Kohtulahend

SÜÜDISTUS:

MAAKOHTU OTSUS:

1 järgi ja mõistis

APELLATSIOONID:

kuriteoepisoodi toimepanemises ning ta tunnistas, et juhtis 23.07.2015 a. kella 05.15 ajal mootorsõidukit Opel Vectra registreerimismärgiga xxx xxx ning et tal puudub juhtimisõigus. Kuigi ta on teadlik, et ta l ei ole juhtimisõigust kunagi olnud ning teda on aasta jooksul politsei poolt kinni peetud mitmel korral, suhtub ta tema poolt toimepandud õiguserikkumisse enesekriitiliselt. Kuigi süüdistataval ei ole võimalik esitada tõendeid, omab M.R ehitusalaseid oskusi ning ta tegeleb moodulmajade paigaldamisega. Seega ei ole kohus objektiivselt hinnanud M.R ́i isikut ning samuti karistuse valikul ei ole tema isikut piisavalt arvestatud. Tal on soov elada õigusekuulekat elu ning on võimalik sooritada autojuhi eksam. Talle 31.10.2014 Harju Maakohtu poolt KarS § 200 järgi karistusena mõistetud 3 aastane katseaeg lõppeb alles 07.01.2018. 2,5 aastat on pikk aeg, mille kestel ta suudaks karistusena tasuda rahalise karistuse või sooridada üldkasuliku töö tunnid ning olla ühiskonnale kasulik. Tema süü ei ole niivõrd suur, et kohus on ainsa karistuse võimalusena näinud tema puhul vangla karistust. M.R tunnistas, et 21.01 .2015.a peeti ta politsei poolt kinni ning temale koostati väärteoprotokoll, kuid 23.07.15 kui ta sõiduki rooli läks, olles teadlik, et ta ei tohi sõidukit juhtida, ei hinnanud ta juhtimisõiguseta mootorsõiduki juhtimist niivõrd raskeks rikkumiseks. M.R kohtu järeldustega ei nõustu. Ta leiab, et kohus ei ole piisavalt arvestanud vastutust kergendavate asjaolude olemasolu ning raskendavate asjaolude puudumist. Kohtu järeldus isiku süü suurusest on vastuolus teo kirjeldusega, mille kohaselt juhtimisõiguseta mootorsõiduki juhtimine kujutab endast liikluses ohu loomist ja on seega objektiivselt ühiskonnas taunitav käitumine. Taunitava käitumise eest isiku karistamine rahalise karistusega on piisav. Seega on eripreventsiooni tõttu võimalik mõista talle sanktsiooni keskmise määra jääv rahaline karistus Kuigi kohus on tuvastanud kergendava asjaoluna puhtsüdamliku kahetsuse, siis karistusmäära valikul sellega arvestatud ei ole. M.R-i puhul ei ole tegemist isikuga, kes ignoreeriks õiguskorda.

KRIMINAALKOLLLEEGIUMI PÕHJENDUS JA JÄRELDUS:

kohaldatud ebaõigesti kriminaal seadust. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu poolt mõistetud karistuse muutmiseks puudub alus ning maakohtu poolt mõistetud karistus ei hälbi karistuspraktikast. 4.1 Apellandid on taotlenud mõista M.R-ile rahaline karistus. Käesoleval juhul ei ole maakohus karistusliigi valikul materiaalõigust ebaõigesti kohaldanud ning maakohus on jälgitavalt põhjendatud karistusliigi valiku aluseks olevaid asjaolusid (lk 55 pöördel -56). Nii on maakohus arvestanud karistust kergendavate asjaoludega ja raskendavate asjaolude puudumist , süüdlase iseloomustavaid andmeid, samuti üld- kui ka eripreventiivseid eesmärke ning andnud sellega seisukoha ka juba apellatsioonides esitatule. Maakohtu poolt tähelepanuta jäetud KarS § 57 loetellu kuuluvaid karistust kergendavaid asjaolusid ringkonnakohus ei tuvastanud. M.R on isik, keda varasemalt on karistatud vangistusega, mis osaliselt jäeti tingimisi kohaldamata, seega on M.R isikuks, kes on kandnud nn šokivangistust. Kohtukolleegium leiab üksmeelselt, et kui isik paneb katseajal toime uue kuriteo, siis uute kuritegude toimepanemise eest kergemaliigilise karistuse mõistmine ei oleks kooskõlas ei KarS § 56 mõttega ega ka kohtupraktikas väljakujunenud arusaamadega. Riigikohus on otsuses nr 3-1-1-24-07 märkinud, et kui eriosa koosseisu sanktsioon näeb lisaks vangistusele ette ka kergemaliigilise karistuse, võib vangistust karistusena mõista üksnes olukorras, kus kergemaliigiliste karistuste võimalused on selgelt ebapiisavad või varasemate katsete käigus end ammendanud. KarS § 4231 sanktsioon näeb ette lisaks vangistusele ka kergemaliigilise karistuse ning maakohus on loog iliselt, viidates nii varasemale kuriteo eest mõistetud karistus ele, mis eripreventiivset mõju ei avaldanud põhistanud, miks M.R-i pole võimalik karistada sanktsioonis ettenähtud kergemaliigilise karistusega. Kolleegium nõustub maakohtu argumentidega ja ei pea neid vajalikuks korrata. Tuvastamist leidnud tehiolude taustal on kohus mõistnud M.R-ile karistuse, mis vastab täielikult tema teosüüle. Süüdistatava arusaama enda teo tähendusest ning ka tagajärgedest suudab (sh õiguskorra huvisid silmas pidades) käesoleval juhul tagada vaid vangistus. Lisaks on apellandid jätnud täielikult tähelepanuta Riigikohtu kriminaalkolleegiumi seisukoha lahendis nr 3-1-1-58-13 p 10, mille kohaselt kuritegusid jätkuvalt toime panevale isikule järjest kergemate karistuste mõistmine ei kaitse õiguskorra huvisid ega mõjuta süüdlast hoiduma õigusrikkumiste toimepanemisest . Seega arvestades M.R-i jätkuvalt lugupidamatut suhtumist õiguskorda on talle karistuseks vangistuse mõistmine 3 kuud, mida vähendatud 1/3 võrra (seega KarS § 4231 sanktsiooni alammääras) vaatamata väidetavale sissetulekule, põhjendatud. 4.2 Süüdistatav M.R-i apellatsioonis toodule vabastada teda koos käitumiskontrolliga tingimisi mõistetud liitkaristuse kandmiselt, märgib kohtukolleegium järgmist. KarS § 73 lg 4 sätestab üheselt, et kui isik paneb katseajal toime uue kurite o, mille eest teda karistatakse vangistusega, mõistetakse liitkaristus vastavalt KarS § 65 lg 2 sätestatule. Kui uus kuritegu pandi toime tahtlikult, võib kohus uuesti kohaldada liitkaristusest tingimisi vabastamist koos käitumiskontrolliga, allutades süüdlase elektroonilisele valvele KarS § 75 lg 2 p 9 sätestatud korras. KarS § 75 lg 2 p 9 sätestab üheselt, et süüdlane on käitumiskontrolli ajal kohustatud alluma elektroonilisele valvele, kui ta on selleks eelnevalt nõusoleku andnud. Käesolevas asjas on apellant apellatsioonis sisuliselt andnud nõusoleku rakendada elektroonilist valvet, märkides, et soovib kriminaalhooldust või jalavõru. Seega on olemas nimetatud sätte kohaldamise formaalsed eeldused.

Kolleegium peab vajalikus märkida, et karistusseadustiku muutmise eelnõu seletuskirjas on seadusandja üheselt selgitanud, et uuesti kohaldada liitkaristusest tingimisi vabastamist koos käitumiskontrolliga, allutades süüdlase elektroonilisele valvele KarS § 75 lg 2 p 9 sätestatud korras võib kõne alla tulla sii s, kui isiku reaalselt vangi saatmine ei ole otstarbekas – nt kui tegemist on sisult eriliigiliste kuritegudega või kui kuritegude toimepanemisest on kaua aega möödas jms. Käesoleval juhul puudub kolleegiumil igasugune usk, et M.R suudaks vabaduses viibides hoiduda uute (sh uute liiklussüütegude) süütegude toimepanemisest. M.R-i käitumine näitab üheselt, et süüdistatav ei ole aru saanud temale varasemalt m õistetud karistuste tähendusest ning konkreetsel juhul ka ohtlikkusest, mida endas kätkeb sõi duauto juhtimine juhtimisõiguseta isiku poolt. M.R-i iseloomustab asjaolu, et olles osaliselt vabastatud mõistetud karistuse kandmiselt, pani M.R toime uue kuriteo ja seda juba poole aasta möödumisel. Sellises käitumises väljendub kolleegiumi hinnangul ilmselge ning teadlik vastandumine õiguskorrale. Süüdistatav M.R ei suuda isegi mõistetud karistuse (pikaajalise vangistuse) võimaliku täitmisele pööramise teadmise juures käituda õiguskuulekalt ega pidada lugu ühiskonnas omaksvõetud põhiväärtustest. Eelnev karistus ei ole ilmselgelt omanud kasvatavat mõju positiivse eripreventsiooni tähenduses. Kokkuvõtvalt leiab kolleegium, et kuna eelnev põhikaristuse võimalikest individualiseerimise viisidest ei ole mõjutanud süüdistatavat edaspidi käituma õiguskuulekalt, on maakohus õigustatult leidnud, et M.R-ile tuleb mõista reaalne vangistus. 5.Kaitsja esitas ka taotluse hüvitada temale õigusabi osutamisega seotud kulud. Taotluse kohaselt kulus kaitsja kokku 1,0 tund (apellatsiooni koostamine) ja taotleb seega hüvitada temale koos käibemaksuga 48 eurot. Kohtukolleegium nõustub taotlusega ja peab põhjendatuks hü vitada kaitsjale kulud summas 48 eurot koos käibemaksuga.

/allkirjastatud digitaalselt/

Orvi IviTali Kesküla

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Sten Lind

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.