Eesistuja Andres Parmas, liikmed Meelika Aava ja Ivi Kesküla Denis Troitskiy süüdistus KarS § 424 järgi
Apelleeritud kohtuotsus
Harju Maakohtu 21. mai 2015. a otsus üldmenetluses
Apellatsiooni esitaja Kaitsja
Prokurör Vandeadvokaadi abi Karine Nersesjan
Süüdistatav
Denis Troitskiy (ik: 38809210324) Vene Föderatsiooni kodanik; XXXXXXXXXXX; töökoht: P AS; elukoht: XXX XX-XX, XXXXXXXX; varasemalt väärteo – ja kriminaalkorras karistamata; kahtlustatavana kinni peetud 11.-12. oktoober 2014; alates 12. oktoobrist 2014 kohaldatud tõkendina elukohast lahkumise keeldu tähtajaga 12. oktoobril 2015;
Prokurör
Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Rainer Amur
RESOLUTSIOON
Jätta Harju Maakohtu 21. mai 2015. a otsus muutmata ja prokuröri apellatsioon rahuldamata.
EDASIKAEBE KORD
Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval, kannatanul ja tsiviilkostjal on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel.
ASJAOLUD JA MENETLUSKÄIK
1.Denis Troitskiy anti kohtu alla süüdistatuna KarS § 424 järgi selles, et
11.oktoobril 2014 kella 01.10 ajal juhtis ta tahtlikult XXXXXXXX XXX XX maja juurest XXX XX juurde mootorsõidukit, olles alkoholijoobe seisundis. D. Troitsiy organismis tuvastati tõendusliku alkomeetriga etanooli (1,05 mg/l laiendmääramatusega 0,10 mg/l), mis on joobeseisund liiklusseaduse (LS) § 69 lg 2 p 1 kohaselt. D. Troitskiy rikkus joobeseisundis mootorsõidukit juhtides LS § 69 lg-t 1.
2.Harju Maakohtu 21. mai 2015. a otsusega tunnistati D. Troitskiy KarS § 424 järgi süüdi ja teda karistati rahalise karistusega 90 päevamäära (päevamäära suurusega 15,50 eurot), s.o kokku 1395 eurot. KarS § 68 lg 1 alusel arvestati karistusest kantuks 6 päevamäära. Karistus määrati täitmisele ositi 5 kuu jooksul. Kohaldatud tõkend tühistati alates kohtuotsuse jõustumisest. D. Troitskiylt mõisteti süüdimõistva kohtuotsusega 12 kuu jooksul välja ka menetluskulud.
3.Maakohus leidis, et D. Troitskiy süü on tõendatud nii süüdistatava kui ka teda kinni pidanud politseiametniku teineteisega riimuvate ütluste, samuti nõuetekohaselt taadeldud tõendusliku alkomeetri kasutamise protokolliga. Maakohus leidis, et D. Troitskiy käitumises puudusid selle õigusvastasust ja süüdistatava süüd välistavad asjaolud. Mõistes D. Troitskiyle karistust, märkis maakohus, et D. Troitskiy süü talle inkrimineeritud kuriteo toimepanemises oli keskmisest väiksem, sest ta juhtis mootorsõidukit joobeseisundis olukorras, kus muu liiklus sisuliselt puudus. Ta sõitis rahulikult, põhjustamata raskeid tagajärgi. Kohus arvestas täiendavalt eripreventiivsete asjaoludega ja nimelt sellega, et D. Troitskiy on varem nii väärteo- kui kriminaalkorras karistamata isik. Kuna olukorras, kus eriosa koosseisu sanktsioonis on lisaks vangistusele ette nähtud ka kergemaliigiline karistus, tohib vangistuse mõista üksnes siis, kui kus kergemaliigiliste karistuste võimalused on selgelt ebapiisavad või varasemate katsete käigus end ammendanud, hindas maakohus, kas see kriteerium on D. Troitskiy puhul täidetud, leides, et see pole nii. Seetõttu ei pidanud maakohus põhjendatuks karistada D. Troitskiyt raskemaliigilise karistusega ja leidis, et õige on mõista talle karistuseks rahaline karistus. Kohus hinnangul see, et süüdistatav algul politsei eest pages ja püüdis seejärel oma sõiduki tagaistmele ronides väita, nagu oleks juht põgenenud, ei suurenda oluliselt tema süüd. Süüdistatav on sellist käitumist veenvalt põhjendanud, samuti puhtsüdamlikult kahetsenud kuriteo toimepanemist. Seetõttu luges maakohus põhjendatuks karistada D. Troitskiyt 90 päevamäära suuruse rahalise karistusega, arvestades tema keskmise päevasissetuleku suuruseks 15,50 eurot. Lisakaristuse osas asus maakohus seisukohale, et pelgalt KarS §-s 424 sätestatud kuriteo toimepanemise fakt ei ole piisav, et õigustada lisakaristusena mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmist. Kohus leidis, et praegusel juhul ei ole argumente, millele tuginedes lisakaristust kohaldada. Juba põhikaristusest üksi piisab, et mõjutada süüdistatavat hoiduma edaspidi hoiduma liiklusalaste süütegude toimepanemisest. Riigikohtu praktikas on leitud, et ka esmakordse rikkumise korral ei ole välistatud lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmine, kuid sel juhul tuleb näidata, mis asjaoludel on tuvastatav oht, et isik võib uuesti samalaadse süüteo toime panna. Arutatavas asjas puuduvad tõendid, mille põhjal võiks arvata, et D. Troitskiyle lisakaristuse kohaldamata jätmisel võiks ta olla ühiskonnale jätkuvalt ohtlik. Toimepandud kuritegu oli juhuslikku laadi.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
4.Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni Tallinna Ringkonnakohtule Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Rainer Amur, kes taotleb maakohtu otsuse tühistamist D. Troitskiyle mõistetud põhikaristuse määra osas ja lisakaristuse mõistmata jätmise osas. Prokurör taotleb D. Troitskiy karistamist rahalise karistusega 180 päevamäära (s.o 2790 eurot) ja lisakaristusena temalt juhtimisõiguse äravõtmist 9 kuuks. Muus osas taotleb prokurör maakohtu otsuse muutmata jätmist. Apellandi arvates on maakohus küll asunud õigele seisukohale, et D. Troitksiyt tuleb karistada rahalise karistusega, kuid tema arvates on kohus valinud ebaõige karistuse määra. Prokuröri hinnangul on maakohus ekslikult märkinud, nagu juhtinuks D. Troitskiy sõidukit rahulikult, sest tunnistaja ütlustest nähtub muu. Süü suuruse hindamisel ei ole õige arvestada ka tagajärgede puudumisega, sest KarS § 424 koosseisu tagajärg ei kuulu. Prokuröri arvates on maakohus asunud õigustama süüdistatava käitumist enda süü esialgsel eitamisel. Apellandi arvates on ka lisakaristuse kohaldamata jätmine arutataval juhul põhjendamatu. Ses osas tehtud viidet Riigikohtu praktikale peab prokurör põhjendamatuks, sest viidatud Riigikohtu lahend tehti väärteoasjas. Jättes lisakaristuse kohaldamata, on maakohus jätnud täielikult arvestamata õiguskorra kaitsmise huvid. Veel märgib prokurör, et maakohtu otsuses on vastuoluliselt märgitud esmalt, et D. Troitskiy pani talle süüks arvatud kuriteo toime kavatsetusega, samas hiljem, karistust mõistes on kohus lugenud teo toime panduks otsese tahtlusega.
17.juunil 2015 esitas D. Troitskiy kaitsja vandeadvokaadi abi Karine Nersesjan ringkonnakohtule apellatsioonivastuse, milles taotleb apellatsiooni rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata jätmist. Kaitsja leiab, et apellatsioon on ainetu, sest maakohus on lisakaristuse kohaldamata jätmist veenvalt põhjendanud. Samuti on maakohus karistust mõistes arvestanud korrektselt kõiki karistuse mõistmisel relevantseid asjaolusid. Prokuröri taotletud põhikaristus on põhjendamatult karm ega vasta D. Troitskiy süü suurusele. Kaitsja arvab, et D. Troitskiyle lisakaristuse kohaldamiseks ei ole põhjust, sest tema toime pandud kuritegu oli juhuslikku laadi. D. Troitskiyt ei ole varem ei kriminaal- ega väärteokorras karistatud. Apellandi taotluse toetuseks toodud põhjendused on üldist laadi ega seondu praeguse kriminaalasjaga.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT
6.Kohtukolleegium leiab, et apellatsioonis toodud väited ei kummuta maakohtu põhjendatud järeldusi ega too kaasa vaidlustatud otsuse tühistamist. Kõigile apellatsioonis esitatud väidetele on maakohus juba ammendavalt vastanud ning pelgalt see, et prokurör maakohtu hinnanguga ei nõustu, ei ole iseenesest maakohtu otsuse tühistamise alus. Ringkonnakohus võib küll maakohtu seisukohti ümber hinnata – seda ka üksnes mõistetud karistuse osas, kuid sel juhul peab Ringkonnakohus ära näitama ka selle, milles seisnes maakohtu viga karistuse mõistmisel. Arutatavas asjas mingi maakohtu viga aga tuvastatav ei ole. Kolleegium nõustub maakohtu järeldustega ega pea, tuginedes KrMS § 342 lg 3 p-le 1, vajalikuks neid alljärgnevalt korrata. Konkreetsete apellandi väidete kohta märgib kolleegium aga järgnevat.
7.Prokuröri arvates on maakohus ekslikult pidanud D. Troitskiy süüd keskmisest oluliselt väiksemaks, kuna ta sõitis rahulikult, ei põhjustanud raskeid tagajärgi ja kahetseb tehtut. Ringkonnakohus leiab erinevalt apellandist, et maakohus on nimetatud asjaolud tuvastanud korrektselt ja seetõttu on kohane ka maakohtu hinnang D. Troitskiy süüle.
7.1.D. Troitskiy on andnud ütlusi, et ta sõitis süütegu toime pannes rahulikult ega ületanud kiirust. Seevastu tunnistajana üle kuulatud politseiametnik on väitnud, et pärast seda, kui süüdistatav politseid märkas ja ära proovis sõita, võis ta kiirendada kuni 60-70 km/h. Samas ei ole tunnistajana üle kuulatud politseiametnik andnud ütlusi, et enne politseiga kohtumist oleks D. Troitskiy juhitud sõiduk jäänud silma kiiruse ületamisega. Politsei eest ärasõitmisel (tunnistaja hinnangul liikus süüdistatav pärast politseiautoga kohtumist mõnisada meetrit) võimaliku kiiruseületamise kohta ei ole aga prokurör süüdistatavalt midagi küsinud. Üle kuulatud politseiametniku hinnang selle kohta ei ole aga tõsiselt võetav. Politseiauto esmalt tagurdas ja ümber keeranud, asus süüdistatava masinat jälitama. Kokku kestis aga sõit vaid mõnisada meetrit. Niisuguses olukorras, ilma mõõtevahendit kasutamata ja kõrvalistmelt eemalduva auto kiiruse kohta tehtud järeldust ei saa pidada usaldusväärseks.
7.2.Kohtu hinnang tagajärgede puudumise osas ei ole samuti kohatu. Kuigi KarS § 424 koosseis ei näe ühtki tagajärge ette, on isiku süü suuruse hindamisel ometi võimalik arvesse võtta seda, mis asjaoludel joobes juhtimine aset leidis. Kahtlemata on isiku süü suurem, kui ta mootorsõidukit joobeseisundis juhtides lõhub kellegi vara, põhjustab liiklusohtliku olukorra või tekitab kellelegi tervisekahjustuse. Süü suurust mõjutab seegi, kas mootorsõidukit juhitakse tiheda liiklusega olukorras või siis olukorras, kus liiklustihedus ja seega risk mingeid kahjulikke tagajärgi põhjustada on väike. Arutataval juhul on tuvastamist leidnud, et kohas ja ajal, mil süüdistatava kuriteo toime pani, muu liiklus praktiliselt puudus, mistõttu olid tema teoga seonduvad riskid märkimisväärselt väiksemad kui samasuguse teo toimepanemisel tipptunni ajal tiheda liiklusega kohas. D. Troitskiy ei põhjustanud kuritegu toime pannes mingeid tagajärgi, mis on karistuse mõistmisel tema süü suurust hinnates relevantne asjaolu hoolimata sellest, et KarS § 424 koosseis tagajärge ette ei näe – ka kuriteoga koosseisuvälise tagajärje põhjustamine mõjutab teo raskust. Seetõttu on prokuröri vastupidised väited ebaõiged.
7.3.Prokurör ei nõustu sellegagi, et kohus on hinnanud D. Troitskiy süüd väiksemaks põhjusel, et tema tegu oli juhuslikku laadi ja ta kahetses toimepandut ning see, et vahetult teo avastamise järgselt proovis ta jätta muljet, nagu olnuks roolis keegi teine, ei suurenda tema süüd. Ringkonnakohtu hinnangul on aga maakohus oma sellekohaseid järeldusi arusaadavalt põhjendanud ja nendele vastu vaidlemiseks puudub alus. D. Troitskiy on selgitanud, et tema algse käitumise põhjuseks oli ehmatus ja hirm järgneda võiva ees (vt maakohtu istungi protokoll, lk 7). Selline süüdistatava selgitus on veenev ja teisalt ei ole põhjust tema sellist käitumist ka ette heita kui süüd raskendavat. Enda õigusvastasest käitumisest teadliku isiku puhul on võimuorganite poolt avastamise järgselt ehmumine igati loomulik reaktsioon. Samuti ei saa isikule ette heita püüdu enda tabamist vältida. Maakohtu istungil on D. Troitskiy oma käitumist kahetsenud, ta on selgitanud, et tavapäraselt ta mootorsõidukit joobeseisundis ei juhi. Tema sõnu kinnitab mh see, et alates juhtimisõiguse saamisest ei ole teda ühegi liiklusalase õigusrikkumise eest karistatud. Prokuröri apellatsioonis ei viidata mitte ühelegi asjaolule, mille põhjal võiks ringkonnakohus järeldada, et D. Troitskiy kohtuistungil avaldatud kahetus ei olnud puhtsüdamlik.
8.Puutuvalt D. Troitskiyle lisakaristuse mõistmata jätmisse on prokuröri peamine argument, et nõnda toimides pole maakohus üldse arvestanud üldpreventiivsete kaalutlustega. Maakohtu viidet Riigikohtu otsusele asjas 3-1-1-122-13 peab prokurör aga asjakohatuks, sest tegemist on kohtuotsusega väärteoasjas. Kohtukolleegiumi hinnangul on viide Riigikohtu praktikale siiski igati asjakohane ja apellandi viide üldpreventiivsete kaalutluste arvestamata
jätmisele on kohatu ja ekslik. Üldpreventiivne kaalutlus D. Troitskiyle karistuse mõistmisel on väljenduse leidnud juba põhikaristuses. Lisakaristuse kohaldamiseks pidanuks maakohus – tulenevalt seadusest ja ka Riigikohtu asjakohasest praktikast – tuvastama, et see vastab karistuse eesmärkidele ja on ka tulenevalt toimepanija isikust vajalik. Ka lisakaristuse kohaldamisel on karistamise alus isiku süü, preventsioone saab arvestada üksnes selle raames. Seega, üldpreventiivseid kaalutlusi tuleb lisakaristuse mõistmisel samuti arvestada, kuid need ei tohi asuda muude karistamise eesmärkide – eeskätt isiku süü üle prevaleerima. Maakohtu viide Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsusele asjas nr 3-1-1-122-13 on asjakohane hoolimata sellest, et nimetatud lahend on tehtud liiklusväärteo mitte liikluskuriteo asjas. Karistusõiguse üldosa, sh karistamise aluseid reguleerivad sätted kehtivad ühtviisi nii väärkui kuritegude kohta. Mõlemal juhul on lisakaristusena ette nähtud juhtimisõiguse äravõtmise võimalus. Seega kehtivad põhimõtted, millest tulenevalt võib juhtimisõiguse lisakaristusena ära võtta, ühtviisi nii liiklusalaste väärtegude kui ka kuritegude puhul. Prokuröri arusaam, nagu tuleks liiklusalase kuriteo puhul sisuliselt ilma igasuguse diskretsioonita kohaldada lisakaristust, sest see on olemuslikult raskem kui samalaadiline väärtegu, on seega seadusega vastuolus. Maakohus on arutataval juhul põhjalikult selgitanud, millistel kaalutlustel peab ta lisakaristuse kohaldamist ülemääraseks. Prokuröri apellatsioonis toodud väited neid seisukohti ei kummuta.
9.Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 jätab kriminaalkolleegium Harju Maakohtu 21. mai 2015. a otsuse muutmata ja prokuröri apellatsiooni rahuldamata.
Andres Parmas /allkirjastatud digitaalselt/
Meelika Aava /allkirjastatud digitaalselt/
Ivi Kesküla /allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.