Kohtulahend

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

aastaselt lahkus ta kodust, sest isa ja ema tarvitasid alkoholi. Oma kasvatuse sai ta tänaval. Sattus lastekodusse, kus samuti ei olnud kerge elu. Käesolevaks ajaks on ta paljud asjad ümber hinnanud ja soovib alustada uut elu.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT

erinevad kohtud hindavad tõendeid ning nendest tehtavaid järeldusi olulisel määral erinevalt, peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viivad enda koostoimes või ka eraldivõetult maakohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega. Kohtukolleegium leiab, et nii süüdistatava apellatsiooni väidete, apellatsioonile esitatud kaitsja seisukoha kui maakohtu otsuses sisalduva tõendite analüüsi pinnalt ei ole võimalik leida veenvaid argumente maakohtu süüdimõistva kohtuotsuse tühistamiseks ja uue otsuse tegemiseks. Süüdistatav kordab samu väiteid, mida ta esitas maakohtus ning millele maakohus on oma otsuses juba vastanud. Maakohus on kohtukolleegiumi arvates olnud tõendite hindamises ning oma siseveendumuse kujunemise kajastamisel piisavalt põhjalik, mistõttu kohtukolleegium ei pea vajalikuks korrata maakohtu otsuses esitatud põhjendusi. Kohtukolleegium viitab siinjuures Riigikohtu kriminaalkolleegiumi varasemale seisukohale, et kaebust läbi vaatav kohus ei pea andma vastuseid kõigile apellatsioonis toodud väidetele, millele maakohus on oma otsuses ammendavalt ja põhistatult vastanud ning millega ringkonnakohus nõustub (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 13. detsembri 2013. a otsus asjas nr 3-1-1-113-13, 29. aprilli 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-23-11 ja 19. detsembri 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-92-11). 5.2 Süüdistatav D. Meštšenski väitis maakohtus ja märgib ka esitatud apellatsioonis, et ta ei tahtnud kannatanut tappa, vaid röövida. Samal seisukohal on süüdistatava kaitsja. KarS § 16 lg 3 kohaselt paneb isik teo toime otsese tahtlusega, kui ta teostab süüteokooseisule vastava asjaolu, ja tahab või vähemalt möönab seda. Maakohtu otsuses on viidatud põhjendatult Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 16. aprilli 2007. a otsuses nr 3-1-1-128-06 väljendatud seisukohale, et juhtudel, mil isikule on tekitatud selline tervisekahjustus, mis on konkreetseks ohuks tema elule, saab juba välise teopildi alusel teha järeldusi võimaliku tapmisteo tahtluse kohta. Tähele tuleb panna, et KarS §-ga 113 kaitstakse õigushüvena isiku elu, samal ajal kui KarS § 118 p-s 1 kaitstavaks õigushüveks on inimese tervis. See tähendab, et olukorras, kus isikule on tekitatud selline tervisekahjustus, mis võib kausaalahela katkematu kulgemise korral suure tõenäosusega vahetult kaasa tuua inimese surma, saab juba ainuüksi välise teopildi alusel rääkida vahetust inimelu ohustamisest tapmiskoosseisu mõttes. Välisele teopildile saab tapmiskoosseisu tuvastamisel tugineda iseäranis siis, kui toimepanija tegu ei ole ühekordne, vaid koosneb mitmest isiku elu ohustavast teost (nt korduv noaga löömine rindkeresse), ning siis, kui toimepanija tegu iseloomustab ühekordse toimimisviisi äärmuslik ohtlikkus (nt löök elutähtsate organite piirkonda). Lisaks sellele on Riigikohtu kriminaalkolleegium oma senises praktikas korduvalt selgitanud, et isiku käitumise subjektiivsele küljele antav hinnang tuleb lahendada tahtluse intellektuaalse ja voluntatiivse külje eristamise kaudu (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus asjas nr 3-1-1-142-05). Subjektiivse külje tuvastamisel on abipakkuvateks kriteeriumiteks ka isiku teoeelne- ja järgne käitumine, samuti tema teo objektiivne avaldumine, kuid nimetatud asjaolusid tuleb arvestada rangelt individualiseeritult konkreetset kriminaalasja silmas pidades. Käesolevas asjas on tuvastatud, et D. Meštšenski lõi kannatanu AŽ 19 cm terapikkuse kööginoaga vähemalt seitse korda ja nõudis temalt raha. Esimese noalöögi ajal lebas kannatanu diivanil. Kannatanu ütluste kohaselt ei tunginud esimene noahoop sügavale, sest see läks vastu ribi. Ta püüdis end käte ja jalgadega kaitsta ja tõusis viimaks diivanilt püsti ning sai veel mitu noahoopi. Verekaotuse tõttu ta tundis, et ei suuda D. Meštšenskile vastu hakata ning avaldas, et raha on tema pükste taskus. D. Meštšenski võttis ise tema pükste taskust rahakoti, sest kannatanu käsi oli noaga läbi lõigatud. D. Meštšenski võttis rahakotist raha ja laualt mobiiltelefoni ning lahkus korterist, lukustades enda järel

ukse. D. Meštšenski teadis, et need on selle korteri ainsad võtmed. Korteri võtmed viskas ta tänaval prügikasti. Kannatanu ei olnud kunagi varem tahvelarvutiga helistanud ja arvas, et ta ei oskagi seda teha. D. Meštšenski teadis seda, vastasel juhul oleks ta tahvelarvuti samuti kaasa võtnud. Kannatanu jäi korteris diivani ette põrandale oma vereloiku vedelema ja korisema. Selle asemel, et kannatanule kiirabi kutsuda, helistas D. Meštšenski taksofirmasse ja kutsus endale takso, et sõita narkootikume ostma. Mobiiltelefoni müüs ta maha. Seega D. Meštšenski teadis, et ta jättis lukustatud korterisse elutähtsatesse organitesse hulgaliselt noalööke saanud kannatanu, kes arstiabi saamata paratamatult sureb. Kannatanu surm ei olnud tema eesmärk, kuid ta leppis sellega. Kannatanu surm jäi saabumata vaid õnneliku juhuse läbi. Seega nõustub kohtukolleegium maakohtu seisukohaga, et D. Meštšenski pani AŽ tapmise toime KarS § 16 lõikes 3 sätestatud otsese tahtlusega. Eeltoodud põhjendustel ei nõustu kohtukolleegium D. Meštšenski apellatsiooni väitega, et ta ei tahtnud kannatanut tappa, vaid ainult röövida. 5.3 Järgnevalt peatub kohtukolleegium D. Meštšenski poolt toime pandud kvalifikatsioonil.

tapmiskatse

KarS §-s 114 sätestatud mõrv on tapmise raskem koosseis ehk kvalifikatsioon. Selle järgi kvalifitseeritakse tapmine juhul, kui esineb üks või mitu paragrahvi lg 1 punktides loetletud asjaolu ning puuduvad KarS §-de 115 ja 116 tunnused. Mõrvatunnused moodustavad koosesinemisel kogumi ja kuriteo kvalifitseerimisel tuleb neile kõigile viidata. KarS § 114 p-s 5 (alates 01.01.2015 KarS § 114 lg 1 p-s 5) sätestatud tapmine seoses röövimisega või omakasu motiivil on alternatiiv-aktiline süüteokoosseis, sisaldades ühte KarS §-le 200 viitavat koosseisutunnust (seoses röövimisega) ja ühte normatiivset koosseisutunnust (omakasu motiiv). Mõlemad tunnused iseloomustavad tapmise toimepanijat ja on käsitletavad vastutust muutvate eriliste isikutunnustena KarS § 24 lg 3 mõttes. Tapmine seoses röövimisega eeldab, et süüdlane täidab kannatanu suhtes samaaegselt nii tapmise (§ 113) kui röövimise (§ 200) koosseisu. Sisuliselt tähendab see, et süüdlane peab asja äravõtmiseks kasutatava vägivallaga põhjustama kannatanu surma, tegutsedes sealjuures surma suhtes otsese või kaudse tahtlusega. Kui süüdlase kavatsetus hõlmab ka tapmise ehk kui tapetakse selleks, et hõivata ohvri vara, on tegemist tapmisega omakasu motiivil. Tapmine on toime pandud omakasu motiivil, kui süüdlane tegutses mistahes ainelise kasu saamiseks. Seejuures võib kasu väljenduda nii tema vara suurenemise (nt omandatakse pärijana kannatanu vara, saadakse palgamõrva eest tasuks raha jne) kui varaliste kohustuste vähenemises (nt vabanetakse võlast, ülalpidamiskohustusest vms). Käesolevas kriminaalasjas D. Meštšenskile esitatud süüdistuse kohaselt pani ta AŽ tapmiskatse toime seoses röövimisega ehk omakasu motiivil. Seega leitakse süüdistuses, et tapmine seoses röövimisega tähendabki omakasu motiivil tapmist. Kohtukolleegium selle seisukohaga ei nõustu. Kuna röövimine ei ole samastatav omakasuga, siis on D. Meštšenskile esitatud süüdistus kohtukolleegiumi hinnangul ebatäpne. Seevastu maakohus leidis oma otsuses, et D. Meštšenski pani AŽ tapmiskatse toime seoses röövimise või omakasuga. Seega ei olegi maakohus kindlaks teinud, kummal motiivil D. Meštšenski AŽ tapmiskatse toime pani. Kohtukolleegium on seisukohal, et maakohus on sellega rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes, sest kohtuotsusest ei ole võimalik aru saada, millises süüdistuses D. Meštšenski süüdi tunnistati. Lisaks sellele on maakohus kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust, millega on raskendatud süüdistatava olukorda. Kohtukolleegium on seisukohal, et need rikkumised ei tingi siiski kohtuotsuse tühistamist ja kriminaalasja saatmist maakohtule uueks arutamiseks, sest ringkonnakohtul on võimalik seda rikkumist ise kõrvaldada.

Kohtukolleegiumi hinnangul nähtub kriminaalasja materjalidest ning maakohus tuvastas õigesti, et D. Meštšenski pani AŽ tapmiskatse toime otsese tahtlusega. Ta lõi kannatanut korduvalt noaga ja nõudis samal ajal temalt raha. Puuduvad tõendid selle kohta, et D. Meštšenski kavatsetus oleks hõlmanud AŽ tapmise. Seega täitis D. Meštšenski kannatanut noaga lüües ja samal ajal raha nõudes nii tapmise kui röövimise koosseisu, mistõttu tema tegevus tuleb kvalifitseerida tapmisena seoses röövimisega, mis jäi katse staadiumi. Seega tühistab kohtukolleegium maakohtu otsuse D. Meštšenski süüditunnistamises KarS 114 p 5 - § 25 lg 2 (alates 01.01.2015 KarS § 114 lg 1 p 5 - § 25 lg 2) järgi omakasu motiivil tapmises ja teeb uue otsuse, millega mõistab D. Meštšenski KarS 114 p 5 - § 25 lg 2 (alates 01.01.2015 KarS § 114 lg 1 p 5 - § 25 lg 2) järgi omakasu motiivil tapmise osas õigeks. 5.4 D. Meštšenski märgib oma apellatsioonis, et kahetseb sügavalt toimepandut. Maakohtu istungil on ta enne kohtulikke vaidlusi öelnud, et kahetseb kuriteo toimepanemist. Kaitsja leiab süüdistatava apellatsiooni kohta esitatud seisukohas, et karistust kergendava asjaoluna tuleks arvesse võtta süüdistatava puhtsüdamlikku kahetsust. Kaitsja avaldas sellist seisukohta ka maakohtus. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi senine praktika on seisukohal, et karistuse kergendamiseks ei piisa süüdistatava paljasõnalisest kahetsuse avaldamisest, vaid kahetsus peab olema siiras ja kajastuma ka süüdistatava hoiakus tema poolt toimepandud teo suhtes (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 9. mai 2014. a otsus nr 3-1-1-18-14). Puhtsüdamlik kahetsus peab olema kontrollitav ja tulenema asja materjalidest. Puhtsüdamlik kahetsus võib tähendada teo siirast ülestunnistamist ja kahetsemist, mis võib avalduda uurijale või kohtule antud ütlustes, kannatanu ees vabandamises vms. Sageli on see seotud teiste kergendavate asjaoludega (tagajärje ärahoidmine, süü ülestunnistamisele ilmumine vms). Arvestades eeltoodut ei nõustu kohtukolleegium kaitsja väitega puhtsüdamliku kahetsuse esinemise kohta KarS § 57 lg 1 p 3 tähenduses. Kohtukolleegiumi hinnangul on maakohus põhjendatult leidnud, et praegusel juhul D. Meštšenski puhtsüdamlikust kahetsusest rääkida ei saa. Süüdistatav ei ole oma süüd AŽ tapmise katses siiani tunnistanud. Kahetsust kannatanu ees ei ole D. Meštšenski avaldanud. Ta peab konflikti algatajaks põhjendamatult kannatanut. D. Meštšenski väited selle kohta, et ta ei saanud aru, et võib hulgaliste noahaavadega kannatanu lukustatud tuppa jätmisega põhjustada kannatanu surma, on kohtukolleegiumi hinnangul kohatud. Selle asemel, et kannatanule kiirabi kutsuda, on D. Meštšenski hoopis kannatanult ära võetud mobiiltelefoniga endale takso kutsunud ja sõitnud sellega kannatanult ära võetud raha eest narkootikume ostma. Maakohtu istungil on D. Meštšenski alles enne kohtulikke vaidlusi kohtu täpsustavale küsimusele lakooniliselt vastanud, et kahetseb kuriteo toimepanemist. Apellatsioonis kurdab ta oma varasema raske elu üle ning leiab, et ta ei taha nii kaua vanglas viibida. Seega ei ole D. Meštšenski kahetsus siiras, sest on seotud üksnes kuriteo toimepanemisega temale endale kaasnenud negatiivsete tagajärgedega. Eeltoodut arvesse võttes leiab kohtukolleegium, et maakohus on jätnud põhjendatult karistust kergendava asjaoluna arvesse võtmata D. Meštšenski kahetsuse, sest see ei ole siiras. 5.5 D. Meštšenski leiab, et talle on mõistetud põhjendamatult karm karistus. Kaitsja hinnangul hälbib D. Meštšenskile mõistetud karistus väljakujunenud kohtupraktikast. Kohtuotsuses on märgitud, et arvestades teo jäämist katse staadiumisse, peab kohus võimalikuks kohaldada KarS § 25 lg 6 ja KarS § 60 sätestatut. Sellegipoolest ei ole kohus süüdistatavale mõistnud karistust alla sanktsiooni alammäära ega isegi minimaalmäära lähedasena. Kohtukolleegium süüdistatava ja kaitsja seisukohtadega ei nõustu. Kohtukolleegium rõhutab esmalt, et kohtupraktikas valitseva põhimõtte kohaselt on kõrgema astme kohtu poolt maakohtus mõistetud karistuse muutmine põhjendatud üksnes juhul, kui kõrgema astme kohus muudab süüdistatava teo kvalifikatsiooni või kui ilmnevad asjaolud viitavad selgelt sellele, et

madalama astme kohus pole arvesse võtnud karistust kergendavaid või raskendavaid asjaolusid või on valesti tõlgendanud KarS §-s 56 täheldatud karistuse mõistmise aluseid. Käesolevas süüdistusasjas selliseid mõistetud karistuse tühistamise aluseid ei esine. Apelleeritud kohtuotsusest nähtub, et kohus on karistust mõistes järginud KarS §-s 56 sätestatut, s.o arvestanud süü suurust, karistust kergendate ja raskendavate asjaolude puudumist ning lähtunud nii üld- kui eripreventiivsetest kaalutlustest. Kohtukolleegium nõustub maakohtu otsuses toodud väitega, et D. Meštšenski süü on keskmisest suurem. Kohus arvestas seda, et kuritegu jäi katse staadiumi. KarS § 114 näeb karistusena ette kaheksa- kuni kahekümneaastase või eluaegse vangistuse. KarS § 25 lg 6 kohaselt süüteokatse puhul võib kohus kohaldada KarS §-s 60 sätestatut. KarS § 60 lg 4 sätestab, et kui karistusseadustiku eriosas on kuriteo eest karistusena ette nähtud eluaegne vangistus, mõistetakse karistuse kergendamisel tähtajaline vangistus kolmest kuni viieteistkümne aastani. Käesolevas asjas ongi maakohus mõistnud D. Meštšenskile karistuse kohaldades KarS § 60 sätteid. Seetõttu ei ole asjakohased kaitsja etteheited selle kohta, et maakohus ei ole mõistnud D. Meštšenskile karistust alla sanktsiooni alammäära ega minimaalmäära lähedasena. Kohtukolleegiumi hinnangul on D. Meštšenskile mõistetud karistus vastavuses valitseva kohtupraktikaga karistuste mõistmisel mõrva toimepanemise eest. Kuigi kohtukolleegium mõistab D. Meštšenski ühe kvalifitseeriva tunnuse (omastamise) osas õigeks, ei too see kaasa mõistetud karistuse vähendamist, sest maakohus ei olegi arvestanud kahe kvalifitseeriva asjaoluga (röövimine ja omastamine), sest on asetanud nende vahele sõna „või“. Nii on Riigikohtu kriminaalkolleegium otsuses 10. juuni 2005. a nr 3-1-1-51-05 leidnud, et sellisel viisil toimimisel on tegemist eeskätt seaduse tõlgendamise küsimusega ega tähenda sisuliselt isiku süüdistuse mahu tegelikku vähendamist. Kriminaalkolleegiumi hinnangul on see argument rakendatav ka käesolevas kriminaalasjas, st süüdistuse mahu tegelikku vähendamist ei toimu.

Ivi Kesküla /allkirjastatud digitaalselt/

Orvi Tali /allkirjastatud digitaalselt/

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.