1-15-5809/13 - Tartu Maakohus Tartu kohtumaja - lahend.ee

Sellega rikkus L.I Liiklusseaduse (01.05.2015 jõustunud redaktsioonis) (LS) § 69 lg 1 nõuded, mille kohaselt juht ei või olla joobeseisundis. Sellega pani L.I toime KarS § 424 järgi kvalifitseeritava kuriteo s.o mootorsõiduki juhtimise joobeseisundis. Kohtus tuvastatud asjaolud, tõendid ja kohtu järeldused L.I tunnistas kohtus ennast süüdi temale esitatud süüdistuses. KarS § 424 koosseis on mootorsõiduki, maastikusõiduki või trammi juhtimine joobeseisundis. LS § 69 lg 1 kohaselt juht ei tohi olla joobeseisundis. Vaidlust ei ole selles, et 04.06.2015. a juhtis L.I joobeseisundis Tartumaal Tartu vallas Aovere-Kallaste-Omedu mnt 3. kilomeetril mootorsõidukit Ford Galaxy reg.nr XXX, kui ta kella 17.46 ajal peeti kinni väljakutse peale kohale sõitnud politseinike poolt. Süüdistatava süüd omaksvõtvad ütlused on tõendatud suuliste ja dokumentaalsete tõenditega. L.I andis kohtus ütlusi, et 04.06.2015. a tööpäeva lõpus 15-16 ajal oli ta tarvitanud õlut ja natuke viina. See toimus metsas töö juures, kui nad ühe traagiliselt surma saanud tuttava mälestuseks otsustasid töökaaslastega ühiselt alkoholi tarvitada. Tankla jäi tee peale töökoha ja kodu vahele. Aovere tanklasse sõites oli roolis tema kaine töökaaslane. Ta sai aru, et ei või rooli istuda, kuid tahtis koju sõita. Aovere tanklast koju ei saanud töökaaslane teda viia. Töökaaslane läks tuttavatega minema ja ei vastanud ta kõnele, et kuhu ja miks läks. Kui politsei oli ta kinni pidanud, tuli autole järele töökaaslane O.S., kes sõitis ka töökohalt Aovere tanklani. Alkoholi tarvitamise kohta ütles süüdistatav, et tal ei ole võimalik tarvitada alkoholi igapäevaselt, sest ta kasutab autot igapäevaselt. Ta kahetseb siiralt oma tegu. Tunnistaja T.S. kohtus antud ütlused kinnitavad süüdistatava ütlusi teo toimepanemise aja ja koha kohta. Tunnistaja politseiametnikuna sõitis 04.06.2015. a õhtul 17-18 paiku väljakutsel Aovere tankla juurde, kust liikusid Kallaste suunas mööda Aovere-Kallaste-Omedu maanteed. Nad jõudsid järele sõidukile Ford Galaxy ja peatasid selle. Juhti kontrollides oli näha, et juht on silmnähtavalt joobes. Tuvastasid juhiks L.I. Nad tuvastasid juhil kriminaalse joobe ja viisid ta arestimajja. L.I põhjendas, et oli päev otsa metsas tööd teinud, et ta ei ole päev otsa söönud ja läks Aovere tanklasse süüa ostma. Tal olid tööriided seljas. Terve päeva jooksul oli tarvitanud alkoholi. Tunnistaja T.S. kõrvaldas L.I sõiduki juhtimiselt, mida tõendab 04.06.2015 sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsus (tl 19). Otsuse kohaselt kõrvaldati L.I 04.06.2015 kella 17:46 paiku sõiduki Ford Galaxy reg.märgiga XXX juhtimiselt LS § 91 lg 2 p 2 alusel. Autole tuli järgi O.S.. Maanteeameti liiklusbüroo õiend kinnitab, et L.I kõrvaldati mootorsõiduki juhtimiselt. Õiendi andmetel sõiduauto Ford Galaxy reg. märgiga XXX kuulub M.V., kasutaja L.I (tl 21). Väljatrükk tõendusliku alkomeetriga joobe tuvastamisest tõendab L.I väljahingatavas õhus olevat alkoholisisaldust. Väljatrükilt nähtub, et 04.06.2015.a kell 17.59 tuvastati L.I alkoholijoove 0,87 mg/l väljahingatavas õhus (tl 17). Tunnistaja T.S. ütluste järgi juht nõustus alkoholijoobe tuvastamisega tõendusliku alkomeetriga. Seda asjaolu kinnitab ka dokumentaalne tõend (tl 18), mille andmetel on L.I-le 04.06.2015. a enne alkoholijoobe kontrollimist või tuvastamist selgitatud tema õigusi Korrakaitseseaduse § 38 lõigete 1 ja 2 järgi. L.I on allkirjaga kinnitanud, et on teadlik õigustest, toimingu põhjusest ja eesmärgist. Ta nõustus alkoholijoobe tuvastamisega tõendusliku alkomeetriga.

Eelnimetatud tõendid: tunnistaja T.S. ütlused ja dokumentaalsed tõendid (tl 17, 18) tõendavad alkoholijoobe tuvastamise asjaolusid. L.I esinenud joove tuvastati pärast tema sõiduki juhtimiselt kõrvaldamist korrakaitseseaduses sätestatud korras, nagu seda näeb ette LS § 69 lg 1. Seega on tõendatud, et L.I rikkus LS § 69 lg 1 nõudeid. LS § 69 lg 2 p 1 kohaselt loetakse alkoholijoobes olevaks mootorsõidukijuht, trammijuht ja maastikusõidukijuht kui juhi ühes grammis veres on vähemalt 1,50 milligrammi alkoholi või tema väljahingatavas õhus on alkoholi 0,75 milligrammi ühe liitri kohta või rohkem. Antud juhul oli isiku väljahingatavas õhus alkoholi 0,87 mg/l kohta. L.I oma tegevusega realiseeris KarS § 424 järgi kvalifitseeritava kuriteo objektiivse koosseisu. KarS § 424 järgi inkrimineeritava süüteo subjektiivne koosseis näeb koosseisuelemendina ette tahtluse kõigi objektiivse koosseisu tunnuste suhtes. See tähendab, et süüdlane peab teadma või vähemalt pidama võimalikuks, et ta juhib sõidukit joobeseisundis. Selle koosseisuelemendi olemasolu hinnates leiab kohus, et L.I pani temale inkrimineeritava kuriteo toime tahtlikult. L.I oli teadlik alkoholi tarvitamisest ja sellest tingitud joobest, kuid otsustas siiski joobeseisundis sõidukit juhtima asuda. Tunnistaja T.S. ütluste järgi juht oma teo tõsidusest aru ei saanud, tema jaoks oli see nö ümberkaudselt kodutee. Alkoholi tarvitanuna ning seejärel mootorsõidukiga sõitma minnes L.I teadis, et paneb toime süüteokoosseisule vastava asjaolu ja tahtis seda. Ta ei pannud tegu toime kavatsetult, kuna ei seadnud joobes juhtimist endale eesmärgiks. Seda kinnitab asjaolu, et pikema osa teekonnast töölt koju sõitis kaine juht, kes kohe tuli ka autole järele, kui politsei L.I juhtimiselt kõrvaldas. Kuna tanklast edasi süüdistatava ja töökaaslase koduteed lahknesid, langetas süüdistatav otsuse ise edasi sõita. Tunnistaja ütluste järgi läks süüdistatav tanklasse süüa ostma ja enne arestimajja minekut sõi kaasasolnud toidu ära. Süüdistatav ei kasutanud võimalust tanklas süüa ja seejärel oodata mõni aeg alkoholi organismist lahtumist, vaid ta asus kohe koduteele. L.I pani kuriteo toime otsese tahtlusega. Kohus ei tuvastanud L.I käitumises õigusvastasust ja süüd välistavaid asjaolusid. Prokuröri taotletud karistus ja kaitsja seisukoht karistuse osas. Prokurör taotleb L.I-le karistuseks 10 kuud vangistust. KarS § 74 lg 1 alusel jätta tingimisi vangistus L.I suhtes kohaldamata ja mõistetud vangistust täielikult täitmisele pööramata, kui süüdlane ei pane 2 aasta pikkuse katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu ja täidab talle KarS § 75 lg 1 sätestatud käitumiskontrolli ajaks pandud kontrollnõudeid ning § 75 lg 2 p 2 sätestatud kontrollkohustust mitte tarvitada alkoholi. KarS § 50 lg 1 p 1 alusel taotleb prokurör lisakaristust, L.I-lt mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmist 6 kuuks. Lisakaristust taotles prokurör eesmärgiga, et see toob automaatselt kaasa isikul tutvumise liiklusseaduses sätestatuga. Et tulevikus saaks juhtimisõiguse tagasi, tuleb teha vastav eksam. Eksamiks õppimise käigus isikul kinnistub veelkord selgelt põhimõte, et alkohol ja mootorsõiduki juhtimine ei käi koos. Eesti ühiskond on selles kokku leppinud. Kui tahab juhtida, peab uuesti õppima ja uuesti raha maksma. Kaitsja leiab, et kooskõlas asja tehiolude ja kohtupraktikaga on prokuröri taotletud karistus suur. Kaitsja väitel on sarnastel asjaoludel kokkuleppemenetluses karistatud 3-kuulise vangistusega. Prokuröri taotletud ranget karistust küsitakse isikutele, kellel juba vähemalt teistkordselt kriminaalkorras karistus ja isik ei ole esmakordselt järeldusi teinud. Mis puudutab kontrollkohustusesse - mitte tarvitada alkoholi, siis võib see kahtlemata olla väga õilis, aga praktikas see tähendab ka seda, et kui isik tarvitab oma kodus alkoholi ja kriminaalhooldaja võib ootamatult kontrollida ja puhuma panna, toob tagajärjeks isiku vangi saatmise küsimuse. Karistuse põhjendus KarS § 424 järgi karistatakse rahalise karistusega või kuni kolmeaastase vangistusega.

Karistuse mõistmisel arvestab kohus KarS § 56 lg 1 järgi süüdistatava karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdistatavat edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Riigikohus on mitmetes lahendites selgitanud karistuse mõistmist. 17.05.2013. a Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsuses nr 3-1-1-52-13 punktis 19 selgitatakse järgmiselt: „Karistuse mõistmisel tuleb võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus (nt süüdistatava teoeelne ja -järgne käitumine, kannatanu käitumine jms) ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. See karistuse määr võib jääda kas üles- või allapoole sanktsiooni keskmist määra. Selliselt saadud süüle vastava karistuse ülemmäära korrigeeritakse eri- ja üldpreventsiooni kaalutlustest tulenevalt (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 24. oktoobri 2011. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-77-11, p 11)“. 17.06.2013. a Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsuses nr 3-1-1-58-13 punktis 7 on käsitletud karistuse mõistmist KarS § 424 järgi kvalifitseeritud kuriteo eest. Riigikohus on märkinud, et näiteks tuleb juhul, kui isik on kriminaalasja esemeks oleva ühe või mitme teoga täitnud kuriteokoosseisu mitu erinevat kvalifitseerivat tunnust, hinnata tema süüd reeglina suureks. Samuti võivad süü suurust iseloomustada isiku teopanus grupiviisilise teo puhul, koosseisupärase käitumise süstemaatilisus, tagajärje raskus, samuti kannatanu isik ja tema käitumine teo toimepanemise ajal (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 12. oktoobri 2012. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-76-12, p 7). L.I on pannud toime teise astme kuriteo. KarS § 424 koosseisuga kaitstavaks õigushüveks on üldohtlike süütegudega sarnaselt vaadeldav paljude inimeste elu ja tervis. Liiklusohutus nõuab liikluses normipärast käitumist. Karistusregistri andmetel on L.I-le mõistetud kriminaalkaristus kustunud, st. et süüdistatav on varem kriminaalkorras karistamata isik. Karistusregistrisse kantud L.I karistusandmete kustutamise tähtajast on möödunud rohkem kui kolm aastat. Kustutatud karistusandmed ei sisaldanud liikluskuritegusid. Karistusregistri teatise andmetel on L.I väärtegude eest karistatud kaheteistkümnel korral, neist 10 karistust on karistusregistris arhiveeritud, st. karistused kustunud. Kaks kehtivat karistust on määratud 2012. a LS § 224 lg 1 ja § 225 lg 1 järgi, karistuseks rahatrahvid. Karistusregistri andmetel on LS § 225 lg 1 järgi määratud karistus täidetud. LS § 224 lg 1 järgi määratud karistuse täitmise info puudub ja sellest kohus järeldab, et rahatrahv on tasumata. Trahvi tasumist kinnitavaid tõendeid kohtule ei esitatud. Kuna L.I kriminaalkaristused on käesolevaks ajaks kustunud, tuleb arvestada, et tegemist on kriminaalkorras karistamata isikuga. Kustunud karistusi ei võta kohus karistuse mõistmisel arvesse. Kohus arvestab karistuse mõistmisel, et L.I on kaks kehtivat karistatust liiklusalaste väärtegude eest, sh sõiduki juhtimise eest alkoholi piirmäära ületades. Määratud kergemaliigilise karistused ei ole taganud süüdistatava edaspidist õiguskuulekust liikluses. Arutatav kuritegu kinnitab, et L.I vaatamata karistustele juhib mootorsõidukit alkoholijoobes. Tema alkoholiga seotud käitumine liiklusnormide rikkumisel on muutunud raskemaks. Arutataval teol on kuriteotunnused. Eeltoodud põhjustel on ka põhiõigusi vähemriivava karistusliigi, s.o rahalise karistuse kohaldamine põhjendamatu. Süüdistatava eelnimetatud käitumisest järeldub, et kergemaliigiline karistus ei hoia teda edaspidi hoiduma samasugustest kuritegudest. Süüdistatav on invaliidsuspensionär ja tal on tasumata ka ühe väärteo eest määratud rahatrahv. Eeltoodud asjaolud näitavad, et rahalise karistuse tasumine võib käia süüdistatavale üle jõu ning ei taga ka seetõttu kaitsmise eesmärki. Eelnevalt osutatud asjaolusid kogumis hinnates leiab kohus, et ainuüksi eripreventiivseid eesmärke arvestades saab L.I mõjutada hoidumast uute samasuguste kuritegude toimepanemisest raskemaliigilise karistusega, s.o vangistusega. L.I puuduvad KarS § 58 järgi ettenähtud karistust raskendavad asjaolud. Karistust kergendavaks asjaoluks on KarS § 57 lg 1 p 3 järgi tema puhtsüdamlik kahetsus. Oma tegu on süüdistatav tunnistanud ja kohtuistungil kahetsenud. Samas ei saa ühe karistust kergendava asjaolu mõju olla niivõrd suur, et oluliselt kergendada karistuse määra. Karistuse mõistmisel

tuleb lähtuda ka õiguskorra kaitsmise huvidest ning selle alla kuulub ka liikluskord. Mootorsõiduk on iseenesest suurima ohu allikaks, mille tõttu suurema ohu allika valdaja – juht peab olema liikluses eriti tähelepanelik. Juht, kes ei täida korrektselt liiklusseaduses sätestatud nõudeid kujutab endast suuremat ohtu teistele isikutele ja nende varale. Antud juhul oli süüdistatav vägagi teadlik sellest, et ta oli alkoholi tarbinud ja sellega viinud ennast seisundisse, mis keelas mootorsõiduki juhtimise. Kohtu arvates näitab see isiku suhtumist liikluskorda, mis on oma olemuselt ohtlik, kuivõrd isik ei taju või ei taha tunnistada temast enesest tulenevat ohtu ei enesele, teistele liiklejatele ega ka kõrvaliste isikute varale. Hinnates L.I süü suurust KarS § 424 järgi kvalifitseeritava süüteo toimepanemisel, leiab kohus, et teo tehiolud annavad aluse asuda seisukohale, et süüdistatava süü pole sedavõrd suur, mis tingiks karistuse mõistmise sanktsiooni keskmises määras. L.I tuvastati joobeaste, mis ületas vähesel määral kriminaalvastutuse piiri, mis on sätestatud LS § 69 lg 2 p 1, mis iseenesest vähendab ka isiku süüd. Kohus arvestab, et rikkumine leidis aset tööpäeval linnast väljas oleval maanteel, kella 17 - 18 vahel s.o ajal, mil liiklustihedus on töölt lahkuvate inimeste tõttu tavapärasest suurem ning isiku käitumine oleks võinud kujutada reaalset ohtu väga paljudele teistele isikutele. Arvestada tuleb aga siiski seda, et süüdistatav oma käitumisega reaalset ohtu ei kujutanud ning mingit kahju ei põhjustanud. Süüdistatava käitumises suure ohu olemasolu on oletuslik. Seda näitab ka tema teoeelne ja -järgne käitumine. Ta kasutas sõitmiseks teise kaine isiku abi kuni see oli võimalik. Seega tegi L.I ka endast olenevat kuriteo ärahoidmiseks, kuid ei olnud selles järjekindel. Kuriteolt tabatuna allus süüdistatav menetlusele ja tunnistas oma süüd. Eelnevat kogumis hinnates leiab kohus, et süüdistatavale tuleb karistus mõista alla ettenähtud sanktsiooni keskmist määra ning mõistab karistuseks 10 kuud vangistust. Kahtlustatavana kinnipidamise protokolli andmetel (tl 22, 23) on L.I kinni peetud

04.– 05.06.2015. a. KarS § 68 lg 1 järgi tuleb eelvangistuse 2 päeva arvata karistusaja hulka. Kuna L.I on varem kriminaalkorras karistamata, asub kohus seisukohale, et süüdistatava puhul ei ole tegemist isikuga, kes rikub õiguskorda süstemaatiliselt ja raskelt. Seega ei ole süüdistatavale mõistetava karistuse täitmisele pööramine otstarbekas ning mõistetava karistuse võib süüdistatava suhtes jätta tingimisi kohaldamata. Arvestades inkrimineeritud teo iseloomu ning süüdistatava karistusandmeid peab kohus vajalikuks allutada süüdistatav käitumiskontrollile, tagamaks süüdistataval õiguskuulekuse soovi tekkimist pikemaajalise järelevalve tingimustes, sest käitumiskontrolli tingimustes on tal võimalik selleks saada tuge kriminaalhooldajalt. Senini ei ole süüdistatav iseseisvalt õiguskuulekuse vajadusest aru saanud. Arvestades asjaolu, et L.I peatati kolm aastat tagasi sõiduki juhtimiselt, kui ta oletas alkoholi piirmäära väljahingatavas õhus, on süüdistatava isiku puhul samasuguse teo korduvuse risk. Neil asjaoludel ei saa süüdistatavat karistusest vabastada KarS § 73 alusel, vaid tuleb kohaldada KarS § 74 sätteid. Ka tuleb süüdistatavale katseajaks toimuva käitumiskontrolli ajaks määrata KarS § 75 lg 2 p 2 alusel kontrollkohustus - mitte tarvitada alkoholi. Politsei andmebaasi alusel menetleja poolt koostatud õiendi andmetel omab L.I mootorsõiduki juhtimise õigust. L.I juhiloa kehtivus on 05.04.2011.a kuni 04.04.2021. a (tl 20). Eelnimetatud asjaolu omab tähtsust prokuröri taotletud lisakaristuse osas, sest isikult, kellel juhtimisõigus puudub, ei saa juhtimisõigust ära võtta. Erinevalt põhikaristusest peab lisakaristus eelkõige silmas preventsioone. Lisakaristus ei täida mitte ainult süüdistatava süüd heastavat, vaid ka ühiskonna turvalisust tagavat ülesannet. Arvestades põhikaristuse põhjendamisel tuvastatud süü suurust, karistust kergenadava asjaolu olemasolu ja karistust raskendavate asjaolude puudumist, samuti süüdistatava käitumist enne ja pärast kuriteo toimepanemist jõudis kohus järeldusele, et karistuse mõistmisel saab lähtuda ainult eripreventiivsetest eesmärkidest. L.I isikut on võimalik mõjutada edaspidi hoiduma samasugustest kuritegudest mõistetava põhikaristusega. Temale karistuse mõistmisel ei tule arvestada üldpreventiivsete eesmärkidega üldiselt. Antud juhul ei ole L.I süüd iseloomustavad asjaolud sellise kaaluga, et põhjendada lisakaristuse kohaldamise vajalikkust. Iseenesest ei ole ka esmakordse rikkumise toime pannud isiku puhul välistatud temalt sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine. Samas ei ole üksnes abstraktne võimalus, et isik asub taas alkoholi piirmäära ületades sõidukit juhtima, lisakaristuse kohaldamiseks piisav. Kui korduvalt rikkumise

toime pannud isiku puhul on ohu olemasolu tuletatav juba korduvuse faktist, siis esmakordse rikkumise puhul peaksid esinema kas isiku süüd (nt piirmäära oluline ületamine, täiendavate liiklusnõuete rikkumine) või tema isikut (hoolimatu suhtumine oma teosse) iseloomustavad asjaolud, mis muudavad selle võimaluse tavapärasest suuremaks. Nagu juba eelpool öeldud, ei ole süüdistatava LS § 69 lg 1 esimeses lauses ettenähtud keeldu rikkuva teoga kaasnenud muid liiklusseaduse nõuete rikkumisi ega tagajärgi. Antud juhul selliseid asjaolusid ei esine. Samuti on alust arvata, et L.I-le avaldaks piisavat õiguskuulekusele suunavat mõju pigem katseajal käitumiskontrollile allutamine ja lisakohustuse määramine. L.I varasema kehtiva kriminaalkaristuse puudumise tõttu, samuti asjaolu tõttu, et viimane kord on teda karistatud väärteokorras enam kui kolm aastat tagasi, ei pea kohus vajalikuks süüdistatavale lisakaristuse mõistmist. Lisakaristuse taotlemisel oli prokuröri mõte selles, et see toob automaatselt kaasa isikul tutvumise liiklusseaduses sätestatuga. Et tulevikus saaks juhtimisõiguse tagasi, tuleb teha vastav eksam. Eksamiks õppimise käigus isikul kinnistub veelkord selgelt põhimõte, et alkohol ja mootorsõiduki juhtimine ei käi koos. Eesti ühiskond on selles kokku leppinud. Kui tahab juhtida, peab uuesti õppima ja uuesti raha maksma. Kohus prokuröri seisukohta ei jaga. Kohus ei saa antud juhul karistuse mõistmisel lähtuda ühiskonnas viimasel ajal joobes juhtide poolt põhjustatud traagiliste sündmustega. Nimelt on L.I kuriteo ja selle kohtus arutamise vahelisel ajal toimunud raske liiklusõnnetus, milles alkoholijoobes juhi teo tulemusena hukkus neli noort inimest. Eelnimetatu ei mõjuta konkreetse süüdistatava süüd. Ka asjaolud on erinevad ega too automaatselt kaasa L.I-le karistuse mõistmisel eripreventiivsete eesmärkide kohaldamise vajadust. Eelnimetatud raske liiklusõnnetus tõstatas ühiskonnas arutelu sellest, et on vaja inimesi koolitada ja selle koolituse all ei mõeldud kitsas mõttes spetsiaalse kutseoskuse, juhtimisõiguse omandamise koolitust. Kohus leiab, et L.I-le põhikaristuse mõistmisega on tema karistamise eesmärk täidetud. L.I karistusest tingimisi vabastamisega ühes käitumiskontrollile allutamisega on võimalik täita ka tema sotsiaalsete oskuste koolitamise eesmärki. Eesti vanglate kriminaalhooldusosakondades on lai spetsialistide võrgustik, kes teostab järelevalvet karistatud isikute üle, jälgides katseajal nende elukäiku ja suunates eluviiside kujundamist. Kohus määrab L.I-le katseaja kestusega KarS § 74 lg 3 ettenähtud keskmises määras, s.o 1,5 aastat. L.I east olenevalt saab järeldada, et tema eluviisid on välja kujunenud. L.I eluviisid on seotud ka alkoholiga. Nende muutmiseks on vaja L.I enda tahet ja selle olemasolul saavad kriminaalhooldusametnikud teda suunata. Ainuüksi teadmine liikluseeskirjadest selle kohta, et mootorsõiduki juhtimine alkoholijoobes on keelatud, ei täida sellest hoidumise eesmärki. Katseajal toimuva kriminaalhoolduse 1,5-aastase tähtaja jooksul täites KarS § 75 lg 2 p 2 järgi määratud alkoholi tarvitamise keelu kohustust kujuneb isikul harjumus alkoholist hoiduda. Vajadusel saab kriminaalhooldusametnik toetada sotsiaalprogrammides pakutava õpetusega. Kohus leiab, et katseaja kestel kontrollkohustuse täitmise nõue on piisav meede hoidmaks süüdlast joobeseisundis sõiduki juhtimisest ka pärast katseaja lõppu. Kaitsja väitel on kriminaalasjas peetud läbirääkimisi kokkuleppemenetluse kohaldamiseks. Läbirääkimiste käigus oli prokuröri ettepanek karistuse osas tunduvalt väiksem. Prokurör ei kinni ega lükka ümber kaitsja väidet. Kahtlustatavana kinnipidamise protokolli andmetel (tl 22, 23) on L.I kinni peetud 04.06 kell 18.48 ja vabastatud 05.06.2015. a kell 11.20 seoses kinnipidamise vajaduse ära langemisega. Kriminaalasja arutamise käigus ilmnes, et L.I on oma süüd tunnistanud kohe tema kinnipidamise järel. Viivitamatult koguti ka süüd kinnitavad vajalikud tõendid. Tõendamiseseme asjaolud olid selged. Ebaselge on asjaolu, miks prokurör ei taotlenud kohtult kriminaalasja lahendamist kiirmenetluses, nagu seda lubab KrMS § 2561. Prokuröril on kohtule kiirmenetluse taotluse esitamiseks aega 48 tundi alates isiku kahtlustatavana kinnipidamisest või isiku kahtlustatavana ülekuulamisest. Arvestades L.I kinnipidamise aega jäi prokurörile aega kriminaalasjas kiirmenetluse kohaldamise taotluse esitamiseks kaks tööpäeva. Prokuratuur on kujundanud praktika, kus kiirmenetlusest minnakse üle kokkuleppemenetlusse ja