1-15-5532/4 - Harju Maakohus Liivalaia kohtumaja - lahend.ee

Selliselt pani J.O toime KarS § 201 lg 1 (Karistusseadustiku redaktsioonis kuni 01.01.2015, mis vastab kehtiva Karistusseadustiku §-le 201 lg 1) ettenähtud kuriteo, s.t temale usaldatud muu võõra vara ebaseaduslikult enda kasuks pööramise. Juhindudes KrMS § 245 sätetest on 02.07.2015 sõlmitud Põhja Ringkonnaprokuratuuri abiprokurör Loreta Tšurilova, süüdistatava J.O ja tema kaitsja Jugans Grossmann`i vahel järgnev kokkulepe: KarS § 201 lg 1 ettenähtud kuriteo toimepanemise eest taotleb prokurör kohtus süüdistatavale karistuseks 6 (kuus) kuud vangistust. KarS § 73 alusel määrata, et vangistus jäetakse tingimisi süüdimõistetu suhtes kohaldamata ja mõistetud vangistust ei pöörata täielikult täitmisele, kui süüdimõistetu ei pane 2 (kahe) aastase katseaja jooksul tahtlikult toime uut kuritegu. Kohus, tutvunud kohtusse saadetud kriminaaltoimikuga ning kuulanud ära süüdistatava selgitused sõlmitud kokkuleppe kohta ja prokuröri arvamuse kokkuleppe kohta ning veendunud selles, et menetlusosalised jäävad kokkuleppe juurde, asub seisukohale, et süüdistatav on kokkuleppest aru saanud ja sellega nõustunud ning kokkulepet sõlmides on süüdistatav väljendanud oma tõelist tahet. Kohus leiab, et kokkuleppemenetluses ei ole rikutud KrMS 9. peatüki 2. jao sätteid ning kokkulepe on sõlmitud kriminaalmenetluse sätteid järgides. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 173 lg 1 p-st 1 ja lg-st 2; § 175 lg 1 p-dest 3, 4 ja 9; § 179 lg 1 p-st 2; § 180 lg-test 1 ja 3; § 248 lg 1 p-st 5; §-st 249; §-st 311; §-st 313; KarS § 201 lg 1; § 73 lg-test 1 ja 3; § 78 lg-st 1 asub kohus seisukohale, et J.O kuulub temale KarS § 201 lg 1 ettenähtud kuriteo toimepanemises esitatud süüdistuses süüdimõistmisele ja temale tuleb mõista karistus sõlmitud kokkuleppe kohaselt. KrMS § 180 lg 1 kohaselt hüvitab menetluskulud süüdimõistetu. Menetletavas kriminaalasjas on süüdistatava menetluskuludeks määratud kaitsja tasu ja süüdimõistva

Süüdistatava ankeetandmete ja kriminaaltoimikus leiduvate tõendite kohaselt on süüdistatav tööga hõivatud, mis eeldab ka alalise sissetuleku olemasolu ning kohtule ei ole esitatud ka tõendeid selle kohta, et kohtuotsusega väljamõistetavate summade tasumine käiks süüdistatavale ilmselt üle jõu. Kuid lisaks tuleb menetluskulude väljamõistmisel silmas pidada mitte ainult isiku faktilist maksevõimet, vaid lähtuda ka süüdimõistetud isiku resotsialiseerumise väljavaadetest. Senise kohtupraktika kohaselt menetluskulude vähendamise korral tuleb esmajoones silmas pidada selle meetme võimalikku positiivset eripreventiivset toimet. Isiku poolt toimepandud süütegu võib olla n.ö juhuslikku laadi ning kui menetluskulude osaliselt riigi kanda jätmine annab täiendava positiivse tõuke isiku seaduskuulekusele, on alust selle põhimõtte rakendamiseks. Antud juhul on süüdistatav küll varem kriminaalkorras karistamata isik, kuid kuriteo asjaoludest nähtuvalt ei ole tegemist juhusliku laadi episoodiga, vaid pikaajalise, süstemaatilise süülise käitumisega. Seega leiab kohus, et sundraha osalisel riigi kanda jätmisel ei ole käesoleval juhul positiivset toimet. Ekspertiisi kulude osas märgib kohus, et KrMS § 105 lg 1 kohaselt korraldatakse ekspertiis menetleja määruse alusel vaid siis, kui seda tingib tõendamisvajadus. See tähendab, et ekspertiis määratakse üksnes juhul, kui konkreetse isiku süüdistuse tõendamiseseme asjaolude kindlakstegemise eelduseks on ka eriteadmistele tuginevad uuringud. Prokuratuuril ja uurimisasutusel on kuriteo asjaolude väljaselgitamisel muu hulgas õigus otsustada, kas nad korraldavad tõendite kogumiseks ekspertiise või mitte. Kui ekspertiis on määratud ja tehtud, on selle tegemisega tekkinud kulu KrMS § 175 lg 1 p 3 kohaselt menetluskulu, ent süüdistatavale saab panna selle hüvitamise kohustuse vaid juhul, kui ekspertiisi tingis tõendamisvajadus ja ekspertiisiaktis kirjeldatud uuringu tulemus aitab tõendina kaasa süüdistatava kriminaalasja lahendamisele (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 7. detsembri 2012. a kohtumäärus kriminaalasjas nr 3-1-1-120-12). J.O süüdistati temale usaldatud võõra vara ebaseaduslikult enda kasuks pööramises ja raamatupidamisekspertiis oli menetluse ja varalise kahju tuvastamise seisukohast hädavajalik ning sellega kaasnenud kulu on põhjendatud. Käesolevas asjas on raamatupidamisekspertiisis kirjeldatud uuringu tulemus aidanud oluliselt tõendina kaasa süüdistatava kriminaalasja lahendamisele, mistõttu kuulub ekspertiisitasu süüdistatavalt väljamõistmisele täies ulatuses. Samas leiab kohus, et menetluskulude suurusest lähtuvalt ja konkureeriva kohustuse olemasolu tsiviilhagi hüvitamise kohustuse näol on piisavaks põhjenduseks võimaldada süüdistataval tasuda menetluskulud osade kaupa (KrMS § 180 lg 3, KrMS § 313 lg 1 p-d 7 ja 12), s.o kohtuotsuse jõustumisest 12 kuu vältel. Kohus selgitab ka, et menetluskulude tähtaegse tasumata jätmise korral loetakse maksetähtaeg saabunuks ja kogu nõue suunatakse täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras.