Eesistuja Andres Parmas, liikmed Meelika Aava ja Sten Lind Kriminaalasi Maksim Jankovski süüdistuses KarS § 184 lg 1 järgi Harju Maakohtu 5. mai 2015. a otsus (üldmenetluses)
Süüdistatav ja tema kaitsja Vandeadvokaat Dmitri Školjar Maksim Jankovski: isikukood 38510090264; Eesti kodanik; emakeel: vene keel; XXXXXXXXXX, elukoht: XXXXX XX-X XXXXXXX; töökoht puudub; varem kriminaalkorras karistatud, kuid karistatus kustunud; vahistatud alates 28. augustist 2014
RESOLUTSIOON
Jätta Harju Maakohtu 5. mai 2015. a otsus muutmata ja apellatsioonid rahuldamata.
EDASIKAEBE KORD
Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Maksim Jankovskile esitati süüdistus KarS § 184 lg 1 järgi selles, et 2013. a jaanuaris omandas, valdas ja vedas ta suures koguses narkootilist ainet fentanüüli alljärgnevalt. Täpselt kindlaks tegemata ajal enne 13. jaanuari 2013. a kella 17 omandas M. Jankovski tuvastamata
isikult suures koguses narkootilist ainet – 199,52 grammi fentanüülipulbrit, mis sisaldas 13,92 grammi puhast fentanüüli. Seejärel vedas ta nimetatud fentanüüli ebaseaduslikult ja valdas seda eeluurimisel tuvastamata kohas Tallinna linnas. Seejärel 13. jaanuaril 2013 valdas ja vedas ta nimetatud fentanüülipulbrit enda kasutuses olevas sõiduautos kuni kella 17.17-ni, mil toimetas narkootikumi Harjumaal Rae vallas Kurna külas Farmi tee läheduses asuva peidukoha juurde ja paigutas selle seal peidikusse, eesmärgiga anda narkootiline aine ebaseaduslikult edasi tuvastamata isikule. 14. jaanuaril 2013 kell 14:35-14:50 tehtud sündmuskoha vaatluse käigus võeti M. Jankovski peidikusse paigutatud narkootiline aine sealt ära. Fentanüül kuulub sotsiaalministri 18. mai 2005. a määruse nr 73 lisa 1 narkootiliste ja psühhotroopsete ainete II nimekirja ning narkootiliste ja psühhotroopsete ainete ning nende lähteainete seaduse (NPALS) § 3 lg 1 järgi on selle käitlemine keelatud, välja arvatud meditsiinilisel ja teaduslikul eesmärgil, narkootiliste ja psühhotroopsete ainetega seotud kuritegude ennetamiseks, avastamiseks ning tõkestamiseks või seaduses ettenähtud õppeotstarbel kasutamise eesmärgil. NPALS § 31 lg 3 järgi on narkootilise aine suureks koguseks aine kogus, millest piisab narkojoobe tekitamiseks vähemalt kümnele inimesele. Kümnele inimesele piisab narkojoobe tekitamiseks 0,002 grammist (2 milligrammist) fentanüülist puhta ainena.
2.Harju maakohtu 5. mai 2015. a otsusega tunnistati M. Jankovski KarS § 184 lg 1 järgi süüdi ja teda karistati 7 aasta vangistusega. Tõkendina kohaldatud vahistamine jäeti muutmata kuni kohtuotsuse jõustumiseni. Karistusaja hulka arvestati eelvangistuses viibitud aeg. KarS § 832 lg 1 alusel konfiskeeriti M. Jankovskilt tema elukoha läbiotsimisel ära võetud sularaha 80 eurot; TJ nimele registreeritud sõiduauto ja M. Jankovski elukoha läbiotsimisel ära võetud sularaha 700 eurot, mille kolmas isik TJ oli omandanud M. Jankovski arvel. KarS § 84 alusel välja mõisteti M. Jankovskilt konfiskeerimise asendamiseks välja 53 129,98 eurot, mis vastab kuriteoga saadud ja KarS § 83 2 lg 1 alusel konfiskeerimisele kuuluva vara väärtusele, mis on ära tarvitatud. M. Jankovskilt mõisteti 12 kuu jooksul välja ka kohtukulud (ekspertiiside tasud 3 615 eurot ja sundraha 975 eurot). Samuti otsustas maakohus asitõenditega seonduva.
3.Maakohus leidis, et M. Jankovski süü talle inkrimineeritud kuriteos on tõendamist leidnud. Süüdistatav omandas ja vedas suure koguse narkootilist ainet kõrvalises kohas paiknevasse peidikusse eesmärgiga anda see edasi eeluurimisel tuvastamata isikule.
3.1.M. Jankovski süü tuvastamisel tugines maakohus esmalt jälitustoimingu (M. Jankovski varjatud jälgimise) protokollile. Jälitustoiming oli tehtud seaduse nõudeid järgides kehtiva loa alusel, loa andmisel oli järgitud ultima ratio põhimõtet. Kohus leidis, et Tallinnas Ümera 53 asuva Neste tankla turvakaamera salvestisega on tõendatud, et süüdistuses märgitud ajal juhtis sõiduautot, millele oli paigaldatud jälgimisseade, just M. Jankovski, kes viibis autos üksi. M. Jankovski jälgimisel avastati, et ta sõitis kõrvalisse kohta, kus peatus mõne minuti. Järgmisel päeval kontrollis politsei GPS koordinaatide põhjal täpselt sama kohta ja leidis sealt narkootilise aine. Sel kohal (Farmi teel) tehtud sündmuskoha vaatlusprotokollist nähtub, et tegemist on kõrvalise kohaga. Selle vahetus läheduses teepervel leiti ja fikseeriti paremal pool teepervel lumes jalajäljed, mis suundusid teest ligikaudu 5,8 meetri kaugusel asuva kolmeharulise puu juurde. Mujal teepervel ja kraavi ääres lume peal jälgi näha ei ole. Vahetult puu juurest leiti lume ja lehtede sisse peidetud klaaspurk, milles oli 3 pakendit pruuni värvi pulbrilise ainega. Protokollist nähtuvalt kontrolliti Farmi teed täies pikkuses ja mitte kusagil mujal teepervel lumes jalajälgi ei olnud. Seega vaatluse käigus leitud ja fikseeritud jalajäljed olid vaid seal, kus oli peatunud eelmisel õhtul M. Jankovski auto ja nende jalajälgede teises otsas ehk siis lõpus oli peidikus lume ja lehtede sees purk, mis pakendati ja kaasa võeti. Sündmuskoha vaatluse videosalvestust uuriti kohtuistungil vahetult
ja ka sealt on visuaalselt näha vaid ühed jäljed lumes, mis viivad teepervelt kraavi ääres kolmeharulise puu juurde. Maakohus tuvastas asitõendite vaatlusprotokolli, narkootilise aine ekspertiisi akti ja kohtutoksikoloogia ekspertiisi akti alusel, et peidikust leitud ja äravõetud klaaspurgis oli suur kogus narkootilist ainet fentanüüli (puhast ainet 13,92 grammi).
3.2.Maakohtu hinnangul kinnitas M. Jankovski süüd ka tema käitumine pärast seda, kui politsei oli narkootikumid peidikust ära võtnud. Politseiametnikud lõpetasid Farmi teel sündmuskoha vaatluse 14. jaanuaril 2013 kell 14:50 ning lahkusid peidikust leitud purgi ja selles olevate pakenditega. Maakohtu hinnangul on selge, et pärast seda isik(ud), kelle jaoks aine peidikusse jäeti, leidsid eest tühja peidiku ning sellest anti teada ka M. Jankovskile, kes asus seejärel tegutsema. Nimelt sõitis M. Jankovski 14. jaanuaril tööpäeva lõpus autoteenindusse, kus palus oma sõiduki üles tõsta ja otsis uuris selle põhja. Leides auto põhja alt jälitusseadme, kõrvaldas ta selle ja lahkus seejärel viivitamatult Eestist, teatamata sellest isegi oma lähedastele. Maakohus osutab, et M. Jankovski kohtuistungil antud ütlused tema Eestist lahkumise põhjuste kohta on vastuolulised. Kord väitis ta, et ta tahtis ise uurima hakata, kes talle jälitusseadme auto alla paigutas, arvates, et seda võisid teha röövlid. Samas ei osanud ta selgitada, kuidas võimaldas Eestist lahkumine tal nende isikute väljaselgitamist. Teisalt väitis süüdistatav, et lahkumise põhjuseks oli soov tööle asuda väljaspool Eestit ja ta ei pidanud vajalikuks oma lähedasi sellest informeerida. Maakohtu hinnangul asus M. Jankovski end hoopis politsei eest varjama ja just seepärast ei võtnud ta ühendust isegi oma lähedastega.
3.3.Süüdistatav M. Jankovski kasutas eeluurimisel oma õigust ütlusi mitte anda, kuid kohtuistungil ta väitis, et jälitusprotokollis fikseeritud kohta sõitis ta oma tuttava SS ettepanekul ja juhendamisel. Viimane soovis talle näidata maatükke või krunte, mida kavatses müüma hakata. Valgel ajal pidi ta üksinda sinna tagasi minema ja kruntidest fotod tegema, mida üles panna veebilehele. Veebilehe tegemise eest oli S talle teinud ka ettemakse. Neid ütlusi pidas maakohus aga paljasõnalisteks ja eluliselt ebausutavateks, jättes need tõendite kogumist välja kui ebausaldusväärsed. Mu hulgas pidas maakohus seejuures oluliseks ka seda, et M. Jankovski esitas oma versiooni alles kohtuistungil. Jättes eeluurimisel ütlused andmata, võttis M. Jankovski kriminaalasja menetlejalt igasuguse võimaluse kontrollida tema väidete paikapidavust. Selleks vajalikke üksikasju ei avaldanud M. Jankovski ka kohtus (väidetavaid krunte müügiks pakkunud isiku andmed). Kohus osutas sellele, et vaatlusprotokolli kohaselt ei ole sündmuskohal mingeid krunte. Tegemist oli pimeda ajaga ja M. Jankovski seisis sel kohal vaid paar minutit, mistõttu on ebausutav, et ta võinuks fikseerida kruntide piire. Ka ei ole M. Jankovski osanud nimetada mingeid väidetavate kruntide müügiga seotud detaile (kruntide arv, müügihind jm). Maakohus leidis, et kuna M. Jankovski ei teadnud vahistamisel, millised on uurijate käsutuses olevad tõendid, siis ta loobus ütluste andmisest. Kui ta uurimise lõppedes sai koos kaitsjaga tutvuda kõigi kogutud tõenditega ja nägi seda, kui täpselt on fikseeritud tema sõit Farmi teele ja mõne-minutiline peatumine peidiku juures, siis tuli tal millegagi oma sõitu sinna põhjendada ja selleks mõtles ta kohtu arvates välja loo SS-st, tema kruntide müügist ja veebilehe tegemisest.
Maakohus leidis, et M. Jankovski pani talle süüks arvatud teo toime kavatsetult.
4.M. Jankovskile karistust mõistes märkis maakohus, et käideldud narkootikumi ülisuurt kogust arvestades on M. Jankovski süü suur. Tema süüd suurendab veelgi teo toimepanemine omakasu motiivil. Karistust kergendavaid asjaolusid maakohus ei tuvastanud. Maakohus nõustus prokuröriga, et süü suurust, samuti üld- ja eripreventiivseid kaalutlusi arvestades on kohane karistus 7 aastat vangistust.
5.Maakohus leidis, et Harju Maakohtu 31. juuli 2013. a konfiskeerimise tagamiseks arestitud M. Jankovski elukohas toimunud läbiotsimisel leitud sularaha 80 eurot ja samal ajal tema ema TJ jope taskust leitud sularaha 700 eurot, samuti süüdistatava kasutuses olnud, kuid tema ema nimele registreeritud sõiduauto BMW X5 tuleb KarS § 832 lg 2 p 1 alusel konfiskeerida. Kohus leidis, et TJ sissetulekuid arvestades ei ole reaalne, et tema nimele registreeritud sõiduauto BMW X5 võiks olla soetatud tema enda vara arvelt. Auto kasutaja oli M. Jankovski. Tema tegeles ainuisikuliselt ka selle auto soetamisega. Ka väited, nagu oleks osa TJ-l selle sõiduki ostmiseks kulunud rahast pärinenud V. Jankovskilt, on V. Jankovski sissetulekuid arvestades kohtu hinnangul ebareaalne. TJ ei juhtinud kõnealust sõidukit kordagi, ei tundnud selle vastu huvi ja isegi ei teadnud, kus auto asub. Maakohtu arvates ei ole loogiline ega eluliselt usutav, et pikka aega töötu isik, korjab raha nii enda kõhu kõrvalt, kui ka oma teise poja ja sõbra käest just selleks, et osta oma teisele pojale kallis auto. Seetõttu on maakohtu hinnangul küllaldane alus arvata, et raha auto soetamiseks tuli M. Jankovski arvelt. Ka TJ üleriiete taskust leitud 700 euro osas asus maakohus seisukohale, et tegemist on M. Jankovski rahaga. Läbiotsimisprotokollist M. Jankovski elukohas, aadressil XXXXX XX-X Tallinn, 15. jaanuaril 2013. nähtub, et tema ema jope taskust leiti AS-i Swedbank pangakaart M. Jankovski nimele ja 700 eurot sularaha. TJ andis selle raha kohta ütlusi, et ta võttis 15. jaanuaril 2013 M. Jankovski elukohta minnes kaasa kõik enda sularaha (50-eurostes kupüürides), et pakkuda seda JJ-le. Kohus ei pidanud TJ sissetulekuid arvestades reaalseks, et tal võinuks selline rahasumma olla. Samuti on kohtu arvates ebausutav, et ta soovinuks raha pakkuda JJ-le, kes seda isegi ei küsinud. Kohtu hinnangul oli raha vahetult enne läbiotsimist TJ taskusse pandud läbiotsimisel selle äravõtmise vältimiseks.
6.Maakohus märkis, et kriminaalmenetluse käigus on tuvastatud M. Jankovskil teadmata päritolu tulusid kokku summas 66 609 eurot ja 98 senti, mille puhul on küllaldaselt alust arvata, et need on saadud M. Jankovski kuritegeliku tegevuse tulemusena. Osa sellest rahast on M. Jankovskile laekunud äriühingutelt P ja N väidetavalt töötasuna, kuid raha ülekandmise asjaolud ja see, et M. Jankovski ei ole neid summasid enda sissetulekuna deklareerinud, annavad maakohtu hinnangul alust arvata, et tegemist ei ole legaalse sissetulekuga. Samuti on M. Jankovski ja tema poja GJ pangakontol ajavahemikus 1. jaanuarist 2008 kuni 1. jaanuarini 2013 leitud tuvastamata päritoluga sularahalaekumisi kokku summas 43 376,58 eurot. Teadmata päritoluga summast tuleb maha arvata arestitud sularaha 780 eurot ja eelkäsitletud sõiduauto hinnanguline väärtus 12 700 eurot. Kuna ülejäänud kuriteoga saadud vara summas 53 129. 98 eurot on ära tarvitatud, mõistis maakohus selle M. Jankovskilt välja KarS § 84 alusel konfiskeerimise asendamiseks.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
7.Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsiooni Tallinna Ringkonnakohtule süüdistatav ja tema kaitsja vandeadvokaat Dmitri Školjar.
7.1.Kaitsja taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja M. Jankovskit õigeksmõistmist. Tema hinnangul tugineb M. Jankovski süüditunnistamine vaid ühele kaudsele tõendile, mis ei kinnita osalust kuriteo toimepanemises. Ainsaks kaudseks tõendiks, mis seob M. Jankovskit leitud narkootilise ainega on jälitustoimingu protokoll. See protokoll näitab aga vaid seda milline oli M. Jankovski auto marsruut. Maakohtu otsuses pole viidatud ühelegi teisele tõendile, mis kinnitaks M. Jankovski osalust narkokuriteos. Kohus on M. Jankovski süüd kinnitavate tõenditena viidanud ka sündmuskoha vaatlusprotokollile, narkootilise aine ekspertiisi aktile, arstliku kohtutoksikoloogia ekspertiisi aktile. Need tõendid ei võimalda aga
järeldada muud, kui et politsei poolt oli leitud narkootiline aine. Kaudsed tõendid ei võimalda teha tõsikindlat järeldust selle kohta, et just M. Jankovski käitles narkootilist ainet suures koguses. Kuigi kohtupraktikas ei ole välistatud süüdimõistva kohtuotsuse tuginemist ka vaid ühele tõendile, on senini vaid ühele tõendile tuginevate süüdimõistmiste puhul aktsepteeritavaks peetud seda, et tuginetakse ainult otsestele tõenditele. Arutataval juhul jääb arusaamatuks, kuidas on maakohus jälitustoimingu protokolliga saanud lugeda tuvastatuks kõik süüdistuses kajastatud tõendamiseseme asjaolud, s.o et M. Jankovski omandas eeluurimisel täpselt tuvastamata kohas ja isikult suures koguses narkootilist ainet, mille ta vedas ja paigutas peidikusse. Eeltoodu põhjal leiab kaitsja, et maakohus on rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 1 p 7 tähenduses. Samuti on maakohus rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 tähenduses, sest on omistanud ainsale kaudsele tõendile juba ette süüd kinnitava tähenduse.
7.2.Süüdistatav oma apellatsioonis leiab, et tõendatud on üksnes tema sõiduki liikumise aeg ja marsruut, kuid mitte see, et ta oleks mingilgi viisil puutunud kokku narkootiliste ainetega. Narkootikumid leiti 21 tundi peale tema viibimist leidmise koha juures, selle ajaga võis kes iganes need sinna panna ja need võisid seal asuda juba ka varem, sest leiukoha juurde viib üldkasutatav tee. Ta leiab, et kohus kasutas tema vastu asjaolu, et ta keeldus eeluurimisel ütluste andmisest ja see on vastuolus tema menetluslike garantiidega. Kui ta teadnuks, et kohus nii teeb, siis andnuks ta kohe ütlusi. Süüdistatav enda hinnangul selgitas kohtus veenvalt, miks ja kellega ta sündmuskoha juures viibis. Hiljem ta sõitis autoteenindusse, et kontrollida auto põhja alla kinnitatud võõrast objekti, mille ta tuvastas juhuslikult, teadmata, et see oli jälituseks kasutatav seade. Eestist lahkus ta mitte enda varjamise eesmärgil, vaid põhjusel, et talle pakuti välismaal tööd. Auto ja sularaha konfiskeerimisele vaidleb M. Jankovski vastu. Auto on tema ema oma. Raha sai ta aga töötasuna – ta töötas küll ametlikult, kuid alati oli tal ka täiendavaid tööotsi. Lisaks on raha saatnud tema abikaasa õde Venemaalt, kes on suure IT-ettevõtte direktor ja seega jõukas inimene. Tõendeid selle kohta ei esitanud ta varem põhjusel, et oli kindel enda õigeksmõistmises. Ta leiab, et kui ettevõtted jätavad tema palgalt maksud maksmata, siis ei pea tema selle eest vastutust kandma. Tal oli tööleping ja ta rohkem ei pidanud ta millegi üle pead valutama. M. Jankovski juhib apellatsioonis tähelepanu sellele, et töötades taotles ta Swedbankist eluasemelaenu ja pangal ei tekkinud kontrolli käigus mingid kahtlusi – kuidas pidanuks tema midagi kahtlustama?
8.Prokurör esitas oma vastuväited apellatsioonidele, leides, et apellatsioonid on põhjendamatud ja taotledes nende rahuldamata ning maakohtu otsuse muutmata jätmist. Prokurör ei nõustu, nagu oleks M. Jankovski tunnistatud süüdi pelgalt ühe kaudse tõendi põhjal, vaid märgib, et M. Jankovski süü on maakohus tuvastanud tõendite kogumi alusel. Prokurör märgib, et süüdistatava apellatsioonis esitatud väited on suures osas paljasõnalised. Tema väide, nagu oleks maakohus käsitlenud M. Jankovski vaikimistaktikat eeluurimisel teda süüstava tõendina, on ekslik. Maakohus on üksnes vaikimistaktika osas analüüsitud seda, miks tal oli vajalik ja kasulik eeluurimisel ütlusi mitte anda. Nimetatud osas on kohtu seisukoht igati põhjendatud. Kohus on seda arvestanud M. Jankovski ütluste usaldusväärsuse hindamisel ühe komponendina. Kohus on asjakohaselt lugenud M. Jankovski kaitseversiooni ebausaldusväärseks. Ka M. Jankovskile mõistetud karistus on igati põhjendatud.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT
9.Kohtukolleegium, vaadanud läbi kriminaalasja materjalid, maakohtu vaidlustatud otsuse ja esitatud apellatsioonid, asub seisukohale, et apellatsioonides esitatud väited ei anna alust maakohtu veenvalt põhjendatud järelduste kummutamiseks.
10.1.Kolleegium märgib esmalt, et kriminaalmenetluses lasub tõendite esmase hindamise kohustus maakohtul. Riigikohtu kriminaalkolleegium on ringkonnakohtu tõendite hindamist puudutavate volituste osas asutud seisukohale, et ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused. Lisaks sellele on Riigikohtu kriminaalkolleegium 26. septembri 2005. a otsuses nr 3-1-1-77-05 märkinud, et kui erinevad kohtud hindavad tõendeid ning nendest tehtavaid järeldusi olulisel määral erinevalt, peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis koostoimes või ka eraldivõetult viivad maakohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega.
10.2.Arutataval juhul ei esine ühtki niisugust asjaolu, mis sunniks maakohtu poolt tõenditele antud hinnanguid revideerima. Üksnes asjaolu, et kaitsja ei nõustu maakohtu tõenditele antud hinnanguga, ei ole alus seda hinnangut muuta. Maakohus on tõendeid hinnanud igakülgselt ja nende kogumis, kolleegium nõustub maakohtu järeldustega täielikult ega pea KrMS § 342 lg-le 3 tuginedes vajalikuks neid korrata. Vastuseks apellantide etteheidetele märgib kolleegium omalt poolt täiendavalt siiski veel alljärgnevat.
11.1.Kaitsja on apellatsioonis asunud seisukohale, et põhimõtteliselt ei ole välistatud isiku süüditunnistamine üksnes ühe tõendi alusel, kuid sel juhul peab tegemist olema otsese tõendiga. Selline kaitsja seisukoht on tõepoolest vastavuses Riigikohtu kriminaalkolleegiumi praktikaga, kuid nõustuda ei saa kaitsja seisukohaga, nagu oleks arutatavas asjas selle kohtupraktikaga vastuolus tuvastatud M. Jankovski süü üksnes ühele kaudsele tõendile – jälitustegevuse protokollile tuginedes. Kolleegium niisuguse väitega ei nõustu, märkides, et maakohus on M. Jankovski süü tuvastanud tõendite kogumile tuginedes. Nimelt on maakohus analüüsinud esmalt tõesti jälitustoimingu (M. Jankovski varjatud jälgimise) protokolli. Kuid lisaks sellele on kohus enda järeldused rajanud Tallinnas Ümera 53 asuva Neste tankla turvakaamera salvestisele, millest nähtub, et süüdistuses märgitud ajal juhtis sõiduautot, millele oli paigaldatud jälgimisseade, just M. Jankovski, kes viibis autos üksi. Samuti on kohus tuginenud sündmuskoha vaatluse protokollile ja selle juurde lisatud videosalvestisele, millest nähtub, et kõrvalises kohas, kus M. Jankovski 13. jaanuaril 2013 paariks minutiks peatus, olid teeserval lumes ainult ühed jalajäljed ja peidikusse asetatud purk narkootilise ainega. Edasi on maakohus põhjalikult analüüsinud M. Jankovski kohtuistungil antud ütlusi, sealjuures ka selgitanud, miks tuleb pidada neid ütlusi ja M. Jankovski versiooni sündmuskohal toimunust ning tema käitumisest 14. jaanuaril 2013 ebausaldusväärseks.
11.2.Eelnevast nähtuvalt on M. Jankovski süü tuvastatud just kaudsete tõendite kogumi alusel. RKKKo-s asjas nr 3-1-1-114-13 p-s 9 on selgitatud, et kaudsetele tõenditele rajaneva tõendamise puhul tuleb tõendamiseseme suhtes eraldivõetult mitterelevantsetest asjaoludest kujundada selline uue kvaliteediga asjaolude kogum (süsteem), mis võimaldab teha tõsikindlaid järeldusi kuriteo asjaolude kohta. Seetõttu omandab just kaudsete tõenditega tõendamisel erilise tähenduse KrMS § 61 lg-s 2 sisalduv nõue hinnata tõendeid nende kogumis. Arutatavas asjas on maakohus seda nõuet järginud.
12.Kaitsja apellatsioonis on leitud, et maakohus on M. Jankovskile süüks arvatud kuriteo koosseisutunnused tema käitumises tuvastanud konkreetsetele tõenditele tuginemata ja
seetõttu on maakohus rikkunud põhjendamiskohustust KrMS § 339 lg 1 p 7 tähenduses. Ka selle kriitikaga ei saa nõustuda. Eelpool on juba selgitatud, et maakohus hindas tõendeid nende kogumis, analüüsides iga tõendit eraldivõetuna ja paigutades tõendi seejärel ka ühte konteksti teiste arutatavas asjas kogutud tõenditega. Alles selliselt kujunenud tervikpildi alusel on kohus teinud lõpliku järelduse M. Jankovski süü kohta. Konkreetsete koosseisutunnuste osas on narkootilise aine omandamine, vedu ja valdamine tuvastatud esiteks tuginedes tankla turvakaamera salvestisele, millest nähtuvalt viibis M. Jankovski süüdistuses kirjeldatud ajale vahetult eelnevalt oma autos üksi; teiseks tuginedes jälitustoimingu protokollile, millest nähtuvalt liikus M. Jankovski oma sõiduautoga Harjumaal eraldatud kohta, kus ta peatus mõneks minutiks ja lahkus seejärel; kolmandaks tuginevalt auto peatumiskohas tehtud sündmuskoha vaatluse protokollile ja selle juures olevale videosalvestisele, millest nähtuvalt tuvastati eraldatud asupaigaga peatuskohas üksnes ühed jalajäljed teelt veidi eemal asuva haralise puu juurde ja tagasi ning puu juurde peidetud purk, mis sisaldas pulbrilist ainet. See, et tegu oli suure koguse narkootikumiga, on tuvastatud narkootilise aine ekspertiisi aktiga, mille kohaselt tuvastati, et leitud purgis asus suur kogus narkootilist ainet fentanüüli; samuti toksikoloogiaekspertiisi aktiga, millest tulenevalt ületas leitud narkootilise aine kogus suure koguse piiri tuhandeid kordi. Kolleegiumi hinnangul on see tõendite kogum piisav, tegemaks tõsikindlat järeldust selle kohta, et M. Jankovski valdas ja vedas suurt kogust narkootilist ainet. Täiendavalt on aga maakohtu hinnangul M. Jankovski seotust peidikust leitud narkootikumiga kinnitanud seegi, et 14. jaanuari õhtul – s.t veidi aega peale narkootikumi kõrvaldamist peidikust, läks M. Jankovski autoteenindusse, kus ta palus enda auto üles tõsta ja otsis midagi auto põhja alt. Leidnud auto põhja alt jälgimisseadme, võttis ta selle sealt ära ja viskas minema, lahkudes seejärel lähedasi informeerimata Eestist ja asudes end varjama. Kolleegium nõustub maakohtuga, et kontekstis eelkäsitletud tõenditega on ainus loogiline selgitus M. Jankovski käitumisele see, et ta sai aru, et politsei on teda jälginud ja avastanud tema poolt teiste isikute jaoks peidikusse jäetud narkootilise aine. Kolleegium juhib tähelepanu, et see, millise üksikasjalikkusega peab mingi koosseisutunnus olema tõendatud, sõltub konkreetsest kuriteost. Riigikohtu kriminaalkolleegium on varasemas praktikas väljendatud korduvalt seisukohta, mille kohaselt menetlusseaduse mõttest ei tulene, nagu saaks kuriteosündmust ajalises mõttes alati lugeda tuvastatuks üksnes siis, kui seda on tehtud kas sekundilise või minutilise täpsusega. Kas kuriteo toimepanemise aeg võib olla määratletud kindla ajahetkena või ajavahemikuna ja milline võib olla selle ajavahemiku pikkus, see sõltub iga konkreetse kriminaalasja esemeks oleva teo tehioludest (vt nt RKKKo-d asjades nr 3-1-1-51-00; 3-1-1-146-05). Tulenevalt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi seisukohast sõltub ka kuriteo toimepanemise koha osas selle määratlemise täpsus konkreetse kuriteo asjaoludest. Kolleegiumi hinnangul peab kuriteo toimepanemise koht ja aeg olema määratletud sellise täpsusega, et süüdistataval oleks võimalus aru saada, millist konkreetset tegu talle ette heidetakse ning esitada soovi korral omalt poolt põhjendusi, miks ta seda tegu toime panna ei saanud. Arutatavas asjas aktualiseerub eelöeldu eeskätt narkootilise aine omandamise faktiga seoses. Kolleegiumi hinnangul on aga M. Jankovskil olnud täielik vabadus põhjendada, miks ta ei ole saanud olla omandanud süüdistuse sisuks olevat narkootilist ainet. Seega on arutatavas kriminaalasjas eelkirjeldatud nõuded täidetud ning apellantide sellekohane kriitika on ainetu.
13.Samuti on ebaõige kaitsja osutus KrMS § 339 lg 2 rikkumisele maakohtu otsuses. Nagu eelpool juba käsitletud, siis pole maakohus tuginenud M. Jankovski süü tuvastamisel üksnes ühele kaudsele tõendile. Ka ei saa rääkida tõendile ette määratud tähenduse andmisest olukorras, kus kohus on üksikasjalikult tõendeid analüüsinud ja neid omavahelisse konteksti sobitanud.
14.Kriminaalkolleegium ei nõustu M. Jankovski apellatsioonis väljendatud seisukohaga, nagu oleks maakohus kasutanud M. Jankovski vastu asjaolu, et ta algselt, eeluurimisel keeldus ütluste andmisest. Maakohus on asjakohaselt toonud välja vastuolud M. Jankovski kohtuistungil antud ütlustes, samuti selle, et M. Jankovski on ilmselgelt oma ütlusi kujundanud lähtuvalt sellest, mida ta peale eeluurimise lõppu kriminaalasja toimikuga tutvudes kogutud tõendite kohta teada sai. Et tema püstitatud versioon on ilmselgelt ebatõenäoline ja kontrollimatu, siis on kohus sellele ka asjakohaselt tähelepanu juhtinud. Kohtu viide sellele, et ei ole normaalne, kui isik jätab esimesel võimalusel kasutamata tema süüd ilmselgelt välistavad võimalused, on asjakohane ja sellest ei saa kuidagi järeldada kohtu kallutatust või algse vaikimise isiku kahjuks ärakasutamist. Kui M. Jankovski osanuks enda algset vaikimist kohtuistungil mõistuspäraselt selgitada, siis tekkinuks maakohtul vajadus kaaluda tema vaikimise põhjendusi. Jättes vaikimise kohta aga igasugused mõistlikud selgitused andmata, on M. Jankovski paratamatult sundinud hinnangu andma ka sellele, kuivõrd usaldusväärne on alles kohtuistungiks välja pakutud kaitseversioon, mille kontrollimiseks ei anna isik kohtule ka mingeid võimalusi (nt väidetava äripartneri S. Si kontakti või tema identifitseerimist võimaldavad andmedki).
15.M. Jankovski apellatsioonis toodud argumendid, miks ei tuleks konfiskeerida tema elukoha läbiotsimisel leitud ja äravõetud sularaha ja TJ nimele registreeritud sõiduautot, on paljasõnalised ega kummuta maakohtu põhistatud järeldusi. Kohus on üksikasjalikult lõhkunud versiooni sellest, et kõnealune auto või M. Jankovski elukoha läbiotsimisel TJ üleriiete taskust äravõetud sularaha võiks olla TJ oma. M. Jankovski ei ole esitanud ühtki tõendit selle kohta, kuskohast pärineb pangaarvetel kümnete tuhandete eurode ulatuses raha, mille päritolu legaalsus on laiendatud konfiskeerimise kontekstis küsimuse alla seatud. M. Jankovski paljasõnalised väited, et raha tuli töötamise eest või pärines sugulastelt Venemaalt ei ole kohtu jaoks kontrollitavad ning M. Jankovski ei ole omalt poolt teinud midagi, et kohus saaks nende väidete paikapidavust hinnata. Tulenevalt KarS § 832 sätestatud laiendatud konfiskeerimise puhul rakendatavast nn pööratud tõendamiskoormisest on aga just nimelt konfiskeeritava vara valdaja ülesanne tõendada, et vara on omandatud õiguspäraselt.
16.Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 jätab kriminaalkolleegium Harju Maakohtu 5. mai 2015. a otsuse muutmata ja apellatsioonid rahuldamata.
/allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.