1-15-5296/7 - Harju Maakohus Liivalaia kohtumaja - lahend.ee

Seega P.C , isikuna, kes on varem süstemaatiliselt toime pannud vargusi, pani toime võõra vallasasja äravõtmise selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil, s.o KarS § 199 lg 2 p 9 järgi kvalifitseeritava kuriteo. P.C-d süüdistatakse selles, et tema olles isikuks, keda on varem röövi toimepanemise eest karistatud, uuesti koos tuvastamata isikuga pani toime võõra vallasja äravõtmise selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil, kasutades vägivalda, mis seisnes selles, et P.C 09.12.2014.a kella 20.30 paiku Tallinnas XXX korteris peksis korduvalt, vähemalt kümnel korral XXX tahke nüri esemega pea, käte ja jalgade piirkonda, misjärel P.C-ga koos olnud tuvastamata isik lõi paar korda XXX käte ja jalgadega keha piirkonda. Pärast peksmist otsis P.C läbi XXX riided ning võttis tema jope taskust mobiiltelefoni Samsung Galaxy Trend maksumusega 80 eurot, milles oli Tele 2 kõnekaart maksumusega 3,20 eurot. P.C ja tuvastamata isik põhjustasid kannatanule füüsilist valu, tervisekahjustusi: hematoomid näos, peahaava, sarnaluu murru, otsmikuluu murru, parempoolse silmakoopa kahe seina murru, ninaluude murrud ning varalist kahju summas 83,20 eurot. Oma tegevusega pani P.C , olles varem röövi toimepannud isikuks, toime võõra vallasasja äravõtmise selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil, kui see on toime pandud vägivallaga relvana kasutatava muu esemega ja grupis, s.o KarS § 200 lg 2 p-de 4, 7 ja 8 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Kohtuistungil seletas süüdistatav P.C , et süüdistus on talle arusaadav ja ta tunnistab end talle inkrimineeritavate kuritegude toimepanemises osaliselt süüdi. Tunnistab süüdi varguste toimepanemises, kuid röövimise toimepanemist ei tunnista. Võtab õigeks XXX esitatud tsiviilhagi, XXX tsiviilhagi ei tunnista. Samuti nõustus kriminaalasja lahendamisega lühimenetluses, enda ülekuulamist taotlemata. Kuigi süüdistatav enda ülekuulamist ei taotlenud, vastas ta kaitsja küsimustele inkrimineeritud kuritegude osas, et viibis sündmuskohal, kuid röövimist toime ei pannud. Avastas enda kodust võõra isiku, lõi teda ühe korra. Mees lahkus ja pärast leidis korterist telefoni. Avastas ka prillid ja kindad ning arvas, et nendele asjadele tullakse järele. Hiljem selgus, et mees oli tema juurest kaasa võtnud tema telefoni. XXXjooksis toast välja pärast löömist. Kui XXXkorteris oli, siis teda ei oldud pekstud. Kaitsja asus seisukohale, et varguse süüdistuses probleemi ei teki. P.C tunnistab end süüdi. Röövimise episood on segane. Lähtub P.C ütlustest, mis ta kohtus andis. Selle kohaselt röövimisest osa ei võtnud, röövimist ei toimunud. Tunnistab, et lõi XXX, sest see oli omavoliliselt tema korteris. Asju keegi ära ei võtnud. Mobiiltelefon oli põrandale kukkunud, asjad jäid sinna. Süüdistus § 200 järgi ei ole leidnud tõendamist ja tegu tuleks kvalifitseerida § 121 järgi.

erinevaid kosmeetikatooteid. Ta sai kohe aru, et asjad on ära võtnud P.C, kuna P.C-d enam korteris ei olnud ja kedagi muud seal korteris käinud ei olnud. Helistas politseisse. P.C kahtlustatavana antud ütluste kohaselt (kd I tl 189-196) tunnistab ta ennast toimepandud varguses süüdi. Võttis mobiiltelefoni tuttava XXX käest ja müüs selle XXX korteris 179 Sõle tn 18. Kadunud kosmeetikast ei tea midagi. Nõus kahju hüvitama. Nagu asitõendi vaatlusprotokollist, milles on vaadeldud XXX poolt Põhja Prefektuurile tehtud kõnede salvestusi (kd I tl 9-23), nähtub, taotletakse vastutusele võtta P.C , kes 09.12.2014.a kella 01.00 ja 12.00 vahelisel ajal Tallinnas XXX asuvast korterist varastas XXX mobiiltelefoni Huawei Ascend G6-11 ja kosmeetikavahendeid. Et mobiiltelefon kuulus kannatanule tõendab ka Elisa Eesti AS liitumislepingu nr XXX lisa XXX osamaksetega vara müügileping (kd I tl 151). Seega on sedastatav, et need esemed olid süüdistatava jaoks võõras vara ning süüdistatav ei ole seda ka vastustanud. Samas nähtub, et esemete äravõtmisega soovis süüdistatav lõpetada esemete senise valdaja valduse, kehtestada sellele uue, s.o enda valduse ning selleks esemete senise valdaja vastav nõusolek puudus. Seega leiab kohus, et käesoleval juhul on tuvastamist leidnud varguse objektiivse koosseisu realiseerimine süüdistatava poolt. Lisaks tahtlusele kõikide objektiivsete koosseisuliste asjaolude suhtes eeldab vargus ka subjektiivsest küljest äravõetava asja ebaseadusliku omastamise eesmärki. Kohtu hinnangul toimus esemete äravõtmine süüdistatava poolt selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil. Süüdistatav on oma kohtueelses menetluses antud ütluste kohaselt müünud telefoni samal päeval edasi kolmandale isikule. Tunnistaja XXXütluste kohaselt (kd I tl 122-127) 09.12.2014.a kella 12 paiku müüs P.C talle mobiiltelefoni Huawei 40 euroga. Selline selgitus viitab üheselt sellele, et esemete äravõtmisega sooviti nende omanik jätta esemetest ilma kestvalt ja ühtlasi on sellega realiseeritud ebaseadusliku omastamise eesmärk. Süüdistatava ütlustest ja kuriteo asjaoludest lähtuvalt saab tõdeda, et süüdistatav pani teo toime etteplaneeritult ehk tegemist oli kavatsetusega toime pandud süüteoga. Episood KarS § 199 lg 2 p 9 järgi - Lauri Saar Kohus leiab, et öösel vastu 03.06.2015 võõra vallasasja ebaseadusliku omastamise eesmärgil trossluku lõhkumise teel Tallinnas, Tõnismägi 2 asuva Rahvusraamatukogu Endla tänava poolse sissepääsu juures oleva XXX kuuluva jalgratta Nishiki maksumusega 450 eurot varguse toimepanemine süüdistatava poolt on tõendatud nii P.C süü tunnistamisega, kui tunnistajate ütluste ja muude kirjalike tõenditega. Kannatanu Lauri Saare ütluste (kd II tl 2-3) kohaselt lukustas ta oma valge ratta Nishiki Rahvusraamatukogu Endla tänava poolse sissepääsu juures oleva turvapiirde külge. 03.06.2015 kella 02.15 paiku avastas, et ratast enam ei ole ja rattalukku ka ei ole. Helistas politseisse. Tunnistaja Jevgeni Bõstrovi ütluste kohaselt (kd II tl 5-6) oli tunnistaja 03.06.2015 autopatrullis ja kella 02.21 ajal sai väljakutse Endla 8 juurde, kus teda ootas Põhja prefektuuri töötaja Jarek Ojap, kes nägi jalgrattaga kahtlaselt käituvat meesterahvast. Tundis vargas ära P.C , hüüdnimega Zajats. Pidas isikut kinni, kuid meesterahvas oli ära jooksnud ja jalgratta maha jätnud. Kohapeal oli ka politseiametnik Vjatšeslav Milenin. Nii J. Ojap kui V. Milenin olid Endla 3 juures näinud jalgrattaga meesterahvast, kelles tundsid ära P.C . Isik viskas neid nähes maha jalgratta, trossluku ja rauatüki. Vesteldes Endla 3 turvatöötajaga selgus, et jalgratas kuulus Paik Arhitektid töötajale XXX. Jalgratas oli olnud lukustatud Endla 3 maja juures piirde külge. Hiljem laekus juhtimiskeskuselt informatsioon, et politseisse helistas Lauri Saar ning teatas jalgratta vargusest. Tunnistaja Vjatšeslav Milenini ütluste kohaselt (kd II tl 15-16) täitis ta 03.06.2015 kella 2 paiku tööülesandeid ja liikus sõidukiga mööda Endla tänavat Tõnismäe poole ja nägid kahtlast rattaga noormeest, kellel oli käes rauast kang. Sõitsid lähemale ja tundsid ära P.C ,

kellega on varasem kokkupuude olnud kui varga ja narkomaaniga. Palusid tal peatuda, aga tema lisas kiirust, kaotas juhitavuse ja kukkus. Siis jooksis P.C maja taha ja kadus. Helistas juhtimiskeskusesse ja sai teada, et tegemist võib olla varastatud rattaga. Ka asitõendi vaatlusprotokollid (kd II tl 7-11 ja tl 23-24) tõendavad varastatud ratta individuaalseid omadusi ja varguse toimepaneku viisi. Kahtlustatavana antud ütluste kohaselt (kd II tl 37-39) tunnistab P.C ennast süüdi ja kahetseb tehtut. Varastas ratta rauatükiga trossiluku lõhkumise teel. Edasi sõitis rattaga Kristiine kaubanduskeskuse poole kui tumedast autost hõigati, et ta seisma jääks. Ehmatas, viskas ratta, trossiluku ja rauatüki maha ning põgenes. Ratta soovis maha müüa, et saadud raha eest narkootikume osta. Kohus leiab, et osutatud tõendeid kogumis hinnates on P.C KarS § 199 järgi kvalifitseeritava süüteo toimepanemine tõendamist leidnud. Nagu kannatanu ütlustest tuleneb, kuulus süüdistuses nimetatud ratas kannatanule ning P.C ei ole kõnealust asjaolu ka vastustanud. Seega on sedastatav, et süüdistuses märgitud ese oli süüdistatava jaoks võõras vara. Tuvastatud asjaoludest nähtub, et eseme äravõtmisega lõpetati eseme senise valdaja valdus ja kehtestati uus valdus ning kannatanu ütluste kohaselt puudus selleks tema nõusolek. Seega leiab kohus, et käesoleval juhul on tuvastamist leidnud varguse objektiivse koosseisu realiseerimine süüdistatava poolt. Lisaks tahtlusele kõikide objektiivsete koosseisuliste asjaolude suhtes eeldab vargus ka subjektiivsest küljest äravõetava asja ebaseadusliku omastamise eesmärki. Kohtu hinnangul toimus süüdistuses märgitud eseme äravõtmine süüdistatava poolt ebaseadusliku omastamise eesmärgil. Nimelt ei ole tõendeid selle kohta, et süüdistatav oleks soovinud eset kannatanule tagastada. Vastupidi, süüdistatava ütluste kohaselt varastas ta jalgratta edasimüümise eesmärgil, et saadud raha eest narkootikume osta. Seega on õiguslikus mõttes sedastatav võõra vallasasja äravõtmine selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil ehk tuvastamist on leidnud varguse subjektiivse koosseisu realiseerimine. Samuti on kohus kriminaalasjas tuvastatud teo tehioludest ja süüdistatava ütlustest lähtuvalt veendunud, et varguse pani süüdistatav toime kavatsetult, kuivõrd tegutses süütegu toime pannes konkreetse eesmärgi saavutamiseks sihipäraselt. 29.06.2015 koostatud süüdistusaktis kriminaalasjas nr 14230113071on süüdistatava tegevus kvalifitseeritud KarS § 199 lg 2 p 4 järgi, s.o olles varem varguse toimepannud isikuks, pani uuesti toime võõra vallasasja äravõtmise selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil. Karistusregistri väljavõttest nähtub (kd I tl 225-231), et süüdistatavat on varasemalt, s.o Harju Maakohtu 14.11.2014 a otsusega karistatud KarS § 199 lg 2 p 4 järgi kvalifitseeritava kuriteo eest. 22.07.2015 koostatud süüdistusaktis kriminaalasjas nr 15230102908 on süüdistatava tegevus kvalifitseeritud KarS § 199 lg 2 p 9 järgi, s.o isikuna, kes on varem süstemaatiliselt toime pannud vargusi, pani uuesti toime võõra vallasasja äravõtmise selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil. Kuna Harju Maakohtu 05.08.2015 kohtumäärusega on eelnimetatud kriminaalasjad ühendatud ühisesse menetlusse, siis järgnevalt analüüsibki kohus, kas süüdistatava tegevus vastab KarS § 199 lg 2 p 9 toodud kvalifikatsioonile. Kohus juhib tähelepanu asjaolule, et süstemaatiline on vargus siis, kui see on toime pandud vähemalt kolm korda. Süstemaatilisus on järjekindel, pidevalt korduv tegevus ning ei ole oluline, kas isik on varguste eest varem süüdi mõistetud või on need tuvastatud alles ühes menetluses. Samuti süstemaatilisuse moodustavate kuritegude vaheline ajavahemik ei saa olla väga pikk. Antud kriminaalmenetluse raames on tuvastatud, et P.C pani toime 2 vargust ning seda lühikese ajavahemiku jooksul, s.o ajavahemikul 09.12.2014. kuni 03.06.2015. Nagu juba eelpool viidatud nähtub karistusregistri väljavõttest (kd I tl 225-231), et süüdistatavat on ka varasemalt, s.o Harju Maakohtu 14.11.2014 a otsusega karistatud KarS § 199 lg 2 p 4 järgi kvalifitseeritava kuriteo toime panemise eest (kd II tl 61-62). Seega on

süstemaatilisuse kriteerium täidetud ja kohus leiab, et P.C-le inkrimineeritud süütegu tuleb kvalifitseerida KarS § 199 lg 2 p 9 järgi, s.o varguse toimepanemisena süstemaatiliselt, mis hõlmab endas ka KarS § 199 lg 2 p 4 järgi kvalifitseeritud süüteoepisoodi kvalifikatsiooni ning süüdistatava käitumise kvalifitseerimine eraldi ka KarS § 199 lg 2 p 4 järgi ei ole vajalik ning kuriteod on kogumis kvalifitseeritavad KarS § 199 lg 2 p 9 ettenähtud kuriteona. Süüd välistavaid ja õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Seega P.C pani toime võõra vallasasja äravõtmise selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil, mis on toime pandud süstemaatiliselt, s.o KarS § 199 lg 2 p 9 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Episood KarS § 200 lg 2 p 4, 7 ja 8 järgi Kohus leiab, et P.C poolt 09.12.2014.a kella 20.30 paiku Tallinnas XXXkorteris koos tuvastamata isikuga toimepandud XXXvara röövimine on tõendatud kannatanu XXXkohtueelses menetluses antud ütluste, SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla tõendi, tunnistajate ütluste ja muude kirjalike tõenditega. Kohus põhjendab oma seisukohta järgmiselt. Kannatanuna 15.12.2014 ja 16.12.2014 antud ütluste (kd I tl 69-75, 91-108) kohaselt läks Maksim Djagilev 09.12.2014.a kella 21 paiku narkootikumidega kaubitseja juurde, kelle hüüdnimi oli „Zajats“. Korter asus Tallinnas Sõle 18-150. Ta tahtis ära tuua tuttava Sveta telefoni. Tal olid Sveta poolt antud korteri võtmed ning ta sisenes korterisse ja jäi „Zajatsit“ ootama. „Zajats“ tuli tuppa ja ta palus Sveta telefon tagastada. Selle peale „Zajats“ lahkus korterist ja mõne aja pärast tuli tagasi koos ühe võõra noormehe ja neiuga ning hakkas teda ilma mingi põhjuseta metallist esemega tugevasti peksma. Peksis vähemalt 10 korda pea, keha ja jalgade piirkonda. Ka võõras noormees lõi paar korda, neiu seisis osavõtmatult kõrval. Siis otsis „Zajats“ ta taskud läbi ja võttis ära ta mobiiltelefoni Samsung Tend, peale mida vedas ta tänavale. „Zajats“ lubas telefoni tagastada järgmine päev. Edasi sõitis ta sõbra Stepani juurde Kopli tänav 81-30, kes kutsus talle kiirabi. Täpsustab, et „Zajatsi“ juurde jäi prillitoos ja prillid. Äratundmiseks esitamise protokollist nähtub, et Maksim Djagilev tundis fototabelil ära P.C isikuna, keda ta on ülekuulamisel kirjeldanud hüüdnimega „Zajats“ ning kes teda peksis ja telefoni 09.12.2014.a ära võttis (kd I tl 77-83). P.C 06.01.2015 kahtlustatavana antud ütluste (kd I tl 169-178, 189-196) kohaselt, tunnistab ta ennast osaliselt toimepandud varguses süüdi, kuid röövis süüdi ei tunnista. Tema sõnade kohaselt läks ta koju ja arvas, et teda ootab ees tuttav Sveta, aga diivanil istus võõras mees ja nõudis Sveta telefoni tagastamist. Kui ta telefoni ei tagasta, siis korteri võtmeid tagasi ei saa. Sveta telefoni aga tema ei olnud ära võtnud. Siis läks ta korterist välja ja helistas sõbrale Olegile ja kutsus ta appi võõrast meest korterist välja ajama. Oleg tuli suure puukaikaga. Meesterahva kutsusid koridori ja siis lõi Oleg võõrast meest kaikaga pähe. Mehel kukkusid asjad taskutest välja, s.h telefon. Küsis, kas telefon on Sveta oma. Võõras mees vastas, et see on tema oma. Võttis siiski telefoni oma kätte, et hiljem selgitada, kelle oma see on. Käskis võõral mehel paari päeva pärast helistada, et telefon tagasi saada. Oleg lõi veel lamavat meest kaikaga käe pihta. Siis läksid kolmekesi trepist alla ja lahkusid eri suundadesse. Kuna võõras mees tagasi ei helistanud, siis müüs telefoni Balti jaama turul maha. Korterisse jäid maha prillid, sõrmkindad ja pastapliiats. P.C täpsustab kahtlustatavana antud ütluste (kd I tl 189-196) kohaselt, et XXX telefoni võttis siiski ära tema ja müüs selle XXXSõle tn 18 korteris 179. Nõus kannatanutele kahju hüvitama. Äratundmiseks esitamise protokolli kohaselt tunneb P.C ära Oleg Solovjovi kui isiku, kes pani temaga koos toime röövi ja kes peksis kannatanut (kd I tl 179-185). Oleg Solovjovi 13.01.2015 kahtlustatavana antud ütluste kohaselt (kd I tl 206-211) tema röövi toime ei pannud ning röövi toimepanemise ajal Eesti Vabariigis ei viibinud. Seda

tõendavad ka lisatud Tallinn-Helsinki laeva pardakaardid (kd I 212) ning tunnistaja Bruno Jakobi ütlused, et tema juures Soome Vabariigis töötas ajavahemikul 20.11-20.12.2014.a Oleg Solovjov, s.o isik, keda süüstab P.C (kd I tl 129-133). Kuigi vastastamisprotokolli kohaselt jäid nii P.C kui Oleg Solovjov oma varasemalt antud ütluste ja seisukohtade juurde (kd I tl 213-220), leiab kohus, et eeltoodud tõendeid kogumis hinnates ei ole Oleg Solovjov röövi toimepanemisega seotud ning P.C vastavasisulised ütlused on ebausaldusväärsed. Kohtu hinnangul süüdistatava väide, et Oleg Solovjov valetab ja et keegi teine tema asemel Soomes viibis, ei ole eluliselt usutav ega ole ka kooskõlas kõikide muude kohtueelses menetluses kogutud tõenditega. Samuti on Oleg Solovjovi suhtes kriminaalmenetlus lõpetatud (kd I tl 221-222) ja kohus ei saa O. Solovjovi süüküsimuses enam seisukohta võtta. Riikliku süüdistaja poolt on süüdistatava tegevus kvalifitseeritud KarS § 200 lg 2 p 4, 7 ja 8 järgi, s.o võõra vallasasja äravõtmine selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil, mis on toime pandud vägivallaga, relvana kasutatava muu esemega ja isikute grupis ning seda isiku poolt, kes on varem toime pannud röövimise. Kõigepealt analüüsib kohus, kas süüdistatava poolt toimus võõra vallasasja äravõtmine selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil. Osutatud tõendeid analüüsides leiab kohus, et süüdistatava poolt XXXmobiiltelefoni äravõtmisega lõpetas süüdistatav eseme senise valdaja valduse ning kehtestas sellele uue, s.o enda valduse, mis toimus kannatanu tahte vastaselt ja nõusolekuta. Kogutud tõendid ei viita ega anna alust seisukohaks, et süüdistatav oleks soovinud kannatanule temalt äravõetud esemed tagastada, vaid vastupidi, mobiiltelefon müüdi järgmine päev edasi kolmandale isikule. Tunnistaja XXX ütluste kohaselt müüs P.C 10.12.2014.a talle mobiiltelefoni Samsung 30 euroga (kd I tl 122-127). Siit järeldub, et süüdistatava eesmärgiks oli senine valdaja mobiiltelefonist kestvalt ilma jätta, s.t õiguslikus mõttes on sedastatav võõra vallasasja äravõtmine selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil. Ülejäänud esemed, mis jäid pärast kannatanu suhtes vägivalla tarvitamist P.C elukohta, jäid samuti P.C valdussse ning alkoholipudeli andis ta ära, prillitoosi hakkas aga ise kasutama, mis viitab sellele, et ka nende esemete tagastamise soov P.C-l puudus. Kuivõrd L. P.C müüs telefoni maha juba järgmisel päeval, siis lükkab taoline käitumine ümber P.C väite, et ta soovis oodata kuni omanik asjadele järele tuleb. Süüdistatav ei pannud toime lihtsalt võõra vallasasja äravõtmist, vaid äravõtmine toimus vägivalda kasutades. Nimelt tuleneb alus selliseks järelduseks kõigepealt kannatanu kohtueelsel uurimisel antud ütlustest, millest nähtub, et süüdistatav peksis korduvalt, vähemalt kümnel korral XXXtahke nüri esemega pea, käte ja jalgade piirkonda ning siis otsis taskud läbi ja võttis mobiiltelefoni ära. Ka tunnistaja XXXantud ütlused (kd I tl 113120) ja asitõendi vaatlusprotokoll, milles on vaadeldud Häirekeskusele tehtud kõne salvestust (kd I tl 9-23), kinnitavad kannatanu ütlusi. XXXkutsus oma tuttavale XXX, kes ilmus pärast röövimise toimepanemist tema elukohta, kiirabi, kuna XXXnäos olid vigastused ja teda oli tema endi sõnul pekstud kahe isiku poolt Tallinnas Sõle tn 18 majas. Kohus juhib tähelepanu asjaolule, et vägivallaga on tegemist siis, kui selle käigus pannakse toime mõni KarS § 120-121 vastav süütegu. Antud juhul löödi kannatanut pea, keha ja jalgade piirkonda ja rebiti riietest. Löömine on inimese keha järsk ühekordne mehhaaniline mõjutamine, samuti on löömisena käsitatav ka järsk tõukamine. Antud juhul löödi kannatanut vähemalt 10 korda. Seetõttu asub kohus seisukohale, et süüdistatava käitumises on tuvastatud KarS § 121 ettenähtud süüteo koosseis, s.o teise inimese tervise kahjustamine. KarS § 121 koosseisu täitmiseks on vajalik ka löögi teatud intensiivsus ja süüdlase karistamine vägivalla toimepanemise eest on võimalik vaid olukorras, kus kannatanu löögi tõttu valu tunneb. See, et kannatanu löögi tõttu tõepoolest valu tundis, tuleb eraldi tuvastada. Valu tundmine ei saa tugineda pelgalt kannatanu isikulisel eripäral ja löök ning selle tagajärg

peab tunduma reaalne ka keskmisele mõistlikule kõrvalseisjale (Riigikohtu otsus 3-1-1-59-11, p-d 9.1-9.2). Lisaks kannatanu ütlustele tõendab vägivalla kasutamist ja füüsilise valu tundmist ka SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla tõend ja fototabel (kd I tl 2-3), mille kohaselt olid kannatanul järgmised tervisekahjustused: hematoomid näos, peahaav, sarnaluu murd, otsmikuluu murd, parempoolse silmakoopa kahe seina murd, ninaluude murrud. Ka asitõendi vaatlusprotokollist koos fototabeliga (kd I tl 84-90) nähtub, et kannatanu riietele on tekitatud kahjustused ja nähtuvad verekahtlaste määrdumiste kohad. Tervisekahjustuste iseloomu vaadates puudub igasugune kahtlus selles, et kannatanu tugevat füüsilist valu tundis. Seega on tuvastamist leidnud, et süüdistatav kasutas asja hõivamiseks vägivalda. Riiklik süüdistaja on P.C käitumise kvalifitseerinud KarS § 200 lg 2 p 7 järgi, mis tähendab isikute tegutsemist grupis, s.o kehtiva kohtupraktika kohaselt kaastäideviimist. KarS § 21 lg 2 näeb kaastäideviimist määratledes ette omistamisnormi, mille kohaselt tuleb kindlaks teha, et isikud tegutsevad ühiselt ja kooskõlastatult selliselt, et igaüks neist valitseb tegu ja eeldab, et süüteokoosseisu realiseerimine sõltub igast toimepanijast. Süüdistatavad peavad langetama ühise teootsuse ja tegutsema ühtse teoplaani järgi või vastavalt rollijaotusele. Kõik täideviijad peavad ühtsest tahtest hõlmatud ja kuriteokoosseisu tunnustele vastavate sündmuste kulgemist enda kontrolli all hoidma. Samas peab iga täideviija panus süüteo toimepanemisse olema oluline (3-1-1-97-04). Hinnates süüdistatava kohtueelsel menetlusel antud ütlusi ja kannatanu ütlusi, saab järeldada, et süütegu pandi toime P.C ja tundmatu meesterahva poolt ühiselt ja kooskõlastatult, s.t, et langetatud oli ühine otsus teo toimepanemiseks ja seda asuti ka koos täide viima. P.C ütlustest nähtub, et saades teada, et kannatanu istub tema korteris ja nõuab tagasi XXX mobiiltelefoni helistas ta sõbrale ja kutsus ta appi. Kannatanu ütluste kohaselt peksis süüdistatav teda nuia sarnase esemega vähemalt 10 korda ning võttis ära mobiiltelefoni. Ka tundmatu meesterahvas lõi teda paar korda jalaga ja seisis kogu peksmise aeg süüdistatava kõrval. Seega oli süüdistatava tegevus kokku lepitud ja kooskõlastatud teise kaasosalisega ja see vastab kaastäideviimise tunnustele, kuivõrd teo toimepanijate käitumises ilmneb ühise teoplaani täideviimine, s.o tegu vastav KarS § 199 lg 2 p 7 nimetatud grupile. Riiklik süüdistaja on P.C käitumise kvalifitseerinud KarS § 200 lg 2 p 8 järgi ja süüdistusakti kohaselt oli röövimine toime pandud relvana kasutatava muu esemega. Relvana kasutatav muu ese on mistahes ese, millega on võimalik kahjustada elavat või muud objekti (triikraud, saag, kruvikeeraja, pesapallikurikas, aialatt jne). See on vigastuse tekitamiseks valmistatud või kohandatud ese või muu ese, millega on võimalik kannatanu elu, tervist või kehalist puutumatust reaalselt kahjustada. Antud juhul kannatanu ütluste kohaselt kasutati tema peksmiseks mingit metallist eset - rauast toru, kurikat - seega oli tegemist relvana kasutatava muu esemega, millega löömise tagajärjel tekitati kannatanule tervisekahjustused. Riiklik süüdistaja on P.C käitumise kvalifitseerinud KarS § 200 lg 2 p 4 järgi ja süüdistusakti kohaselt oli tegu toime pandud isiku poolt, kes on varem toime pannud röövimise. Karistusregistri väljavõttest (kd I tl 225-231) nähtub, et P.C on isik, keda on varasemalt KarS § 200 lg 2 p 4 ja KarS § 214 lg 2 p 5 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemise eest karistatud ja see karistus ei olnud inkrimineeritava süüteo toimepanemise ajaks kustunud. Seega on süüdistuses nimetatud kuriteo puhul tegemist röövimisega, mis on toime pandud isiku poolt, kes on varem toime pannud röövimise. Seega on kuritegu õigesti kvalifitseeritud KarS § 200 lg 2 p 4 järgi. Kannatanu XXX ütlustest nähtuvalt läks ta P.C elukohta selleks, et saada tagasi tema tuttavale kuulunud telefon. Kannatanu ütlustest ei nähtu, et tal oleks olnud soovi endaga kaasas olnud esemeid P.C-le anda või neid P.C-le jätta. Kannatanu ütlustest kasutati tema suhtes vägivalda ja seejärel otsis P.C tema taskud läbi ja võttis temalt ära telefoni. Selliseid ütlusi kinnitab ka P.C , küll mööndusega, et pärast teise isiku poolt

kannatanu kallal vägivalla tarvitamist kukkus kannatanu maha ja asjad kukkusid kannatanu taskutest välja ning ta võttis kannatanu telefoni maast üles. Seega riimuvas kannatanu ja süüdistatava ütlused sündmuste järjekorra osas. Taolistest ütlustest ja kannatanu eesmärgist P.C juurde mineku osas saab järeldada, et kannatanu poleks oma telefoni P.C-le andnud ja läks sinna selleks, et saada tagasi tuttava telefon. Kannatanu jäi aga oma telefonist ilma, rääkimata siis tuttavale kuulunud telefoni kättesaamisest ning seda pärast tema suhtes vägivalla kasutamist. Seega oli P.C poolt kasutanud vägivald kannatanule kuulunud telefoni üle valduse murdmise vahendiks ning kannatanult väeti telefon ära siis, kui kannatanu oli vägivallast tingitud vastupanuvõimetus seisundis. Sellises seisundis toimetati ta Sõle 18 hoonest välja ja saadeti minema, mille tulemusena jäi kannatanu ilma ka muudest esemetest, millised asusid P.C toas. Seega kestis kannatanu suhtes kasutatud vägivalla järgne seisund edasi ja kannatanul puudus võimalus oma asjade üle valdust tagasi saada. Arvestades XXX tuvastatud tervisekahjustuste rohkust, lokalisatsiooni ja iseloomu võib asuda seisukohale, et XXX suhtes kasutatud vägivald oli intensiivne ja saavutas oma eesmärgi, sest XXX ei olnud võimeline enam oma asju tagasi nõudma ega neid ka P.C elukohast ära tooma ja P.C saavutas selle tulemusena valduse XXX kuulunud vallasasjade üle, kehtestades nendele asjadele oma valduse ja kasutades ning käsutades neid vastavalt oma äranägemisele. Kuigi kohus peab süüdistatava kohtueelsel menetlusel esitatud versiooni selle kohta, et tegelikkuses kasutas vägivalda vaid teine isik ja kannatanult kukkusid asjad taskutest välja iseenesest, ebausutavaks ning kannatanu ütlustega vastuolus olevateks, siis leiab kohus, et isegi juhul, kui sündmused toimunuks süüdistatava versiooni kohaselt, sisaldaks süüdistatava käitumine ka teise isiku poolt vägivalla kasutamise järgselt ikkagi KarS § 200 lg 2 p 4, 7 ja 8 tunnuseid. Kuivõrd aga kohtuistungil kaitsja küsimustele vastates esitas süüdistatav juba järgmise versiooni, mis oluliselt erines varasemast, siis leiab kohus, et selles episoodis tuleb süüdistatava ütlused kui ebausaldusväärsed tõendikogumist välja jätta ning aluseks tuleb võtta kannatanu XXX ütlused, mis on ajas olnud muutumatud. Kuriteo asjaoludest lähtuvalt on kohus veendumusel, et süüdistatav pani talle inkrimineeritava süüteo toime kavatsetult. Süüd välistavaid ja õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Kuna karistusseadustiku § 2 lg 2 sätestab, et karistatakse vaid teo eest, kui see vastab süüteokooseisule, on õigusvastane ja isik on selle toimepanemises süüdi, siis sellest juhindudes leiab kohus, et P.C tegevus vastab kohtu poolt eelnevalt osutatud tõendite analüüsil ja põhjendustel KarS § 200 lg 2 p-des 4, 7 ja 8 nimetatud süüteokoosseisule, selline tegevus oli õigusvastane ning P.C on selle toimepanemises süüdi. Seega P.C , olles varem röövi toimepannud isikuks, pani toime võõra vallasasja äravõtmise selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil, kui see on toime pandud vägivallaga, relvana kasutatava muu esemega ja grupis, s.o KarS § 200 lg 2 p-de 4, 7 ja 8 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

mittevaraline. Varaline kahju on eelkõige otsene varaline kahju ja saamata jäänud tulu. Otsene varaline kahju hõlmab eelkõige kaotsiläinud või hävinud vara väärtuse või vara halvenemisest tekkinud väärtuse vähenemise, isegi kui see tekib tulevikus, ning kahju tekitamisega seoses kantud või tulevikus kantavad mõistlikud kulud, sealhulgas mõistlikud kulud kahju ärahoidmiseks või vähendamiseks ja hüvitise saamiseks, muu hulgas kahju kindlaks tegemiseks ja kahju hüvitamisega seotud nõuete esitamiseks. Vastavalt VÕS § 132 lg 1 sätetele asja hävimisest või kaotsiminekust tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral tuleb maksta hüvitis, mis vastab uue samaväärse asja soetamiseks tehtavatele mõistlikele kulutustele. Kui asja väärtus oli hävimise või kaotsimineku hetkel, võrreldes uue samaväärse asja väärtusega, oluliselt vähenenud, tuleb väärtuse vähenemist kahjuhüvitise määramisel mõistlikult arvestada. XXX on esitanud tsiviilhagi summas 598 eurot, hagi vastab süüdistatava poolt varastatud mobiiltelefoni (198 eurot) ja kosmeetikatoodete (400 eurot) väärtusele. Kuna kriminaalasja kohtuliku uurimisega on tõendatud süüdistatava süü kahju tekkimises, siis tuleb kohaldada VÕS § 1043 sätteid ning varaline kahju tuleb hüvitada kahju kannatanud isikule süüliselt kahju tekitanud isikule kuuluvate varaliste vahendite arvelt. Kohtueelses menetluses on süüdistatav, lubades kannatanule kahju hüvitada, tunnistanud kannatanu esitatud nõuet ning kohtuistungil võttis süüdistatav S. Avdijenko hagi õigeks. Sellistest asjaoludest teeb kohus järelduse, et süüdistatav on tsiviilhagi õigeks võtnud ja see hagi kuulub süüdistatavalt TsMS § 440 lg 1 alusel kannatanu kasuks väljamõistmisele. Samas mobiiltelefon Huawei Ascend G6-11, mis asub hoiul Põhja Ringkonnaprokuratuuris, tagastatakse kohtuotsuse jõustumisel asja seaduslikule valdajale XXX. Seega leiab kohus, et tsiviilhagi tuleb rahuldada osaliselt, s.o 400 euro nõudes, vähendades hagi tagastatava mobiiltelefoni maksumuse võrra. XXX on tsiviilhagi kohaselt tekitatud füüsilist, moraalset ja varalist kahju ning ta on esitanud tsiviilhagi varalise kahju osas summas 1930 eurot, mis seisneb röövitud mobiiltelefoni väärtuses 80 eurot, rikutud jope väärtuses 130 eurot, spordipükste väärtuses 20 eurot, prillide väärtuses 70 eurot, kinnaste väärtuses 10 eurot, tervisekahjustuste tõttu töölt eemal viibimise tõttu saamata jäänud kahe kuu palga ulatuses 1600 eurot. Kohus asub seisukohale, et kriminaalasja materjalidega on tõendatud, et kannatanule varalise kahju tekitas P.C seoses toimepandud kuriteoga. Kuna 16.01.2015.a Tallinnas XXX läbiotsimise käigus äravõetud esemed: prillid, prillitoos ja üks kinnas, mis asuvad hoiul Põhja Ringkonnaprokuratuuris, tagastatakse kohtuotsuse jõustumisel asjade seaduslikule valdajale XXX, siis leiab kohus, et tsiviilhagi tagastatavate asjade osas rahuldada ei tule ning tsiviilhagi tuleb tagastatavate esemete väärtuse osas vähendada. Küll leiab kohus, et üldjuhul kantakse kindaid kahes käes, mistõttu ühe kinda tagastamisega kannatanule endist olukorda ei ennistata, mistõttu leiab kohus, et süüdistatavalt tuleb kinnaste maksumus 10 euro ulatuses vaatamata ühe kinda tagastamisele, siiski hüvitada. Puutuvalt rikutud riideesemete maksumusse, st jope maksumusse 130 euro ulatuses ja spordipükste maksumusse 20 euro ulatuses, leiab kohus, et kriminaaltoimikus leiduvate vaatlusprotokollidega on tuvastatud, et need riideesemed on rikutud ja kuigi neid on võimalik parandada ja puhastada, ei saa kannatanut sundida rikutud esemeid edasi kasutama ja kuriteo toimepanemisele eelnenud riiete seisukorda saab ennistada vaid kahju hüvitamise teel. Sellest tulenevalt asub kohus seisukohale, et esitatud tsiviilhagi rikutud riiete osas, so 150 euro ulatuses on samuti põhjendatud. Puutuvalt saamata jäänud töötasusse 1600 euro ulatuses peab kohus vajalikuks märkida järgmist. Kannatanu on märkinud oma ülekuulamisel 12.02.2015, et oli kaks kuud haiguslehel ja kaotas palgas 1600 eurot, mis oli tema keskmine palk kahe kuu kohta kahes töökohas. (tl 98-101, 108) Samas on kannatanut üle kuulatud 15.12.2014 (tl 69-75) ja 16.12.2014 (tl 91-97) ning mõlemal korral on ta kinnitanud oma isikuandmete õigsust. Seejuures on tema

isikuandmetesse märgitud, et ta ei tööta. Seejuures on kannatanu 15.12.2014 ülekuulamisprotokollis märkinud, et kuna tal on käsi katki murtud, siis ei saa ta ennast nüüd tööle vormistada, kuigi lähiajal kavatseb seda teha. Sellest saaks teha järelduse selle kohta, et kannatanu ei töötanud ja alles plaanis tööle asuda ja tööle vormistada. Seejuures oli tal käsi kipsis ja meditsiinidokumentide põhjal pidi kips käel olema kaks nädalat alates 13.12.2014 teostatud operatsioonist (tl 76). Kannatanu on ülekuulamisel esitanud menetlejale pangakonto väljavõtted ajaperioodi kohta jaanuar 2014 kuni 08.12.2014 (tl 102-106). Nimetatud väljavõtetest ilmneb, et kannatanu on saanud töötasu ASst XXX, samuti on korduvalt olnud töövõimetu ja temale on makstud ajutise töövõimetuse haigushüvitist. Seejuures on kuutöötasu olnud vahemikus 300 kuni 600 eurot. Lisaks sellele võib konto väljavõttest teha järeldusi kiirlaenude võtmise ja sularaha kontole kandmise kohta, kuid mingeid andmeid teisest töökohast töötasu saamise kohta ei ole. Seejuures on 12.02.2015 ülekuulamisel oma isikuandmetesse lasknud kannatanu märkida, et ta töötab XXX OÜs katseajaga. Sellest saab järeldada, et töösuhe XXX ASga oli lõppenud, kuid töösuhte lõpetamise aluse kohta ei ole kannatanu midagi selgitanud. Seega ei ole kriminaaltoimikus leiduvate tõenditega tõendatud töötasu saamist kahelt tööandjalt, vaid ainult ühelt tööandjalt, kelleks oli AS XXX. Selline asjaolu saab tõendada töösuhte olemasolu, kuid mitte seda kas kuriteo toimepanemise ajal kannatanul oli töösuhe säilinud või mitte. Juhul, kui töösuhe olnuks säilinud, saanuks kannatanu ka ajutise töövõimetuse hüvitist, mis kajastunuks ka pangakonto väljavõttel. Seejuures ei ole esitatud tööandja kinnitust selle kohta, et ka kuriteo toimepanemise ajal oli kannatanul tööandjaga töösuhe ja õigus saada töötasu. Seega ei ole tõendatud saamata jäänud kahe kuu palga nõue 1600 euro ega ka muu summa ulatuses. Samuti juhib kohus tähelepanu asjaolule, et kui isik on ajutiselt töövõimetu, siis saab ta ajutise töövõimetuse haigushüvitist ja selle võrra tuleks saamata jäänud tulu nõuet vähendada. Kannatanu ei ole aga esitanud tõendeid oma sissetuleku kohta kuriteole järgnenud vaidlusaluse kahe kuu osas, millest saaks teha järeldusi saamata jäänud töötasu suuruse kohta. Kuna konkreetseid tõendeid kohtule esitatud ei ole ja kohus ei saa lühimenetluses enam täiendavaid tõendeid koguda ega vastu võtta, siis ei ole võimalik kohtul ka saamata jäänud tulu nõude osas tsiviilhagi rahuldada. Seetõttu asub kohus seisukohale, et esitatud tsiviilhagi on tõendamata ja tuleb tõendamatuse tõttu jätta rahuldamata.

Hinnates P.C süü suurust KarS § 199 lg 2 p 9 järgi kvalifitseeritava õigusvastase teo toimepanemisel, osutab kohus, et süüdistatavale inkrimineeritakse kahe varavastase süüteoepisoodi toimepanemist, millega tekitati kahele kannatanule kahju. Seega on P.C süü hinnatav keskmisena. Samas tuleb silmas pidada, et P.C tegevuses on sedastatav ühe kvalifitseeriva tunnuse olemasolu, mis omakorda suurendab süüd. Teisalt aga saadi varastatud jalgratas kätte ja tagastati kannatanule rikkumata kujul, mistõttu kannatanu tsiviilhagi ei esitanud. Kohus peab vajalikuks arvestada seda karistuse määra valikul. Edasi analüüsib kohus karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude esinemist. Jalgratta varguse episoodis on süüdistatav kohtueelses menetluses avaldanud kahetsust, millega kohus peab võimalikuks arvestada. Eeltoodud asjaolusid kogumis hinnates leiab kohus, et süüdistatavale on võimalik mõista karistus alla ettenähtud sanktsiooni keskmist määra. KarS § 200 lg 2 p 4, 7 ja 8 järgi toimepandud kuritegu Seadusandja on KarS § 200 lg 2 p 4, 7 ja 8 järgi inkrimineeritava kuriteo toimepanemise eest ette näinud kolme- kuni viieteistaastase vangistuse. Järgnevalt hindab kohus P.C süü suurust KarS § 200 lg 2 p 4, 7 ja 8 järgi kvalifitseeritava õigusvastase teo toimepanemisel. Teoga tekitati ühele kannatanule nii varalist kahju kui ka hulgaliselt tervisekahjustusi (hematoomid näos, peahaav, sarnaluu murd, otsmikuluu murd, parempoolse silmakoopa kahe seina murd, ninaluude murrud), kasutades nende tervisekahjustuste tekitamiseks relvana kasutatavat muud eset. Teo asjaolusid koostoimes hinnates, sealjuures arvestades nii tekitatud tervisekahjustusi ja nende tekitamise intensiivsust, samuti varalist kahju, kui ka kolme kvalifitseeriva tunnuse olemasolu, leiab kohus, et P.C süü on hinnatav keskmisena. Samas näitab süüdistatava selline käitumine süüdistatava erilist julmust ja hoolimatust ümbritsevate inimeste suhtes ning õiguskorda tervikuna. Samuti on kohtumenetluses tõendamist leidnud see, et P.C pani antud kuriteo toime kavatsetult. Karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Kõiki asjaolusid koostoimes arvestades leiab kohus, et P.C-le karistust mõista ettenähtud sanktsiooni miinimummääras.

KrMS § 180 lg 1 kohaselt hüvitab menetluskulud süüdimõistetu. Menetletavas kriminaalasjas on süüdistatava menetluskuludeks määratud kaitsja tasu ning süüdimõistva otsusega kaasnev sundraha esimese astme kuriteo toimepanemise eest. Kuigi kohtul puuduvad tõendid süüdistatava legaalsete sissetulekute kohta, pole kohtule esitatud ka tõendeid selle kohta, et kohtuotsusega väljamõistetud summade tasumine käiks süüdistatavale ilmselt üle jõu. Seaduse kohaselt ei tule menetluskulude väljamõistmisel silmas pidada mitte ainult isiku faktilist maksevõimet, vaid ka süüdimõistetu resotsialiseerumise väljavaateid. Senise kohtupraktika kohaselt tuleb menetluskulude vähendamise korral esmajoones silmas pidada selle meetme võimalikku positiivset eripreventiivset toimet. Isiku poolt toimepandud süütegu võib olla n.ö juhuslikku laadi ning kui menetluskulude riigi kanda jätmine annab täiendava positiivse tõuke isiku seaduskuulekusele, on alust selle põhimõtte rakendamiseks. Käesoleval juhul tuleb seda aga eitada, kuna P.C on varem karistatud mitmete kuritegude toimepanemise eest. Lisaks on P.C eelnevalt kriminaalkorras karistatud isikuna teadlik ka sellest, et kuritegude toimepanemise ning kriminaalasja menetlemisega kaasnevad tema enda kanda jäävad menetluskulud. Inkrimineeritavad kuriteod pani süüdistatav toime ajal, mil ta pidi tegema üldkasulikku tööd ja alluma käitumiskontrollile. Seega oli ta ka üheselt teadlik saabuvatest tagajärgedest nii uue karistuse kui ka menetluskulude osas. Kohus rõhutab veel, et kohtupraktika kohaselt ei ole ka kinnipidamisasutuses karistuse kandmine asjaoluks, mis võiks tingida menetluskulude vähendamise. Peale selle on süütegude toimepanemine olnud süüdistatava vaba ja teadlik valik. Seetõttu tuleb menetluskulud süüdistatavalt välja mõista täies mahus. Samas leiab kohus, et karistuse kandmise ajal ei pruugi süüdistatav olla tööga hõivatud ja tal võivad puududa piisavad rahalised vahendid koheselt menetluskulude täies ulatuses tasumiseks. Arvestades ka menetluskulude summa suurust esinevad alused võimaldada süüdistataval tasuda menetluskulud kohtuotsuse jõustumisest 12 kuu vältel (KrMS § 180 lg 3, KrMS § 313 lg 1 p-d 7 ja 12). Kohus selgitab ka, et maksetähtaja järgimata jätmisel loetakse maksetähtaeg saabunuks ja kogu nõue suunatakse täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. Puutuvalt asitõenditesse peab kohus vajalikuks märkida, et asitõendid, millede seaduslik valdaja on tuvastatud, kuuluvad tagastamisele nende esemete valdajatele. Kuivõrd süüdistatava elukohast leiti ka külmrelv - nunchaku, mis on Relvaseaduse § 20 lg 2 p 1 kohaselt tsiviilkäibes keelatud külmrelv, so spetsiaalselt kehavigastuste tekitamiseks valmistatud ese ja kuulunuks sama seaduse § 8914 kohaselt konfiskeerimisele KarS § 83 kohaselt, siis leiab kohus, et kuigi puuduvad andmed väärteomenetluse alustamise kohta, ei saa kohus tagastada isikule eset, mille omamiseks vajalik luba puudub. Kriminaalmenetluse käigus ei ole tuvastatud, et süüdistatav tegeleks vastava spordialaga, mis annaks õigustuse sarnase eseme omamiseks. Lisaks sellele on tegemist isevalmistatud relvana kasutatava muu esemega, milline ühegi spordivarustuse hulka kuuluda ei saaks. Seetõttu tuleb see ese konfiskeerida ja hävitada.