R.J süüdistuses KarS § 258 lg 1 p 2 järgi ja U.I süüdistuses KarS § 258 lg 1 p 2 järgi üldmenetluses
Apelleeritud kohtuotsus
Tartu Maakohtu (Põlva kohtumaja) 12. mai 2015 otsus
Apellatsioonide esitajad
süüdistatav R.J kaitsja vandeadvokaadi abi Ott Lepmets, süüdistatav U.I kaitsja vandeadvokaat Anu Vilt
Prokurör
Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Ülle Hõrak
Süüdistatavad
R.J , sündinud 01.01.1989, XXX, viibimiskoht: XXX, kriminaalkorras karistamata U.I , sündinud 02.02.1982, XXX, viibimiskoht: XXXX, kriminaalkorras karistamata
Kaitsjad
vandeadvokaadi abi Ott Lepmets, vandeadvokaat Anu Vilt
RESOLUTSIOON:
1.Tartu Maakohtu 12. mai 2015 kohtuotsus jätta muutmata.
2.Süüdistatav R.J kaitsja vandeadvokaadi abi Ott Lepmetsa ja süüdistatav U.I kaitsja vandeadvokaat Anu Vilti apellatsioonid jätta rahuldamata.
3.Välja maksta Advokatuurile eraldatud eelarveliste vahendite arvelt Advokaadibüroo Lepmets & Nõges kaudu 288 (kakssada kaheksakümmend kaheksa) eurot, sealhulgas käibemaks 48 (nelikümmend kaheksa) eurot, vandeadvokaadi abi Ott Lepmetsale tema poolt R.J apellatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamise eest.
4.KrMS § 185 lg 2 alusel välja mõista punktis 3 nimetatud menetluskulu R.J-ilt .
5.Välja maksta Advokatuurile eraldatud eelarveliste vahendite arvelt Advokaadibüroo LMP Valga kontor kaudu 240 (kakssada nelikümmend) eurot, sealhulgas käibemaks 40 (nelikümmend) eurot, vandeadvokaat Anu Viltile tema poolt U.I -le apellatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamise eest.
6.KrMS § 185 lg 2 alusel välja mõista punktis 5 nimetatud menetluskulu U.I-lt . Süüdistataval tasuda väljamõistetud summa Maksu- ja Tolliameti arveldusarvele SEB a/a EE351010052031000004, Danske Bank AS Eesti filiaal a/a EE873300333499990003, Nordea Bank Finland PLC Eesti filiaal a/a EE401700017002872300 või Swedbank a/ aEE502200221014193355. Maksekorraldusele märkida personaalne viitenumber ja selgitus „süüdistatava nimi, 1-14-9765 kohtukulud“. Maksekorraldusele tuleb märkida järgmised viitenumbrid koos selgitusega: 1.R.J viitenumber: 99915700058610, 2.U.I viitenumber: 99915700058623. Kohtukulud tasuda 30 päeva jooksul käesoleva otsuse jõustumisest arvates. Kui rahalised nõuded pole täies ulatuses tähtaegselt tasutud, suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. Edasikaebamise kord Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kantselei kaudu teatavaks tegemisest. Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult Riigikohtule 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. Esimese astme kohtu otsuse apelleeritava osa sisu
1.Tartu Maakohtu 12.05.2015 otsusega tunnistati U.I süüdi KarS § 258 lg 1 p 2 järgi (alates 01.01.2015 kvalifitseeritav KarS § 258 p 2 järgi) ning mõisteti karistuseks rahaline karistus 250 miinimumpäevamäära, s.o 800 eurot. KarS § 73 lg 1 alusel vabastati U.I täielikult talle mõistetud rahalise karistuse tasumisest ning määrati, et mõistetud rahalist karistust ei pöörata täitmisele, kui ta 1-aastase katseaja kestel ei pane toime uut tahtlikku kuritegu. Sama otsusega tunnistati süüdi R.J KarS § 258 lg 1 p 2 järgi (alates 01.01.2015 kvalifitseeritav KarS § 258 p 2 järgi) ning mõisteti karistuseks rahaline karistus 250 miinimumpäevamäära, s.o 800 eurot. KarS § 73 lg 1 alusel vabastati R.J täielikult talle mõistetud rahalise karistuse tasumisest ning määrati, et mõistetud rahalist karistust ei pöörata täitmisele, kui ta 1-aastase katseaja kestel ei pane toime uut tahtlikku kuritegu. Katseaja algust U.I ja R.J arvestati alates kohtuotsuse kuulutamisest, s.o 12.05.2015.
1.1.U.I-le ja R.J-ile esitati süüdistus selles, et nemad grupis 28.07.2014 kell 05.00 – 06.00 Põlva maakonnas, Värska vallas, Voropi külas Vene piiritähise nr 350 (+350 meetrit) juures ületasid ebaseaduslikult Eesti Vabariigi ja Venemaa Föderatsiooni vahelise ajutise kontrolljoone suunaga Venemaa
Föderatsioonist Eesti Vabariiki, rikkudes sellega Riigipiiri seaduse (RiPS) § 9 lg 1 nõuet, mille kohaselt Eestisse saabuvad või Eestist lahkuvad isikud ja transpordivahendid võivad välispiiri ületada ning Eestisse toodav või Eestist väljaviidav kaup võidakse üle välispiiri toimetada rahvusvaheliseks liikluseks avatud piiripunktide kaudu nende lahtioleku ajal. Süüdistusaktis on U.I ja R.J tegu kvalifitseeritud KarS § 258 lg 1 p 2 järgi, s.o ajutise kontrolljoone ebaseaduslik ületamine grupi poolt.
2.Maakohus asus seisukohale, et on tõendatud, et süüdistatavad ületasid 28.07.2014 varahommikul Venemaa ja Eesti vahelise ajutise kontrolljoone väljaspool ametlikku piiripunkti, s.o tulid Eestisse ebaseaduslikult. Süüdistatavate poolt sooritatud tegu vastas sel ajal kehtinud KarS § 258 lg 1 p-s 2 sätestatud koosseisule. Alates 01.01.2015 on antud tegu subsumeeritav KarS § 258 p 2 järgi.
2.1.RiPS § 22 lg 1 kohaselt on Eesti Vabariigi (Eesti) ja Vene Föderatsiooni (Venemaa) vaheline ajutine kontrolljoon võrdsustatud riigipiiriga. Järelikult on ajutise kontrolljoone ületamise tingimused ja kord, samuti piirirežiim ning vastutus piirirežiimi rikkumise eest analoogilised seaduses riigipiiri kohta sätestatuga. RiPS § 9 lg 1 järgi võivad Eestisse saabuvad isikud välispiiri ületada rahvusvaheliseks liikluseks avatud piiripunktide kaudu nende lahtioleku ajal. Asjaolu, et U.I ja R.J 28.07.2014 varahommikul jalgsi üle Piusa jõe ületasid ajutise kontrolljoone suunaga Venemaalt Eestisse, liikudes Põlva maakonda, Värska valda, Voropi külla, on usaldusväärselt tõendatud süüdistatavate ning tunnistajate A.K. ja R.P. maakohtus antud ütlusega, samuti sündmuskoha vaatlusprotokolli, fotode, asitõendite vaatlusprotokolli ja isikute läbivaatuse protokolliga. Maakohus leidis, et eelnimetatud tõendid on lubatavad ning omavahel haakuvad, mistõttu nende õigsuses pole alust kahelda. Antud tõenditest saab järeldada, et süüdistatavad tulid 28.07.2014 varahommikul Venemaalt Eestisse jalgsi Venemaa piiritähiste nr 350 ja nr 351 vaheliselt alalt. Enne Venemaa ja Eesti vahelist ajutist kontrolljoont, mis kulges selles kohas pikki Piusa jõge, pidid nad mööduma okastraataiast ja seejärel ületama Piusa jõe. Matsuri – Sesniki teele, mis asus ajutise kontrolljoone ületamise kohast ligikaudu 400 meetri kaugusel, jõudmiseks pidid nad läbima heinamaa, soo ja metsa. Piusa jõe ületuse ja süüdistatavate kinnipidamise kohtade vahemaa on ligi 3 kilomeetrit.
2.2.Maakohus ei lugenud usaldusväärseks süüdistatavate ütlusi selles osas, et nad Venemaa ja Eesti vahelist kontrolljoont ühiselt ja kooskõlastatult ei ületanud, kuna need ütlused on vastuolulised, ümber lükatud teiste tõenditega ning ei ole eluliselt usutavad. Süüdistatav U.I andis maakohtus ütlusi, et ta sõitis taksoga ilma kaassüüdistatav R.J-ita Moskvast Eesti piiri äärde, ületas piiri üksinda, nägi ees liikumas R.J ning sai viimasega kokku kohas, kus nad kinni peeti. Süüdistatav R.J maakohtus antud ütluste kohaselt sõitsid nad küll koos U.I-ga Moskvast taksoga Eesti piiri lähedale, kuid sealt viis neid takso edasi eraldi. Ka ületas ta jõe kella 2 paiku ning U.I-ga kohtus alles kella 4 paiku. Süüdistatavate ütluste usaldusväärsuse kontrolliks avaldati nende kohtueelsel uurimisel antud ütlused vastuolude osas. U.I on kahtlustavana ülekuulamisel 29.07.2014, mille juures viibis tõlgina ka Eva-Louisa Radha’a, tunnistanud, et taksos oli ta R.J-iga , kellega ta koos kinni peeti. Oma ütluste muutmist maakohtus ei ole U.I usaldusväärselt põhjendanud, väites vaid, et ei mäleta selliste ütluste andmist. Maakohtu arvates valdab tõlk väga heal tasemel nii araabia kui ka eesti keelt, mistõttu tema professionaalsuses ja kompetentsuses ei saa olla vähimatki kahtlust. Järelikult on Bashir
U.I kohtueelsel uurimisel ja ristküsitlusel saadud ütlused oluliselt erinevad, mistõttu ei saa maakohus tema sellekohaseid ütlusi arvestada. Sama käib ka R.J kohta. Viimati nimetatu on kahtlustavana ülekuulamisel 28.07.2014, mille juures viibis tõlgina Eva-Louisa Radha’a, tunnistanud, et peale jõe ületamist kõndisid nad läbi metsa, leidsid tee ning hakkasid mööda teed kõndima. Kuna R.J ei ole suutnud oma ristküsitlusel antud ütluste muutmist maakohtus veenvalt põhjendada ja need on varasematega oluliselt erinevad, siis jättis maakohus tema sellekohased ütlused arvestamata. Seega saab R.J maakohtus antud ütlustest arvestada seda, et ta koos U.I-ga sõitis Moskvast taksoga Eesti piiri lähedale ning eelnevalt maksid süüdistatavad taksojuhile kokku 27 000 – 28 000 rubla.
2.3.Maakohus, tuginedes tunnistajate ütlustele, sündmuskoha vaatlusprotokollile ja asjas leiduvatele asitõenditele, leidis, et saab kindlalt järeldada süüdistatavate Venemaa ja Eesti vahelise ajutise kontrolljoone ületamist ettekavatsetult, ühiselt ja oma tegevust kooskõlastades väljaspool piiriületuspunkti, s.o rikkudes sellega RiPS § 9 lg 1 nõuet. Nad olid võrdsed otsustama kas, millal ja kuidas tegu toime panna ning arvestasid teineteisega. Seega sooritasid nad ajutise kontrolljoone ebaseadusliku ületamise KarS § 21 lg 2 mõttes kaastäideviijatena, s.o grupi poolt. Süüdistatavad ületasid kontrolljoone grupis kavatsetult. Süüdistatavad on maakohtus kinnitanud, et nad said teineteisega tuttavaks Venemaal elades ja töötades. Ka U.I mobiiltelefoni Nokia N8 mällu 25.05.2014 salvestatud foto tõendab, et süüdistatavad olid omavahel tuttavad vähemalt alates eelmärgitud kuupäevast.
2.3.1.Asjaolud, et mõlemad süüdistatavad asusid samal päeval ja sama taksoga Moskvast Eesti piiri äärde sõitma, eelnevalt maksid taksojuhile vajaliku teenuse eest ette ning nad tabati peale Eestisse jõudmist koos, kinnitavad veenvalt süüdistavate soovi ja tahet ühiseks tegutsemiseks. Maakohtu arvates ei ole eluliselt usutav, et süüdistatavad toodi Eesti piiri äärde eraldi taksodes ja neil puudus omavaheline kontakt ajutise kontrolljoone ületamise ajal. Juhul, kui süüdistatavad oleksid asunud Venemaa ja Eesti vahelist ajutist kontrolljoont ületama teineteisest sõltumata ja ilma oma tegevusi kooskõlastamata või ainult juhusele lootes, siis ei oleks õnnestunud läbida samasugust teekonda ja pärast enam omavahel kohtuda. Siinjuures tuleb märkida, et maastik, mida süüdistatavad pidid enne Matsuri – Sesniki teele jõudmist läbima, oli looduslikult erinev (heinamaa, soo ja mets) ega võimaldanud neil teineteist näha, kui piirijoont oleksid nad ületanud paaritunniste vahedega. Sündmuskoha vaatlusel tuvastatud jäljed tõendavad, et süüdistatavad liikusid peale Piusa jõe ületamist suhteliselt sirgjooneliselt tee suunas nii enne kui ka pärast soise ala läbimist, kusjuures pärast soise ala läbimist asusid nad samale sirgjoonele, kus nad olid liikunud enne sood. Antud asjaolust saab järeldada, et süüdistatavad pidid olema teineteise vaateväljas ja/või kasutasid liikumissuuna valimisel eelnevalt kokkulepitud tehnilisi vahendeid. Asitõendite vaatlusprotokollid kinnitavad, et tehnilisi vahendeid, mille abil oleks olnud lihtne võõral maastikul orienteeruda ja omavahelist tegevust kooskõlastada, oli süüdistatavatel piisavalt – R.J valduses oli 2 mobiiltelefoni (s.o Nokia 101 SIM kaardiga ja Alcatel One Touch 7051D) ning U.I 3 mobiiltelefoni SIM kaartidega (Nokia N8, Nokia 101 ja Nokia E5) ja 4 SIM kaarti.
2.3.2.Asjaolust, et süüdistatavad valdasid vahendeid, millega oli võimalik maastikul orienteeruda ja omavahel suhelda, kasutasid piiri ületusel samasugust marsruuti ning peale seda püüdsid vabaneda dokumentidest, mis olid seotud Venemaaga, saab järeldada, et nad said aru, et olid jõudnud Eestisse. Seega realiseerisid süüdistatavad seatud eesmärgi ning ületasid grupis
Venemaa ja Eesti vahelise ajutise kontrolljoone väljaspool määratletud piiripunkti tahtlikult. Seaduse mittetundmine ei välista nende tahtlust.
2.4.Maakohus asus seisukohale, et puuduvad süüdistatavate süüteo õigusvastasust välistavad asjaolud.
2.4.1.Eesti võttis 19.02.1997 vastu ÜRO Pagulasseisundi konventsiooni ja pagulasseisundi protokolliga ühinemise seaduse ning need on Eesti suhtes jõustunud 09.07.1997. Pagulasseisundi konventsioon põhineb Inimõiguste Ülddeklaratsiooni artikli 14 lõikel 1, mille kohaselt on igal inimesel õigus tagakiusamise eest varjupaika otsida. Nii KrMS § 2 punktist 2 kui ka Eesti Vabariigi põhiseaduse § 123 teisest lausest tuleneb, et konventsioon ja selles sisalduvad põhimõtted on Eesti Vabariigile siduvad, kuna konventsiooni näol on tegemist Riigikogu ratifitseeritud välislepinguga ning sellel on prioriteet Eesti seaduste või muude aktide suhtes. Antud konventsioonist ei tulene, et pagulase või varjupaigataotleja õigused oleksid piiramatud ning sellised isikud võiksid tulla oma tahte järgi valitud riiki igal ajal ja igal viisil. Seega pole maakohtu arvates võimalik konventsiooni artikkel 31 lõiget 1 tõlgendada selliselt, et pagulane või pagulasseisundi staatust omav isik võiks kolmandasse riiki siseneda suvalisel ajal ja suvalises kohas ning selline tegu kõrvaldaks nende teo õigusvastasuse.
2.4.2.Süüdistatav U.I maakohtus antud ütluste, dokumendi ja asitõendite vaatlusprotokollidega on tõendatud, et kinnipidamisel oli U.I kaasas Sudaani Vabariigi passi nr P00165909 koopia (paberil A4 formaadis ja fotona mobiiltelefonis Nokia N8) ja Põhja-Hartumi prokuratuuri vahistamismäärus ning Venemaale saabus ta Sudaanist 18.05.2013, kus elas ja töötas kuni Eestisse tulekuni. Õiendist ja dokumendi koopiast nähtuvalt oli U.I kaasas ka dokument Sudaani Vabariigi sõjaväeteenistuse kohta. Seega on usutav, et U.I elas ja töötas Venemaal 18.05.2013 kuni 28.07.2014. Õiendi ja dokumendi koopiaga on tõendatud, et kinnipidamisel oli R.J kaasas ainult dokument Kalma põgenikelaagri kohta. Süüdistatav R.J maakohtus antud ütlustest ja Tartu Halduskohtu määrusest nähtuvalt tuli ta Sudaanist Venemaale 17.12.2012, kus elas ja töötas kuni Eestisse tulekuni. Arvestades ka sündmuskoha lähedalt leitud dokumente, on usutav, et R.J elas ja töötas Venemaal 17.12.2012 kuni 28.07.2014. Lähtudes süüdistatavate pikaajalisest viibimisest Venemaal, nende ütlustest ja kaasasolnud dokumentidest, ei järeldanud maakohus, et nad oleksid Sudaanist lahkunud tagakiusamise ja/või tõsise ohu tõttu. Seega ei ole maakohtul võimalik võtta kindlat seisukohta selles, kas süüdistatavad on pagulased või täiendava kaitse staatusega isikud või mitte.
2.4.3.Süüdistatavate maakohtus antud ütluste kohaselt keelduti neile Venemaal varjupaiga andmisest ja neid oleks saadetud tagasi Sudaani, kus oleks nende elu sattunud ohtu, mistõttu oma elu päästmiseks ja rahvusvahelise kaitse saamiseks põgenesid Eestisse. Taolise väitega on süüdistatavad asunud ennast aktiivselt kaitsma, mis pani neile kohustuse teha väidetud faktid menetlejale kontrollitavaks ning analoogilisele seisukohale on viidanud ka Riigikohus lahendis nr 3-1-1-21-09 (p 11.2). Seega oleks pidanud maakohtu hinnangul süüdistatavad või nende kaitsjad tegema maakohtule teatavaks otsuse teinud ametiasutuse nime ning otsuse, selle jõustumise ja täitmise kuupäeva, mitte aga piirduma üldsõnaliste mittekontrollitavate väidetega, mis on jäänud paljasõnalisteks. Kuna süüdistatavad kavandasid Eestisse tuleku ette, sealhulgas tegi U.I 25.07.2014 passist koopia, siis ei ole eluliselt usutav, et neile niivõrd tähtsaid ja olulisi dokumente – varjupaigataotluse rahuldamata jätmise või päritoluriiki tagasisaatmise otsust – nad ei pidanud vajalikuks kaasa võtta paberkandjal ega salvestanud neid mobiiltelefoni mällu.
Seega ei ole süüdistatavad tõendanud, et nende suhtes oleks Venemaa teinud enne 28.07.2014 Sudaani tagasisaatmise otsuse ja see oli nende suhtes täidetav. Isegi juhul, kui süüdistatavate suhtes oleks tehtud Venemaalt väljasaatmise otsus, ei saaks maakohus ka sellisel juhul asuda seisukohale, et nad oleksid teo pannud toime hädaseisundis. Arvestades Venemaa pikaajalist praktikat pagulaste õiguste katmisel ja varjupaigataotluse lahendamisel, siis kui süüdistatavad oleksid esitanud taotluse varjupaiga saamiseks, siis oleks Venemaa vastava pädevusega ametiasutus pidanud võtma vastu sellekohase otsuse ning enne selle jõustumist ei oleks saanud neid Sudaani tagasi saata. Kuna maakohtul puuduvad andmed, et süüdistatavad oleksid Venemaal kasutanud kõiki võimalusi oma õiguste kaitsmiseks ning neid oleks lähiajal oodanud vältimatu tagasisaatmine Sudaani, siis leidis maakohus, et süüdistatavatel puudus nii vahetu kui ka vahetult eesseisev oht enda õigushüvedele, mida oleks olnud vaja kõrvaldada Venemaa ja Eesti vahelise ajutise kontrolljoone ebaseadusliku ületamisega.
2.5.Maakohus leidis, et ka süüdistatavate süüd välistavad asjaolud puuduvad. Süüdistatavad ei ole väitnud, et nad ei teadnud üldse, et väljaspool piiripunkte riigipiiri ebaseaduslik ületamine poleks karistatav. Selline arvamine oleks ka eluliselt ebausutav, sest Euroopas puuduvad riigid, mille välispiiride ebaseaduslik ületamine, s.o väljaspool ametlikke piiripunkte, ei ole karistatav. Süüdistatavate väidete kohaselt arvasid nad Pagulasseisundi konventsiooni artikkel 31 lõikele 1 tuginedes, et selline tegu ei ole nende puhul karistatav. Süüdistatavad on Sudaani kodanikud, kes tulid Eestisse Venemaa kaudu, mistõttu ei saa täielikult välistada, et nad võisid olla teo karistatavuse osas eksituses. Seega ei pruukinud süüdistatavad aru saada oma teo keelatusest. Samas tuleb käesoleval juhul arvestada, et vältimatu keelueksimusega on tegemist siis, kui isik ei tea, et tegemist pole teoga, mis on ilmselgelt karistatav, ning tal puudub võimalus enne teo toimepanemist seda kontrollida. Eelnevalt Venemaal elatud ja töötatud aeg andis neile enne ajutise kontrolljoone ületamist piisavalt aega ja võimalusi välja selgitada, kas ja kuidas saaks seaduslikult Eestisse tulla. Süüdistatav R.J vene keele oskus andis neile võimaluse pöörduda konsultatsiooniks või abi saamiseks isiklikult mõnda Eesti saatkonda Venemaa suuremas linnas. Samuti olid neil olemas mobiiltelefonid interneti kasutamise võimalustega. Lähtudes sellest, et süüdistatavad suhtusid hoolimatult Eestis kehtestatud õiguskorda, jätsid tajutava ohusituatsiooniga arvestamata ega välistanud seda, kuigi selleks olid neil olemas mitmesugused võimalused, siis leidis maakohus, et taoline eksimus oleks olnud täielikult välditav.
3.Mõistetava karistuse osas märkis maakohus järgnevat.
3.1.Pagulasseisundi konventsioon artikkel 31 lõige 1 sätestab, et kui pagulane on saabunud riiki otse territooriumilt, kus tema elu või vabadus on olnud ohus artiklis 1 käsitletud põhjustel, ei kohalda osalisriik karistust ebaseadusliku riiki sisenemise või seal viibimise eest, kui pagulane viivitamata teatab endast ametiasutusele ning põhjendab riiki loata sisenemist või seal viibimist. Seega kõigi eelduste olemasolu korral annaks antud säte kohtule aluse õigusvastase teo toimepanija vabastamiseks karistuse kandmisest. Maakohus ei võtnud seisukohta, kas tegemist on pagulastega, kuid leiab, et tuleb arvestada karistuse mõistmisel ka muid artikkel 31 sätestatud eeldusi karistusest vabastamiseks, sh ametiasutustele endast viivitamatut teadaandmist. Õiendi ja Tartu Halduskohtu 29.07.2014 määruste kohaselt peeti süüdistatavad menetlustoimingute tegemiseks kinni 28.07.2014 kell 5.58 ning varjupaiga saamise taotluse esitas samal päeval R.J kell 15.00 ja Bashir Jafaar
Mohammed Omer kell 18.38. Seega võib asuda seisukohale, et süüdistatavad on endast ametiasutusele viivitamatult teatanud. Kumbki süüdistatavatest ei ole haldusmenetluses väitnud, et Venemaa oleks nende suhtes teinud väljasaatmise otsuse või sellist otsust oleks nad vaidlustanud või see oleks nende suhtes jõustunud. Arvestades asjaolu, et süüdistatavad ei ole oma väiteid Venemaalt väljasaatmise kohta millegagi tõendanud, nad on Venemaal elanud ja töötanud suhteliselt pikka aega, sealhulgas U.I ligi aasta peale väidetavat varjupaigataotluse rahuldamata jätmist ja R.J üle pooleteise aasta, siis loeb maakohus nende sellekohaselt ütlused mitteusaldusväärseteks. Seega on nad jätnud põhjendamata Eestisse loata sisenemise ning maakohtu hinnangul on põhjendatud mõista süüdistatavatele karistus teo toimepanemise ajal kehtinud KarS § 258 lg 1 p 2 järgi.
3.2.U.I ja R.J on toime pannud II astme avaliku julgeoleku vastase kuriteo tahtlikult. Samas pole neid Eesti Vabariigis ühegi süüteo eest karistatud. Nende karistust kergendavad ja karistust raskendavad mittekoosseisulised asjaolud puuduvad. Kaastäideviijatena on nende süü ühesugune. Süüdistatavad panid kuriteo toime esmakordselt ja nad tabati suhteliselt lihtsalt peale Eestisse sisenemist ning pole välistatud nende pagulasseisund, siis leidis maakohus, et neid on võimalik karistada edaspidiste süütegude toimepanemisest hoidumise ja õiguskorra kaitsmise huvides kergemaliigilise karistusega, s.o rahalise karistusega sanktsiooni keskmises määras, lähtudes KarS § 5 lg 1 ja 3 alusel teo toimepanemise ajal kehtinud miinimumpäevamäära suurusest – 3,20 eurot. Kuna süüdistatavate majanduslik olukord on käesoleval ajal kehvapoolne ning Eestis neil kindel sissetulek puudub, siis leidis maakohus, et rahalise karistuse tasumine koheselt ei ole otstarbekas ning neid võib vabastada selle tasumisest täielikult KarS § 73 lg 1 alusel tingimisi 1-aastase katseajaga, mida tuleb arvestada alates kohtuotsuse kuulutamisest Süüdistatav R.J kaitsja vandeadvokaadi abi Ott Lepmetsa apellatsioon
4.Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni süüdistatav R.J kaitsja, kes taotleb maakohtu otsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega mõistetaks süüdistatav talle esitatud süüdistuses õigeks. Kaitsja on seisukohal, et apellant ei ole tegu toime pannud grupis ning tegu ei ole õigusvastane. Apellatsioonis väljatoodud seisukohad on kokkuvõtlikult järgnevad.
4.1.Apellant leiab, et ei ole täidetud KarS § 258 p 2 koosseis, kuivõrd apellant ja teine süüdistatav ei pannud tegu toime kaastäideviijatena. Tõendamist ei ole leidnud süüdistatavate ühine ja kooskõlastatud tegevus. Nad viidi piiriületuskohta eraldi mõningase ajalise vahega, misjärel ületasid mõlemad isikud kontrolljoone üksinda ja iseseisvalt. Apellandi hinnangul ei tohtinuks maakohus jätta süüdistatavate kohtuistungil antud ütlusi valikuliselt kõrvale nagu maakohus on teinud kohtuotsuse punktis 3.2. Väär on maakohtu väide, et apellandi kohtumenetluses antud ütlused on oluliselt erinevad tema poolt kohtueelses menetluses antud ütlustest. Erinevus seisnes üksnes ühes lauses ja selle grammatilises tõlgendamises, mis võis tulla süüdistatava madalast haridustasemest ning ärevusseisundist. Kaitsja hinnangul on eluliselt usutav, et kuigi süüdistatavad toovad välja, et liikusid sama rada mööda, tulid nad Eestisse erinevatel aegadel. Sõltumata maastiku eripärast, oli siiski võimalik kõndida sama rada. Apellant märgib, et turvalise raja valik on pigem loomuliku inimkäitumise osa ega tõenda iseenesest asjaolu, et „turvalise raja“ loomine oli varasem ühine plaan. Tõendatud ei ole ühine ja oluline panus teo läbiviimisel. Apellant ja teine süüdistatav viidi piiriületuseks samasse kohta, samuti oli nende eesmärk Eestisse jõuda sama. Kuid ainuüksi nende faktide põhjal ei ole tõendatud, et nende tegu oli toime pandud kooskõlastatult, ning veelgi enam, et mõlemad neist
oleksid tegu valitsenud tervikuna ja funktsionaalses koostoimes. Viimase osas ei ole maakohus põhjendanud ega ole ka tõendatud, mil viisil sõltus teo toimepanemine ühest asjaosalisest selliselt, et oma funktsiooni täitmata jätmisel oleks olnud välistatud teo toimepanek ka teise asjaosalise poolt.
4.2.Teise peamise asjaoluna on apellatsioonis välja toodud, et apellandi poolt toimepandud teo õigusvastasuse välistab ÜRO pagulasseisundi konventsioon art 31 lg 1. Apellatsiooni esitamise ajaks oli PPA 19.05.2015 otsusega nr 7001410080-1 otsustatud apellandile anda varjupaik ja elamisluba. Vastavalt VRKS § 4 lg-le 1 on pagulane välismaalane, kes põhjendatult kartes tagakiusamist rassi, usu, rahvuse, poliitiliste veendumuste või sotsiaalsesse gruppi kuulumise pärast viibib väljaspool päritoluriiki ega suuda või kartuse tõttu ei taha saada nimetatud riigilt kaitset ning kelle suhtes ei esine pagulasena tunnustamist välistavat asjaolu. Sellest tulenevalt ei saa isik pagulaseks mitte pagulaseks tunnistamisest alates, vaid sättes loetletud tunnuste olemasolu korral. Nõnda oli apellant pagulane ka teo toimepanemise ajal, kuivõrd evis juba siis kirjeldatud tunnuseid. PPA otsus tunnistas ta pagulaseks tagantjärgi. Apellant leiab vastupidiselt maakohtule, et kuna ka käesolevas asjas on Eesti korrakaitseasutus tuvastanud, et isik on tulnud riigist, mida ei saa pidada temale kui pagulasele turvaliseks, on riik sellega ka tunnustanud, et ta on tulnud riigist, kus tema elu või vabadus on olnud ohus konventsiooni artikkel 31 lg 1 tähenduses. Artikkel 31 lg 1 on õige tõlgendada kehtivana ka isikuile, kes lühiajaliselt läbivad kolmandaid riike või kes ei suutnud pagemisteekonna esimeses riigis tõhusat kaitset leida. Antud juhul on nii apellandi ütluste kui PPA otsusega tõendatud, et apellant Venemaal pagulasele vajalikku turvalisust ei leidnud. Kaitsja leiab, et süüdistatav on artikkel 31 koosseisu täitnud, mistõttu ei ole tema tegu õigusvastane. Artiklit 31 tuleks kaitsja hinnangul tõlgendada karistusest vabastamise aluse asemel hoopis õigusvastasust välistava asjaoluna. On põhjendatud tuua paralleele hädaseisundiga, mille puhul on isik sõltuvalt enda hüvesid ohustavatest oludest sunnitud rikkuma mõnda teist, sh avalikku hüve. Juhul kui kohus sellega aga ei nõustu, leiab kaitsja, et artikkel 31 lg 1 sõnastus osas „ “ maakohtu tõlgendus normist, mis „vabastab karistuse kandmisest“ on Eesti karistusõiguse terminoloogia konteksti aluseks võttes piirav. KarS eristab nii karistusest vabastamist kui ka karistuse kandmisest vabastamist. Artikkel ei piirdu üksnes aga karistusõigusliku vastutusega, vaid ka sellest väljuvate karistustega. Igal juhul on selge, et konventsiooni artikkel 31 lg 1 puhul on tegemist hoolimata sellest, kas säte välistab õigusvastasuse, süü või karistuse kohaldamise, selgelt imperatiivse sättega, mis ei anna kohtule mitte alust diskretsiooniks vaid kohustuse pagulast mitte ühelgi viisil karistada. Süüdistatav U. I kaitsja vandeadvokaat Anu Vilti apellatsioon
5.Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni ka süüdistatav U.I kaitsja, kes palub maakohtu otsuse tühistada ning teha uue otsuse, millega mõista süüdistatav temale esitatud süüdistuses õigeks. Apellant on seisukohal, et maakohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust ning rikkunud kriminaalmenetluse printsiipe, s.o KrMS § 7 lg 3 sätestatut ning kohtuotsus rajaneb suures osas oletustel ja tõendite valikulisel hindamisel.
5.1.Apellatsioonis leitakse, et vaidlust ei ole selle üle, et U.I ja R.J ületasid 28.07.2014 kella 5 ja 6 vahel Põlva maakonnas, Värska vallas, Voropi külas Vene piiritähise nr 350 juures Eesti ja Venemaa vahelise ajutise kontrolljoone, suunaga Eestisse. U.I teadis, et riiki sisenemiseks tuleb läbida ametlik piiripunkt ja vajalik on seadusliku aluse olemasolu.
Kaitsja on seisukohal, et U.I teos esines õigusvastasust välistav asjaolu tulenevalt KarS § 27 – õigusvastasust välistab rahvusvaheline konventsioon. Asjaolu, et isik esitas Eestis koheselt varjupaiga taotluse, on kaitsja hinnangul rahvusvahelise konventsiooni alusel õigusvastasust välistavaks asjaoluks. 29.07.2014 ülekuulamisel on süüdistatav rääkinud, et eesmärk oli minna politseijaoskonda, et taotleda Eesti Vabariigi kaitset. Kinnipidamisel süüdistatav seda ka tegi. Lisaks esitas U.I kinnipidamisel Sudaanis tema suhtes välja antud vahistamiskäsu. Seega pidi ametivõimudel tekkima vähemalt kahtlus, et isik võib olla pagulasseisundis. Kaitsja hinnangul kohaldub U.I suhtes pagulasseisundi konventsiooni artikkel 31 lg 1. Asjaolu, et süüdistatav peatus Venemaal, ei välista tema suhtes konventsiooni kohaldamist. Puuduvad tõendid selle kohta, et süüdistatav oleks end Venemaale sisse seadnud. Tulenevalt illegaalina liikumisest tuleb süüdistatava tegevust vaadelda ühtse protsessina.
5.2.Kaitsja leiab, et maakohtu järeldus, et ei saa tõsikindlalt väita, et U.I lahkus Sudaanist teda ähvardava ohtu tõttu, on meelevaldne. Vastupidi, U.I on maakohtus veenvalt selgitanud, kuidas käib Sudaanis asjaajamine ning millistel kaalutlustel ning kuidas ta nimetatud vahistamiskäsu endale sai. Käesoleval juhul tuleb arvestada, et Sudaani näol on tegemist riigiga, kus puudub meile harjumuspärane demokraatia, inimõigused ei kehti ja asjaajamisel lokkab korruptsioon. Viimati loetletud asjaolud saab apellandi hinnangul lugeda üldtuntuks, kuna on leidnud laialdast kajastamist kõigile kättesaadavates allikates. Siinjuures soovib kaitsja rõhutada, et süüdistatav on enda kinnipidamisest saati esitanud korduvalt endaga kaasas olnud vahistamiskäsu, kuid see on talle tagastatud kui asjasse puutumatu. Viimasel juhul ei võtnud prokuratuur esitatu kohta üldse seisukohta ja sellele ei ole viidatud ka süüdistusaktis. KrMS § 34 lg 1 p 7 ja § 47 lg 1 p 2 sätestavad kahtlustatava ja kaitsja õiguse esitada tõendeid. Käesolevas kriminaalasjas on eeltoodud nõudeid korduvalt ja oluliselt rikutud ning käitutud süüdistatava suhtes pahatahtlikult (õigustava tõendi korduv ignoreerimine) ja ebaseaduslikult. Prokuratuur oleks pidanud kujundama seisukoha nimetatud tõendi osas. Kaitsja peab veel maakohtu seisukohta süüdistavate kohustust teha faktid menetlejale kättesaadavaks, arvestades Eesti riigi keerulisi suhteid Venemaaga, asjakohatuks ja küüniliseks. Süüdistatav on esitanud vajalikke tõendeid, kuid prokuratuur ei ole neid vastu võtnud. Samuti ei nähtu kriminaalasjast, et oleks mingil moel üritatud rahvusvahelist koostööd teha. Kaitsja leiab, et süüdistatav on loonud reaalse võimaluse oma väidete kontrollimiseks.
5.3.Kaitsja ei nõustu, et süüdistatavad ettekavatsetult, ühiselt ja oma tegevust kooskõlastades ületasid Venemaa ja Eesti vahelise ajutise kontrolljoone. Ainsad tõendid, mis annavad informatsiooni piiriületuse planeerimise ja toimumise täpsemate asjaolude kohta, on süüdistatavate ütlused. Kuna need on nimetatud osas vastuolulised, siis tuleb nõustuda maakohtuga ja nimetatud ütlused tõendikogumist välja jätta. Seetõttu puuduvad kriminaalasjas tõsikindlad tõendid selle kohta, et süüdistatavad ületasid kontrolljoone grupis. Üksnes kaudsed tõendid - maha tallatud hein, rebitud paberitükid jmt - ei kinnita süüdistatavate tegutsemist grupis. Millegagi pole ümber lükatud nende väited, et piirile nad saabusid eraldi ja ületasid kontrolljoone üksi, saades hiljem kokku. Asjaolu, et nad tõenäoliselt teadsid teineteise kavatsusi, ei anna alust kvalifitseerida nende käitumist grupina ning selleks ei anna alust ka maakohtu järeldus, et süüdistatavad pidid olema teineteise vaateväljas.
6.Süüdistatavate apellatsioonide peale esitas vastuväited prokurör, kelle seisukohad on
järgnevad.
6.1.Seoses R.J kaitsja apellatsiooniga leidis prokurör, et maakohus ei ole rikkunud tõendite hindamise põhimõtteid. Kaitsja taotleb sisuliselt apellatsioonis tõendite n-ö ümberhindamist. Kaitseversiooni kinnitavate tõendite mitteusaldusväärseks lugemine ei ole kriminaalmenetluse normide oluline rikkumine. Maakohus on põhjendatult jõudnud järeldusele, et on leidnud tõendamist R.J ja U.I ühine ja kooskõlastatud tegu ning on tegemist kaastäideviijatega. Prokurör nõustub maakohtu põhistustega kuriteo grupis toimepanemise osas. Prokurör tahab eriti rõhutada, et ÜRO pagulasseisundi konventsioonist ei tulene, et pagulase õigused oleksid piiramatud ning sellised isikud võiksid tulla oma tahte järgi valitud riiki igal ajal ja igal viisil. Sellise seisukoha toetamine tähendaks täielikku kaost riigis, õiguskorra mitte austamist ning korvamatut kahju riigi kodanikele. Mõeldamatu on olukord, et ühiskond ja õiguskaitseorganid ei näe ebaseadusliku piiriületuse teos ebaõigust. Lahendamist vajab karistusõiguslikult küsimus sellest, kuidas tõlgendada Konventsioonis sätestatut: kas on tegemist õigusvastasust välistava asjaoluga või karistusest vabastamisega. Maakohus on otsuses analüüsinud mõlemat aspekti. Prokurör nõustub maakohtu järeldustega ning ei pea vajalikuks neid korrata.
6.2.Seoses U.I kaitsja apellatsiooniga märgib prokurör, et ei nõustu apellandi väidetega, et süüdistatava suhtes on käitutud pahatahtlikult ja on rikutud kriminaalmenetluse norme. Asjakohatud on apellandi väited, et prokurör ei ole süüdistusaktis tõendite loetelus märkinud kokkuleppemenetluse läbirääkimistel esitatud vahistamiskäsku ja ei ole seda ise tõendina maakohtus esitanud. Kaitsja ei saa ette kirjutada prokurörile, milliseid tõendeid ta peab süüdistusaktis kajastama ja maakohtus esitama. Kaitsjal on õigus kaitseaktis välja tuua omapoolsed tõendid, mille esitamist ta peab kohtus vajalikuks. Antud juhul oligi kaitseaktis märgitud vahistamismäärus. Nimetatud vahistamismäärus oli kaitsjal olemas ja tal oli võimalus see maakohtule esitada. Prokurör esitas määruse tõlke ning maakohus võttiski tõendi vastu. Prokurör ja ka maakohus ei pidanud tõendeid hinnates nimetatud määrust usaldusväärseks. Seega apellandi etteheited prokurörile on alusetud ja asjakohatud. Apellatsioonis toodud väited on paljasõnalised, apellatsioon on deklaratiivseid lauseid sisaldav dokument ning ei tugine maakohtus uuritud tõenditele. ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ameti hinnangust tuleneb samuti, et karistuslik puutumatus ei kehti selliste pagulaste kohta, kes olid ajutiselt või püsivalt elama asunud mõnesse muusse riiki, kus tõhus kaitse oli nende jaoks kättesaadav. Nii U.I kui ka R.J elasid ja töötasid pikemalt aega Venemaal, millist asjaolu on kohtuotsuses ka analüüsitud. Tartu Ringkonnakohtu määruses 26.01.2015 kriminaalasjas nr 1-14-10677 on asutud seisukohale, et hakates omistama süüdistatavatele pagulasestaatust, mis välistaks nende kriminaalkorras vastutusele võtmise, on õiguslikus mõttes tegemist õigusvastasust välistava asjaoluga KarS § 27 tähenduses. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused
7.Ringkonnakohus, olles tutvunud kriminaalasjaga ja uurinud kriminaalasjas kogutud tõendeid, sealhulgas maakohtu otsust ning esitatud apellatsioone, leiab, et maakohtu otsus tuleb jätta muutmata ning süüdistatavate kaitsjate apellatsioonid rahuldamata. Kehtiva kriminaalmenetlusõiguse kohaselt lasub tõendite esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul. Kuigi kriminaalasja arutamisel apellatsiooni korras on ringkonnakohus KrMS § 15 lg 1 ja § 335 lg 1 kohaselt õigustatud tõendeid uurima ja hindama põhimõtteliselt
samas mahus kui maakohus, lubab KrMS § 15 lg 2 ringkonnakohtul erinevalt maakohtust oma lahendi rajada ka üksnes maakohtus uuritud ja teise astme kohtumenetluses avaldatud tõenditele (RKKKo nr 3-1-1-48-11). Menetlusõigusest tulenevalt märgib ringkonnakohus, et apellatsioonimenetlus ei ole sama asja teistkordne käsitlemine teises kohtukoosseisus, vaid eelkõige esimese astme kohtu tegevuse kontrollimine apellatsioonide piires (RKKKm nr 3-1-1-115-04). Seega ei pea ringkonnakohus oma otsuses andma vastuseid kõigile apellatsioonides toodud väidetele, millele maakohtu otsuses on ammendavalt ja põhistatult vastatud ning millega ringkonnakohus nõustub (RKKKo-d nr 3-1-1-23-11, p 18; nr 3-1-1-92-11). KrMS § 331 lg 2 kohaselt arutab ringkonnakohus kriminaalasja apellatsioonide piires ja ringkonnakohtu pädevuses on lahendada kriminaalasju üksnes siis, kui kohtumenetluse pool on seda apellatsioonis taotlenud (RKKKo nr 3-1-1-54-12). KrMS § 331 lg-tes 2 ja 4 sätestatud ringkonnakohtu pädevuse piirang on oluline süüdistatava kaitseõiguse tagamise seisukohalt, sest süüdistatavalt ei saa eeldada valmisolekut süüdistuse oponeerimiseks apellatsioonides vaidlustamata küsimustes (RKKKo nr 3-1-1-31-11).
8.Ringkonnakohus peab kohalduva seaduse redaktsiooni osas vajalikuks märkida järgnevat. KarS § 5 lg 1 kohaselt mõistetakse karistus teo toimepanemise ajal kehtinud seaduse järgi. KarS § 5 lg 2 sätestab sellest erandi, mille kohaselt seadusel, mis välistab teo karistatavuse, kergendab karistust või muul viisil leevendab isiku olukorda, on tagasiulatuv jõud isiku suhtes, keda ei ole selle teo eest jõustunud otsusega karistatud. Alates 01.01.2015 jõustus uus KarS-i redaktsioon, mis tõi endaga kaasa süüdistatavatele R.J-ile ja U.I-le 20.11.2014 esitatud süüdistuse aluseks oleva sätte, s.o KarS § 258, muudatused. Alates 01.01.2015 on KarS § 258 muutunud varasemast kahelõikelisest sättest ühelõikeliseks. Kuni 31.12.2014 kehtinud KarS § 258 lg 2 koosseisu osa on alates 01.01.2015 kehtetu. Nimetatud muutus ei ole sisuliselt kaasanud toonud uusi tagajärgi süüdistatavatele. Kehtiva seaduse järgi ei ole nende tegu kvalifitseeritav mitte KarS § 258 lg 1 p 2 järgi, vaid lihtsalt KarS § 258 p 2 järgi – s.o Eesti Vabariigi riigipiiri ja ajutise kontrolljoone ebaseaduslik ületamisena, mis on toime pandud grupi poolt. Küll ei ole muutunud alates 01.01.2015 kehtima hakanud KarS § 258 sanktsioonimäärad – nii kuni 31.12.2014 kehtinud kui ka 01.01.2015 kehtima hakanud KarS näeb Eesti Vabariigi riigipiiri ja ajutise kontrolljoone ebaseadusliku ületamise eest ette karistusena rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistuse. Süüdistatavate suhtes tuleb kohaldada teo toimepanemise ajal kehtinud seadust.
9.Käesolevas kriminaalasjas ei ole vaidlust selle üle, et süüdistatavad R.J ja U.I ületasid 28.07.2014 Põlva maakonnas, Värska vallas, Voropi külas, Venemaa ja Eesti vahelise ajutise kontrolljoone suunaga Venemaalt Eestisse, Vene piiritähise nr 350 juures. Nimetatud asjaolu ei vaidlusta apellatsioonides kummagi süüdistatava kaitsja. Samuti ei ole vaidlust selle üle, et süüdistatavad teadsid, et riiki sisenemiseks tuleb läbida ametlik piiripunkt. Peamisteks vaidlusalusteks küsimusteks on, kas süüdistatavad panid teo toime grupis, s.o kaastäideviijatena, ning kas süüdistatavate suhtes kehtib ÜRO Pagulasseisundi konventsioon (edaspidi Konventsioon), mis välistab teo õigusvastasuse. Lisaks käsitleb U.I kaitsja küsimust, kas prokuratuur on põhjendatult jätnud vastu võtmata süüdistatava esitatud vahistamismääruse. Kaitsjad kordavad apellatsioonides enda maakohtu istungil kohtuvaidlustes esitatud seisukohti ning sisuliselt soovivad kogutud tõenditele maakohtuga võrreldes uue ja vastupidise hinnangu andmist.
10.Süüdistatavate kaitsjad leiavad, et R.J ja U.I ei ole tegu toime pannud grupis ning tegemist ei ole kaastäideviijatega. KarS § 21 lg 2 kohaselt, kui vähemalt kaks isikut panevad süüteo toime ühiselt ja kooskõlastatult, vastutab igaüks neist täideviijana (kaastäideviijad). Kaastäideviimine on ka see, kui mitme isiku ühine ja kooskõlastatud tegu vastab süüteokoosseisu tunnustele.
10.1.Süüdistatav R.J kaitsja toob välja, et ei ole leidnud tõendamist süüdistatavate ühine ja kooskõlastatud tegu. Apellant jääb seisukohale, et süüdistatavad viidi samasse piiriületuskohta eraldi mõningase ajalise vahega, misjärel ületasid mõlemad isikud kontrolljoone üksinda ja iseseisvalt. Samale järeldusele jõuab ka U.I kaitsja, kes toob välja, et ainsad tõendid, mis annavad informatsiooni piiriületuse planeerimise ja toimunu täpsemate asjaolude kohta, on süüdistatavate ütlused, mille maakohus jättis kõrvale kui vastuolulised ja kaitsja leiab, et see oli põhjendatud.
10.2.Ringkonnakohus kaitsjate seisukohti ei jaga ja nõustub maakohtuga, et arvestades tunnistajate ütlusi, sündmuskoha vaatlusprotokolli ning asjas leiduvaid asitõendeid, saab järeldada ajutise kontrolljoone ettekavatsetult, ühiselt ja oma tegevust kooskõlastades ületamist. Lisaks maakohtu seisukohtadele peab ringkonnakohas vajalikuks lisada järgnevat. Tuginedes elulisele usutavusele ei ole veenev süüdistatavate poolt väljendatu, et kuigi nad sõitsid taksoga Moskvast riigipiiri äärde Eesti suunas ja nad maksid kahe peale kokku 27 000 kuni 28 000 rubla, ei tegutsenud nad ühtsest tahtlusest kantuna jõuda Eesti territooriumile. R.J kaitsja on välja toonud, et süüdistatava poolt antud ütlused mitmekesi tegutsemise osas tulenevad ekslikult isiku madalast haridustasemest, sõltuvalt erinevatest haridussüsteemidest, ning ütluste tõlkimisest. Ringkonnakohus on seisukohal, et tegemist on üksnes alusetu kaitsetaktikalise väitega, mis ei tugine ühelegi reaalsele faktile. Ei ole eluliselt usutav, et ka algharidusega inimene, sõltumata haridussüsteemist, ei tee vahet ainsusel ja mitmusel ning nagu maakohus asus seisukohale, ei ole põhjust kahelda ka väga heal tasemel kompetentses ning professionaalses tõlgis, kes osutas tõlketeenust.
10.3.Teovalitsemise teooria kohaselt ei ole nõutav, et täideviijana käsitatav isik realiseeriks tingimata ja alati ise kas tervikuna või osaliselt objektiivse teokoosseisu, kuid kõik täideviijad peavad ühtsest tahtest hõlmatud ja kuriteokoosseisu tunnustele vastavate sündmuste kulgemist enda kontrolli all hoidma. Samas peab iga täideviija panus süüteo toimepanemisse olema oluline. (RKKKo-d nr 3-1-1-97-04, p 21; 3-1-1-118-13) Seega ei ole kohtukolleegiumi hinnangul oluline, et süüdistatavad oleksid saabunud üksteise kõrval korraga üle Eesti Vabariigi ajutise kontrolljoone, vaid oluline on, et isikutel oleks ühine ja kooskõlastatud tegu, mis käesoleval juhul on Venemaalt Eestisse jõudmine, läbimata seejuures vajalikku piirikontrolli, taksodega koos sõitmine, olgu see siis üksnes Pihkvasse või otse piiri äärde ning piirile jõudmiseks vajaliku taksosõidu eest tasumine.
10.4.Ringkonnakohtule jääb arusaamatuks U.I kaitsja seisukoht, et kohtueelses menetluses ja kohtumenetluses on asetleidnud piiriületuse osas süüdistatavad andnud erinevaid ütlusi, mistõttu on maakohus jätnud need arvestamata ning seetõttu puuduvad tõsikindlad tõendid selle kohta, et süüdistatavad ületasid kontrolljoone grupis. Arusaamatuks jääb ka R.J kaitsja seisukoht, et maakohus on valikuliselt jätnud kõrvale süüdistatavate maakohtu istungil antud ütlusi. Maakohtu istungi protokollist tulenevalt (kd 1, lk-d 142, 144) esinesid taksosõidu osas süüdistatavate kohtueelses menetluses ja kohtumenetluses antud ütluste osas vastuolud, mistõttu taotles prokurör KrMS § 293 lg 1 ja KrMS § 289 lg 1 alusel süüdistatavate ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks süüdistatavate kohtueelses menetluses antud ütluste
avaldamise, kuna need on vastuolus ristküsitlusel antud ütlustega. Süüdistatavate ütlused on võrreldes kohtueelse menetlusega vastuolulised üksnes selle osas, kas nad sõitsid taksos üksinda, kahekesi või kolmekesi. Seejuures ei tähenda, et muid maakohtu istungil süüdistatavate väljendatud seisukohti ei oleks võimalik kasutada, sest süüdistatavad on omakorda veel täpsustanud endi liikumist Venemaalt Eestisse. Taksos viibinud isikute arvuga seotud vastuolud ei anna alust jätta kõrvale muid ütlusi, ning seda pole maakohus ka teinud. Riigikohus on leidnud, et kui osa isiku ristküsitlusel antud ütlustest on diametraalses vastuolus kohtueelsel uurimisel antud ütlustega ja isik ei ole suutnud erinevuste põhjust kohtule arusaadavalt selgitada, tuleb ütlused tõendikogumist välja jätta üksnes osas, milles esinevad diametraalsed vastuolud. Ütluste seda osa, milles vastuolud puuduvad, tuleb aga kohtul KrMS § 61 lg 2 kohaselt hinnata kogumis teiste tõenditega oma siseveendumuse kohaselt. (RKKKo nr 3-1-1-131-13)
11.Nii maakohtu otsuses kui ka apellatsioonides on üheks keskseks probleemiks Konventsiooni artikli 31 lg 1 kohaldamine ja selle kohaldamise tagajärg. Ringkonnakohus on varasemalt oma 26.01.2015 määruses kriminaalasjas nr 1-14-10677 asunud seisukohale, et hakates omistama süüdistatavatele pagulasestaatust, mis välistaks nende kriminaalkorras vastutusele võtmise, on õiguslikus mõttes tegemist õigusvastasust välistava asjaoluga KarS § 27 tähenduses. Kohtukolleegium jääb varasema seisukoha juurde.
11.1.KarS §-st 27 tuleneb, et õigusvastane on tegu, mis vastab seaduses sätestatud süüteokoosseisule ja mille õigusvastasus ei ole välistatud KarS-i, muu seaduse, rahvusvahelise konventsiooni või rahvusvahelise tavaga. Käesoleval juhul vajab analüüsimist rahvusvaheline konventsioon kui õigusvastasust välistav asjaolu. Konventsiooni artikkel 31 lg-st 1 tuleneb, et kui pagulane on saabunud riiki otse territooriumilt, kus tema elu või vabadus on olnud ohus artiklis 1 käsitletud põhjustel, ei kohalda osalisriik karistust ebaseadusliku riiki sisenemise või seal viibimise eest, kui pagulane viivitamata teatab endast ametiasutusele ning põhjendab riiki loata sisenemist või seal viibimist.
11.2.Võrreldes maakohtu otsuse tegemise aja seisuga on mõneti muutunud süüdistatavate olukord Eesti Vabariigis. R.J kaitsja on apellatsiooniga koos esitatud lisa (köide 2, lk 8-9), mille kohaselt on 19.05.2015 Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) teinud varjupaiga ja elamisloa andmise otsuse nr 7001410080-1, mille alusel on antud süüdistatavale varjupaik ja elamisluba VRKS § 37 alusel ning elamisloa pikkuseks on 3 aastat VRKS § 38 lg 1 alusel. VRKS § 38 lg-st 1 tuleneb, et kolme aasta pikkune elamisluba antakse pagulasele. Seega, sisuliselt on PPA käsitlenud R.J pagulasena. Seejuures, sarnase sisuga dokumenti teise süüdistatava, s.o U.I kohta esitatud ei ole. Kaitsja väite kohaselt apellatsiooni esitamise ajal varjupaigataotluse menetlemine kestis. Seoses sellega tegi ringkonnakohus 12.08.2015 päringu PPA-le, kelle 26.08.2015 vastusest selgus, et U.I suhtes on samuti 26.07.2015 väljastatud varjupaiga ja elamisloa andmise otsus nr 7001410081-1.
11.3.Välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (VRKS) § 4 lg-st 1 tuleneb, et pagulane on välismaalane, kes põhjendatult kartes tagakiusamist rassi, usu, rahvuse, poliitiliste veendumuste või sotsiaalsesse gruppi kuulumise pärast viibib väljaspool päritoluriiki ega suuda või kartuse tõttu ei taha saada nimetatud riigilt kaitset ning kelle suhtes ei esine pagulasena tunnustamist välistavat asjaolu. VRKS § 37 lg 1 kohaselt taotlejale, kelle suhtes on tuvastatud pagulasseisund või täiendava kaitse seisund ning keda tunnustatakse pagulasena või täiendava kaitse saajana, antakse
rahvusvaheline kaitse ja tähtajaline elamisluba, kui ei esine pagulasena või täiendava kaitse saajana tunnustamist välistavat asjaolu või varjupaigataotluse tagasilükkamise alust. Nagu märgitud eelnevalt, siis R.J-ile on antud varjupaik ja tähtajaline elamisluba VRKS § 38 lg 1 alusel, mis käsitleb pagulasele antava elamisloa kehtivusaega, s.o pagulasele antakse elamisluba 3 aastaks.
11.4.Vaatamata sellele, et süüdistatavate suhtes on vastavasisulised otsustused tehtud, ei ole R.J ega U.I puhul tegemist isikutega, kellele suhtes kohalduks Konventsiooni artikkel 31 lg 1. Artikkel 31 lg 1 kohaldamise eelduseks ei ole üksnes pagulasseisund, vaid tuleb arvestada ka muid sätestatud asjaolusid. Kaitsjad on apellatsioonides välja toonud, et artikkel 31 lg-s 1 sätestatud „ “, tuleb tõlgendada laiemalt, kui seda on teinud maakohus. Kaitsja leiab, et viidatu kohaselt ei pea pagulane siiski tulema, hoolimata sätte grammatilisest tõlgendusest, otse riigist, kus nende elu või vabadus ohus oli. Konventsiooni autorite eesmärgiks oli artikkel 31 lg 1 puhul välistada olukord, kus pagulane tuleb riigist, kus ta on saanud varjupaiga või elukoha. Artikkel 31 lg 1 on õige tõlgendada kehtivana ka isikuile, kes lühiajaliselt läbivad kolmandaid riike või kes ei suutnud pagemisteekonna esimeses riigis tõhusat kaitset leida. Antud juhul on nii apellandi ütluste kui PPA otsusega tõendatud, et apellant Venemaal pagulasele vajalikku turvalisust ei leidnud.
11.5.Ringkonnakohus sellise kaitsjatepoolse tõlgendusega ei nõustu. Kohtukolleegium leiab, et tuleb nõustuda kaitsjatega selles osas, et ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ameti ümarlaual1 on käsitletud artikkel 31 lg 1 tõlgendust, kuid apellatsioonikohus ei leia, et lähtudes viidatud ümarlaua seisukohtadele saaks tõlgendada artikkel 31 nii laialt, kui seda on teinud kaitsjad. Kaitsja on leidnud, et õige on sätet laiendada ka isikule, kes lühiajaliselt läbib kolmandaid riike. On loogiline, et pagulastel ei ole võimalik saabuda lähteriigist, käesoleval juhul Sudaanist otse riiki, kust nad kaitset otsivad. Käesoleval juhul on süüdistatavad saabunud kaitset otsima aga esmalt siiski Venemaale. Maakohtu istungi protokollist (köide 1, lk 140 pöördel) tulenevalt lahkus U.I Sudaanist 2013 maikuus lennukiga Venemaale ja saabus sinna eelduslikult 18.05.2013. R.J saabus Venemaale väidetavalt 17.12.2012 (köide 1, lk 143 pöördel). Seega ei ole võimalik rääkida, et isikud lühiajaliselt läbiks kolmandaid riike. Vastupidiselt süüdistatav U.I kaitsjale leiab ringkonnakohus, et asjaolu, et süüdistatavad viibisid nii pika perioodi jooksul Venemaal ning töötasid seal, viitab sellele, et süüdistatavad seadsid end Venemaale sisse. Samuti ei saa rääkida olukorrast, kus süüdistatavatel ei ole pagemisteekonna esimeses riigi tõhusat kaitset õnnestunud saada. U.I viibis Venemaal üle ühe aasta, enne kui otsustas Eestisse edasi liikuda, R.J 2 aastat. Ei ole usutav ning puuduvad ka sellekohased tõendid, et süüdistatavad oleksid vahetult Venemaale saabudes taotlenud varjupaika või teatanud endast ametiasutusele, mistõttu on kohtul alust arvata, et süüdistatavad ei olnud huvitatud legaalsest riigis viibimisest. Nimetatud seisukohta ilmestab ka asjaolu, et isikud töötasid mitteametlikult ning suutsid üks üheaastase ja teine kaheaastase perioodi jooksul koguda kahe peale kokku kuni 28 000 rubla, et Venemaalt edasi Eestisse suunduda.
Expert Roundtable organized by the United Nations High Commissioner for Refugees and Graduate Institute of International Studies, Geneva, Switzerland, 8-9 November 2001, p
Käesoleval juhul on konventsiooni sätte tõlgendus apellatsioonides muudetud selliseks, et see kohaldub kõigile isikutele, kes saabuvad kolmandast riigist ja väidavad, et nad ei saanud sealt kaitset, mistõttu muutuks raskeks kui mitte võimatuks riigipiiri ja ajutise kontrolljoone ebaseadusliku ületamise eest karistamine. Artikkel 31 lg 1 ei võimalda isikutel tulla suvalisel ajal ja suvalises kohas riiki eeldusega, et neid ei karistata. Ringkonnakohus on seisukohal, et R.J ja U.I suhtes ei kohaldu Konventsiooni artikkel 31 lg 1, mistõttu ei saa rääkida ka õigusvastasust välistavast asjaolust KarS § 27 mõttes.
12.Süüdistatav U.I kaitsja rõhutab kaebuses, et süüdistatav esitas korduvalt omapoolset tõendit, s.o vahistamismäärust, et tõendada teda Sudaanis ähvardavat ohtu, kuid ei maakohus ega prokuratuur pole pidanud seda oluliseks tõendiks. Kaitsja leiab, et süüdistatava suhtes on rikutud süüdistatava õigust esitada tõendeid ning on käitutud pahatahtlikult ja ebaseaduslikult. Prokurör vastulauses leiab, et kaitsja ei saa prokurörile ette kirjutada, millised tõendid tuleb süüdistusaktis esitada ja kohtus kajastada ning kaitsjal on kaitseaktis õigus välja tuua omapoolsed tõendid. Seejuures esitas prokurör maakohtule vaidlusaluse määruse tõlke, mille maakohus tõendina vastu võttis.
12.1.Ringkonnakohus nõustub prokuröriga, et kaitsjal puudub õigus ja pädevus teha ettekirjutusi uurimisasutusele, kuidas kriminaalmenetlust läbi viia. KrMS § 30 lg-s 1 sätestatu kohaselt juhib kohtueelset menetlust prokuratuur, tagades selle seaduslikkuse ja tulemuslikkuse ning esindab riiklikku süüdistust kohtus. KrMS § 227 lg 3 p 2 kohaselt märgitakse kaitseaktis tõendid, mida kaitsja soovib kohtule esitada, viidates, millist asjaolu millise tõendiga tõendada soovitakse. Seega on kaitsja alusetult süüdistanud prokuröri ning teinud ettekirjutusi, omades ise seejuures vastavat õigust esitada kaitsetaktikaliselt olulist tõendit.
12.2.Samuti tuleb nõustuda prokuröriga selles osas, et kaitsja on esitanud maakohtu istungil vastavasisulise tõendi (köide 1, lk 140), mille esitamisega prokurör nõustus, kuid mille ise esitamist põhjendatuks ei pidanud. Maakohus asus otsuses seisukohale, et vahistamismääruse õigsust ei ole võimalik tõendada ning eriti kaheldav on U.I vahistamismääruse puhul ka asjaolu, et antud dokumendi süüdistatav väidetavalt ostis. Ka tekitab siinjuures dokumendi autentsuse suhtes kahtlust asjaolu, et Sudaanist Venemaale lahkumisel mais 2013, s.o pärast vahistamismääruse andmist, U.I kinni ei peetud, vaatamata sellele, et ta saabus Venemaale Sudaanist lennukiga, omades passi ja viisat (köide 1, lk-d 140 pöördel ja 141 pöördel).
12.3.Seega sisuliselt taotleb kaitsja maakohtu poolt tõendile antud hinnangu muutmist ringkonnakohtus. Ringkonnakohus on seisukohal, et käesoleval juhul ei anna kaitsja apellatsioonis väljatoodud asjaolud alust vahistamismääruse osas teistsugusele seisukohale jõudmiseks. Kohtukolleegium nõustub maakohtu otsuses väljatoodud põhistustega ning ei pea siinjuures vajalikuks neid korrata.
13.Ringkonnakohus märgib menetluskulude osas järgmist.
13.1.Süüdistatav R.J riigi õigusabi korras kaitsja vandeadvokaadi abi O. Lepmets esitas Tartu Ringkonnakohtule tasutaotlused, milles taotleb tasu kokku summas 288,00 eurot, sh käibemaks 48,00 eurot. Ringkonnakohus leiab, et tasutaotlus sellises suuruses on põhjendatud ja rahuldab taotluse. KrMS § 185 lg 2 alusel ringkonnakohtu menetluses tekkinud menetluskulud jäävad selle isiku kanda, kelle huvides apellatsioon on esitatud, s.o R.J kanda.
13.2.Süüdistatav U.I riigi õigusabi korras kaitsja vandeadvokaat A. Vilt esitas Tartu Ringkonnakohtule tasutaotlused, milles taotleb tasu kokku summas 240,00
eurot, sh käibemaks 40,00 eurot. Ringkonnakohus leiab, et tasutaotlus sellises suuruses on põhjendatud ja rahuldab taotluse. KrMS § 185 lg 2 alusel ringkonnakohtu menetluses tekkinud menetluskulud jäävad selle isiku kanda, kelle huvides apellatsioon on esitatud, s.o Bashir Ibrahim Mohammed Omeri kanda.
14.Tulenevalt eeltoodust ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 jätab ringkonnakohus Tartu Maakohtu 12.05.2015 kohtuotsuse muutmata ning süüdistatavate R.J ja U.I kaitsjate apellatsioonid rahuldamata.
Tiit Lõhmus
Paavo Randma
Maarika Kuusk
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.