Kohtulahend

TUVASTATUD ASJAOLUD JA KOHTU SEISUKOHAD

P.U on kohtu alla antud süüdistatuna selles, et tema olles kriminaalkorras karistatud varguste eest 7-l korral, viimati 02.04.2015 Harju Maakohtu poolt KarS § 199 lg 2 p 9 järgi, vabanedes viimase karistuse kandmiselt 10.07.2015, jätkas varguste toimepanemist süstemaatiliselt ja uuesti 13.07.2015, viibides kella 17:07 ajal aadressil Tallinn, Tammsaare tee 93 asuvas Grossi Toidukaubad kaupluse müügisaalis, võttes sealt võõra vallasasja ebaseadusliku omastamise eesmärgil OG Elektra AS-le kuuluvat kaupa, so: 1 pudeli õlut BOCK 0,5 l maksumusega 0,82 eurot, väljus müügisaalist sissekäigu väravatest, jättes nimetatud kauba eest tahtlikult tasumata. Vargus jäi tema tahtest mitteolenevatel põhjustel lõpule viimata, kuna ta peeti kinni turvatöötaja poolt. Oma sellise tegevusega P.U isikuna, kes paneb vargusi toime süstemaatiliselt, alustas vastavalt oma ettekujutusele teost vahetult kuriteo toimepanemist, mis oli suunatud võõra vallasasja äravõtmisele selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil ning tegi kõik temast oleneva süüteo lõpuleviimiseks, pani toime süstemaatilise varguse katse, mis on kvalifitseeritav KarS § 199 lg 2 p 9 - § 25 lg 2 järgi.

Süüdistatav P.U tunnistas ennast inkrimineeritavas kuriteos täielikult süüdi, kahetses ning selgitas, et läks 13.07. 2015 raskes alkoholijoobes olevana Tammsaare teel asuvasse Grossi kauplusesse, kus läks alkoholiosakonda ja võttis kätte pudeli õlut ja väljus sellega müügisaalist. Kohe peale seda pidas turvatöötaja ta kinni (tl 9-12). Kohus, analüüsinud ja hinnanud kõiki tõendeid kogumis, leiab, et P.U süü varguse toimepanemises 13.07.2015.a on täielikult tõendatud. Peale süü omaksvõtu tõendavad P.U süüd AS OG Elektra avaldus, isikusamasuse tuvastamise protokoll, tunnistaja ütlused ja kirjalikud tõendid. AS OG Elektra avaldus tõendab, et 13.07.2015 kella 17.07 paiku varastas meesterahvas Tallinnas, Tammsaare tee 93 asuvast Grossi kauplusest pudeli õlut, maksumusega 0,82 eurot. Kaup on kauplusele tagastatud (tl 2). AS OG Elektra töötaja Priit Riskuse ütluste kohaselt oli ta 13.07.2015 tööl Tallinnas, Tammsaare tee 93 asuvas kaupluses ja nägi kella 17.07 paiku, kuidas meesterahvas võttis kauplusest pudeli õlut ja jalutas sellega müügisaalist välja. Kuna meesterahvas kauba eest ei tasunud, siis pidas P. Riskus ta kinni, varastatud õlu tagastati kauplusele (tl 3). 13.07.2015 Põhja Politseiprefektuuri Lääne-Harju politseijaoskonna patrullpolitseiniku poolt koostatud isikusamasuse protokolli andmetel on samal päeval Tallinnas, Tammsaare tee 93 asuvas kaupluses varguses kahtlustatavana kinnipeetu puhul tegemist P.U-ga, kelle isikukood on XXX. Indikaatorvahendi kasutamise protokolli kohaselt tuvastati P.U alkoholioove 1,43 mg/l (tl 5,6). Karistusregistri väljavõtte kohaselt on P.U 7 kehtivat kriminaalkaristust varavastaste kuritegude eest ja 15 kehtivat väärteokaristust, sealhulgas varavastaste väärtegude eest (tl 19-24). P.U ütlused riimuvad kriminaalasjas kogutud tõenditega. Seega on leidnud tõendamist, et P.U isikuna, kes on varem korduvalt toime pannud süütegusid võõra vara vastu, püüdis ebaseadusliku omastamise eesmärgil ära võtta võõrast vallasasja, tegutsedes kavatsetult. Kriminaalasjas kogutud tõenditest nähtuvalt on varguste toimepanemine kujunenud P.U elustiiliks. Riigikohus on asunud seisukohale, et KarS § 199 lg 2 p 9 kontekstis tuleb elustiili mõiste sisustamisel arvestada iga üksikjuhtumi asjaolusid. Püsiva sissetuleku hankimine on eluviisi kindel tunnus, kus isik on motiveeritud toime panema uusi vargusi. Eluviisi võimaliku tunnusena on vaadeldav ka olukord, kus isikul on lihtsalt harjumus varastada. Need isikud ei varasta selleks, et ära elada, vaid selleks, et neil on lihtsalt nii kombeks (Riigikohtu lahend asjas nr 3-1-1-66-13). Süstemaatiline vargus eeldab, et isik on toime pannud vähemalt kolm vargust ja need teod võivad olla üksikult subsumeeritavad nii kuriteona (KarS § 199) kui ka väärteona (KarS § 218). Väheväärtuslike asjade süstemaatilise varguse korral ei ole erinevate süütegudega varastatu väärtusel iseseisvat tähendust. Kriminaalasja materjalidest nähtub, et Harju Maakohus karistas P.U 2014. aastal kolmel ja 2015.a ühel korral varavastaste kuritegude toimepanemise eest. Samuti on ta 2014.a kahel korral karistatud väärteokorras KarS § 218 lg 1 järgi. Mõned päevad peale viimase karistuse kandmiselt vabanemist pani ta uuesti toime varavastase süüteo. Seega pani P.U toime võõra vallasasja varguse katse võõra vara ebaseadusliku omastamise eesmärgil süstemaatiliselt ja tema tegevus on õigesti kvalifitseeritud KarS § 199 lg 2 p 9 - § 25 lg 2 järgi. Teo õigusvastasust ja süüd välistavad asjaolud puuduvad. Karistuse mõistmisel arvestab kohus süüd, karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid.

KarS § 199 lg 2 näeb sanktsioonina ette rahalise karistuse või kuni 5-aastase vangistuse. Kohus leiab, et rahaline karistus ei oleks P.U poolt täidetav, sest ta ei tööta ja tal puuduvad võimalused rahalise karistuse tasumiseks. P.U on 7 korral karistatud kuritegude toimepanemise eest, tal on ka 15 kehtivat väärteokaristust. Väärtegude eest on P.U karistatud rahatrahvidega, mis on tasumata. Rahaline karistus ei oleks piisavaks vahendiks P.U mõjutamisel mitte enam toime panema uusi süütegusid. P.U on korduvalt karistatud varavastaste kuritegude toimepanemise eest (Harju Maakohtu 02.04.2015, 16.09.2014, 29.08.2014, 19.02.2014 a otsustega). KarS § 218 lg 1 järgi karistati P.U 09.02.2014 ja 16.02.2014. Viimati mõistetud karistuse – vangistus 3 kuud ja 10 päeva - kandmiselt vabanes 10.07.2015.a. Juba 13.07.2015 tabati ta uue varavastase süüteo toimepanemiselt. On ilmne, et P.U ei ole enda jaoks karistusest mingeid järeldusi teinud, ka varasemad karistused ei ole mõjutanud teda loobuma süütegude toimepanemisest. Kohus leiab, et karistuse eesmärkide saavutamiseks tuleb süüdistatavat karistada vangistusega. Kohtupraktika kohaselt tuleb lähtuda sanktsiooni keskmisest määrast ja seejärel arvestada kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 24.10.2011.a otsus asjas nr 3-1-77-11, p 11). P.U kahetseb puhtsüdamlikult tehtut, varastatu väärtus on väga väike, kuritegu jäi katse staadiumisse. Karistust raskendavad asjaolud puuduvad. Kohus leiab, et süüdistatavat võib karistada vangistusega sanktsiooni keskmisest määrast oluliselt lühema vangistusega. Süüdistatav ja kaitsja taotlesid vangistuse asendamist üldkasuliku tööga. Kohus leiab, et karistuse eesmärkide saavutamist ei ole võimalik tagada mõistetava vangistuse tingimisi täitmisele pööramata jätmisel või asendamisel üldkasuliku tööga. Riigikohus on asunud seisukohale, et isiku karistusest tingimisi vabastamine kui ka vangistuse asendamine üldkasuliku tööga on võimalik üksnes väikese raskusastmega kuritegude puhul, kui teo toimepanemise tehiolud ja süüdlase isik on märkimisväärsete erisustega (Riigikohtu otsus nr 3-1-1-79-03). Käesolevas asjas ei ole tuvastatud selliseid erandlikke asjaolusid, milliste puhul saaks väita, et mõistetud vangistuse reaalne ärakandmine ei ole otstarbekas. Riigikohus on asunud seisukohale, et selleks, et hakata üldse vaagima, kas kohaldada isiku suhtes üldkasulikku tööd kui reaalse vangistuse vältimise viimast võimalust, peab kohtul olema esmalt kujunenud sisemine veendumus, et vabaduses viibides ei pane isik, kes on varem mitmeid kordi analoogsete kuritegude toimepanemise eest karistatud, toime uusi õigusrikkumisi ning suudab elada õiguskuulekat elu. KarS § 69 kohaldamiseks peavad esinema formaalsete eelduste kõrval obligatoorselt ka materiaalsed eeldused (Riigikohtu otsus nr 3-1-1-9906). Kohus leiab, et ei esine asjaolusid, mis oleksid käesoleval hetkel KarS § 69 kohaldamise eelduseks. Kuigi süüdlase puhul esinevad üldkasuliku töö kohaldamise formaalsed eeldused (talle on mõistetud vangistus alla kahe aasta), puuduvad aga üldkasuliku töö kohaldamise materiaalsed eeldused, mida tuleb alati arvestada. P.U on süstemaatiliselt karistatud kriminaalkorras, tal on ka arvukalt kehtivaid väärteokaristusi, kuid karistused ei ole saavutanud oma eesmärki ning P.U jätkas koheselt peale karistuse kandmiselt vabanemist süütegude toimepanemist. Arvestades P.U isikut ning asjaolu, et ta on oma käitumisega näidanud, et ei ole suuteline vabaduses õiguskuulekalt elama, tuleb teda karistada reaalse vangistusega. Juhindudes KrMS § 130 lg 41 kohaldab kohus P.U suhtes kuni kohtuotsuse jõustumiseni või karistusaja täitumiseni tõkendina vahistamist. Süüdimõistva kohtuotsuse korral tuleb süüdimõistetul KrMS § 180 lg 1 alusel hüvitada menetluskulud. Menetluskuludeks antud asjas on määratud kaitsjale makstav tasu ning süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha. Kriminaalmenetluse seadustiku § 180 lg 3 kohaselt arvestab kohus menetluskulusid määrates süüdimõistetu varalist seisundit ja resotsialiseerumisväljavaateid. Juhul, kui menetluskulude hüvitamine ilmselt käib süüdimõistetule üle jõu, võib jätta osa menetluskuludest riigi kanda. Kriminaalasja materjalidest nähtub, et P.U vabanes kinnipidamiskohast 10.07.2015, ta ei tööta ning tal puudub vara. Kohtu hinnangul ei ole P.U oma varalise seisundi poolest võimeline hüvitama menetluskulusid täies ulatuses ning jätab määratud kaitsjale makstava

tasu riigi kanda. Kuna P.U ei ole vara, mille arvelt koheselt menetluskulusid tasuda, siis peab kohus peab põhjendatuks kohaldada sundraha tasumise osas KrMS § 180 lg 3 sätteid, so määrata sundraha hüvitamine ositi 12 kuu jooksul. Eha Popova Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.