Kohtulahend

XXXXXXXX)

Lembit Paan (ik 35310020225; elukoht XXXXXXX XXXXX XXXXXXX); Heldur Tammela (ik 36006270334; elukoht

XXXXXXXXX XXXX X-XXX XXXXXXX);

Aivar Murakas (ik 36011110222; elukoht XXXXX XXX

XX-XX XXXXXXX);

Jaanus Rebane (ik 35703040240; elukoht XXXXXXX

XX-X XXXXXXX);

F.L (ik XXX; elukoht XXXXXX XX/X,

XXXXXXX);

Grigori Kervališvili (ik 35711180355; elukoht XXXXXX

XX-XXX XXXXXXX);

Andres Truu (ik 36102150327; elukoht XXXXXXX XXXXX XXXXXXX): Edvard Švarts (ik 38412280276; elukoht XXXXXXXXX

XXX XX-XXX XXXXXXX)

Prokurör

Elle-Mai Velling

Kaitsjad

Rein Laid, Alexander Sergeev, Aleksei Smelov, Rein Laid, Andres Simson, Eva Rivis

Resolutsioon

Muus osas jätta Harju Maakohtu otsus muutmata.

Edasikaebamise kord Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Harju Maakohtu 5. septembri 2014. a otsusega

1) tunnistati Alexey Shvedov süüdi KarS § 255 lg 1 ja KarS § 1332 lg 1 järgi ning teda karistati vastavalt 4-aastase ja 2 aasta 6 kuu pikkuse vangistusega. KarS § 64 lg 1 alusel mõistis kohus liitkaristuseks 4 aastat ja 6 kuud vangistust. Kohus määras, et KarS § 73 lg 2,3 alusel kuulub Alexey Shvedovil mõistetud karistusest koheselt kandmisele 1 aasta 4 kuud vangistust ja karistust 3 aastat 2 kuud ei pöörata täitmisele kui A. Shvedov 5-aastase katseaja kestel ei pane toime uut tahtlikku kuritegu. KarS § 832 lg 1 ja § 84 alusel pani kohus Alexey Shvedovile konfiskeerimise asendamiseks kohustuse tasuda riigituludesse 233 800 €. 2) tunnistati Alissa Bautkina süüdi KarS § 255 lg 1 ja KarS § 1332 lg 1 järgi ning talle mõisteti karistuseks vastavalt 3 aastat ja 1 aasta vangistust. KarS § 64 lg 1 alusel mõistis kohus liitkaristuseks 3 aastat vangistust. KarS § 73 lg 1 alusel määras kohus, et Alissa Bautkinale mõistetud karistust ei pöörata täitmisele, kui ta 4-aastase katseaja kestel ei pane toime uut tahtlikku kuritegu. KarS § 831 lg 1 ja KarS § 84 alusel kohustas maakohus Alissa Bautkinalt tasuma riigituludesse 47 817,42 €. 3) tunnistati Maksim Merkulov süüdi KarS § 255 lg 1 ja KarS § 1332 lg 1 järgi ning mõisteti talle karistuseks vastavalt 3 aastat 2 kuud ja 1 aasta 4 kuud vangistust. KarS § 64 lg 1 alusel mõistis kohus liitkaristuseks 3 aastat 2 kuud vangistust. KarS § 73 lg 1 ja 3 alusel määras maakohus, et Maksim Merkulovile mõistetud karistust ei pöörata täitmisele, kui ta 5 -aastase katseaja kestel ei pane toime uut tahtlikku kuritegu. M. Merkulovile pandi KarS § 832 lg 1 ja § 84 alusel kohustus tasuda riigituludesse 35 986,12 €. 4) tunnistati Maido Allikvee süüdi KarS § 255 lg 1 ja KarS § 1332 lg 1 järgi ning talle mõisteti karistuseks vastavalt 3 aastat 6 kuud ja 1 aasta 6 kuud vangistust. KarS § 64 lg 1 alusel mõistis kohus liitkaristuseks 3 aastat 6 kuud vangistust. KarS § 73 lg 2, 3 alusel määras kohus, et M.

Allikveele mõistetud karistusest kuulub koheselt ärakandmisele 3 kuud 27 päeva vangistust ning 3 aasta 2 kuu ulatuses ei pöörata vangistust täitmisele, kui M. Allikvee ei pane 5-aastase katseaja kestel uut tahtlikku kuritegu. 5) tunnistati Kristjan Kroon süüdi KarS § 255 lg 1 ja KarS § 1332 lg 1 järgi ning mõisteti talle karistuseks vastavalt 3 aastat 4 kuud ning 1 aasta 6 kuud vangistust. KarS § 64 lg 1 alusel mõistis kohus liitkaristuseks 3 aastat 4 kuud vangistust. KarS § 73 lg 1, 3 alusel jäeti Kristjan Kroonile mõistetud karistus täitmisele pööramata, kui ta 5-aastase katseaja kestel ei pane toime uut tahtlikku kuritegu 5) tunnistati Grigori Kervališvili süüdi KarS § 255 lg 1 ja KarS § 1332 lg 1 järgi ning mõisteti talle karistuseks vastavalt 4 aastat ja 2 aastat vangistust. KarS § 64 lg 1 alusel mõistis maakohus liitkaristuseks 4 aastat vangistust. KarS § 65 lg 2 alusel suurendas maakohus mõistetud karistust G. Kervališvilile Harju Maakohtu 25.09.2012 kohtuotsusega mõistetud karistuse 3 kuud ja 10 päeva vangistust võrra ja mõistis liitkaristuseks 4 aastat 3 kuud ja 8 päeva vangistust. KarS § 832 lg 1 ja § 84 alusel kohustas maakohus Grigori Kervališvilit tasuma riigituludesse 7077 €. 6) tunnistati Andres Truu süüdi KarS § 255 lg 1 ja KarS § 1332 lg 1 järgi ning talle mõisteti karistuseks vastavalt 3 aastat 6 kuud ja 1 aasta 6 kuud vangistust. KarS § 64 lg 1 alusel mõistis kohus liitkaristuseks 3 aastat 6 kuud vangistust. Kohus määras KarS § 73 lg 2, 3 alusel, et mõistetud karistusest kuulub koheselt ärakandmisele 3 kuud ja 29 päeva vangistust ning 3 aastat 2 kuud vangistust ei pöörata täitmisele, kui A. Truu 5-aastase katseaja kestel ei pane toime uut tahtlikku kuritegu. 7) tunnistati Lembit Paan süüdi KarS § 255 lg 1 ja KarS § 1332 lg 1 järgi ning talle mõisteti karistuseks vastavalt 3 aastat ja 1 aasta vangistust. KarS § 64 lg 1 alusel mõistis maakohus liitkaristuseks 3 aastat vangistust. KarS § 73 lg 1 alusel määras kohus, et Lembit Paanile mõistetud karistust ei pöörata täitmisele, kui ta 5-aastase katseaja kestel ei pane toime uut tahtlikku kuritegu. 8) tunnistati Heldur Tammela süüdi KarS § 255 lg 1 ja KarS § 1332 lg 1 järgi ning talle mõisteti karistuseks vastavalt 3 aastat ja 1 aasta vangistust. KarS § 64 lg 1 alusel mõistis kohus liitkaristuseks 3 aastat vangistust. Kohus määras KarS § 73 lg 1 , 3 alusel, et Heldur Tammelale mõistetud vangistust ei pöörata täitmisele, kui ta 4 aasta ja 6 kuu pikkuse katseaja kestel ei pane toime uut tahtlikku kuritegu. 9) tunnistati Aivar Murakas süüdi KarS § 255 lg 1 ja KarS § 1332 lg 1 järgi ning mõisteti talle karistuseks vastavalt 3 aastat 4 kuud ja 1 aasta 6 kuud vangistust. KarS § 64 lg 1 alusel mõistis kohus liitkaristuseks 3 aastat 4 kuud vangistust. KarS § 73 lg 1, 3 alusel määras kohus, et Aivar Murakasele mõistetud karistust ei pöörata täielikult täitmisele, kui ta 5-aastase katseaja kestel ei pane toime uut tahtlikku kuritegu. 10) tunnistati Edvard Švarts süüdi KarS § 255 lg 1 ja KarS § 1332 lg 1 alusel ning talle mõisteti karistuseks vastavalt 3 aastat ja 1 aasta vangistust. KarS § 64 lg 1 alusel mõistis kohus liitkaristuseks 3 aastat vangistust. KarS § 73 lg 1,3 alusel määras kohus, et Edvard Švartsile

mõistetud karistust ei pöörata täielikult täitmisele, kui ta 4-aastase katseaja kestel ei pane toime uut tahtlikku kuritegu . 11) Jaanus Rebase mõistis kohus KarS § 255 lg 1 järgi õigeks, KarS § 1332 lg 1 järgi aga süüdi ning karistas teda 1-aastase vangistusega. Kohus määras KarS § 73 lg 1, 3 alusel, et Jaanus Rebasele mõistetud karistust ei pöörata täitmisele, kui ta 3-aastase katseaja kestel ei pane toime uut tahtlikku kuritegu.

12) F.L mõistis kohus KarS § 255 lg 1 järgi õigeks, KarS § 133 lg 1 järgi aga süüdi ning karistas teda 1-aastase vangistusega. Kohus määras KarS § 73 lg 1, 3 alusel, et F.L-ile mõistetud karistust ei pöörata täitmisele, kui ta 3-aastase katseaja kestel ei pane toime uut tahtlikku kuritegu.

A. Shvedov mõisteti KarS § 1332 lg 1 järgi süüdi selles, et ta organiseeris ja kontrollis bordelli pidamist, otsustades selle nn äriküsimusi. A. Bautkina mõisteti süüdi selles, et ta andis rendile maja, milles bordell tegutses. G. Kervališvili, A. Truu, M. Allikvee, TL, J. Rebane, M. Merkulov, K. Kroon, L. Paan, HT, E. Švarts ja A. Murakas mõisteti süüdi selles, et nad toimetasid bordelli kliente ning said selle eest endale osa intiimteenuse eest makstud rahasummast. KarS § 255 lg 1 järgi mõisteti isikud süüdi selles, et nad kuulusid XXXXXXX XXX XX bordelli huvides tegutsedes kuritegelikku ühendusse.

2.1 G. Kervališvili ja A. Truu kaitsja A. Sergeev taotleb esitatud apellatsioonis maakohtu otsuse tühistamist ning A. Truu ja G. Kervališvili õigeksmõistmist. Kaitsja leiab, et Andres Truu ja Grigori Kervališvili tuleb mõista KarS § 1332 lg 1 järgi õigeks, kuna sellele koosseisule vastava teo toimepanemine ei ole tõendatud. Esitatud ei ole ühtegi tõendit selle kohta, et taksojuhid, sh A. Truu ja G. Kervališvili olid teadlikud intiimteenuste osutamisest majas aadressil Tallinn, XXXXXXX XXX XX. Kohtumenetluses ei ole üle kuulatud ühtegi salongi klienti, kes oleks kinnitanud, et taksojuhid toimetasid XXXXXXX XXX XX juurde kliente, teades, et viimased soovivad saada intiimteenuseid. Massaažisalongi töötajate sõnade järgi osutati mainitud majas vaid tasulisi massaažiteenuseid. Harju Maakohtu arvamus selle kohta, et taksojuhid aimasid, et aadressil Tallinn, XXXXXXX XXX XX on bordell ja seal osutatakse intiimteenuseid on kohtu hinnang, mitte tõend.

Lisaks eeltoodule leiab kaitsja, et A. Truu ja G. Kervališvili kõnede sisu ei hinnatud objektiivselt, millega Harju Maakohus rikkus KrMS § 61. Telefonikõned olid erineva sisuga ja iga kõne sugugi ei eeldanud kliendi toimetamist salongi. Seoses süüdistusega KarS § 255 lg 1 järgi märgib kaitsja seda, et KarS § 255 lg 1 järgi mõisteti õigeks taksojuhid, kes tegid salongi alla 20 kõne, need, kes tegid vähemalt 20 kõnet, mõisteti KarS § 255 lg 1 järgi süüdi. Kaitsja peab sellisest piirist lähtumist alusetuks. KarS § 255 lg 1 dispositsioon ja riigikohtu lahendid sama KarS paragrahvi järgi ei sisalda viidet episoodide arvudele (antud juhul 20 korda). Seega ei saa episoodide arvu pidada kuritegeliku ühenduse püsivaks tunnuseks ja vastavalt kuritegeliku ühenduse tunnuseks. A. Truu ja G. Kervališvili tegelesid taksoteenuste osutamisega. Kuna nad tegelesid seadusliku tegevusega, ei saanud nad kuuluda kuritegelikku ühendusse, kuna selle püsivus näeb ette püsivat osavõttu organisatsioonis sissetuleku või teise kasu saamiseks ning kuritegelikust ühendusest osavõtu arvelt enda ülalpidamist. 2.2 Edvard Švartsi kaitsja Aleksei Smelov palub tühistada maakohtu otsus E. Švartsi suhtes täies ulatuses ja teha uus otsus, millega mõista Edvard Švarts KarS § 255 lg 1 ja § 1332 lg 1 järgi õigeks. Kaitsja leiab, et maakohtu otsus ei ole nõuetekohaselt põhjendatud. Otsuse põhjendustest ilmneb, et E. Švarts on KarS § 255 lg 1 järgi süüdi mõistetud üksnes põhjusel, et tema number on mingis nimekirjas. Kaitsja märgib, et KarS § 255 lg 1 koosseis ja riigikohtu lahendid sama KarS paragrahvi järgi ei sisalda viidet episoodide arvudele (antud juhul 20 korda). Seega ei saa episoodide arvu pidada kuritegeliku ühenduse püsivaks tunnuseks ega kuritegeliku ühenduse tunnuseks. Kaitsja märgib, et helistamine ei ole ebaseaduslik tegevus, selle kohta aga, et helistades oleks E. Švarts rääkinud millestki ebaseaduslikust, kohtuotsuses ühtegi viidet ei ole. Apellatsioonis leitakse, et maakohus on alusetult lugenud E. Švartsi ütlused paljasõnalisteks. Süüdistatava ütluste puhul on tegemist tõendiga ning neid ei ole teiste uuritud tõenditega ümber lükatud. Järelikult on E. Švarsti ütlustega tõendatud, et ta toimetas XXXXXXX XXX XX aadressile ainult oma sõpru, kes soovisid seal saunas käies ja alkoholi tarbides aega veeta ning ta ei teadnudki, et seal osutatakse ka intiimteenuseid. E. Švartsi kaitsja leiab, et telefonikõnesid hinnates on maakohus põhjendamatult lei dnud, et E. Švarts kasutas XXXXXXX XXX XX aadressile helistades mõistukõnet. Kaitsja arvates ei olnud maakohtul mingit alust tõlgendada vestlust teisiti E. Švartsi enda antud selgitustest. Kaitsja hinnangul telefonikõnede salvestused kinnitavad E. Švartsi ütlusi. Seejuures peab kaitsja oluliseks seda, et Edvard Švarts andis oma ütlusi enne tunnistajate üle kuulamist ning telefonikõnede lindistuste kuulamist, mis tähendab seda, et tal ei olnud võimalust oma ütlusi korrigeerida vastavalt tunnistajate ütlustele ja/või telefonikõnede lindistustele. Samuti kritiseerib kaitsja maakohtu seisukohta, mille kohaselt pidi E. Švarts saama aru, et XXXXXXX XXX XX toimuv tegevus ei ole õiguspärane, kuna

Apellant märgib, et kuna E. Švarts ei ole ennast süüdi tunnistanud ja tema süü tõendamine on prokuröri ülesanne.

Kaitsja möönab, et tunnistajate (GG, IM, tüdrukud-massöörid) ütlustega on tõendatud see, et XXXXXXX XXX XX osutati muu hulgas intiimteenuseid. Samas kinnitasid kõik ülalmainitud tunnistajad, et selles majas olid baar, saun ja ööbimisvõimalus, samuti osutati ka tavalise massaaži teenuseid. On tähtis, et kõik ülekuulatud tunnistajad ütlesid, et selles majas võisid kliendid kasutada sauna või ööbida ilma intiimteenuste kasutamiseta ning polnud alati teada, millist teenust klient kasutada sooviks. Kaitsja hinnangul näitab see, et tegevuse eesmärgiks ei olnud üksnes intiimteenuste osutamine. Ükski kohtuistungil ülekuulatud tunnistajatest pole kinnitanud, et Edvard Švarts oli kursis, mis majas toimus ja see ei ole tõendatud ka teiste tõendite abil. Samas GG ütles kohtus ülekuulamisel, et ta ei ole taksojuhtidele sellest, mis majas toimub, rääkinud. See, et GG ja IM telefoniraamatust leiti Edvard Švartsi telefoninumber, ei tõenda, et E. Švarts oleks tegelenud kupeldamisega või kuulunud kuritegelikku ühendusse. Oluline on see, mis teemal inimesed omavahel suhtlesid. Maakohtus on uuritud Edvard Švartsi ja IM vahelise telefonikõne suhtlemise kohta, siis selles osas esitas prokurör telefonikõne lindistust, millest selgus, et Edvard Švarts küsis üksnes vabade tubade olemasolu kohta. Samuti uuriti Edvard Švartsi ja GG vahelise telefonikõne lindistust, millest selgus, et Edvard Švarts ja GG rääkivad omavahel Ukraina teemal. Edvard Švarts seletas, millega see oli seotud. Ühestki telefonikõnest ei nähtu, et Edvard Švarts suhtles IM ja GG-ga intiimteenuste teemal. Seega ei ole tõendatud, et E. Švarts oleks pannud toime KarS § 255 lg 1 või KarS § 1332 lg 1 järgi kvalifitseeritava teo.

2.3 Alexey Shvedovi kaitsja advokaat Rein Laid palub tühistada maakohtu otsus A. Shvedovi KarS § 255 lg 1 ja §1332 lg 1 järgi süüditunnistamise ja karistamises osas ning teha uus otsus, millega mõista Alexey Shvedov KarS § 255 lg 1 ja § 1332 lg 1 järgi õigeks. Kaitsja arvamuse kohaselt on maakohus jätnud tähelepanuta, et esitatud süüdistuses on omistatud A. Shvedovile nii KarS § 255 lg 1 kui ka KarS § 1332 lg 1 järgi identsed käitumisaktide deklaratiivsed kirjeldused, jättes samas konkreetselt ära näitamata, milles konkreetselt seisnes A. Shvedovile etteheidetav tegu. Kaitsja heidab maakohtule ette seda, et otsus ei ole nõuetekohaselt põhjendatud: kohus on lihtsalt loetlenud kirjalikke tõendeid, esitanud tunnistajate ja kolmanda isiku ütluste refereeringu ja asjatundja hinnangu andmise fakti, kuid mingeid omapoolseid järeldusi või hinnanguid lisanud ei ole. Kaitsja hinnangul ei nähtu üle kuulatute ütlustest, et Alexey Shvedovi käitumises esineksid talle inkrimineeritud kuritegude koosseisulised tunnused. Apellatsioonis märgitakse, et kaitsja taotles maakohtult jälitustoimingute õiguspärasuse kontrollimist. Kohtuliku kontrolli teostamise ja kaitsja poolt konkreetselt esitatud küsimustele prokuratuuri taotluste ja vastavate Harju Maakohtu määruste põhjendatuse kohta vastamise asemel asus maakohus kaevatavas kohtuotsuses ise põhjendama, miks oli antud kriminaalasjas jälitustoimingute teostamine vajalik ja miks tõendite kogumine teiste meetmete abil ei oleks olnud võimalik, jättes samas kaitsja poolt tõstatatud küsimustele konkreetselt vastamata. Sellest tulenevalt palub kaitsja ringkonnakohtul kontrollida ja kujundada oma seisukoht küsimuses,

kas prokuratuuri taotlused kohtule jälitustoimingu loa saamiseks olid põhjendatud ja kas vastavad Harju Maakohtu kohtumäärused, millega eeluurimiskohtunik andis loa jälitustoiminguks, vastavad seaduses kehtestatud kohtumääruse põhjendatuse nõuetele ning kas Harju Maakohus jälitustegevuse loa andmisel järgis ka põhimõtet. KarS § 255 lg 1 järgi esitatud süüdistuse osas on maakohus teinud tõenditest (eelkõige jälitustoimingu protokollidest) oletuslikke järeldusi. Kaitsja märgib, et A.Shvedovi elukohast leitud märkmiku sisu, millele maakohus kohtuotsuses tugines, kohtuistungil ei uuritud, ei avaldatud ega vaadeldud. Kaitsjale on arusaamatu, miks maakohus viitab kohtuotsuses kohtulikul uurimisel mitteuuritud tõendile. Samale asjaolule viitab kaitsja ka konfiskeerimise asendamist vaidlustades. Lisaks viitab kaitsja sellele, et vara arestimise menetluses on nii Tallinna Ringkonnakohus kui ka Riigikohus jõudnud jõustunud kohtulahendites otsusele, et A.Shvedovi legaalse sissetuleku ja elatustaseme võrdluse tulemusena ei ole võimalik jõuda veendumusele, et IT poolt omandatud sõiduauto on soetatud tema abikaasa A.Shvedovi poolt toimepandud kuritegude toimepanemise tulemusel ehk sõiduauto näol on tegemist kriminaaltulu ning kriminaaltulu arvel saadud varaga ning et A.Shvedovi üheks sissetulekuallikaks oli ka kupeldamisega saadud raha ning et tema vara oleks võimalik käsitleda kriminaaltuluna.

2.4 Ka Alissa Bautkina osas taotleb advokaat R. Laid süüdimõistva otsuse tühistamist ja kaitsealuse õigeksmõistmist. Kaitsja märgib, et seonduvalt A. Bautkinaga on maakohus konkreetselt viidanud kolmele tõendile – rendilepingule, A. Bautkina ütlustele ja telefonikõnedele, seejärel aga järeldanud kaitsjale arusaamatul alusel, et süüdistatav A. Bautkina oli oma maja välja üürinud bordelli pidamiseks. Samuti jääb otsusest arusaamatuks see, mille alusel luges kohus tõendatuks A. Bautkina süü KarS § 255 lg 1 järgi. Maakohus ei viita isegi mitte ühelegi tõendile, kust oleks võimalik välja lugeda A. Bautkina kavatsust välja üürida oma maja bordelli pidamiseks või tema mööndust, et ta võib kuuluda kuritegelikku ühendusse ja siis selle liikmena anda oma omand teistele võimalike kuritegeliku ühenduse liikmetele rendile. KarS § 255 lg 1 järgi esitatud süüdistuse kohta märgib kaitsja veel, et kohtuotsuse kohaselt on kohus leidnud, et A. Bautkina poolt kohtuistungil antud ütlused on eluliselt usutavad, kuid märkinud, et samas ei välista A.Bautkina taoline suhtumine tema vastutust kuritegelikku ühendusse kuulumise ja kupeldamise eest. Kaitsja märgib, et karistusõiguse põhimõtete ja kohtupraktika kohaselt võib isikut võtta karistusõiguslikule vastutusele konkreetse seadusega keelatud teo, kui välise käitumisakti toimepanemise eest, aga mitte „taolise suhtumise“ eest. Maakohus avaldab kohtuotsuses seisukohta, mille kohaselt oli A. Bautkinal maja omanikuna ja rendile andjana kohustus huvi tunda ja kontrollida, et majas ei tegeletaks millegi ebaseaduslikuga. Seejuures ei ole aga maakohus viidanud sellele, millise õigusaktiga nimetatud kohustus on maja omanikule ja rendile andjale pandud.

Kaitsja leiab veel, et maakohtu otsuse põhjendused on kohati vastuolulised, teineteist välistavad. Nii on maakohus kõigepealt konkreetselt väitnud, et A. Bautkinale oli teada, millega tegeletakse talle kuuluvas majas ning seejärel juba ettevaatlikumalt ja oletuslikult, et A. Bautkina poolt üles näidatud ükskõiksus talle kuuluva vara kasutamise osas saab kõne alla tulla vaid juhul, kui vara kasutamisega seonduv toimub omaniku heakskiidul. Seoses konfiskeerimisega märgib kaitsja, et prokurör ei esitanud kohtuistungil kohtule arvutuskäiku selle kohta, kuidas oli kindlaks tehtud A. Bautkina poolt saadud renditulu. Sellest tulenevalt prokurör nimetas ühe arvu, kohus luges aga kokku teise arvu. Kaitsja leiab, et sellise prokuröri poolt kohtule esitatud tõendusbaasil ei ole võimalik teha järeldust, et sõlmitud rendilepingu alusel saadud renditulu on oma olemuselt süüteoga saadud vara.

2.5 Maksim Merkulovi, Maido Allikvee, Kristjan Krooni, Lembit Paani, Heldur Tammela, Aivar Murakase, Jaanus Rebase ja F.L kaitsja advokaat Andres Simson palub tühistada maakohtu otsus tühistada maakohtu otsus Maksim Merkulovi, Maido Allikvee, Kristjan Krooni, Aivar Murakase, Lembit Paani ja Heldur Tammela süüditunnistamises KarS § 1332 lg 1 ja KarS § 255 lg 1 järgi ning Jaanus Rebase ja F.L süüditunnistamises KarS § 1332 lg 1 järgi. Uue otsusega palub kaitsja Maksim Merkulov, Maido Allikvee, Kristjan Kroon, Aivar Murakas, Lembit Paan, Heldur Tammela, Jaanus Rebane ja F.L neile esitatud süüdistustes õigeks mõista. Kaitsja leiab, et Harju Maakohus ei ole järginud kriminaalmenetluse seadustikus sätestatud tõendite hindamise üldpõhimõtteid ja kohtuotsuse põhistamise nõuet, mille tõttu ei ole kohtu siseveendumuse kujunemine kohtuotsuse pinnalt jälgitav ega kontrollitav. Nimelt peab mitme süüdistatavaga ja paljude kuritegudega kriminaalasjas kohtuotsusest olema jälgitav, millise tõendi alusel luges kohus tõendatuks igale üksikule süüdistatavale omistatud eraldiseisvad kuriteod. Käesolevas asjas ei ole kohus seda põhimõtet järginud. Iga süüdistatava osas eraldi puudub kolmeastmelisele deliktistruktuurile vastav analüüs. Kohus on otsuse põhistamisel keskendunud asjaoludele, mis ei ole kuriteokoosseisu tuvastamise seisukohast relevantsed ja jätnud olulised küsimused tähelepanuta. Kohtuotsuse põhistusest nähtub, et kohus on isikute süüdimõistmisel tuginenud osade tunnistajate ütlustele ja peamiselt jälitustegevusega kogutud materjalidele. Sealjuures on kohus analüüsinud kuritegeliku ühenduse süüdistuse juures peamiselt väidetavale dispetšertelefonile helistamiste arvu ja pelgalt selle tõendi alusel teinud järelduse, et kõik isikud, kes on helistanud kõnealusele numbrile rohkem kui 20 korda, on kuritegeliku ühenduse liikmed. Sisuline süüteokoosseisu objektiivse ja subjektiivse külje analüüs ning nende seostamine uuritud tõenditega aga otsuses puudub. Nii kuritegeliku ühenduse kui ka kupeldamise süüdistuse puhul on eiratud tõendite hindamise reegleid. Vastavalt KrMS § 61 lg 1 ei ole ühelgi tõendil ette kindlaks määratud jõudu. Kohtuotsus tugineb mõlema süüdistuse punkti osas peamiselt sideettevõtjalt saadud andmete protokollile, millest kohus järeldab, et kui isik helistas konkreetsele numbrile, siis ta on kupeldanud ja kuulub kuritegelikku ühendusse. Iga isiku puhul eraldivõetuna on tõendikogum napp, s.t. iga süüdistatava süüküsimuse otsustamisel on kohus lähtunud osade tunnistajate ütlustest, jälitusprotokollidest ja sideettevõtjalt saadud andmete protokollidest. Kohus ei ole

otsuse tegemisel arvestanud süüdistatavate kohtus antud ütlustega ega ole neid ka veenvalt kummutanud. Maksim Merkulovi osas puudub kohtuotsuses tõendite analüüs, süüteokoosseisule vastavate asjaolude tuvastamine ja kohtu järeldused nendes küsimustes. Merkuloviga seoses kohus mõistis ka konfiskeerimise asendamiseks välja 35 986,12 eurot. Apellant leiab, et seoses asjaoluga, et isik ei ole süüdi, puudub alus ka tema vara konfiskeerimiseks. Maido Allikveega suhtes on kohus KarS § 255 lg 1 osas teinud otsustuse analoogia põhjal teiste süüdistatavatega. Süüdistuses KarS § 1332 lg 1 järgi on kohus analüüsinud M. Allikvee ütlusi ja jälitustoimingu protokolli. Apellant leiab, et kohtu järeldused on ekslikud ja isiku süü ei ole tõendatud. Kohtus kuulatud lindistatud kõnede põhjal ei saa teha tõsikindlat järeldust, et M. Allikvee pidi olema teadlik, et XXXXXXX XXX XX osutatakse intiimteenuseid. Kohtus uuritud tõenditest ilmneb, et XXXXXXX XXX XX oli olemas baari ja massažisalongi tegevusluba. Kliendi baari viimine taksojuhi poolt ei saa olla kriminaalkorras karistatav tegu. Jälitustegevuse materjalidest ilmneb, et valdav osa klientide transpordist XXXXXXX XXX XX maja juurde ei olnud pika ajalise kestusega. Enamus külastusi kestsid 10-20 minutit, mis on selgelt ebapiisav aeg, et rääkida intiimteenuste osutamisest. Taksojuhi kohustuseks ongi viia klient vastavalt kliendi soovile punktist A punkti B ja küsida selle eest ette nähtud tasu. Olukorras, kus ka linna poolt oli väljastatud baari tegevusluba, ei ole kliendi transportimisel tegemist seaduse rikkumisega. Käesolevas asjas ei ole tõsikindlalt tõendatud, et süüdistatav oleks saanud mingit raha baarilt. Tunnistajate ütlused selles osas ei ole piisava konkretiseeritusse astmega: keegi tunnistajatest ei väitnud, et ta oleks maksnud taksojuhtidele raha. KrMS § 66 lg 21 kohaselt üldreeglina tunnistaja ütlus tõendamiseseme nende asjaolude kohta, millest ta on saanud teadlikuks teise isiku vahendusel, ei ole tõend. Puuduvad ka sama sätte p 1-4 märgitud alused, et väita vastupidist. Käesolevas asjas on väide, et taksojuhtidele maksti 70 eurot kliendi eest, kuulujutu tasemel. Tunnistaja IM ütlused selles osas ei ole usaldusväärsed. Kokkuvõttes leiab kaitsja, et Maido Allikveed süüdi mõistes on kohus hinnanud tõendeid ebaõigesti ja kohtu järeldused on oletuslikud. Kristjan Krooni puhul ei ole kohus KarS § 255 lg 1 osas eristanud teda teistest süüdistatavatest, puudub objektiivse ja subjektiivse koosseisu analüüs. KarS § 1332 lg 1 osas analüüsis kohus süüdistatava ütlusi ja jälitustoimingu protokolli ning jõudis järeldusele, et K. Kroon on teo toime pannud. Kaitsja leiab, et kohus on tõendite hindamisel eksinud, omistades süüdistatavale tahtluse. Krooni kohtus antud ütluste põhjal oli tema teada tegemist erootilise massaažiga, mis on analoogselt striptiisiklubidega legaalne tegevus. Samuti ei ole loogiline kohtu järeldus, et küsides telefoni teel konkreetse massööri kohalviibimise kohta, K. Kroon vahendas klienti tasu eest seksuaalse rahulduse pakkujale. K. Kroon majas ei viibinud ja seetõttu ei saanud teada, mida seal konkreetselt tehakse – kas klient lihtsalt joob, kasutab majutusteenust, käib saunas, saab erootilist massaaži või tegemist on prostituutide kasutamisega. Kohtu järeldused on oletuslikku laadi ja süüteokoosseis K. Krooni tegevuses on tõendamata. Lembit Paani puhul on jällegi individuaalselt analüüsimata kuritegeliku ühenduse süüdistus. Kohus on jätnud süüteokoosseisu individuaalselt analüüsimata ja järeldused põhistamata. Süüdistuses KarS § 1332 lg 1 järgi rajas kohus otsuse jälitusprotokollile. Apellandi hinnangul on kohus otsuses tõendeid ebaõigesti hinnanud ja kohtu järeldused on ekslikud. Kohus on otsuses mitmel korral tähelepanu pööranud asjaolule, et taksojuhid helistasid ette ja maja juures

puudusid sildid vms, mis viitaksid baarile ja seetõttu pidid taksojuhid aru saama, et tegemist pole legaalse või ametliku tegevusega. Kaitsja leiab, et baari või sihtkohta helistamine ei ole taksojuhi jaoks mingi erandlik juhtum. Samuti on ainetu väide, et siltide puudumisel on tegemist millegi kahtlasega. Tallinnas on kümneid vaba aja veetmise kohti, millel ei ole reklaame ega silte, kuid mis toimivad ja on täiesti seaduslikud. Seega ei ole võimalik tõsikindlalt väita, et süüdistatav teadis või oleks pidanud teadma, et tegemist on bordelliga. Heldur Tammela osas on tõendite kogum eriti napp. On kaks telefonikõne lindistust, milles H. Tammela uurib, kas vabu tubasid on. Kohtu järeldus on, et isik kuulub kuritegelikku ühendusse ja tegeleb kupeldamisega. Kaitsja leiab, et H. Tammela osas ilmneb selline tõendite defitsiit, mille põhjal ei ole võimalik kõiki kahtluseid isiku süüs kõrvaldada. Otsuses pole arvestatud tunnistajate ütlustega. Neli küsitletud tunnistajatest kinnitasid, et ei tunne H. Tammelat. Aivar Murakas on samuti süüdi mõistetud peamiselt jälitustoimingute protokollide põhjal. KarS § 255 osas puudub analoogselt teiste taksojuhtidega individuaalne lähenemine, mis on menetlusseadusega vastuolus. KarS § 1332 lg 1 järgi kvalifitseeritavas süüdistuses on kohus lähtunud jälitustoimingute protokollidest, kuid kohtu järeldused ei vasta tegelikkuses aset leidnule. Kohtus kuulatud lindistatud kõnede põhjal ei saa teha tõsikindlat järeldust, et Murakas pidi olema teadlik, et XXXXXXX XXX XX toimub intiimteenuste osutamine. Samuti puuduvad tõendid, et ta oleks baari poolt raha saanud. Jaanus Rebane mõisteti KarS § 1332 lg 1 järgi süüdi ühe telefonikõne põhjal. Telefonikõne sisuks on see, et ta helistas enne klientidega kohale jõudmist baari ette. Kohtu järeldus, et ette helistamise tõttu pidi J. Rebane teadma, et majas ei tegeleta legaalse äriga, on täiesti oletuslik. Puudub süüteokoosseisu analüüs Rebase suhtes eraldi, mistõttu ei olegi võimalik kohtuotsuse pinnalt aru saada, kuidas selle ühe kõnega isik kohtu silmis kupeldajaks muutus. Puuduvad tõendid, et J. Rebane oleks baarilt mingit raha saanud, keegi baariga seotud tunnistajatest J. Rebast ei tundnud ega Rebane neid. Sellistel asjaoludel ei ole võimalik väita, et isik oleks toime pannud kuriteo, kui ta kliendi palvel vastavasse sihtkohta sõitis. F.L mõisteti KarS § 1332 lg 1 järgi süüdi nelja telefonikõne põhjal. Kohus on põhjendamatult arvestamata jätnud isiku ütlustega, mida on ka kohtuotsuses refereeritud. Ühe konkreetse kliendi mitmel korral kliendi palvel sihtkohta viimine ei moodusta kuriteokoosseisu. Kohus on tõendeid hinnanud ebaobjektiivselt, tehes neist järeldusi, mida tõend tegelikult ei võimalda. Telefonikõnedest ei nähtu midagi, mis süüdistatava ütlused ümber lükkaks. Seetõttu on kohtu järeldus prostitutsiooni vahendamises ainetu. Kaitsja leiab, et kohus on vääralt kohaldanud KarS § 255. Kohus on leidnud, et isiku süüditunnistamiseks ei pea tõendama tema seotust ühegi konkreetse kuriteoga, piisab, kui ta on § 255 mõttes seotud kuritegeliku ühendusega. Apellant on seisukohal, et selline laiendav tõlgendamine on vastuolus õigusselguse põhimõttega ja karistusõiguses lubamatu. Nii teoorias kui ka praktikas on ebaselge, mida tähendab seotud kuritegeliku ühendusega. Kaitsja peab liigselt lihtsustatuks kohtu seisukohta, et ühendusse kuulumise alguseks tuleb lugeda süüdistatava enda poolt nimetatud esmane kliendi aadressile XXXXXXX XXX XX toimetamise aeg või esmane kontakt selle majaga. Kaitsja leiab, et tuvastatud ei ole rollijaotust kui kuritegeliku ühenduse tunnust. Kaitsja märgib, et juhul kui kohus siiski leiab, et esines objektiivne koosseis, on ta seisukohal, et isikute tegevuses puudus subjektiivne koosseis. Subjektiivsest küljest peab isik aru saama, et

eksisteerib kuritegelik ühendus ja peab aru saama, et ta on selle liige. Kriminaalasjas kogutud tõendid sellist võimalust ei kinnita. Kohus otsustas Maido Allikveed karistada osaliselt reaalse vangistusega. Arvestades, et tegemist on varasemalt kriminaalkorras karistamata isikuga, kes on oma senise elu (54 aastat) elanud õiguskuulekalt, ei ole reaalse vangistuse kohaldamine apellandi hinnangul põhjendatud ja karistus on põhjendamatult range. Apellant taotleb süüdimõistva otsuse muutmata jätmisel Maido Allikvee karistuse kergendamist selliselt, et kogu mõistetud karistus jäetakse KarS § 73 lg 1, 3 alusel täitmisele pööramata. 2.6 Süüdistatav Andres Truu on esitanud apellatsiooni, milles taotleb kriminaalasja uuesti läbivaatamist ja õigeksmõistva otsuse tegemist. Apellant leiab, et süüdistus KarS § 255 lg 1 järgi on põhjendamatu. KarS § 1332 järgi süüdimõistmise aluseks on pealt kuulatud telefonikõned ja nii intiimteenuseid kui massaažiteenust osutanud naisterahvaste ütlused. A. Truu leiab, et sellised tõendid on kaudsed ja tema kliendid kasutasid ainult massaažiteenust. Mingit raha pole tema intiimteenuse vahendamise eest saanud. 2.7 Süüdistatav G. Kervališvili palub apellatsioonis maakohtu otsus tema süüdimõistmise osas tühistada ja mõista ta KarS § 1332 lg 1 ja § 255 lg 1 järgi õigeks. KarS § 1332 lg 1 järgi esitatud süüdistuse kohta märgib apellant, et tal puudus tahtlus koosseisu asjaolude suhtes. Ta ei korraldanud klientide kokkusaamisi prostituutidega, vaid töötades mitteametlikult taksojuhina, täitis ta klientide korraldusi. G. Kervališvili kinnitab, et ta teadis vaid seda, et XXXXXXX XXX XX tegutseb baar-hostel. Kohus hindas jälitusprotokolli sisu meelevaldselt ning ka jälitusprotokollist ei nähtu tegelikult, et ta oleks olnud kursis sellega, et ses majas osutatakse intiimteenuseid. Kuna ta ei ole pannud toime KarS § 1332 lg 1 järgi kvalifitseeritavat tegu, ei saanud ta toime panna ka KarS § 255 lg-le 1 vastavat tegu.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

I

tuvastamaks kupeldamisega tegelevate isikute teadlikkus sellest, et XXXXXXX XXX XX tegeletakse prostitutsiooniga. Seda, miks ei ole võimalik muude menetlustoimingutega tõendeid koguda, põhjendab maakohus lisaks bordelliga seotud isikute omavahelise suhtlemise konspiratiivsusele veel sellega, et prostituudid reeglina ei ole huvitatud koostööst õiguskaitseorganitega. Selline väide on põhjendatud, kuivõrd 1. märtsi 2013. a jälitustoimingu taotluses, mille alusel on tehtud Harju Maakohtu 1. märtsi 2013. a määrus nr 115, on toodud välja, et 12.09.2012 kontrolliti XXXXXXX XXX XX majas viibivaid isikuid, mille käigus AI, KM ja OL, kelle kohta olid olemas andmed, et nad on töötanud prostituutidena, kinnitasid, et on baari külastajad. Käesolevas kriminaalasjas andsid samad isikud tunnistajatena ütlusi selle kohta, et nad osutasid XXXXXXX XXX XX tegutsevas bordellis intiimteenuseid. Ringkonnakohtu hinnangul on nõuetekohaselt põhjendatud ka 24. mai 2013. a määrus nr 305, millega anti luba pikendada GG, IM, SA ja XXXXXXX XX abonentnumbrite pealtkuulamist. Ka selles määruses on välja toodud, millised andmed on seni kogutud, s.t määrusest nähtub, et kohtule on teada, milliseid menetlustoiminguid on tehtud ja millised andmed on seni kogutud. Kohtu määrusest nähtub, et kohtu hinnangul on seniste kogutud andmete alusel kahtlustus põhjendatud. Samuti on kohus eraldi põhjendanud, miks on vajalik isikute edasine pealtkuulamine. Nimelt selgub määrusest, et enne jälitustoimingu senise tähtaja lõppu oli planeeritud GG, IM ja SA kinnipidamine ning nende elukohtades ja XXXXXXX XXX XX läbiotsimise teostamine. Seda ei olnud aga võimalik teha, kuna GG ja SA viibisid Iisraelis puhkusel. Kriminaalmenetluse edukaks lõpetamiseks on vaja teostada läbiotsimised erinevates kohtades üheaegselt, kuna vastasel juhul tekib oht, et asutakse tõendeid kõrvaldama. Jälitustoimingute jätkamist peetigi vajalikuks muuhulgas nende menetlustoimingute edukuse tagamiseks.

valamukappidest või -sahtlitest. Kokku leiti 606 pakki kondoome. Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldustega selle kohta, et tubade sisustus ning neist leitud kondoomide hulk näitab seda, et majas osutati intiimteenuseid.

õpingute tõttu peamiselt Moskvas, maja andis ta rendile oma isa tuttavatele. Pealegi andsid nii A. Bautkina kui GG ütlusi, et kui A. Bautkina tundis huvi, miks kinnistu on muudetud ärimaaks, väitis GG talle, et majas tegutseb baar ja m assaažisalong, kusjuures maa muutmine ärimaaks oli vajalik tegevuse õiguspärasuse tagamiseks. Ringkonnakohus leiab, et A. Bautkina tahtlus tõendatud ei ole. Süüdistuses on märgitud, et A. Bautkina pani kupeldamise toime alates 2007. aastast. Seega algas tema tegu XXXXXXX XXX XX maja rendile andmisega. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole ühtegi tõendit, mis kinnitaks, et A. Bautkina oleks maja rendile andes vähemalt pidanud võimalikuks, et GG soovib majas hakata pidama bordelli. A. Bautkina ise andis ütlusi, et ta ei tundnud GG plaanide vastu huvi. Alles hiljem, kui ta sai teada, et XXXXXXX XXX XX kasutusala oli muudetud ärimaaks, uuris ta GG-lt selle kohta. GG ütles, et oli teinud majja baari. Mõni aeg hiljem sai ta teada, et GG tegi majja massaažisalongi. A. Bautkina versiooni kinnitavad GG ütlused. Mingeid tõendeid, mis need väited ümber lükkaks, ringkonnakohtu hinnangul ei ole. Kohtukolleegiumi hinnangul välistab juba see A. Bautkina vastutuse. Nimelt on Riigikohus KarS § 1332 lg-s 1 nimetatud rendile andmist tõlgendades asunud seisukohale, et rentimine on võimalik vaid tegevusega. Riigikohus ütleb otsuses sõnaselgelt: „Rentimine tegevusetusega ei ole võimalik.“ (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 20.06.2014. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-33-14 p 13). Ühtlasi on Riigikohus samas otsuses (otsuse p 9) selgitanud, et tegevusena saab käsitada lepingu sõlmimist ja/või valduse üleandmist (Riigikohtu otsuse kontekstis korterivõtmete üleandmist). Kui isik saab hiljem teada, et tema poolt lepingu alusel üle antud ruume kasutatakse bordellina, oleks tegevusena käsitatav nt uutel tingimustel ruumide kasutamist võimaldava lepingu sõlmimine. Kui ta laseb aga pärast seda, kui on saanud teada ruumides bordelli tegutsemisest, ruume varem sõlmitud lepingu alusel edasi kasutada, on tegemist tegevusetusega (Riigikohtu otsuse p 10). Lisaks sellele, et Riigikohtu seisukoha kohaselt ei ole rentimine võimalik tegevusetusega, välistab vastutuse veel see, et mitteehtsa tegevusetusdelikti puhul saab tegevusetuks jäävat isikut vastutusele võtta vaid juhul, kui ta on garant KarS § 13 lg 1 tähenduses, Eesti õiguskorrast ei tulene aga alust, millest tuleneks isiku kohustus hoida ära prostitutsiooni osutamine tema omandis olevates ruumides (vt Riigikohtu otsuse p-d 16-17). Kirjeldatud seisukohast tulenevalt nõustub ringkonnakohus A. Bautkina kaitsja apellatsiooni väidetega selle kohta, et alusetu on maakohtu otsuses märgitu, nagu oleks A. Bautkina olnud omanikuna ja rendile andjana kohustatud kontrollima, et majas ei tegeletaks millegi ebaseaduslikuga. Kuivõrd tõendatud ei ole, et A. Bautkina oleks olnud lepingut sõlmides ja maja valdust GG-le üle andes teadlik viimase plaanist hakata pidama majas bordelli ning hiljem ei olnud tal õiguslikku kohustust hoida ära bordelli tegutsemine majas, ei oma tähtsust see, kas A. Bautkina sai hiljem teada, et majas tegutseb bordell. Siiski tõdeb kohtukolleegium, et tõendatud ei ole ka see, et A. Bautkina sai hiljem teada majas olevast bordellist. Nagu maakohtu otsuseski märgitud, kinnitas lisaks A. Bautkinale endale seda, et ta pärast maja rendile andmist seal enam sees ei käinud, ka tunnistaja IM. GG sõnul vahetas ta majal välisukse ja sellega ka luku ning A. Bautkinal ei olnud maja seega võtitki. Jälitustoimingu protokollides kajastatud A. Bautkina ja GG telefonivestluste kohaselt oli neil küll korduvalt juttu maja eest makstavast rendist ja A. Bautkina soovist maja müüki panna, kuid vestlustes ei ole A. Bautkina ja GG rääkinud viimase äri iseloomust. A. Bautkina on 25.04.2013. a toimunud vestluses küll märkinud, et tahab maja

müüki panna, et mitte sattuda ise löögi alla ning lisanud, et müüki paneku põhjuseks on „see istumine püssirohutünnil“. See ei ole siiski kohtukolleegiumi hinnangul piisav, väitmaks, et A. Bautkina teadis majas tegutsevast bordellist. Nimetatud fraase kasutas A. Bautkina vaieldes GG-ga maja rendi suuruse üle, soovides saada kõrgemat renti, samas kui GG kurtis, et tal ei lähe äri hästi. Seega ei saa välistada, et A. Bautkina mõtles finantsilist ebakindlust. Sellele viitab ka GG vastus A. Bautkinale: „Noh, sina nüüd püssirohutünnil küll ei istu, raha saad siiski alati“ (kd IV; toim.l. 229 pöördel). Ka ei tõenda A. Bautkina teadmist majas tegutsevast bordellist GG ütlused selle kohta, et A. Bautkina helistas talle „mingil ajal“ ja käskis internetist lugeda seda, et Pirita LOV pressikonverentsi kokkuvõttes märgiti, et XXXXXXX XXX XX võidakse osutada seksuaalteenuseid. Nimelt kinnitas GG samas, et see teema lahenes, kuna maja käidi kontrollimas ja midagi ebaseaduslikku ei leitud. Eelnevast tulenevalt tuleb A. Bautkina mõista KarS § 1332 lg 1 järgi õigeks. Kuna tema roll kuritegelikus ühenduses seisnes just maja bordelli pidamiseks välja rentimises, tuleb ta mõista õigeks ka KarS § 255 lg 1 järgi. Sellest tulenevalt tuleb tühistada maakohtu otsus ka A. Bautkina suhtes KarS § 84 kohaldamise osas.

8.2 Seevastu nõustub ringkonnakohus maakohtuga selles, et tõendatud on A. Shvedovi süü KarS § 1332 lg 1 järgi. Olulisimad A. Shvedovi süüd tõendavad tõendid on jälitustoimingute protokollid, mis kajastavad A. Shvedovi vestlusi GG-ga ja IM-ga, aga GG vestlusi A. Bautkinaga ja IM vestlusi VS-ga. Nendest vestlustest tuleb välja, et A. Shvedov osales bordelli juhtimises, tehes otsuse olulisemates küsimustes ja sai osa bordelli tegevuse kasumist. Esiteks nähtub GG ja A. Shvedovi vahel 22.04.2013. a peetud telefonikõnedest, kuidas GG ja A. Shvedov arutavad seda, kui palju nad 2013. a algusest kuude kaupa teeninud on. GG väidab: Seal on, minu arust, jaanuaris tuhat, veebruaris 500... viiesaja kaupa ja märtsis mitte midagi ja praegu viissada. Nii või kuidas?“ (kd IV; toim.l. 214 pöördel). Kuna A. Shvedov väitis, et on hõivatud, leppisid nad kokku, et A. Shvedov helistab GG-le. A. Shvedov helistaski vähem kui 10 minuti pärast tagasi. A. Shvedov asus oma andmeid ette lugema, väites et esimene kuu oli „miinus“. GG avaldab imestust: „Oota. Jaanuari me mis, mitte midagi ei teeninud?“ A. Shvedov kinnitab, et nii see oli, ja põhjendab seda sellega, et GG hakkas remonti tegema (kd IV; toim.l. 215 ja 215 pöördel). Seda, et tegemist oli just XXXXXXX tee bordelli tulude jagamisega, näitab Ringkonnakohtu hinnangul see, et 25.04.2013 vastab GG A. Bautkinaga peetavas telefonivestluses vastuseks A. Bautkina soovile renti tõsta, et äri ei lähe hästi: „Jaanuar, jaanuaris me ei töötanud pool kuud, tegin remonti“ (kd IV; toim.l. 230 pöördel). Seda, et GG ja A. Shvedov olid XXXXXXX tee majas peetava bordelli pidamisel n.ö äripartnerid näitavad ka A. Shvedovi ja GG ning GG ja A. Bautkina vahelised vestlused 31.05.2103 ja 02.06.2013. Nimelt helistas A. Shvedov 31.05.2013. a GG-le ja teatas: „ma ühesõnaga, mind on kõik ära tüüdanud, ma mõtlesin, et ega meil sinuga midagi välja ei tule, võta see kupatus endale, mulle

aga anna kolmekümnekas ära ja, ee, voh sulle“(kd VI; toim.l. 241 pöördel). Seda, et tegemist on just XXXXXXX tee hoonet puudutava ühise äriga, näitab see, et GG helistas seejärel A. Bautkinale ja informeeris viimast, et A. Shvedov astub ärist välja. Samas kinnitab G, et nende, s.o tema ja Bautkina vahel jääb kõik nii nagu on. Sama vestluse raames arutavad GG ja A. Bautkina viimase soovi maja müüa. Vestlus GG ja A. Bautkina vahel heidab valgust ka A. Shvedovi rollile XXXXXXX tee lõbumaja juures. Saanud teada, et A. Shvedov astub ärist välja, uuris A. Bautkina GG-lt, kas viimane saab üksi hakkama. GG vastas, et A. Shvedov ainult „tampis tal ajusid“, samas pidi raha jagama. Samas kinnitas GG, et kui mingi probleem on („bandiidid“), siis Shvedov sekkub (kd VII; 132-133 pöördel). Seega kontrollis A. Shvedov omakorda GG tegevust, kes omakorda oli bordelli vahetu juht. A. Shvedovi otsustamispädevust näitab see, et A. Shvedov otsustas, kui suure rendiga võib GG nõustuda. Nimelt avaldas A. Bautkina 25.04.2013. a toimunud telefonivestluses GG-ga soovi tõsta renti 1550 euroni (kd IV; toim.l. 229 pöördel). GG ütleb selle raames A. Bautkinale, et ta räägib Ljohhaga, s.t A. Shvedoviga (seda näitab nt GG pöördumine A. Shvedovi poole 26.04.2015. a telefonivestluses – kd IV; toim.l. 234 pöördel) üle ja siis annab teada (kd IV; toim.l. 231). 26.04.2013. a helistas GG A. Shvedovile ja informeerib viimast, et A. Bautkina tahab renti tõsta 1550 euroni kuus. A. Shvedov käsib GG-l A. Bautkinale vastata, et ta maksab niigi üle turuhinna. Seejuures räägib A. Shvedov sellest, et turg on „läbi tuuseldatud“ ning „selle asjaga eriti paljud ei tegele“. Järgnevalt selgitab ta, et neid, kes samasuguse äriga tegelevad küll on, kuid ka neil ei lähe hästi: „Samuti istuvad nagu, kuid teist klubi nad ei hakka avama.“ A. Shvedov kordab, et toimus turu kokkuvarisemine, ning lisab: „Kui vot sul just vaja on, ma leian sulle kiiresti maja samasuguse loaga ja kõikide muude värkidega. Ainult teises rajoonis.“ Selle kohta, millisest turust A. Shvedov ja GG omavahel vestlevad, annab aimu GG vastus A. Shvedovi sõnadele, et sellise äriga eriti paljud ei tegele: „hah, üldse keegi ei tegele, kui juba XXXXX on kinni pandud, ma ju rääkisin sulle“ (kd IV; toim.l. 235) Seda, et XXXXX tänaval asus bordell, võib pidada üldteada asjaoluks KrMS § 60 lg 3 tähenduses, kuivõrd sellekohaseid väiteid on esitatud ajakirjanduses (nt 24.11.2009 uudis „Prostitutsiooniäri tõi meestele tingimisi karistused“- http://uudised.err.ee/v/eesti/e77220b7-d1d9-45e0-8a9c-06a74f22d4bd) ning Riigi Teataja kodulehel on avalikult kättesaadavad Harju Maakohtu 24. novembril 2009. a otsus, millega mõisteti süüdi mitmed XXXXX X asunud bordelliga seotud isikud, ning Tallinna Ringkonnakohtu 2. märtsi 2010. a otsus, millega jäeti maakohtu otsus muutmata. Seega arutasid GG ja A. Shvedov omavahel küsimust, kui suurt renti on mõtet A. Bautkinale maksta, kusjuures A. Shvedovi räägitust nähtub, et ta teab, et ses majas tegutseb bordell. Koheselt pärast A. Shvedoviga peetud kõne lõppu helistas GG taas A. Bautkinale ning teatas, et rääkis A. Shvedoviga ning tulemus on see, et A. Bautkina küsitud rent on liiga suur. GG teatab, et on valmis maksma 1500, kusjuures selle ta võtab juba enda peale, sest A. Shvedov ei oleks valmis niigi palju maksma: „Ühesõnaga, see on liiga palju Alis. Olen valmis tõstma sulle kuni tuhande viiesajani, rohkem ei saa. Ütlen sulle ausalt. Mõistad?... Sest tööd ei ole ja ta... ta üldsegi räägib, et: „Griš, kuram“... noh et justkui... ma rääkisin sulle eile. Seda ma võtan juba enda peale“ (kd IV; toim.l. 235 pöördel).

Veel näitab A. Shvedovi osalemist bordelli juhtimises tema kohtumine IM-ga ja temaga bordelli tegevuse arutamine. Jälitustoimingu protokolli kohaselt helistas A. Shvedov 27.05.2013. a IM-le ning ütles, et soovib temaga kokku saada ja paar küsimust esitada. Seejuures uuris ta eelnevalt GG kohta ja nentis, et GG suhtub sellisesse sekkumisse kadedalt ja seepärast ta eriti tihti ei sekku, sest see tooks IM-le probleeme kaasa (kd VI; toim.l. 229 pöördel). Selle peale helistas IM oma emale VS-le ning rääkis talle, et „boss helistas“. IM kurtis, et A. Shvedov soovis kokku saada ja küsimusi küsida. IM arvates oli A. Shvedov väga tige ning ta lisas, et teda paneb muretsema see, mis küsimused A. Shvedovil on. Vestluse käigus kordas IM mitu korda, et ta pabistab. IM ja VS arutavasid, mis teemal A. Shvedov võiks rääkida tahta ning VS õpetas, et rääkida tuleb igal juhul tõtt ja direktorit, s.o GG-t ei tasu proovida puhtaks rääkida (kd VI; toim.l. 230-231). 27.05.2013 kell 20:25:25 helistas A. Shvedov IM-le, et see tuleks viieks minutiks välja (kd VI; toim.l. 155; 231 pöördel). Varjatud jälgimise protokolli kohaselt sõitis A. Shvedov kell 20:25 XXXXXXX XXX XX maja väravate ette. 20:26 väljus majast IM, kes läks ja istus A. Shvedovi autosse. 20:38 väljus ta uuesti autost ja suundus majja, A. Shvedov aga sõitis ära (kd VI; toim.l. 155-157). Pärast seda (kell 20:42:37) helistas IM taas VS-le ja andis ülevaate A. Shvedoviga toimunud vestlusest. IM sõnul tundis A. Shvedov huvi, miks on tulud nii väiksed. Tähelepanu väärib, et IM sõnade kohaselt näitas A. Shvedov talle tulude graafikut kuude kaupa: „Jaanuar – miinus, veebruar + tuhat, märts – miinus, aprill – tuhat (kd VII; toim.l. 232). Need summad lähevad kokku summadega, mida nimetati A. Shvedovi ja GG 22.04.2013. a toimunud telefonivestlustes, milles nad vaidlesid 2013. a algusest saadud tulude üle. 22.04.2013. kell 16:58:53 alanud telefonivestluses väitis A. Shvedov, et siis ta ei teeninud midagi, sest raha läks remondi peale (kd IV; toim.l. 215, 215 pöördel). Veebruari kohta ütles A. Shvedov: „Teine kuu pluss /---/, noh tuhat tähendab“ (kd IV; toim.l. 215) Hiljem kordab A. Shvedov: „Veebruaris tuhat... See samune, kuidas see on, eeee... mai... märtsi kuu mitte midagi. Noh, ja praegu kui palju...“ (kd IV; toim.l. 215 pöördel). Ka GG kinnitas, et märtsi tulemus oli „mitte midagi“ (kd IV; toim.l. 214 pöördel). Ringkonnakohus ei nõustu A. Shvedovi kaitsja seisukohaga, et IM ja VS telefonivestlused ei oma erilist tõenduslikku väärtust, kuna tegemist oli lihtsalt naiste omavahelise keelepeksuga. Nagu tõendavad varjatud jälgimise protokoll ja A. Shvedovi ja IM omavaheliste telefonivestluste stenogrammid, kajastasid IM ja VS telefonivestlused tegelikult aset leidnud IM ja A. Shvedovi kokkusaamist. Enne kokkusaamist andis A. Shvedov teada, et tal on IM-le mõned küsimused. IM ja VS esimese vestluse stenogrammist nähtub IM ilmne mure selle üle, mida A. Shvedov talt teada tahab: IM kordab vestluse jooksul mitu korda, et ta kardab. Hilisemas vestluses räägib IM detailselt, millest neil A. Shvedoviga juttu oli. Tema räägitu läheb omakorda kokku A. Shvedovi ja GG omavahelises vestluses räägituga. Samuti sobib IM jutt sellest, et A. Shvedov oli väikeste tulude pärast rahulolematu ja lubas rääkida GG-ga veel viimast korda, kokku sellega, et 31.05.2015 teatas A. Shvedov GG-le, et soovib ärist välja astuda. Seega haakub erinevates telefonivestlustes räägitu omavahel ning koostoimes näitavad

ülaltoodud telefonivestluste stenogrammid ja varjatud jälgimise protokoll seda, et A. Shvedov osales XXXXXXX tee bordelli juhtimises ning sai bordelli tegevusest tulu. Nagu maakohtu otsuses märgitud, kajastusid summad, millest nendes telefonivestlustes juttu on, XXXXX XX XX toimunud läbiotsimisel leitud märkmikus, mille andmetele tugines maakohus A. Shvedovi kuritegelikul teel saadud tulu suuruse kindlaksmääramisel. A. Shvedovi kaitsja leidis, et sellele tõendile ei oleks tohtinud tugineda, kuna maakohtus ei uuritud seda nõuetekohaselt: prokurör küll näitas seda märkmikku põgusalt, kuid andis selle kohtule üle, ilma et teistel kohtumenetluse pooltel oleks olnud võimalik sellega lähemalt tutvuda. Kohtukolleegium leiab, et selle asitõendi kõrvale jätmiseks ei ole alust. Maakohtu istungi protokolli kohaselt on märkmikku kohtuistungil uuritud. Menetlusseadustik ei sätesta detailselt, kuidas asitõendeid kohtuistungil vahetult uurida tuleb. See ei ole ka võimalik, kuna asitõendi uurimine sõltub sellest, mis esemega on tegemist ja mida konkreetselt asitõendiga tõendada soovitakse. Ühtlasi sõltub see kohtumenetluse pooltest, kellel on õigus esitada seoses menetluse käiguga, sh tõendite uurimisega taotlusi (süüdistatava vastav õigus tuleneb KrMS § 35 lg-st 2 ja § 34 lg 1 p-st 8, kaitsjal KrMS § 47 lg 1 p-st 3). Käesoleval juhul ei nähtu, et kaitsja oleks maakohtu istungil esitanud seoses kõnealuse asitõendi uurimisega taotlusi, millest tuleb järeldada, et kaitsja nõustus tõendi uurimisega sellisel moel nagu see maakohtus aset leidis.

8.3 Kliente XXXXXXX XXX XX juurde toimetanud taksojuhtide (sh isikute, kes ei osutanud taksoteenust ametlikult) kohta on apellatsioonides väidetud, et nad ei teadnud, et selles majas tegutseb bordell ning nende teada oli tegemist baari, massaažisalongi ja hosteliga. Sellest tulenevalt ei ole apellatsioonide kohaselt taksojuhtide puhul tõendatud tahtluse olemasolu. Ringkonnakohus nende seisukohtadega ei nõustu. Kohtukolleegium peab tõendatuks seda, et taksojuhtidele oli teada, et XXXXXXX XXX XX asus bordell ning nad pidasid vähemalt võimalikuks, et sinna toimetatud klientidele osutatakse intiimteenuseid. Seega panid nad toime kupeldamise kaudse tahtlusega. Ringkonnakohus ei nõustu A. Truu ja G. Kervališvili huvides apellatsiooni esitanud kaitsja A. Sergeevi seisukohaga, et kriminaalasjas ei ole esitatud ühtegi tõendit selle kohta, et taksojuhid oleks olnud teadlikud intiimteenuste osutamisest XXXXXXX XXX XX majas. Kaitsja märgib, et üle ei ole kuulatud ühtegi klienti, kes oleks kinnitanud taksojuhi tahtlust kupeldamise osas. Seoses sellega tuleb märkida, et KrMS § 61 lg 1 kohaselt ei ole ühelgi tõendil kindlaksmääratud jõudu. See tähendab muuhulgas seda, et menetlusseadustik ei näe ette seda, et mingit asjaolu tuleks tõendada just kindla tõendiga. Kuigi käesolevas kriminaalasjas ei ole maakohtus tõesti kuulatud tunnistajana üle ühtegi XXXXXXX XXX XX bordelli külastanud klienti, ei tähenda see, et kriminaalasjas ei oleks üldse tõendeid, mille alusel taksojuhtide tahtlust tuvastada. Vastavalt KrMS § 61 lg-le 2 peab kohus asjassepuutuvaid tõendeid kogumis hindama. Maakohus on seda teinud ning otsuses ära näidanud, millele tuginedes ta leiab, et taksojuhid vähemalt aimasid, et XXXXXXX XXX XX tegutseb bordell. Seega ei saa nõustuda ka A. Sergeevi apellatsioonis väidetuga, et maakohtu sellekohane järeldus on vaid tema arvamus.

Olulist rolli erinevate taksojuhtide tahtluse olemasolu tõendamisel omavad XXXXXXX XXX XX bordelli administraatoritele tehtud telefonikõnede stenogrammid, mida kohus käsitleb iga süüdistatava osas eraldi. Osa tõendeid, mis omavad tähtsust aga kõigi süüdistatavate puhul, kellele pannakse süüks klientide toimetamist XXXXXXX XXX XX tegutsevasse bordelli. Kuigi süüdistatavate endi väited selle kohta, kuidas nad said XXXXXXX XXX XX telefoninumbri, erinevad (J.A väitel sai ta numbri kelleltki naisterahvalt, J. Rebase, A. Truu ja TL sõnul said nad numbri teiselt taksojuhilt, L. Paani ja A. Muraka väitel said nad numbri oma klientidelt, M. Allikvee, K. Kroon tunnistasid, et said numbri GG-lt), kinnitavad tunnistajate ütlused, mida toetavad ka jälitustoimingu protokollid, seda, et kliente võisid XXXXXXX teele toimetada taksojuhid, kellega oli sellekohane kokkulepe, kusjuures tulemiseks pidi alati ette teatama. Seda on tunnistanud oma maakohtus antud ütlustes GG ja IM, samuti tunnistajad JP, OL, AI, OK, KŠ ja JV. Seda, et iga taksojuht ei saanud toimetada kliente XXXXXXX XXX XX juurde, näitavad ka jälitustoimingute protokollid. Jälitustoimingu protokollid kajastavad suurel hulgal erinevate taksojuhtide kõnesid selle kohta, et nad hakkavad kliendi või klientidega tulema ning seejärel annavad nad teada, et on nüüd värava taga. Lisaks on nende kõnede hulgas vestlusi, mis näitavad selgelt, et klientide toomiseks XXXXXXX XXX XX pidid taksojuhid olema saanud loa. See tuleb üheselt välja IP telefonivestlustest IM-ga ja GG-ga. Nimelt helistas IP 24.04.2013. a esmalt GG-ile ja seejärel IM -le, tundes huvi, kas XXXXXXX XXX XX tohib tulla. Kuuldes, et IP tuleb esimest korda, küsib IM, kes IP-le numbri andis. Ta selgitab: „Ei, noh niisama ma sisse lasta, võõraid ma sisse ei lase“ (kd IV; toim.l. 223). Järgmisel päeval helistab GG IP -le, et lahendada tekkinud segadust. Ta selgitab: „Ta seal on nimekirjad... nimekiri on ju suur, mõistad... Vaat, ta lihtsalt ei taibanud, ma räägin, vaadata, et oled sa seal või ei ole sind seal“ (kd IV; toim.l. 227). Samuti näitab seda, et taksojuhid, kellel vastavat luba ei olnud, ei olnud XXXXXXX XXX XX oodatud, 10.05.2013 toimunud vestlus J.A ja IM vahel. Selle käigus J.A uurib IM-lt: „Kuule, kas see minu paarimees võib su juurde tulla teed jooma? Juua, seal.“ IM vastab: „Noh, ma ei lase ju võõraid sisse.“ J.A vastab: „Auto number on 499.“ IM kordab selle peale: „Ma ei lase teda siia. Kliente lasen, teda mitte“ (kd V; toim.l. 204). Sellest tulenevalt ei pea ringkonnakohus usaldusväärseks süüdistatavate ütlusi selle kohta, et nad said numbri kas anonüümselt kolleegilt või kliendilt: tegemist ei olnud vabalt jagatava numbriga, vaid selleks pidi olema ka GG või tema volitatud isiku nõusolek. Ringkonnakohus leiab, et on loogiline, et kui taksojuhtidega lepiti kokku selles, et viimased toimetaksid XXXXXXX XXX XX kliente, siis pidi neid informeeritama sellestki, mis teenuseid seal võimalik saada on. Teiseks nõustub ringkonnakohus maakohtuga selles, et suheldes XXXXXXX XXX XX administraatoritega, kasutasid taksojuhid tihti mõistukõnet, mis näitab seda, et nad teadsid, et kõnealusel aadressil ei asu lihtsalt baar, massaažisalong või hostel, vaid, et sealne tegevus on illegaalne. Seda, et taksojuhtidel oli kästud kasutada mõistukõnet, näitavad taas selgelt telefonivestlused IP ja GG vahel, millele on viidanud ka maakohus. Nimelt helistas IP 24.04.2013. a GG-le ja avaldas soovi tuua XXXXXXX XXX XX küttepuid. GG vastas, et XXXXXXX XXX XX ei ole küttepuid vaja (kd IV; toim.l. 223). Järgmisel päeval helistas GG IP-le tagasi, selgitades, et ei saanud eelmisel päeval aru, mida IP tast soovib. Viimane vastab:

„Noh, aga mulle öeldi – niimoodi rääkida.“ GG õpetab selle peale: „Võib ju öelda, et seda samust, siin on nagu massaažisalong“ (Kd IV; toim.l. 226 pöördel). Seda, et bordelli administraatoriga suheldes kasutati mõistukõnet, näitavad selgelt ka mitmete teiste taksojuhtide kõned bordelli administraatorile. Nii on M. Allikvee helistanud XXXXXXX XXX XX numbrile selliste küsimustega, nagu mitu kraadi on päikese käes (kd IV; toim.l. 220 pöördel) või mitu taldrikut täna on (kd IV; toim.l. 256). Viimase küsimuse puhul nähtub edasisest vestlusest, et M. Allikvee on tulemas ühe kliendiga. Ilmselgelt tekib küsimus, miks peaks toimetama klienti kesklinnast kaugel asuvasse anonüümsesse baari, kus peab lausa ühe kliendi puhul ette küsima, kas taldrikuid ikka jätkub. Sama kehtib J.A küsimuse kohta, kas teed kahele on (kd VI; toim.l. 210 pöördel). A. Truu uuris aga 06.04.2013. a, mitu tumbat müügiks on. Lisaks sellele, et sellise küsimuse esitamine baari või massaažisalongi helistades on kummaline, näitab edasine vestlus selgelt, et tumbade asemel tundis A. Truu huvi vabade prostituutide vastu. Kui IM vastas A. Truu küsimusele, et seitse, küsis A. Truu täpsustavalt: „Seitse... Aga nii... see tähendab, et kõik on seal või? Kes seal on?“ IM vastas omakorda: „Peaaegu. Peale Veronika“ (kd III; toim.l. 228). Ka teistes telefonikõnedes tuleb ette seda, et esialgu esitatakse küll küsimusi ruumide, laudade vmt esemete arvu kohta, kuid täpsustavatest küsimustest nähtub selgelt, et tegelikult soovitakse teada, mitu prostituuti vabad on. Nt 15.03.2013. a kell 22:02:21. helistab A. Truu ja uurib, kuidas olukord on. SA vastab, et on viis lauakest ja kõik on vabad. Seejärel täpsustab SA aga: „Noh, jah... noh, jah. Seal Aljonka nagu läheb ära. Nii, et jääb neli... pärast.“ Vastuseks A. Truu küsimusele loetleb seejärel SA, kes need neli on: „Zenja, Ksjuha, Veronika ja... /---/ Olesja.“ (kd I; toim.l. 203). Seega selgub, et „lauakesed“ kannavad naisenimesid ning üks „lauakestest“ läheb hiljem ära. Sarnane olukord on M. Merkulovi ja SA vahel 13.04.13 kell 05:00:36 toimunud vestluse puhul. M. Merkulov uurib, kuidas tubadega on. Saanud vastuseks, et hetkel on vaba üks, umbes kahe tunni pärast tuleb kolm, küsib ta: „Aga kes? Mis tuba on?“ (kd III; toim.l. 100, tõlge 253 pöördel). 26.04.2013. a kell 16:14:23 uurib K. Kroon XXXXXXX XXX XX numbrile helistades: „Kuidas teil läheb?“ Sellele vastab SA: „Praegu kolm... tuba on.“ Selle peale küsib K. Kroon: “Aga Samanta...ei ole? (kd IV; toim.l. 236). 26.04.2013 kell 11:43:10 helistab G. Kervališvili ja uurib, mis olukord on. Ka talle vastab SA, et on kolm tuba. Selle peale küsib G. Kervališvili: „Kõigest?“ ja räägib, et talle helistati ja kell kaks tuleb tal kolm klienti. SA julgustab, et „A, siis juba on... ,seal tulevad tagasi, tulevad tagasi.“ (kd IV; toim.l. 85, tõlge 234, 234 pöördel). Nagu juba eelnevatest vestluste väljavõtetest näha, tundsid taksojuhid prostituute nimepidi, uurides nimeliselt, kes kohal on. Seegi lükkab ümber süüdistatavate maakohtus antud ütlused selle kohta, et nad kõigest toimetasid kliente XXXXXXX XXX XX baari või hostelisse ning neil ei olnud aimu seal tegutsevast bordellist. Lõpuks tuleb pöörata tähelepanu sellele, et maakohtus tunnistajatena üle kuulatud XXXXXXX XXX XX tegutsenud bordellis intiimteenuseid pakkunud prostituutide ütluste kohaselt läks kliendi poolt intiimteenuse eest makstud rahast osa taksojuhtidele. Tunnistajate JP, OL, AI, KŠ ja JV ütluste kohaselt oli intiimteenuse hind 100-150 eurot. Kui klient maksis 150, siis prostituut

sai 50, kui klient maksis vähem, siis 40. OL ütluste kohaselt tuli juhul, kui kliendil ei olnud maksta 150 eurot, kooskõlastada intiimteenuse osutamine taksojuhiga. Kui taksojuht ei olnud nõus, siis taksojuhi toodud kliendile intiimteenust ei osutatud. Ka JV andis ütlusi selle kohta, et hinnaalandust tuli arutada kas taksojuhi või baarmeniga, aga mõnikord võis intiimteenuse osutaja selle ise otsustada. JV sõnade kohaselt sai 150-st eurost prostituut 50 eurot, GG 30 ja ülejäänu taksojuht. Kui klient maksis 100 eurot, siis sai prostituut 40, GG 30 ja ülejäänud summa taksojuht. Ka IM kinnitas, et hind oli 100-150 eurot ja tüdruk sai sellest 50 eurot, 30 pidi jääma kassasse ja ülejäänu maksti taksojuhile, kes kliendi tõi. Tema ise, s.t IM oli see, kes taksojuhtidele maksis. Ringkonnakohus nendib, et maakohus on küll eespool nimetatud tunnistajate ütlusi refereerinud, kuid otsuse põhjendusest ei nähtu, et maakohus oleks tuginenud nendele tõenditele, lahendades küsimust, kas taksojuhid olid teadlikud, et XXXXXXX XXX XX tegutses bordell. Samas ei nähtu maakohtu otsusest, et maakohus oleks lugenud tunnistajate ütlused ebausaldusväärseks ja need kõrvale jätnud. Arvestades seda, et kõnealused ütlused riimuvad omavahel, aga ka jälitusprotokolliga, peab ringkonnakohus neid ütlusi usaldusväärseks. Kohtukolleegium ei nõustu vandeadvokaat A. Simsoni apellatsioonis esitatud väitega, et tunnistajate ütluste puhul on tegemist kuuldusega ning tegemist ei ole seega lubatud tõendiga. Kuna OL ja JV ütluste kohaselt tuli intiimteenuse osutamine tavapärasest hinnast odavamalt kooskõlastada taksojuhtidega, ei saa rääkida sellest, et nende teadmine sellest, et osa rahast maksti taksojuhtidele, põhineks kuuldusel. Nende ütlustega langevad kokku ka tunnistaja IM ütlused, seda nii fakti osas, et osa summast sai taksojuht, kui ka summa suuruse osas. Kuigi apellatsioonis on märgitud, et IM ütlused ei ole usaldusväärsed, jääb apellatsioonist arusaamatuks, miks apellant neid ebausaldusväärseks peab. Arvestades, et IM ütlused langevad teiste tunnistajate ütlustega kokku, ei näe ringkonnakohus põhjust neid ebausaldusväärseks pidada. Tunnistajate JP ja KŠ ütluste kohaselt jäi taksojuht ise tavaliselt eesruumi klienti ootama. Ka III, IV, V, VI ja VII köites asuvates jälitustoimingu protokollides kajastatud varjatud jälgimise tulemused näitavad, et reeglina sisenes taksojuht koos klientidega XXXXXXX XXX XX majja, jäädes sinna valdaval osal juhtudest kogu ajaks, mis klient XXXXXXX XXX XX veetis. Tegemist on kõigis nimetatud toimikutes niivõrd valdava olukorraga, et kohtukolleegium ei näe võimalust hakata eraldi loetlema neid kordi, kui taksojuht varjatud jälgimise kohaselt koos kliendiga majja sisenes. Eelnevaga haakub veel 07.03.2013. a kell 08:52:06 toimunud telefonivestlus IM ja GG vahel, kus IM nimetab GG-le kaupu, mida oleks vaja tuua, öeldes muuhulgas: „Jah, taksojuhtidele kohvi suhkruga“ (kd I; toim.l. 185). S.t taksojuhtide viibimine majas oli nii tavapärane, et kohvi telliti spetsiaalselt nende jaoks. Kokkuvõtvalt nähtub eeltoodust, et taksojuhid said XXXXXXX XXX XX aadressile kliente tuua vaid siis, kui nendega oli see kokku lepitud ja nad olid kantud vastavasse nimekirja. XXXXXXX XXX XX telefoninumbril helistades kasutati tihti mõistukõnet. Taksojuhid jäid tihti klienti majja sisse ootama ning lisaks kõigele maksti neile seal osa rahast, mille klient oli prostituudile andnud. Juba nendest asjaoludest nähtub, et taksojuhid, kes XXXXXXX XXX XX kliente toimetasid, olid teadlikud, et XXXXXXX XXX XX tegutses bordell.

8.4 Lisaks eespool toodud tõenditele tõendavad G. Kervališvili süüd KarS § 1332 lg 1 järgi selgelt tema telefonivestlused GG ja XXXXXXX XXX XX bordelli administraatoritega. Esiteks tuleb G. Kervalivili puhul selgelt välja see, et ta teadis, kes XXXXXXX XXX XX bordellis prostituutidena töötavad – korduvalt lasi ta endale loetleda, kes prostituutidest on kohal (kd III; toim.l. 272; kd V; toim.l. 201 pöördel, toim.l. 226). Ka toimetas ta prostituute intiimteenuseid osutama klientide juurde. Nii helistas G. Kervališvili 15.03.2013. a kell 13:27:35 XXXXXXX XXX XX telefonile ja teatas, et õhtul on tulemas kaks klienti, kes tahaksid tüdrukuid ööseks enda juurde. G. Kervališvili käsib SA-l uurida, kes tüdrukutest sõidab (kd I; toim.l. 202). Olukorras, kus G. Kervališvili toimetas XXXXXXX XXX XX majas töötavaid „tüdrukuid“ ka G. Kervališvili vahendatud klientidega „ööd veetma“, ei saa kuidagi pidada usaldusväärseks G. Kervališvili väiteid, et tema teada tegutses XXXXXXX XXX XX kõigest baar ja massaažisalong. G. Kervališvili tihedat seotust XXXXXXX XXX XX bordelliga näitab veel teinegi kord, kui ta jälitustoimingu protokolli kohaselt toimetas prostituudi bordellist väljapoole intiimteenust osutama. 13.04.2013 kell 11:13.36 helistab G. Kervališvili XXXXXXX XXX XX administraatorile, et hakkab jõudma ja selgitab, et „tuli järele“ (kd III; toim.l. 255 pöördel). Kell 12:15:54 helistab ta taas ja annab olukorrast SA-le ülevaate: „üldiselt, justkui kaheks tunniks, kuid seal on selline viivitus selles plaanis, et ta andis raha kahe tunni eest, kui hotellis lubatakse pikendada seal, neil on üleandmine... kell üks tuleb võtmed ära anda, aga nii... noh... aga aeg saab kell kaks läbi. Noh kaks tundi. “ Edasi küsib G. Kervališvili: „Vot. Aga mina talle... temaga... ma annan raha temaga pärast edasi, eks? Või toon ise pärast ära?“ Järgneva arutelu käigus ütleb G. Kervališvili: „Mina ju... mina ju võtsin raha, ütlesin, et viin selle ära... viin selle ära, noh...“ (kd III; toim.l. 256). Seega ilmselgelt ei osutanud G. Kervališvili lihtsalt taksoteenust, vaid ta leidis ka kliente, kelle juurde toimetas prostituute, ning tasu intiimteenuse eest anti samuti sellisel juhul G. Kervališvili kätte. Seda, et G. Kervališvili ülesanne oli leida XXXXXXX XXX XX bordellile kliente, näitavad mitmed GG telefonikõned G. Kervališvilile, milles GG küsib G.Kervališvililt, kas „nad“, s.t taksojuhid, streigivad (kd III; toim.l. 228 pöördel, 247; kd V; toim.l. 223 pöördel; kd. VI; toim.l. 241). 12.04.2013 vastas G. Kervališvili GG küsimusele, kas nad streigivad: „Ah ei, püüame tööd teha. Aga kedagi ei õnnestu üles kütta.“ (kd III; toim.l. 247) Samasugune vestlus oli G. Kervališvilil ja IM-ga. Ka IM kurtmise peale, et nemad on kõik ootel, aga sellest pole kasu, kui iga päev on vaikus, vastab G. Kervališvili, et peab siis leidma sellise koha, kus näkkab. (kd VI; toim.l 239 pöördel). Need vestlused näitavad selgelt, et taksojuhtide, sh G. Kervališvili roll oli mitte lihtsalt pakkuda taksoteenust ja vajadusel kliente XXXXXXX XXX XX aadressile ja sealt ära toimetada, vaid nad olid bordelli tegevusega tihedalt seotud ning nende ülesanne oli bordellile kliente leida. 8.5 Sarnaselt G. Kervališvilile on M. Allikvee telefonivestlustest XXXXXXX XXX XX administraatoritega näha, et tema roll ei olnud lihtsalt taksoteenuse osutamine, vaid bordellile klientide leidmine. Nii uuris M. Allikvee 12.03.2013. a kell 17:42:11 tehtud kõnes IM-lt, kuidas olukord on. Kui IM kurtis, et kliente ei ole, vastas M. Allikvee: „Ma just lähengi rindele. Ma vaatan, mis mulle seal edasi antakse“ (kd I; toim.l. 198) S.t M. Allikvee andis teada, et asub potentsiaalseid kliente otsima. M. Allikvee rolli klientide vahendajana näitab ka tema 22.05.2013 kell 20:28:00 tehtud kõne, milles ta teavitas, et I sõidab kohale nelja kliendiga, kuid palus M. Allikveel helistada. Vastuseks IM küsimusele, kes see on, kinnitab M. Allikvee

kinnitab, et IM teab teda küll, s.t tegemist on n.ö nimekirja kuuluva taksojuhiga. Tähelepanu väärib ka M. Allikvee vastus IM küsimusele, miks I ise ei helistanud: „Noh, ma ei tea, kardab arvatavasti.“ (kd VI; toim.l. 217 pöördel). See vastus näitab kohtukolleegiumi hinnangul M. Allikvee teadlikkust sellest, et XXXXXXX XXX XX toimuv ei ole õiguspärane. Viimast näitab ringkonnakohtu hinnangul ka see, et M. Allikvee kasutas oma suhtluses XXXXXXX XXX XX administraatoritega palju mõistukõnet. Nt 06.03.2013 kell 22:04:51 XXXXXXX XXX XX numbrile tehtud kõnes küsis ta, kas laud on kaetud. IM vastas sellele: „Kuus, jah“. M. Allikvee palub selle peale „panna kaks diivanit aukohale“ (kd I; toim.l. 184 pöördel). 09.03.2013. a kell 17:39:52 tehtud kõnes küsis M. Allikvee, mitmele inimesele laud on kaetud. Saanud vastuse, et viiele, teatab ta, et tal on pudel konjakit (kd I; toim.l. 194). Seda, et küsimuste mõte oli teada saada, kui palju prostituute vabad on, näitab kohtukolleegiumi hinnangul järgmine vestlus: 23.03.2013. a helistab M. Allikvee ja tunneb huvi, kuidas lood on. IM vastab, et vaikus. M. Allikveed see vastus ei rahulda: „Ei-ei-ei. Mis number sul seal on?“ IM vastab, et kuus, mille peale M. Allikvee informeerib, et ta tuleb ühe kliendiga. (kd I; toim.l. 230) Veelgi selgemini näitab mõistukõne kasutamist järgmine episood: 14.03.2013 teavitab M. Allikvee, et „talle lubati kaks pudelit viina“. Mõni aeg hiljem helistab ta taas ja teatab, et see osutus „tühjaks taaraks“. Järgmisel hommikul GG-le aru andes räägib SA, et üldse ei ole midagi, ning vastuseks GG küsimusele, kas kõnesid vähemalt oli, ütleb: „Noh, üks ainult. Maido helistas. Ta ei sõitnud kohale.“ (kd I; toim.l. 201 pöördel). See näitab selgelt, et jutt viinapudelitest ja tühjast taarast tähendas tegelikult seda, et M. Allikvee lootis, et saab tuua kaks klienti, kuid see langes ära. Seda, et M. Allikvee oli kursis sellega, et XXXXXXX XXX XX tegutseb bordell ning teadis ka seal töötavaid prostituute, näitavad ringkonnakohtu hinnangul näiteks järgmised kõned. 09.03.2013. kell 02:17:15 kõnes IM -le küsib M. Allikvee Samanta järele, selgitades, et teda “tahetakse ühte kohta“. Sellele vastab IM, et Samanta ei sõida kuskile. Kell 02:22:15 helistab M. Allikvee uuesti ja uurib: „Nii, oota, Inna. Mis nüüd, keegi ei sõida välja? Või ei saa ma üldse enam millestki aru?“ IM selgitab, et Veronika võib välja sõita (s.t osutada teenuseid väljaspool maja), Samanta aga mitte. M. Allikvee püüab siiski veenda: „Aaa... Ei, noh siin lihtsalt, seesamune, soomlane tahab Samantat tunnikeseks oma koju.“ IM kordab, et Samanta ei sõida kuhugi. (kd I; toim.l. 188, 188 pöördel). Selline vestlus näitab esiteks, et M. Allikvee teadis XXXXXXX XXX XX töötavaid prostituute nimeliselt. Teiseks viitab M. Allikvee küsimus, kas enam keegi välja ei sõidagi, et M. Allikvee teadis varasemast, et kliendi soovil on võimalik viia prostituute ka kliendi juurde. Seda, et M. Allikvee teadis, kes XXXXXXX XXX XX töötavad ja mis teenuseid nad pakuvad, näitab ka 14.03.2013. a kell 04:23:21 tehtud kõne, kus M. Allikvee teatab, et tal on üks klient, kes tahab aga valida ja nooremaid. (kd I; toim.l. 200) Sama näitab 24.03.2013. a kell 19:57:25 vestlus M. Allikvee ja IM vahel. M. Allikvee uurimise peale, kes vabad on, IM loetleb. Selle peale M. Allikvee teatab, et need ei sobi. IM uurib: „Aga milliseid vaja on? Mis vahet on? Võibolla proovime“ M. Allikvee vastab: „Ei, ei hakka. Olgu.“ (kd I, toim.l. 235) See näitab, et M. Allikveel oli ülevaade XXXXXXX XXX XX tegutsevatest prostituutidest ning tema tegevus ilmselgelt ei piirdunud lihtsalt taksoteenuse pakkumisega, vaid tema otsustas ise, kas üldse hakata kliente XXXXXXX teele toimetama.

8.6 A. Truu puhul leidub samuti mitmeid telefonikõnesid, mis näitavad ringkonnakohtu arvates selgelt, et XXXXXXX XXX XX aadressile võisid kliente tuua vaid kindlad taksojuhid. A. Truu kõned XXXXXXX XXX XX administraatorile ei piirdunud ainult kliendi toomisest etteteatamistega, vaid A. Truu tundis korduvalt ka huvi, kas keegi teine on toonud XXXXXXX XXX XX kliente. Nt 12.03.2013. a kell 12:08:24 toimunud kõnes uuris A. Truu IM-lt, ega keegi kolleegidest ei ole helistanud, selgitades, et keegi tema tuttavatest olevat teise juhi (F) autosse istunud. A. Truu palub talle helistada, kui see teine auto kohale jõuab (kd I; toim.l. 197 pöördel). 20.03.2013 tehtud kõnes tunneb A. Truu jälle huvi, ega keegi XXXXXXX teele ei tulnud: ta nägi, et teine takso võttis kolm meesterahvast peale ja arvas, et need võib-olla otsustasid XXXXXXX teele minna (kd I; toim.l. 215). 07.04.2013 kell 09:56:24 helistab A. Truu IM-le ja lihtsalt niisama uurib, kuidas olukord on (kd III; toim.l. 233). Nagu otsuses eespool välja toodud, kasutas ka A. Truu XXXXXXX XXX XX administraatoritele helistades mõistukõnet (06.04.2013. a küsimus, mitu tumbat müügiks on kd III; toim.l. 228, vt ka kd I; toim.l. 203). Samuti tuleb samast näitest välja, et teadis ta XXXXXXX XXX XX töötavate prostituutide nimesid. 12.04.2013. a telefonikõnedest selgub, et A. Truu oli kursis sellegagi, kes täpselt tema toodud kliendiga tegeleb. Kell 10:48 tõi A. Truu XXXXXXX XXX XX kliendi ning sõitis ära. 11:06:59 helistab A. Truu SA-le ja vestlusest selgub, et A. Truul on palutud osta alkohoolseid jooke: A. Truu küsib üle, mida ja kui palju ta võtma peab. Kell 11:28:50 helistab SA A. Truule ja teatab, et klient juba ootab. A. Truu vastab, et tal läheb veel aega ja ta arvas, et Samantal läheb kliendiga kauem. A. Truu soovitab, et las Samanta ajab kliendiga veel juttu või leiab talle mingit tegevust. (kd III; toim.l. 247, 247 pöördel). Eriti selgelt näitab A. Truu seotust bordelli tegevusega ning seda, et ka A. Truu sai bordellilt tasu, aga järgnev episood: 21.03.2013. a kell 12:13:45 helistab A. Truule GG. Sissejuhatuseks uurib GG, kuidas A. Truul läheb, A. Truu kurdab, et kehvasti, lisades: „Ise ju näed rahade järgi.“ See tähendab, et A. Truu oli kursis sellega, kui hästi või halvasti XXXXXXX XXX XX tegutseval bordellil läheb, ning sellest omakorda oli võimalik teha järeldusi A. Truu enda tulude kohta. Järgnevalt ütleb GG: „Seal, see kana viidi minema. Noh, sa oled kõigega kursis, jah?“ A. Truu vastab sellele, et tal on praegu „ebamugav rääkida“ ja palub GG-l 10 minuti pärast tagasi helistada. Kell 12:45:42 helistabki GG A. Truule uuesti. Nende vestlusest selgub, et üks prostituutidest oli läinud kliendiga hotelli ning öelnud A. Truule, et leppis SA-ga kokku, et sõidab sinna „oma asjus“. GG väidab aga, et prostituudil ei olnud luba antud: „Keegi ei lasknud teda ära, saad aru?“ GG kurdab A. Truule, et see võib neile mõlemale, s.t A. Truule ja GG-le halvasti lõppeda, sest „tal on see kleptomaania“. (kd I, toim.l. 218) A. Truu lubab kell viis järele minna ja räägib, et hotellis on kõik kinni makstud ja kirjeldab, kuidas ta neid Viru keskuse juures tund aega ootas, kui klient ostis tüdrukule kingitusi. GG ütleb: „...siis ma hakkan kohe temalt raha maha arvama nii sinu kui minu jaoks. Said aru?“

GG helistab kell 12:48:44 KK-le, kellest oligi eelnevates telefonikõnedes juttu, ja nõuab, et too oleks kell 5 tagasi ning selgitab, et leppis selles Trunjaga, s.t A. Truuga kokku (kd I; 219). Kell 17:29:24 helistav GG uuesti KK-le ja uurib, kus ta on, sest kell on viis läbi. KK vastab, et tema on juba riides, klient alles sätib (kd I; 219 pöördel). Kell 18:04:44 toimub telefonivestlus KK ja GG vahel. Vestlusest selgub, et KK on koos A. Truuga ning KK palub A. Truul kinnitada, et kõik on korras. A. Truu kinnitabki seda (kd I; toim.l. 220, 220 pöördel).

8.7 K. Krooni kaitsja leiab, et tahtlus ei ole tõendatud, kuna K. Kroon ei saanud teada, mis teenuseid XXXXXXX XXX XX kliendile pakutakse. Ühtlasi märgitakse apellatsioonis, et K. Krooni teada pakuti seal erootilist massaaži (K. Kroon on ütlustes ise täpsustanud, et ta eeldas, et seal pakutakse „õnneliku lõpuga“ massaaži – kd XVI; toim.l. 24 pöördel). Kaitsja lisab, et viimane on analoogselt striptiisiklubidega legaalne tegevus. Seoses sellega märgib kohus, et erootilist massaaži loetakse prostitutsiooniks, mis küll ei ole ise illegaalne, kuid mille vahendamine on keelatud. Nimelt mõistetakse prostitutsiooni all igasugust tasulist seksuaalpartnerlust, s.t partnerile tasu eest seksuaalse rahulduse pakkumist. Seksuaalse rahulduse pakkumine võib seisneda suguühenduses või muus seksuaalse iseloomuga teos (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu 21.06.2011. a otsus kriminaalasjas nr 1-08-14185; p 10). Seega möönis K. Kroon ise, et on teadlik sellest, et XXXXXXX XXX XX pakutakse intiimteenuseid. Ka K. Krooni puhul näitavad telefonivestlused, et ta teab nimeliselt XXXXXXX XXX XX tegutsevaid prostituute: 15.03.2013 telefonikõnes küsib K. Kroon Samanta kohta. Saanud vastuse, et Samantat ei ole, nendib K. Kroon: „Ei... aaaa..., okei, väga kahju. Olgu.“ (kd I; toim.l. 201 pöördel). Nagu sideettevõtjalt saadud andmetest nähtub, helistas K. Kroon aasta jooksul XXXXXXX XXX XX administraatori telefonile kokku 36 korda, s.t rääkida ei saa sellest, et tema kokkupuude XXXXXXX XXX XX bordelliga oleks olnud juhuslik. Seda, et K. Kroon oli bordelli tegevusega kursis, näitab ringkonnakohtu hinnangul seegi, et ta kuulus taksojuhtide hulka, kes ootas toodud klienti hoones sees (vt nt kd III; toim.l. 80).

8.8 A. Murakas, lisaks sellele, et toimetas ise kliente XXXXXXX XXX XX (jälitustoimingu protokolli kohaselt nt 02.04.2013, 03.04.2013 helistab esmalt, et tuleb kliendiga, kuid siis hiljem teatab, et ikkagi ei tule), korraldas ka teiste taksojuhtide toodavate klientide sissepääsu XXXXXXX XXX XX bordelli. Nii helistas A. Murakas 23.03.2013 kell 16:39:25 IM-le ja teatas, et tal sõber sõidab sinna kahe kliendiga. IM küsis, kas ta tuleb sisse lasta, millele A. Murakas vastab, et ei, tema sisse ei tule ning ka selleks, et kliendile uuesti järele tuldaks, tuleb helistada A. Murakasele. IM uurib klientide eelistuste kohta: „Aga millise järgi?“ A. Murakas vastab: „Noh, seal vaatad.“ (kd I; toim.l. 229 pöördel). Seega A. Murakas ilmselgelt ei osutanud taksoteenust, vaid vahendas teise taksojuhi toodavaid kliente. Seejuures rääkis ta bordelli administraatoriga läbi selle, et teine taksojuht sisse ei tule ning talt küsiti ka seda, kas klientidel on prostituutide suhtes eelistusi. 10.04.2013 helistas A. Murakas SA-le ja teatas, et üks klient on jalgsi tulemas, ja uurib, kas see on juba kohale jõudnud. Ühtlasi ütleb A. Murakas: „Ta küsis minult numbrit, ta on kaval... Ma ei öelnud numbrit.“ (kd III; toim.l. 245 pöördel) Taas A. Murakas ei osutanud taksoteenust.

Seejuures näitab see, et ta ei andnud soovijale „baari“ numbrit ja helistas ise SA-le, A. Muraka, aga ka üldiselt taksojuhtide rolli vahendajana: A. Murakas ei tahtnud, et klient saaks ise, ilma tema vahenduseta XXXXXXX XXX XX bordelli minna.

8.9 Ringkonnakohus nendib, et M. Merkulovile esitatud süüdistuse osas on maakohtu otsuse põhjendused väga napid ning paiknevad otsuse erinevates osades laiali, mis teeb nende jälgitavuse keeruliseks. Kuivõrd aga maakohtu otsuses ei puudu M. Merkulovi osas põhjendused täielikult, on tegemist menetlusõiguse rikkumisega KrMS § 339 lg 2 tähenduses ning vastavad puudused on võimalik kõrvaldada sellega, kui ringkonnakohus esitab oma põhjendused M. Merkulovi süü küsimuses. Ringkonnakohus on seisukohal, et maakohus on M. Merkulovi põhjendatult KarS § 1332 järgi süüdi mõistnud. Nagu maakohtu otsuses märgitud, nähtub sideettevõtjalt saadud andmete protokollist, et ajavahemikul 01.06.2012 kuni 04.06.2013. a helistas M. Merkulov XXXXXXX tee dispetšertelefonile 31 korda. Nende vestluste sisu kohta võimaldavad teha järeldusi jälitustoimingute protokollid. Jälitustoimingu protokollidest nähtuvalt on M. Merkulov helistanud 24.03.2013. a ja 13.04.2013. a helistanud sooviga toimetada XXXXXXX XXX XX bordelli kliente. 24.03.2013. a kell 05:17:31 tehtud kõnest on näha M. Merkulovi roll klientide vahendajana. Nimelt annab M. Merkulov teada, et tal on kaks klienti, kes mõtlevad, kas tulla (kd I; toim.l. 232 pöördel). Ka on mõlema korra puhul on näha, et M. Merkulov on kursis konspiratiivsusnõuetega ja püüab neist kinni pidada. 24.03.2013 kell 05:20:54 helistab M. Merkulov ja teatab, et hakkab tulema, sõidab Viimsi lõpust. IM uurib: „Mhmh, aga mis, nad on kohalikud või?“ M. Merkulov rahustab: „Ei-ei-ei.“ (kd I; toim.l. 232 pöördel). S.t M. Merkulov oli teadlik, et XXXXXXX XXX XX on oodatud vaid välismaalastest kliendid. 13.04.2013 kell 05:00:36 tehtud kõnes uurib M. Merkulov ringkonnakohtu hinnangul mõistukõnet kasutades, mitu ja millised prostituudid vabad on. Nimelt küsib M. Merkulov, kuidas tubadega on. SA vastab, et üks. M. Merkulov uurib, et kuidas veidi hiljem. SA vastab, et kuskil kahe tunni pärast „tuleb kolm“. M. Merkulov küsib: „Aga kes? Mis tuba on?“ (kd III; toim.l. 253, 253 pöördel). SA vastab: „Keskmine.“ Seoses selle vestlusega tuleb pöörata tähelepanu esmalt sellele, et M. Merkulov küsib öösel kell 5, kas on lähiajal tube vabanemas, milleks ei oleks olnud alust, kui tegemist oleks hosteliga. Selgelt näitab aga seda, et tegelikult pakkus M. Merkulovile huvi, millised prostituudid vabad on, see, et kuulnud, et vabanemas on veel tube, küsis ta: „Aga kes?“, parandades seejärel: „Mis tuba on?“ Kuigi viidatud jälitustoimingu protokollidest nähtub vaid kahel kuupäeval tehtud telefonivestluste sisu, saab sellest, et mõlemal juhul oli vestluse sisuks soov toimetada XXXXXXX XXX XX kliente, teha järelduse, et samasisulised olid ka teised vestlused. Eelnevast tulenevalt peab ringkonnakohus M. Merkulovi süüd KarS § 1332 lg 1 järgi tõendatuks. 8.10 L. Paani kaitsja apellatsiooni kohaselt kujutas kesklinnast eemal olevasse baari ette helistamine, et kindlaks teha, kas seal on vabu kohti, tavalist praktikat ja tegemist ei ole sellise käitumisega, millest saaks järeldada, et L. Paan oli teadlik, et XXXXXXX XXX XX tegutses bordell. Jälitustoimingu protokollis kajastatud L. Paani telefonivestlused IM-ga ja SA-ga näitavad aga ringkonnakohtu hinnangul selgelt, et L. Paan oli teadlik sellest, et XXXXXXX XXX XX tegutseb bordell.

30.03.2013 kell 20:06:16 tehtud kõnes, millele on oma otsuses tähelepanu pööranud ka maakohus, teatab L. Paan kliendist, aga lisab, et kliendil on vaja Viagrat, ning küsib IM-lt, kas neil on seda. IM vastab, et seda neil ei ole, mille peale nad lepivad kokku, et L. Paan püüab leida kliendile Viagrat ja siis helistab (kd I; toim.l. 253). Kell 21:03.20 helistab L. Paan uuesti ja teatab, et tuleb kliendiga ja jõuavad pisut enam kui 10 minuti pärast (kd I; toim.l. 254). Seega ei olnud ilmselgelt tegemist kõnega, mille eesmärgiks on kindlaks teha, kas baaris on vabu kohti. I. Paani selgitus, et kliendil läheb vaja Viagrat, näitab, et L. Paan pidi olema teadlik sellest, et tema toodav klient soovib astuda seksuaalvahekorda. See, et ta pidas võimalikuks, et XXXXXXX XXX XX võib Viagrat olemas olla, näitab seda, et ta oli teadlik, et seal tegutseb bordell – tema küsimus näitab, et tema arvates olid seal pakutavad teenused sellised, et nende puhul oli Viagra varu olemasolu põhjendatud. Ka 20.04.2013 kell 05:25:07 tehtud kõne, milles L. Paan annab teada, et toodav klient tahab valida (kd III; toim.l. 274), näitab ringkonnakohtu hinnangul seda, et L. Paan oli XXXXXXX XXX XX pakutavatest teenustest teadlik. L. Paani seotust XXXXXXX tee bordelliga näitab ringkonnakohtu hinnangul ka 19.04.2013 episood. Kell 21:37:04 helistab L. Paan ja küsib, kas tohib tulla. (kd III; toim.l. 272) Kell 21:40:47 helistab IM-le G. Kervališvili ja küsib, kuidas olukord on. IM vastab: „Jah, Lembit toob ühe, muidu on kuus“ (kd III; toim.l. 276 pöördel). Seega tundsid nii IM kui G. Kervališvili L. Paani ning IM pidas vajalikuks G. Kervališvilit informeerida sellest, et L. Paan tõi ühe kliendi. Lõpuks väärib tähelepanu l. Paani 20.04.2013 kell 20:47:31 SA-le tehtud kõne, mis näitab, et L. Paan on muuhulgas kursis ka sellega, kui palju kliendid XXXXXXX XXX XX kulutavad. Nimelt teatab L. Paan, et on tulemas koos Markuga, kes kunagi aastate eest ka käis. L. Paan küsib SA-lt, kas viimane ikka teab, kes see Marku on, ja selgitab: „Noh, ta on see kurat, 20 tuhande euroga“ (kd III, toim.l. 278 pöördel).

8.11 Ringkonnakohus ei nõustu HT kaitsja seisukohaga, et HT puhul on tõendite kogum nii napp, et kahtlusi tema süü osas ei ole võimalik kõrvaldada ning ta tuleb õigeks mõista. Jälitustoimingu protokollis olevad 07.04.2013. a ja 19.04.2013. a telefonikõnede stenogrammid näitavad, et HT toimetas XXXXXXX XXX XX aadressile kliente. Seda, et tegemist ei olnud juhuslike episoodidega, näitavad sideteenuse pakkujalt saadud andmed, mille kohaselt helistas HT ajavahemikul 01.06.2012 kuni 04.06.2013 XXXXXXX XXX XX telefonil kokku 22 korda. Apellatsiooni väite, et HT ei teadnud, et XXXXXXX XXX XX tegutseb bordell ning teda seal ei tuntud, lükkavad ümber telefonivestluste stenogrammid ning varjatud jälgimise andmed. Nagu otsuses eespool märgitud, on tõendatud see, et XXXXXXX XXX XX võisid kliente tuua ainult taksojuhid, kellel oli vastav kokkulepe ja kes kuulusid vastavasse nimekirja. Kummalgi korral, kui HF.L XXX XX telefonil helistas, ei tekkinud kõne vastu võtnud bordelli administraatoril küsimust, kes helistab. Varjatud jälgimise protokolli kohaselt sisenes HT 07.04.2013 (19.04.2013. a ei olnud halva pildikvaliteedi tõttu võimalik tuvastada, mitu inimest ja kes autost väljus – kd III; toim.l. 154) koos klientidega XXXXXXX XXX XX majja (kd III; toim.l. 41). Ringkonnakohus peab oluliseks ka seda, et 07.04.2013. a telefonikõnes teavitab HT IM-t, et ta räägib parajasti potentsiaalsete klientidega läbi (kd III; toim.l. 235 pöördel), mis näitab ringkonnakohtu hinnangul, et HT mitte lihtsalt ei toimetanud kliente nende soovil

XXXXXXX XXX XX aadressile, vaid tema ise oli see, kes potentsiaalsetele klientidele XXXXXXX XXX XX bordelli välja pakkus.

8.12 Ringkonnakohus ei nõustu kaitsja seisukohaga, et maakohus on põhjendamatult jätnud tähelepanuta TL ütlused ning on teinud tõenditest meelevaldseid järeldusi. Kohtukolleegiumi hinnangul on maakohus põhjendatult jätnud TL ütlused kõrvale, kuna need on vastuolus teiste tõenditega – sideettevõtjalt saadud andmete protokolli ja jälitustoimingu protokolliga. Nimelt väitis TL, et ta toimetas ühte klienti 6-7 korral XXXXXXX XXX XX aadressil. Ka väitis ta, et oli teadlik, et kliendile meeldib seal ühe tütarlapsega suhelda, kuid nimesid ta öelda ei oska, sest ta ei tundnud nimede vastu huvi. Sideettevõtjalt saadud andmetest nähtub, et TL on XXXXXXX XXX XX telefonil helistanud 11 korral. Jälitustoimingu protokolli kohaselt uuris TL 19.04.2013 kell 17:49:32 XXXXXXX XXX XX administraatorile helistades, kas Aljona on seal (kd III; toim.l. 272). Seoses sellega tuleb märkida, et üks tunnistajatest, kes andis ütlusi selle kohta, et ta töötas XXXXXXX XXX XX bordellis prostituudina, kandis eesnime Aljona. Seega teadis TL XXXXXXX XXX XX töötavaid prostituute nime pidi, kuigi ta ise seda kohtus antud ütlustes eitas. Ka annavad sideettevõtjalt saadud andmed alust järeldada, et TL toimetas kliente XXXXXXX XXX XX rohkem kui tema poolt väidetud 6 – 7 korral. Seega ei ole TL ütlused usaldusväärsed. Märkida tuleb veel seda, et TL sõnul sai ta XXXXXXX XXX XX telefoninumbri teiselt juhilt ning ka väitis ta, et ei ole XXXXXXX XXX XX bordellist klientide sinna toimetamise eest raha saanud. See on vastuolus jälitustoimingu protokolli ja tunnistajate ütlustega, mille kohaselt ei olnud XXXXXXX XXX XX telefoninumber vabalt jagatav, vaid loa klientide toomiseks XXXXXXX XXX XX said anda ainult bordelli endaga seotud isikud – nimekirja mittekuuluvaid taksojuhte sisse ei lastud. Ka kinnitasid tunnistajad, et taksojuhtidele maksti klientide bordelli toomise eest ning neid ütlusi ümber lükatud ei ole. Seega tuleb nõustuda maakohtuga, et TL süü on tõendatud.

8.13 Ringkonnakohus leiab, et maakohus on põhjendatult jätnud ka E. Švartsi ütlused ebausaldusväärsetena kõrvale. Küsimus ei ole aga mitte niivõrd selles, et oma ütlustega teostas E. Švarts aktiivselt kaitseõigust, vaid selles, et need ütlused on vastuolus teiste tõenditega, mis – vastupidiselt apellatsioonis väidetule – lükkavad E. Švartsi ütlused ümber ja tõendavad, et ta oli teadlik sellest, et XXXXXXX XXX XX tegutseb bordell, ning toimetas sinna kliente. XXXXXXX XXX XX bordellis töötanute ütlused ja jälitustoimingute protokollid tõendavad seda, et XXXXXXX XXX XX ei tegutsenud baari, mida oleks saanud külastada igaüks, kellel selleks soovi oli. Külastajatena olid oodatud vaid välismaalased, kusjuures neil oli võimalik sisse saada vaid selliste isikute vahendusel, kellel oli vastav kokkulepe GG-ga. S.t vajadus XXXXXXX XXX XX telefonile oma tulekust ette helistada ei olnud tingitud sellest, et oli vaja uurida, kas baaris vabu kohti on, vaid tegemist oli konspiratiivmeetmega. Seega ei ole võimalik, et E. Švarts külastas XXXXXXX XXX XX baari ja sauna, teadmata, et majas tegutseb bordell.

Hoolimata sellest, et E. Švartsi sõnul ei ole ta olnud taksojuht (mille luges maakohus ka tõendatuks), on tõendatud see, et ta kuulus isikute hulka, kes toimetasid XXXXXXX XXX XX bordelli kliente. Seda tõendavad tema kõned XXXXXXX XXX XX mobiiltelefoni numbril ajavahemikul 01.06.2012 – kuni 04.06.2013. a, mida, nagu ka maakohtu otsuses märgitud, on kokku 20 (kd II; toim.l. 65-101). Neist kõnedest viimane (20.03.2013. a kell 04:36) on toimunud ajal, kui toimus juba abonentnumbril XXXXXXXX tehtavate kõnede pealtkuulamine. Selles kõnes andis E. Švarts teada, et tal on kaks potentsiaalset klienti ja uuris olukorra kohta (kd I, toim.l. 82). Ringkonnakohtu hinnangul asus maakohus õigesti seisukohale, et E. Švarts kasutas mõistukõnet, kui uuris vabade tubade ja nende seisukorra kohta (E. Švarts uuris, kas tegemist on vanade või uuemate, euroremondiga tubadega). Esiteks tuleb nõustuda maakohtu seisukohaga, et kui E. Švarts soovis tube kahele kliendile, siis jääb arusaamatuks, miks ta pidi pärast seda, kui sai teada, et on kolm vaba tuba, uurima, kas mitte vabad pärast vabanevad. Teiseks väärib tähelepanu, et E. Švarts helistas kell 04:35:55. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole mingit põhjust keset ööd helistades eeldada, et lähiajal peaksid hostelitoad vabanema. Seega küsimus, kas hõivatud toad lähiajal vabanevad, näitab seda, et vestluse sisuks ei olnud tavaliseks ööbimiseks mõeldud hostelitoad. Lisaks tuleb selle vestluse hindamisel lähtuda sellest, et kliente XXXXXXX XXX XX toimetavatele autojuhtidele oligi antud käsk kasutada mõistukõnet (vt otsuse p 8.3). Ka mitmed teised taksojuhid (HT – kd III; toim.l. 235 pöördel; M. Merkulov – kd III; toim.l. 253 pöördel) küsisid oma kõnedes vabade tubade kohta, kusjuures vestlusest tuleb välja, et tegelikult ei tunta huvi vabade tubade, vaid prostituutide vastu. Nii küsis M. Merkulov 13.04.2013 algusega kell 05:00:36 toimunud vestluses SA-ga samuti, mitu tuba on, uuris seejärel, kas on veel vabanemas lähiajal tube, ning lõpuks küsis: „Aga kes? Mis tuba on?“ E. Švartsi kaitsja väitis veel, et XXXXXXX XXX XX pakuti ka massaažiteenust, kusjuures tunnistajate sõnul oli intiimteenuste ja massaaži suhe 50:50, mistõttu ei saanud E. Švarts ka juhul, kui ta tõesti kellegi sellele aadressile toimetas, teada, et kliendile pakutakse just intiimteenust. Seoses sellega tuleb nentida, et KarS § 1332 lg 1 järgi kvalifitseeritav tegu ei eelda kindlat tahtluse vormi. Seega ei eelda nimetatud kuriteokoosseis teo toimepanijalt otsest tahtlust, s.t isik ei pea teadma kindlalt, et tema vahendatud isikule osutatakse intiimteenust. KarS § 1332 lg-le 1 vastav tegu on pandav toime ka kaudse tahtlusega, s.t piisav on see, et isik peab võimalikuks, et tema vahendatud kliendile pakutakse intiimteenust. Seega on tahtluse jaatamiseks piisav see, et isik, kes kliendi ja prostituudi omavahel kokku viib, teab, et kliendil on võimalik saada ka intiimteenust. Nagu tunnistajate ütlustest nähtub, selgus see, kas isikule intiimteenust pakutakse, alles siis, kui klient oli läinud „tüdrukuga“ eraldi tuppa (vt nt kd XVI; toim.l. 88 pöördel), eelkõige osutati ikkagi intiimteenuseid. Tõsi on see, et tunnistajad AI (kd XVI; toim.l. 83) ja OK (kd XVI; toim.l. 85) väitsid, et lisaks intiimteenustele tehti klientidele ka massaaži (siinkohal tuleb märkida, et tunnistajate ütluste kohaselt oli osa massaažist omakorda erootiline massaaž, mis sugulise iseloomuga teona kujutab endast samuti intiimteenust). Seevastu JP vastas küsimusele, kas osutati ka massaažiteenuseid: „Kui lihtsalt, elementaarselt, kui tüdruk tahab, siis võib teha, kuid ametlikult sellist asja ei olnud“ (kd XVI; toim.l. 80 pöördel). OL andis ütlusi, et tema massaaži ei teinud ja teiste kohta ta ei tea (kd XVI; toim.l. 82 pöördel). JV kinnitas samuti, et tema osutas ainult seksuaalteenuseid (kd XVI; toim.l. 90).

Arvestades eeltoodut ning seda, et E. Švarts kasutas XXXXXXX XXX XX telefonil helistades mõistukõnet, on tõendatud see, et E. Švarts pidas vähemalt võimalikuks, et ta viib oma tegevusega kliente kokku prostituutidega, s.t pani kupeldamise toime kaudse tahtlusega.

8.14 Kuigi pealt kuulatud on vaid ühte J. Rebase kõnet XXXXXXX XXX XX administraatorile, leiab ringkonnakohus, et maakohtu otsus on põhjendatud ka J. Rebase süüdimõistmise osas. J. Rebase kõne XXXXXXX XXX XX telefonile ei olnud juhuslik, vaid see oli tehtud selleks, et toimetada sinna kliente. Kõnest nähtub, et J. Rebane oli teadlik korrast, kuidas XXXXXXX XXX XX kliente toimetatakse. Ka ei tekkinud XXXXXXX XXX XX administraatoril küsimust, kes helistab ja kas sel isikul on õigust kliente tuua. Sideettevõtjalt saadud andmete kohaselt helistas J. Rebane ajavahemikul 01.06.2012 kuni 04.06.2013. a XXXXXXX XXX XX telefonile 12 korral. Seega kuulus ta taksojuhtide hulka, kellel oli õigus kliente XXXXXXX XXX XX tuua. Nagu käesolevas otsuses eespool märgitud, näitab see ringkonnakohtu hinnangul, et tegemist oli taksojuhiga, keda oli informeeritud sellest, et XXXXXXX XXX XX tegutseb bordell. 8.15 Eelnevast tulenevalt leiab ringkonnakohus, et apellantide väited ei anna alust tühistada maakohtu otsust G. Kervališvili, M. Allikvee, A. Truu, K. Krooni, A. Murakase, M. Merkulovi,

L. Paani, H. Tammela, F.L, E. Švartsi ja J. Rebase KarS § 133 lg 1 järgi süüdimõistmise osas.

III 9.1 M. Allikvee, K. Krooni, A. Murakase, M. Merkulovi, L. Paani, H. Tammela, F.L, ja J. Rebase kaitsja vandeadvokaat A. Simson heidab maakohtule ette seda, et kohtuotsuses ei ole KarS § 255 lg 1 järgi esitatud süüdistuse osas süü küsimust iga kaitsealuse osas eraldi käsitletud, leides, et sellega on rikutud süüdistatavate kaitseõigust. Ringkonnakohus sellega ei nõustu. M. Allikveele, K. Kroonile, A. Murakasele, M. Merkulovile, L. Paanile, H. Tammelale, F.L-ile, ja J. Rebasele on süüdistusakti kohaselt esitatud KarS § 255 lg 1 järgi ühetaoline süüdistus. Süüdistuse kohaselt seisnes nende roll kuritegelikus ühenduses selles, et vastavalt GG antud instruktsioonidele töö korralduse kohta toimetasid nad pikema aja jooksul ja regulaarselt kliente XXXXXXX XXX XX bordelli, kooskõlastades selle eelnevalt bordelli administraatoriga, mille eest maksti neile osa intiimteenuse eest tasutud rahast. Seega tegu, mis näitas isiku kuulumist kuritegelikku ühendusse, oli sama, mille eest ta vastutab KarS § 1332 lg 1 järgi ja ses osas on maakohus erinevate isikute süü esinemist eraldi analüüsinud. KarS 1332 lg 1 kontekstis omas tähtsust ka fakt, et klientide toimetamine XXXXXXX XXX XX bordelli toimus GG instruktsioonide alusel: see näitas, et isikud olid teadlikud sellest, et XXXXXXX XXX XX tegutseb just bordell. KarS § 255 lg 1 kontekstis on see oluline, kuna näitab, et taksojuhtidel oli informatsioon kuritegeliku ühenduse struktuuri kohta: nad teadsid bordelli administraatoreid ja nende rolli; samuti, kuna nad ise olid saanud eraldi loa kliente XXXXXXX XXX XX bordelli toimetada, teadsid nad, et on kindlad autojuhid, kellel on õigus kliente bordelli toimetada. Lisaks, selleks, et saaks rääkida püsivast kuritegelikust ühendusest, oli oluline see, et nende tegevus oli pikemaajaline ja regulaarne. Ses osas tugines maakohus

sellele, kui palju kordi erinevad isikud olid aasta jooksul XXXXXXX XXX XX administraatoritele helistanud. Maakohus selgitas, et peab püsivat ühendusse kuulumist näitavaks seda, kui taksojuht on toimetanud kliente bordelli vähemalt kord kuus. Seejuures kitsendas kohus vastavat kriteeriumit aga veelgi, märkides, et loeb kuritegelikku ühendusse kuuluvaks need taksojuhid (s.h mitteametlikult taksoveo teenust osutanud juhid), kes toimetasid kliente aasta jooksul XXXXXXX XXX XX bordelli vähemalt 20 korral. Maakohus tugines seejuures sideettevõtjalt saadud andmete protokollist nähtuvast kõnede arvust. 9.2 Mitmes apellatsioonis kritiseeriti maakohtu sellist lähenemist ja leiti, et KarS § 255 lg 1 ei võimalda siduda isiku kuuluvust kuritegelikku ühendusse tema tehtud telefonikõnede arvuga. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole kõnealused etteheited põhjendatud. Seadus ei seo kuritegelikku ühendusse kuulumist mingi konkreetse episoodide arvuga, kuid kohtu hinnata on see, kas mingite faktiliste asjaolude esinemine (käesoleval juhul aasta vältel bordelli telefonile tehtud kõnede arv ja sagedus) on käsitatav koosseisuasjaoludele (ühenduse püsivus) vastavana. Andmed, millele maakohus tugines, näitavad, et konkreetsed taksojuhid (sh vastavat litsentsi mitteomavad juhid) on olnud bordelli tegevusega seotud pikema perioodi vältel. See, et kohus on võtnud piiriks just 20 kõnet, on küll tinglik, kuid kohus on valinud piiriks suure kõnede arvu (keskmiselt enam kui üks kõne kuus) ja seega on kohus tõlgendanud võimalikud kahtlused süüdistatavate kasuks ja lugenud kuritegeliku ühendusega seotuks taksojuhid, kelle puhul on tõesti tuvastatav pikemaajaline ja regulaarne kontakt bordelliga. Ka ei nõustu ringkonnakohus apellantide seisukohaga, et kuna sideettevõtjalt saadud andmetest ei nähtu telefonivestluste sisu, siis ei ole teada, mis oli tehtud kõnede sisu ja nendest andmetest ei saa teha järeldust, et need olid seotud isikute toimetamisega bordelli. Kuigi sideettevõtjalt saadud andmete protokoll kajastab suures hulgas kõnesid, mis on tehtud enne, kui alustati XXXXXXX XXX XX bordelliga seotud abonentnumbrite pealtkuulamist, on ka varasemate telefonikõnede kohta võimalik teha järeldusi pealt kuulatud kõnede alusel ning jälitusprotokollidest nähtub, et taksojuhtide kõned olid vähemalt valdavas osas seotud XXXXXXX XXX XX bordelli klientide toimetamisega. 9.3 Kaitsja A. Simson leiab apellatsioonis veel, et tema kaitsealused ei saanud kuuluda kuritegelikku ühendusse, kuna ei olnud kindla struktuuriga, range juhtimisstiiliga ühendust. Käesolevas asjas on taksojuhtide maja numbri saamislugu erinev ja paljud taksojuhid ei teadnud XXXXXXX XXX XX baarist mitte kedagi. Selline väide tugineb süüdistatavate endi ütlustele, mida aga maakohus ega ringkonnakohus ei ole pidanud usaldusväärseteks. Nagu otsuses eespool märgitud, luges ringkonnakohus tõendatuks selle, et XXXXXXX XXX XX aadressile ei tohtinud tuua kliente iga taksojuht, vaid selleks pidi olema vastav kokkulepe. Kuna igaüks kliente XXXXXXX XXX XX tuua ei võinud, mõistsid ka vastava loa saanud isikud, et kuuluvad piiratud isikute ringi, kellel vastav õigus on. Ka on ümber lükatud väide, et taksojuhid ei tundnud XXXXXXX XXX XX töötajatest kedagi. Esiteks tuleb nentida, et KarS § 255 lg 1 koosseis ei eelda, et kuritegeliku ühenduse liikmed tunneks kõiki teisi samasse ühendusse kuuluvaid isikuid. Oluline on see, et isik saaks aru, et ühendus kui selline eksisteerib ning mõistaks oma rolli selles. Kohtukolleegiumi hinnangul oli XXXXXXX XXX XX bordelli tegevusega seotud kuritegelikul ühendusel selge struktuur: bordelli vahetut tegevust juhtis GG, kes olulisemate küsimuste otsustamisel allus omakorda A. Shvedovile. GG-le allusid omakorda

bordelli administraatoritena IM ja SA. Samuti lahendas GG vähemalt lõppkokkuvõttes küsimusi, millised taksojuhid võivad XXXXXXX XXX XX kliente tuua (see nähtub GG ja IP vahelistest telefonivestlustest). Taksojuhtidel oli ühenduses kindel roll – vahendada kliente XXXXXXX XXX XX bordelli. Seda näitavad telefonikõned, kus informeeritakse sellest, kui klienti soovib tuua juht, kes vastavasse nimekirja ei kuulu või kui klient soovib tulla omal käel. Lisaks päris GG G.Kervališvililt regulaarselt aru, miks taksojuhid kliente ei ole toonud. Taksojuhtide rolli olulisust näitab ka nt IM kurtmine nii G. Kervališvilile kui A. Truule, et üldse keegi ei helista. (nt kd I; toim.l. 197 pöördel). Vähemalt osaliselt teadsid taksojuhid ka seda, kellel veel on õigus XXXXXXX XXX XX kliente toimetada. Seda näitab nt see, et 19.04.2013 kell 21:40:47 helistab IM-le G. Kervališvili ja küsib, kuidas olukord on. IM vastab: „Jah, Lembit toob ühe, muidu on kuus“ (kd III; toim.l. 276 pöördel). Seega tundsid nii IM kui G. Kervališvili L. Paani ning IM pidas vajalikuks G. Kervališvilit informeerida sellest, et L. Paan tõi ühe kliendi. 9.4 A. Shvedovi kaitsja vaidlustab A. Shvedovi süüdimõistmist KarS § 255 lg 1 järgi põhjendusega, et ei ole tõendatud A. Shvedovi osalemine bordelli juhtimises. Seda, miks ringkonnakohus on seisukohal, et nimetatud asjaolu on tõendatud, selgitas ringkonnakohus otsuse punktis 8.2. Eelnevast tulenevalt ei ole alust tühistada maakohtu otsust ka A. Shvedovi süüdimõistmises KarS § 255 lg 1 järgi.

IV 10.1 Ringkonnakohus leiab, et maakohus on põhjendatult mõistnud A. Shvedovilt KarS § 84 alusel välja 233 800 eurot. Kohtukolleegium ei nõustu A. Shvedovi kaitsja seisukohaga, et maakohtu sellekohane otsustus ei ole sisuliselt põhjendatud ja seadusega kooskõlas. Maakohtu otsuse põhjendustest (otsuse lk 75) on selgelt näha, millele tuginedes maakohus on leidnud, et A. Shvedovi kuritegelikul teel saadud vara suurus on 233 800 eurot. Maakohus tugines asitõendina uuritud märkmikule, milles on aastate ja kuude kaupa fikseeritud rahasummad. Kohus selgitas ka seda, millest ta järeldab, et need rahasummad kujutavad endast XXXXXXX XXX XX bordelli pidamisest saadud tulusid: kohus tugines jälitusprotokollile, milles on kajastatud A. Shvedovi ja GG omavahelised vestlused, ning IM ütlustele. Maakohus tõi välja, et 2012. a ja 2013. a osas, mida viimati mainitud tõendid puudutavad, kattuvad summad märkmikus sisalduvatega. Sellest tegi maakohus järelduse, et ka varasemate aastate kohta käivad summad kajastavad XXXXXXX XXX XX bordelli tegevusest saadud tulusid. Selline järeldus on loogiline, mistõttu ei saa rääkida sellest, et maakohtu otsustus A. Shvedovilt KarS § 84 alusel 233 800 euro väljamõistmise kohta oleks põhjendamatu. Mis puutub A. Shvedovi kaitsja väitesse, et kõnealusest märkmikust saadud andmetele ei oleks üldse tohtinud tugineda, siis seda, miks ringkonnakohus selle seisukohaga ei nõustu, selgitas kohtukolleegium otsuse punktis 8.2. Maakohtu seisukohta, et A. Shvedov on saanud kuritegelikul teel tulu 233 800 eurot, ei lükka ümber A. Shvedovi kaitsja viited sellele, et Tallinna Ringkonnakohtu ja Riigikohtu määrustega tühistati maakohtu määrused A. Shvedovi vara arestimise kohta. Kaitsja märgib: „Seega A.Shvedovile kuuluva vara arestimine on läbinud kõik kolm kohtuinstantsi, kusjuures kõrgema

astme kohtud, nii Tallinna Ringkonnakohus kui ka Riigikohus on jõustunud kohtulahendites jõudnud otsusele, et A.Shvedovi legaalse sissetuleku ja elatustaseme võrdluse tulemusena ei ole võimalik jõuda veendumusele, et IT poolt omandatud sõiduauto on soetatud tema abikaasa A. Shvedovi poolt toimepandud kuritegude toimepanemise tulemusel ehk sõiduauto näol on tegemist kriminaaltulu ning kriminaaltulu arvel saadud varaga.“ Kohtukolleegium osutab, et käesoleval juhul ei ole tegemist kaitsja nimetatud sõiduauto konfiskeerimise küsimusega. Ka tuleb tähele panna seda, et maakohus ei kohaldanud konfiskeerimist KarS § 832 alusel, vaid KarS § 831 alusel. Maakohus leidis, et kuna tõendatud on see, et A. Shvedovil olid lisaks Eestis deklareeritud sissetulekutele ulatuslikud sissetulekud ka Venemaal, ei saa konfiskeerimisel tugineda väitele, et tema sissetulekud ei ole piisavad, võimaldamaks tema eluviisi. S.t maakohus ei konfiskeerinud vara põhjendusel, et selle legaalne pärituolu pole tõendatud, vaid maakohus, tuginedes konkreetsetele tõenditele, luges nimetatud rahasumma puhul selle seotuse konkreetse kuriteoga tõendatuks.

10.2 Ringkonnakohus leiab, et apellatsiooni argumendid ei anna alust tühistada Harju Maakohtu otsust M. Merkulovilt KarS § 84 alusel 35 986,12 euro väljamõistmise osas. Apellatsiooni argumendid jätavad tähelepanuta asjaolu, et väljamõistetud summa puhul oli tegemist KarS § 832 ette nähtud laiendatud konfiskeerimise asendamisega. KarS § 832 lg 1 võimaldab konfiskeerida osa kuriteo toimepanija varast või kogu vara, kui kuriteo olemuse, isiku legaalse sissetuleku ja varandusliku olukorra ning elatustaseme erinevuse või muu põhjuse tõttu on alust eeldada, et isik on saanud vara kuriteo toimepanemise tulemusena. Konfiskeerimist ei kohaldata varale, mille suhtes isik tõendab, et selle eest on täielikult või olulises osas tasutud õiguspäraselt saadud vahendite arvel. Käesoleval juhul on maakohus lugenud tõendatuks selle, et M. Merkulov pani toime kuriteod, mille tulemusel ta sai tulu. M. Merkulovi varalist seisundit kajastavate dokumentide vaatlusprotokolli kohaselt esines M. Merkulovil erinevusi legaalsete sissetulekute ning tegelike kulutuste ja elatustaseme vahel, kusjuures teadmata allikatest pärit sissetulekute suurus oli 35 986,12 eurot. Vastavalt KarS § 832 lg-le 1 lasub kohustus tõendada vara legaalset päritolu isikul, kelle vara suhtes konfiskeerimist kohaldatakse. Apellatsioonis märgitakse, et M. Merkulov on FIE-st taksojuht ning taksojuhid arveldavad valdavalt klientidega sularahas. Seega ei ole kogu kontole makstud sularaha, mida on vaatlusprotokollis käsitatud teadmata päritoluga tuluna, isegi tulu, rääkimata sellest, et tegemist oleks ebaseadusliku tuluga. Sellise üldsõnalise väite puhul ei saa kuidagi rääkida sellest, et tõendatud oleks vara legaalne päritolu. Teatavasti kehtib ka füüsilisest isikust ettevõtjale raamatupidamiskohustus (raamatupidamise seaduse § 2 lg 2), seega juhul, kui isik väidab, et kõnealune sularaha võiv vähemalt osa sellest kujutab endast tema kui FIE legaalse äritegevuse käivet, saab ta seda tõendada oma raamatupidamisdokumentide abil. Apellatsioonis ei ole viidatud mingisugustele raamatupidamisdokumentidele, mille maakohus oleks jätnud konfiskeerimist otsustades tähelepanuta, ega esitatud mingeid uusi tõendeid, mis tõendaks kõnealuse raha legaalset päritolu. Apellatsioonis esitatud arvutust, mille kohaselt ei saaks konfiskeeritav summa olla suurem kui 2170 eurot, võiks pidada põhjendatuks juhul, kui konfiskeerimine toimuks KarS § 831 alusel – sellisel juhul tohib konfiskeerida ainult vara, mille puhul on tõendatud selle vahetu seotus toime pandud kuriteoga selle tõendamist leidnud kujul. Laiendatud konfiskeerimise puhul ei oma tähtsust see, et tuvastatud on aasta jooksul toimunud

31 telefonikõnet. KarS § 832 alusel konfiskeerimist kohaldades ei ole kohus seotud nende episoodidega, mis on leidnud aset ajavahemikus 2012. a juunist 2013. a juunini.

V

VI

12.1 M. Merkulovi, M. Allikvee, K. Krooni, L. Paani, H. Tammela, A. Murakase ja J. Rebase kaitsja A. Simson on taotlenud kaitsealustele nende kantud apellatsioonimenetluse kulude hüvitamist. Samasuguse taotluse esitas E. Švartsi kaitsja. Kuivõrd ringkonnakohus jättis maakohtu otsuse M. Merkulovi, M. Allikvee, K. Krooni, L. Paani, H. Tammela, A. Murakase J. Rebase ja E. Švartsi osas muutmata, jäävad aga kantud apellatsioonimenetluse kulud vastavalt KrMS § 185 lg-le 2 süüdistatavate kanda. 12.2 Seevastu tuleb KrMS § 181 lg 1 alusel rahuldada A. Bautkina kaitsja apellatsioonis esitatud taotlus hüvitada A. Bautkinale maakohtumenetluses kantud õigusabikulud, kuna ringkonnakohus mõistis A. Bautkina talle esitatud süüdistuses õigeks. Vastavalt õigusabi aruandele ja arvele (kd XVII; toim.l. 139, 140) on vastavate kulude suurus 6000 eurot. Seega tuleb A. Bautkina kasuks mõista riigieelarvest välja 6000 eurot. Apellatsioonimenetluse kulude kohta kaitsja taotlust ega kulusid tõendavaid dokumente ei esitanud. 12.3 G. Kervališvilit ringkonnakohtu istungil riigi õigusabi korras kaitsnud vandeadvokaat Eva Rivis taotles apellatsioonimenetluses osalemise eest tasu kokku 260 eurot. Ringkonnakohus rahuldas esitatud taotluse. Vastavalt KrMS § 185 lg-le 2 tuleb apellatsioonimenetluse kulu mõista välja G. Kervališvililt.

/allkirjastanud digitaalselt/ Sten Lind

/allkirjastanud digitaalselt/

/allkirjastanud digitaalselt/

Julia Katškovskaja

Ivi Kesküla

Tühistatud osaliselt Riigikohtu 09.03.2016 otsusega

RESOLUTSIOON

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.