Eesistuja Paavo Randma, liikmed Tiit Lõhmus ja Aarne Sarjas
Kriminaalasi
Ranno Tederi süüdistuses KarS § 424 järgi
Apelleeritud kohtuotsus
Tartu Maakohtu 22. aprilli 2015 otsus
Apellatsiooni esitaja
Ranno Tederi kaitsja advokaat Mihkel Gaver
Prokurör
Milvi Väin
Süüdistatav
Ranno Teder, ik: 38708065727; elukoht: XXXX; varasemalt kriminaalkorras karistamata Advokaat Mihkel Gaver
Kaitsja
RESOLUTSIOON
1.Maakohtu otsus Ranno Tederi süüditunnistamises ja karistamises jätta muutmata.
2.Apellatsioon jätta rahuldamata.
3.Välja mõista riigieelarvest eraldatud vahendite arvelt AB Sirje Must kasuks 144 (ükssada nelikümmend neli) eurot advokaat Mihkel Gaveri poolt Ranno Tederi süüdistusasjas apellatsioonimenetluses määratud korras kaitse teostamise eest. AB-le Sirje Must välja makstud õigusabitasu jätta Ranno Tederi kanda. Kaitsjatasu tuleb 30. päeva jooksul alates kohtulahendi jõustumisest tasuda Maksu- ja Tolliameti arveldusarvele SEB a/a EE351010052031000004, Danske Bank AS Eesti filiaal a/a EE873300333499990003, Nordea Bank Finland PLC Eesti filiaal a/a EE401700017002872300 või Swedbank a/a EE502200221014193355. Maksekorraldusele märkida viitenumber 99915700029636, samuti lahendi number ning isik, kelle eest tasutakse ning nõude liik. Kui rahaline nõue ei ole täies ulatuses tähtaegselt tasutud, suunatakse nõue täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras.
Edasikaebamise kord Kassatsioon esitatakse kirjalikult Riigikohtule 30 päeva jooksul alates ringkonnakohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Tartu Maakohtu 22. aprilli 2015 otsusega tunnistati R. Teder süüdi KarS § 424 järgi ja mõisteti talle karistuseks rahaline karistus 175 päevamäära, mis jäeti edasiselt KarS § 73 alusel 1-aastase katseajaga tingimuslikult täitmisele pööramata. KarS § 50 lg 1 p 1 alusel võeti süüdistatavalt lisakaristusena ära juhtimisõigus 1 kuuks. R. Teder tunnistati süüdi selles, et ta 18.05.2014 kella 18:23 paiku juhtis Valga maakonnas Helme vallas Valga - Uulu mnt 29. kilomeetril mootorsõidukit BMW 525, olles alkoholijoobeseisundis, s.o juhtis mootorsõidukit isikuna, kelle ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholi sisaldus 0,82 mg/l. Võttes arvesse laiendmääramatust 0,07 mg/l kohta, loeti lõplikuks tulemiks 0,75 mg/l kohta. Mõõtmine toimus tõendusliku alkomeetriga Alcotest 7110 MK III EST ARAF-0020. Liiklusseaduse § 69 lg 2 kohaselt loetakse mootorsõidukijuht alkoholijoobes olevaks, kui juhi väljahingatavas õhus on alkoholi 0,75 milligrammi ühe liitri kohta või rohkem. Kohtumenetluses oli kaitsja keskseks teesiks väide, et kohtule esitatud tõendusliku alkomeetri kasutamise protokoll ei ole lubatavaks tõendis. Selles osas märgitakse kohtuotsuses järgmist. 1.1 PPS § 724 lg-te 1-3 kohaselt kontrollib politsei indikaatorvahendiga alkoholi sisaldumist isiku väljahingatavas õhus või tuvastab alkoholijoobe kohapeal tõendusliku alkomeetriga. Kui isikut kontrollitakse indikaatorvahendiga, siis selle positiivse näidu korral alkoholijoobe tuvastamise vajaduse esinemisel tuvastatakse alkoholijoove tõendusliku alkomeetriga või toimetatakse isik tema nõudmisel tervishoiuteenuse osutaja juurde alkoholisisalduse määramiseks veres. Enne alkoholijoobe kontrollimist indikaatorvahendiga või tõendusliku alkomeetriga selgitatakse isikule tema õigusi. 1.2 Indikaatorvahendi ja tõendusliku alkomeetri kasutamise protokollist nähtub, et R. Tederile selgitati PPVS § 724 lg 2 ja 3 sätestatud õigusi, s.h õigus keelduda indikaatorivahendiga kontrollimisest või tõendusliku alkomeetriga alkoholijoobe tuvastamisest ning ta kinnitas oma allkirjaga soovi alluda joobeseisundi kontrollile ja selle tuvastamisele. Riigikohus otsuses nr. 3-1-1-6-07 märkis, et üldjuhul tuleb õiguste- ja kohustuste selgitamine kui faktiline asjaolu lõppkokkuvõttes lugeda tuvastatuks menetlusaluse isiku allkirjaga. On piisavalt mõistlik alus eeldada, et täiskasvanud inimene on teadlik enda allkirja tähendusest ega toimi allkirja andes kergemeelses lootuses seda igal enesele sobival hetkel tagasi võtta. Seega ka käesoleval juhul R. Teder pidi aru saama oma allkirja tähendusest. 1.3 Kohtu arvates kinnitab R. Tederile õiguste selgitamist ka see, et süüdistatav on tõendusliku alkomeetri kasutamise protokolliga tutvumisel esitanud ka omapoolsed selgitused ja märkused ning on neid kinnitanud allkirjaga. Veelgi enam, R. Teder on oma allkirjaga kinnitanud, et ta on teadlik õigusest esitada toimingu kohta vaie asutuse juhile või kaebus halduskohtule. Kuigi R. Tederi kaitsja väidetest nähtub, nagu teave süüdistatava alkoholijoobe kohta oli saadud menetlustoimingu rikkumisega, siis kriminaalasjas pole esitatud ühtegi tõendit, et R. Teder või tema kaitsja oleks esitanud menetlustoimingu kohta vaide või kaebuse halduskohtule.
1.4 Käesolevas asjas seisneb peamine vaidlus selles, kas R. Tederi poolt tõendusliku alkomeetri kasutamise protokolli kantud sõnad „ei kinnita, kuna kas (maha kriipsutatud)“ võivad viidata isiku soovile teostada tervishoiuteenuse osutaja juures alkoholisisalduse määramist veres. Nii süüdistatava enda kui ka tunnistajate M.J. ja V.L. ütlustest nähtub, et R. Teder toimetati alkoholijoobe tuvastamiseks Lõuna prefektuuri Valga PJ asuvatesse ametiruumidesse. Kirjeldatud tegevus on kooskõlas PPVS § 725 lg-ga 1. 1.5 Tunnistaja M.J., kes viibis joobe tuvastamise protseduuri juures, kinnitas kohtus, et algselt R. Teder mõtles, kas soovib vereproovi teha või ikkagi puhub tõenduslikku alkomeetrisse, aga lõpuks ta ikkagi soovis puhuda tõendusliku alkomeetrisse. Vastuväiteid ta ei esitanud, kuid pärast tulemuse teadasaamist keeldus väljatrükki allkirjastamast. R. Teder ei olnud tõendusliku alkomeetri näiduga nõus, kuna näit jäi täpselt kriminaalse joobe piirile. 1.6 Ka tunnistaja V.L. sõnul juba politseiautos teel Tõrvast Valka R. Teder vaagis pikalt, kas minna arstlikku ekspertiisi verd andma või siiski puhuda tõenduslikku alkomeetrisse. Tunnistaja selgitas süüdistatavale, et tõenduslik alkomeeter mõõdab õhus olevat alkoholi sisaldust mg/l kohta, aga veres mõõdetakse alkoholisisaldust promillides. Valga politseijaoskonnas oli süüdistatav nõus joobe tuvastamisega tõendusliku alkomeetriga, kuid peale kontrollriba väljatrükki näiduga 0,75 mg/l oli väga nördinud ja soovis isegi uuesti puhuda. Tunnistaja ütlustest nähtus, et isik oma allkirjaga kinnitas soovi tuvastada joobeseisund tõendusliku alkomeetriga ja see oli võetud enne puhumist. Tunnistaja selgitab, et juhul kui süüdistatav ei oleks allkirjaga oma soovi kinnitanud, siis oleks tulnud sõita Valga haiglasse. Puhumise protseduuri ei ole mõtet alustada enne, kui peab olema selge, et isik hakkab alkomeetrisse puhuma. Vereproovi andmise nõue tuli peale tõenduslikku alkomeetrisse puhumist, sest kui süüdistatav lõpptulemit nägi, arvas ta, et äkki oleks võinud minna verd andma. Süüdistatav arvas, et vereproov oleks promillides äkki vähem näidanud. Tunnistaja selgitas süüdistatavale, et ta võib minna haiglasse ise vereanalüüsi andma. Mõlema tunnistaja ütlused kattuvad omavahel ja kohtul puudub alus tunnistajate ütlustes kahelda. Tunnistajad üksmeelselt kirjeldavad süüdistatava käitumist, kelle jaoks menetlustoiminguga saadud tulemus 0,75 mg/l oli äärmiselt ebameeldiv. 1.7 Kohtu hinnangul võis küll süüdistatav mõtiskleda politseiautos ja politseijaoskonnas vereanalüüsi tegemise võimalustest, kuid ükski kohtule esitatud tõend ei kinnita R. Tederi väidet, et ta algusest peale nõudis ekspertiisi viimist ja politseinikud keeldusid sellest. Süüdistatava enda käitumisest ilmneb, et puhudes tõenduslikku alkomeetrisse, isik avaldas aktiivset tahet - tuvastada joove tõendusliku alkomeetriga - üheselt mõistetava tegevuse kaudu. Indikaatorvahendi ja tõendusliku alkomeetri kasutamise protokolli pöördele on isik oma allkirjaga kinnitanud, et soovib joobeseisundi tuvastamist tõendusliku alkomeetriga, millist süüdistatav konkludentselt oma tegevusega ka kinnitas. Kohtu hinnangul isiku omakäelist märkust „ei kinnita, kuna kas (maha kriipsutatud)“ saab käsitleda protokollis toodud märkuse „kinnitan, et 20 min. enne testi sooritamist ei ole tarvitanud alkoholi, kasutanud suupuhastusvahendeid, ravimitilkasid, oksendanud ja vähemalt 5 min. jooksul ei ole suitsetanud“ kohta, kuna isik on protokollis peale lõpliku lugemi kajastamist märkinud uuesti, et tarvitab regulaarselt tugevaid valuvaigistavaid ravimeid, seega kahtleb ALCOTEST 7110KM mõõtetulemustes. 1.8 Eeltoodule tuginedes asus kohus seisukohale, et R. Tederile selgitati piisava täpsusega õigust keelduda tõenduslikku alkomeetrisse puhumast ja nõuda meditsiiniasutusse viimist ning pika otsustusprotsessi tulemusel süüdistatav ise valis endale sobivaima lahendi. Tõendid isiku sundimise kohta tõenduslikku alkomeetrisse puhumiseks kriminaalasjas puuduvad. Seega on kohus seisukohal,
et kuna R. Teder puhus tõenduslikku alkomeetrisse vabatahtlikult, puudus menetlustoimingu läbiviijal vajadus teda viia ekspertiisi.
2.Maakohtu otsuse vaidlustas apellatsiooni korras süüdistatava kaitsja advokaat M. Gaver. Kaitsja taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja R. Tederi õigeksmõistmist, motiveerides seda järgmiselt. 2.1 Kaitsja hinnangul ei andnud R. Teder nõusolekut joobeseisundi tuvastamiseks tõendusliku alkomeetriga. Süüdistatava sõnade kohaselt puhus ta alkomeetrisse, kuna sellise käsu andsid talle politseiametnikud. Kaitsja hinnangul toetab seda lisaks süüdistatava sõnadele ka vaidlusalune protokoll, kus tõendusliku alkomeetri kasutamise nõusoleku lahtrisse on süüdistatav kirjutanud „EI KINNITA“. Ka on allkiri antud pärast toimingu läbiviimist. 2.2 Kuna süüdistatav ei avaldanud nõusolekut joobe tuvastamiseks tõendusliku alkomeetriga, tulnuks seda teha vereproovi uuringuga. Järelikult on kriminaalasjas keskset tähendust omava tõendi saamisel rikutud menetlusõigust, mis tingib kohtuotsuse tühistamise ja R. Tederi õigeksmõistmise.
3.Tartu Ringkonnakohtu kohtuniku 12. juuni 2015 määrusega määrati kriminaalasi läbivaatamisele kirjalikus menetluses. Apellatsioonimenetluse pooltele anti enda seisukohtade esitamiseks aega 31. juulini 2015. 3.1 Prokurör peab enda kirjalikes seisukohtades maakohtu otsust seaduslikuks ning palub jätta apellatsioon rahuldamata. Prokurör märgib muuhulgas, et kaitsja on jätnud analüüsimata esialgse kaitseversiooni, mille kohaselt pidas R. Teder joovet suurendavaks teguriks hoopis valuvaigistite tarvitamist.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT
Kohtukolleegium, tutvunud kohtutoimiku materjalide, apellatsiooni väidete ning esitatud kirjalike seisukohtadega, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioon jääb täielikult tagajärjetuks. Vastavasisulist seisukohta põhistab ringkonnakohus järgmiselt.
4.Apellatsioonimenetluse esemeks on kaitsja poolt juba maakohtu menetluses esitatud väide, et käesolevas kriminaalasjas keskseks tõendiks olev tõendusliku alkomeetri kasutamise protokoll (tlk 19) on saadud tõendi kogumise menetluskorda oluliselt rikkudes (vt RKKKo 3-1-1-1-15, p 9). Sarnaselt maakohtule leiab ka ringkonnakohus, et selline kaitsetees on täielikult paljasõnaline. Nagu on õigustatult märkinud ka maakohus, eelneb joobe tõenduslikule tuvastamisele isikule tema õiguste, sh erinevate käitumisalternatiivide selgitamine. Just see asjaolu on kriminaalkolleegiumi hinnangul käesolevas kriminaalasjas keskse tähendusega küsimuseks. Praegusel juhul on aga väljaspool igasugust vaidlust, et neid õigusi R. Tederile täiel määral ka selgitati.
5.Nii nähtub vaidlusalusest protokollist üheselt, et R. Tederile on selgitatud, et tal on õigus keelduda joobe tuvastamisest tõendusliku alkomeetriga (p 2) ning ta võib nõuda alkoholisisalduse määramist veres (p 4). Et neid õigusi talle selgitati ning et ta sai neist täiel määral ka aru, on kohtuistungil tunnistanud ka R. Teder ise (tlk 78). Seejuures ei väida süüdistatav ega ka mitte kaitsja, et neid õigusi oleks selgitatud süüdistatavale alles pärast menetlustoimingu teostamist, s.o pärast joobe tuvastamist tõendusliku alkomeetriga. Seega olid need õigused süüdistatavale selged enne tõendusliku alkomeetri kasutamist.
6.Siinkohal jääbki kriminaalkolleegiumile mõistmatuks, kuidas siis ikkagi oli võimalik saavutada tõendusliku alkomeetri kasutamine – täpsemalt sellesse puhumine – olukorras, kus süüdistatav väidetavalt sellega algusest peale nõus ei olnud. Mil viisil toimus R. Tederi väidetava vastanduva tahte allutamine/murdmine politseiametnike poolt sundi kasutades, apellatsioonis seejuures ei avata; ka süüdistatav ise on jäänud selles osas ütlusi andes äärmiselt üldsõnaliseks, märkides, et kuivõrd tal kästi seda teha, siis ta seda vastu enda tahtmist lihtsalt ka tegi (tlk 78 pöördel). Siinkohal nõustub ringkonnakohus ka tunnistaja V. L selgitustega, et tõenduslikku alkomeetrisse tuleb puhuda kaks korda ning praktikas ei saa selleks kedagi vägisi sundida (tlk 81). Nõusolekut tõendusliku alkomeetri kasutamiseks on seejuures kinnitanud R. Teder ka enda allkirjaga (vt tlk 19 pöördel), mille kirjutamine olukorras, kus toiminguga tegelikkuses nõus ei oldud, jääb samuti täielikult arusaamatuks; iseäranis ebaselgeks jääb, miks pidanuks R. Teder seda tegema pärast tahtevastast joobe tuvastamist tõendusliku alkomeetriga, nagu seda apellatsioonis väidetakse. Seetõttu tuleb täielikult tõepäraseks lugeda tunnistaja V. L selgitust, et selle allkirja andis süüdistatav enne alkomeetrisse puhumist.
7.Oluline on ka märkida, et tõendi kogumise protsessi kohta on saanud võimaluse avaldada enda seisukohti koheselt peale selle läbiviimist ka süüdistatav ise; vaatlusaluses protokollis ei ole R. Teder aga kuskil märkinud, et tõenduslikku alkomeetrit kasutati tema tahte vastaselt (vt tlk 19 pöördel). Seda tahtevastasust ei saa kindlasti mitte seostada protokolli märgitud sõnadega „ei kinnita“, mis on üheselt arusaadavalt seostatav esialgselt esitatud kaitseteesiga selle kohta, et tõendusliku alkomeetri näit on mõjutatud hoopis süüdistatava poolt väidetavalt manustatud ravimitest. Maakohus on seda küsimust põhjalikult käsitlenud (vt p 1.7) ning kriminaalkolleegiumil ei ole neile argumentidele midagi sisukohast lisada.
8.Siinkohal tulebki tähele panna, et versioon tahtevastasest tõendusliku alkomeetri kasutamisest on esitatud alles maakohtus. Lisaks eelpool märgitule, et R. Teder ei ole midagi sellist pidanud vajalikuks märkida tõendusliku alkomeetri kasutamise protokolli omapoolsete märkuste rubriiki, on süüdistatav eeluurimisel tervikuna keeldunud ütluste andmisest (tlk 79) ning arusaadavalt on pöördutud kõnealuse kaitseteesi poole alles pärast seda, kui on selgunud varasema kaitseversiooni sobimatus, mis tugines väidetavalt manustatud ravimite mõjule. Kohtus esitatud kaitseteesi valguses ei saa jätta tähelepanuta ka R. Tederi kui tõendiallika usaldusväärsust tervikuna. Nii ei saa vaadata mööda sellest, et süüdistatav on kohtumenetluses kestvalt kinnitanud, et ta ei ole süüdistuses näidatud ajal ega sellele vahetult eelnevalt üleüldse alkoholi pruukinud (tlk 77 pöördel); millisel viisil tekkis tal aga tuvastamist leidnud joove ning seda olukorras, kus seda ei saanud põhjustada väidetavalt samal ajal tarvitatud ravimid, jääb täielikult arusaamatuks. Samal ajal tuleb aga silmas pidada, et politseipatrull pidas süüdistatava sõiduki kinni just seetõttu, et politseile anti teada, kuidas sõiduauto BMW 525 juht pruugib roolis olles alkoholi (vt tunnistaja M. V ütlused tlk 76). Samuti on tunnistajana üle kuulatud politseitöötaja V. L kinnitanud, et R. Tederi politseiautos viibimise ajal oli selgelt tunda alkoholilõhna (tlk 80 pöördel). See näitab üheselt, et R. Teder annab toimunu kohta valeütlusi, mistõttu on ta tõendiallikana ebausaldusväärne ning tema ütlused tuleb tõendikogumist kõrvaldada. See fakt teeb aga apellatsioonis esitatud kaitseteesi ka olemuslikult ainetuks, mistõttu pikemalt ei pea ringkonnkohus vajalikuks sellel peatuda.
9.Kokkuvõtvalt leiab ringkonnakohus seega, et maakohtu järeldus R. Tederi süü tõendatuse kohta on õiguslikult veatu ning apellatsioon jääb edutuks. Ringkonnakohus ei näe vähimatki alust anda tõendikogumile maakohtust erinevat hinnangut (vt RKKKo 3-1-1-6-15, p 9) ning nende argumentide taasesitamist, millega on juba kord sisukalt ning igasuguseid tõsiseltvõetavaid kahtlusi välistavalt kummutatud (vt p 1.1-1.7) maakohtus esitatud ning apellatsioonis lihtsalt korratud kaitseversioon, ei pea kriminaalkolleegium vajalikuks (vt RKKKm 3-1-1-48-12, p 16.3.2; RKKKo 3-1-1-92-11, p 15.1).
10.Viimasena lahendab ringkonnakohus apellatsioonimenetluse kuludega seonduva. Koos apellatsiooniga esitatud riigi õigusabi kulude hüvitamise taotluse kohaselt osutas kaitsja apellatsioonimenetluses süüdistatavale õigusabi 6 pt ulatuses, mille eest ta taotleb 144€ väljamõistmist (koos käibemaksuga). 10.1 Ringkonnakohus peab kaitsja taotlust seaduslikuks ning põhjendatuks. Tasumäära kontrollimisel juhindub kolleegium riigi õigusabi seaduse § 21 lg-st 3, § 22 lg-st 7 ja § 23 lg-st 1 ning kaitsetoimingu tegemise ajal kehtinud "Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise aluste, maksmise korra ja tasumäärade ning riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatuse ja korra" p-dest 2 ja 16. Kuna kolleegium teeb KrMS § 337 lg 1 p-s 1 nimetatud lahendi, tuleb eelmärgitud menetluskulu KrMS § 185 lg 2 ls 1 alusel jätta isiku kanda, kellel need on tekkinud. Käesoleval juhul on selleks süüdistatav R. Teder.
11.Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 jätab Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium maakohtu otsuse muutmata ja apellatsioon rahuldamata.
Paavo Randma
Tiit Lõhmus
/allkirjastatud digitaalselt/
Aarne Sarjas
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.