Kohtulahend

Mare Lust

RESOLUTSIOON

Jätta Harju Maakohtu 28.mai 2015.a kohtuotsus Argo Särav suhtes muutmata. Kaitsjate apellatsioonid jätta rahuldamata. Välja mõista Argo Säravalt 48 (nelikümmend kaheksa) eurot määratud kaitsjale makstud tasu katteks apellatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamise eest. Summa tasuda Maksu- ja Tolliameti arveldusarvele kas SEB PANK EE351010052031000004 (SWIFT: EEUHEE2X); SWEDBANK EE502200221014193355 (SWIFT: HABAEE2X); NORDEA PANK EE401700017002872300 (SWIFT: NDEAEE2X) või DANSKE BANK EE873300333499990003 (SWIFT: FOREEE2X). Selgitusse märkida lahendi number ning isik, kelle eest tasutakse ning nõude liik. Summa tasumiseks vajalik viitenumber on kättesaadav saadetavas makseinfos. Nõue tasuda 30 päeva jooksul ringkonnakohtu otsuse jõustumisest arvates. Edasikaebe kord Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1.Harju Maakohtu 28.mai 2015.a kohtuotsusega üldmenetluses tunnistati Argo Särav süüdi KarS § 329 ja 424 järgi ja põhikaristuseks (24.09.2014 ja 13.02.2015 toimepandud episoodide eest) KarS § 63 lg 1 alusel mõisteti vangistus 6 kuud. KarS § 68 lg 1 alusel arvatai karistusaja hulka kahtlustatavana kinnipidamise aeg 24 kuni 26.09.2014, so kolm päeva, kandmata karistus vangistus 5 kuud 27 päeva. KarS § 65 lg 2 alusel suurendada mõistetud karistust 2(9)

04.03.2014 Pärnu Maakohtu otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa 2 aastat 11 kuud 28 päeva võrra ning mõista liitkaristuseks Argo Säravale vangistus 3 aastat 5 kuud 25 päeva. Tõkend – elukohast lahkumise keeld – tühistada kohtuotsuse jõustumisel, mil Argo Säraval tuleb asuda karistust kandma. 04.03.2014 ja 08.10.2014 Pärnu Maakohtu otsustega mõistetud karistused (rahalised karistused) viiakse täide iseseisvalt. Sama otsusega mõisteti välja menetluskulud.

3(9)

Kohus otsuse langetamisel jõudis järeldusele, et Argo Särav on süüdi 24.09.2014 aset leidnud kuriteos, et roolis oli just tema, kuid antud järeldustega ei saa nõustuda. Isiku süüdimõistmine kuriteos meelevaldsete järelduste alusel, mis tuginevad tõendite ühekülgsele ja ebaõigele tõlgendamisele, kujutab endast olulist kriminaalmenetlusõiguse rikkumist KrMS § 339 lg 2 mõttes. Kohus on jätnud tähelepanuta süüdistatava ütlused, et 24.09.2014 tema roolis ei viibinud ja ainult lükkas autot. Riigikohus oma lahendis 1-04-179 on märkinud, et kehtiva kriminaalmenetluse seadustiku üheks kandvaks põhimõtteks on kohtumenetluse võistlevus – süüdistus-ja kaitsefunktsioone ning kriminaalasja lahendamise funktsioone täidavad eri menetlussubjektid (KrMS § 14 lg 1). Võistlevus tähendab aga sedagi, et, et kohus vaeb nii süüdistus- kui ka kaitsefunktsiooni kandvate isikute väiteid ning kui need on nii faktilistele kui ka õiguslikele asjaoludele antavate hinnangute osas teineteisega diametraalses vastuolus, esitab endapoolse põhjenduse, miks on ta otsustanud just näiteks süüdistuse poolt esitatud positsiooni kasuks. Kohtumenetluse võistlevuse põhimõte peab olema lahutamatult seotud kohtu erapooletuse nõudega. Kohus, nõustudes täielikult prokuröri tõlgendusega, on eiranud KrMS §-des 60 lg 1 ja 61 sätestatut. KrMS § 62 p-de 2 ja 3 järgi kuuluvad tõendamiseseme asjaolude hulka ka kuriteokoosseis ja kuriteo toimepannud isiku süü. Millised asjaolud ja millistele tõenditele tuginedes kohus tõendatuks luges, peab tulenevalt KrMS 312 p-st 1 kajastuma kohtuotsuse põhiosas. KarS § 56 lg 1 järgi on karistamise aluseks isiku süü ning selle mõistmisel arvestatakse nii kergendavaid kui ka raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Apellant on seisukohal, et Argo Särav puhul on võimalik saavutada karistuse eesmärke ka ilma vangistuse kohaldamiseta. Argo Särava näol on tegemist isikuga, kellel on alaline- elu ja töökoht, mis võimaldab tal trahvi tasuda ja aidata ka Eesti Vabariiki, kellel on niigi raskusi seoses pagulaste vastuvõtmisega. 3.2 Apellant Gennadi Kull palub leevendada Argo Säravale mõistetud karistust nii määra kui ka liigi osas. Apellant palub, et kohus jätaks mõistetud reaalse vangistuse kas täielikult või osaliselt täitmisele pööramata määrates talle katseaja ja pannes talle kohustuseks läbida alkoholismivastane ravikuur ja katseajal mitte tarvitada alkoholi.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT

4(9)

põhistamise nõuet. Maakohtu otsuses on piisava põhjalikkusega kajastatud tõenditele antav hinnang ja kohtuniku siseveendumuse kujunemise tee. Ringkonnakohus loeb maakohtu otsuses toodud põhjendused piisavaks. 5.2 Kohtukolleegium ei nõustu apellatsiooni järeldusega, et kohus on hinnanud tõendeid kallutatult ja rikkunud KrMS § 61 lg 2 sätestatut. Maakohus on hinnanud kõiki tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse järgi. Kaitsja taotleb maakohtu poolt hinnatud tõendite ümberhindamist ning õigeksmõistva otsuse tegemist. Asjaolu, et kaitsja ei ole nõus maakohtu poolt tõendite hindamisel tehtud järeldusega ei anna alust tuvastada, et maakohus poleks tõendeid hinnanud. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et kõigi tõendite hindamine kogumis kohtu siseveendumuse alusel KrMS § 61 lg 2 järgi eeldab tõendite kaalumist, nende usaldusväärsuse hindamist ja vastuolu korral otsustamist, millisele tõendile tugineda. See, kas kohus on pidanud mingit tõendit teisega võrreldes eelistatuks aprioorselt või on jõudnud sellele järeldusele tõendeid kogumis hinnates, on tuvastatav kohtuotsuse põhjenduste alusel (Riigikohtu otsused nr 3-1-1-88-06, 3-1-1-4-07). Maakohus on põhjendanud miks ta hindab omavahel tõendamisesemesse kuuluvate asjaolude kohta riimuvate tunnistaja AL ütlused usaldusväärsemateks süüdistatava Argo Särava poolt antud erinevatest ütlustest. Kohtukolleegium ei pea vajalikuks uuesti tõendite analüüsi korrata ja leiab, et maakohus ei ole rikkunud tõendite kogumis hindamise põhimõtet. Kohtukolleegium juhib tähelepanu ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 5. mai 2003. a otsuses nr 3-1-1-17-03 väljendanud seisukohale, mille kohaselt kriminaalmenetluses lasub tõendite esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul. Riigikohtu praktikas on ringkonnakohtu tõendite hindamist puudutavate volituste osas asutud seisukohale, et ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused. Lisaks sellele on Riigikohtu kriminaalkolleegium 26. septembri otsuses nr 3-1-1-77-05 märkinud, et kui erinevad kohtud hindavad tõendeid ning nendest tehtavaid järeldusi olulisel määral erinevalt, peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viivad enda koostoimes või ka eraldivõetult maakohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega. Kohtukolleegium leiab, et apellatsioonis toodud väidete kui maakohtu otsuses sisalduva põhjalike tõendite analüüsi pinnalt ei ole võimalik leida veenvaid argumente maakohtu süüdimõistva kohtuotsuse tühistamiseks ja Argo Särava suhtes õigeksmõistva kohtuotsuse tegemiseks temale esitatud süüdistuses KarS § 329, § 424 (24.09.2014 toimepandud kuritegudes) järgi. 5.3 Vastuseks apellandi Mare Lust apellatsiooni etteheitele, et kohus on süüdistatava Argo Särava ütlused põhjendamatult kõrvale jätnud ning ei ole ütlustega arvestanud ja arvestanud on maakohus vaid tunnistaja AL ütlustega, märgib kohtukolleegium, et see on küsimus süüdistatava ütluste usaldusväärsusest. Kohtukolleegium viitab siinjuures Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 18. aprilli 2005. a otsuses nr 3-1-1-19-05 ja 26. septembri 2005. a otsuses 3-1-1-77-05 väljendatud seisukohale, et tõendi usaldusväärsus on küsimus sellest, millise kaalu omistab talle tõendi hindaja, kõrvutades ja analüüsides seda koostoimes teiste asjas kogutud tõenditega. Käesoleval juhul on kohtukolleegium seisukohal, et maakohus on tõendeid hinnates seda põhimõtet järginud, sest kohtuotsusest (lk 125 pöördel-126 pöördel) nähtub selgesti, millise kaalu ja miks, on kohus ühele või teisele tõendile omistanud ning ringkonnakohus nõustub maakohtu argumentidega ja ei pea vajalikuks neid korrata. Maakohus on põhjendanud miks ta hindab omavahel tõendamisesemesse kuuluvate asjaolude kohta riimuvate tunnistaja AL ütlused ja teised kriminaalasjas kogutud tõendid kogumis usaldusväärsemateks süüdistatava Argo Särava poolt antud erinevatest ütlustest.

5(9)

Maakohus on õigustatud viidanud Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahenditele nr 3-1-1-9405; 3-1-1-85-07, mille kohaselt on korduvalt rõhutatud, et juhul kui süüdistatav otsustab end kaitsta aktiivselt, peab ta ka ise esitama tõendeid oma väidete õigsuse kinnitamiseks või vähemalt looma menetlejale reaalse võimaluse nende väidete kontrollimiseks. Kui end aktiivselt kaitsev süüdistatav jätab esitamata oma väidete õigsust kinnitavad tõendid ega loo reaalset võimalust enda väidete kontrollimiseks, pole alust rääkida kahtlusest, mida tuleks tõlgendada süüdistatava kasuks. Süüdistatav Argo Särava ei ole ise, ega ka kaitsja vahendusel esitanud ühtegi tõendit ega loonud ka menetlejale reaalset võimalust, mis võimaldaks kontrollida toodud väidete õigsust. Võistlevuse põhimõte on sätestatud KrMS §-s 14, mille kohaselt täidavad süüdistus- ja kaitsefunktsioone ning kriminaalasja lahendamise funktsioone eri menetlussubjektid. Erinevalt uurimispõhimõttele rajanevast kriminaalmenetlusest vastutab võistlevas menetluses süüdistuse ja seda toetavate tõendite esitamise eest prokurör. Kohus on erapooletu õigusemõistja, kelle roll seisneb eelkõige tõendamise reeglite järgimise tagamises kohtuistungil, seejärel kogutud tõendite hindamises ja nende pinnalt otsuse tegemises. Kolleegium peab vajalikus rõhutada, et isikut süüstavate või õigustavate tõendite esitamise kohustus lasub kohtumenetluse pooltel. Maakohtu protokollidest ega kaitseaktist ei nähtu, et kaitsja või süüdistatav oleks taotlenud tunnistajate kutsumist kohtuistungile, kes kinnitaksid süüdistatava versiooni. Ka ei olnud kaitsjal ega süüdistataval taotlusi või täiendusi enne kohtuliku uurimise lõpetamist. Tõendite esitamise kohustus lasub süüdistajal ja kaitsjal ning kohus peab üldjuhul tegema otsuse talle esitatud tõendite pinnalt. Selline seisukoht on kooskõlas Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsusega nr 3-1-1-67-06. Maakohus on otsuse järeldustes toetunud maakohtu istungil vahetult uuritud tõendite kogumile. Antud põhimõtete kohaselt ei ole asjakohased apellandi etteheited kohtule, et otsuse tegemisel ei võetud arvesse just süüdistatava ütlusi ja esitatud versiooni. Maakohus on õigustatult asunud seisukohale, et ütluste usaldusväärsuse kontrollimisel ei saa alati piirduda üksnes kontrollitavate ütluste kõrvutamisega teiste kriminaalasjas leiduvate tõenditega. Oluline on muu hulgas ka hinnata ütlustes väljendatud asjaolude "elulist usutavust" ehk seda, milline on ütlustes kajastuvate asjaolude esinemise üldine tõenäosus (Vt RKKKo nr 3-1-1-74-05, p 15; 3-1-1-61-08). Kolleegium leiab üksmeelselt, et hinnates tunnistaja AL ütluste tõepärasust ja tõsiseltvõetavust kogumis ja koostoimes teiste asjas kogutud tõenditega, on süüdistatava Argo Särava süü temale inkrimineeritud kuritegudes KarS § 329, § 424 (24.09.2014 episoodis) leidnud tõendamist täies mahus. Kohtukolleegium leiab, et maakohus on põhjendatult asunud seisukohale, et süüdistatava Argo Särava ütlused ei ole kooskõlas teiste kohtuistungil uuritud tõenditega. Samas ei ole maakohus süüdistatava ütlusi ebausaldusväärseteks tunnistanud ja neid ütlusi tervikuna tõendikogumist välja jätnud, vaid on hinnanud neid koos teiste kogutud tõenditega (lk 125 pöördel-126). Lisaks on apellant jätnud tähelepanuta süüdistatava enda ütlused osas millega Argo Särav tunnistas mootorsõiduki lükkamist ehk liikuma panemist. LS § 2 p 41 sätestab üheselt, et mootorsõiduki juhtimine on isiku igasugune tegevus mootorsõiduki juhi kohal, kui mootorsõiduk liigub. Mootorsõiduki juhtimiseks loetakse ka isiku tegevust, kui ta ei viibi juhi kohal, kuid mõjutab juhtimisseadiste (juhtrauad, rooliratas või muu selline) abil mootorsõiduki liikumissuunda või kiirust. Võttes arvesse kõike ülaltoodut, leiab kohtukolleegium, et Argo Särava käitumine 24.09.2014 on õigesti kvalifitseeritud KarS § 329, § 424 järgi.

6(9)

ei vasta kuriteo raskusele või süüdimõistetu isikule või kui tema suhtes on mõnel muul viisil kohaldatud ebaõigesti kriminaalseadust. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu poolt Argo Säravale mõistetud karistuse muutmiseks puudub alus. KarS § 424 näeb ette karistusena rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistuse. KarS § 329 näeb ette karistusena rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistuse. KarS § 56 lg 2 kehtestab põhimõtte, et kui eriosa paragrahv võimaldab vangistuse kõrval mõista ka muid, kergemaid karistusi, peab kohus otsuses vangistuse mõistmist põhistamata. Riigikohus on otsuses nr 3-1-1-24-07 märkinud, et kui eriosa koosseisu sanktsioon näeb lisaks vangistusele ette ka kergemaliigilise karistuse, võib vangistust karistusena mõista üksnes olukorras, kus kergemaliigiliste karistuste võimalused on selgelt ebapiisavad või varasemate katsete käigus end ammendanud. KarS § 329, § 424 sanktsioonid näevad ette lisaks vangistusele ka kergemaliigilise karistuse ning maakohus on loogiliselt, viidates nii varasemale kuriteo eest mõistetud karistusele, mis eripreventiivset mõju ei avaldanud põhistanud, miks Argo Säravat pole võimalik karistada sanktsioonis ettenähtud kergemaliigilise karistusega (lk 127 pöördel). Kohtukolleegium leiab üksmeelselt, et kui isik paneb katseajal toime uue kuriteo, siis uute kuritegude toimepanemise eest kergemaliigilise karistuse mõistmine ei oleks kooskõlas ei KarS § 56 mõttega ega ka kohtupraktikas väljakujunenud arusaamadega. Süüdistatava arusaama enda tegude tähendusest ning ka tagajärgedest suudab (sh õiguskorra huvisid silmas pidades) käesoleval juhul tagada vaid vangistus. Lisaks on apellandid jätnud täielikult tähelepanuta Riigikohtu kriminaalkolleegiumi seisukoha lahendis nr 3-1-1-58-13 p 10, mille kohaselt samalaadseid kuritegusid jätkuvalt toime panevale isikule järjest kergemate karistuste mõistmine ei kaitse õiguskorra huvisid ega mõjuta süüdlast hoiduma õigusrikkumiste toimepanemisest. Seega arvestades Argo Särava jätkuvalt lugupidamatut suhtumist õiguskorda on talle karistuseks vangistuse mõistmine 6 kuud vaatamata elukoha ja töökoha olemasolule, põhjendatud. 6.1 Samuti leiab kohtukolleegium, et maakohus ei ole karistusmäära valikul materiaalõigust ebaõigesti kohaldanud ning maakohus on jälgitavalt põhjendatud karistusmäära valiku aluseks olevaid asjaolusid. Maakohus on arvestanud karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude puudumist, süüdlase iseloomustavaid andmeid, samuti üld- kui ka eripreventiivseid eesmärke (lk 126 pöördel-127 pöördel). KarS § 424 näeb ette karistusena rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistuse, seega sanktsiooni vangistuse keskmine määr on 1 aastat 6 kuud. KarS § 329 näeb ette karistusena rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistuse, seega sanktsiooni vangistuse keskmine määr on 6 kuud. Maakohus on Argo Säravale mõistnud KarS § 63 lg 1 alusel KarS § 329, § 424 järgi vangistuse 6 kuud, seega raskemat karistust ettenägeva sanktsiooni alammääras. Kohtupraktikas välja kujunenud seisukoha järgi tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 24. oktoobri 2011. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-77-11, p 11 ja 17. mai 2013. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-52-13, p 19). Kolleegium leiab, et maakohus on vangistuse määra mõistmisel kõike olulisi asjaolusid, mis võiksid mõjutada vangistuse määra juba arvesse võtnud ning karistusmäära veelgi lühendamiseks seaduslikud alused puuduvad. Maakohus on süüdistatavale karistuse mõistmisel arvestanud täiel määral kõiki aspekte, mida kehtiva seaduse kohaselt tuleb silmas pidada ning mis on asjakohased käesolevas asjas. Kohtukolleegium nõustub maakohtu

7(9)

põhistatud järeldustega ning apellatsiooni väidete osas peab vajalikuks märkida vaid järgnevat. Maakohus ei ole tuvastanud karistust kergendavaid asjaolusid ning neid ei tuvastanud ka ringkonnakohus. Maakohtus toimunud istungil süüdistatav puhtsüdamliku kahetsust ei ole kordagi avaldanud (lk 100, 107-110, 112 pöördel-113) ning ka ringkonnakohtus süüdistatav puhtsüdamlikku kahetsust ei avaldanud, seega puuduvad karistust kergendavad asjaolud. Lisaks on karistuse mõistmisel üks peamine kriteerium, et hinnata tuleb konkreetse teo sisemist ebaõigust. Ka Riigikohtu kriminaalkolleegium on lahendis nr 3-1-1-12-06 märkinud, et süü suuruse tuvastamisse tuleb kaasata teo toimepanemise tehiolud, otsuses nr 3-1-1-99-06 on öeldud, et süü suurusest lähtuvalt peab kohus andma karistuse liiki ja määra sisaldava põhjendatud karistusõigusliku hinnangu toimepandud kuriteole (otsuse p 14). Tähendust omab seega suurel määral konkreetne teo toimepanemise viis (nn täideviimis-ebaõigus), kusjuures tähelepanu pööratakse ka teo toimepanemise ohtlikkusele, mis on samuti objektiivseks kategooriaks. Kvalifikatsiooni, s.o KarS § 424 puhul tuleb silmas pidada, et mootorsõiduki juhtimisel joobeseisundis on oluline vahe, kui suures konkreetses alkoholijoobes mootorsõidukit juhiti. Käesoleval juhul on tuvastatud, et Argo Särav juhis mootorsõidukit alkoholijoobes lõpliku tulemusena 0,86 mg/l, (1,72‰), seega KarS § 424 mõttes miinimumi lähedaselt. Maakohus on õigustatult arvestanud süü suuruse vaagimisel ka tahtluse liiki, kuivõrd süü suurus sõltub ka sellest millise tahtluse liigiga on tegu toime pandud. Kolleegium leiab kokkuvõtvalt, et maakohtu poolt mõistetud karistus vastab täielikult Argo Särava süü suurusele ning selle vähendamiseks puudub igasugune alus. Ka on maakohus õigesti KarS § 65 lg 2 alusel moodustanud liitkaristuse. 6.2 Kaitsja Gennadi Kull apellatsioonis toodule vabastada koos käitumiskontrolliga Argo Särav tingimisi mõistetud liitkaristuse kandmiselt, märgib kohtukolleegium järgmist. Ringkonnakohus leiab, et Argo Särava liitkaristusest tingimisi vabastamine koos käitumiskontrolliga puudub seaduslik alus. KarS § 74 lg 5 sätestab üheselt, et kui isik paneb katseajal toime uue kuriteo, mille eest teda karistatakse vangistusega, mõistetakse liitkaristus vastavalt KarS § 65 lg 2 sätestatule. Kui uus kuritegu pandi toime tahtlikult, võib kohus uuesti kohaldada liitkaristusest tingimisi vabastamist koos käitumiskontrolliga, allutades süüdlase elektroonilisele valvele KarS § 75 lg 2 p 9 sätestatud korras. KarS § 75 lg 2 p 9 sätestab üheselt, et süüdlane on käitumiskontrolli ajal kohustatud alluma elektroonilisele valvele, kui ta on selleks eelnevalt nõusoleku andnud. Käesolevas asja puudub Argo Särava nõusolek rakendada elektroonilist valvet, mistõttu puuduvad nimetatud sätte kohaldamise formaalsed eeldused. Lisaks peab kolleegium vajalikus märkida, et karistusseadustiku muutmise eelnõu seletuskirjas on seadusandja üheselt selgitanud, et uuesti kohaldada liitkaristusest tingimisi vabastamist koos käitumiskontrolliga, allutades süüdlase elektroonilisele valvele KarS § 75 lg 2 p 9 sätestatud korras võib kõne alla tulla siis, kui isiku reaalselt vangi saatmine ei ole otstarbekas – nt kui tegemist on sisult eriliigiliste kuritegudega või kui kuritegude toimepanemisest on kaua aega möödas jms. Ka juhul kui käesolevas asjas esineksid formaalsed eeldused kohaldada liitkaristusest tingimisi vabastamist koos käitumiskontrolliga, allutades süüdlase elektroonilisele valvele KarS § 75 lg 2 p 9 sätestatud korras, puudub kolleegiumil igasugune usk, et Argo Särav suudaks vabaduses viibides hoiduda uute (sh uute liiklussüütegude) süütegude toimepanemisest. Argo Särava käitumine näitab üheselt, et süüdistatav ei ole aru saanud temale varasemalt mõistetud karistuste tähendusest ning konkreetsel juhul ka ohtlikkusest, mida endas kätkeb sõiduauto joobeseisundis juhtimine. Argo Säravat iseloomustab asjaolu, et

8(9)

olles vabastatud mõistetud karistuse kandmiselt, pani Argo Särav toime uue kuriteo. Samuti jätkas isik peale 24.09.2014 episoodi uute kuritegude toimepanemist. Sellises käitumises väljendub kolleegiumi hinnangul ilmselge ning teadlik vastandumine õiguskorrale. Süüdistatav Argo Särav ei suuda isegi mõistetud karistuse (pikaajalise vangistuse) võimaliku täitmisele pööramise teadmise juures käituda õiguskuulekalt. Eelnevad karistused ei ole ilmselgelt omanud kasvatavat mõju positiivse eripreventsiooni tähenduses. Kui isiku süü, võimalused mõjutada süüdlast hoiduma edaspidi süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvid nõuavad isiku karistamist reaalse vangistusega, siis tuleb teda ka sellise karistusega karistada, olenemata sellest, kas süüdistatav on varasemalt kandnud reaalset vangistust või on see esmakordne.

/allkirjastatud digitaalselt/

Orvi Tali

/allkirjastatud digitaalselt/ Pavel Gontšarov

/allkirjastatud digitaalselt/ Ivi Kesküla

9(9)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.