolt toime pandud tapmise ümber kvalifitseerimiseks surma ettevaatamatut põhjustamist käsitleva paragrahvi järgi.
16(22)
12.Prokuratuuri seisukoht karistuse osas. Konstantin Ilinogorskiy karistuse küsimusega seoses prokurör leiab, et kohtu mõistetud karistus on seaduslik, motiveeritud ning vastavuses nii K. Ilinogorskiy süü suuruse kui ka kohtupraktikaga. Kaitsja seisukoht, et sisuliselt on kohus K. Ilinogorskiy süü suurust analüüsides kõike toimunut käsitlenud raskendava asjaoluna, ei ole pädev. Nimelt on Riigikohus korduvalt sedastanud, et karistuse mõistmisel tuleb võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr, misjärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr (nt Riigikohtu otsused nr 3-1-1-77-11, nr 3-1-1-52-13 ja nr 3-1-1-58-13). Eelnevast nähtuvalt annab juba isiku süü suurus piisava aluse mõistmaks sanktsiooni keskmäärast kõrgemat karistust. Kägistamine tekitab isikule kujuteldamatut valu ja inimelu hääbub sisuliselt minut minuti jooksul kägistaja enda käte vahel. Kogu K. Ilinogorskiy kohtus avaldatu ja tema käitumine nii sündmusele eelnevalt, sündmuse käigus kui ka pärast sündmust viitab ülimale kalkusele inimelu suhtes. Sellest tulenevalt on kohus põhjendatult hinnanud K. Ilinogorskiy süüd suureks, mis tingis ka karistuse mõistmise üle sanktsiooni keskmäära. Lisaks isiku süüle tuleb KarS § 56 kohaselt isikule karistuse mõistmisel arvestada ka eri- ja üldpreventiivseid kaalutlusi, so võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Kui isiku käitumisele pole senised karistused mõju avaldanud ja normi rikkumisele on vaja reageerida rangemalt, et kinnistada keelunormi kehtivust, saab isikule mõista karistuse ka üle sanktsiooni keskmise määra, vaatamata sellele, et isiku süü võib olla keskmine (nr 3-1-1-58-13). Konstantin Ilinogorskiy mõisteti kõigest kolm päeva enne 08.11.2014.a OR tapmise toimepanemist Harju Maakohtu 05.11.2014.a otsusega süüdi KarS § 200 lg 2 p 7, 9 ja KarS § 424 järgi kvalifitseeritavate kuritegude toimepanemise eest ning karistati reaalse vangistusega. Kuivõrd see karistus eripreventivseid eesmärke ilmselgelt ei täitnud, on igati põhjendatud Harju Maakohtu 19.05.2015.a otsusega K. Ilinogorskiy karistamine sanktsiooni kesmäärast rangema karistusega. Kohus on arvestanud karistust kergendavaid asjaolusid ning õigustatult nentinud karistust raskendavate asjaolude puudumist. Prokurör märgib, et hagi õigeksvõtmine ei ole samastatav kahju vabatahtliku hüvitamisega KarS § 57 lg 1 p 2 mõttes. Samuti ei nähtu kohtumenetluse käigus tuvastatust, et K. Ilinogorskiy käitumises oleks esinenud mõni KarS § 57 lg 1 p-s 3 sätestatud karistust kergendav asjaolu. Eeltoodu alusel palub prokurör oma vastuses jätta Harju Maakohtu 19.05.2015.a otsus muutmata ja vandeadvokaat R. Laid’i apellatsioon rahuldamata. Alternatiivselt, kui ringkonnakohus asub kaaluma apellatsiooni resolutsiooni teist alternatiivi ja otsustab kriminaalasja tagastatada I astme kohtule, siis palub prokurör, et kriminaalasi tuleks tagastada samale kohtukoosseisule, kuna kaitsja esitab etteheiteid kohtu poolt tehtud järeldustele ja hinnangutele, kuid ei heida ette kohtumenetluses kohtuliku uurimise käigus menetlusnormide rikkumist.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT
13.Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalide, kaitsja apellatsiooni ja sellele prokuröri vastuses toodud väidetega leiab, et süüdistatava kaitsja apellatsioonis toodud argumendid maakohtu otsuse tühistamiseks ja muutmiseks alust ei anna, kuna maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud.
14.Kõigepealt peab kohtukolleegium vajalikuks vastata kaitsja apellatsioonis väljendatud seisukohale, et maakohtu otsuse resolutiivosa järeldused ei vasta tõendamiseseme tuvastatud
17(22)
asjaoludele, mistõttu maakohus on oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusõigust. Kohtukolleegium peab vajalikuks korrata kohtupraktikas kujunenud seisukohta, et kohtuotsuse resolutiivosa järelduste mittevastavusega tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele on tegemist siis, kui kohtuotsuse põhiosas kohtu poolt tuvastatuks loetud asjaoludest on resolutiivosas tehtud objektiivselt ebaõige järeldus. Kui kohtuotsuse resolutiivosa on loogilises kooskõlas põhiosast tulenevate järeldustega, ei saa rääkida KrMS § 339 lg 1 p-s 8 toodud menetlusõiguse olulisest rikkumisest, olenemata sellest, kas apellant nende järeldustega nõustub või mitte (vt. RKKKo nr 31-1-23-11, p 15; 3-1-1-13-12, p 12). Käesolevas kohtuasjas pole maakohtu otsuse põhi- ja resolutiivosa vahel sellised vastuolud tuvastatavad.
15.Esitatud apellatsioonis kaitsja alternatiivselt taotleb tühistada Harju Maakohtu 19.05.2015.a. kohtuotsus kriminaalasjas nr.1-15-2316 Konstantin Ilinogorskiy süüditunnistamises ja karistamises KarS §113 järgi vangistusega 11 aastat täies ulatuses ja saata kriminaalasi uuesti arutamiseks Harju Maakohtule teises kohtukoosseisus, kuna kaitsja arvates maakohtu otsus on puudulikult põhjendatud, seega maakohus on oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusõigust. Vastuses apellatsioonile prokuratuur palus alternatiivselt, kui ringkonnakohus asub kaaluma apellatsiooni resolutsiooni teist alternatiivi ja otsustab kriminaalasja tagastatada I astme kohtule, kuulub kriminaalasi tagastamisele samale kohtukoosseisule, kuna kaitsja esitab etteheiteid kohtu poolt tehtud järeldustele ja hinnangutele, kuid ei heida ette kohtumenetluses kohtuliku uurimise käigus menetlusnormide rikkumist. Kohtukolleegium kaitsja seisukohaga, et maakohus on puudulikult põhjendatud ei nõustu ning leiab, et kriminaalaasi ei kuulu tagastamisele esimese astme kohtule arutamiseks ei teisele ega samale kohtukoosseisule. Kohtukolleegium osundab Riigikohtu seisukohale 3-1-1-65-14, millest nähtuvalt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi praktika kohaselt on kohtuotsuse põhjendamiskohustuse rikkumine käsitatav üldjuhul − sh näiteks kohtuotsuse põhistuse ebapiisavuse või -veenvuse korral − kriminaalmenetlusõiguse rikkumisena KrMS § 399 lg 2 mõttes. KrMS § 339 lg 1 p 7 järgi tuleb kvalifitseerida üksnes kohtuotsuse põhistamise kohustuse kõige ulatuslikumad rikkumised, mis on käsitatavad KrMS § 339 lg 1 p-s 7 otsesõnu nimetatud kohtuotsuses „põhjenduse puudumisena“. Seejuures tuleb silmas pidada, et seadus räägib „põhjenduse“ kui terviku, mitte üksikute „põhjenduste“ puudumisest. Kohtuotsuses põhjenduse puudumisega on tegemist eeskätt siis, kui kohus jätab seadusliku aluseta kohtuotsuse põhiosa (KrMS § 312) tervikuna või siis mõne süüdistatava või kuriteo osas üldse koostamata. (Vt RKKKo 3-1-1-14-14, p-d 699 ja 700). Ringkonnakohtu kolleegium leiab, et käesolevas kriminaalasjas tehtud maakohtu otsuses ei ole eespool nimetatud minetused üldse tuvastatavad. Tõendite analüüsi ja nende kogumis hindamise tulemusena maakohtupoolse lõppjärelduste ja siseveendumuse väljakujunemine on lugejale jälgitav. Maakohus on vajaliku põhjalikkusega analüüsinud kõiki K. Ilinogorskiyle inkrimineeritud kuriteo tõendamiseseme asjaolusid ning jõudis veenva ja õige järelduseni, et K. Ilinogorskiy on talle inkrimineeritud kuriteo toime pannud ja selle toimepanemises süüdi.
16.Esitatud apellatsioonis kaitsja, kritiseerides maakohtu otsust ja hinnates eraldivõetuna igat tõendit, mis oli maakohtu poolt uuritud, põhiliselt opereerib argumendiga, et temale jääb arusaamatuks, kuidas maakohus on jõudnud järelduseni, et üks või teine tõend riimuvad omavahel ja/või teiste K. Ilinogrskiyt süüstavate tõenditega. Kohtukolleegium kaitsja sellise kriitikaga ei nõustu ning osundab, et maakohus on kõiki tõendeid hinnanud nende kogumis ning kohtuotsusest on selgelt järeldatav, milles seisneb uuritud tõendite omavaheline riimumine ja kuidas maakohus on oma lõppjäreldusteni jõudnud. Väärib märkimist, et kaitsja tegelikult ei viitagi ühelegi maakohtu poolt uuritud tõendile, et see oleks vastuolus teiste tõenditega. Kaitsja sellised etteheited pigem viitavad kaitsja mittenõustumisele maakohtupoolse tõendite kogumis hindamisest tehtud lõppjäreldustega. Selline mittenõustumine aga ei tähenda, et maakohus oleks oma otsust puudulikult põhistanud. Pealegi, kaitsja osundab ainult ühele tõendile, mis on tema arvates lubamatu. See on
18(22)
sündmuskoha vaatlusprotokoll. Seejuures, kui isegi nõustuda kaitsja etteheitega, et sündmuskoha vaatluse protokoll on lubamatu tõend ning see tuleb tõendikogumist kõrvale jätta, ei tekki käesolevas kriminaalasjas sellise kvaliteediga uut tõendikogumit, millest võiks teha järelduse, et K. Ilinogorskiy pole OR suhtes kasutanud vägivalda, mille tulemusena OR suri sündmuskohal.
17.Kohtukolleegium rõhutab ka seda, et kohus peab kriminaalasjas välja selgitama tõendamiseseme asjaolude esinemise või puudumise, mitte aga käsitlema sellest väljapoole jäävaid küsimusi. Sellest tulenevalt ei pea kohtukolleegium vajalikuks vastata kaitsja apellatsioonis püstitatud selgelt otsitud küsimustele nagu tõlgi kriminaalvastutusest hoiatamata jätmisest, õhupüstoli sattumisest sündmuskohta (kusjuures sündmuskoha vaatlusprotokollis sisaldub märge, et sündmuskoha vaatluse alguses oli sündmuskohta muudetud, laiba asendit muudetud T I lk 23 ning õhupüstoli sattumist sündmuskohta seletasid ka tunnistajad S ja AP’id), kannatanu ÕR ülekuulamisest samal ajal sündmuskoha vaatlusega, eeluurimisel kannatanu ÕR ülekuulamisest vene keeles, süüdistatava alkoholijoobe täpse määra tuvastamisest. Kaitsja kuidagi ei põhjenda, milliseid menetluslike tagajärgi nimetatud väidetavad minetused endaga kaasa toovad. Ka kohtukolleegium ei tuvastanud nimetatud asjaoludest tulenevaid menetluslike tagajärgi, mis oleksid aluseks maakohtu otsuse muutmiseks ja tühistamiseks. Väärib tähelepanu, et ka maakohtu istungil nimetatud argumente keegi menetlusosalistest ei tõstatanud, seega ei ole maakohtule etteheidetav, et viimane on nimetatud asjaolud tähelepanuta jätnud.
18.Tegelikult käesolevas kriminaalasjas vaidlus puudub selles, et 08.11.2014.a ajavahemikul kell 14:00 kuni 14:06 sisenes Konstantin Ilinogorskiy Harjumaal XXXXXXX linnas XXXXX X-XX asuvasse korterisse, kus OR-ga tekkinud konflikti tulemusena ja kannatanu ÕR juuresolekul kägistas OR-t, mille tulemusena viimane suri. Kaitsja apellatsioonis väljendatud põhitaotlus seisnebki maakohtu otsuse tühistamises Konstantin Ilinogorskiy süüdimõistmise osas KarS § 113 järgi ning tema süüditunnistamises KarS §117 järgi ehk surma põhjustamises ettevaatamatusest ja Konstantin Ilinogorskiy karistamises selle paragrahvi sanktsiooni piirides. See tähendab, et esitatud apellatsiooni põhiküsimuseks on K. Ilinogorskiy tegevuses subjektiivse koosseisu tuvastamine.
19.Esitatud apellatsioonis kaitsja teeb rida tähelepanekuid seoses kannatanu ÕR ja tunnistajate ütlustega, kuid ei osunda mitte ühelegi vastuolule maakohtu poolt uuritud kannatanu ja tunnistajate ütlustes ega sea kahtluse alla kannatanu ja tunnistajate ütluste usaldusväärsust. Väärib tähelepanu, et ka maakohtu istungil keegi menetlusosalistest ei seadnud kannatanu ÕR ja tunnistajate ütluste usaldusväärsust kahtluse alla ega taotlenud nende eeluurimisel antud ütluste avaldamist eesmärgil hinnata kohtulikul uurimisel antud ütluste usaldusväärsust. Süüdistatav K. Ilinogroskiy avaldas maakohtu istungil, et tunnistab end süüdi täielikult talle inkrimineeritud kuriteos, kuid ta ei soovinud OR surma ega möönnud seda. Samuti avaldas ta, et saab aru, et OR surm saabus just tema tegevuse tulemusena. Väärib märkimist, et ka süüdistatava kaitsja avaldas maakohtu istungil, et K.Ilinogorskiyle esitatud süüdistus on põhjendatud ning temale tuleks määrata karistus KarS § 113 sanktsiooni esimese kolmandiku piires, kuna süüdistatav kahetseb toimepandut, tunnistab tsiviilhagi, kuriteo pani toime alkoholijoobes olles ja eesmärgiks ei olnud kannatanut tappa. Kohtukolleegium märgib, et süüdistatava ja OR vahel tekkinud füüsilise kontakti ainukeseks vahetuks pealtnägijaks oli kannatanu ÕR. Maakohus on ka ainuõigesti märkinud, et tunnistaja S. P’i ütlused on KrMS § 66 lg 21 p 2 alusel tõendiks kuriteo toimepanemise aja, koha, viisi ja toimepanija kohta. Kuigi kaitsja leiab esitatud apellatsioonis, et nimetatud isikute ütlused on üldjoontes kooskõlas, kuid detailides on siiski erinevad, ei nimeta kaitsja konkreetselt mitte ühtegi erinevust, nende ütluste vahel vastuoludest rääkimata. Kaitsja rõhutab esitatud apellatsioonis, et nähtuvalt ÕR ütlustest toimus OR ja süüdistatava vahel vastastikune kaklus. Kohtukolleegium nõustub, et kannatanu ÕR nimetas OR ja K. Ilinogorskiy
19(22)
vahel toimunut kakluseks, kuid oma sisult oli see K. Ilinogroskiy rünne OR-le. Ei süüdistatava ega kannatanu ÕR ütlustest ei nähtu, et vastaspooled oleks üldse üksteisele rusikatega lööke tekitanud, mida võiks nimetada vastastikuseks kakluseks. Nii, süüdistatav seletas, et nad maadlesid OR-ga, kuid ta ei mäleta OR kägistamist. Kannatanu ÕR ütlustest nähtub aga, süüdistatav vajutas O-le kätega pea, kaela ja õlgade piirkonda, istudes samal ajal kannatanu peal, seejärel, kui OR-l õnnestus püsti tõusta, nügis ja tõukas süüdistatav teda suurte tuppa, hoides OR-t samas õlast kinni. SP ütlustest, kes saabus sündmuskohta 10 minuti jooksul peale K. Ilinogorskiy lahkumist ning kellele kannatanu ÕR, olles veel tajutu mõju all rääkis OR ja süüdistatava vahel toimunust nähtub üheselt, et K. Ilinogorkiy kägistas OR-t kaelast; ka suures toas jätkas ta OR kägistamist kuni viimane enam ei liikunud (T II lk 15). Kohtukolleegium märgib, et kui isegi möönda, et OR kaitses end aktiivselt ning tekitas süüdistatavale vastulööke, mille kohta kriminaalasjas tõendid tegelikult puuduvad, tähtsustab kaitsja põhjendamatult üle kannatanu ÕR sõnakasutust „kaklus“. Keegi menetlusosalistest ei püstitanud versiooni sellest, OR ise esimesena ründas süüdistatavat ja süüdistatav pidi end OR eest kaitsma, seega puudusid maakohtul alused vaagima, kas süüdistatav võis viibida hädakaitses. Sellist versiooni ei tõstatanud süüdistatava kaitsja ka esitatud apellatsioonis ja kohtukolleegiumi veendumusel puuduvad mistahes objektiivsed asjaolud, mis viitaksid sellele, et süüdistatav võis viibida hädakaitses või eksimuses õigusvastasust välistavas asjaolus (KarS § 31).
20.Kannatanu ÕR ütlustest nähtuvalt lahkus süüdistatav tema korterist ise, kui nägi, et OR enam ei liiguta. Kohtukolleegiumi veendumusel K. Ilinogrskiy tegevuse kvalifitseerimiseks kaudse tahtluse vormis ei olegi oluline, kas süüdistatav sai aru, et kägistamise lõppedes oli OR surnud, vaid tähtis on see, et süüdistatav möönis OR surma saabumist kägistamise tulemusena. Analoogselt käesoleva kaasuse olukorraga, kui isik lööb noaga ka ühekordselt teist isikut südame piirkonda, möönab ta kannatanule mistahes tagajärje saabumist isegi siis, kui peale lööki tekitamist võib kannatanu veel mingi aeg elada. Ka käesoleval juhul objektiivselt, välise teopildi järgi ja tavalise elukogemuse põhjal on selge, et kägistamise tulemusena lakkab organismi varustus hapnikuga, toimub lämbumine ning ka lühiajalise kägistamise tulemusena võib saabuda kannatanu surm. Maakohus on asjakohaselt viidanud kohtupraktikas kujunenud arusaamale, et lootus, et konkreetne ja vahetu oht elule, mis on lähedal võimalikule surmale, ei saabu, peab olema isiku üldist elukogemust ja teospetsiifikat silmas pidades adekvaatne, st see peab tuginema isiku poolt äratuntud asjaoludele, mis lubavad tal mõistlikult uskuda, et tema poolt loodud oht ei realiseeru tagajärjes. Lootus tagajärje mittesaabumisele peab olema tõsimeelne, mis tähendab, et see toetub konkreetsetele asjaoludele ega ole sõltuvuses tema poolt mittekontrollitavast juhuslikkusest (vt RKKKo nr 3-1-1142-05). Asjaolud, et süüdistatav teatas lahkudes OR emale, et OR on elus, ÕR kõne häirekeskusele, milles ta teatas, et poeg vaevalt hingab, ei oma kohtukolleegiumi veendumusel K. Ilinogorskiy süü küsimuse lahendamiseks üldse tähtsust. Loomulik, et murest murtud paanikas ema lootis viimase hetkeni, et poeg on elus, mitte ei kutsunud kiirabi teadvalt surnud isikule. Ka K. Ilinogorskiy kiire lahkumine ÕR korterist ning väide emale, et OR on elus, on tunnistuseks sellele, et ka süüdistatav ise sai aru, et põhjustas oma tegevusega raskeid tagajärgi. Võttes arvesse asjaolu, et K. Ilinogorskiy visiidi tegelikuks eesmärgiks oli OR-lt vabanduse nõudmine IR eest, nõustub kohtukolleegium, et süüdistatav ei seadnud endale eesmärgiks süüteokoosseisule vastava asjaolu teostamist ega tahtnud seda teostada. Samas kannatanu kaelast kägistades pidas ta võimalikuks süüteokooseisule vastava asjaolu saabumist ja möönis seda, seega maakohus on õigesti järeldanud, et K. Ilinogroskiy on pannud talle süüks arvatud kuriteo kaudse tahtlusega.
21.Põhjendamatud on ka kaitsja etteheited seoses surnu kohtuarstliku ekspertiisiaktiga ja selles toodud eksperdiarvamusega ning ekspert AT ülekuulamisega. Esitatud apellatsioonis kaitsja leiab,
20(22)
et eksperdiarvamuses tehtud järeldused OR surma põhjuse kohta on oletuslikud. Kaitsja kritiseerib maakohtu otsust ka selle tõttu, et eksperdi ülekuulamisel pole talle tutvumiseks kardioloog MZ arvamust esitatud. Kohtukolleegium eelkõige juhib tähelepanu kohtupraktikas väljakujunenud arusaamale, et tulenevalt KrMS § 63 lg-st 1 on tõendiks eksperdi arvamus, mitte aga ekspertiisiakt kui eksperdiarvamust sisaldav menetlusdokument. Vastavalt KrMS § 107 lg 3 p-dele 1 ja 2 peab ekspertiisiakti põhiosas esitama uuringute kirjelduse, uuringutulemuste hindamise andmed ja eksperdiarvamuse põhjenduse. Eksperdiarvamuse aluseks on eksperdi uuringud, mille pinnalt kujuneb järelduslikult arvamus. Seetõttu ei ole arvamust võimalik käsitleda lahus selleni viinud uuringute käigust ja tulemustest. Uuringute kirjelduse ja nende tulemuste kaudu saavad nii menetlejad kui kohtumenetluse pooled kontrollida eksperdi poolt arvamuseni jõudmise käiku. Ekspertiisiakti vastavus esitatud nõuetele tagab ühtlasi ka süüdistatava kaitseõiguse, kuna vaid nende täitmine tagab eksperdiarvamuse põhjendatuse kontrolli. (vt RKKKo nr. 3-1-1-63-08; 3-1-132-09). Kohtukolleegiumi veendumusel on kohtuarst-ekspert AT poolt koostatud ekspertiisiakt ja selles sisalduv eksperdiarvamus on täielikus vastavuses ülaltoodud nõuetega. Lisaks eksperdiarvamusele ekspertiisiakt eraldi osadena sisaldab eksperdiuuringute kirjelduse, eksperdiuuringute tulemuste hindamise ja eksperdiarvamuse põhjenduse, milles ekspert põhjalikult, jälgitavalt ja arusaadavalt kirjeldab oma ekspertarvamuseni jõudmise käiku. Nii eksperdiarvamuse põhjendusest, kui ka eksperdiarvamusest nähtub üheselt, et OR surma põhjuseks oli mehaaniline lämbus rindkere kompressioonist ja kätega kägistamisest, mida tõestab lämbusele iseloomulik üldine lahanguleid (lillad intensiivsed koolnulaigud, millede foonil on täppverevalumid, täppverevalumid silmade sidekestadel, kopsukelmel, südame väliskestal tume veri veresoontes ja südameõõntes, peaajuturse), nahaalused verevalumid rindkerel ja kaelal, verevalumid rindkere ja kaela pehmetes kudedes (TII lk 95-100). Väärib erilist märkimist, et ajendatuna hukkunu OR krooniliste haiguste olemasolust ning kardioloog MZ vastusest kaitsja järelepärimisele, milles kardioloog umbisikuliselt kirjeldas kaitsja järelpärimises nimetatud haiguste kulgu, rahuldas maakohus kaitsja taotluse kohtuarst-ekspert AT väljakutsumiseks ja ülekuulamiseks. Ka ülekuulamise käigus ekspert on avaldanud kategoorilise arvamuse, et OR elupuhused haigused ei avaldanud mitte mingisugust mõju tema surma diagnoosile. OR surma põhjuseks on mehhaaniline asfüksia kätega kägistamisest ja rindkere surumisest. (T I lk 39). Kohtukolleegium samas märgib, et asjaolu, et süüdistatav kägistas OR-t samal ajal tema peal istudes, on üheselt tõendamist leidnud. Kohtukolleegium on seisukohal, et ainetu on ka kaitsja etteheide, et kohtuarst-eksperdile pole tutvustatud kardioloogi vastust kaitsja järelepärimisele. Esiteks, keegi menetlusosalistest pole teinud taotlust eksperdile kardioloogi vastuse tutvustamisest. Teiseks, kardioloog MZ tegi üldise ja umbisikulise vastuse kaitsja järelepärimises nimetatud haiguste kulgemisest, seejuures puudusid arst-kardioloogil piisavad lähteandmed, kuna ta ei olnud OR raviarst ega pole isegi tutvunud surnu OR ekspertiisiaktiga. Vastavasisulist taotlust pole keegi menetlusosalistest samuti teinud. Sellest tulenevalt õige on maakohtu järeldus, et oletuslikku laadi on kardioloogi vastuses avaldatud arvamus, et patsiendil oli mitu haigust, mis võisid soodustada surma ekstreemses situatsioonis. Paljasõnaline ja oletuslik on ka kaitsja apellatsioonis toodud tähelepanek, OR-l keeleluu ja kõrikõhred olid terved, mida aga sihipärasel kätega kägistamisel reeglina ei täheldata.
22.Vastuseks kaitsja apellatsioonile seoses K. Ilinogrskiyle mõistetud karistusega kohtukolleegium sedastab järgmist. Riigikohus on varasemalt korduvalt rõhutanud, et karistuse mõistmisel tuleb lähtepunktiks võtta karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ja karistust kergendavad ning raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. See karistuse määr võib jääda kas üles- või allapoole
21(22)
sanktsiooni keskmist määra ja selliselt saadud süüle vastava karistuse ülemmäära korrigeeritakse eri- ja üldpreventsiooni kaalutlustest tulenevalt. (vt nt RKKKo nr. 3-1-1-63-14; 3-1-1-82-14). K. Ilinogrskiyle karistuse mõistmisel on maakohus ülaltoodud põhimõtteid järginud. Maakohus on arvestanud K. Ilinogorskiy karistust kergendava asjaoluna KarS § 57 lg 1 p 3 alusel süüdistatava puhtsüdamlikku kahetsuse ning õigustatult leidis, et karistust raskendavad asjaolud KarS § 58 mõttes puuduvad. Põhjendamatu on kaitsja etteheide, et maakohus on jätnud karistust kergendavate asjaoludena veel arvestamata Konstantin Ilinogorskiy poolt tema vastu esitatud haginõuete omaksvõttu. Kohtukolleegium sedastab, et hagi õigeksvõtmine ei ole samastatav kahju vabatahtliku hüvitamisega KarS § 57 lg 1 p 2 mõttes. Maakohtu pool arvestamata jäänud teiste K. Ilinogorskiy karistust kergendavate asjaolude esinemist pole ringkonnakohus tuvastanud ja nendele ei viita ka kaitsja. Kohtukolleegiumi veendumusel esitatud apellatsioonis kaitsja ajab segamini karistust raskendavate asjaolude tuvastamise ja süü suuruse hindamise. Nii, kaitsja üks-ühele kordas maakohtuotsuse veenvaid põhjendusi K. Ilinogorskiy süü suuruse tuvastamise osas ning alusetult nimetas neid karistust raskendavateks asjaoludeks. Kohtukolleegium märgib, et karistust raskendavate asjaolude ammendav kataloog on toodud KarS §-s 58 ning selles nimetamata asjaolusid ei saa käsitleda karistust raskendavate asjaoludena. Kohtukolleegiumi veendumusel on aga maakohus ainuõigesti järeldanud, et K. Ilinogroskiy süü talle inkrimineeritud kuriteo toimepanemises on suur. Kohtukolleegium nõustub täielikult maakohtu argumentidega selles osas ning ei pea vajalikuks neid korrata. Järgnevalt, arvestades, et K. Ilinogorskiy süü on suur, korrigeeris maakohus ainuõigesti karistuse eri- ja üldpreventsiooni kaalutlustest tulenevalt sanktsiooni keskmises määrast veidi ülespoole. Maakohus on asjakohaselt märkinud, et K.Ilinogorskiy on varem korduvalt kriminaalkorras karistatud ning vaid 3 päeva peale eelmise kohtuotsuse kuulutamist pani ta toime uue kuriteo ehk siis mõistetud ligi 3-aastase vangistuse kandmisele minekut oodates otsustas ta oma kuritegelikku käitumist jätkata. Kohtukolleegium nõustub seega täielikult maakohtu põhjendustega K. Ilinogroskiyle karistuse mõistmise osas ning leiab, et süüdistatavale mõistetud 11aastane vangistus on igati proportsionaalne tema teo raskusega, süü suurusega ning täidab karistuse eri- ja üldpreventiivseid eesmärke.
23.Kuna ringkonnakohus ei ole tuvastanud ühtegi KrMS § 338 ettenähtud kohtuotsuse tühistamise alustest, siis juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 1 , § 344-345 lg 1, 2 jätab kohtukolleegium Harju Maakohtu 19.05.2015 otsuse Konstantin Ilinogorskiy suhtes muutmata, ning kaitsja apellatsiooni rahuldamata.
Pavel Gontšarov allkirjastatud digitaalselt
Orvi Tali allkirjastatud digitaalselt
Ivi Kesküla allkirjastatud digitaalselt
22(22)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.