Kohtulahend

APELLATSIOONI SISU:

Süüdistatava kaitsja vaidlustab maakohtu otsust mõistetud karistuse osas leides, et mõistetud vangistuse määra tuleks alandada alammäärani ning mõistetud vangistust

on võimalik asendada üldkasuliku tööga. Seejuures on kohus kaitsja arvates ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust ning rikkunud kriminaalmenetlusõigust. Harju Maakohus on karistuse liiki ja määra motiveerides osundanud süüdistatava karistatusele. Kohtupraktikas väljakujunenud karistuse mõistmise üldpõhimõtete kohaselt peab mõistetav karistus ennekõike olema vastavuses toimepandud kuriteoga, millele täiendavalt tuleb arvestada ka süüdimõistetu isikut. Ka Riigikohus on korduvalt rõhutanud, et KarS § -st 56 lähtudes peab kohus pärast kuriteo toimepanemise tuvastamist süü suurusest lähtuvalt andma karistuse liiki ja määra sisaldava põhjendatud karistusõigusliku hinnangu ennekõike toimepandud kuriteole. Karistusseadustiku mõtte kohaselt tuleb sellise hinnangu andmisel keskenduda põhiliselt teole ja üldjuhul ei tohi süüdistatava isik kuriteost lahutatult olla iseseisvaks karistuse liigi ning määra valiku aluseks (vt RKKKo nr 3-1-1-06-99). KarS § 199 puhul tuleb silmas pidada, et varguste puhul on oluline, millise vara osas ning millistel asjaoludel on varavastane kuritegu toime pandud. Käesoleval juhul on H.H süüdi tunnistatud katsestaadiumisse jäänud kauplusevargustes, mis on tema süü suuruse näitajaks. Olen seisukohal, et kuritegude puhul, mis jäävad katsestaadiumisse ning millega kahju ei kaasnenud, ei saa rääkida toimepanija suurest süüst. Kohus möönis samuti põhjendatult, et H.H süü ei ole suur. Maakohus leidis õigesti, et käesoleval juhul H.H karistust raskendavad asjaolud puuduvad, karistust kergendavaks asjaoluks on puhtsüdamlik kahetsus. Maakohtu otsuse kohaselt arvestades, et H.H poolt toimepandud vargus jäi katse staadiumi, kahju ei tekkinud, peab kohus võimalikuks mõista süüdistatavale karistuse küll alla ettenähtud sanktsiooni keskmist määra, kuid mitte alammäära lähedasena. Kaitsja leiab, et käesoleval juhul oleks alammääras mõistetav karistus põhjendatud ja vastav isiku süü suurusele. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi seisukohtade kohaselt kellegi tegelik karistuslik mõjutamine saab toimuda vaid inimese hoiakute muutmise kaudu ja seega konkreetse isiku omadusi arvestades. Seetõttu peabki karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks (prognoosimaks, milline karistus võiks efektiivseimalt välistada edaspidi süütegude toimepanemist) arvestama ka süüdlase isikut (RKKKo 3-1-1-9906). Süüdistatav oma viimases sõnas taotles vangistuse asendamist üldkasuliku tööga, mida toetas oma kaitsekõnes ka H.H kaitsja. Nii üldkasuliku töö kui ka karistuse mõistmine tingimisi lähtuvad ühest ja samast põhimõttelisest eeldusest – kohus usub, et isik suudab jätkata enda elu ilma süütegusid toime panemata. Maakohus leidis, et H.H ei ole isik, kelle suhtes oleks võimalik kohaldada KarS § 69 sätteid ning tema karistus asendada üldkasuliku tööga, kuna H.H käitumises väljendub kohtu hinnangul ilmselge ning teadlik vastandumine õiguskorrale ning see näitab üheselt, et H.H ei ole aru saanud talle varasemalt mõistetud karistuse tähendusest. Senised karistused ei ole ilmselgelt omanud kasvatavat mõju positiivse eripreventsiooni tähenduses. Kohtu arvates H.H suhtes vangistuse asendamine üldkasuliku tööga ei täidaks oma eesmärki

eripreventiivses mõttes ning süüdistatava arusaama enda tegude tähendusest ning ka tagajärgedest suudab (sh õiguskorra huvisid silmas pidades) käesoleval juhul tagada vaid reaalne vanglakaristus. Kohus ei uskunud, et H.H suudaks vabaduses viibides hoiduda uute süütegude toimepanemisest. Selle kohtu seisukohaga kaitsja ei saa nõustuda. H.H on küll kriminaalkorras karistatud, kuid kehtivaid karistusi on üksnes neli. Süstemaatilisus tuleneb tema puhul kahest eelnevast väärteguepisoodist. Viimane kuritegu leidis aset ligi 2 aastat tagasi ning see asjaolu kinnitab, et isik suudab vabaduses olles seadusekuulekalt käituda. H.H selgitas, et tal on töökoht ning ta tahab oma elu muuta. Süüdistatav ei ole ka narkosõltlane, seega ei esine tema puhul asjaolusid, mis võiksid suurendada uute kuritegude toimepanemise riski. Narkootikumide tarvitamise eest on süüdistatav küll karistatud, kuid üksikutel kordadel, millest ei saa järeldada, et varguste toimepanemine ja narkootikumide tarvitamine on tema puhul väljakujunenud käitumismall. Tegemist ei ole isikuga, kes varastab selleks, et omandada vahendeid narkootikumide ostmiseks. KarS §-de 74 ja 75, samuti KarS § 69 kohaldamisega kaasnevad kohustused võivad tulemuslikult kaasa aidata süüdistatava elus asetleidvatele positiivsetele muutustele ja sellega karistuse eesmärkide saavutamisele. Pikemaajaline suhtlemine kriminaalhooldajaga võib süüdistatava hoiakuid muuta, suunates teda ka edaspidi õiguskuulekalt käituma. Ka maakohus märkis õigesti, et H.H on teadvustanud oma narkoprobleemi ning astunud reaalseid samme sõltuvusest vabanemiseks. Kriminaalpoliitika arengusuuna kohaselt peaksid kinnipidamis-asutuses viibima kõige ohtlikumad kurjategijad, samal ajal tuleb soodustada alternatiivkaristuste kasutamist. H.H osas ei ole eripreventiivsetel kaalutlustel vajadust saata teda reaalset vangistust kandma. Eeltoodu alusel ei saa nõustuda kohtu seisukohaga, et H.H suhtes on võimalik saavutada karistuse eesmärk üksnes reaalse vangistusega. Kohus ei ole veenvalt põhjendanud, miks on mõistetud vangistus ainuvõimalik karistus, et tagada süüdistatava hoidumine uute süütegude toimepanemisest ning kaitsta õiguskorda.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT:

Kohtukolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalide ning esitatud apellatsiooniga, leiab üksmeelselt, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu, perspektiivitu ning tuleb sellest tulenevalt jätta läbi vaatamata (RKKKo nr 3-1-1-55-07). Riigikohtu kriminaalkolleegium on leidnud, et sellisena tuleb käsitada apellatsiooni, milles esitatud argumendid ei ole konkreetse kriminaalasja lahendamise seisukohalt õiguslikult relevantsed ega anna seetõttu ühelgi juhul alust esimese astme kohtuotsuse või selles esitatud järelduste muutmiseks. Küsimus, kas esitatud apellatsioon on ilmselt põhjendamatu KrMS § 326 lg 2 teise lause tähenduses, tuleb ringkonnakohtul lahendada iga kriminaalasja pinnalt eraldi, arvestades kaebuses esitatud argumentide asjakohasust (RKKKo nr 3-1-1-96-09). Kui apellandi väited ei ole õiguslikult asjakohatud, peab ringkonnakohus KrMS § 326 lg 2 teisest lausest juhindumist eriti põhjalikult kaaluma, lähtudes konkreetse asja eripärast. Õiguslikult asjakohase

taotluse ja põhjendustega apellatsiooni läbi vaatamata jätmine on võimalik eeskätt siis, kui maakohtu otsus on kooskõlas kohtupraktikas selgelt ja üheselt kujunenud seisukohtadega (nt mõistetud karistuse osas) ning ringkonnakohus ei pea vajalikuks kohtupraktikat muuta. Apellatsiooni läbi vaatamata jätmine on seega võimalik juhul, kui juba eelmenetluses selgub, et apellatsioonil puudub ilmselgelt edulootus ehk tegemist on perspektiivitu apellatsiooniga. Nii võib ringkonnakohus jätta karistuse muutmist taotleva apellatsiooni KrMS § 326 lg 2 teisele lausele tuginevalt läbi vaatamata põhjendusega, et mõistetud karistus ei hälbi karistuspraktikast (RKKKo nr 3-1-1-12009). Kohtukolleegium leiab, et käesoleval juhul puuduvad absoluutselt igasugused võimalused maakohtu otsuses tehtud õiguslike järelmite muutmiseks. Apellatsioonis ei vaidlustata mingeid sisulisi süüteo toimepanemise asjaolusid ega tõstatata põhimõttelisi õiguslikke probleeme, mida tuleks lahendada, vaidluse esemeks on üksnes süüdistatavale kohtuotsusega mõistetud karistuse määra ja selle reaalset ärakandmist. Riigikohus on karistuse mõistmise osas märkinud, et KarS § -st 56 lähtudes peab kohus pärast kuriteo toimepanemise tuvastamist süü suurusest lähtuvalt andma karistuse liiki ja määra sisaldava põhjendatud karistusõigusliku hinnangu toimepandud kuriteole. Veel on Riigikohus selgitanud, et karistuse mõistmisel tuleb süü suuruse kvantitatiivsel kindlaksmääramisel igal juhul arvestada teo toimepanemisega seotud kergendavate ja raskendavate asjaoludega, eesmärgiga teha kindlaks karistuse konkreetne määr vastava paragrahvi sanktsiooni piirides ja prognoosida konkreetsele isikule mõistetava karistuse eripreventiivseid eesmärke (RKKKo nr 3 -1-1-14-07). Täiendavalt tuleb karistuse mõistmise juures arvestada ka veel õiguskorra kaitsmise huvisid positiivse üldpreventsiooni tähenduses. Hinnates apellatsiooni põhjendatust ja selle kohtuliku läbivaatamise otstarbekust, leiab kohtukolleegium, et maakohtu otsus vastab ülaltoodud nõuetele täiel määral. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on H.H karistuse mõistmisel arvestanud kõigi KarS §-s 56 kirjeldatud asjaoludega. Maakohus on põhjendanud, miks peab ainuvõimalikuks H.H karistamist just vangistusega ja miks leiab, et mõistetud vangistus tuleb ka reaalselt ära kanda, põhjendatud on ka mõistetud vangistusmäära. Kohtukolleegium leiab, et mõistetud karistuse kergendamiseks puudub alus ning ka apellatsioonis esitatud põhjendused ei ole arvestatavad ja ei saa kaasa tuua seadusliku kohtuotsuse tühistamist. Kohtuotsuse tühistamiseks peavad esinema seaduslikud alused. H.H näol on tegemist süstemaatiliselt õiguskorda rikkuva isikuga, keda mõistetud varasemad karistused ei ole mõjutanud süütegude toimepanemisest hoiduma. Süüdistatavat on varem korduvalt korral kohtu poolt karistatud (kokku 13 korda, kehtivaid karistusi 4) ja just varavastaste kuritegude toimepanemise eest. Kehtivaid väärteokaristusi on tal ligi poolsada. Üldse on teda väärtegude eest karistatud 84 korda. Kohtukolleegium ei saa nõustuda seisukohaga, et H.H karistusõiguslik kohtlemine on olnud ülemäära range. Maakohus on oma otsuses viidanud Riigikohtu seisukohtadele ja teinud täiesti põhjendatud järeldusi selles, et isikut, kes süstemaatiliselt paneb toime vargusi ja kellele ei ole varasemad lühiajalised vangistusmäärad avaldanud mingit toimet õiguskuulekaks käitumiseks, tueb karistada pikema vangistusmääraga, kui seda on alammäär. Maakohtu poolt mõistetud karistus jääb tunduvalt alla 1/3 sanktsioonimäära ning karistuse mõistmisel on maakohus juba arvestanud kõikide

asjaoludega, millised võisid kergendada süüdistatavale mõistetavat karistust. Asjaolu, et kuritegu jäi katsestaadiumi ei sõltunud süüdistatava tahtest. Seetõttu ei saa ületähtsustada karistuse mõistmisel ka katsestaadiumit. Asjaolu, et süüdistatav on viimati kriminaalkorras karistatud kaks aastat tagasi ei tekita kohtus usaldust, sest H.H paneb vargusi toime süstemaatiliselt. Kohtukolleegium nõustub maakohtuga, et H.H on isik, kes kriminaalhooldusele ei sobi ja see välistab ka vangistuse asendamise ÜKT-ga. H.H ühe varguse katse eest vangistusega, milline oli asendatud ÜKT-ga, kuid paraku kuritarvitas H.H kohtu usaldust ning suutis ära teha vaid alla poole mõistetud töötundidest ja 8.05.2012 a. pöörati vangistus täitmisele. Sesine asjaolusid, mis annaks aluse kergendada juba niigi tunduvalt alla sanktsioonis ettenähtud vangistuse keskmäära mõistetud karistust. Seega taotlus vähendada veelgi süüdistatavale mõistetud karistust, ei ole arvestatav ning ega kohtukolleegiumi hinnangul ei ole apellatsioonis esitatud ühtegi sellist asjaolu, mis oleks tõsiseltvõetav ja mis saaks kaasa tuua karistuse kergendamise. Karistuse lühiajalisust ilmestab fakt, et see võib sisuliselt lõppeda enam-vähem üheaegselt kohtuotsuse jõustumisega, juhul, kui kasutatakse edasikaebeõigust. Eeltoodud põhjendusi arvestades ei pea kohtukolleegium vajalikuks ega ka otstarbekaks arutada apellatsioonis esitatud taotlust apellatsioonikohtu istungil. Neil asjaoludel ja lähtuvalt KrMS §-st 326 lg 3 leiab kohtukoosseis üksmeelselt, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu. Süüdistatava kaitsja adv. Leelo Viil on esitanud taotluse hüvitada õigusabi kulud summas 48 eurot. Kohtukolleegium peab taotlust põh jendatuks ning KrMS prg 185 lg 2 alusel jäävad apellatsioonimenetluse süüdistatava kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.