Kohtulahend

XXXXXX

XX X-XX

XXXXX

XXXXX

XXXXXXXXX, varasemalt kriminaalkorras karistatud: Harju Maakohus Liivalaia kohtumaja otsusega nr 1-0711102 (07230100318) KarS § 118 p 1, § 117 lg 1, § 121 liitkaristusega vangistus 4 aastat, millist arvestati alates 14.03.2007, vabastatud ennetähtaegselt Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja määrusega 26.08.2010; karistus kantud, kuid kustumata. Kaitsjad

Eva Tibar, Andrus Repnau, Leelo Viil ja Kristina Suvalova

Asja läbivaatamise viis

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

216 (kakssada

Edasikaebamise kord Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel.

SÜÜDISTUS:

kelle tuli aineline hüvitis üle anda. Samuti oli G.U roll anda M.P le aru ainelise hüvitise eest ülalnimetatud kandidaatide poolt hääletama nõustunud isikutest. Olles saanud J.U ja G.U käest teadlikuks sellisest asjaolust, et hääletades kindla kandidaadi, st kas M.P või L.S i poolt, pakutakse ja hiljem peale hääletamist ka antakse ainelise hüvitisena sularaha, läks AT 16.10.2013 aadressil Rae tn 38, Paldiski, asuvasse Paldiski Linna valimisjaoskonda. AT tahtis valimisjaoskonnas hääletada M.P poolt, kuid ei saanud seda teha enda tahtest sõltumatutel põhjustel, kuna tähtajalise elamisloa tõttu ei olnud ta lisatud valijate nimekirja. L.S , olles eelnimetatud asjaolust mitteteadlik ja olles eelnevalt informeeritud vastavast hääletajast temaga koos ühiselt ja kooskõlastatult tegutsenud isikute poolt, ning arvates, et AT andis hääle valimisliidu Põhjasadam nimekirjas kandideeriva M.P ehk kandidaadi nr 169 või tema enda ehk kandidaadi nr 146 poolt, andis AT ́le 16.10.2013 Paldiskis, Rae tn 36 juures helkuri ja hääletamise eest ainelise hüvitusena sularahas 30 eurot. Võimaluse teenida hääletamise eest ainelise hüvitisena 30 eurot, andes hääle kindla kandidaadi ehk valimisliidu Põhjasadam nimekirjas kandideeriva M.P ehk kandidaadi nr 169 või L.S i ehk kandidaadi nr 146 poolt, tegid AT ́le teatavaks J.U ja G.U. G.U andis ́le kandidaadi AT nr 169 ehk M.P valimisreklaami ja juhatas Paldiski Linna valimisjaoskonna sissepääsu ette. Olles saanud J.U ja G.U käest teadlikuks sellisest asjaolust, et hääletades kindla kandidaadi, st kas M.P või L.S i poolt, pakutakse ja hiljem peale hääletamist ka antakse ainelise hüvitisena sularaha, läks NG 16.10.2013 aadressil Rae tn 38, Paldiski, asuvasse Paldiski linna valimisjaoskonda. Seal hääletas ta valimisliidu Põhjasadam kandidaadi nr 123 ehk AT ́i poolt, sest ei mäletanud täpselt kandidaati, kelle poolt hääletamise eest pakuti talle ainelist hüvitist. L.S, olles eelnimetatud asjaolust mitteteadlik ja olles eelnevalt informeeritud vastavast hääletajast temaga koos ühiselt ja kooskõlastatult tegutsenud isikute poolt, ning arvates, et NG andis hääle valimisliidu Põhjasadam nimekirjas kandideeriva M.P ehk kandidaadi nr 169 või tema enda ehk kandidaadi nr 146 poolt, andis NG ́le 16.10.2013 Paldiskis, Rae tn 36 juures helkuri ja hääletamise eest ainelise hüvitusena sularahas 30 eurot. Võimaluse teenida hääletamise eest ainelise hüvitisena 30 eurot, andes hääle kindla kandidaadi ehk valimisliidu Põhjasadam nimekirjas kandideeriva M.P ehk kandidaadi nr 169 või L.S i ehk kandidaadi nr 146 poolt, tegid NG ́le teatavaks Anatoli Skr ipatšjov ja G.U. J.U ja G.U käest sai VU 16.10.2013 pakkumise, et hääletades valimisliidu Põhjasadam nimekirjas kandideeriva kindla kandidaadi poolt, pakutakse ja hiljem peale hääletamist ka antakse ainelise hüvitisena sularaha. Nimelt pakkusid J.U ja G.U 16.10.2013 VU`ele võimalust teenida ainelise hüvitisena hääletamise eest sularahas 25-30 eurot, kui viimane annab hääle valimisliidu Põhjasadam nimekirjas kandideeriva M.P ehk kandidaadi nr 169 või L.S i ehk kandidaadi nr 146 poolt. Ajendatuna J.U ja G.U vahendatud ettepanekust, kontrollis VU Paldiski linna valimisjaoskonnas asjaolu, kas ta on kantud valijate nimekirja. Kuivõrd VU ei olnud kantud valijate nimekirja, ei saanud ta enda tahtest olenemata põhjustel pakutud kandidaatide eest hääletada. Ülalkirjeldatuga pani M.P , tegutsedes kavatsetult, ühiselt ja kooskõlastatult L.S i , J.U ja G.U-ga , toime korduvalt inimestele ainelise hüvitise pakkumise ja andmise eesmärgiga mõjutada neid teostama oma hääletamisõigust teatud valiku kasuks, s.o KarS § 162 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo (kuni 31.12.2014 sama tegevus oli kriminaliseerit ud KarS §-s 164).

1.2 L.S süüdistatakse ut selles, et tema Paldiski Linnavolikogu eelhääletamise viimasel päeval, so 16.10.2013, tegutsedes ühiselt ja kooskõlastatult koos M.P , J.U ja G.U -ga , pakkus ja andis Paldiski linnas, vastavalt varasemalt kriminaalmenetluse käigus täpselt tuvastamata ajal, kuid enne 2013 oktoober toimunud Paldiski Linnavolikogu valimisi omavahel kokkulepitu kohaselt, isikutele, kes hääletavad valimisliidu Põhjasadam nimekirjas kandideerivate M.P ehk kandidaadi nr 169 või L.S i ehk kandidaadi nr 146 poolt, hääletamise eest ainelise hüvitusena raha, eesmärgiga mõjutada nii isikuid tegema hääletamisel valiku nimetatud kandidaatide kasuks ning seda järgmiselt: M.P , L.S , J.U ja G.U varasemalt kokkulepitud rollijaotus oli järgnev: L.S i roll oli anda hääletanutele ainelise hüvitusena üle sularaha, tehes seda kõrvalistele isikutele võimalikult märkamatult, maskeerides ja peites ainelise hüvitisena mõeldud sularaha minigripp kilekotikestesse koos helkuriga, millel olid kiri „Paldiski Põhjasadam“ ja Paldiski Põhjasadama värviline logo. Informatsiooni hääletanutest ehk isikutest kellele aineline hüvitis üle anda, edastasid L.S ile K.Z , J.U ja G.U, tehes seda nii isiklikult kui ka mobiiltelefoni vahendusel. J.U roll oli pakkuda Paldiski linnas tänaval ringi liikuvatele ettejuhtuvatele inimestele ainelise hüvitusena valimisliidu Põhjasadam nimekirjas kandideeriva M.P ehk kandidaadi nr 169 ehk või L.S i ehk kandidaadi nr 146 poolt hääletamise eest raha. Samuti oli tema ülesandeks informeerida L.S hääletajatest, kes nõustusid ainelise hüvitise eest nimetatud kandidaatide poolt hääletama ja kelle tuli aineline hüvitis üle anda. Samuti oli J.U roll anda M.P le aru ainelise hüvitise eest ülalnimetatud kandidaatide poolt hääletama nõustunud isikutest. G.U roll oli pakkuda Paldiski linnas tänaval ringi liikuvatele ettejuhtuvatele inimestele ainelise hüvitusena valimisliidu Põhjasadam nimekirjas kandideeriva M.P ehk kandidaadi nr 169 ehk või L.S i ehk kandidaadi nr 146 poolt hääletamise eest raha. Samuti oli tema ülesandeks informeerida L.S hääletajatest, kes nõustusid ainelise hüvitise eest nimetatud kandidaatide poolt hääletama ja kelle tuli aineline hüvitis üle anda. Samuti oli G.U roll anda M.P le aru ainelise hüvitise eest ülalnimetatud kandidaatide poolt hääletama nõustunud isikutest. M.P roll oli ametlikult valimistele registreeritud vaatleja staatuse kattevarjus viibida Paldiski linnas, aadressil Rae tn 38, asuvas valimisjaoskonnas või selle lähedal ning kontrollida temaga ühiselt ja kooskõlastatult tegutsenud J.U ja G.U poolt tänaval ringi liikuvatele ettejuhtuvatele inimestele ainelise hüvituse pakkumist valimisliidu Põhjasadam nimekirjas kandideeriva M.P ehk kandidaadi nr 169 ehk tema enda või L.S i ehk kandidaadi nr 146 ehk oma abikaasa poolt hääletamise eest. Samuti oli M.P roll pidada arvestust ainelise hüvitise eest hääletama nõustunud isikute üle ning informeerida L.S hääletajatest, kelle tuli aineline hüvitis üle anda. Samuti oli M.P roll koordineerida ja suunata L.S i, J.U ja G.U tegevust. Olles saanud J.U ja G.U käest teadlikuks sellisest asjaolust, et hääletades kindla kandidaadi, st kas M.P või L.S i poolt, pakutakse ja hiljem peale hääletamist ka antakse ainelise hüvitisena sularaha, läks AT 16.10.2013 aadressil Rae tn 38, Paldiski, asuvasse Paldiski Linna valimisjaoskonda. AT tahtis valimisjaoskonnas hääletada M.P poolt, kuid ei saanud seda teha enda tahtest sõltumatutel põhjustel, kuna tähtajalise elamisloa tõttu ei olnud ta lisatud valijate nimekirja. L.S , olles eelnimetatud asjaolust mitteteadlik ja olles eelnevalt

informeeritud vastavast hääletajast temaga koos ühiselt ja kooskõlastatult tegutsenud isikute poolt, ning arvates, et AT andis hääle valimisliidu Põhjasadam nimekirjas kandideeriva M.P ehk kandidaadi nr 169 või tema enda ehk kandidaadi nr 146 poolt, andis AT ́le 16.10.2013 Paldiskis, Rae tn 36 juures helkuri ja hääletamise eest ainelise hüvitusena sularahas 30 eurot. Võimaluse teenida hääletamise eest ainelise hüvitisena 30 eurot, andes hääle kindla kandidaadi ehk valimisliidu Põhjasadam nimekirjas kandideeriva M.P ehk kandidaadi nr 169 või L.S i ehk kandidaadi nr 146 poolt, tegid AT ́le teatavaks J.U ja G.U. G.U andis ́le kandidaadi AT nr 169 ehk M.P valimisreklaami ja juhatas Paldiski Linna valimisjaoskonna sissepääsu ette. Olles saanud J.U ja G.U käest teadlikuks sellisest asjaolust, et hääletades kindla kandidaadi, st kas M.P või L.S i poolt, pakutakse ja hiljem peale hääletamist ka antakse ainelise hüvitisena sularaha, läks NG 16.10.2013 aadressil Rae tn 38, Paldiski, asuvasse Paldiski linna valimisjaoskonda. Seal hääletas ta valimisliidu Põhjasadam kandidaadi nr 123 e hk AT ́i poolt, sest ei mäletanud täpselt kandidaati, kelle poolt hääletamise eest pakuti talle ainelist hüvitist. L.S, olles eelnimetatud asjaolust mitteteadlik ja olles eelnevalt informeeritud vastavast hääletajast temaga koos ühiselt ja kooskõlastatult tegutsenud isikute poolt, ning arvates, et NG andis hääle valimisliidu Põhjasadam nimekirjas kandideeriva M.P ehk kandidaadi nr 169 või tema enda ehk kandidaadi nr 146 poolt, andis NG ́le 16.10.2013 Paldiskis, Rae tn 36 juures helkuri ja hääletamise eest ainelise hüvitusena sularahas 30 eurot. Võimaluse teenida hääletamise eest ainelise hüvitisena 30 eurot, andes hääle kindla kandidaadi ehk valimisliidu Põhjasadam nimekirjas kandideeriva M.P ehk kandidaadi nr 169 või L.S i ehk kandidaadi nr 146 poolt, tegid NG ́le teatavaks Anatoli J.U ja G.U. J.U ja G.U käest sai VU 16.10.2013 pakkumise, et hääletades valimisliidu Põhjasadam nimekirjas kandideeriva kindla kandidaadi poolt, pakutakse ja hiljem peale hääletamist ka antakse ainelise hüvitisena sularaha. Nimelt pakkusid J.U ja G.U 16.10.2013.a VU`ele võimalust teenida ainelise hüvitisena hääletamise eest sularahas 25-30 eurot, kui viimane annab hääle valimisliidu Põhjasadam nimekirjas kandideeriva M.P ehk kandidaadi nr 169 või L.S i ehk kandidaadi nr 146 poolt. Ajendatuna J.U ja G.U vahendatud ettepanekust kontrollis VU Paldiski linna valimisjaoskonnas asjaolu, kas ta on kantud valijate nimekirja. Kuivõrd VU ei olnud kantud valijate nimekirja, ei saanud ta enda tahtest olenemata põhjustel pakutud kandidaatide eest hääletada. Ülalkirjeldatuga pani L.S , tegutsedes kavatsetult, ühiselt ja kooskõlastatult M.P , J.U ja G.U -ga , toime korduvalt inimestele ainelise hüvitise pakkumise ja andmise eesmärgiga mõjutada neid teostama oma hääletamisõigust teatud valiku kasuks, s.o KarS § 162 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo (kuni 31.12.2014 sama tegevus oli kriminaliseeritud KarS §-s 164). 1.3 J.U süüdistatakse selles, i et tema Paldiski Linnavolikogu eelhääletamise viimasel päeval, so 16.10.2013, tegutsedes ühisel ja kooskõlastatult koos M.P , L.S i ja G.U-ga, pakkus ja andis Paldiski linnas, vastavalt varasemalt kriminaalmenetluse käigus täpselt tuvastamata ajal, kuid enne 2013 oktoober toimunud Paldiski Linnavolikogu valimisi omavahel kokkulepitu kohaselt, isikutele, kes hääletavad valimisliidu Põhjasadam nimekirjas kandideerivate M.P ehk kandidaadi nr 169 või L.S i ehk kandidaadi nr 146 poolt, hääletamise eest ainelise hüvitusena raha, eesmärgiga mõjutada nii isikuid tegema hääletamisel valiku nimetatud kandidaatide kasuks ning seda järgmiselt:

M.P , L.S , J.U ja G.U varasemalt kokkulepitud rollijaotus oli järgnev: J.U roll oli pakkuda Paldiski linnas tänaval ringi liikuvatele ettejuhtuvatele inimestele ainelise hüvitusena valimisliidu Põhjasadam nimekirjas kandideeriva M.P ehk kandidaadi nr 169 ehk või L.S i ehk kandidaadi nr 146 poolt hääletamise eest raha. Samuti oli tema ülesandeks informeerida L.S hääletajatest, kes nõustusid ainelise hüvitise eest nimetatud kandidaatide poolt hääletama ja kelle tuli aineline hüvitis üle anda. Samuti oli J.U roll anda M.P le aru ainelise hüvitise eest ülalnimetatud kandidaatide poolt hääletama nõustunud isikutest. G.U roll oli pakkuda Paldiski linnas tänaval ringi liikuvatele ettejuhtuvatele inimestele ainelise hüvitusena valimisliidu Põhjasadam nimekirjas kandideeriva M.P ehk kandidaadi nr 169 ehk või L.S i ehk kandidaadi nr 146 poolt hääletamise eest raha. Samuti oli tema ülesandeks informeerida L.S hääletajatest, kes nõustusid ainelise hüvitise eest nimetatud kandidaatide poolt hääletama ja kelle tuli aineline hüvitis üle anda. Samuti oli G.U roll anda M.P le aru ainelise hüvitise eest ülalnimetatud kandidaatide poolt hääletama nõustunud isikutest. L.S i roll oli anda hääletanutele ainelise hüvitusena üle sularaha, tehes seda kõrvalistele isikutele võimalikult märkamatult, maskeerides ja peites ainelise hüvitisena mõeldud sularaha minigripp kilekotikestesse koos helkuriga, millel olid kiri „Paldiski Põhjasadam“ ja Paldiski Põhjasadama värviline logo. Informatsiooni hääletanutest ehk isikutest kellele aineline hüvitis üle anda, edastasid L.S ile K.Z , J.U ja G.U, tehes seda nii isiklikult kui ka mobiiltelefoni vahendusel. M.P roll oli ametlikult valimistele registreeritud vaatleja staatuse kattevarjus viibida Paldiski linnas, aadressil Rae tn 38, asuvas valimisjaoskonnas või selle lähedal ning kontrollida temaga ühiselt ja kooskõlastatult tegutsenud J.U ja G.U poolt tänaval ringi liikuvatele ettejuhtuvatele inimestele ainelise hüvituse pakkumist valimisliidu Põhjasadam nimekirjas kandideeriva M.P ehk kandidaadi nr 169 ehk tema enda või L.S i ehk kandidaadi nr 146 ehk oma abikaasa poolt hääletamise eest. Samuti oli M.P roll pidada arvestust ainelise hüvitise eest hääletama nõustunud isikute üle ning informeerida L.S hääletajatest, kelle tuli aineline hüvitis üle anda. Samuti oli M.P roll koordineerida ja suunata L.S i, J.U ja G.U tegevust. Olles saanud J.U ja G.U käest teadlikuks sellisest asjaolust , et hääletades kindla kandidaadi, st kas M.P või L.S i poolt, pakutakse ja hiljem peale hääletamist ka antakse ainelise hüvitisena sularaha, läks AT 16.10.2013 aadressil Rae tn 38, Paldiski, asuvasse Paldiski Linna valimisjaoskonda. AT tahtis valimisjaoskonnas hääletada M.P poolt, kuid ei saanud seda teha enda tahtest sõltumatutel põhjustel, kuna tähtajalise elamisloa tõttu ei olnud ta lisatud valijate nimekirja. L.S , olles eelnimetatud asjaolust mitteteadlik ja olles eelnevalt informeeritud vastavast hääletajast temaga koos ühiselt ja kooskõlastatult tegutsenud isikute poolt, ning arvates, et AT andis hääle valimisliidu Põhjasadam nimekirjas kandideeriva M.P ehk kandidaadi nr 169 või tema enda ehk kandidaadi nr 146 poolt, andis AT ́le 16.10.2013 Paldiskis, Rae tn 36 juures helkuri ja hääletamise eest ainelise hüvitusena sularahas 30 eurot. Võimaluse teenida hääletamise eest ainelise hüvitisena 30 eurot, andes hääle kindla kandidaadi ehk valimisliidu Põhjasadam nimekirjas kandideeriva M.P ehk kandidaadi nr 169 või L.S i ehk kandidaadi nr 146 poolt, tegid AT ́le teatavaks J.U ja G.U. G.U andis ́le kandidaadi AT nr 169 ehk M.P valimisreklaami ja juhatas Paldiski Linna valimisjaoskonna

sissepääsu ette. Olles saanud J.U ja G.U käest teadlikuks sellisest asjaolust, et hääletades kindla kandidaadi, st kas M.P või L.S i poolt, pakutakse ja hiljem peale hääletamist ka antakse ainelise hüvitisena sularaha, läks NG 16.10.2013 aadressil Rae tn 38, Paldiski, asuvasse Paldiski linna valimisjaoskonda. Seal hääletas ta valimisliidu Põhjasadam kandidaa di nr 123 ehk AT ́i poolt, sest ei mäletanud täpselt kandidaati, kelle poolt hääletamise eest pakuti talle ainelist hüvitist. L.S, olles eelnimetatud asjaolust mitteteadlik ja olles eelnevalt informeeritud vastavast hääletajast temaga koos ühiselt ja kooskõlastatult tegutsenud isikute poolt, ning arvates, et NG andis hääle valimisliidu Põhjasadam nimekirjas kandideeriva M.P ehk kandidaadi nr 169 või tema enda ehk kandidaadi nr 146 poolt, andis NG ́le 16.10.2013 Paldiskis Rae tn 36 juures helkuri ja hääletamise eest ainelise hüvitusena sularahas 30 eurot. Võimaluse teenida hääletamise eest ainelise hüvitisena 30 eurot, andes hääle kindla kandidaadi ehk valimisliidu Põhjasadam nimekirjas kandideeriva M.P ehk kandidaadi nr 169 või L.S i ehk kandidaadi nr 146 poolt, tegid NG ́le teatavaks Anatoli J.U ja G.U. J.U ja G.U käest sai VU 16.10.2013 pakkumise, et hääletades valimisliidu Põhjasadam nimekirjas kandideeriva kindla kandidaadi poolt, pakutakse ja hiljem peale hääletamist ka antakse ainelise hüvitisena sularaha. Nimelt pakkusid J.U ja G.U 16.10.2013.a VU`ele võimalust teenida ainelise hüvitisena hääletamise eest sularahas 25-30 eurot, kui viimane annab hääle valimisliidu Põhjasadam nimekirjas kandideeriva M.P ehk kandidaadi nr 169 või L.S i ehk kandidaadi nr 146 poolt. Ajendatuna J.U ja G.U vahendatud ettepanekust kontrollis VU Paldiski linna valimisjaoskonnas asjaolu, kas ta on kantud valijate nimekirja. Kuivõrd VU ei olnud kantud valijate nimekirja, ei saanud ta enda tahtest olenemata põhjustel pakutud kandidaatide eest hääletada. Ülalkirjeldatuga pani J.U, tegutsedes kavatsetult, ühiselt ja kooskõlastatult M.P , L.S i , ja G.U -ga , toime korduvalt inimestele ainelise hüvitise pakkumise ja andmise eesmärgiga mõjutada neid teostama oma hääletamisõigust teatud valiku kasuks, s.o KarS § 162 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo (kuni 31.12.2014 sama tegevus oli kriminaliseeritud KarS §-s 164). 1.4 G.U süüdistatakse selles, et tema Paldiski Linnavolikogu eelhääletamise viimasel päeval, so 16.10.2013, tegutsedes ühiselt ja kooskõlastatult koos M.P , L.S i ja J.U ga , pakkus ja andis Paldiski linnas, vastavalt varasemalt kriminaalmenetluse käigus täpselt tuvastamata ajal, kuid enne 2013 oktoober toimunud Paldiski Linnavolikogu valimisi omavahel kokkulepitu kohaselt, isikutele, kes hääletavad valimisliidu Põhjasadam nimekirjas kandideerivate M.P ehk kandidaadi nr 169 või L.S i ehk kandidaadi nr 146 poolt, hääletamise eest ainelise hüvitusena raha, eesmärgiga mõjutada nii isikuid tegema hääletamisel valiku nimetatud kandidaatide kasuks ning seda järgmiselt: M.P , L.S , J.U ja G.U varasemalt kokkulepitud rollijaotus oli järgnev: G.U roll oli pakkuda Paldiski linnas tänaval ringi liikuvatele ettejuhtuvatele inimestele ainelise hüvitusena valimisliidu Põhjasadam nimekirjas kandideeriva M.P ehk kandidaadi nr 169 ehk või L.S i ehk kandidaadi nr 146 poolt hääletamise eest raha. Samuti oli tema ülesandeks informeerida L.S hääletajatest, kes nõustusid ainelise hüvitise eest nimetatud kandidaatide poolt hääletama ja kelle tuli aineline hüvitis üle anda. Samuti oli G.U roll anda M.P le aru ainelise hüvitise eest ülalnimetatud kandidaatide poolt hääletama nõustunud isikutest.

J.U roll oli pakkuda Paldiski linnas tänaval ringi liikuvatele ettejuhtuvatele inimestele ainelise hüvitusena valimisliidu Põhjasadam nimekirjas kandideeriva M.P ehk kandidaadi nr 169 ehk või L.S i ehk kandidaadi nr 146 poolt hääletamise eest raha. Samuti oli tema ülesandeks informeerida L.S hääletajatest, kes nõustusid ainelise hüvitise eest nimetatud kandidaatide poolt hääletama ja kelle tuli aineline hüvitis üle anda. Samuti oli J.U roll anda M.P le aru ainelise hüvitise eest ülalnimetatud kandidaatide poolt hääletama nõustunud isikutest. L.S i roll oli anda hääletanutele ainelise hüvitusena üle sularaha, tehes seda kõrvalistele isikutele võimalikult märkamatult, maskeerides ja peites ainelise hüvitisena mõeldud sularaha minigripp kilekotikestesse koos helkuriga, millel olid kiri „Paldiski Põhjasadam“ ja Paldiski Põhjasadama värviline logo. Informatsiooni hääletanutest ehk isikutest kellele aineline hüvitis üle anda, edastasid L.S ile K.Z , J.U ja G.U, tehes seda nii isiklikult kui ka mobi iltelefoni vahendusel. M.P roll oli ametlikult valimistele registreeritud vaatleja staatuse kattevarjus viibida Paldiski linnas, aadressil Rae tn 38, asuvas valimisjaoskonnas või selle lähedal ning kontrollida temaga ühiselt ja kooskõlastatult tegutsenud J.U ja G.U poolt tänaval ringi liikuvatele ettejuhtuvatele inimestele ainelise hüvituse pakkumist valimisliidu Põhjasadam nimekirjas kandideeriva M.P ehk kandidaadi nr 169 ehk tema enda või L.S i ehk kandidaadi nr 146 ehk oma abikaasa poolt hääletamise eest. Samuti oli M.P roll pidada arvestust ainelise hüvitise eest hääletama nõustunud isikute üle ning informeerida L.S hääletajatest, kelle tuli aineline hüvitis üle anda. Samuti oli M.P roll koordineerida ja suunata L.S i, J.U ja G.U tegevust. Olles saanud J.U ja G.U käest teadlikuks sellisest asjaolust, et hääletades kindla kandidaadi, st kas M.P või L.S i poolt, pakutakse ja hiljem peale hääletamist ka antakse ainelise hüvitisena sularaha, läks AT 16.10.2013 aadressil Rae tn 38, Paldiski, asuvasse Paldiski Linna valimisjaoskonda. AT tahtis valimisjaoskonnas hääletada M.P poolt, kuid ei saanud seda teha enda tahtest sõltumatutel põhjustel, kuna tähtajalise elamisloa tõttu ei olnud ta lisatud valijate nimekirja. L.S , olles eelnimetatud asjaolust mitteteadlik ja olles eelnevalt informeeritud vastavast hääletajast temaga koos ühiselt ja kooskõlastatult tegutsenud isikute poolt, ning arvates, et AT andis hääle valimisliidu Põhjasadam nimekirjas kandideeriva M.P ehk kandidaadi nr 169 või tema enda ehk kandidaadi nr 146 poolt, andis AT ́le 16.10.2013 Paldiskis, Rae tn 36 juures helkuri ja hääletamise eest ainelise hüvitusena sularahas 30 eurot. Võimaluse teenida hääletamise eest ainelise hüvitisena 30 eurot, andes hääle kindla kandidaadi ehk valimisliidu Põhjasadam nimekirjas kandideeriva M.P ehk kandidaadi nr 169 või L.S i ehk kandidaadi nr 146 poolt, tegid AT ́le teatavaks J.U ja G.U. G.U andis ́le kandidaadi AT nr 169 ehk M.P valimisreklaami ja juhatas Paldiski Linna valimisjaoskonna sissepääsu ette. Olles saanud J.U ja G.U käest teadlikuks sellisest asjaolust, et hääletades kindla kandidaadi, st kas M.P või L.S i poolt, pakutakse ja hiljem peale hääletamist ka antakse ainelise hüvitisena sularaha, läks NG 16.10.2013 aadressil Rae tn 38, Paldiski, asuvasse Paldiski linna valimisjaoskonda. Seal hääletas ta valimisliidu Põhjasadam kandidaadi nr 12 3 ehk AT ́i poolt, sest ei mäletanud täpselt kandidaati, kelle poolt hääletamise eest pakuti talle ainelist hüvitist. L.S, olles eelnimetatud asjaolust mitteteadlik ja olles eelnevalt informeeritud vastavast hääletajast temaga koos ühiselt ja kooskõlastatult tegutsenud isikute poolt, ning arvates, et NG andis

hääle valimisliidu Põhjasadam nimekirjas kandideeriva M.P ehk kandidaadi nr 169 või tema enda ehk kandidaadi nr 146 poolt, andis NG ́le 16.10.2013 Paldiskis, Rae tn 36 juures helkuri ja hääletamise eest ainelise hüvitusena sularahas 30 eurot. Võimaluse teenida hääletamise eest ainelise hüvitisena 30 eurot, andes hääle kindla kandidaadi ehk valimisliidu Põhjasadam nimekirjas kandideeriva M.P ehk kandidaadi nr 169 või L.S i ehk kandidaadi nr 146 poolt, tegid NG ́le teatavaks Anatoli J.U ja G.U. J.U ja G.U käest sai VU 16.10.2013 pakkumise, et hääletades valimisliidu Põhjasadam nimekirjas kandideeriva kindla kandidaadi poolt, pakutakse ja hiljem peale hääletamist ka antakse ainelise hüvitisena sularaha. Nimelt pakkusid J.U ja G.U 16.10.2013.a VU`ele võimalust teenida ainelise hüvitisena hääletamise eest sularahas 25-30 eurot, kui viimane annab hääle valimisliidu Põhjasadam nimekirjas kandideeriva M.P ehk kandidaadi nr 169 või L.S i ehk kandidaadi nr 146 poolt. Ajendatuna J.U ja G.U vahendatud ettepanekust kontrollis VU Paldiski linna valimisjaoskonnas asjaolu, kas ta on kantud valijate nimekirja. Kuivõrd VU ei olnud kantud valijate nimekirja, ei saanud ta enda tahtest olenemata põhjustel pakutud kandidaatide eest hääletada. Ülalkirjeldatuga pani G.U , tegutsedes kavatsetult, ühiselt ja kooskõlastatult M.P , L.S i , J.U ga , toime korduvalt inimestele ainelise hüvitise pakkumise ja andmise eesmärgiga mõjutada neid teostama oma hääletamisõigust teatud valiku kasuks, s.o KarS § 162 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo (kuni 31.12.2014 sama tegevus oli kriminaliseeritud KarS §-s 164).

MAAKOHTU OTSUS:

KarS § 78 p 1 alusel arvestati määratud 6 kuulise katseaja kulgemist alates kohtuotsuse resolutiivosas kuulutamisest, so. 06.05.2015.a.

APELLATSIOON ID:

siseruumides puudus õiguslik alus – kohtumäärus. KrMS § 126 lg 5 sätestab, kui

jälitustoimingu tegemiseks või selleks vajalike tehniliste abivahendite paigaldamiseks ja eemaldamiseks on vaja varjatult siseneda hoonesse, ruumi, sõidukisse, piiridega alale või arvutisüsteemi, taotleb prokuratuur selleks eraldi eeluurimiskohtuniku loa. Kohus leidis, et kuivõrd varjatud jälgimist teostati Paldiski, Rae 38 asuva hoone selles osas, kuhu inimestel oli vaba juurdepääs, sinna tehnilisi abivahendeid ei paigaldatud, seega puudus ka vajadus

hoonesse varjatult siseneda ja selleks täiendavalt eeluurimiskohtunikult KrMS § 126 lg 5 sätestatud luba taotleda. Selline seisukoht ei ole kooskõlas asjas uuritud tõenditega, ilmselgelt on videosalvestiste tegemiseks ning fotode pildistamiseks vajalik tehniliste seadmete paigaldamine. Ei ole usutav, et tehnikavahendite paigaldamine toimus avalikult ajal, mil hoonesse oli vaba sissepääs kõigil isikutel. Kohtu põhjendused jälitusloa ja selle alusel tehtud toimingute seaduslikkuse kohta on kantud soovist seadustada nimetatud teel saadud tõendid. Jälitustegevuse tulemina saadud tõendid ei ole käesolevas asjas kohtukõlbulikud ning lubatud tõendid. Seega on kohus rikkunud ausa ja õiglase kohtupidamise põhimõtet. Apellant leiab, et kirjeldatud menetlusõiguslikud rikkumised on viinud ebaõigele materiaalõiguse kohaldamisele ning M.P süüdimõitmine ei ole põhjendatud ega seaduslik. Kohus on rikkunud muuhulgas ka süütuse presumptsiooni põhimõtet, mille kohaselt tuleb kahtlused tõlgendada süüdistatava kasuks. Arvestades eeltoodut leiab apellant, et Harju Maakohtu 06.05.2015.a. kohtuotsus tuleb tühistada ja M.P õigeks mõista. 3.2 S üüdistatava L.S kaitsja Andrus Repnau ühistada palub Harju t Maakohtu 6.05.2015.a. kohtuotsus kriminaalasjas nr. 1-14-8523 (13221000090 ) L.S i süüdimõistmise ja karistamise osas ja teha uus otsus, millega L.S õigeks mõista. Mõista Eesti Vabariigilt õigusabi eest valitud kaitsja tasu summas 2400 eurot ja kanda see riigi tuludest L.S i arveldusarvele. Apellant on seisukohal, et kohtuotsus tuleb tühistada kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise ja selle st tulenevalt materiaalõiguse ebaõige kohaldamise tõttu. Maakohus on rikkunud ausa ja õiglase kohtumenetluse põhimõtet mis on käsitletav kriminaalmenetlusõiguse rikkumisena KrMS § 339 lg 1 p 12 järgi. Nimetatu tuleneb apellandi arvates kohtu põhjendustest jälitustegevuse lubatavuse kohta. Kohus leidis esmalt, et jälitustegevuse loa andmine poole tunniga on eluliselt usutav, kuna kriminaalmenetlust võidi alustada ka varem. Ilmselt selline järeldus on soovist lugeda jälitustegevus seaduslikuks. Menetlust võidi küll varem alustada, kuid dokumentaalne teade prokuratuurile edastati 16.10.2013 kell 8.57 , ehk siis taotlus jälitusloa andmiseks on edastatud sel ajal ning pole ühtegi tõendit, mis kinnitaks, et prokuratuur juba varem võis alustada jälitusloa vormistamist. Jälitusluba on põhjalik dokument, mis peab sisaldama infot ja põhjendust selle loa andmise vajalikkuse kohta. Seadus küll ei sätesta loa taotlemisel prokuratuurist kirjaliku ja põhjendatud taotluse olemasolu, kuid sellest ei saa tuleneda ka pealiskaudne loa taotlemine. Kahtlemata tuleb prokuratuuril loa väljastamiseks teostada kontroll loa taotlemise põhjendatuse üle ning koostada seejärel dokument - jälitusluba. Kuna peale teate saamist oli luba valmis 31 minutiga seadsid kaitsjad kahtluse alla selle dokumendi võimaliku koostamise hiljem ja tagantjärgi kuupäeva ja kellaajaga, millest võib järeldada , et jälitustegevust alustati enne jälitusloa tegelikku valmimist. Apellant leiab et kohtu põhjendus kriminaalmenetluse varasemast alustamisest ei lükka ümber nimetatut kahtlusi. On õige et kriminaalmenetlust alustatakse esimese uurimis - või menetlustoiminguga , kuid antud kriminaalasjas puuduvad igasugused viited selle menetluse varasema alustamise kohta, mistõttu on põhjendamatu ka kohtu väide , et tõendite pinnalt oleks selge menetluse varasem alustamine. Lisaks ülaltoodule leiab apellant , et kohus on ka lugedes jälitustegevust L.S i suhtes tervikuna seaduslikuks rikkunud ausa ja õiglase kohtupidamise printsiipi. Jälitusloa nr. 1411 kohaselt on antud õigus jälitustegevuseks ET ja M.P jälitamiseks. L.S i suhtes jälitusluba väljastatud ei

ole. Kohtu põhjendus viitega Riigikohtu lahendile , et tegemist on niinimetatud juhuleiuga on alusetu. Nimelt tulenevalt materjalidest ei ole tegemist mitte L.S i suhtes juhuleiuga mingist teisest seaduslikust jälitustegevusest, vaid tema suhtes on koostatud jälitustegevuse protokoll viitega jälitusloale, milles aga puudub luba tema jälitamiseks. Apellant leiab et selline tegevus on olnud lubamatu ning ebaseaduslik ning kohtu põhjendused viitavad kohtu soovile igal juhul jälitustegevust seaduslikuks tunnistada. See on aga ausa ja õiglase kohtupidamise printsiibi rikkumine. Lisaks sellele seadsid kaitsjad kahtluse alla ka jälitustegevuse selle loa alusel siseruumides. Apellant jääb samuti kohtus esitatud seisukoha juurde , et tulenevalt toimiku materjalidest (fotodest) on jälitustoimingut teostatud siseruumides ja selge on ka see , et mitte avalikult vaid varjatult , milleks aga seadusandja on kehtestanud teised normid, st. puudus eeluurimiskohtuniku luba. Apellandi arvates ei piisa kohtu põhjendusest et tegemist on vaba juurdepääsuga avaliku ruumiga ning puudus vajadus tehnilisi abivahendeid paigaldada. Olukorras kus teostatakse varjatud jälgimist ei ole meil teada , millist tehnikat kasutatakse ( reeglina on see ju salastatud info ) Seega ei saa ka väita , et pole rikutud KrMS § 126 -4 lg 5 sätestatud nõudeid. Kuna kogumis on jälitustegevusega rikutud seadust mitmel moel tuleb ka jälitustegevusega saadud teave tunnistada koh tukõlbmatuks. Kohus on nimetatud menetlusõigusnormi rikkumisega jõudnud materiaalõiguse ebaõigele kohaldamisele. Apellant on seisukohal , et tunnistajate ütlused on olnud küllaltki ebakindlad, muutlikud ja omavahel vastuolulised. Kohtuvaidlustes andis apellant neile ütlustele hinnangu ning jääb apellatsioonis nende juurde. Ma ei pea vajalikuks neid korrata. Viitan vaid, et tunnistaja VU ei räägi L.S ist , tunnistaja AT on isik, kes valida ei saanudki, kuid tema sõnade kohaselt raha võttis. Tunni staja NG hääletas ise hoopis k ellegi T poolt, kuid samuti võttis tema sõnade kohaselt raha. Tunnista ja AD nägi vaid, et õde ja vanaema midagi omavahel rääkisid. Ka on apellant seisukohal, et kaitsja tunnistajat KI viis segadusse prokuröri küsitlemisviis, mistõttu ta ka lühikese aja jooksul rääkis väga erinevat juttu. Kohus kõrvutab tunnistajate ütlusi jälitusprotokolliga ja leiab, et tunnistajad on tõendanud L.S i osalust ja tunnistajate ütlused haakuvad jälitustoimingutega saadud tõenditega. Kuivõrd kaitsja on seisukohal, et jälitustoiminguga saadud teave on tervikuna kohtukõlbmatu tõend ei saa ka seda teavet võrrelda teiste tõendiga. L.S oma süüd pole tunnistanud ja leiab, et kohus on tema süüdimõistmisel tõendeid valesti hinnanud ning seetõttu ka valedele järeldustele jõudnud. Eeltoodule tuginedes leiab apellant, et kohtuotsus tuleb tühistada ja L.S õigeks mõista. 3.3 Süüdistatava J.U kaitsja Leelo Viil ühistada Harju palub tMaakohtu 06. mai 2015. a otsus kriminaalasjas nr 1-14-8523 (13221000090) J.U süüditunnistamises KarS § 162 lg 1 (varasemalt KarS § 164) järgi ning t eha uus otsus, millega mõista J.U õigeks. Apellant leiab, et Harju Maakohtu 6. mai 2015. a otsuse tegemisel on ebaõigesti kohaldatud materiaalõigust ja rikutud kriminaalmenetlusõigust. Harju Maakohus on hinnanud tõendeid vääralt ja ühekülgselt ning teinud neist ebaõigeid järeldusi, lähtudes seejuures oletustest ja tõlgendades kõrvaldamata kahtlused süüdistatava kahjuks. Samuti on kohus tähelepanuta jätnud jälitustegevusega seoses asetleidnud seaduserikkumised ning rajanud otsuse kohtukõlbmatutele tõenditele. Kohus on piisavate ja veenvate põhjendusteta arvestamata jätnud süüdistatavate ja kaitsjate seisukohad. Süüdistatav J.U ei tunnistanud end temale esitatud süüdistuses süüdi ning kohtuliku uurimise käigus ütlusi anda ei soovinud. Prokuratuuri taotlusel avaldas kohus tema poolt kohtueelsel uurimisel antud ütlused. Maakohus leidis, et kõrvutades kõiki kriminaalasjas kogutud tõendeid kogumis ei ole süüdistatavate ütlused usaldusväärsed ja ei haaku teiste tõenditega ning need tuleb tõendite kogumist välja jätta. Leian, et J.U kohtus antud selgitused riimuvad

süüdistatavate ja tunnistajate ütlustega, samuti teiste tõenditega. Tunnistaja AT NG , AD ütlustest ei nähtu mingit konkreetset informatsiooni selle kohta, et J.U oleks vahetult kellelegi raha üle andnud või siis sellele mingilgi viisil kaasa aidanud. Tunnistaja VU’e ütluste hindamisel ei saa jätta tähelepanuta asjaolu, et kohus avaldas seoses vastuoludega tunnistaja kohtueelses menetluses antud ütlused, mille kohaselt raha pakkus talle SŽ, kes on tema tuttav. Kohtuistungil sattus tunnistaja prokuröri ja L.S i kaitsja küsimustele vastates segadusse, jõudes lõpuks järeldusele, et mõlemad isikud pakkusid talle raha. VU vastas L.S i kaitsja küsimusele, et enne kohtuistungit vestlesid temaga nii uurija kui ka prokurör. Seadus ei keela otseselt tunnistajate mälu värskendada enne kohtus ütluste andmist. Samas on kohtupraktikas korduvalt rõhutatud, et sellist vestlemist ja tunnistaja mõjutamist on sageli raske piiritleda. Kindlasti on aga tunnistaja võimalikule mõjutamisele vaja kohtu poolt erilist tähelepanu pöörata olukorras, kus isik muudab pärast vestlust prokuröriga ütlusi ja kirjeldab sündmusi kohtuistungil varasemast erinevalt. Maakohus on jätnud nimetatud asjaolu arvestamata ning VU ütluste usaldusväärsusele eeltoodu kontekstis hinnangu andmata. Kaitsja on seisukohal, et isegi kui lugeda tõendatuks VU-leJ.U ettepaneku poolt tegemine h ääletada M.P poolt ei ole käesolevas episoodis kuriteokoosseis täidetud. VU kohtus antud ütluste kohaselt oli tunnistaja kindel, et ajutise elamisloa tõttu ta hääletada ta ei saa, mida tunnistaja ütles kõigepealt SŽ-le pärast ka süüdistata vale. Seega isegi kui lugeda VU ütlused usaldusväärseteks, järeldub neist üheseltmõistetavalt, et J.U oli informeeritud sellest, et VU ei omanud hääleõigust, mille teostamist oleks olnud võimalik raha andmisega mõjutada. Kuivõrd kuritegu ei olnud objektiivselt võimalik toime panna ning J.U oli kõigist asjaoludest õigesti informeeritud, ei saanud käesoleval juhul ka tegemist olla eksimusega ja sellest tulenevalt kõlbmatu kuriteokatsega. Maakohus on käesolevas asjas järelduste tegemisel lugenud kaalukaks jälitustegevusega saadud teavet. Apellant on eisukohal, et jälitustegevuses ei ole järgitud seaduse nõudeid ning seetõttu saanud kohus jälitustoimingutega kogutud teavet otsuse tegemisel arvestada. Kaitsjad on kogu menetluse vältel korduvalt märkinud, et jälitustegevus käesolevas asjas ei toimunud seaduslikult. Seaduserikkumine jälitustegevusega tõendeid kogudes tähendab automaatselt ka saadud teabe kasutamiskeeldu tõendina. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsuse nr 3-1-1-3111 kohaselt jälitustoimingu käigus asetleidnud mistahes menetlusõiguse rikkumine toob endaga automaatselt kaasa saadud teabe tõendina kasutamise lubamatuse. Käesolevas asjas on ilmne, et kriminaalasjas ei ole kõikide jälgitud isikute suhtes jälitustegevuseks luba antud. Leian, et isegi kui kohus on andud loa ühe isiku suhtes jälitustoimingute tegemiseks, ei tähenda see, et jälgida võib piiramatult teisi isikuid. J.U nime ei ole märgitud jälitusloas, seega ei olnud ta isikuks, kelle kohta võis jälitustoimingutega andmeid koguda. J.U ga koos ei viibinud M.P ega ET, kelle osas oli luba olemas. Jälitustoimingud on ebaseaduslikud, kuna jälitusluba on antud prokuröri poolt ja toimingute kohaks on märgitud Rae tn 38, Paldiski ja selle lähiümbrus. Salvestustest ei nähtu, et kõik toimingud on teostatud Rae tn 38 lähiümbruses. Samuti nähtub jälitustoimingute protokollidest, et varjatud jälgimine on teostatud ka hoone sees. KrMS § 1264 lg 5 kohaselt kui jälitustoimingu tegemiseks või selleks vajalike tehniliste abivahendite paigaldamiseks ja eemaldamiseks on vaja varjatult siseneda hoonesse, ruumi, sõidukisse, piirdega alale või arvutisüsteemi, taotleb prokuratuur selleks eraldi eeluurimiskohtuniku loa. Seega on seaduses üheseltmõistetavalt sätestatud, et selliste jälitustoimingute tegemiseks, mis käesoleval juhul toimusid varjatult Paldiskis Rae tn 38 hoones sees, oli vajalik kohtuniku luba, mida ei ole antud. Kaitsjad on põhjendatult juhtinud tähelepanu kohtule esitatud tõendile number 1, milleks on teatis 16.10.2013. a kriminaalasja 1321000090 alustamisest KarS § 164 tunnustel, vastav e-kiri on saadetud 16.10.2013. a kell 08.57. Prokurör on jälitustegevuse loa allkirjastatud digitaalselt 16.10.2013. a kell 09.28. Nimetatud väga lühikest ajavahemikku

(mis on ilmselgelt ebapiisav motiveeritud loa koostamiseks) silmas pidades on kaitsjad põhjendatult väljendanud kahtlust, et käesoleval juhul võib olla tegemist teatud määral fabritseeringuga. Olles kindlal seisukohal, et jälitustoimingutega saadud tõendid ei ole kohtukõlblikud, märgin siiski, et salvestustest nähtuvalt on J.U tegevus olnud tagasihoidlik, piirdudes üksnes jutuajamiste juures viibimisega. Käesolevas asjas kohtuliku uurimise käigus esitatud ning kohtu poolt arvestatud tõenditest nähtu konkreetset informatsiooni selle kohta, et J.U oleks vahetult kellelegi raha üle andnud või sellele kaasa aidanud. Riigikohus on rõhutanud seisukohta, et mitme süüdistatavaga kriminaalasjas tähendab eelöeldu vältimatult seda, et kohtuotsuse pinnalt peab olema jälgitav, millise tõendi alusel luges kohus tõendatuks igale süüdistatavale omistatud kuriteo (vt RKKKo nr 3-1-1-41-12). Riigikohtu lahendite kohaselt peab iga kaastäideviija panus süüteo toimepanemisse olema oluline. Tunnistamaks isikut süüdi kaastäideviijana, peab kohus sellist järeldust põhjendama ja ära näitama need faktilised asjaolud, mis on aluseks väitele, et konkreetne isik on andnud kaastäideviimise kvaliteediga teopanuse ühise teoplaani realiseerimisse (vt RKKKo nr 3-1-1-101-05, p 8). Otsustamaks, kas tegemist on kaastäideviimisega, tuleb kohtul tuvastada iga toimepanija panus teosse, analüüsides seda kõigi ülejäänud isikute teopanuste suhtes tervikuna. Seega peab kohtuotsuses olema obligatoorselt kirjeldatud kõigi grupi liikmete tegusid. Vaid sel teel on võimalik kindlaks teha, kes toimepanijatest täitis keskset rolli, s.t osales täideviijana, ning kellele neist olid pandud vaid abistavad ülesanded, ehk kes osales osavõtjana. Vaidlustatavast otsusest ei nähtu, millel põhineb kohtu hinnang, et J.U on andnud kaastäideviimise kvaliteediga teopanuse ühise teoplaani realiseerimisse. Ei ole eluliselt usutav, et isikule, kes on vahetult läbi teinud mitu infarkti ja insulti ja just viibinud haiglas, kellel on kuulmise ja väljendamise raskused, antakse ülesandeid seoses väidetava kuriteoga. Ilmselgelt ei ole selline isik oma terviseseisundist tulenevalt võimeline selliseid ülesandeid täitma. Füüsiliselt J.U ei ole võimeline rääkima oma invaliidsuse tõttu ja on terviseseisundi tõttu ta ei saa ta kedagi agiteerida, sest ta ei saa rääkida, kuna tal tekivad kõris krambid. J.U oli insult ja vasak pool on tal halvatud. Ta ei saa ennast riidesse panna ega riidest lahti võtta, teised aitavad teda. Maakohus ei ole nimetatud asjaolusid J.U süüditunnistamisel arvestanud ja J.U kaitsja sellekohastele väidetele hinnangut andnud. Eesti Vabariigi põhiseaduse §22 lg- st2 tulene valt ja KrMS §7 lg-s 3 sätestatud in dubio pro reo põhimõtet aluseks võttes tuleb tõlgendada tekkinud kahtlused kahtlustatava kasuks. Kohtuistungil uuritud tõenditele tuginedes ei osutunud võimalikuks kõrvaldada kahtlusi süüdistatava tegevuses süüteokoosseisu esinemise kohta. Seetõttu tulnuks kohtul igal juhul lähtuda kriminaalmenetluses kohaldatavast in dubio pro reo põhimõttest. Eeltoodut arvesse võttes ei ole käesolevas kriminaalasjas kogutud piisavalt tõendeid selle kohta, et J.U oleks toime pannud KarS § 162 lg 1 (varasemalt KarS § 164) järgi kvalifitseeritava kuriteo, mistõttu tuleb ta nimetatud süüdistustes õigeks mõista. 3.4 Süüdistatava G.U kaitsja Kristina Suvalova palub t ühistada Harju Maakohtu 06. mai 2015. a otsus kriminaalasjas nr 1-14-8523 G.U KarS § 162 lg 1 (enne 01.01.2015.a KarS § 164) järgi süüdimõistmise osas ning teha tühistatud osas uus otsus, millega mõista G.U süüdistuses KarS § 162 lg 1 (enne 01.01.2015.a KarS § 164) õigeks või saata kriminaalasi esimese astme kohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus. Vähendada esimese astme kohtu poolt G.U-lt väljamõistetud menetluskulud. Apellant leiab, et kohtuotsuses sisalduvad põhjendused ei anna alust G.U-le inkrimineeritava kuriteo süüksarvamiseks. Asjas puuduvad usaldusväärsed tõendid, et süüdistuses märgitud häälte ostmine on üldse aset leidnud. Asjas olid läbi viidud jälitustoimingud ning arvestades seda, kui palju isikuid on üldse hääletanud, juhul, kui häälte

ostmine oleks tõesti aset leidnud, siis ei saanud isikute arv, kellele oli pakutud raha hääletamise eest piirduda vaid kolme naisega, kes on kohtus ka üle kuulatud. Tunnistajad NG ja AT, kes on andnud ütlusi väidetava häälte ostmise kohta, on oma pereliikme kaudu seotud võlaõiguslikult M.P AT ga, nimelt abikaasa ning M.P vahel on ebameeldivaid suhteid, seoses sellega, et viimane ei tasunud tunnistaja abikaasale tehtud töö eest. Seega ei saa välistada, et AT andis ebatõeseid ütlusi süüdistatavate vastu isiklikel põhjustel. Apellant jääb seisukohale, et antud asjas on jälitustoimingud läbi viidud ebaseaduslikult, kuna peale M.P ei olnud lubatud teiste süüdistatavate suhtes jälitustoiminguid teha, jälitusprotokollid aga koostatud eraldi kõikide süüdistatavate kohta, seega tegemist on lubamatu tõendiga. Apellant leiab, et kohtu viide Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsusele kriminaalasjas nr 3-1-1-10-11 ei ole asjakohane. Jälitustegevuse näol on tegemist nii intensiivselt isiku põhiõigusi riivavate toimingutega, et mingi analoogia kohaldamine ega järeleandmised ei ole õigusriigis vastuvõetavad. Nimetatud osas leidis kohus, et varjatud jälgimist teostati Paldiski, Rae 38 asuva hoone selles osas, kuhu inimestel oli vaba juurdepääs, sinna tehnilisi abivahendeid ei paigaldatud, seega puudus ka vajadus hoonesse varjatult siseneda ja selleks täiendavalt eeluurimiskohtunikult KrMS § 1264 lg 5 sätestatud luba taotleda. Apellant on seisukohal, et kohtu vastav järeldus ei tugine asjas kogutud tõenditel, kuna kohtuliku uurimise käigus ei ole tuvastatud, kuidas siseneti hoonesse, samas ei ole teada, kuidas olid salvestised tehtud, s.o mis tehniliste vahendite abil ning kuidas neid hoonesse toodi ja seal paigaldati. Seega tuleb jälitusprotokollid koos lisadega, s.h videosalvestused, jätta tõendite kogumist välja, kuna vastavad jälitustoimingud on läbi viidud seadust rikkudes ning puudub seaduslik alus nende osaliseks aktsepteerimiseks. Kohtu viited jälitustoimingute käigus saadud salvestistele ei tõenda veel G.U poolt kuriteo toimepanemist, kuna tema viibimine märgitud kohtades ning inimestega suhtlemine ei tähenda veel midagi ebaseaduslikku. Süüdistus põhines peamiselt tunnistajate NG ja AT ütlustel. Kaitsja juhtis kohtu tähelepanu sellele, et nende isikute ütlused nendele väidetava häälte ostmise pakkumise kohta ei ole usaldusväärsed. Tunnistaja AT andis ütlusi, et neile vanaemaga öeldi, et Tšertšiku poolt hääletamise eest antakse raha ning seda olevat öelnud G.U . Samas kinnitas tunnistaja, et mäletab toimunut umbkaudselt, „detaile ja üksikasju, väikeseid nüansse, kes ja mida rääkis, ei ole võimalik alati meelde jätta“, ega mäleta sõna -sõnalt, kuidas talle räägiti hääletamisest. Nimetatud tunnistaja ütlused osas, mis puudutab seda, kes rääkis sellest, et hääletamise eest pakutakse raha, erinesid diametraalselt sellest, mida ta rääkis kohtueelses menetluses ning olid seega avaldatud, nimelt väitis ta seal, et raha maksmisest hääletamise eest rääkis lühema kasvu mees, s.o J.U, valimisosakonna juurde läks tunnistaja aga G.U -ga. Kohtus ei suutnud tunnistaja seda erinevust ütlustes veenvalt selgitada, seega tuleb selle tunnistaja ütlused osas, kes rääkis, et hääletamise eest saab raha, lugeda mitteusaldusväärseteks ning jätta neid tõendite hulgast välja tunnistaja NG, kes oli vaidlusalusel ajal AT-ga koos ei kinnitanud oma lapselapse kohtus öeldu, et G.U oli väidetavalt rääkinud rahast hääletamise eest. Ta ütles, et keegi süüdistatavatest rääkis. Samas ei osanud tunnistaja meenutada, mida täpselt öeldi, ütles et nad lihtsalt ajasid juttu. Ka selle tunnistaja ütlused osas, mis puudutas seda, kes rääkis raha saamise võimalusest hääletamise korral ei saa lugeda usaldusväärseteks, kuna kohtueelses menetluses väitis ta, et raha pakkus talle J.U, kuid kohtus rääkis, et ei mäleta, kes rääkis. Seega tuleb selles osas jätta tema ütlused tõendite hulgast välja. Isegi juhul, kui lähtuda nende tunnistajate ütlustest, ei suutnud keegi nendest täpsemalt öelda, kuidas konkreetselt oli öeldud rahast hääletamise eest, nimelt sellest sõltub, kas seda võib käsitleda vara või muu soodustuse lubamisena või lihtsalt üldise info edastamisena, mis ei ole KarS § 162 koosseisuga h õlmatud. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 17.11.2014.a otsuses nr 3-1-129-14 p-s 10 kohaselt: „Isiku süüküsimuse lahendamisel ei lähtuta üksnes kahtlusest, et isik võib kuriteoga seotud olla, vaid see seos tuleb tõsikindlalt tuvastada. Olukorras, kus võrdsel

määral on võimalikud kaks vastupidist versiooni, on kohtu jaoks tegemist KrMS § 7 lg 3 mõttes kahtlusega, mis tuleb juhul, kui selle kõrvaldamiseks ei astuta täiendavaid tõendamisalaseid samme, tõlgendada süüdistatava kasuks“. Apellant viitab ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 18.12.2006.a otsusele nr 3-1-1-82-06 , 3-1-1-114- 13, 3-1-1-29-14 p- s 10, 3-1-1-114-13, 3-1-1-82-06. Seega leiab, et kogutud tõendid ei ole piisavad G.U süüdimõistmiseks ning KrMS § 7 lg 3 kohaselt tuleb tõlgendada kriminaalmenetluses kõrvaldamata kahtlus süüdistatava süüdiolekus tema kasuks ning seega palun G.U talle inkrimineerivas kuriteos õigeks mõista. 3.5 Prokurör palub t ühistada Harju Maakohtu 06.05.2015 otsus kohtuasjas nr -14-8523

osas, millega M.P-le mõisteti karistuseks vangistus 4 kuud, millest arvati maha eelvangistuses viibitud aeg 2 päeva ja milline karistus jäeti täielikult täitmisele pööramata KarS § 73 alusel 1 aasta pikkuse katseajaga. Prokurör palub mõista M.P le karistus vastavalt prokuröri poolt I astme kohtus kohtuvaidlustes küsitule: 9 kuud vangistust, millest arvata maha eelvangistuses viibitud aeg 2 päeva. Vastavalt KarS § 73 lg -le 1 määrata kohesele ärakandmisele vangistus 1 kuu, ülejäänud vangistus 7 kuud ja 28 päeva jätta täitmisele pööramata 2 aasta 6 kuu pikkuse katseajaga. Muus osas jätta Harju Maakohtu viidatud kohtuotsus muutmata. Prokuratuur vaidlustab M.P le mõistetud karistuse, kuivõrd see ei vasta kuriteo raskusele ja süüdimõistetu isikule ning seda järgmistel motiividel. Karistuse mõistmisel tuleb KarS § 56 lg 1 alusel eelkõige lähtuda isiku süüst, kuid arvestada tuleb ka võimalusi mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Ka kohtupraktikas on rõhutatud, et karistuse põhiliseks kriteeriumiks on isiku süü, kuid karistuse mõistmiselt tuleb silmas pidada ka karistuse eri- ja üldpreventiivseid kaalutlusi (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus nr 3-1-1-58-13 p 8). Riigikohus on korduvalt osutanud oma otsustes karistuse mõistmise metoodikale, mille kohaselt „tuleb karistuse mõistmiselt lähtepunktiks võtta karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ja karistust kergendavad ning raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. See karistuse määr võib jääda kas üles - või allapoole sanktsiooni keskmist määra ja selliselt saadud süüle vastava karistuse ülemmäära korrigeeritakse eri- ja üldpreventsiooni kaalutlustest tulenevalt“ (Riigikohtu 16.02.2015 otsus nr 3-1-1-63-14 p. 15.2) Harju Maakohtu ülalpool tsiteeritud karistuse motiividest nähtub, et kohus ei ole andnud sisulist hinnangut süüdistatavate süü suurusele. Kohus on vaid nentinud, et arvestab karistuse mõistmisel M.P süü suurust, kuid kas tegemist on kohtu hinnangul suure, keskmise või väikese süüga, pole kohus oma otsuses sõnaselgelt väljendanud. Kohus on märkinud samuti, et arvestab raskendava asjaoluna kuriteo toimepanemist grupis, kuid sisuliselt jättis kohus selle asjaolu M.P le karistust mõistes arvestamata. Kohus jättis arvestamata samuti asjaolu, et süüdistuse kohaselt, mille kohus luges tõendatuks, heidetakse M.P le ette kolme kuriteoepisoodi toimepanemist, kusjuures kõikide episoodide osas oli M.P organiseerija ja koordineerija roll. Episoodide arvust tulenevalt ei saa väita, et M.P süü on keskmisest väiksem. Samuti ei saa, arvest ades M.P rolli kuriteo toimepanemises, asuda seisukohale, et tema süü on teise toimepanija L.S i süü suurusega võrdne. Prokurör on seisukohal, et kui kohus oleks kõik ülalmainitud asjaolusid sisuliselt arvestanud, pidanuks ainuüksi M.P süü suurusest tulenevalt temale mõistetud karistuse määr olema sanktsiooni keskmisest kõrgem. Seega pidanuks karistus olema pikem kui 6 kuud vangistust, kuivõrd sanktsiooni määra on kohus KarS § -s 5 sisalduva tagasiulatuva jõu ke elu põhimõtet arvestades õigesti määratlenud. Samuti on kohus karistust individualiseerides

jätnud arvestamata eripreventiivsed kaalutlused, milliseid mõjutab süüdistatava suhtumine oma tegudesse. Kohus on küll õigesti tõdenud, et M.P oma süüd ei tunnista, kuid sisuliselt jättis süüdistatava suhtumise tema üle toimuvasse kohtumõistmisesee karistuse individualiseerimisel täiesti kõrvale. Tuletagem meelde, et enne esimest sisulist kohtuistungit näitas süüdistatav Tšertšik Harju Maakohtu kohtumajas ajakirjanikele (loe - avalikkusele) keskmist sõrme. Sellega väljendas ta ilmekalt oma suhtumist Eesti Vabariigi kohtumõistmisesse tervikuna. Sisult samale positsioonile on süüdistatav jäänud ka kogu järgneva kohtumenetluse käigus: ta on väitnud, et tema suhtes toimuv kohtupidamine on tema poliitiliste konkurentide kätetöö ja kogu õiguskaitsesüsteem nii menetlusasutuse kui ka prokuratuuri näol tantsib võimul oleva partei (toona oli justiitsministriks sotsiaaldemokraatide esindaja) pilli järgi, kiusates teda, ausat kodanikku ilma igasuguse objektiivse põhjuseta. Siiski leidis kohus, et M.P süü on piisavalt tõendatud. Kas tõesti võib loota, et selliselt kohtumenetluse kestel mõtleva isiku suhtumist suudab muuta 4 kuune tingimisi vangistus? Kohus ei võtnud karistust täitmisele pööramata jättes ja katseaja pikkust määrates arvesse ka ühte olulisemat eripreventiivset kaalutlust. Nimelt ei pööranud kohus tähelepanu vajadusele tagada, et sama isik ei paneks edaspidi kuritegusid toime. Selle eesmärgi saavutamiseks taotleski prokurör süüdistatav M.P le keskmise pikkusega katseaja määramist, mille kestus hõlmaks ka tulevasi kohaliku omavalitsuse volikogu valimisi sügisel 2017. Kohus ei ole prokuröri selle kaalutluse üle arutlenud ega põhjendanud, miks keskmise pikkusega katseaeg on konkreetse süüdistatava eripreventiivset prognoosi arvestades liialt pikk. Kui kohus oleks kõiki eripreventiivseid kaalutlusi arvesse võtnud, oleks ta M.P süü suurusele vastavat karistusmäära, mis on kõrgem kui kuni 31.12.2014 kehtinud sanktsiooni keskmine määr, korrigeerinud veelgi ülespoole. Samuti ei oleks kohus saanud piirduda lühima võimaliku katseajaga. Üldpreventsiooni all mõistetakse teatavasti karistuse ühte eesmärki - avaldada mõ ju teistele isikutele selliselt, et nad hoiduksid taoliste kuritegude toimepanemisest. Seadusandja on üldpreventiivseid kaalutlusi tähistanud KarS § 56 lg s- 1 väljendiga õiguskorra kaitsmise huvid. Just nimelt õiguskorra kaitsmise huvid on asjaolu, mida Harju Maakohus, mõistes M.P le karistuse, mis isegi ei küüni kuni 31.12.2014 kehtinud KarS § 164 sanktsiooni keskmise määrani, jättis üldpreventiivseid kaalutlusi täielikult arvestamata. Kohus on nentinud, et M.P käitumine oli suunatud valimisvabaduse vastu, tema näol on kohtu hinnangul tegemist isikuga, kes ebaausaid võtteid valides on avaldanud soovi saada rahvaesindajaks ja kahjustanud riigivõimu usaldusväärust tervikuna. Samas ei ole kohus neid asjaolusid sisuliselt arvestanud. Nimetatud asjaolude arvestamise korral pidanuks kohus tõdema, et arvestades vastava valdkonna kuritegudes kohtupraktika nappust ja ühtlasi tõsiasja, et kõnealust kriminaalasja arutati üldmeneltuses, on äärmiselt ohtlik kohtupraktikat luues anda avalikkusele märguanne, et valimisvabaduse vastu suunatud kuritegudele, isegi siis, kui isik tunnistatakse süüdi riiki enim koormavas menetlusliigis, ei järgne tõsiseltvõetavat karistust. Ka siis mitte, kui isikul tuvastatakse taolise kuriteo toimepanemisel kandev roll. Ning isegi siis mitte, kui kohtu all on isik, kes ebaausaid võtteid kasutades on osutunud valituks rahvast esindama. Kui kohus oleks õiguskorra kaitsmise huvisid nõuetekohaselt arvestanud, oleks kohus nõustunud prokuröriga, et n.n šokivangistus on hääli osta püüdnud kohaliku omavalitsuse volikogu liikmele ainus mõeldav karistus, mis näitab ka teistele tulevastele kandidaatidele ja laiemale avalikkusele, et sellele kuriteole järgneb vältimatult riigi selge ja tajutav hukkamõist. Harju Maakohus ei ole jälgitavalt eristanud karistuse liigi ja määra valikut tingivat põhjendust karistuse osalise tingimise pööramata jätmise põhjendustest. Nagu ülalpool viidati, on kohus loetlenud erinevaid asjaolusid, mis kohtu hinnangul tingivad M.P le karistusena vangistuse mõistmist alla sanktsiooni keskmist määra, kuid pole välja toonud ühtegi asjaolu, mis tingiks alla sanktsiooni keskmist määra oleva karistuse täitmisele pööramata jätmise. Kohus on küll väljendanud veendumust, et ka täies ulatuses

täitmisele pööramata jäetud karistus avaldab süüdimõistetule piisavalt preventiivset mõju, kuid kohtu veendumuse kujunemine ei ole jälgitav. Ometigi sätestab KarS § 73 lg 1, et kui kohus, arvestades kuriteo toimepanemise asjaolusid ja süüdlase isikut, leiab, et näiteks karistuse ärakandmine süüdimõistetu poolt ei ole otstarbekas, võib kohus määrata, et karistus jäetakse täitmisele pööramata kas osaliselt või täielikult. Seadusandja väljendid „arvestades kuriteo asjaolusid ja süüdlase isikut“ ja „ei ole otstarbekas“ viitavad selgelt kohtu põhjendamiskohustusele. Ka Riigikohus on oma otsuses nr 3-1-1-70-10 (p. 28) kinnitanud, et karistuse kandmisest tingimisi vabastamiseks peab kohus ära näitama süüteo toimepanemise asjaolud ja süüdlase isikut iseloomustava eripära, mis muudab karistuse reaalse ärakandmise ebaotstarbekaks. Siinkohal ei ole kohaldu Riigikohtu poolt korduvalt väljendatud kohtu diskretsiooniõigusega kaasnev võimalus jätta põhistamata mõistetud karistuse täitmisele pööramine. Põhjendamiskohustuse puudumine ei kehti antud juhul seetõttu, et kui kohus mõistab karistuse, siis karistusseaduse loogika kohaselt eeldatakse, et see pööratakse täitmisele. Seetõttu ei peagi kohus eraldi põhjendama, miks karistus täitmisele pööratakse. Tegemist on reegliga, mis tuleneb seaduse loogikast. Seevastu kui kohus leiab, et karistust on võimalik täitmisele pööramata jätta, lasub kohtul põhjendamiskohustus, kuivõrd tegemist on erandiga reeglist. Harju Maakohtu vaidlustatavas otsuses puuduvad karistuse mõistmise üldistest motiividest eristatavad viited süüteo toimepanemise asjaoludele ja süüdistatava eripärale, mis tingivad kohtu hinnangul karistuse tingimisi täitmisele pööramata jätmise. Ülaltoodud põhjustel ei vasta apellandi hinnangul Harju Maakohtu poolt süüdistatav M.P-le mõistetud karistus tema poolt toime pandud kuriteo raskusele ja süüdimõistetute isikule, on vastuolus KarS § 56 lõikes 1 sätestatud põhimõtetega ja irdub Riigikohtu poolt ettekirjutatud karistuse mõistmise metoodikast.

PROKURÖRI SEISUKOHT:

taotle, vaid jätab selle vajaduse ringkonnakohtu otsustada. Kui ringkonnakohus kaitsjate võltsimiskahtlustega siiski kaasa ei lähe, on kohtul võimalik asuda prokuratuuriga sarnasele seisukohale, mille kohaselt asjaolu, kui kiiresti suudab prokuratuur argumenteeritud jälitustoimingu luba anda, sõltub küll mitmetest tingimustest: jälitustoimingu loa eeltäidetud dokumendivormi olemasolust, faktiliste andmete esitamise vormist, konkreetse prokuröri kogemusest ja trükkimiskiirusest, infosüsteemide koormatusest konkreetsel ajahetkel jms, kuid jälitustoimingu loa vormistamise kiirus eraldivõetuna ei mõjuta vähimalgi määral jälitustoimingu loa kehtivust ega selles esitatud argumentatsiooni paikapidavust. Kaitsjad on seisukohal, et ülalviidatud Põhja Ringkonnaprokuratuuri jälitustoimingu loa nr 1411 (16.10.2013) alusel võis olla lubatud jälitustoimingu teostamine üksnes süüdisatava M.P suhtes, kuid mitte süüdistatavate L.S i, R.J.U ja A. G.U suhtes, kuivõrd neid isikuid jälitustoimingu loas isegi ei mainita. Maakohus on kaitsjate kõnealust argumenti pareerinud kohtuotsuse leheküljel 24. Prokurör nõustub maakohtu põhjendustega ning rõhutab, et jälitustoimingu luba nr 1411 (16.10.2013) kriminaalasjas nr 13221000090 kujutab endast kombineeritud dokumenti, millega antakse luba mitmeks erinevaks jälitustoiminguks. Nimetatud loa kohaselt on üheks lubatud jälitustoiminguks M.P kui konkreetse isiku varjatud jälgimine ning teiseks on paikkonna - Rae 38 hoone ja selle lähiümbruse – varjatud jälgimine. Viimati nimetatud toimingu mõte ja eesmärk oli fikseerida paikkonnas toimuvat, sealhulgas paikkonnas viibivate isikute tegevust. Kuivõrd süüdistatavad L.S, R.Skripatšjov ja A. G.U, samuti teised isikud, kelle tegevus kajastub kohtule esitatud jälitustoimingu protokollides, nimetatud paikkonnas ajal, mil jälitustoimingu tegemine loa kohaselt oli lubatud, viibisid, on nende isikute varjatud jälgimine hõlmatud paikkonna varjatud jälgimise loast. Samadel põhjustel on nende isikute tegevuse kajastamine jälitustoimingu protokollides kooskõlas seaduse sätte ja mõttega. Kas varjatud jälgimise paikonnas viibivate isikute tegevust kajastada ühes või mitmes jälitustoimingu protokollis, on menetleja otstarbekusest lähtuv otsus, mis ei mängi jälitustoimingu seaduslikkuse ja sellega saadud tõendite lubatavuse vaatevinklist mingit rolli. Jälitustoimingu protokollile sätestatud vorminõudeid, mis tulenevad KrMS § 12610 lg-st 1 ja 2 on käesolevas kriminaalasjas järgitud. Kaitsjate argumente, millised puudutavad nende hinnangul vajalikku varjatud sisenemise loa puudumist, on maakohus käsitlenud kohtuotsuse leheküljel 24, viimases lõigus. Prokuröri nõustub täielikult maakohtu seisukohaga ning märgib vaid järgmist. Kaitsjad üritavad apellatsioonides samastada varjatud jälgimist ja varjatult sisenemist põhjendades varjatult sisenemise loa vajalikkust eelkõige sellega, et nii süüdistatavad kui ka teised isikud, kes viibisid 16.10.2013 Paldiskis, Rae 38 asuvas hoones ei teadvustanud varjatud jälgimise toimumist. Tõsi, varjatud jälgimist teostades ei pannud jälitusasutus Rae 38, Paldiskis asuva hoone külge hoiatavat silti suure kirjega eesti ja vene keeles „Ettevaatust, jälitustoimingud!“, nagu kaitsjatele oleks kindlasti meelepärane olnud. Kuid asjaolu, et jälitustoiming – antud juhul varjatud jälgimine – jääb selle teostamise ajal isikute eest varjatuks, tuleneb jälitustoimingu olemusest. KrMS § 1261 lg 1 kohaselt on jälitustoiming teatavasti isikuandmete töötlemine seaduses sätestatud ülesande täitmiseks eesmärgiga varjata andmete töötlemise fakti ja sisu andmesubjekti eest. Seega mistahes jälitustoiming, s.h varjatud jälgimine, mitte ainult jääb vaid peabki jääma selle õnnestumise korral teostamise ajal isikute eest varjatuks. Varjatud jälgimise luba on vastavalt KrMS 1265 lg-le 1 pädev andma prokuratuur olenemata sellest, kas varjatud jälgimist tehakse hoones sees või õues, maa peal, maa all, vees või õhus, eeldusel, et tegemist on Eesti Vabariigi territooriumiga. Kas hoones teostatava jälitustoimingu tegemiseks on vajalik ka varjatult sisenemise luba on faktiküsimus, vastus sõltub jällegi konkreetsetest asjaoludest ehk sellest, kas varjatud jälgimise teostamiseks või selleks vajalike tehnikavahendite paigaldamiseks või eemaldamiseks on konkreetsel juhul vaja varjatult, s.o

konkreetse hoone või ruumi valdaja teadmata või talle teadvalt tegelikest asjaoludest ebaõiget

ettekujutust luues, siseneda. Varjatult sisenemise mõiste tuleneb KrMS § 126 lg-st 6. Antud kriminaalasjas tuvastas maakohus jälitustoimikuga tutvudes faktipõhiselt, et varjatult sisenemist Paldiskis, Rae 38 aadressil asuvasse hoone fuajeesse ja I korrusel paiknenud valimisjaoskonna ruumi, ei toimunud. Ringkonnakohtul on samas asjaolus võimalik vajadusel veenduda ka isiklikult tutvudes PPA valduses oleva jälitustoimikuga nr 1322100048. Kuivõrd jälitustoimingute teostamise meetodid ja vahendid on RSVS § 8 p 1 kohaselt riigisaladus, ei saa taolist teavet lisada kriminaaltoimikusse ega ka selle üle avalikul kohtuistungil arutleda. Uue asjaoluna toovad kaitsjad apellatsioonides välja väite, et varjatud jälgimist ei teostatudki Paldiskis, Rae 38 aadressil oleva hoones ja selle lähiümbruses, vaid mujal. Kus mujal varjatud jälgimist teostati, kaitsjate apellatsioonidest ei selgu (vt J.U kaitsja apellatsiooni lk 8, G.U kaitsja apellatsiooni lk 3). Käesolevas kriminaalsajas koostatud jälitusprotokollide esimestel lehekülgedel paikneb Paldiskis, aadressil Rae 38 paikneva hoone ja selle lähiümbruse kaart, mille pinnalt on kohtul võimalik otsustada, kas jälitusprotokollis kajastatud kohad (olgu selleks Paldiski Kaubamaja, Rae 36 hoone, Rae 21 maja või mõni muu koht) on käsitletavad Rae 38 hoone lähiümbrusena. Siinjuures tuleb silmas pidada, et „lähiümbrus“ ei ole üheselt mõõtühikuga fikseeritav suurus ning selle sõna sisustamisel konkreetse paikkonna varjatud jälgimise loa kontekstis on vaja lähtuda jälitustoimingu eesmärgist. Täpsemalt pole prokuröril kahjuks võimalik kaitsjate apellatsioonides esitatud väidet pareerida, kuivõrd ka väide ise on konkretiseerimata. Kokkuvõtvalt leiab prokurör, et maakohus on kohtuotsuses andnud õige hinnangu jälitustoimingutega saadud tõendite lubatavusele ning on kaitsjate vastuväiteid piisava põhjalikkuse ja veenvusega seadusele tuginedes pareerinud. Jälitustoimingud viidi käesolevas kriminaalmenetluses läbi kõiki seaduse nõudeid järgides ning sellest tulenevalt on tegemist lubatava tõendiga. Seega on õige ja põhjendatud ka maakohtu tuginemine jälitusprotokollidele kui tõenditele nii faktiliste asjaolude tõendatuks lugemisel kui ka teiste tõendite usaldusväärsusele hinnangu andmisel. Kohus ei ole jälitustoimingutega saadud tõenditele hinnangut andes ja nendele kohtuotsust rajadest menetlusõigust rikkunud. Isikuliste tõendite hindamine - kaitsjad asuvad apellatsioonides üksmeelselt seisukohale, et maakohus on alusetult lugenud ebausaldusväärseteks süüdistatavate ütlused ning need kogumist välja jätnud. Kaitsjate hinnangul ei ole kohus süüdistatavate ütlustele antud hinnangut piisavalt veenvalt motiveerinud. Prokurör ei saa kaitsjate kõnealuse seisukohaga nõustuda. Maakohus on süüdistatavate ja ka tunnistajate ütluste usaldusväärsuse hindamisel kõrvutanud isikute ütlusi teiste mitteisikuliste tõenditega, hinnanud nende omavahelist kooskõla või vastuolusid nende vahel, vajadusel rakendanud täiendavalt elulise usutavuse kriteeriumit ning sellele tuginedes jälgitavalt esitanud kohtu siseveendumuse kujunemist ühe või teise menetlusosalise ütluste usaldusväärsuse küsimuses (vt maakohtu otsuse lk 26-32). Siinkohal on kohane meenutada, et menetlusõiguse rikkumisena on Riigikohtu uuema praktika kohaselt käsitletav vaid põhjenduse kui sellise puudumine. Menetlusõiguse rikkumiseks ei ole kohtu motiivide kokkuvõtlik esitus. Samuti ei tohi motiividega mittenõustumist samastada motiivide puudumisega, mida kaitsjad antud juhul just teevadki. Siinkohal on mõistlik peatuda vaid mõningatel aspektidel, mis on apellatsioonide fookuses. Süüdistatava K.L.S i kaitsja leiab, et tunnistaja KI ütlused on ebausaldusväärsed, kohus on neid M.P süü küsimuse otsustamisel arvesse võtnud alusetult, need tuleks tõendikogumist välja jätta. Millest tulenevalt kaitsja leiab, et tunnistaja aeti segadusse ja millistes faktilistes asjaoludes tunnistaja ütlusi andes eksis, apellatsioonist ei selgu. Tunnistaja KI ütluste vastuolulisusele viitab apellatsioonis ka L.S i kaitsja. Kas ainuüksi asjaolu, et tunnistaja ei andnud kohtuistungil süüdistatavate versiooniga kokkusobivaid ütlusi saab olla tunnistaja ebausaldusväärsuse põhjuseks? Miks taotles L.S i kaitsja ja M.P kaitsja toetas tema taotlust, et KI tunnistajana kohtus üle

kuulataks, kui tegemist on ebausaldusväärse isikuga, kes segadusse aetuna annab prokuröri poolt soovitud ütlusi? Miks ei takistanud kaitsjad seaduses sätestatud võimalusi kasutades prokuröri tunnistajat kohtus oma küsitlusviisiga väidetavalt segadusse ajamast? Vastuseid nendele küsimustele apellatsioonides pole. Siiski on ilmne, et kaitse tunnistajana ei olnud KI kohtusse kutsutud andma selliseid ütlusi, nagu ta kohtuistungil andis, seega on kaitsjad temas pettunud. Samas ei tohi unustada, et tunnistaja peamine kohustus on anda õigeid ütlusi, vastavad need ütlused menetlusosaliste ootustele või mitte. Maakohus on kohtuotsuse leheküljel 31 tunnistaja KI ütlusi ja nende haakuvust teiste tõenditega analüüsinud ning jõudnud selle tulemusena seisukohale, et tema ütlused on usaldusväärsed. Prokurör nõustub maakohtuga täielikult. Usaldusväärse tõendina on maakohus õigesti tuginenud tunnistaja ütlustele, andes hinnangu M.P tegevuses kuriteokoosseisu tõendatusele. G.U kaitsja apellatsioonis üritatakse näidata ebausaldusväärsetena tunnistajate AT ja NG antud ütlusi. Kaitsja ei välista, et tunnistaja T andis kohtus valeütlusi seetõttu, et M.P jäi tema abikaasale töötasu võlgu. Tunnistaja on kaitsja sellekohaseid kartusi ümber lükanud juba kohtuistungil, kinnitades kohtule, et ei tunne M.P suhtes mingit isiklikku vastumeelsust, keegi ei ole teda palunud M.P süüstada ning et tema abikaasa ja M.P vaheline võlasuhe ei avalda mingit mõju tunnistaja kohtus antavatele ütlustele. Tõlgendus, kus puhtalt võimalik ammune võlaõiguslik suhe tunnistaja abikaasa ja süüdistatava vahel, saaks tunnistaja ütluste usaldusväärsuse hindamisel määravaks, tekitaks potentsiaalselt erinevaid olukordi tulevastes kohtumenetlustes, nt olukorras, kus äriühingu töötaja ütlused ülemuse vastu võiksid olla ebausaldusväärsed ainuüksi töösuhte olemasolu tõttu. Siiani ei ole kohus jätnud kõrvale ütlusi põhjusel, et isik töötab nt raamatupidajana äriühingus ja annab ütlusi juhatuse liikme vastu. Arvestades Eesti rahvastikku arvu, on üsna raske leida tunnistajaid, eriti veel väikelinnadest, kes kunagi ühtegi kohtualust isikut ei tunne, pole varem kuulnud ega näinud, kuid just kuriteo toimepanemisel juhtusid kõik pealt nägema. Tunnistaja ütluste ebausaldusväärseteks tunnistamine on põhjendatud kui selleks on objektiivsed asjaolud – nt isiklik vihavaen. Maakohus on tunnistaja AT ütlusi kohtuotsuses põhjalikult analüüsinud, kõrvutanud neid teiste tõenditega ja sellest tulenevalt jõudnud õigele järeldusele, et tunnistaja ütlused on usaldusväärne. Prokurör nõustub kohtu seisukohaga ning rõhutab, et kaitsja viited tunnistaja ütlustes esinevatele, väidetavalt diametraalsetele vastuoludele on otsitud ja kunstlikud. Tunnistaja T ristküsitluse käigus kohtus ilmnes, et ta ei pööranud sündmuste toimumise ajal erilist tähelepanu asjaolule, kumb süüdistatavatest, kas G.U või J.U on kasvult pikem, mistõttu võisid tema kohtueelses menetluses antud ütlused selles osas ebatäpsed olla. Maakohtus kinnitas tunnistaja 100% kindlusega, et süüdistatav G.U tegi talle ettepaneku raha eest M.P poolt hääletada. Tunnistaja fraas „Detaile ja üksikasju, väikeseid nüansse, kes ja mida rääkis, ei ole võimalik alati meelde jätta“ on kaitsja poolt kasutatud kontekstiväliselt. Tunnistaja pidas sellega silmas asjaolu, et aja möödudes ei suuda ta sõna -sõnalt süüdistatavatega toimunud vestluse üksikasju reprodutseerida. Kuid ka siis, kui ringkonnakohus peaks tuvastama, et AT antud selgitus tema ütlustes esinevale vastuolule küsimuses, kes talle raha eest hääletamise ettepaneku teatavaks tegi, ei ole piisav, on ringkonnakohtul Riigikohtu 28.05.2014 otsuse nr 3-1-1-131-13 p-st 14 tulenevale seisukohale tuginedes võimalik AT ütlusi muus osas siiski tõendina kasutada. Asjaolu, et mõlemad süüdistatavad AT ja NG -ga aktiivset vestlust pidasid ja neile valimisjaoskonna suunas osutasid, kusjuures G.U saatis tunnistajad valimisjaoskonna juurde ja ootas, kuni nad sealt välja tulevad, on tõendatud, lisaks tunnistaja AT ütlustele, nagu maakoh us on õigesti märkinud, ka G.U ja J.U tegevust kajastavate jälitusprotokollide ning nendele lisatud videosalvestistega. J.U kaitsja apellatsioonis esitatud väide, mille kohaselt kuivõrd ei tunnistajad T ega G ei suutnud sõna- sõnalt korrata, kuidas kõlas süüdistatavate G.U ja J.U poolt

neile tehtud ettepanek raha eest hääletama minna, pole üldse võimalik hinnata, kas süüdisttavate selline väljaütlemine vastas kuriteokoosseisule, ei ole asjakohane. Kuivõrd on tõendatud, et tunnistajad NG ja AT said süüdistatav L.S ilt raha, ei ole vähimatki põhjust arvata, et süüdistatavad G.U ja J.U olid mõned minutid varem tunnistajaid lihtsalt, ilma neile raha pakkumata, hääletama agiteerinud. J.U kaitsja apellatsioonis on tunnistajate ütlusi esitatud valikuliselt ning kontekstist väljarebituna, mistõttu apellatsioon selles osas tuleb jätta tähelepanuta. Tunnistajate AT ja NG kohtule antud ütluste usaldusväärsust ei muuda ka fakt, et nad võtsid süüdistatav L.S ilt raha vastu vaatamata asjaolule, et kumbki tegelikkuses ei hääletanud selle kandidaadi poolt, kelle poolt hääletamise eest neile raha lubati. Asjaolu, et inimesed otsustasid rikkuda heade kommetega vastuolus oleva tehingu tingimusi, ei tähenda sugugi, et need inimesed on valelikud ja annavad kohtus tegelikkusele mittevastavaid ütlusi. Vastupidi, see näitab, et tunnistajad tegelikult tunnetasid, et süüdistatavate teguviis ei ole seadustega kooskõlas, mistõttu ei tundnud süümepiinu, kui nad süüdistatavate seadusevastaste soovidega kaasa ei läinud. Ekslik on samuti süüdistatava J.U kaitsja apellatsioonis esitatud arvamus, et tunnistaja VU sattus kohtus prokuröri ja kaassüüdistatava kaitsja tegevuse tõttu segadusse ning sellest tulenevalt asus väitma, et ka J.U talle M.P poolt hääletamise eest raha pakkus. Tunnistaja on seda väitnud järjepidevalt, nii eeluurimisel, kui ka kohtus. Ei selles ega ka muudes osades pole kohtus tema ütlustes vastuolusid ilmnenud. Kaitsja väited, et prokurör on tunnistajad kuidagi mõjutanud ning temalt endale vajalikke ütlusi n.ö välja pressinud, on paljasõnalised ning ei vääri tähelepanu. Tunnistaja ristküsitluseks ettevalmistamise võimalust sätestab teatavasti expressis verbis KrMS § 2763. Ebaõige on ka kaitsja väide, nagu oleks J.U olnud tunnistaja VU-le raha eest hääletamise ettepanekut tehes olnud teadlik, et VU ei saa hääletada. Viimati nimetatud asjaolu sai J.U le teatavaks alles peale seda, kui ta oli VU-le vastava ettepaneku teinud, s.o teinud enda poolt kõik oleneva, et kuritegu lõpule viia. See teavitus, et ta ei saa hääletada, oligi VU vastus J.U ettepanekule. Kuid vaatamata sellisele vastusele ei kaotanud J.U lootust. Just J.U õhutusel läks VU siiski, olles ise kindel, et hääletada ei saa, seda asjaolu valimisjaoskonda üle kontrollima. Alles siis saabus lõplik selgus, et tunnistaja VU tõepoolest ei saa hääletada. Kogu eelkirjeldatud protsessi käigus tegutses J.U lootuses, et äkki siiski õnnestub VUtal poolthäält M.P le saada. J.U kaitsja viide sellele, et kohus pole süüdistatavate versiooni hinnates põhjendamatult arvestanud J.U tervislikku seisundit, ei ole õige. Kohtuliku uurimise käigus ei takistanud tema tervislik seisund J.U end väljendamas mõistetaval moel. J.U ga suhelnud tunnistajad kinnitasid samuti, et mees on küll nende teada haige, kuid temaga suheldes said nad temast jutust aru ja suhtlemistakistust ei tekkinud. Seega J.U le inkrimineeritava kuriteo toimepanemise võimalikkuse kontekstis on tema tervislik seisund irrelevantne ning maakohus on põhjendatult seda sellisena vaadelnud. Kokkuvõtvalt leiab prokurör, et maakohus on menetlusosaliste ütlustele andnud õige hinnangu, tehes seda kooskõlas senise kohtupraktikaga. Prokurör jagab maakohtu seisukohta, et tunnistajate ütlused on usaldusväärsed, kuivõrd haakuvad teiste tõenditega, süüdistatavate ütlused seevastu on teiste tõenditega ümber lükatud, seega tuleb tõendite kogumist välja jätta. Tõendeid hinnates ei ole maakohus eksinud ei põhjendamiskohustuse vastu ega ka rikkunud menetlusõigust muul viisil. Muud küsimused -prokuröri hinnangul on ekslik kaitsjate väide, nagu oleks maakohus eksinud in dubio pro reo põhimõtte vastu. G.U ja J.U kaitsjate endi tsiteeritud ja viidatud Riigikohtu seisukohtadest ilmneb, et kahtlust tuleb süüdistatava kasuks tõlgendada vaid siis, kui seda ei õnnestu muude tõenditega kõrvaldada. Antud juhul on süüdistatavate poolt kuriteo toimepanemine leidnud tõendamist mitmete, üksteisega kooskõlas olevate nii kaudsete kui ka otseste tõenditega ning ruumi kõrvaldamata kahtlustele kohtuliku uurimise

tulemusena ei jäänud. Süüdistatavate poolt just kaastäideviimise vormis kuriteo toimepanemine on maakohtu hinnangul tõendamist leidnud kohtuotsuse lehekülgedel 27-32 analüüsitud tõenditega nende kogumis. Sama kehtib ka K.L.S i koordineeriva rolli kohta. Maakohtu otsuse lehekülgedel 31 -32 on kohus selgesõnaliselt välja toonud, milliseid asjaolusid ta kohtuistungil uuritud tõendite pinnalt tuvastas ja millest tulenevalt ta M.P koordineerivat ja juhtivat rolli temale inkrimineeritud kuriteo toimepanemisel tõendatuks luges. M.P kaitsja seisukoht, nagu puuduks kohtuotsuses selle kohta põhjendus, on eksitav. Kokkuvõtvalt on prokurör seisukohal, et Harju Maakohtu 06.05.2015 otsus kriminaalasjas nr 1-14-8523 M.P, L.S i, J.U ja G.U süü tõendatusse ja nende süüditunnistamise osas on seaduslik ja põhjendatud. Kohus pole menetlusõigust rikkunud ega ka materiaalõiguse kohaldamisel eksinud. Kaitsjate apellatsioonides esitatud väited maakohtu otsuse tühistamist isikute süüditunnistamise küsimuses ei tingi.

KRIMINAALKOLLEEGIUMI PÕHJENDUS JA JÄRELDUS:

5.2 Järgnevalt võtab kolleegium seisukoha süüdistatava M.P kaitsja Eva Tibari ja s üüdistatava L.S kaitsja Andrus Repnau üüdistatava , J.U s kaitsja Leelo Viili ja s üüdistatava G.U kaitsja Kristina Suvalova apellatsioonides toodule jälitustoimingu lubatavuse osas. Apellandid on leidnud, et ei ole eluliselt usutav, et prokurör on põhjendatud jälitustoimingu loa koostanud 31 minutiga, mistõttu on selle dokumendi koostamine võimalik hiljem tagantjärgi kuupäeva ja kellaajaga ning jälitustegevust alustati enne jälitusloa tegelikku valmimist. Apellandid leiavad, et rikutud ka KrMS § 1264 lg 5 nõudeid, kuna jälitustoimingut on teostatud ka siseruumides varjatult, s t puudus eeluurimiskohtuniku luba. Kaitsjad leiavad kokkuvõtvalt, et maakohus on oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 1 p 12 tähenduses. 5.2.1 Kolleegium nõustub täielikult maakohtu seisukohaga(kd 4 lk 100), et prokuratuuri poolt väljastatud jälitustoimingu luba 1411 vastab seaduses sätestatud nõuetele ning seega on maakohus andnud sellega seisukoha ka juba apellatsioonides esitatule. Kolleegium peab vajalikuks märkida vaid järgmist. Apellandid taotledes ülaltoodud põhjendusel jälitustoimingu lubamatuks tunnistamist ning tõendikogumist välja jätmist, tuginevad kaitsjad mitte maakohtu poolt kindlakstehtule, vaid oma versioonile asetleidnust. Apellandid on jätnud täielikult tähelepanuta asjaolu, et jälitustoimingu luba nr 1411 (kd 1 tõendid nr 8-9) on allkirjastatud prokuröri poolt digitaalselt. Digitaalallkirjade kinnituslehel nähtub üheselt, et prokurör Kristiina Savtšenkova on allkirjastanud faili piiratud 13221000090 Paldiski ehk jälitustoimingu loa 16.10.2013 kell 09.28.03. Seega on meelevaldne ja asjakohatu apellantide apellatsioonis toodu, et jälitustoimingu luba on koostatud tagantjärgi kuupäeva ja kellaajaga. Asjakohatud on ka väited, et jälitustegevust alustati enne jälitusloa tegelikku valmimist. Kuivõrd jälitustoimingu luba nr 1411 on allkirjastatud 16.10.2013 kell 09.28.03 ja jälitusprotokollidest (kd 1 tõendid 9 -12) nähtub üheselt, et jälitustoimingu aeg on 16.10.2013.a kell 12.00-17.00, siis ei ole jälitustegevust alustatud enne jälitustoimingu loa andmist. Kolleegiumil tuleb märkida, et abstraktsete versioonide kinnitamiseks ei ole ühtegi tõendit apellandid esitanud. Asjaolu, et prokuratuur on loa andnud 31 minuti jooksul peale kriminaalasja alustamist, ei too kaasa selle loa alusel kogutud tõendite lubamatust. Prokuratuuri kiirus loa andmisel ja selle motiveerimisel ei ole käsitatav seaduse nõuete rikkumisena jälitustoiminguga tõendi saamisel. Kolleegium asub kokkuvõtvalt seisukohale, et jälitustoimingu loa andmisel ning jälitustoimingu tegemisel on käesolevas asjas järgitud seaduse nõudeid. 5.2.2 Prokuratuur on andnud jälitustoimingu loa nr 1411 ET varjatud jälgimiseks, Konstantin Tšertšik varjatud jälgimiseks, Paldiski Raamatukogu hoone, aadressil Rae 38, Paldiski ja selle lähiümbruse varjatud jälgimine, Sadama 8 aadressil, Paldiskis asuva hoone ja selle lähiümbruse varjatud jälgimine, Citroen Jumper, registreerimismärk xxxxxx, omanik AS S, kasutaja M.P arjatud jälgimine. v Sarnaselt maakohtuga (kd 4 lk 101) nõustub kolleegium, et Paldiski, Rae 38 hoone sees toimunud varjatud jälgimine oli seaduslik. Kolleegium ei nõustu kaitsjate seisukohaga, et Paldiski, Rae 38 hoone sees toimunud varjatud jälgimiseks oleks olnud vajalik eeluurimiskohtuniku luba. Antud kriminaalasjas ei olnud vaja jälitustoimingu tegemiseks või selleks vajalike tehniliste abivahendite paigaldamiseks ja eemaldamiseks varjatult siseneda

lg 5 kohaselt hoonesse, ruumi, sõidukisse, piirdega alale või arvutisüsteemi, mis KrMS § 126 vajaks eeluurimiskohtuniku luba. Käesolevas kriminaalasjas teostati isikute varjatud jälgimist. KrMS § 1265 lg 1 sätestab üheselt, et isiku varjatud jälgimiseks annab prokuratuur loa. Need nõudes on täidetud (vt p 5 2.1). . Käesolevas kriminaalasjas on Paldiski, Rae 38 hoone juures ja sees varjatult jä lgitud isikuid, mis KrMS § 1265 lg 2 kohaselt võib toimuda tehnikaseadmete abil, st kogutud teave võidakse talletada videosalvestise, pildistamise teel. Antud juhul ongi

isikute varjatud jälgimine, s.o kogutud teave talletatud KrMS § 1265 lg 2 kohaselt. Seega on toimunud üksnes visuaalne jälgimine ja salvestamine, mitte aga pealtkuulamine või varjatult valdusesse sisenemine koos selleks vajalike tehniliste abivahendite paigaldamisega. Kolleegium nõustub maakohtuga (kd 4 lk 101), et antud kriminaalasjas ei olnud jälitustoimingu tegemiseks vaja varjatult siseneda valdusesse, kuivõrd siseneti valdusesse (hoone sissepääs, alumise korruse trepid ja eesruum), kuhu oli juurdepääs avalikkusel, st kõigil isikutel kes sisenesid valimisjaoskonda. Seega on ainetud kaitsjate väited , et eelpool nimetatud ruumidesse sisenemiseks oleks vaja olnud kohtu luba. Kokkuvõtvalt asub kolleegium seisukohale, et käesolevas asjas ei ole jälitustoiminguid tehes KrMS § 1265 lg 1 nõudeid rikutud ja selle toimingutega kogutud tõendeid ei saa apellatsioonides toodud põhjendustel lubamatuks pidada.

,

5.2.3 Süüdistatava L.S kaitsja Andrus Repnau üüdistatava, sJ.U kaitsja Leelo Vii l ja süüdistatava G.U kaitsja Kristina Suvalova on apellatsioonides ( märkinud, et, isikute L.S J.U ja G.U ) suhtes jälitusluba väljastatud ei olnud, mistõttu ei saa lugeda jälitustegevust nende isikute suhtes seaduslikuks. Samuti leiavad apellandid, et maakohtu põhjendus Riigikohtu lahendile juhuleiu osas on alusetu. Kolleegium nõustub maakohtuga (kd 4 lk 101), et oli põhjendatud ja seadusega lubatud L.S J.U ja G.U suhtes tõendite kogumine jälitustoimingutega (varjatud jälgimisega). Kaitsjad on jätnud täielikult tähelepanuta Riigikohtu kriminaalkolleegiumi seisukoha lahendis nr 3-1-1-14- 14, mille kohaselt jälitustoiminguga kogutud tõendi kasutamine on lubatud ka isiku suhtes, kes on jälitustoimingule allutatud isiku vestluspartneriks, kuid kelle vestluste pealtkuulamiseks nimeliselt pole kohtu luba väljastatud. Juhuleiu puhul on mõõtuandev eeldatava kuriteo toimumise fakt, mitte aga tõenäolise kurjategija isik. Juhuslikult võidakse jälitustoimingute käigus avastada ka seda, et isik, kes ei ole allutatud jälitustoimingule, on tõenäoliselt toime pannud kuriteo, mis ei ole seni uurimisasutusele teada (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 11. detsembri 2013. a otsus asjas nr 3-1-1-92-13, p 9). Jälitustoimingule esimesena allutatud isiku kõigi võimalike suhtluspartnerite pealtkuulamiseks kohtu eelneva loa nõudmine ei ole aga reaalne ja muudab jälitustoiminguga tõendi kogumise praktiliselt võimatuks. Need asjaolud (võimalikud teised kahtlustatavad ja nende roll tegude toimepanemisel) selgitatakse sageli välja alles jälitustoimingute tulemusena. Tulenevalt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi seisukohast oleks ka käesolevas asjas jälitustoimingule esimesena allutatud isiku kõigi võimalike suhtluspartnerite varjatud jälgimiseks prokuröri eelneva loa nõudmine ebareaalne ja see muudaks jälitustoiminguga tõendi kogumise praktiliselt võimatuks. Riigikohtu kriminaalkolleegium on üheselt leidnud, et kohus peab olukorras, kus jälitustoiminguga saadakse teavet ka toimingule allutamata isiku kuritegeliku käitumise kohta, tegema selliste toimingute seaduslikkuse järelkontrolli. järelevalve käigus saab tuvastada põhiõiguste riive põhjendatuse ja saadud teabe tõendina kasutamise lubatavuse. Riigikohtu kriminaalkolleegium kordab lahendis nr 3-1-1-14- 14 jätkuvalt seisukohta, et ühes kriminaalasjas antud loa alusel jälitustoimingu tulemusena saadud teave on tõendina kasutatav ka teises kriminaalmenetluses tingimusel, et on järgitud selle kogumisele seadusega seatud nõudeid ja ka jälitustoimingu käigus ilmnenud uus kuritegu vastab KrMS § 110 lg 1 tunnustele. Seejuures peab kohus ka uues kriminaalasjas kontrollima jälitustoiminguga saadud tõendi seaduslikkust ning - põhimõtte järgimist (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 1. juuli 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-10-11, p 19). Maakohtu poolt viidatud Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahend nr 3-1-1-10-11 on seega jätkuvalt põhjendatud ja asjakohane.

Kolleegium nõustub maak ohtuga (kd 4 lk 101), et selle kriminaalasja eripära võrreldes Riigikohtu lahendistes toodule on selles, et sama kriminaalasja raames toimunud jälitustoiminguga saadi tõendeid ka selle kohta, et koos M.P-ga võivad KarS § 164 ettenähtud kuritegu toime panna ka L.S , J.U ja G.U . Kui õiguspäraselt tehtava jälitustoimingu käigus avastatakse mõnele muule kuriteole viitav teave, saab selle uue kuriteo menetlemisel tugineda seniste jälitustoimingutega kogutud tõenditele juhul, kui ka uue kuriteo puhul oleks jälitustoimingute tegemine lubatud (vt otsus asjas nr 3-1-1-31-12, p 8.3 ja Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 1. juuli 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-10-11, p 19). KrMS § 1262 lg 3 p 1-4 , lg 4 sätestavad üheselt milliste isikute suhtes tohib jälitustoiminguid teha ning KrMS § 1262 lg 2 näeb ette kuriteo mille puhul on jälitustoimingutega tõendite kogumine lubatav. Kolleegium nõustub kokkuvõtvalt maakohtuga, et KarS § 164 järgi kvalifitseeritava kuriteo kohta tõendite kogumine jälitustoiminguga oli selle toimingu tegemise ajal kehtinud KrMS § 1262 lg 2 kohaselt lubatav ning käesolevas kriminaalasjas võib tugineda jälitustegevuses kogutud tõenditele ning jälitustoimingute teostamine on kooskõlas põhimõttega. Kolleegium leiab üksmeelselt, et käesolevas kriminaalasjas ei ole tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 1 p 12 mõttes. 5.3 Kohtukolleegium ei nõustu kaitsjate apellatsioonide järeldusega, et kohus on hinnanud tõendeid kallutatult ja rikkunud KrMS § 61 lg 2 sätestatut. Maakohus on hinnanud kõiki tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse järgi. Kaitsjad taotlevad maakohtu poolt hinnatud tõendite ümberhindamist ning õigeksmõistva otsuse tegemist süüdistatavate M.P, L.S, J.U ja G.U suhtes. Asjaolu, et kaitsjad ei ole nõus maakohtu poolt tõendite hindamisel tehtud järeldusega ei anna alust tuvastada, et maakohus poleks tõendeid hinnanud. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et kõigi tõendite hindamine kogumis kohtu siseveendumuse alusel KrMS § 61 lg 2 järgi eeldab tõendite kaalumist, nende usaldusväärsuse hindamist ja vastuolu korral otsustamist, millisele tõendile tugineda. See, kas kohus on pidanud mingit tõendit teisega võrreldes eelistatuks aprioorselt või on jõudnud sellele järeldusele tõendeid kogumis hinnates, on tuvastatav kohtuotsuse põhjenduste alusel (Riigikohtu otsused nr 3-1-1-88-06, 3-1-1-4-07). Maakohus on põhjendanud (kd 4 lk 103-109) miks ta hindab omavahel tõendamisesemes se kuuluvate asjaolude kohta riimuvate tunnistajate VU, NG , AT, AD ja KI ütlused usaldusväärsemateks süüdistatava M.P , L.S , J.U ja G.U , poolt antud erinevatest ütlustest. Kohtukolleegium ei pea vajalikuks uuesti tõendite analüüsi korrata ja leiab, et maakohus ei ole rikkunud tõendite kogumis hindamise põhimõtet. Kohtukolleegium juhib tähelepanu ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 5. mai 2003. a otsuses nr 3-1-1-17-03 väljendanud seisukohale, mille kohaselt kriminaalmenetluses lasub tõendite esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul. Riigikohtu praktikas on ringkonnakohtu tõendite hindamist puudutavate volituste osas asutud seisukohale, et ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused. Lisaks sellele on Riigikohtu kriminaalkolleegium 26. septembri otsuses nr 3-1-1-77- 05 märkinud, et kui erinevad kohtud hindavad tõendeid ning nendest tehtavaid järeldusi olulisel määral erinevalt, peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viivad enda koostoimes või ka eraldivõetult maakohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega. Maakohus on analüüsinud põhjalikult süüdistatavate M.P , L.S, J.U ja G.U väiteid, versiooni ja kaitsjate tõstatatud kahtlusi (kd 4 lk 103-109), millega kolleegium täielikult nõustub ning andnud sellega seisukoha ka juba

apellatsioonides esitatule. Nii on maakohus põhjendanud, millega on ümberlükatud süüdistatavate M.P , L.S , J.U ja G.U väited, andnud hinnangu tunnistajate VU, NG, AT, AD ja KI ütlustele ning kontrollinud nende haakuvust teiste tõenditega. Samuti on maakohus andnud hinnangu nii süüdistatavate ütlustele, kui ka kohtuistungil uuritud teistele tõenditele ning näidanud ära kogumis tõendid, mis kinnitavad süüdistatavatele M.P, L.S, J.U-le ja G.U -le esitatud süüdistust ning sellest ei nähtu, et maakohus oleks rikkun ud KrMS § 61 lg-s 1 sätestatud nõudeid. Kohtukolleegium leiab, et kaitsjate apellatsioonides toodud väidete kui maakohtu otsuses sisalduva tõendite analüüsi pinnalt ei ole võimalik leida veenvaid argumente maakohtu süüdimõistva akohtuotsuse tühistamiseks j M.P , L.S , Anatoli Skripatšjov ja G.U suhtes õigeksmõistva kohtuotsuse tegemiseks KarS § 164 j ärgi kvalifitseeritud kuriteo toimepanemises. 5.4 Apellandid paluvad tunnistajate VU, NG , AT, AD ja KI ütluste usaldusväärsuse kontrollimist ning leiavad, et tunnistajad ei ole usaldusväärsed. Apellatsioonis toodud etteheidetele, et maakohus ei ole tunnistajate VU, NG, AT, AD ja KI ütlustel hindamisel arvesse võtnud, et need on vastuolus kohtueelsel uurimisel antud ütlustega toimunud sündmuste osas, märgib kohtukolleegium järgmist. Tunnistaja VU ütlused osutavad üheselt süüdistatava J.U le, kes tegi talle ettepaneku hääletada raha eest M.P poolt ning saada selle eest 25-30 eurot. Tunnistaj a AT ütlused osutavad G.U-le kui isikutele, kes pakkus Konstantin Tšertšiko poolt hääletamise eest 30 eurot. Samuti osutavad tunnistaja ütlused ka Z.G ule kui isikule, kes andis tunnistajale üle paki, mille sees helkur ja 30 eurot. Tunnistaja NG ütlustest tuleneb, et nii J.U kui ka G.U ütlesid, et kui hääletada kindla numbriga isiku poolt, siis saab raha. Pärast jaoskonnast väljumist tuli naisterahvas, kelles tundis ära L.S u see naine andis talle raha. Tunnistajana AD kinnitas, et AT ja NG -ga, olid koos ühe naisterahvaga, kelles tundis ära Z.G Tunnistaja KI olles andiskoos ütlusi, EJ-etga , ütles M.PEJ- le, et kui viimane hääletab tema poolt, siis saab selle eest raha. M.P ütles veel EJ-le oma numbri, mille poolt EJ hääletada. käis hääletamas ja pärast andis L.S EJ-le raha pakendis. Kohtukolleegium leiab, et tunnistajate VU (kd 3 lk 158-160), NG (kd 3 lk 166 pöördel- 168 pöörde l), AT (kd 3 lk 162-166 pöördel), AD(kd 3 lk 168 pöördel -169 pöördel) ja KI (kd 3 lk 174 pöördel - 177) kohtueelsel uurimisel ja kohtumenetluses antud ütlustes ei esine diametraalseid vastuolusid, neis sisalduv informatsiooni maht ja täpsus on erinev, mis aga ei sea kahtluse alla nende ütluste usaldusväärsust. Ka ei saa jätta tähelepanuta asjaolu, et tunnistaja AT ütluste avaldamise põhjuseks oli tunnistaja mälu värskendamine ning tunnistajale meenus tõendamiseseme olulised asjaolud, mille kohta oli varem ütlusi andnud, nende õigsust on tunnistaja kinnitanud ja teda oli võimalik ristküsitleda. Riigikohtu kriminaalkolleegium on oma lahendis nr 3-1-1-105-06 märkinud, et juhtudel, mil tunnistaja/kannatanu ei mäleta ristküsitlemisel tõendamiseseme olulisi asjaolusid, mille kohta ta on varem ütlusi andnud, võib neid talle meelde tuletada tuginedes tema kohtueelses menetluses antud ütluste protokollile. Seejuures tuleb niisugusel meenutamisel lähtuda eesmärgist üksnes värskendada tunnistaja mälu, et oleks võimalik tema ristküsitlemine. Kolleegium tuginedes Riigikohtu seisukohale leiab, et käesolevas asjas tunnistaja AT niisugune ütluste avaldamine ei väljunud mälu värskendamise raamidest ja ei ole käsitletav KrMS § 289 lg1 nõuete rikkumisena. Maakohtus on ristküsitluse jätkamisel välja selgitatud, mis tunnistajale AT-le meenus ning ristküsitlusel saadud ütlusi on maakohus hinnanud kogumis teiste kohtus kontrollitud tõenditega. Ka ei saa lugeda tunnistajate AT ja VU

kohtuistungil antud ütlusi ebausaldusväärseteks põhjusel, et kohtueelsel uurimisel on andnud ütlusi, et täpselt ei mäleta, võis olla, tema arust jne, kuid kohtuistungil vastas tunnistaja, et mäletab jne. Ei ole vähetähtis, et ristküsitluse käigus on avaldatud vastuolud ka kõrvaldatud ( kd 3 lk 159- 159 pöördel, 165 pöördel). Eeltoodud põhjustel leiab kolleegium, et apellatsioonis välja toodud asjaolud ei osuta tunnistaja te AT ja VU kohtuistungil ristküsitluses antud ütluste vastuolulisusele võrreldes kohtueelsel uurimisel antud ütlustega ega kujuta endast alust nende k õrvalejätmiseks tõendikogumist. Ka on tunnistaja VU üheselt kinnitanud, et enne istungit vestles temaga nii uurija kui prokurör, kuid tema mälu ei värskendatud, vaid mäletab kõike ise (kd 3 lk 159), mistõttu kaitsja Viil tõstatatud küsimus väidetava tunnistaja mõjutamises on alusetu. Kolleegium nõustub prokuröri seisukohas tooduga, et tunnistaja ristküsitluseks ettevalmistamine on võimalik KrMS § 2763 sätte alusel. Tunnistaja NG ütluste erinevus ebaoluliste asjaolude suhtes ei muuda nende ütluste sisu vastuoluliseks ega ole ütluste usaldusväärsuse hindamisel asjakohane. Ka ei ole vähetähtis, et kohtumenetluse poolte taotlusel ei ole avaldatud tunnistajate ütlusi korduvalt. Kaitsja Tibar märgib apellatsioonis, et tunnistaja KI ütlused maakohtu istungil kaitsjale ja prokurörile olid vastuolulised ning tunnistaja oli viidud segadusse prokuröri poolt. Tunnistaja KI esmasküsitluses ja teisesküsitluses antud ütlustes ei esine diametraalseid vastuolusid. Vastuolud esinesid vaid kuupäevades, mis ei pruugi teatava aja möödumisel enam selgelt meeles olla. Tunnistaja ei ole kohtumenetluses andnud diametraalselt lahknevaid ütlusi võrreldes kohtueelse menetlusega ning käesolevas kriminaalasjas ei esine asjaolusid, mis viitaksid sellele, et KI ütlused ei ole usaldusväärsed. Seda ei anna alust väita ka apellatsioonis toodu. Kaitsja on jätnud täielikult tähelepanuta asjaolu, et teisesküsitlusel püütaksegi vastaspoole esitatud asjaolude käsitlust kahtluse alla seada ning ristküsitluse puhul toimub tõendina kasutatavate ütluste saamine kohtus põhiliselt kohtumenetluse poolte ühise ja teineteise tõendiallikaid pidevalt ja aktiivselt kontrolliva tegevuse tulemina. Samuti oli kaitsjatel võimalik KrMS § 288 lg 4 kohaselt uuesti tunnistajat küsitleda teisesküsitlusel antud vastuste selgitamisel, kuid seda tehtud ei ole, mistõttu ei ole alus väita, et tunnistaja andis teisesküsitluses prokuröri poolt soovitud ütlusi. KrMS § 288 lg 4 sätestatud õiguste kasutamata jätmine ei saa olla aluseks hilisemale apellatsiooni esitamisele. Kohtuasjas puuduvad tõendid, mis kinnitaksid kaitsja Suvalova apellatsioonis toodud väidet, et ei saa välistada AT poolt ebatõeste ütluste andmist süüdistatavate vastu isiklikel põhjustel . Kaitsja selline väide on oletuslik. Tunnistaja AT on üheselt kinnitanud, et süüdistatavate vastu vihavaen puudub ning saab kohtule õigust rääkida (kd 3 lk 162 pöördel). Kokkuvõtvalt ringkonnakohus nõustub ühtlasi tunnistajate VU , NG , AT , AD ja KI ütlustest tehtud maakohtu järeldustega süüdistatava tele inkrimineeritud kuriteo osas ning rõhutab, et tunnistajate VU, NG, AT, AD ja KI ütluste sisu on kooskõlas teiste kriminaalasjas kogutud tõenditega. Kaitsjate apellatsioonides välja toodud asjaolud ei osuta tunnistajate ütluste vastuolulisusele ega kujuta endast alust nen de kõrvalejätmiseks tõendikogumist. Kolleegium leiab üksmeelselt, et hinnates tunnistajate VU , NG , AT , AD ja KI ütluste tõepärasust ja tõsiseltvõetavust kogumis ja koostoimes teiste asjas kogutud tõenditega on süüdistatavate M.P, L.S, J.U ja G.U süü leidnud tõendamist. 5.5 Riigikohtu kriminaalkolleegium on märkinud KarS §- s 164 sätestatud valimisvabaduse vastu suunatud kuriteo koosseisu sisustamisel järgmist (vt 3-1-1-31-12). Kuriteokoosseis näeb ette vastutuse hääle ostmise eest. Selle objektiivsed tunnused nõuavad teo toimepanija poolt teistele isikutele ainelise hüvitise andmist või pakkumist. Subjektiivsest küljest nõuab vaadeldav kuritegu aga vähemalt kaudset tahtlust hüvitise andmise või pakkumise osas, kuid lisaks sellele üksnes kavatsetust teise isiku mõjutamise suhtes. KarS § -s 164 sätestatud eesmärk - mõjutada isikut mitte teostama oma valimis - või hääletamisõigust või teostama

seda teatud valiku kasuks - kujutab endast süüteokoosseisu subjektiivset tunnust, mis iseloomustab toimepanija käitumise sihte ja näitab teise isiku mõjutamise põhjust. Sellest tulenevalt on hääle ostmise koosseisu näol tegemist mittekongruentse süüteokoosseisuga, mille puhul ei ole tähtis, kas hüve adressaat ka tegelikult teo toimepanija mõjutamisele allus ja tema soovi täitis (vt mutatis mutandis ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 23. veebruari 2009. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-38- 11, p 12.1). Samas tuleb vastavat eesmärki tõlgendada kitsendavalt kui konkreetse isiku tahte seadusvastase mõjutamise kavatsust. Tulenevalt Riigikohtu seisukohast ei oma tähtsust kaitsjate apellatsioonis toodu, et hüve adressaat, s.o tunnistaja NG raha võttis, kuid hääletas kellegi teise, s.t Tšeljetševi poolt. Käesolevas kriminaalasjas on üheselt määratletud hüve saajate ring ning tuvastami st on leidnud, et mõjutatavad, st tunnistajad pidid hääletama konkreetse valiku kasuks, s.o süüdistatava M.P kasuks (kd 3 lk 158, 162 pöördel, 163, 167, 167 pöördel, 176-177). Riigikohus on lisaks märkinud, et väär on arusaam, nagu võiks KarS § 164 järgi hääle ostmise eest vastutada vaid isik, kes ise kandideerib valimistel või vähemalt tegutseb hääle saaja huvides viimase teadmisel. Kuna vaadeldava kuriteokoosseisu objektiivsed tunnused ei eelda erilise isikutunnusega isikut, siis on tegemist n-ö igaühedeliktiga, mille järgi võib vastutada iga isik, kes selle tunnused täidab. Kõnealuse kuriteokoosseisu rakendusala piiramine vaid valimistel kandideerijatega ei oleks ka sisuliselt põhjendatud, kuna valimiste tulemust võivad endale sobivas poliitilises suunas soovida mõjutada ka teised isikud, kes ise valimistel ei kandideeri ega ole ka selliste isikutega vahetult (isiklikult) seotud. Ka sellisel juhul kahj ustatakse valimisvabaduse teostamist kui õigushüve. Kolleegium asub seisukohale ja nõustub maakohtuga, et käesolevas kriminaalasjas on tuvastamist leidnud üheselt ebaseaduslik hääle ostmine süüdistatavate M.P , L.S , J.U ja G.U poolt ning tegemist ei olnud valimisagitatsiooniga, mis on lubatav osa demokraatlikest valimistest. 5.6 Riigikohus on lahendites 3-1-1-43-06, 3-1-1-5-08 asunud seisukohale, et kui vähemalt kaks isikut panevad süüteo toime ühiselt ja kooskõlastatult, vastutab igaüks neist täideviijana (KarS § 21 lg2 ls 1). Kuigi KarS § 21 lg2 lause 1 näol on tegemist omistamisnormiga, mille alusel üks isik vastutab ka teise poolt faktiliselt tehtu eest nii, nagu oleks ta seda ise teinud, ei tähenda see, et kõigi teos osalejate käsitlemine täideviijana võtaks kohtult kohustuse teha selgeks nende individuaalne teopanus tagajärje saavutamisse. Seejuures ei seisne teopanuse olulisus automaatselt mingi objektiivsesse koosseisu kuuluva tunnuse realiseerimises. Individuaalse teopanuse kaalukus võib tuleneda ka süüteo ettevalmistavas staadiumis osutatud teopanustest. Teovalitsemise teooriast lähtuvalt tuleb isiku käitumise kvalifitseerimisel kas täideviimise või osavõtuna esmajoones tuvastada tema roll toimuvas (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus nr 3-1-1-23-01 - RT III 2001, 8, 91), mis annab omakorda aluse karistuste individualiseerimiseks täideviijate grupi raames. Võimaluse korral tuleb aga kindlaks teha, mil viisil ja millise intensiivsusega keegi kaastäideviijatest teos osales. Samuti on Riigikohus oma lahendis 3-1-1-60-07 rõhutanud, et teovalitsemise teooriast tulenevalt ei ole nõutav, et kaastäideviijana käsitatav isik realiseeriks ise kas tervikuna või osaliselt süüteo objektiivse koosseisu. Objektiivsest küljest on oluline, et iga kaastäideviija lisaks tagajärje saabumisse teoühtsust silmas pidades olulise teopanuse. Subjektiivses mõttes eeldab kaastäideviimine kõnealusest teooriast lähtuvalt ühist teootsust. Kuna teovalitsemise teooria tähenduses ei ole nõutav, et kaastäideviijana käsitatav isik paneks toime süüteo objektiivsesse koosseisu kuuluva teo, vaid hoiaks ühtsest tahtest hõlmatud ja kuriteokoosseisu tunnustele vastava sündmuste kulgemise enda kontrolli all, siis võib süüteo kaastäideviija olla ka teoplaani väljatöötaja, samuti ühise teopaani ja tööjaotuse alusel toimuva kaasvalitseja. (Vt

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 18. jaanuari 2005. a otsus asjas nr 3-1-1-97-04 - RT III 2005, 4, 36, p 21 ja 9. aprilli 2007. a otsus asjas nr 3-1-1-108-06 - RT III 2007, 16, 127, p 8). Maakohus on kohtuotsuses kirjeldanud asjaolusid, mis annavad alust jaatada, et süüdistatavad tegutsesid häälte ostmisel ühiselt ja kooskõlastatult (kd 4 lk 109) ning ringkonnakohus nõustub maakohtu motiividega. Kolleegium leiab, et antud juhul on süütegu süüdistatavate M.P , L.S , J.U ja G.U poolt pandud toime läbi teadliku ja soovitud koostegutsemise. J.U kaitsja Leelo Viili apellatsioonis toodule, et ei ole eluliselt usutav, et J.U olles läbi teinud vahetult mitu infarkti ja insulti ning viibinud just haiglas ning kellel kuulmise ja väljendamise raskused, antakse ülesandeid seoses väidetava kuriteoga, märgib kolleegium järgmist. Kaitsja sellised apellatsioonis toodud väited ei põhine tõenditel, vaid tegemist on kaitsja arvamusega. Esiteks on esitatud väljavõte haigusloost, millest nähtub, et Anatoli J.U viibis ravil 08.09.2014 kuni 12.09.2014 (kd 3 lk 45-47), seega kaitsja väide, et süüdistatav viibis just vahetult enne väidetava kuriteo toimepanemist (kuriteo toimepanemise aeg 16.10.2013) haiglas, ei vasta tõele. Teiseks on Anatoli J.U läbiteinud tõepoolest nii infarkti kui insuldi, kuid seda 2011 ja 2012 aastal (kd 3 lk 49 pöördel), mistõttu apellatsioonis toodu väide, et nimetatud haigused oli vahetult enne kuriteo toimepanemist ei vasta jällegiAsjaolu, tõele. et Anatoli J.U esines 2011 kõnehäire ja 2012 kõnehäire süvenes ning kaasnes kuulmislangus, mis osaliselt kompenseeritakse kuulmisaparaadiga (kd 3 lk 49 pöördel) ei saa teha tõsikindlaid järeldusi selle kohta kui ulatuslikult ja milles ning kuidas need kõnehäired väljendusid 2013 aastal kuriteo toimepanemise ajal. Apellandi versioon (arvamus) kuidas võib süüdistatava kõnet (rääkimist) ja kuulmist mõjutada temal tuvastatud diagnoosid ei ole kriminaalmenetluses tõendiks, kuna antud järelduste tegemine kuulub eksperdi pädevusse ja tehakse kindlaks ekspertiisiga. Sellised tõendeid esitatud ei ole , mistõttu ei saa kohus rajada otsust oletustele, vaid läht ub esitatud tõendite kogumist. 5.7 Kaitsjate apellatsioonides taotletakse Eesti Vabariigi põhiseaduse § 22 lg- st 2 tulenevalt ja KrMS § 7 lgs- 3 sätestatud in dubio pro reo põhimõtet aluseks võttes tõlgendada tekkinud kahtlused kahtlustatava kasuks ning tuleks kohtul igal juhul lähtuda kriminaalmenetluses kohaldatavast in dubio pro reo põhimõttest. Ringkonnakohus asub seisukohale, et süüdistatava kasuks tuleb tõlgendada vaid selline kõrvaldamata kahtlus süüdistusversiooni paikapidavuses, mis on konkreetseid asjaolusid arvestades eluliselt usutav ning süüdistatava kasuks tõlgendatakse ainult kõrvaldamata kahtlused, kuid antud kohtuasjas ei ole tõusetunud kahtlusi, mis tuleks tõlgendada süüdistatavate kasuks. Võttes arvesse kõike ülaltoodut, leiab eegium, kohtukoll et M.P, Snežanna Tšertšik, J.U ja G.U käitumine on õig esti kvalifitseeritud KarS § 164 järg.

6.1 Kolleegium nõustub prokuröriga osas, et tõepoolest tulenevalt kohtupraktikast võetakse karistuse mõistmisel lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Lisaks tuvastatakse süüdistatavale konkreetse karistuse valimiseks sanktsioonivahemiku keskmisest lähtudes järgnevalt süüd kergendavad ja raskendavad asjaolud ning muud süü suurust määravad asjaolud (nt süüdistatava teojärgne käitumine, kannatanu käitumine jms). Selliselt saadud süüle vastava karistuse ülemmäära korrigeeritakse eri- ja üldpreventsiooni kaalutlustest tulenevalt (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 24. oktoobri 2011. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1- 77-11, p 11; Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 17. mai 2013. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-52-13, p 19). KarS § 164 sanktsioon nägi ette rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistuse, seega sanktsiooni keskmine määr oli 6 kuud vangistust. Kolleegium ei nõustu prokuröriga, et karistuse mõistmine allapoole sanktsiooni keskmist määra, nagu seda on teinud maakohus, ei vasta M.P u süü suurusele, tema isikule ja on vastuolus karistuse mõistmise põhimõtetega. Prokurör on jätnud täielikult tähelepanuta asjaolu, et KarS § 164 järgi on maakohus kahest sanktsioonis ettenähtud alternatiivsest karistusest - rahaline karistus ja vangistus - mõistnud M.P ule raskema karistuse – vangistuse. Seejuures s eadus ei keela karistuse mõistmist alla keskmise määra ja kohus ei olekaristuse mõistmisel seotud prokuröri ega kaitsja seisukohtadega. Kohus lahendab selle küsimuse seadusele ning enese siseveendumusele tuginevalt. Kohtumenetluse poolte karistustaotlustega on kohus seotud vaid üldise põhjendamiskohustuse kaudu (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 12. detsembri 2012. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-113-12, p 10; Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 12. veebruari 2008. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-9107, p 6.6). Maakohus on aluseks võtnud sanktsiooni keskmise määra, mida siis vastavalt tema s üüle vähendanud ja korrigeerinud seejärel preventsioone silmas pidades. KarS § 56 lg 1 kohaselt rajaneb karistuse mõistmine süüpõhimõttel. Eelöeldu tähendab, et andes hinnangut süü suurusele, tuleb esmajoones lähtuda süüteo toimepanemise asjaoludest, mis võivad iseloomustada näiteks tegu ja tagajärge ning süüdlase käitumise motiivi ja eesmärki, kuid ilmneda ka karistust kergendatavates ning raskendavates asjaoludes (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 13. mai 2004. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-40-04, p 7). Tulenevalt KarS § 56 lg -st 2 peab karistuse eripreventiivseid eesmärke silmas pidades arvesse võtma ka süüdistatava isikut. Maakohus on kõiki neid põhimõtteid järginud. Maakohus on põhjendanud M.P ule mõistetavat vangistusmäära (kd 4 lk 110-111) kooskõlas KarS § 56 sätestatuga ning ringkonnakohus ei tuvastanud maakohtu poolt materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist, mis annaks aluse otsuse tühistamiseks ning M.P le raskema karistusmäära mõistmiseks. Maakohus on põhistanud jälgitavalt, miks karistatakse süüdistatavat just 4 kuulise vangistusega. M.P kaassüüdistatavatele ulu mõisteti sama teo eest kergemad karistused, mistõttu ei saa nõustuda apellatsioonis tooduga, et maakohus ei arvestanud konkreetse isiku süü suurust ehk teopanust. Samas ei saa ega tohi piirduda üksnes süüdistatava teopanuse intensiivsuse võrdlemisega karistuse mõistmisel (vt RKKK 3-1-1-7903 p 13). Kriminaalasja materjalidest nähtub, et varem ei ole M.P ut kriminaalkorras karistatud. Oluline on arvestada sedagi, et hääle ostmine on pandud toime ajaperioodi väga lühikese jooksul (1 päeva) ja ainult kolme isiku suhtes. M.P ei ole oma süüd küll tunnistanud ega kahetsenud, kuid oma süü eitamine on süüdistatava õigus. Maakohus on arvestanud ka karistust raskendavat asjaolu ja kergendavate asjaolude puudumist. Süüdistatav a M.P u karistamisel ud ei KarS ole §irdut 56 lg -s 1 sätestatust ning eeltoodud asjaolusid arvesse võttes ei peab kolleegium süüdistatava süüd nii suureks , et mõista karistuseks 9 kuud vangistust, st sanktsiooni ülemmäära lähedast. Ilmselgelt ei tohi karistusmäära suurendamine viia süüst suurema karistuse mõistmiseni.

Kolleegium asub kokkuvõtvalt seisukohale, et maakohtu otsuses on jälgitavalt põhjendatud karistusliigi ja - määra valiku aluseks olevaid asjaolusid ning sellest tulenevalt tuleb vaidlustatud otsus ka süüdistatavale M.P ule mõistetud karistuse osas jätta muutmata. 6.2 Enamasti on senises kohtupraktikas asutud seisukohale, et karistuse kandmisest tingimuslik vabastamine võib üldjuhul kõne alla tulla kergemate süütegude ja lühiajalisemate vangistuste puhul. Arvestades kuriteo raskust lähtuvat eriosa sanktsioonis ettenähtud karistusmääradest, ei saa jaatada, et tegemist oleks ohtliku ja raske kuriteoga. Ka ei saa jätta arvestamata kuriteo tehiolusid, s.o kuriteo toimepanemise viisi, kestust jms. Riigikohus on oma lahendis (3-1-1-99-06 p 21) märkinud, et lühivangistuse määramine võib kõne alla tulla siis, kui kohus pärast seda, kui on kirja pannud veenvad põhjendused isiku tingimuslikult karistusest vabastamiseks, leiab siiski, et katseaja toime võiks sellele konkreetsele isikule mõjuda oluliselt distsiplineerivamalt, kui ta on vahetult kogenud, mida kujutab endast ja milliste tegelike vabadusepiirangutega on vangistus seotud. Maakohus on põhistanud jälgitavalt, miks ei tule osa mõistetud karistusest kohe reaalselt täitmisele pöörata. Maakohtuga saab nõustuda selles, et süüdistatava süü ja tema isikut iseloomustavad andmed on sellised, mis ei tingi M.P lühiajalise ule reaalse vangistuse mõistmise nn šokivangistuse näol. Kolleegium märgib, et käesolevas asjas ei saa pidada teatud karistuse osa kohest ärakandmist põhjendatuks ega vajalikuks karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks. Lisaks nõustub kolleegium maakohtuga ka katseaja kestuse määramisega arvestades toimepandud kuriteo asjaolusid ja süüdlase isikut. Kokkuvõtvalt tuleb kolleegiumil märkida, et süüdistatava M.P puhul ei ole irdutud karistuse individualiseerimise põhimõttest.

3-1-1-44-15). Menetluskulude täies ulatuses tasumise võimalikkuse hindamisel tuleb arvesse võtta mitte üksnes kohustatud isiku sissetulekut, vaid isikule kuuluvat vara tervikuna, st võimalust tasuda menetluskulud isiku kogu vara arvelt. Sellisele seisukohale on asunud Riigikohtu kriminaalkolleegium oma lahendis 3-1-1-105-12. Käesoleva kriminaaltoimiku materjalidest ei nähtu asjaolusid, mis lubaksid järeldada, et G.U esineksid takistused kriminaalmenetlusega riigile põhjustatud kulude hüvitamiseks või käiks nende kulude hüvitamine talle ilmselt üle jõu. Asjaolu, et isik põhjustab ise enda kuritegeliku käitumisega menetluskulude tekkimise, ei saa olla menetluskulude riigi kanda jätmise aluseks.

KrMS § 175 l g 1 p 4 kohaselt on määratud kaitsjale määratud tasu menetluskulu. Süüdistatava G.U kaitsja Kristina Suvalova esitas taotluse hüvitada temale õigusabi osutamisega seotud kulud. Taotluse kohaselt kulus kaitsja kokku 2,0 tundi (kohtuotsuse analüüs ja apellatsiooni koostamine) ja taotleb seega hüvitada temale koos käibemaksuga 96 eurot. Kohtukolleegium peab põhjendatuks hüvitada kaitsjale kulud kokku 2,0 tunni eest, seega hüvitada koos käibemaksuga 96 eurot. KrMS § 185 lg 1 sätestab, et kui apellatsioonimenetluses tehakse üks KrMS § 337 lg 1 p 2-4 või lõikes 2 nimetatud lahend, kannab menetluskulud riik. Ringkonnakohus jätab Harju Maakohtu kohtuotsuse sisuliselt muutmata, tehes sellesse täpsustusi, mistõttu käesoleval juhul kannab apellatsioonimenetluses tekkinud menetluskulud riik.

/allkirjastatud digitaalselt/

Orvi Tali

/allkirjastatud digitaalselt/

Meelika Aava

/allkirjastatud digitaalselt/

Ivi Kesküla

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.