Kohtulahend

Edasikaebamise kord Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel.

Esimese astme kohtu otsuse sisu Irina Lebedeva on kohtu alla antud süüdistatuna KarS § 184 lg 1 järgi selles, et ta tegeles ajavahemikul septembri keskpaigast 2014 kuni 14. oktoobrini 2014 Kohtla-Järve ja Jõhvi linnas narkootiliste ainete (3-metüülfentanüüli ja fentanüüli) ebaseadusliku käitlemisega suures koguses. Nimetatud ajavahemikul omandas I. Lebedeva korduvalt edasise realiseerimise eesmärgil ebaseaduslikult Tallinnas tuvastamata isikult narkootilist ainet (3-metüülfentanüüli ja fentanüüli), valmistas narkootikumid levitamiseks ette, pakendades need fooliumvoldikutesse, kandis endaga kaasas, osa tarvitas ise, aga osa müüs narkosõltlastest isikutele.

Viru Maakohtu 17. aprilli 2015. a otsusega tunnistati I. Lebedeva süüdi KarS § 184 lg 1 järgi ja mõisteti talle karistuseks 3 aastat vangistust. KrMS § 238 lg 2 alusel vähendati mõistetud karistust ühe kolmandiku võrra ja mõisteti I. Lebedevale lõplikuks karistuseks 2 aastat vangistust. I. Lebedeva karistuse kandmise alguseks loeti 14. oktoober 2014. Kohus mõistis I. Lebedevalt KrMS § 179 lg 1 p 1 alusel riigituludesse välja sundraha seoses esimese astme kuriteos süüdimõistmisega 2,5 kuupalga alammäära ulatuses, s.o 975 eurot, KrMS § 175 lg 1 p 3 alusel ekspertiisi maksumuse 347 eurot ning KrMS § 175 lg 1 p 4 alusel kaitsjale kohtueelses menetluses makstud tasu eest 192 eurot ja kohtulikus menetluses osalemise eest 144 eurot. Karistuse mõistmisel arvestas kohus kergendava asjaoluna süü tunnistamist. Raskendava asjaoluna arvestas maakohus omakasu motiivi, kuna tegemist oli varalise kasu saamise eesmärgil korduvalt narkootilise aine edasiandmisega. Süü suuruse kindlakstegemisel arvestas maakohus ka isikliku kasu saamist teiste isikute vara ja tervise arvelt. I. Lebedeva on varem viis korda kohtulikult karistatud, karistuseks on talle mõistetud nii tingimisi kui ka reaalset vangistust ja kohaldatud on üldkasulikku tööd. Seetõttu leidis kohus, et I. Lebedevat on võimalik mõjutada vaid reaalse vangistusega. Samuti arvestas maakohus asjaolu, et süüdistatava näol on tegemist isikuga, kes on ise pika aja jooksul tarvitanud narkootikume ja eelnevad kriminaalkaristused on talle määratud varguste eest, mis olid suure tõenäosusega toime pandud narkootikumide ostmiseks vahendite hankimiseks. Kuna süüdistatav tegeles narkootikumide müügiga, ei olnud võimalik mõista talle karistust miinimummääras. Siiski pidas maakohus võimalikuks mõista karistuse alla sanktsiooni keskmise määra.

Apellatsioonis esitatud taotluste sisu Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni süüdistatava kaitsja, kes vaidlustab otsust I. Lebedevale mõistetud karistuse ja temalt välja mõistetud menetluskulude osas. Kaitsja taotleb I. Lebedeva karistamist 1 aasta 6 kuu pikkuse vangistusega, mida vähendada KrMS § 238 lg 2 alusel ühe kolmandiku võrra, mõistes I. Lebedevale lõplikuks karistuseks 1 aasta vangistust. Samuti taotleb kaitsja menetluskulude osalist riigi kanda jätmist ja ülejäänud osas nende ositi tasumise võimaldamist. Maakohus on jätnud tähelepanuta, et I. Lebedeva puhul on tegemist narkosõltlasest isikuga, kelle käitumise esialgne motiiv oli narkootilise aine omandamine isiklikuks tarbimiseks. Tema eesmärgiks ei olnud varalise kasu saamine narkootiliste ainete müümise arvelt. I. Lebedeva ei vaidlusta kohtuotsust osas, milles maakohus otsustas karistada teda reaalse vangistusega. Samas on I. Lebedeva seisukohal, et tema võõrandamine narkootiliste ainete tarvitamisest ei võta kaks või kolm aastat aega. Narkootilise aine müümine ei tähenda, et süüdistatavat ei saa karistada miinimummääras. Arvestada tuleb kõiki asjaolusid kogumis. I. Lebedeva puhul on tegemist pigem haige inimesega, kellel on olnud narkosõltuvus. Kehtiv karistusseadustik annab võimaluse arvestada seda asjaolu karistuse määramisel. KarS § 692 lg 1 kohaselt, kui isikule mõistetakse kuuekuuline kuni kaheaastane vangistus teo eest, mille ta on toime pannud ravitava või kontrollitava psüühikahäire tõttu, võib kohus asendada vangistuse raviga. Sama paragrahvi lõike 6 punkti 1 kohaselt on ravi käesoleva paragrahvi tähenduses narkomaanide sõltuvusravi isikule, kes on kuriteo toime pannud narkomaania tõttu. Tuvastatud on, et I. Lebedeva on kuriteo toime pannud põhjusel, et ta vajas igapäevaselt tarbimiseks narkootilist ainet. KarS § 184 lg 1 näeb ette vangistuse miinimummääraks ühe aasta. Seega oleks I. Lebedeva suhtes võimalik kohaldada KarS § 692 lg-te 1, 7 ja 8 sätteid.

Maakohus mõistis I. Lebedevalt välja kõik menetluskulud, s.o kokku summas 1 658 eurot. Seejuures ei võtnud kohus arvesse I. Lebedeva varalist seisundit ja resotsialiseerumise väljavaateid. I. Lebedeva ei oma sissetulekut ega muud vara. Ta viibib vanglas. Samas peab ta vabanemise korral tasuma menetluskulusid sundkorras. See käib ilmselgelt I. Lebedevale üle jõu ja võib takistada tema resotsialiseerumist. Seetõttu taotleb kaitsja KrMS § 180 lg 3 alusel menetluskulude osalist, s.o summas 829, 00 eurot, riigi kanda jätmist. Samuti palub kaitsja määrata, et ülejäänud rahasumma 829 eurot tuleb I. Lebedeval tasuda 12 kuu jooksul pärast vanglakaristuse kandmist.

Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused Tartu Ringkonnakohtu 16. juuni 2015. a määrusega määrati kriminaalasi KrMS § 331 lg 11 alusel apellatsiooni korras arutamisele kirjalikus menetluses. Apellatsioonimenetluse pooltele anti seisukohtade esitamiseks aega kuni 29. juunini 2015. Selleks ajaks ringkonnakohtule täiendavaid seisukohti ei esitatud. Tartu Ringkonnakohus, tutvunud maakohtu otsuse ja sellele esitatud apellatsiooniga, on seisukohal, et apellatsiooni rahuldamiseks, s.o I. Lebedevale mõistetud karistuse kergendamiseks ning temalt väljamõistetud kohtukulude osaliseks riigigi kanda jätmiseks, puudub alus. Maakohtu otsus nimetatud osas on seaduslik ja põhjendatud ning jääb apellatsioonimenetluses muutmata. Ringkonnakohus leiab, et süüdistatava kaitsja apellatsioonis esitatud väited ülalnimetatud osas ei anna alust maakohtu seisukohtade ümberhindamiseks, kuna need ei lükka ümber maakohtu otsuses esitatud asjakohaseid põhjendusi. Ringkonnakohus nõustub täielikult maakohtu poolt esitatuga ning ei pea seetõttu vajalikuks maakohtu sellekohaseid argumente vastavalt KrMS § 342 lg 3 p-le 1 käesolevas otsuses korrata. Karistus KarS §-st 56 lähtudes peab kohus pärast kuriteo toimepanemise tuvastamist süü suurusest lähtuvalt andma karistuse liiki ja määra sisaldava põhjendatud karistusõigusliku hinnangu toimepandud kuriteole. Karistusseadustiku mõtte kohaselt tuleb sellise hinnangu andmisel keskenduda põhiliselt teole ja üldjuhul ei tohi süüdistatava isik kuriteost lahutatult olla iseseisvaks karistuse liigi ning määra valiku aluseks. Seega tuleneb KarS § 56, et karistuse aluseks on eelkõige isiku süü s.t millisel määral on konkreetne tegu süüdlasele etteheidetav. Vaidlustamata I. Lebedevale mõistetud karistuse liiki, leiab kaitsja, et maakohus on mõistnud I. Lebedevale põhjendamatult range karistuse ning palub süüdistatavat karistada KarS § 184 lg-s 1 ettenähtud sanktsiooni alammäära lähedase karistusega, s.o 1 aasta ja 6 kuulise vangistusega. Oma väidet põhjendab kaitsja asjaoluga, et I. Lebedeva on ise narkosõltnane ning tema käitumise esmaseks motiiviks oli narkootilise aine omandamine enda tarbeks, mitte aga varalise kasus saamine narkootiliste ainete müümise arvelt, mida maakohus arvestas süüdistatava süü suuruse hindamisel. Samuti leib süüdistatava kaitsja, et I. Lebedeva narkootikumide tarbimisest võõrutamiseks piisab lühemast ajast kui seda on 2 aastat, millise aja peab I. Lebedeva viibima vangistuses.

Erinevalt kaitsjast, leiab ringkonnakohus, et maakohus on I. Lebedeva süü suuruse hindamisel igati õigustatult arvestanud asjaoluga, et süüdistatava poolt lisaks narkootiliste ainete omandamisele ja nende tarbimisele, ta ka müüs narkootilisi aineid kolmandatele isikutele ning kahtlemata sai narkootikumide müügist ka varalist kasu. Narkootikumide müümine I. Lebedeva poolt kolmandatele isikutele on kriminaalasjas aga vastuvaidlematult tõendamist leidnud ning seda ei ole apellatsioonis ka vaidlustatud. Ringkonnakohtu arvates suurendab nimetatud asjaolu oluliselt I. Lebedeva süü suurust, sest lisaks enese tervise kahjustamisele, võimaldas süüdistatava taoline käitumine ka kolmandate isikute juurdepääsu narkootikumidele. Seega olenemata asjaolulust, milline oli I. Lebedeva esmane eesmärk narkootikumide omandamisel ja millal tekkist tal soov neid edasimüüa, ei saa tema tegevuse eesmärk narkootiliste ainete käitlemisel olla ringkonnakohtu arvates kuidagi tema karistuse kergendamise põhjuseks. Puutuvalt apellatsioonis esitatud väitesse, et I. Lebedeva võõrutamine narkootikumide tarbimisest ei võta nii palju aega, nagu seda on maakohtu poolt süüdistatavale mõistetud karistusmäär, märgib ringkonnakohus, et kohus karistas I. Lebedevat, arvestades tema süü suurust ja tema isikut, tema poolt toimepandud kuriteo eest, mitte aga ei määranud tähtaega, mil I. Lebedeva peab viibima narkomaanide sõltuvusravil. Seega ei tingi ka kaitsja nimetatud väide I. Lebedevale mõistetud karistuse kergendamist. Kuivõrd ringkonnakohus jätab Viru Maakohtu otsustuse I. Lebedevale mõistetava karistuse osas muutmata, siis tulenevalt seadusest puudub ka võimalus talle mõistetava karistuse asendamiseks raviga KarS § 692 mõttes. Nimetatut ei ole I. Lebedeva kaitsja taotlenud ka apellatsioonis. Kohtukulu KrMS § 180 lg 1 kohaselt hüvitab süüdimõistva kohtuotsuse korral menetluskulud süüdimõistetu. Sama paragrahvi lõike 3 kohaselt arvestab kohus menetluskulusid määrates süüdimõistetu varalist seisundit ja resotsialiseerumisväljavaateid. Kui menetluskulude hüvitamine käib süüdimõistetule ilmselt üle jõu, jätab kohus osa neist riigi kanda. Eeltoodust tuleneb, et reeglina kuuluvad menetluskulud süüdimõistetu poolt täielikule hüvitamisele ning vaid juhul, kui täieliku hüvitamiskohustusega seataks ohtu süüdimõistetu resotsialiseerumine ning majanduslik toimetulek, jätab kohus osa menetluskuludest riigi kanda. Kriminaalkolleegiumi hinnangul puudub käesoleval juhul alus menetluskulude osaliselt riigi kanda jätmiseks. I. Lebedeva kaitsja on apellatsioonis taotlenud menetluskulude osalist riigi kanda jätmist põhjusel, et süüdistataval puudub sissetulek ja ta ei oma ka muud vara ning ta viibib vanglas. Ringkonnakohtu arvates ei vasta kaitsja apellatsioonis esitatud väide I. Lebedeval sissetulekute puudumise kohta tegelikkusele. Kahtlustatavana ülekuulamisel 15. oktoobril 2014 on I. Lebedeva kinnitanud, et tema sissetulekuteks on invaliidsustoetus ning talle makstav raviraha. Seega omab I. Lebedeva igakuist sissetulekut. Nimetatud ülekuulamisel on I. Lebedeva ka avaldanud, et on 60% ulatuses töövõimetu. Samas selgub tema ütlustest, et vabaduses viibides ei ole ta töötanud umbes kolm aastat (I kd tl 31).

I. Lebedeva taolistest ütlustest saab ringkonnakohtu arvates teha järelduse, et vaatamata oma invaliidsusele on süüdistatav varasemalt töötanud ning seega on ta töövõimeline isik. Puutuvalt kaitsja väitesse, et I. Lebedeval puudub muu vara, rõhutab ringkonnakohus, et olukorras, kus süüdistatav taotleb menetluskulude tasumisest osalist vabastamist varatuse tõttu, lasub tal kohustus esitada sellekohaseid tõendeid või vähemalt taotleda kohtult vastava teabe väljanõudmist (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi määrus nr 3-1-1-105-12). Käesoleval juhul ei ole I. Lebedeva ega ka tema kaitsja esitanud kohtule tõendeid, et süüdistataval puudub igasugune vara, mille arvel oleks võimalik kriminaalmenetluse kulusid tasuda. Eelviidatud Riigikohtu lahendis on kohus ka leidnud, et kuigi tööhõive vanglas ei pruugi olla kindlustatud, ei saa kohus a priori ka välistada, et süüdistataval osutub võimalikuks teenida tulu ka vanglas viibimise ajal. Olukorras, kus I. Lebedeva on varasemalt töötanud, võib ta ringkonnakohtu arvates teenida karistuse kandmise ajal sissetulekut näiteks majandustöödel osaledes. Eeltoodud asjaoludel puudub ringkonnakohtu hinnangul alus I. Lebedeva puhul KrMS § 180 lg 3 kohaldamiseks ja menetluskulu osaliselt riigi kanda jätmiseks. I. Lebedeva kaitsja on esitanud tasutaotluse riigi õigusabi tasu suuruse ja riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramiseks apellatsioonimenetluses summas 144 eurot, sh käibemaks 24 eurot. Ringkonnakohus leiab, et taotlus on põhjendatud, see vastab „Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord ja tasumäärad ning riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatus ja kord“ sätestatule ja tuleb rahuldada. KrMS § 185 lg 2 kohaselt kui apellatsioonimenetluses tehakse üks KrMS § 337 lõikes 1 punktis 1 nimetatud lahend, jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kellel need on tekkinud. Kuivõrd ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse KrMS § 337 lg 1 p 1 alusel muutmata, siis tuleb kaitsjatasu jätta I. Lebedeva kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/ Aarne Sarjas

/allkirjastatud digitaalselt/ Mati Kartau

/allkirjastatud digitaalselt/ Paavo Randma

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.