1-13-11294/89 - Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

TURVASEADMEID OÜ Staford & KO poolt, et AS-l Hotronic oleks omakorda võimalik need seadmed AS-lt D liisingusse võtta (saada vastutavaks kasutajaks). Lepingueelsete läbirääkimiste käigus ja lepingu sõlmimisel lõi Andrus Prous AS-i D töötajatele EK-le ja TP-le ebaõige ettekujutuse, et TURVASEADMED kuuluvad temaga seotud ettevõttele OÜ-le Staford & KO, kes oli ka TURVASEADMETE müüjaks, varjates sellega asjaolu, et need kuuluvad alates 04.04.2008.a. hoopis Riigi Kinnisvara AS-ile ning seda, et OÜ Staford & Ko ei oma ega kavatse faktilist valdust AS-le Hotronic üle anda, kuivõrd faktiline valdus oli juba Viru Vanglal. Seega, sõlmiti 02.10.2008.a AS D, keda esindas seadmeteliisingu juht TP kui liisinguandja, OÜ Staford & KO, keda esindas juhatuse liige Andrus Prous, kui müüja ja AS Hotronic, keda esindas juhatuse liige RK, kui liisinguvõtja liisingulepingu nr 093842 (edaspidi Liisinguleping) ühe kehaskaneerimise seadme L-3 COMMUNICATIONS Provision 100 seerianumber A100074900400 ja kolm röntgenseadet L-3 COMMUNICATIONS PX 6.4., seerianumbrid: 64319; 64270; 64274 liisimise kohta. Samaaegselt, kuid allakirjutamise teises järjekorras sõlmiti AS D (Ostja), keda esindas volituse alusel seadmete liisingu osakonna juhtaja TP ja OÜ Staford & KO (Müüja), keda esindas juhatuse liige Andrus Prous, liisinguvõtja AS Hotronic (registrikood: 10114940) huvides, keda esindas juhatuse liige RK, müügilepingu nr 093842 VÕS § 208 lg 1 tähenduses, millega Müüja müüs ja Ostja ostis järgmised esemed: ühe kehaskaneerimise seadme L-3 COMMUNICATIONS Provision 100 ja kolm röntgenseadet L-3 COMMUNICATIONS PX 6.4 (TURVASEADMED) kogumaksumusega koos käibemaksuga 5 732 872,64 EEK, s.o 366397, 34 EUR. VÕS § 217 lg 1 alusel peab Ostjale üleantav asi vastama lepingutingimustele. Sama seaduse § 217 lg 2 p 4 alusel loetakse, et asi ei vasta muu hulgas lepingutingimustele, kui kolmandal isikul on asja suhtes nõue või muu õigus, mida ta võib esitada. Andrus Prous, olles kuni 25.06.2008 nii AS Hotronic juhatuse liige ja peale seda läbi OÜ Hotronic Grupi AS Hotronic üks omanikke, kui ka OÜ Staford & KO juhatuse liige, oli teadlik ja varjas müügilepingu nr 093842 allakirjutamisel tema, kui müüja poolset asjaolu, et nimetatud seadmed olid alates 04.04.2008.a Riigi Kinnisvara AS omandis, kuigi pidi sellest nii ostjat, kui ka liisinguvõtjat teavitama. Selliselt tekitas Andrus Prous D AS-i esindajale TP-le ebaõige ettekujutuse selles, et müügilepingu nr 093842 objektiks olevate TURVASEADMETE omanik on müügilepingu sõlmimise hetkel justkui OÜ Staford & KO, varjates ühtlasi asjaolu, et nende esemete omand on müügilepingu nr A-008-020/08 alusel eelnevalt üle antud Riigi Kinnisvara AS-ile ning TURVASEADMETE faktilist valdust ei kavatse OÜ Staford & KO AS-le Hotronic üle anda. Sellise tegevuse tulemusena tegi AS D varakäsutuse ehk kandis müügilepingu nr 093842 alusel 03.10.2008.a OÜ Staford & KO SEB Pank AS-is olevale arveldusarvele nr 10022088199008 üle 5 732 872,30 EEK ehk 366397,32EUR. Selliselt, tegelikest asjaoludest ebaõige ettekujutuse loomise teel sai OÜ Staford & KO AS D poolt tehtud varakäsutuse tulemusena varalist kasu summas 5 732 872.30 EEK ehk 366397,32 EUR, tekitades sama tegevusega D AS-le varalise kahju, kuivõrd sõlmitud lepingu tagajärjel ei läinud ostetud asja omandiõigus üle D AS-le. Liisingulepingu p 7.1 alusel kohustus Liisinguandja loovutama omandiõiguse Liisinguvõtjale pärast lepingu tingimuste kohast täitmist ning liisinguosamaksete ja intressi täielikku tasumist. Tegelikult ei saanud D AS ei liisinglepingu tingimuste täitmisel ega varem omandiõigust üle anda, sest see ei kuulunud temale. Liisingulepingu p. 2.4 kohaselt pidi Liisinguvõtja saama Liisingueseme valduse Liigingueseme vastuvõtmisega Müüjalt. Liisingulepingu nr 093842 lisa ehk Liisingueseme üleandmise vastuvõtmise akti allakirjutamisega 03.10.2008.a. kinnitas Müüja esindaja Andrus Prous, et Liisinguese, s.o. TURVASEADMED on Liisinguvõtjale ehk AS-le Hotronic on üle

4.Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni kannatanu lepinguline esindaja vandeadvokaat Indrek Lepik. Apellant taotleb tühistada Harju Maakohtu 25. mai 2015.a otsus kriminaalasjas 1-13-11294 ning süüdi tunnistada Andrus Prous KarS § 209 lg 2 p 2 järgi (alates 01.01.2015 KarS § 209 lg 2 p 3 järgi) ja karistada teda vastavalt maakohtus prokuröri poolt taotletud karistusega. Apellant asub seisukohale, et kohtuotsus on põhistatud ebapiisavalt ja -veenvalt, mis on kohtuotsuse põhjendamise kohustuse rikkumine kriminaalmenetlusõiguse rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes. Samuti on maakohus rikkunud KrMS § 339 lg 1 p 7, kuna kohtuotsuses puuduvad põhjendused. Liisingueseme omandiõiguse puudumise korral oleks välistatud olnud lepingu sõlmimine. Liisinglepingu olemuslikuks tunnuseks on liisinguandja osalemine liisingusuhtes reeglina finantseerijana ning lepingu objektiks oleva asjaga seotud riske kannab liisinguvõtja. Liisingulepingu puhul on liisinguandja kohustus omandada liisinguvõtja poolt soovitud ese kolmandalt isikult, sellise kohustuse puudumisel ei ole üldjuhul tegemist mitte liisingulepingu vaid muutüübilise lepinguga. Liisinguleping on oma olemuselt krediidileping, seda nii kasutus- kui kapitalirendi lepingu puhul, seisnedes vara omandamise finantseerimises (kapitalirent) või vara kasutamise krediteerimises (kasutusrent). Liisinglepingu puhul ei vastuta liisinguandja üldjuhul liisingulepingu objektiks oleva vara omaduste eest. Kohus jõuab otsuses järeldusele: „Jättes kõrvale käsitletava e-kirja sisu tõlgendamise küsimuse, kuidas erinevad isikud saavad teineteise jutust aru, kas A. Prousi versiooni kohaselt pidi TP aru saama, et seadmed ostetakse välja 4 aasta jooksul või TP versiooni kohaselt pidas A. Prous silmas seadmete rentimise eest makstavat tasu, märgib kohus, et on üheselt tuvastatud, et kannatanu oli müügilepingu objektiks olevate seadmete suhtes kolmanda isiku õiguste olemasolust teadlik ning sellist asjaolu ei ole A. Prous Stafordi kui müüja esindaja D AS-i kui ostja eest varjanud.“ Kannatanu jaoks ei ole see kohtu järeldus arusaadav. Liisingulepingu esemeks olevat asja võib anda kasutada ka kolmandatele isikutele (näiteks äriühingu poolt liisitud autot antakse tasu eest kasutada taksoteenust osutavale FIE-le). Liisingu eseme omanikuks jääb sellisel juhul alati liisinguandja ja liisingu ese täidab selles finantseerimislepingus tagatisfunktsiooni. Liisinguandja jaoks on omandiõigus tagatisfunktsiooni tähendusega. Isik võib juba liisinguperioodi jooksul sõlmida võlaõiguslikke kokkuleppeid lepingu lõppemisel liisingueseme võõrandamiseks. Asjaolust, et D aktsepteeris käibes tavapärast liisingueseme kasutusõiguse üleandmist, ei saa kuidagi järeldada, et liisingueseme omandiõiguse üleandmist oleks aktsepteeritud. Välistatud oleks olnud eseme omandiõiguse puudumise korral liisingulepingu sõlmimine (nt ükski finantseerimisasutus ei rahastaks liisingulepingu kaudu võõra sõiduauto soetamist). Sel põhjusel on kohtu tehtud järeldused tavapärasse käibepraktikaga võrreldes vastuvõetamatud ja pole eluliselt veenvad. Kohus on jätnud otsuses analüüsimata asjaolud, et D ja AS-i Hotronic vahelise liisinguleping omandiõiguse üleandmine anti lepinguga A.Prousi juhitavate äriühingute kontrolli alla. Sõlmitud lepingu üldtingimuste p-i 2.2 kohaselt pidi AS Hotronic tagama liisingueseme üleandmise liisinguvõtja valdusesse ja liisinguandja vastutus valduse üleandmisel tekkinud viivituse eest oli välistatud. Üldtingimuste p-i 2.2 kohaselt oli AS-il Hotronic kohustus

kontrollida müüja omandiõigust ja õigust liisingueseme võõrandamiseks, samuti veenduda, et liisinguese ei ole kolmandate isikute õigustega. Üldtingimuste p-s 7.1 sisaldus kokkulepe, et D peab andma omandiõiguse AS-le Hotronic, kui viimane on tasunud osamaksed ja intressi. 02.10.2010 sõlmiti D, AS Hotronic ja OÜ Staford & KO vahel müügileping (allkirjastatud A. Prousi poolt), millega D pidi omandama vaidlusalused kehaskanneerimise seadme ja röntgenseadmed. Selle tehinguga pidi D omandama liisinglepingu objektiks olevad seadmed, mis kapitalirendi tüüpi liisingulepinguga AS-le Hotronic liisiti. Riigikohus on sama lepinguga seotud tsiviilvaidluses märkinud (Riigikohtu 5. juuni 2013. a otsuses nr 3-2-1-62-13 p 20), et D jaoks võis olla olulise tähtsusega seadmete nn tagatisfunktsioon, st võimalus liisingulepingust tulenevate AS-i Hotronic kohustuste rikkumise korral seadmed teisiti realiseerida. Riigikohus selgitas, et seetõttu saab eeldada, et D-l oli oluline huvi selle vastu, et enne müügilepingu sõlmimist teavitataks teda kõigist asjaoludest, mis võivad välistada seadmete omandi saamise. Riigikohtu arvates võis selline huvi olla esitatud asjaoludel kostjale vähemalt eelduslikult ka äratuntav. Tagatisfunktsiooni olulisust on rõhutanud ka kõik D töötajad, keda tunnistajana üle kuulati. Tunnistaja TP on oma ütlustes muuhulgas selgitanud, et ilma omandiõiguse üleandmiseta D-le ei oleks sõlmitud lepingut vaid mõni muu finantseerimisleping. Eeltoodud asjaoludest nähtub, et liisingulepingu pooled on selgelt kõigis lepingueelsetes läbirääkimistes pidanud silmas liisingulepingu tunnustele vastava lepingu sõlmimisest. A. Prous omas Hotronic grupi äriühingute osaniku ja juhatuse liikmena selgelt ettekujutust, mida olemuslikult kujutab endast liisinguleping ja millist rolli mängib seadmete omandiõigus tagatisfunktsioonina. A. Prous ei ole kordagi märkinud ei lepinguid sõlmides ega lepingueelseid läbirääkimisi pidades, et Riigi Kinnisvara AS on lepingu objektiks olevate seadmete omanik, seega on ta otsese tahtlusega loonud kannatanule pettusliku ettekujutuse seadmete omandiõigusest. Tähelepanuväärne on asjaolu, et ükski e-kiri, mida pooled lepingueelsetel läbirääkimistel vahetasid, ei sisalda ei otseseid ega kaudseid viiteid RKAS-i omandiõigusele. Maakohus on jätnud need kannatanu poolt asja kohtulikul uurimisel esitatud väited täiesti tähelepanuta ja pole selles osas tõendite analüüsi teinud. Kohtu põhjendused, mille kohaselt D ja TP olid teadlikud seadmete omanikust, ei ole asjakohased. Maakohus põhjendab vaidlustatud otsuse, et D AS esindaja TP oli teadlik müügi- ja liisingulepingu sõlmimisel, et seadmed ei kuulu Stafordile, leiab kinnitust kohtule esitatud kirjalike tõenditega. Nimelt on 02. oktoobril 2008.a. sõlmitud lepingus nr 093842 AS Hotronic ja D AS vahel fikseeritud, et seadmed asuvad Viru Vanglas, samuti on märgitud lepingu sõlmimise alusena Gate Technologies Ltd arve nr 08/2703009, mille kohaselt ostis seadmed AS Hotronic, mitte Staford. Apellant ei nõustu sellise järeldusega. Turvaväravate (seadmete) asukoht ei ole kuidagi määrav omandiõiguse suhtes. AS Hotronic sai omandiõiguse seadmetele enda äriühingute grupi siseselt üle anda Stafordile, kuna mõlema äriühingu tegevust kontrollis A. Prous. Kontserni siseselt tehingute struktureerimine ja vara üleandmine vastavalt finantsvajadustelt ühelt äriühingult teisele on erinevate finantseerimistehingute eelselt täiesti tavapärane tegevus. Kelmuse kooseisulisest aspektist ei ole aga kohus otsuses pööranud tähelepanu asjaolule, et juba enne liisinglepingute sõlmimist oli vastav vara võõrandatud Riigi Kinnisvara AS-le. Seega ei olnudki võimalik tehingut selliselt struktureerida, nagu A. Prous liisingule lepingueelsetel läbirääkimistel avaldas. Liisingulepingu esemeks olevat asja võib anda kasutada ka kolmandatele isikutele. See on käibes tavapärane. Otsusest ei ole loogiliselt jälgitav, millest on teinud kohus järelduse: „Seega oli kannatanu teadlik, et seadmed Stafordile ei kuulu ning kannatanu eksimus seadmete õiguslikus seisundis on vähemalt müügi- ja liisingulepingute sõlmimise hetkel välistatud, millest saab ühtlasi järeldada, et A. Prous ei ole kannatanut selles küsimuses eksitusse viinud“. Kannatanu on kogu menetluse vältel selgitanud, et tema jaoks ei oma

tähendust, millise kontserni kuuluva äriühingu kaudu liisingulepingu ese D-le müüakse. Samas ei oleks kindlasti finantseeritud fiktiivset tehingut, kus liisingulepingu esemeks olevad seadmed on juba enne liisingulepingu sõlmimist võõrandatud Riigi Kinnisvara AS-le ja D puudub võimalus liisingulepingu esemeks oleva asja omanikuks saada. Lepingu küsimine Riigi Kinnisvara AS-lt, mitte lepingupartnerilt viitab asjaolule, et lepingut varjati D eest. Kohus toob otsuses esile, et: „tunnistaja MI (D AS liisingu riskijuht) on samuti kinnitanud, et 2010.aasta sügisel saatis RKAS-le kirja, milles päris neile seadmete osas omandiõiguse olemasolu (25.märtsi 2014 kohtuistungi protokolli lk 3, IV köide tlk 24), mis omakorda annab tunnistust sellest, et miski ei takistanud kannatanut nõuda sama dokumenti ka enne tehingute tegemist. Siinjuures nõustub kohus kaitsja väitega selle kohta, et TP e-kiri tõendab TP kui D AS-i esindaja varasemat teadmist seadmete müümisest RKAS-le. Nimetatud e-kirjas, mis TP on 14.01.2010.a. saatnud A. Prousile, mainib ta Hotronicu ja Viru Vangla lepingut nö aluslepinguna, kusjuures TP viitab ka vaidlusaluse liisingulepingu numbrile 09384, millisega seoses on seda aluslepingut vaja (IV köide tlk 118). Kohus nõustub kaitsjaga selles, et vaadeldavast e-kirjast järeldub üheselt, et TP oli algusest peale teadlik, et seadmed kuuluvad RKAS-le.“ Kohtu eeltoodud järeldused on ebausutavad. Asjaolu, et D riskijuht küsib vastavat lepingut Riigi Kinnisvara AS-lt, mitte oma lepingupartnerilt, just kinnitab seda, et A. Prous oli seda lepingut varjanud. Eeltoodu valguses on oluliselt loogilisem TP tunnistajana antud ütlused, et seda lepingut ei esitatud lepingu sõlmimisel viidates riigisaladusele. Vastava lepingu esitamisel A. Prousi kontrollitavate äriühingute poolt ei oleks liisingulepingut sõlmitud ja raha ülekandmiseks varakäsutust tehtud. Kohtu järeldus, et TP e-kiri tõendab TP kui D esindaja varasemat teadmist seadmete müümisest RKAS-le, kuna nimetatud e-kirjas, mis TP on 14.01.2010.a. saatnud A. Prousile, mainib ta Hotronicu ja Viru Vangla lepingut nö aluslepinguna, on tavapärase liisingukäibe mitteseostatav ja eluliselt ebausutav. See, et liisingu ese antakse kasutuslepingu alusel Viru Vanglasse ja sellelt saadava rahavooga tasutakse D-le liisingumakseid, ei ole on käibes tavatu. See ei tähenda omandiõiguse üleandmist liisinguperioodil ega liisingueseme tagatisfunktsioonist loobumist. Kogu kohtuotsuse analüüs seoses D teadmisega seadmete asukohast ei oma liisingueseme omandiõiguse seisukohalt mingit tähendust, kuna liisinguesemeks olevate asjade kasutusõiguse üleandmine on käibes täiesti tavapärane. Laenu oleks antud panga kaudu, mitte liisingulepinguga liisingu kaudu. Kohus toob otsuses esile, et „Arvestades eelpool tuvastatut, on kohtu arvates tõendamist leidnud kaitseversioon selles, et AS-i Hotronic finantseerimine ei eeldanud liisitava vara omandiõiguse üleminekut D AS-le ega liisitava vara vastavust tagatise nõuetele, kuna pank oli nõus AS Hotronic kui pikaajalist ja usaldusväärset lepingupartnerit finantseerima ja teenima sellelt ka intressitulu üksnes viimase rahavoo alusel.“ See väide on arusaamatu. Kohus ei ole otsuses esitanud mingit jälgitavat põhjendust, miks sellisel juhul D ei finantseerinud Hotronicut panga kaudu. Miks oli vajalik sõlmida liisinguleping, kui oleks saanud sõlmida laenulepingu? D tegutses tehingu sõlmimise ajal nii D panga, kui ka liisingu kaudu. Sellele viitab selgelt nt liisingulepingu üldtingimuste punkt 13.2, mille kohaselt võib D lepingu üles öelda ka siis, kui AS Hotronic rikub Bank D NORD AS-ga sõlmitud finantseerimislepingut. Liisingteenused olid sel ajal pangateenustest eraldi ja neid osutati teise samasse kontserni kuuluva äriühingu kaudu. Kui Hotronicule oleks soovitud raha laenata, siis selleks puudus igasugune eluline vajadus, et sõlmida varjatud tehing ja teha seda ebakorrektselt liisingulepingu kaudu. Vastav laen oleks väljastatud sellisel juhul panga kaudu ja AS Hotronic oleks pidanud leidma täiendavaid tagatisi. Maakohtu järeldused ei ole veenvad, kuna pangateenuseid oleks osutatud

5.Süüdistatava kaitsja palub ringkonnakohtule edastatud seisukohas jätta Harju Maakohtu 25.mai 2015.a otsus muutmata. Süüdistatava kaitsja leiab, et D ja AS Hotronic vahel ei sõlmitud tavapärast liisingulepingut, liisingueseme omandiõiguse saamine ei olnud D-le oluline. D on apellatsioonis (vt apellatsiooni p 1) maakohtule ette heitnud, et maakohtu järeldused on tavapärase käibepraktikaga võrreldes vastuvõetamatud ja pole eluliselt veenvad, millist seisukohta on D põhjendanud asjaoluga, et tavapärase liisingulepingu puhul omandab liisinguandja liisingueseme omandiõiguse. Sellist etteheidet esitades on D aga jätnud täielikult tähelepanuta käesoleva asja tehiolud ja selle, et kohtute poolt tuvastatud asjaolude kohaselt ei sõlminudki D ja AS Hotronic tavapärast liisingulepingut. Riigikohus on 05.06.2013 lahendis nr 3-2-1-62-13 (p 23) samuti rõhutanud järgmist „Tuvastatud asjaolude järgi ei olnud hageja ja Hotronicu sõlmitud leping majanduslikus mõttes tavapärane liisinguleping, kus liisinguandja omandab kolmandalt isikult liisinguvõtja jaoks liisingueseme ja annab selle seejärel liisinguvõtja kasutusse (VÕS § 361). Majanduslikult viitab kostja käitumine Hotronicu ja Stafordi tegevuse korraldamisel soovile saada Hotronicule hagejalt kui liisinguandjalt finantseeringut (krediiti), mille tagatisena kasutati seadmeid, mis tegelikult tagatise nõuetele ei vastanud (kuna Staford ei saanud nende omandit üle anda). Esitatud asjaoludel ei ole usutav, et hageja ei teadnud Hotronicu ja Stafordi vahelistest seostest ja tehingu majanduslikust sisust. Tuvastatud asjaolude kohaselt teadis hageja vähemalt seda, et seadmed asuvad Viru Vanglas ja mingeid täiendavaid dokumente talle Stafordi omandiõiguse kohta ei esitatud. Seega ei saanud hageja eeldada, et seadmed on Stafordi omandis.“ D käsitlus, et liisingueset võib liisinguperioodi jooksul anda kasutada kolmandale isikule, kuid ka sel juhul jääb liisingueseme omanikuks liisinguandja ning, et D aktsepteeris küll kasutusõiguse üleandmist, kui mitte omandiõiguse üleandmist, ei ole asjakohane ega kooskõlas asjas uuritud tõenditega. Sellise väite esitamisel on D jätnud tähelepanuta kohtu poolt tuvastatud asjaolu, milline oli poolte tavapärane praktika sarnaste lepingute sõlmimisel ning milline oli D teadlikkus seadmete omandi kohta. Kohus on põhjalikult analüüsinud kõiki asjas uuritud tõendeid, sh D töötaja TP ütlusi ning veenvalt põhjendanud, et pooltevahelise praktika kohaselt ei omanud seadmete kuuluvus tehingute tegemisel D jaoks mingit määravat tähtsust ning D on AS-ga Hotronic varasemate liisingulepingute sõlmimisel samuti aktsepteerinud olukorda, kus liisitud vara liisinguandja poolt ei omandata. Selles osas on kohus asjakohaselt viidanud TP ütlustele (07. aprilli 2014 kohtuistungi protokolli lk 6, IV köide tlk 43 pöördel), milles TP selgitas AS-ga Hotronic tehtud analoogse tehingu kohta Viru Vangla seadmete finantseerimiseks, mille esemeks olid videovalvesüsteemid, et „seal me olime teadlikud, et need seadmed lähevad Viru Vanglasse müügiks, peale seda, kui nad on korrektselt paigaldatud ja üleandmiseks valmis“. Kusjuures nii EK kui TP kinnitasid, et kõik Hotronic ́u lepingud olid sõlmitud sama põhimõtte alusel. Nii EK kui TP on korduvalt selgitanud, et Hotronic ́ut finantseeriti nö rahavoo (so Hotronic ́u maksevõime, rahalised laekumised nö aluslepingutest) mitte konkreetsete seadmete alusel. Kohus on tunnistaja TP ütluste analüüsimise pinnalt ühtlasi põhjendatult järeldanud, et tunnistaja TP on andnud vastuolulisi ütlusi, kus ta ühelt poolt väidab, et seadmete omanikuks peaks olema liisinguandja ehk liisingufirma ning et kui D-le oleks teada olnud, et RKAS on AS-i Hotronic käest need seadmed juba varem ostnud, siis ei oleks pank sellist liisingulepingut sõlminud, teiselt poolt aga väidab, et D oli nõus seadmete müügiga Viru Vanglale, AS-ga Hotronic olid sama põhimõtte järgi varasemalt sõlmitud ka analoogsed lepingud ning AS-i Hotronic finantseeriti tuvastatud rahavoo alusel mitte seadmete vastu. Kohus on veenvalt põhjendanud, miks on kohtu arvates tõendamist leidnud kaitseversioon selles, et AS-i Hotronic finantseerimine ei eeldanud liisitava vara omandiõiguse üleminekut D-le ega liisitava vara

vastavust tagatise nõuetele, kuna D oli nõus AS-i Hotronic kui pikaajalist ja usaldusväärset lepingupartnerit finantseerima ja teenima sellelt ka intressitulu üksnes viimase rahavoo alusel. Kohus on selles osas asjakohaselt viidanud, et samale järeldusele on kohtud jõudnud ka tsiviilasjas 2-11-9843. Nimelt märkis Harju Maakohus, arutades D hagi A. Prousi vastu, 23. aprilli 2012 otsuse punktis 47 (IV köide tlk 58-65) järgmist: „Kohus leiab, et kuigi tunnistaja (TP) ütlustes ilmnevad märkimisväärsed vastuolud, nähtub neist siiski selgelt, et sisulisi läbirääkimisi hageja ja Staford & Ko OÜ vahel seadmete müügilepingu sõlmimise osas ei peetud ning hagejal puudus huvi tuvastada, kellele seadmete omandiõigus kuulub. Sellises olukorras ei ole põhjendatud hageja esindaja väide, mille kohaselt ei saa seadmete omandiõigusliku kuuluvuse tuvastama jätmisest tulenevat riski jätta hageja kanda. Seadmete omandiõiguslikku kuuluvust müügilepingu ja liisingulepingu sõlmimisel ajal hageja ise oluliseks ei pidanud ning seadmete kuuluvusest liisingulepingu sõlmimisel tegelikult ei lähtutudki. Hageja möönis ja pidas täielikult võimalikuks seda, et seadmeid neile müüval isikul tegelikult seadmete suhtes omandiõigust ega valdust ei ole, kuid see ei olnud hagejale sisuliseks takistuseks liisingulepingu ja müügilepingu sõlmimisel“. Riigikohtu tsiviilkolleegium otsuse 2-11-9843 punktis 20 (IV köide tlk 74-81) leidis samuti, et „tuvastatud asjaolusid arvestades, nõustub kolleegium ringkonnakohtuga, et hageja majanduslik eesmärk ei olnud mitte niivõrd seadmete omandamine, vaid nende Hotronicule liisimisest tulu teenimine“. Kohus on Riigikohtu (25. märtsil 2015.a. otsus nr 3-1-1-14-15) juhiste kohaselt asjas uuritud tõendite põhjal õigesti tuvastanud, et D esindaja TP, kui ta 2. oktoobril 2008 D nimel Hotronicuga turvakontrolliseadmete liisingulepingu ja Stafordiga nendesamade seadmete müügilepingu sõlmis, teadis, et lepingute objektiks olevad seadmed ei ole Stafordi omandis. Oma teadlikkust eelviidatud asjaolust on TP oma ütlustes ise selgesõnaliselt kinnitanud. TP andis ütlusi, et Andrus Prous edastas lepingute ettevalmistamise staadiumis seadmete kohta vaid Gate Technologies Ltd ostuarve, millele tuginedes saadi ostuhind ja vara nimetus (17. märtsi 2014 kohtuistungi protokoll lk 2, IV köide tlk 14 pöördel). TP kinnitas, et Gate Technologies Ltd ostuarve kohaselt oli seadmed ostnud hoopis AS Hotronic, mitte Staford, millest ta järeldas, et seadmed ei ole Stafordi omad. Samuti teadis ta, et seadmed ei ole Stafordi valduses, kuna asuvad Viru Vanglas, mis kanti ka D ja Stafordi vahelisse ostumüügilepingusse ja liisingulepingusse. Kohus on Riigikohtu (25. märtsil 2015.a. otsus nr 3-1-1-14-15) juhiste kohaselt asjas uuritud tõendite põhjal eelnevat silmas pidades ühtlasi õigesti tuvastanud, et turvakontrolliseadmete kuuluvus ei olnud selline asjaolu, mis määras või kujundas D esindaja otsust lepingud sõlmida. Väites apellatsiooni p 5, et D eest väidetavalt varjati Hotronic ́u ja Riigi Kinnisvara AS (RKAS) vahelist seadmete müügilepingut, kuna D riskijuht MI pidi seda lepingut küsima RKAS-lt, mitte oma lepingupartnerilt, on D esitanud kohtule ilmselt teadlikult eksitava väite. Kaitsja rõhutab, et MI ́e ütlustest ega mitte ühestki kirjalikust tõendist ei nähtu, et MI oleks seda lepingut kunagi RKAS-lt küsinud. Kohus on selles osas õigesti viidanud, et kriminaalasja arutamisel on tuvastamist leidnud, et pärast AS-l Hotronic liisingumaksete tasumisega raskuste tekkimist saadeti ometi D-le tema palvel just Hotronicu poolt 26.01.2010 RKAS ja AS Hotronic vaheline müügileping (III köide tlk 188). Eelnev seab ilmse kahtluse alla TP väite, nagu oleks Andrus Prous keeldunud seda lepingut esitamast – ka poolte vahelisest meilivahetusest enne D ja Hotronicu vahelise lepingu sõlmimist ei nähtu, et TP oleks seda lepingut Andrus Prous ́ilt nõudnud. Andrus Prous ́i ütluste kohaselt täitis Hotronic alati kõik D poolsed nõudmised, sest vastasel juhul ei olekski D poolt üldse finantseeringut antud, seega ei ole alust kahelda väites, et nö alusleping (so RKAS ja Hotronic vaheline seadmete müügileping) oli D-le (täpsemalt EK ́ule) esimest korda esitatud juba enne 02.10.2008 lepingute sõlmimist. Kaitsja poolt esitatud TP 14.01.2010 ja 28.01.2010 meilisõnumitest nähtub üheselt, et küsimus Viru Vangla aluslepingu (so RKAS ja Hotronic vahel sõlmitud müügileping) puudumises tekkis TP ́l esimest korda alles 2010.a. (so ca 2

aastat peale liisingulepingu sõlmimist), mis viitab üheselt asjaolule, et TP väites, et ta küll küsis 2008.a. Andrus Prous ́ilt RKAS ja Hotronic vahelist lepingut, kuid ei saanud seda riigisaladuse ettekäändel, ilmselgelt valetab. EK kinnitas oma ütlustes, et olid olemas dokumendid selle kohta, et seadmed asuvad Viru Vanglas (vt 13.03.2014 istungi protokolli lk 4) ning et tegemist oli standard protseduuriga, kus tavaliselt esitataksegi müügileping. Andrus Prous on selgitanud, et ta andis D-le üle vaid kaks dokumenti - Gate Techologies Ltd arve nr 08/2703009 (I kd tl 151) ning RKAS ja Hotronic vahelise müügilepingu. Vaidlust ei ole olnud selles, et rohkem dokumente D-le üle ei antud. Eelviidatud Gate Techologies Ltd arvest nr 08/2703009 ei nähtu aga infot selle kohta, et seadmed asuksid Viru Vanglas, seega sai EK info selle kohta, et seadmed asuvad Viru Vanglas teada vaid RKAS ja Hotronic vahelisest müügilepingust, milline asjaolu tõendab täiendavalt, et RKAS-ga sõlmitud müügileping oli Dle enne müügi-ja liisingulepingu sõlmimist esitatud. D seisukoht (vt apellatsiooni p 3.2), et seadmete asukoht ja valdus ei ole kuidagi määrav omandiõiguse suhtes, on vastuolus materiaalõigusega. Kohus on selles osas õigesti märkinud, et vastavalt AÕS § 92 tekib vallasomand üldjuhul vallasasja üleandmisega, kuid AÕS § 93 kohaselt võib juhul, kui asi on kolmanda isiku valduses võõrandaja ja omandaja kokkuleppel asja valduse ülendamise asendada väljanõudeõiguse loovutamisega. D ja Stafordi vaheline müügileping aga sellist kokkulepet ei sisalda, lepingu kohaselt (lepingu punkt 3.1) on Staford kohustatud vara valduse ostjale üle andma hiljemalt 10.10.2008.a. Ühtlasi on Riigikohus 25.03.2015 lahendis käesolevas kriminaalasjas (nr 3-1-1-14-15 p 46) õigesti viidanud, et „Seega asjaoludel, mida D esindaja kohtute poolt tuvastatu kohaselt 2. oktoobri 2008. a lepingute sõlmimisel teadis, ei saanud turvakontrolliseadmete omand objektiivselt D-le üle minna. Järelikult sai D esindajal tekkida süüdistuses nimetatud eksimus üksnes juhul, kui Staford ja D siiski sõlmisid AÕS §-s 93 nimetatud kokkuleppe või kui D - professionaalse liisinguandja - seadmete liisingu juht T. P. ei olnud teadlik vallasomandi tekkimise õiguslikest eeldustest.“ Kohus on tuvastanud, et Staford ja D ei sõlminud AÕS § 93 nimetatud kokkulepet, samuti ei leidnud asjas tuvastamist, et TP ei oleks olnud teadlik vallasomandi tekkimise õiguslikest eeldustest (kusjuures seda ei ole väitnud ei D ega ka TP ise). Kohus on kõiki tõendeid analüüsides veenvalt põhjendanud, et D oli 02.10.2008 lepinguid sõlmides teadlik, et seadmed Staford ́ile ei kuulu ning seadmete omandiõigus D-le oluline ei olnud, mistõttu ei ole ülejäänud apellatsiooni väited asjakohased. Kohus on õigesti tuvastanud, et Andrus Prous ́i poolset pettust ei esine. Arvestades asjaolu, et kohtu poolt on tuvastamist leidnud, et D oli 02.10.2008 lepinguid sõlmides teadlik, et seadmed ei ole Staford ́i omandis ning, et seadmete kuuluvus ei olnud selline asjaolu, mis määras või kujundas D esindaja otsust lepinguid sõlmida, on kohus ühtlasi asunud õigele järeldusele, et Andrus Prous ei ole D-d eksitusse viinud ega loonud D-le tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõiget ettekujutust. Ka süüdistusakti kohaselt heidetakse Andrus Prous ́ile ette just nimelt seda, et ta lõi väidetavalt D esindajates ebaõige ettekujutuse selles, et seadmed kuuluvad Staford ́ile, samas on D esindaja TP istungil antud ütlustes selgesõnaliselt kinnitanud oma teadlikkust sellest, et Staford seadmete omanikuks ei olnud. Ka Andrus Prous ́i poolt D esindajatele enne lepingute sõlmimist esitatud ning D esindajate kinnitusel lepingute sõlmimise aluseks olnud Gate Techologies Ltd arvest nr 08/2703009 (millega seadmed ostis Hotronic, vt ka 02.10.2008 müügilepingu nr 093842 p 1 ja 02.10.2008 liisingulepingu nr 093842 esilehe punkti Liisinguese) nähtus TP ́le, et Staford seadmete omanikuks ei ole. Ka tsiviilasja nr 2-11-9843 menetluse käigus on nii maakohtu, ringkonnakohtu kui Riigikohtu (vt Riigikohtu lahendit 32-1-62-13, p 24) poolt tuvastatud, et Andrus Prous ́i pettuslikku käitumist ei esine. Riigikohus on eelviidatud lahendis rõhutanud järgmist: „Tuvastatud ei ole asjaolusid, millest võiks järeldada, et kostja kavandas sellist seadmete müümise ja liisimise skeemi algusest peale eesmärgiga petta hagejalt raha tagatiseta välja. Kostja tahtlikku pettuslikku käitumist Stafordi ja hageja vahel lepingu sõlmimisel hageja arvel kasu saamiseks või tema kahjustamiseks ei

ole tuvastatud. Seega on kohtud tuvastatud asjaoludel kolleegiumi arvates õigesti leidnud, et kostja ei vastuta hageja ees KarS § 209 ega ka VÕS § 1045 lg 1 p 8 alusel.“ Kaitsja hinnangul ei esine veenvaid põhjendusi, et sama asja lahendades peaks kriminaalasjas kohus asuma Andrus Prous ́i käitumist analüüsides tsiviilkohtutest erinevale seisukohale, seda enam, et tõendite kogum on mõlemas kohtuasjas olnud sama. Puudub põhjuslik seos väidetava pettuse ja D kahju tekkimise vahel. Kohus on õigesti osutanud, et alates 01.01.2015 kehtima hakanud KarS § 209 lg 1 redaktsiooni järgi peab kannatanule varalise kahju tekitamise tunnus moodustama kelmuse objektiivse koosseisu elemendi. Sellest tuleneb ka nõue tuvastada mitte ainult kannatanul varalise kahju tekkimist, kuid ka põhjuslikku seost süüdlase poolt tegelikest asjaoludest ebaõige ettekujutuse loomise ja kannatanule varalise kahju tekitamise vahel. Asjas esitatud tõendite alusel on kohus tuvastanud, et puudub põhjuslik seos võimaliku pettuse ja kannatanul kahju tekkimise vahel. Eelnevale ei ole D apellatsioonis ka vastu vaieldud. Kohus on kaitsjaga nõustuvalt õigesti leidnud, et müügi- ja liisingulepingute sõlmimise tulemusena ei ole D-le varalist kahju tekitatud süüdistusaktis märgitud ulatuses, kuna D sai varakäsutust tehes (Stafordile raha ülekandes) vastuteene, nimelt sai D varakäsutusega võrdse õiguse AS-ga Hotronic sõlmitud lepingust tulenevalt saada tagasi liisingumaksete näol Stafordile makstud summa, millele lisandusid täiendavalt veel intressid. Riigikohtu kriminaalkolleegium on selgitanud otsuses 31-1-7-06, et kahju on välistatud, kui petetu on tema poolt ära antud rahasumma asemel saanud selle eest vastu makstuga samaväärse asja või õiguse, „rahasumma tasumine ei tähenda vara vähenemist, kui seeläbi omandatakse makstud summaga samaväärne asi või õigus või vabanetakse kohustusest“. Samuti on kohus asjas esitatud tõendite põhjal õigesti järeldanud, et D kahju tekkis liisingulepingust tulenevate kohustuste täitmata jätmise tagajärjel, mitte aga A. Prousi väidetava pettusliku käitumise tulemusena. Samale seisukohale jõudsid kohtud ka tsiviilasjas nr 2-11-9843 (vt Harju Maakohtu 23. aprilli 2012 otsuse punkti 52, IV köide tlk 74-81 ja Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsuse 2-11-9843 punkti 20, IV köide tlk 74-81). Andrus Prous ́i käitumises puuduvad kelmuse subjektiivse koosseisu tunnused. Kohus on vastavalt Riigikohtu juhistele (Riigikohtu 25.03.2015 lahendi nr 3-1-1-14-15 p 48) õigesti tuvastanud, et Andrus Prous ́i käitumises puuduvad ka kelmuse subjektiivse koosseisu tunnused. Kohus on selles osas õigesti osutanud, et „Seega A. Prousi ütluste põhjal ja arvestades käesolevas kohtuotsuses refereeritud tõendeid, järeldab kohus, et A. Prous ei teadnud, et seadmete kuuluvus on selline asjaolu, mis määrab või kujundab D AS otsust lepingud sõlmida.“ Ka eelnevale ei ole D apellatsioonis vastu vaieldud. Lisaks eelnevale peab kaitsja vajalikuks rõhutada, et tuvastamist ei ole leidnud ka D-le kahju tekitamine, varaline kahju on tõendamata (vt kaitsja 11.05.2015 kohtukõne p IV) ning tuvastamist ei ole leidnud Andrus Prous ́i poolne kasu saamine (vt kaitsja 11.05.2015 kohtukõne p V).

mistõttu on välistatud maakohtu otsuse tühistamine kriminaalmenetluse normide olulise rikkumise tõttu KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes. Kaitsja on jätnud täielikult tähelepanuta Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendis nr 3-1-163-14 toodud uued seisukohad, missugustel juhtudel on kohtuotsuses põhjenduse puudumine käsitatav KrMS § 339 lg 1 p-s 7 sätestatud kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena. Üldjuhul on kohtuotsuse põhistamise kohustuse (KrMS § 3051 lg 1) rikkumine - sh näiteks kohtuotsuse põhistuse ebapiisavuse või -veenvuse korral - käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes. KrMS § 339 lg 1 p 7 järgi tuleb kvalifitseerida üksnes kohtuotsuse põhistamise kohustuse kõige ulatuslikumad rikkumised, mis on käsitatavad KrMS § 339 lg 1 p-s 7 otsesõnu nimetatud kohtuotsuses "põhjenduse puudumisena". Seejuures tuleb silmas pidada, et seadus räägib "põhjenduse" kui terviku, mitte üksikute "põhjenduste" puudumisest. Kohtuotsuses põhjenduse puudumisega on tegemist eeskätt siis, kui kohus jätab seadusliku aluseta kohtuotsuse põhiosa (KrMS § 312) tervikuna või siis mõne süüdistatava või kuriteo osas üldse koostamata (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 30. juuni 2014. a otsus asjas nr 3-1-1-14-14, p-d 699-700). Apellandi apellatsioonis osutatud rikkumise näol ei ole tegemist olukorraga, kus kohtuotsuse põhiosa oleks jäänud tervikuna või mõne kuriteo osas üldse koostamata. Apellandi seisukohtadega nõustumise korral saaks rääkida üksnes kohtuotsuse põhistuste ebapiisavusest või -veenvusest. Sellised minetused oleksid aga eespool refereeritud Riigikohtu kriminaalkolleegiumi seisukoha valguses hinnatavad kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes. Kolleegium leiab üksmeelselt, et käesoleval juhul ei ole tegemist ka kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes, kuna maakohtuniku siseveendumuse kujunemine on kohtuotsuse lugejale jälgitav ning maakohtule ei ole alust ette heita järelduste meelevaldsust. Maakohus on järginud kriminaalmenetluse seadustikust tulenevaid tõendite hindamise põhimõtteid ja kohtuotsuse põhistamise nõuet. Maakohtu otsuses on piisava põhjalikkusega kajastatud tõenditele antav hinnang ja kohtuniku siseveendumuse kujunemise tee. 7.2 Kohtukolleegium ei nõustu apellatsiooni järeldusega, et kohus on hinnanud tõendeid kallutatult ja rikkunud KrMS § 61 lg 2 sätestatut. Maakohus on hinnanud kõiki tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse järgi. Kannatanu lepinguline esindaja taotleb maakohtu poolt hinnatud tõendite ümberhindamist ning süüdimõistva otsuse tegemist. Asjaolu, et kannatanu esindaja ei ole nõus maakohtu poolt tõendite hindamisel tehtud järeldusega ei anna alust tuvastada, et maakohus poleks tõendeid hinnanud. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et kõigi tõendite hindamine kogumis kohtu siseveendumuse alusel KrMS § 61 lg 2 järgi eeldab tõendite kaalumist, nende usaldusväärsuse hindamist ja vastuolu korral otsustamist, millisele tõendile tugineda. See, kas kohus on pidanud mingit tõendit teisega võrreldes eelistatuks aprioorselt või on jõudnud sellele järeldusele tõendeid kogumis hinnates, on tuvastatav kohtuotsuse põhjenduste alusel (Riigikohtu otsused nr 3-1-1-88-06, 3-1-1-4-07). Maakohtu otsuses on põhjalikult analüüsitud süüdistatava Andrus Prousi ja tunnistajate TP, EK ja AU ütlusi ning esitatud dokumentaalseid tõendeid. Seejuures on väär kannatanu lepingulise esindaja väide, nagu tugineks kohtuotsus üksnes kaitse argumentidele ning maakohtu poolt on tähelepanuta jäetud nii kannatanu esindaja kui prokuröri väited ja esitatud tõendid. Maakohtu otsuses on üheselt käsitletud nii süüdistatava kui tema kaitsja seisukohti ning ka prokuröri ja kannatanu esindaja seisukohti (kd 4 lk 170-171 pöördel). Samuti on maakohus hinnanud tunnistajate TP, EK ja AU ristküsitluse tulemina saadud ütlusi ja kohtule esitatud dokumentaalseid tõendeid (kd 4 lk 171-173 pöördel). Maakohus on põhjendanud, miks ta hindab omavahel tõendamisesemesse kuuluvate asjaolude kohta riimuvate süüdistatava ütlused usaldusväärsemateks tunnistaja TP

poolt antud erinevatest ütlustest. Kohtukolleegium ei pea vajalikuks uuesti tõendite analüüsi korrata ja leiab, et maakohus ei ole rikkunud tõendite kogumis hindamise põhimõtet. Kohtukolleegium juhib tähelepanu ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 5. mai 2003. a otsuses nr 3-1-1-17-03 väljendanud seisukohale, mille kohaselt kriminaalmenetluses lasub tõendite esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul. Riigikohtu praktikas on ringkonnakohtu tõendite hindamist puudutavate volituste osas asutud seisukohale, et ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused. Lisaks sellele on Riigikohtu kriminaalkolleegium 26. septembri otsuses nr 3-1-1-77-05 märkinud, et kui erinevad kohtud hindavad tõendeid ning nendest tehtavaid järeldusi olulisel määral erinevalt, peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viivad enda koostoimes või ka eraldivõetult maakohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega. Kolleegium asub seisukohale, et maakohus hindas põhjalikult kõiki kriminaalasjas kogutud tõendeid, mille tulemusena jõudis veenva järelduseni, et süüdistatav ei ole pannud toime temale inkrimineeritavat tegu. 7.3 Apellant leiab, et süüdistusversioon tuleb lugeda kaitseversioonist eluliselt usutavamaks. Kannatanu lepinguline esindaja on läbivalt apellatsioonis maakohtule ette heitnud, et maakohtu motiivid ei ole eluliselt usutavad, arusaadavad ja asjakohased. Samas puuduvad apellatsioonis põhjendused, miks tuleb süüdistuse versiooni kuriteosündmusest pidada eluliselt usutavamaks kui kaitseväiteid. Ehkki eluline usutavus on üks tõendi usaldusväärsuse hindamise kriteeriume, ei ole see arvestatav iseseisva tõendina KrMS § 63 lg 1 tähenduses (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus asjas nr 3-1-1-72-13, p 14). Kohtuotsus saab KrMS § 60 lg 1 kohaselt tugineda siiski asjaoludele, mille kohus on tunnistanud tõendatuks või üldtuntuks. Maakohus ei ole rajanud õigeksmõistvat otsust elulisele usutavusele, vaid maakohus on otsuse järeldustes toetunud maakohtu istungil vahetult uuritud tõendite kogumile. Võistlevuse põhimõte on sätestatud KrMS §-s 14, mille kohaselt täidavad süüdistus- ja kaitsefunktsioone ning kriminaalasja lahendamise funktsioone eri menetlussubjektid. Erinevalt uurimispõhimõttele rajanevast kriminaalmenetlusest vastutab võistlevas menetluses süüdistuse ja seda toetavate tõendite esitamise eest prokurör. Kohus on erapooletu õigusemõistja, kelle roll seisneb eelkõige tõendamise reeglite järgimise tagamises kohtuistungil, seejärel kogutud tõendite hindamises ja nende pinnalt otsuse tegemises. Kolleegium peab vajalikus rõhutada, et isikut süüstavate või õigustavate tõendite esitamise kohustus lasub kohtumenetluse pooltel. Samas ei ole kannatanu esindaja viidanud apellatsioonis konkreetsetele tõenditele, mis kummutaks maakohtu otsuses toodud järeldused ja kinnitaks apellatsioonis toodud versiooni. Apellatsioonis toodud põhjendused (nt maakohtu tehtud järeldused tavapärase käibepraktikaga võrreldes on vastuvõetamatud ja pole eluliselt veenvad, kannatanu jaoks ei ole maakohtu järeldus arusaadav, maakohtu põhjendused ei ole asjakohased jne) ei anna ringkonnakohtule alust maakohtu otsuse tühistamiseks ja süüdimõistva otsuse tegemiseks, kuivõrd apellatsioonis puuduvad viited konkreetsetele tõenditele, mis kinnitaksid just kannatanu esindaja versiooni toimunust. Apellatsioonis on vaid taotletud hinnata prokuröri poolt maakohtus esitatud tõendeid ja prokuröri kohtukõne, kuid milline prokuröri esitatud tõend ja süüdistusversioon kinnitab konkreetselt just apellatsioonis esitatud kannatanu versiooni toimunust, esitatud ei ole. Tulenevalt KrMS §-dest 7 ja 14 ei või kohus võtta endale süüdistaja rolli ja asuda täitma kannatanu esindaja versiooni kinnitavate tõendite leidmist, mis sobituksid just apellatsioonis esitatud versiooniga. Kannatanu esindaja esitatud versioon (arvamus), liisingulepingu tsiteerimine ja VÕS kommentaarile viitamine apellatsioonis ei lükka ümber maakohtu otsuses

kogumis hinnatud tõendeid. Maakohus on otsuse järeldustes toetunud maakohtu istungil vahetult uuritud tõendite kogumile, sh prokuröri poolt esitatud ja prokuröri süüdistuskõnes viidatud tõenditele ning kannatanu esindaja apellatsioonis toodu ei kummuta seda. Seega ei ole asjakohased apellandi etteheited maakohtule, et otsuse tegemisel ei võetud arvesse just kannatanu esindaja ja süüdistusversiooni. Vastavalt süüteomenetlusõiguse üldpõhimõtetele on süüteoetteheite puhul tõendamiskoormus riigil ning süütuse presumptsioonist tulenevalt ei pea süüdistatav enda süütust tõendama. Seega tuleb võistlevas kohtumenetluses prokuratuuril tõendada pettuslik tegu, mille tulemusena kannatanu teeb varakäsutuse ning saab varalist kahju. 7.4 Maakohus on analüüsinud põhjalikult kohtumenetluse poolte esitatud väiteid, versioone ja tõstatatud kahtlusi (kd 4 lk 171-174 pöördel), millega kolleegium täielikult nõustub ning andnud sellega seisukoha ka juba apellatsioonis esitatule. Kannatanu esindaja ei ole esitanud apellatsioonis uusi argumente võrreldes maakohtu istungil esitatuga (kohtukõne ja apellatsioon kattuvad sisuliselt, lisatud on vaid maakohtu järeldused ning sellega mittenõustumine). Seega ei pea ringkonnakohus tulenevalt KrMS § 342 lg 3 p 1 sättest oma otsuses andma vastuseid kõigile apellatsioonis toodud väidetele, millele maakohtu otsuses on ammendavalt ja põhistatult vastanud ning millega ringkonnakohus nõustub (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsused asjades nr 3-1-1-8-05, p 9 , 3-1-1-108-10, p 9 ja 3-1-1-23-11 p 18). Nii on maakohus põhjendanud, milliste tõenditega on üheselt tuvastamist leidnud, et kannatanu oli teadlik, et seadmed Stafordile ei kuulu ning kannatanu eksimus seadmete õiguslikus seisundis oli vähemalt müügi- ja liisingulepingute sõlmimise hetkel välistatud, mistõttu Andrus Prous ei ole kannatanut seadmete omaniku küsimuses eksitusse viinud (kd 4 lk 171-172). Samuti on maakohus andnud hinnangu kas turvakontrolliseadmete kuuluvus oli selline asjaolu, mis määras või kujundas D esindaja otsust lepingut sõlmida, st kas tegemist oli varalise kasu saamise suhtes põhjusliku asjaoluga ning sellest ei nähtu, et maakohus oleks rikkunud KrMS § 61 lg-s 1 sätestatud nõudeid (kd 4 lk 172- 173 pöördel). Tulenevalt TP enda ütlustest (kd 4 lk 15) ei saanud D esindajal kuidagi tekkida tõsikindel ettekujutus, et Stafordil on võimalik müügileping täita ja turvakontrolliseadmete omand D-le üle anda. Prokurör on süüdistuskõnes üheselt tõendatuks lugenud, et Andrus Prous teadis, et omand on Riigi Kinnisvara AS-ile üle läinud ja seda olukorras kus Andrus Prous ei allkirjastanud seadmete üleandmise-vastuvõtmise akte. Müügilepingus nr A008-020/08 Riigi Kinnisvara AS ja Hotronic AS vahel p 12.1 kohaselt läheb asjade omandiõigus müüjalt ostjale üle asjade lõpliku üleandmise-vastuvõtmise akti allkirjastamise hetkest mõlema poole poolt (kd 1 lk 46). Seadmete üleandmise-vastuvõtmise akt nr 104-2008 on sõlmitud Riigi Kinnisvara AS ja AS Hotronic RK vahel (kd 1 lk 55). Prokuröri versiooni kohaselt tõendab see seda, et Andrus Prous oli teadlik mis ettevõttes toimus ja just tunnistaja RK ütlustest, millest nähtub, et Prousiga suhtles 2008 aastal tööalaselt igapäev. Nähtuvalt tunnistaja RK ütlustest (kd 4 18 pöördel) puutus tema kokku Andrus Prousiga tööl olles iga päev, kuid millest ei tulene ega saa teha tõsikindlalt järeldusi, et Kevato ka teavitas Prousi seadmete üleandmisevastuvõtmise akti allkirjastamisest, millega omand Riigi Kinnisvara AS- ile üle läks. Sellist asjaolu pole prokurör ega maakohus välja selgitanud. Seega tuleb KrMS §-st 7 lähtudes eeldada, et Andrus Prous ei olnud teadlik RK poolt allkirjastatud seadmete üleandmisevastuvõtmise aktist, millega omand Riigi Kinnisvara AS- ile üle läks. Samuti väärib märkimist, et Hotronicu poolt Stafordile väljastatud müügiarve 2009-M0667 ei loonud näiliku olukorda justkui kuuluksid seadmed Stafordile, kuivõrd väljastatud müügiarve kannab kuupäeva 07.10.2008, kuid leping nr 093842 ja müügileping 093842 sõlmiti 02.10.2008.a. 02.10.2008.a sõlmitud lepingus nr 093842 AS Hotronic ja D AS vahel on üheselt fikseeritud, et seadmed asuvad Viru Vanglas ning liisingulepingu sõlmimise aluseks on Gate

Technologies Ltd arve 08/2703009, mille kohaselt ostis seadmed AS Hotronic, mitte Staford. Ekslik on prokuröri süüdistuskõnes toodu, et omand pidi üle minema 10.10.2008 ja selleks ajaks oli paberil Staford omanik. Nähtuvalt müügilepingust nr 093842 p 3.1 on müüja kohustatud vara valduse ostjale üle andma hiljemalt 10.10.2008.a, seega mõeldakse lepingus vara valdust, mitte omandi üle minekut. Samuti on tunnistaja TP andnud ütlusi, et liisingutehingustes valdust enda käes ei hoita ja tehingutes liigub valdus müüjalt otse liisinguvõtjale. Müügilepingust nr 093842 p 5.2 tuleneb üheselt, et leping jõustub allkirjastamise hetkest ning p 3.5 kohaselt läheb vara pärast lepingu jõustumist ostja omandusse. Samas on üheselt tõendatud ja tuvastamist leidnud, et müügilepingu nr 093842 sõlmimisel ja allkirjastamisel oli AS D esindaja TP teadlik, et seadmed ei kuulu OÜ Stafordile. Tunnistaja TP on andnud ütlusi, et Andrus Prous esitas vara kohta esitatud ostuarve, millelt nähtus, et vara omanikuks on Hotronic. Seega on tõsikindlalt tõendamist leidnud, et kannatanu oli teadlik, et seadmed Stafordile ei kuulu ning kannatanu eksimus seadmete õiguslikus seisundis oli välistatud. Prokuratuur ja kaitsja tõlgendavad kohtule esitatud e-kirjade sisu erinevalt vastavalt oma versioonile toimunust. Seejuures põhineb prokuröri süüdistuskõne olulises määras elulisel usutavusel, kuid konkreetseid tõendeid selle kinnitamiseks kohtule esitatud ei ole. Kui süüteoasjas ei ole tuvastatud konkreetseid süüd kinnitavaid tõendeid, siis ei saa pelgalt elulise usutavusega ja e-kirjade sisu tõlgendusega (arvamusega) mitu aastat hiljem omistada Andrus Prousile pettuslikku tegu. Arvestades käesolevas kriminaalasjas kogutud tõendite sisu ja nende kaudsust, ei piisa nende suhtes tõstatatud kahtluste kummutamiseks üksnes üldisest hinnangust, et just süüdistatava ütlused pole eluliselt usutavad. Kaitse väiteid ja e-kirjade sisu tõlgendusi ei ole prokuratuur muude usaldusväärsete tõenditega kummutanud. Prokuröri süüdistukõnes palutakse kohtul Andrus Prous süüdi tunnistada üksnes oletuste, süüdistatava isikut iseloomustavate andmete (eeskujulik, usaldusväärne isik, pika ärilise staažiga, hinnatud klient jne) ja elulise usutavuse kriteeriumist lähtuvalt. Kusjuures kaitseväited palub prokurör jätta tähelepanuta, kuna need ei ole eluliselt usutavad. Apellant palub apellatsioonis lähtuvalt prokuröri süüdistuskõnest kohtul tugineda kaitseväidete elulisele ebausutavusele olukorras, kus prokuratuuri poolt kogutud tõendid ei kinnita tõsikindlalt süüteo toimepanemist. Selliselt pööraks kohus tõendamiskoormise ümber ja loeks kuriteokoosseisu tõendatuks põhjusel, et süüdistatav ei suutnud veenvalt tõendada enda süütust. Nii toimides läheks aga kohus vastuollu süütuse presumptsiooni põhimõttega ja rikuks ise oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes. 7.5 Vastuseks apellatsiooni etteheitele, et maakohus on tunnistaja TP ütlused tähelepanuta jätnud ning ei ole ütlustega arvestanud, märgib kohtukolleegium järgmist. Nagu kolleegium juba varasemalt märkis (vt p 7.2) on maakohus analüüsinud ja hinnanud tunnistaja TP ristküsitluse tulemina saadud ütlusi (kd 4 lk 171-173 pöördel). Kolleegium leiab, et apellant on tunnistaja TP ütlustele viidanud osas, mis sobilik enda esitatud versiooniga ning jätnud ilmselgelt tähelepanuta tunnistaja TP ütlused osas, mis kinnitavad kaitseversiooni. Maakohus on oma otsuses põhjalikult kaalunud kõiki asjaolusid, motiive, eesmärke ning andnud neile üldhinnangu ehk teisisõnu - hinnanud argumente kogumis ning ringkonnakohus ei näe siin õiguslikke minetusi. Apellant, taotledes süüdistatava süüdimõistmist põhjendustel, et milline on äriühingute tavapärane tegevus või milline tegevus ei ole käibes tavatu, tugineb esindaja mitte maakohtu poolt kindlakstehtule, vaid oma versioonile asetleidnust. Kolleegiumil tuleb märkida, et abstraktsete versioonide kinnitamiseks ei ole apellatsioonis ühtegi tõendit apellant esitanud. Võttes arvesse kõike ülaltoodut, leiab kolleegium kokkuvõtvalt, et apellatsioonis toodud väidete kui maakohtu otsuses sisalduva põhjalike tõendite analüüsi pinnalt ei ole võimalik leida veenvaid argumente maakohtu õigeksmõistva kohtuotsuse tühistamiseks ja Andrus

8.Andrus Prousi valitud kaitsja vandeadvokaat Rainer Kuulme esitas ringkonnakohtule taotluse hüvitada süüdistatava poolt apellatsioonimenetluses kantud kulud summas kokku 979.20 eurot koos käibemaksuga. Taotluse kohaselt kulus kaitsjal tutvumiseks maakohtu otsusega, apellatsiooni analüüsimiseks ja apellatsioonivastuse koostamiseks kokku 5 tundi ning ettevalmistus istungiks ja istungil viibimine 3 tundi 30 minutit. Riigikohus on varem selgitanud, et valitud kaitsjale makstav tasu on käsitatav menetluskuluna üksnes osas, milles see tasu on mõistliku suurusega. Mõistlikku suurust ületavat kaitsjatasu menetluskulu hulka ei arvata ja järelikult ei saa kriminaalasja menetleja otsustada ka selle hüvitamist (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 31. mai 2013. a otsus asjas nr 3-1-1-108-12, p 29). Seejuures on kohtul kaalutlusruum, hindamaks tehtud kaitsetoimingute ja selleks koostatud dokumentide vajalikkust, samuti nende koostamisele kulunud aega. Isikule tuleb hüvitada kaitsjatasu üksnes ulatuses, mis on seotud põhjendatud kaitsetoimingutega. Kohtu poolt ebavajalikeks loetavate teenuste eest või õigusabi osutamiseks liigselt kulutatud aja eest makstud tasu isikule ei hüvitata (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 2. detsembri 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-99-11, p-d 9-12). Riigikohtu kriminaalkolleegium on viidanud Riigikohtu tsiviilkolleegiumi seisukohale, mille kohaselt on kohtul võimalus hinnata esindaja töö mahtu muu hulgas selle kaudu, kuivõrd tema koostatud menetlusdokumendid asjas erinevad või sarnanevad (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 18. mai 2010. a otsus asjas nr 3-2-1-43-10, p 14). Riigikohtu halduskolleegium on samuti sarnaselt selgitanud, et vajalike ja põhjendatud menetluskulude väljamõistmise otsustamiseks tuleb analüüsida kaebuse koostamiseks läbitöötamist vajava materjali mahukust ning kaebuse koostamise keerukust ja aeganõudvust (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 18. mai 2009. a määrus asjas nr 3-3-1-28-09, p 11). Kolleegiumi hinnangul on kaitsja poolt märgitud õigusabiteenuse tunnihind arutatava kriminaalasja kontekstis mõistliku suurusega ja ka osutatud õigusteenus on olnud tervikuna vajalik, kuid kolleegium seab kahtluse alla kaitsja esitatud arve alusel istungi ettevalmistuseks liigselt kulutatud aja (kokku koos istungil viibimisega 3 t 30 min). Ringkonnakohus arutab kriminaalasja esitatud apellatsiooni piires, mistõttu apellatsiooniga uuesti tutvumine ei saanud olla kindlasti ajamahukas. Samuti tuleb arvestada, et antud kriminaalasja on arutatud erinevates kohtuastmetes korduvalt, mistõttu ei saanud läbitöötamist vajav materjal olla enam aeganõudev. Märgitud põhjustel loeb kolleegium valitud kaitsjatele makstud õigusabikuludest mõistliku suurusega tasuks (ettevalmistus istungiks ja istungil viibimine) kokku 2 tundi ehk 192 eurot, millele lisandub käibemaks 38.40 eurot, seega kokku summas 230.40 eurot. Taotlus hüvitada süüdistatava poolt apellatsioonimenetluses kantud kulud (maakohtu otsusega tutvumine, apellatsiooni analüüsimine ja apellatsioonivastuse koostamine kokku 5 tundi) summas 576 eurot koos käibemaksuga, on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. Kokku tuleb hüvitada süüdistatava poolt apellatsioonimenetluses kantud kulud summas 806.40 eurot. Käesolevas asjas esitas apellatsiooni kannatanu lepinguline esindaja, mistõttu apellatsioonimenetluse kulud tuleb riigilt Andrus Prousi kasuks välja mõista KrMS § 185 lg 2 teise lause alusel analoogia korras, kuna Andrus Prousil tekkis menetluskulu seoses teise menetlusosalise põhjendamatust apellatsioonist. Lähtudes KrMS § 175 lg 1 p-st 1, § 186 lgst 2 ls 2, kannab Andrus Prousi poolt apellatsioonimenetluses kantud menetluskulu riik.

Kohtulahend

Lahendi andmed

Seotud ettevõtted

Lahendi tekst

KOHTUOTSUS

EESTI VABARIIGI NIMEL

XXXXXXXX XX XXXXX XXXX XXXXXXXX, EV

RESOLUTSIOON

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT