1.Tartu Maakohtu 11. juuni 2015 otsus jätta muutmata.
2.Süüdistatav E.G kaitsja vandeadvokaadi abi Kristjan Nõgese apellatsioon jätta rahuldamata.
3.Välja maksta riigieelarvest Advokatuurile eraldatud vahendite arvelt Advokaadibüroo Lepmets & Nõges kaudu 288 (kakssada kaheksakümmend kaheksa) eurot, sealhulgas käibemaks 48 (nelikümmend kaheksa) eurot, vandeadvokaadi abi Kristjan Nõgesele süüdistatav E.G-le apellatsioonimenetluses määratud korras kaitse teostamise eest.
4.
KrMS § 185 lg 2 alusel mõista punktis 3 nimetatud menetluskulu välja E.G-lt . E.G tasuda väljamõistetud summa Maksu- ja Tolliameti arveldusarvele SEB a/a EE351010052031000004, Danske Bank AS Eesti filiaal a/a EE873300333499990003, Nordea Bank Finland PLC Eesti filiaal a/a EE401700017002872300 või Swedbank a/a EE502200221014193355. Maksekorraldusele märkida viitenumber 99915700049302 ja selgitus „E.G, 1-15-2020 menetluskulud“. Kohtukulud tasuda 30 päeva jooksul käesoleva määruse jõustumisest arvates. Kui rahalised nõuded pole täies ulatuses tähtaegselt tasutud, suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras.
Edasikaebamise kord Kassatsioon tuleb esitada Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. Esimese astme kohtu otsuse apelleeritava osa sisu
1.Tartu Maakohtu 11.06.2015 otsusega üldmenetluses tunnistati E.G süüdi KarS § 423 järgi ja mõisteti karistuseks rahaline karistus 150 päevamäära, s.o 1 500 eurot.
KarS § 66 lg 1 alusel määrati E.G-le mõistetud rahaline karistus tasumisele ositi mitte vähem kui 125 eurot kuus järgmiselt: alates juulist 2015 igakuise rahalise karistuse osa 125 euro tasumine kuni rahalise karistuse täieliku tasumiseni. Igas kuus tasutava rahalise karistuse osa tasumistähtaeg on kuu 30-s kuupäev.
1.1.E.G-le esitati süüdistus selles, et tema, olles 04.07.2014 ja 13.11.2014 toime pannud LS § 201 lg 2 järgi kvalifitseeritavad väärteod, s.o korduva mootorsõiduki juhtimise vastava kategooria mootorsõiduki juhtimisõiguseta isiku poolt, juhtis 14.02.2015 kella 17.30 ajal Viljandi linnas, Riia mnt ja Reinu tee ristmikul mootorsõidukit Audi A6 (registrimärk XXX), omamata vastava kategooria mootorsõiduki juhtimisõigust. Antud teoga rikkus E.G LS § 94 lg 1 nõudeid, mille kohaselt võib mootorsõidukit juhtida isik, kellel on vastava kategooria mootorsõiduki juhtimisõigus ning kelle juhtimisõigust ei ole peatatud, ära võetud või kehtetuks tunnistatud või keda ei ole juhtimiselt kõrvaldatud.
2.Maakohus leidis, et E.G tuleb talle esitatud süüdistuses süüdi mõista. Maakohtu seisukohad olid kokkuvõtlikult järgnevad.
2.1.E.G juhtis juhtimisõiguseta 14.02.2015 sõiduautot Audi, mille vastutav kasutaja ta on, kuid süüdistatava väitel puuduvad tal lubade taotlemiseks rahalised vahendid. Samas E.G väitis maakohtu istungil, et ostis auto enda tüdruksõbrale. Need ütlused on vastuolulised, mille tõttu oli maakohtul põhjust kahelda süüdistatava ütlustes sõiduauto kasutamises. Maakohus asus seisukohale, et rahaliste vahendite puudumine ei vabanda juhilubadeta sõiduauto juhtimist.
2.2.E.G juhilubadeta sõiduautode juhtimised moodustavad süstemaatilisuse KarS § 423 1 mõttes. Süstemaatilisuse üheks kriteeriumiks on samaliigiliste õigusrikkumiste korduvus. Teine rikkumine ei ole üldjuhul käsitletav süstemaatilisusena. Kolmanda rikkumise puhul tuleb vaagida süstemaatilisust. Süstemaatilisuse juures tuleb arvestada rikkumiste asjaoludega. Järgides rikkumiste ajatelge järeldub, et need on toime pandud suhteliselt lühikese ajavahemiku jooksul. Arvestada tuleb ka asjaoluga, et enne viimast õigusrikkumist olid E.G varasemad väärteokaristused kandmata. Kolmanda õigusrikkumise puhul järeldub E.G suhtumine selles, et karistused ei ole takistuseks järjekordse samalaadse õigusrikkumise toimepanekuks. E.G enda ütluste kohaselt juhtis ta autot erinevatel põhjustel. Viimane kord sõbra armeeteenistusse viimise vajadusel. Samas ei nähtu, et sõbra armeeteenistusse sõidutamine oli hädavajalik just E.G poolt. Arvestades eeltoodut, järeldub, et E.G puhul sõiduauto ilma lubadeta juhtimine oli muutunud sõiduauto kasutamise seisukohalt talle elustiiliks ning harjumuslikuks käitumiseks. Vaatamata karistamistele ja erinevatele asjaoludele, jätkas süüdistatav sõiduauto kasutamist ilma juhilubadeta.
2.3.Eelnevad rikkumised pärinevad perioodist, mil KarS-is puudus kõnealuste rikkumiste süstemaatilisust kuriteona käsitlev süüteokoosseis. Varasemad õigusrikkumised juhtimisõiguseta sõiduauto juhtimisel võivad pärineda ka 01.01.2015 eelsest ajast. Enne seadusemuudatuse jõustumist aset leidnud õigusrikkumised on õiguslikult siduvad uue seaduse
kehtimise ajal ja neid tuleb arvesse võtta hilisema teo õiguslikul hindamisel. Süstemaatilisuse tunnus viitab rikkumise korduvusele ja harjumuslikkusele.
2.4.Tahtluse osas leidis maakohus, et E.G pani juhilubadeta sõitmise toime otsese tahtlusega ning on täitnud oma tegevusega KarS § 4231 koosseisu. E.G on süüvõimeline ning maakohus ei tuvastanud kohtulikul uurimisel tema käitumises õigusvastasust välistavaid asjaolusid.
2.5.Maakohus lähtus E.G-le karistuse mõistmisel KarS §-st 56 ja KarS §-st 66 ning leidis, et on põhjendatud mõista E.G-le rahaline karistus 150 päevamäära ulatuses, s.o 1 500 eurot, mis tuleb süüdistataval tasuda alates juulist 2015 igakuiselt 125 eurose suuruse osamaksena iga kuu 30ndaks kuupäevaks kuni rahalise karistuse täieliku tasumiseni. Süüdistatav E.G kaitsja vandeadvokaadi abi K. Nõgese apellatsioon
3.Tartu Maakohtu 11.06.2015 otsuse peale esitas apellatsiooni süüdistatav E.G kaitsja, kes taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja kriminaalmenetluse lõpetamist KrMS § 274 lg 1 alusel, kuivõrd süüdistatava tegu vastab väärteole. Alternatiivselt taotletakse maakohtu otsuse tühistamist ja asja saatmist uueks arutamiseks esimese astme kohtule. Apellatsioonis kajastuvad seisukohad on kokkuvõtlikult järgnevad.
3.1.Apellant on seisukohal, et maakohus on väljunud süüdistuse piiridest, mistõttu ei olnud tagatud apellandile piisav kaitseõigus. KarS § 4231 nimetatud kuriteokoosseisu keskseks tunnuseks on rikkumise süstemaatilisus. Teisisõnu ning vastavalt KrMS § 62 p-le 2 on rikkumise süstemaalilisuse näol tegemist tõendamiseseme asjaoluga, millest lähtudes tuleb kriminaalmenetluses igal konkreetsel juhul selle koosseisutunnuse olemasolu või puudumine eraldi tuvastada. KrMS § 7 lg 2, § 14 lg 1 ja § 154 lg 2 p 4 kohaselt peab seejuures süüdistuse aluseks olevatele asjaoludele ja tõenditele osutama ning need kohtule esitama prokuratuur. KrMS § 154 lg 2 p 4 kohaselt tuleb tõendid, mis kinnitavad süüdistuse aluseks olevaid asjaolusid, märkida süüdistusakti põhiosas. Käesoleval juhul pole süüdistusakti põhiosas aga märgitud mitte ühtegi tõendit, mis osutaksid rikkumise süstemaatilisusele. Lisaks sellele, et rikkumise süstemaatilisusele pole pööratud vähimatki tähelepanu süüdistusakti põhiosas, pole sellele pööratud vähimatki tähelepanu ka süüdistusakti muudes osades. Ainus süüdistusaktis sisalduv viide, mis puudutab rikkumise süstemaatilisust, tuleneb pelgalt KarS § 4231 enda sõnastusest. Apellandi hinnangul ei ole võimalik E.G KarS § 423 1 alusel süüdi mõista sõiduki süstemaatilises juhtimises juhtimisõiguseta isiku poolt ning seda sõltumata sellest, milline oli maakohtus tuvastatud faktiliste asjaolude kogum.
3.2.Samuti leiab apellant, et maakohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust, ebaõigesti hinnanud tõendeid.
3.2.1.Esmalt märgitakse apellatsioonis, et maakohtu sedastus on ebatäpne. Maakohtu otsuse kohaselt ei ole teine rikkumine üldjuhul käsitatav süstemaatilisena. Üksnes kahe süüteoepisoodi pinnalt ei ole mitte kunagi võimalik järeldada süstemaatilisust. Ebatäpne on ka maakohtu sedastus, mille kohaselt tuleb süstemaatilisust vaagida kolmanda rikkumise puhul. Kolmanda süüteoepisoodi lisandumine annab alles aluse vaagimaks süstemaatilisust, kuid ei osunda süstemaatilisusele iseenesest. Lisaks kolmele süüteoepisoodile on maakohus toetunud süstemaatilisuse tuvastamisel ka asjaolule, et apellandi poolt toime pandud rikkumised on toime pandud suhteliselt lühikese ajavahemiku jooksul. Siinkohal on aga tegemist asjakohatu arutlusega. Süstemaatilisuse tuvastamise seisukohalt ei ole oluline süütegude toimepanemise ajavahemik.
3.2.2.Veel asjakohatum on apellandi hinnangul maakohtu arutlus sellest, et apellandile
varasemate süütegude toime panemise eest määratud rahatrahvid on tasumata. Sellise arutluse koht on karistuse mõistmise juures, mitte süüteokoosseisu kontrollimise juures. Liiatigi andis apellant selles osas ka ammendava selgituse – ta alles leidis endale töökoha.
3.2.3.Süüteokoosseisu kontrollimisel ei evi tähtsust seegi, kas sõbra bussijaama viimine selleks, et viimane jõuaks õigeks ajaks kaitseväkke, oli hädavajalik või mitte. Sellise arutluse koht on õigusvastasuse tasandil. Liiatigi pole süüdistatav ega kaitsja mitte kunagi ka väitnud, et kõnealune tegu oli hädavajalik, st et tegemist oleks olnud hädaseisundiga või kohustuste kollisiooniga. Samuti märgib apellant, et antud juhul on maakohus analüüsinud üksnes ajaliselt kõige hilisema süüteoepisoodi tehiolusid, pööramata vähimatki tähelepanu eelnevate süüteoepisoodide tehioludele. Selliselt ei ole võimalik luua süüteo episoodide vahelist sisulist seost. Kokkuvõttes ning sõltumata süüdistusakti piiridest väljumisest ei olnud maakohtu poolt tuvastatud asjaoludel võimalik jõuda järeldusele, et sõiduauto ilma lubadeta juhtimine oli muutunud apellandile elustiiliks ning harjumispäraseks käitumiseks. Viimasele ei viita mitte ükski tõend ning maakohtu poolt esitatud argumentatsioon on selles osas asjakohatu ja puudulik.
3.3.Apellant ei nõustu maakohtuga, et süüdistatava ütlused olid vastuolulised seoses auto ostmisega ja rahaliste vahendite puudumisega lubade tegemisel. Maakohus ei võtnud kuulda seda, mida apellant tegelikult ütles. Kohtuistungi protokollist nähtuvalt ei ole apellant kõnealust sõiduautot ostnud, vaid sõlminud sõiduauto kasutamise tarbeks liisingulepingu. Samuti kinnitas apellant, et kõnealune liisinguleping sõlmiti selle aasta jaanuarikuus ning lepingujärgsete maksete tasumise kohustus tekkis alles nüüd. Kui eelnevalt oli apellant kinnitanud, et tal puudus püsiv sissetulek ja töökoht, siis küsimusele „liisingut saate maksta aga lube teha ei saa?“ vastas apellant „nüüd saan, nüüd sain tööle“. Teisisõnu ei ole siinkohal vastuolu. Maakohtul puudus mis tahes alus kahtlemaks selles, kes kõnealust sõiduautot tegelikult kasutas. Apellant on selgelt kinnitanud nii maakohtumenetluses kui ka kohtueelses menetluses, et kõnealust sõiduautot kasutab tema tüdruksõber. Samuti andis apellant maakohtu istungil ammendavaid ütlusi küsimuses, miks sai kõnealune liisinguleping vormistatud tema nimele. Ringkonnaprokurör M.-L. Talimaa vastus apellatsioonile
4.Süüdistatava kaitsja apellatsioonile esitas kirjaliku vastuse prokurör, kes nõustub Tartu Maakohtu seisukohaga, et E.G ütlused kohtuistungil ei ole usaldusväärsed. E.G selgitas, et ostis auto tüdruksõbrale, kes maksehäirete tõttu seda ise teha ei saanud. Samas jääb arusaamatuks, miks omas E.G auto varuvõtmeid ning miks liisingmakseid pidi tema tasuma. Prokurör on seisukohal, et apellatsioon on põhjendamatu ning selles toodud väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused
5.Ringkonnakohus, olles tutvunud kriminaalasjaga ja uurinud kriminaalasja materjale, sealhulgas maakohtu otsust, kohtuistungi protokolli ning esitatud apellatsiooni, leiab, et maakohtu otsus tuleb jätta muutmata ning süüdistatava kaitsja apellatsioon rahuldamata.
5.1.Kehtiva kriminaalmenetlusõiguse kohaselt lasub tõendite esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul. Kuigi kriminaalasja arutamisel apellatsiooni korras on ringkonnakohus KrMS § 15 lg 1 ja § 335 lg 1 kohaselt õigustatud tõendeid uurima ja hindama põhimõtteliselt samas mahus kui maakohus, lubab KrMS § 15 lg 2 ringkonnakohtul erinevalt maakohtust oma lahendi rajada ka üksnes maakohtus uuritud ja teise astme kohtumenetluses avaldatud tõenditele (RKKKo nr 3-1-1-48-11).
5.2.Menetlusõigusest tulenevalt märgib ringkonnakohus, et apellatsioonimenetlus ei ole sama asja teistkordne käsitlemine teises kohtukoosseisus, vaid eelkõige esimese astme kohtu tegevuse kontrollimine apellatsiooni piires (RKKKm nr 3-1-1-115-04). Seega ei pea ringkonnakohus oma otsuses andma vastuseid kõigile apellatsioonis toodud väidetele, millele maakohtu otsuses on ammendavalt ja põhistatult vastatud ning millega ringkonnakohus nõustub (RKKKo-d nr 3-1-1-23-11, p 18; nr 3-1-1-92-11).
5.3.KrMS § 331 lg 2 kohaselt arutab ringkonnakohus kriminaalasja apellatsiooni piires ja ringkonnakohtu pädevuses on lahendada kriminaalasju üksnes siis, kui kohtumenetluse pool on seda apellatsioonis taotlenud (RKKKo nr 3-1-1-54-12). KrMS § 331 lg-tes 2 ja 4 sätestatud ringkonnakohtu pädevuse piirang on oluline süüdistatava kaitseõiguse tagamise seisukohalt, sest süüdistatavalt ei saa eeldada valmisolekut süüdistuse oponeerimiseks apellatsioonis vaidlustamata küsimustes (RKKKo nr 3-1-1-31-11).
6.Apellatsiooni keskseks vaidlusaluseks küsimused on, kas tegemist on süstemaatilise rikkumisega KarS § 4231 mõttes. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga ning leiab, et maakohus on põhjendatult asunud seisukohale, et E.G tuleb süüdi mõista sõiduki süstemaatilise juhtimise eest juhtimisõiguseta isiku poolt ehk tegemist on süstemaatilise rikkumisega.
6.1.KarS § 4231 rikkumisega on tegemist, kui isik on süstemaatiliselt toime pannud mootorsõiduki, maastikusõiduki või trammi juhtimise, omamata vastava kategooria mootorsõiduki või trammi juhtimisõigust. Vaidlust ei ole selle üle, et E.G on süstemaatilisuse analüüsimiseks vastavad rikkumised toime pannud ning juhtinud juhtimisõigust omamata mootorsõidukit 04.07.2014, 13.11.2014 ja 14.02.2015. Süüdistatav on maakohtu istungil nimetatud rikkumisi ka ise tunnistanud ning tunnistanud end süüdi kolm korda lubadeta sõitmises, kuid kuriteos oma süüd ei tunnista (lk 50 pöördel).
6.2.Apellant toob esmalt välja, et maakohus on väljunud süüdistusakti piiridest, rikkudes apellandi kaitseõigust, ning süstemaatilisust osundavad tõendid puuduvad süüdistusaktist. Ringkonnakohus sellega ei nõustu. KrMS § 154 lg 2 p 4 kohaselt tuleb tõesti süüdistusakti põhiosas näidata ära tõendid, mis kinnitavad süüdistuse aluseks olevaid asjaolusid, kuid vastavalt sellele on prokurör ka süüdistusakti esitanud. Süüdistusaktis on ära toodud süstemaatilise rikkumise aluseks olevad tõendid, s.o väljatrükk sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise kohta 14.02.2015, väljatrükid väärteoprotokollist 04.07.2014 ja 13.11.2014 toimepandud rikkumiste osas. Kohtukolleegiumile jääb arusaamatuks, miks apellant leiab, et need ei ole süstemaatilisust tõendavad tõendid. Samuti on kaitsja nimetatud tõenditega tuttav, prokurör on need maakohtu istungil avaldanud ning kaitsja ei ole vaidlustanud tõendite vastuvõtmist (lk 51 – 51 pöördel). Seega ei ole maakohus neile tuginedes rikkunud süüdistatava kaitseõigust ning väljunud süüdistusakti piiridest. See, et süüdistusaktis on kasutatud sõna süstemaatiliselt kaitsja hinnangul ainult 1-l korral, ei ole määrav süüdistuse sisust arusaamisel.
7.Teiseks toob apellant välja, et ei nõustu maakohtu süstemaatilisuse analüüsiga. Rahatrahvide tasumata jätmist oleks pidanud analüüsima karistuse mõistmise osas, 14.02.2015 tehtud sõidu hädavajalikkust õigusvastasuse analüüsi juures, analüüsimata on jäänud teised E.G poolt toime pandud süüteoepisoodide tehiolud ning sisuliselt ei ole tegemist süstemaatilise õigusrikkumisega.
7.1.Kuna maakohtu poolt viidatud süstemaatilisuse mittekohaldumine kahe õigusrikkumise toimepanemisel ei ole otseselt seotud käesoleva süüteo menetlemisega, kus analüüsitakse kolme õigusrikkumise episoode, siis leiab teise astme kohus, et apellatsioonis toodud viide kohtu ekslikule seisukohale, ei mõjuta maakohtu poolt tehtud otsuse sisu ega anna käesoleval hetkel kohtule alust maakohtu otsuse tühistamiseks, mistõttu jätab kohus selle kui asjakohatu tähelepanuta. Sama on maakohtu viidatud seisukohaga, et süüdistataval on tasumata varasemate
samaliigiliste õigusrikkumiste eest määratud karistused. Ringkonnakohus on vastupidiselt kaitsjale seisukohal, et tegemist ei ole mitte karistuse mõistmist mõjutava asjaoluga, vaid tegemist on tegude süstemaatilist toimepanemist sisuliselt iseloomustava asjaoluga.
7.2.Apellant ei nõustu maakohtu poolt süstemaatilisuse analüüsimisel viidatud ajalise määratlusega, et rikkumised on toime pandud suhteliselt lühikese ajavahemiku jooksul. Ringkonnakohus leiab, et kaitsja on teinud sellest meelevaldse järelduse nagu maakohus oleks justkui arvestanud ühe süstemaatilisuse esinemise kriteeriumina aega. Apellant on nimetatud lause kiskunud kontekstist välja, jättes seejuures arvestamata, et maakohus on vahetult enne seda öelnud, et tuleb arvestada rikkumiste asjaoludega, millest üheks asjaoluks ongi rikkumiste toimepanemise aeg kui tegude sisemist seotust iseloomustav asjaolu. Ka Riigikohus ei ole oma 20.04.2009 lahendis nr 3-1-1-87-08 punktis 10 öelnud, et süstemaatilisuse tuvastamise seisukohalt ei ole oluline süütegude toimepanemise vahemik, vaid Riigikohus on märkinud: „ “. See ei tähenda veel, et seda ei tuleks arvestada kui iseloomustavat asjaolu. Riigikohus on oma hilisemas lahendis ka märkinud, et ajalist faktorit peavad kohtud kindlasti hindama, kuid seda tuleb teha tegude sisemise seose analüüsi juures. Ajavavahemik, mille jooksul vaadeldavad teod toime pannakse, võib toetada süütegude nn ühtset käekirja. Teisalt ei ole võimatu, et ka ühe päeva jooksul toime pandud kolm või enam vargust võivad erineda tehioludelt nii oluliselt, et sisemist seost ei ilmnegi. Siit nähtub, et ajalisele faktorile ei saa omistada iseseisvat õiguslikku tähendust teo kvalifitseerimisel KarS § 199 lg 2 p 9 järgi, kuid see on teiste tunnuste hulgas üks reaalne ja mõõdetav kriteerium, mille kaudu tuvastada tegude vaheline sisemine seos või selle puudumine (RKKKo nr 3-1-1-66-13, p 7). Kuna kuni 01.01.2015 puudus karistusseadustikus § 4231 koosseis, siis on enne vastava kohtupraktika väljakujunemist võimalik sisustada süstemaatilisuse mõistet sarnaselt KarS § 199 lg 2 p-st 9 tuleneva süstemaatilisuse praktikaga, mistõttu on ka viited vastavatele Riigikohtu lahenditele. Sellest on ka maakohus lähtunud ning leidnud, et arvestades nii ajalist vahet toimepandud rikkumiste vahel; asjaolu, et süüdistatav on jätnud maksmata varasemalt määratud rahatrahvid ning on oma tegude õigustamiseks toonud välja asjaolusid, mis ei ole arvestatavad, on tuletatav tegude vaheline seos ja käitumismuster. Esineb sisemine seos õigusrikkumiste vahel, millega ringkonnakohus nõustub maakohtuga. Apellatsioonis väljatoodud asjaolud ei anna alust kahelda, et tegemist on süstemaatiliselt toimepandud rikkumistega.
7.3.Apellatsioonis ei nõustuta asjaoluga, et maakohus on seadnud kahtluse alla süüdistatava ütlused. Maakohtu istungil on süüdistatav vastates prokuröri küsimusele (lk 52 pöördel), miks ta ei ole neid (juhilube) ära teinud, öelnud „ “. Seejärel vastates maakohtule, kes maksab autoliisingut, on süüdistatav öelnud, et „ ja vastuseks miks tema, väitis E.G , et „ “. Seejärel on maakohus tõstatanud küsimuse, et liisingut saab süüdistatav maksta, aga lube teha ei saa, millele süüdistatav vastas, et „ “. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et süüdistatava ütlused on vastuolulised ning on alust kahelda, kes reaalselt sõiduautot kasutab. Samuti täielikult maakohtuga nõustudes rõhutab ka ringkonnakohus, et rahaliste vahendite puudumine juhilubade taotlemiseks, ei ole õigustuseks juhtimisõiguseta sõitmisel. Apellatsioonis ei ole välja toodud ühtegi asjaolu, mis annaksid alust teistsugusele seisukohale jõudmiseks. Isegi kui lugeda süüdistatava ütlused selles osas usaldusväärseks, ei muudaks see rikkumisele antavat hinnangut, s.o tegemist on vaatamata sõiduki kasutamiskorrale süstemaatilise rikkumisega.
7.4.Muuhulgas märgib ringkonnakohus, et kaitsja väide justkui maakohus oleks pidanud analüüsima ka eelnevate süüteoepisoodide tehiolusid, on asjakohatu. Maakohus on uurinud tõendeid, mis sisaldasid eelmiste episoodide kohta infot, mille kohta on väärteoprotokollid ja
–otsused koostatud. Samuti on maakohus tõdenud, et tegemist oli varasemate episoodide puhul samuti juhilubadeta sõiduautode juhtimisega. Süstemaatilisuse analüüsimisel aluseks olnud 2 väärteoasja on lahenduse leidnud. Karistusregistri väljavõtte kohaselt on väärtegude otsused jõustunud ning täitmiseks kohustuslikud. Kohus juhib kaitsja tähelepanu asjaolule, et käesoleva menetluse käigus karistatakse süüdistatavat ainult 14.02.2015 toimepandud teo eest ning teised 2 viidatud õigusrikkumist on aluseks õigusliku hinnangu andmiseks, mitte sisuliseks arutamiseks.
8.Apellatsioonis taotletakse kriminaalmenetluse lõpetamist KrMS § 274 lg 1 alusel, sest E.G poolt 14.02.2015 toimepandud tegu vastab väärteo tunnustele. Ringkonnakohus asus eelnevalt seisukohale, et tegemist on süstemaatilise rikkumisega, seega on alusetu apellandi esitatud väide, et kriminaalmenetlus tuleks lõpetada. Puudub KrMS § 199 lg 1 p-st 1 tulenev alus kriminaalmenetluse lõpetamiseks välistava asjaolu ilmnemisel.
9.Alternatiivselt taotles kaitsja maakohtu otsuse tühistamist ja kriminaalasja saatmist uueks arutamiseks maakohtule. Kohtukolleegiumi hinnangul puudub alus apellandi taotluse rahuldamiseks. KrMS § 341 lg-d 1, 2 ja 3 annavad ringkonnakohtule pädevuse saata kriminaalasi uueks arutamiseks maakohtule teises kohtukoosseisus, uueks arutamiseks samas kohtukoosseisu või saata kriminaalasi maakohtule uueks arutamiseks, kuna apellatsioonikohtul ei ole võimalik iseseisvalt rikkumist kõrvaldada. Kõik kolm käitumisvarianti eeldavad, et tegemist oleks kriminaalmenetluse olulise rikkumisega. Kuna ringkonnakohus nõustub maakohtu otsusega ja ei leia, et menetluse käigus oleks rikutud oluliselt kriminaalmenetlusõigust, siis puudub kohtukolleegiumil nii pädevus kui ka vajadus saata kriminaalasi maakohtule uueks arutamiseks, mistõttu jääb edutuks ka kaitsja alternatiivne taotlus.
10.Süüdistatav E.G riigi õigusabi korras kaitsja vandeadvokaadi abi K. Nõges esitas Tartu Ringkonnakohtule tasutaotluse, milles taotleb tasu kokku summas 288,00 eurot, sh käibemaks 48,00 eurot. Ringkonnakohus leiab, et tasutaotlus sellises suuruses on põhjendatud ja rahuldab taotluse. KrMS § 185 lg 2 alusel ringkonnakohtu menetluses tekkinud menetluskulud jäävad selle isiku kanda, kelle huvides apellatsioon on esitatud, s.o E.G kanda.
11.Tulenevalt eeltoodust ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 jätab ringkonnakohus Tartu Maakohtu 11.06.2015 kohtuotsuse muutmata ning süüdistatav E.G kaitsja apellatsiooni rahuldamata.
Tiit Lõhmus
Mati Kartau
Aarne Sarjas
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.