Harju Maakohtu 4. mai 2015 otsus V.E (V.E) süüdistuses KarS § 263 lg 1 p 2 - § 25 lg 2 järgi lühimenetluses lahendamise kirjalik menetlus
Kriminaalasja viis Apellatsiooni esitaja
Teised apellatsioonimenetluse pooled
süüdistatava kaitsja advokaat Indrek Kukk prokurör Lauri Talumäe, süüdistatav V.E
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Harju Maakohtu 4. mai 2015 aasta otsus kriminaalasjas nr 1-15-3091 V.E süüditunnistamises ja karistamises KarS § 263 lg 1 p 2 - § 25 lg 2 järgi.
2.Teha uus otsus ja mõista V.E süüdistuses KarS § 263 lg 1 p 2 - § 25 lg 2 järgi õigeks.
3.Apellatsioonimenetluses määratud kaitsjale makstud tasu 120 eurot jätta riigi kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsus tehakse teatavaks 8. septembril 2015 kriminaalkolleegiumi kantselei kaudu. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistatav võib esitada kassatsiooni üksnes advokaadist kaitsja vahendusel.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Harju Maakohtu 4. mai 2015 otsusega lühimenetluses tunnistati V.E KarS § 263 lg 1 p 2 - § 25 lg 2 järgi süüdi ja karistati 9 kuulise vangistusega. KrMS § 238 lg 2 kohaselt vähendati mõistetud karistust ühe kolmandiku võrra, mõistes lõplikuks ärakandmisele kuuluvaks karistuseks
tähtajalise vangistuse 6 kuud. KarS § 68 lg 1 alusel arvati karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg 09.02.2015 – 11.02.2015, s.o 3 päeva, lugedes lõplikuks ärakandmisele kuuluvaks karistuseks 5 kuud 27 päeva vangistust. KarS § 73 lg 1 ja lg 3 alusel määrati, et mõistetud karistust ei pöörata täielikult täitmisele, kui V.E ei pane 3 aastase katseaja kestel toime uut tahtlikku kuritegu. Katseaja alguseks lugeda kohtuotsuse kuulutamise päev, s.o 04.05.2015. Menetluskuludena mõisteti V.E-lt riigi tuludesse välja määratud kaitsjale makstud tasud 192 eurot ja sundraha 585 eurot.
2.V.E tunnistati süüdi selles, et tema, ajendatuna soovist põhjustada eritalituse väljasõitu enda elukohaks olevase majja tema enda kainenema toimetamiseks, helistas 09.02.2015 ajavahemikul kell 19.55.32-19.56.12, viibides aadressil XXXX XX X-X, XXXX XXXX hädaabinumbrile 112, mis on avalikult kasutatav telefoninumber ja esitas teadvalt vale pommiähvarduse, öeldes: „saatke politsei siia, panin pommi XXXX XXXX X korter X“. Oma sellise tegevusega alustas V.E vastavalt oma ettekujutusele avalikus kohas viibivate inimeste (XXXX XX X, XXXX linn maja ja selle ümbruse elanike) suhtes neid häirivat, hirmutavat ja nende õigusi ohtu seadval viisil käitumist, kuid erikontrolli ja inimeste evakueerimist ei teostatud, kuna politsei poolt asjaolude kontrollimise järel ning V.E elukaaslase poolt edastatud hädaabikõne tühistamise tõttu leiti, et täiendavaid abinõusid ei ole vaja kasutusele võtta ning kuritegu jäi V.E tahtest olenemata põhjustel lõpule viimata. V.E rikkus seeläbi korrakaitseseaduse § 55 lg 1 p 2 sätestatud nõuet /avalikus kohas on keelatud käituda teist isikut häirival või ohtu seadval viisil, eelkõige: teist isikut sõnaga, žestiga või muul moel solvata, hirmutada või ähvardada/. Oma sellise tegevusega V.E alustas vahetult avalikus kohas käitumise üldnõuete rikkumist lõhkeseadeldisega ähvardamise teel, s.o pani toime KarS § 263 lg 1 p 2 - § 25 lg 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo.
3.Maakohtu otsuse vaidlustas ringkonnakohtus süüdistatava kaitsja. Apellant vaidlustab otsuse täies ulatuses, leides, et see ei ole seaduslik ega põhjendatud ning kohus on vääralt kohaldanud materiaalõiguse normi. Apellant leiab, et käesoleval juhul ei ole V.E-le etteheidetav käitumine kvalifitseeritav kuriteona. KarS § 263 lg 1 p 2 kohaselt on kuriteona karistatav avalikus kohas käitumise üldnõuete rikkumine, kui see on toime pandud relva või relvana kasutatava muu eseme, lõhkeseadeldise või lõhkeainega ähvardades. Süüdistatav tegi hädaabi väljakutse numbrile 112 oma kodust. Isiku kodu ei saa kaitsja hinnangul käsitleda avaliku kohana, sest sinna puudub kolmandatel isikutel vaba juurdepääs. Sealjuures on kõne eritalitusele, milles räägiti, et pandi pomm majja, pandud toime eraruumides. 01.07.2014 jõustunud korrakaitseseaduse § 54 on selgelt määratlenud avaliku kohana määratlemata isikute ringile kasutamiseks antud või määratlemata isikute ringi kasutuses olev maaala, ehitis, ruum või selle osa, samuti ühissõiduk. Seega on KarS § 263 keskseks mõisteks teo toimepanemise koht, mitte see, kuhu teo mõju võib ulatuda. Seega ei saa süüdistava tegevus vastata avaliku korra rikkumise kuriteole, kuivõrd puudub esimene koosseisuline tingimus – avalik koht, kus oleks toime pandud süütegu. Arvestades korrakaitseseaduse § 54 antud avaliku koha väga ühest ja kitsast definitsiooni, ei ole kohane ka maakohtu viide varasemale erialakirjandusele. Apellant möönab, et oma tegevusega võis V.E häirida eriteenistusi, kuid mitte kolmandaid isikuid, mis on kvalifitseeritav väärteona KarS § 278 lg 1 mõttes. Arvestades KarS § 3 lg-t 4, on KarS § 278 lg-s 1 sätestatud süüteo näol tegemist väärteoga. Kuivõrd V.E tegu ei vasta mitte kuriteo-, vaid väärteotunnustele KarS § 278 lg 1 mõttes, tuleb süüdistatav KarS § 263 lg 1 p 2 - § 25 lg 2 järgi õigeks mõista.
2(4)
4.Tallinna Ringkonnakohtu 17. augusti 2015 määrusega määrati kriminaalasi apellatsiooni korras arutamisele kirjalikus menetluses. Apellatsioonimenetluse pooltele anti enda seisukohtade ja taotluste esitamiseks aega 31. augustini 2015. Nimetatud tähtajaks apellatsioonimenetluse pooled enda seisukohti ega taotlusi ei esitanud.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT
5.Kohtukolleegium, tutvunud kirjalikus menetluses kriminaalasja materjalidega ja kaitsja apellatsiooni väidetega, leiab, et maakohtu otsus kuulub materiaalõiguse ebaõige kohaldamise tõttu tühistamisele.
6.Riigikohus on lahendis 3-1-1-7-07 selgitanud, et KarS § 263 objektiivse koosseisu moodustab sama seadustiku §-s 262 nimetatud teo - avalikus kohas teiste isikute rahu või avaliku korra muu rikkumise - toimepanemine, millele lisandub kvalifitseeriva tunnusena vägivald (KarS § 263 p 1), vastuhakkamine avalikku korda kaitsvale isikule (KarS § 263 p 2), ähvardamine relva või relvana kasutatava muu eseme, lõhkeseadeldise või lõhkeainega (KarS § 263 p 3) või teo toimepanemine grupi poolt (KarS § 263 p 4). Seega on KarS §-d 262 ja 263 vastavalt süüteo põhikoosseisu ja kvalifitseeritud koosseisu vahekorras. Sellest tulenevalt võib tegu täita KarS §-s 263 märgitud kuriteo objektiivse koosseisu vaid juhul, kui see vastab ka ilma kvalifitseeriva tunnuseta avaliku korra rikkumise põhikoosseisule, s.o rikub avalikus kohas teiste isikute rahu või avalikku korda. Muu tegu, mis on toime pandud grupi poolt, vägivallaga, vastuhakkamisega avalikku korda kaitsvale isikule või relva või relvana kasutatava muu eseme, lõhkeseadeldise või lõhkeainega, KarS § 263 objektiivset koosseisu ei täida, kuid võib olla karistatav Karistusseadustiku mõne teise sätte järgi. Seetõttu tuleb kohtutel KarS § 263 järgi esitatud süüdistustes esmalt kontrollida, kas süüdistuses kirjeldatud tegu vastab KarS §-s 262 sisalduvale süüteokoosseisule ja seejärel lahendada küsimus KarS §-s 263 loetletud kvalifitseerivate tunnuste esinemisest süüdlase käitumises.
7.Kriminaalasjas puudub vaidlus selles, et süüdistatav, viibides XXXX XX X-X, XXXX linnas ja ajendatuna soovist põhjustada eritalituse väljasõitu enda elukohaks olevase majja enda kainenema toimetamiseks, helistas 09.02.2015 ajavahemikul kell 19.55.32-19.56.12 hädaabinumbrile 112 ja esitas teadvalt vale pommiähvarduse, öeldes: „saatke politsei siia, panin pommi XXXX XXXX X korter X“ (kd I, lk 8-10). Tuvastatud on seegi, et politsei poolt asjaolude kontrollimise ning süüdistatava elukaaslase poolt edastatud hädaabikõne tühistamise järel erikontrolli ega inimeste evakueerimist ei teostatud.
8.Maakohus asus seisukohale, et antud juhul oli tegemist lõhkeseadeldisega (pommiga) ähvardades avaliku korra raskele rikkumisele suunatud tegevusega, mis teo lõpule viimisel oleks käivitanud põhjusliku ahela eriteenistuste koheses tegutsemises, sealhulgas liikluse ümberkorraldamises, inimeste evakueerimises korterelamust ning lähiümbrusest. Süüdistatava poolt soovitud ning lõpuleviidud teo näol oleks see rikkunud objektiivselt avalikku korda ja teiste isikute rahu. Kohtukolleegium kohtu järeldusega nõustuda ei saa. KarS § 263 lg 1 p 2 kohaselt on kuriteona karistatav avalikus kohas käitumise üldnõuete rikkumine, kui see on toime pandud relva või relvana kasutatava muu eseme, lõhkeseadeldise või lõhkeainega ähvardades. Kriminaalasja materjalidest nähtub, et V.E tegi hädaabi väljakutse numbrile 112 oma korterist ehk eraruumist. Kohtukolleegium, nõustudes kaitsja seisukohaga, leiab, et isiku kodu ei saa käsitleda avaliku kohana KarS § 262 mõttes, sest sinna puudub kolmandatel isikutel vaba juurdepääs. Avaliku koha määratlus tuleneb 01.07.2014 jõustunud korrakaitseseaduse §-st 54, milles on selgelt määratletud, et avalik koht on määratlemata isikute ringile kasutamiseks antud või määratlemata isikute ringi kasutuses olev maa-ala, ehitis, ruum või selle osa, samuti ühissõiduk. Seega on KarS § 263 keskseks mõisteks teo toimepanemise koht, mitte see, kuhu teo mõju võib
3(4)
ulatuda. Eravalduses toimepandud tegu, mille tagajärjel ei rikuta avalikku korda, ei ole vaadeldav avaliku korra rikkumisena KarS § 262 mõttes, ehkki sellel teol võivad olla muud selle väärteo kooseisu tunnused. Seega ei saa V.E tegevus vastata avaliku korra rikkumise kuriteole, kuivõrd selles puudub kohtukolleegiumi arvates esimene koosseisuline tingimus – avalik koht, kus oleks toime pandud süütegu. Oma tegevusega häiris süüdistatav küll eriteenistusi, kuid mitte kolmandaid isikuid, kelle rahu häirimist avaliku korra rikkumine eeldab. Küll aga võib V.E käitumine olla kvalifitseeritav väärteona KarS § 278 lg 1 mõttes. Kuivõrd V.E tegu ei vasta mitte kuriteo-, vaid väärteo tunnustele KarS § 278 lg 1 mõttes, tuleb süüdistatav temale esitatud süüdistuses KarS § 263 lg 1 p 2 - § 25 lg 2 järgi õigeks mõista.
10.Süüdistatava kaitsja on esitanud ringkonnakohtule taotluse apellatsioonimenetluses riigi õigusabi tasu suuruse ja kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramiseks. Taotluse kohaselt on kaitsjatasu suuruseks 120 eurot, s.h käibemaks 20 eurot, apellatsioonkaebuse koostamise eest (2,50 h). KrMS § 175 lg 1 p 4 järgi on määratud kaitsjale määratud tasu ja kulud nende põhjendatud ja vajalikus ulatuses menetluskulud. Kohtukolleegium peab kaitsja taotluses esitatud tasu suurust põhjendatuks. KrMS § 185 lg 1 kohaselt kui apellatsioonimenetluses tehakse üks KrMS § 337 lõike 1 punktides 2-4 või lõikes 2 nimetatud lahend, kannab menetluskulud riik. Et kohtukolleegium tühistab maakohtu otsuse täies ulatuses ja teeb uue otsuse, millega mõistab V.E temale esitatud süüdistuse järgi õigeks, jääb kaitsjatasu 120 eurot riigi kanda.
11.Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 4, § 338 p 2, § 340 lg 2 p 1, tühistab ringkonnakohus Harju Maakohtu 4. mai 2015 aasta otsuse kriminaalasjas nr 1-15-3091 täies ulatuses ja mõistab uue otsusega V.E talle esitatud süüdistuses õigeks. Kaitsja apellatsiooni rahuldab täielikult. /allkirjastatud digitaalselt/ Urmas Reinola
Pavel Gontšarov
Sten Lind
4(4)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.