1.Tartu Maakohtu 1. aprilli 2015 otsus jätta muutmata.
2.Süüdistatava H.L kaitsja vandeadvokaat Paul Järve apellatsioon jätta rahuldamata.
3.
Ringkonnakohtus tekkinud valitud kaitsjaga seotud kulud summas 1700 (üks tuhat seitsesada) eurot jätta süüdistatava H.L kanda. Edasikaebamise kord Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kantselei kaudu teatavaks tegemisest. Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult Riigikohtule 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. Esimese astme kohtu otsuse apelleeritava osa sisu
1.Tartu Maakohtu 01.04.2015 otsusega mõisteti H.L KarS § 121 (alates 01.01.2015 KarS § 121 lg 1) järgi esitatud süüdistuses süüdi ja karistati rahalise karistusega 100 päevamäära (päevamääraga 7,27 eurot) ulatuses, s.o 727 euroga. KarS § 73 alusel jäeti rahaline karistus H.L suhtes tingimisi kohaldamata ning täitmisele pööramata, kui H.L ei pane 2 aasta pikkuse katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu.
2.H.L-ile oli esitatud süüdistus selles, et tema 23.06.2012 kella 06.00 – 09.30 vahel, rikkudes avalikku korda, tungis grupis koos J.L. , A.N. , M.P. , M.O. , M.N. , K.P. , K.K. Valga maakonnas, Otepää vallas, Pühajärve külas toimuva ürituse „Pühajärve jaanituli 2012“ territooriumil ja piiratud alal kallale avalikku korda ja tööülesandeid täitvatele turvafirma Real Security turvatöötajatele - A.T. , R.L. , J.L. , S.A. , A.P. ja D.K. , keda lõid käte ja jalgadega, ründasid turvatöötajaid klaaspudelite ja kividega, sõimasid turvatöötajaid ebatsensuursete sõnadega, tekitades sellega kannatanutele füüsilist valu ja tervisekahjustused ning rikkudes sellega nimetatud üritusel viibivate teiste isikute rahu. Samuti lõhkus M. P Pühajärve rannamaja lähedusse piirdeaia taha pargitud turvafirma Real Security sõiduauto Škoda Fabia reg nr XXX , millise kapotile viskas metallist piirdeaia, tekitades sellega turvafirmale Real Security varalist kahju summas 1399,49 eurot. Esialgu 23.06.2012 kella 6 paiku lõi A. N telkimisplatsil korrarikkumist lõpetama tulnud turvatöötajat R.L. rindu ja J.L. näkku ning siis ründas J. Lehiste turvatöötajat A.P. , millega rikkusid avalikku korda ja teiste telklaagris viibinud isikute rahu. Vahetult pärast A. N ja J. L turvaalale Pühajärve rannamaja juurde toimetamist, jätkates allumatut käitumist ja helistades sõpradele/tuttavatele, kutsudes teisi isikuid rannamaja juurde appi, suurendasid turvatöötajatele allumatuse õhkkonda, millele kaasnes avalikus kohas rannamaja lähedusse saabunud isikutepoolne turvatöötajate sõimamine, solvamine ja nende töö häirimine, turvatöötajate suunas kivide ning klaaspudelite loopimine, turvaalale omavoliline sisenemine, samuti mille käigus M. N ründas turvatöötaja S.A. selja tagant ja lõi turvatöötaja R.L. kehasse, K.P. lõi samuti S.A. , M.O. lõi A.P. ja R.L. olles eelnevalt koos praeguseks tuvastamata isikutega pildunud kive ja pudeleid turvatöötajate suunas, K. K kiskus kätest turvatöötajaid D.K. , S.A. ja ässitas teisi ründama turvatöötajaid ning lükkas turvajuht A. T, H.L sõimas ja solvas turvatöötajaid ning kinnipidamisel lõi jalaga näkku R.L. , M. P sõimas turvatöötajaid ja soovist takistada nende tööd viskas Pühajärve rannamaja lähedusse piirdeaia taha pargitud turvafirma Real Security sõiduauto Škoda Fabia reg nr XXX kapotile metallist piirdeaia. Oma tegevusega häiris H.L ka juhuslikult peoalal viibinud teiste isikute rahu. Süüdistusaktis oli H.L tegu kvalifitseeritud KarS § 263 p-de 1, 2, 4 järgi, s.o avaliku korra raske rikkumisena, mis on toime pandud vägivallaga, vastuhakkamisega avalikku korda kaitsvale isikule ja grupi poolt.
2.1.27.01.2015 kohtuistungil taotles Lõuna Ringkonnaprokuratuur süüdistuse muutmist H.L suhtes ning maakohus andis muudetud süüdistuses H.L määrusega kohtu alla süüdistatuna selles, et tema 23.06.2012 Valga maakonnas, Otepää vallas, Pühajärve külas toimuva ürituse „Pühajärve jaanituli 2012“ territooriumil ja piiratud alal kella 06.00-09.30 vahel toimunud massilise avaliku korra rikkumise ja tööülesandeid täitvate turvafirma Real Security turvatöötajate suhtes vägivalla tarvitamise, nende solvamises, nende suunas pudelite ja kividega ning muude esemetega loopimise ajal, nende piiratud territooriumile sisenemist keelavate seaduslike korralduste eiramise ajal ja muude Turvaseaduse §-s 32 sätestatud kohustuste täitmise ajal, osales samuti avaliku korra rikkumises, sisenes ebaseaduslikult rannahoone läheduses piiratud alale ja turvaalal lõi jalaga näkku teiste turvatöötajate A.T. , D.K. ja J.L. nähes tööülesandeid täitvat turvafirma töötajat R.L. , tekitades kannatanule füüsilist valu ja vigastuse huulele. Ehk H.L süüdistatakse avalikus kohas käitumise üldnõuete rikkumises, mis on seotud vägivallaga KarS § 263 lg 1 p 1 järgi.
3.Maakohus, kuulanud ära istungil süüdistatava, kannatanu ja tunnistajad, kohtueksperdi antud ütlused, samuti avaldanud ja uurinud menetlusosaliste taotluste alusel kriminaalasjas kogutud materjale, uurinud asitõendeid ning hinnanud neid kogumis oma siseveendumuse kohaselt, leidis, et süüdistatavale H.L-ile esitatud süüdistus KarS § 263 p 1 (alates 01.01.2015 KarS § 263 lg 1 p 1) järgi tuleb ümberkvalifitseerida süüdistuseks KarS § 121 (alates 01.01.2015 KarS § 121 lg 1) järgi. Maakohtu seisukohad on järgnevad.
3.1.Maakohus asus seisukohale, et H.L tuleb süüdi mõista KarS § 121 (alates 01.01.2015 KarS § 121 lg 1) järgi.
3.2.Maakohus leidis, et käesolevas kriminaalasjas ei ole tuvastatud ühtegi asjasse puutumatut isikut, kelle õigusrahu või turvalisust oleks H.L tegevus reaalselt häirinud avalikul üritusel „Pühajärve jaanituli 2012“ territooriumil ja piiratud alal kella 06.00-09.30 vahel. Kriminaalasjas ei ole vaidlust selle üle, et 22.06.2012 ja 23.06.2012 toimus Valga maakonnas, Otepää vallas, Pühajärve külas avalik üritus „Pühajärve jaanituli 2012“. H.L ja kannatanu R.L. viibisid 23.06.2012 toimuva ürituse „Pühajärve jaanituli 2012“ territooriumil ja piiratud alal kell 06.00-09.30. Kriminaalasjas on vaidlus selles, kas H.L osales süüdistuses nimetatud ajal ja kohas avaliku korra rikkumises, kui sisenes ebaseaduslikult rannahoone läheduses piiratud alale ja turvaalal, lõi jalaga näkku teiste turvatöötajate A.T. , D.K. ja J.L. nähes tööülesandeid täitvat turvafirma töötajat R.L. , tekitades kannatanule füüsilist valu ja vigastuse huulele. Esmalt maakohus analüüsis, kas süüdistatav rikkus avalikku korda KarS § 262 tähenduses ja kas süüdistatav pani toime talle inkrimineeritud kuriteo KarS § 263 lg 1 p 1 (kuni 31.12.2014 KarS § 263 p 1) alusel. Seejärel analüüsis maakohus, kas H.L-ile inkrimineeritav kuritegu kuulub ümberkvalifitseerimisele KarS § 121 järgi.
3.2.1.Riigikohus on otsuses nr 3-1-1-7-07 märkinud, et avaliku korra rikkumine KarS §-de 262 ja 263 mõttes eeldab obligatoorselt, et tegu oleks toime pandud avalikus kohas või et teo tagajärjel oleks rikutud väljaspool vahetut tegutsemiskohta viibivate isikute rahu või rikutud avalikku korda muul viisil. Seejuures loetakse avalikuks kohaks selline koht, kuhu on ligipääs ka kolmandatel isikutel, kes pole õiguserikkujaga isiklikult seotud. Avaliku korra all on kohtupraktikas mõistetud tavade, heade kommete, normide või reeglitega kinnistatud isikutevahelisi suhteid ühiskonnas, mis tagavad igaühe avaliku kindlustunde ja võimaluse realiseerida oma õigusi, vabadusi ja kohustusi. Samuti on kriminaalkolleegium märkinud, et teiste isikute rahu rikkumine eeldab personifitseeritud füüsilise isiku olemasolu, mistõttu selle all tuleb eelkõige mõista teiste isikute turvalisust, elu ja tervist ning rahu häirivat tegevust, samuti lugupidamatuse väljendamist teiste isikute suhtes, kui need teod ei moodusta eraldi süüteo koosseisu, nt lärmamine või muu müra tekitamine, ebasündsate väljendite kasutamine, teiste isikute tülitamine jms. Süüdlase tegevuse kvalifitseerimiseks avaliku korra rikkumisena tuleb lisaks peale selle, et süütegu pandi toime avalikus kohas, igal konkreetsel juhul tuvastada, millega objektiivselt avalikku korda rikuti. Riigikohtu kriminaalkolleegium on märkinud ka seda, et iga süütegu rikub avalikku õigusrahu ning pelgalt konstateering, et tegu toimus avalikus kohas, ei saa automaatselt kaasa tuua süüdlase käitumise kvalifitseerimist KarS § 263 järgi.
3.2.2.Sündmuskoha vaatlusprotokollist nähtub, et ürituse tarbeks on paigaldatud Pühajärve rannamaja lähedale metallaiad ja osa territooriumi on piiritletud ka kiletaoliste lintidega. Pühajärve rannamaja vasakule tiivaossa on püstitatud eraldatud osana nn turvaala. Turvaalas asus ka telk ning osa turvaaedu oli kile ja bambuskõrtega kaetud – seda on näha nii maakohtule esitatud Kanal 2 salvestisest ning tunnistajate A. T, T.T., D. D, A. N jt ütlustest. Interneti avalikelt lehtedelt http://www.party.ee/events/details/9372-pyhajarve-jaanituli-2012 nähtub, et tegemist oli avaliku üritusega, millest osavõtuks tuli üldjuhul soovijail lunastada sissepääsu võimaldav pilet. Seega oli maakohtu hinnangul tegu avaliku kohaga.
3.2.3.Kriminaalasja materjalidest nähtub, et turvajuhi A.T. ütlustega on leidnud tõendamist, et Real Security OÜ on turvateenuseid pakkuv ettevõte, millele on väljastatud ka vastav
tegevusluba, millest nähtuvad õigused tegutseda turvafirmana ning nad osutasidki 22.06 ja 23.06 avalikul üritusel „Pühajärve jaanituli 2012“ turvateenust. A.T. ütlusi kinnitab maakohtule esitatud tegevusluba nr 850, milline on väljastatud julgestuspolitsei direktori 03.07.2008 otsuse nr JP4.2-19.27/757 alusel OÜ-le Real Security 03.06.2008 kehtivusega kuni 14.08.2013 ning tegevusloa sisuks on korra tagamine üritusel või valveobjektil (kohtutoimik lk 10). Samuti on esitatud kohtule Real Security OÜ töötajate nimekiri 23.06.2012 seisuga. Ka kannatanu ja tunnistajatena üle kuulatud R.L. , D. K, J.L. , E. S kinnitasid maakohtule, et töötasid nimetatud ajal, s.o 22.06.2012-23.06.2012 OÜ-s Real Security turva- ja valvetöötajatena. Seega on R.L. , D. K, J.L. , E. S puhul tegu isikutega, kes täitsid 22.06.201223.06.2012 avalikul üritusel „Pühajärve jaanituli 2012“ ülesandeid, millised kaitsesid avalikku korda. Maakohtu hinnangul nii politseinike, turvatöötajate kui ka vetelpäästjate tööülesanneteks ongi avaliku korra kaitsmise raames muuhulgas ka konfliktsituatsioonide, ka vägivaldsete, lahendamine, mistõttu nimetatud ametite esindajad ei saa olla isikuteks, kelle avalikku õigusrahu oleks häiritud. Maakohus kuulas kohtuistungil üle süüdistatava sõpradest/tuttavatest tunnistajad A.A. , D.D., A.N. , A.V. , K.P. , J.A., M.N. , kuid nende ütlustest ei nähtu, et H.L egevus oleks nende avalikku õigusrahu rikkunud. Muid kõrvalisi isikuid, kelle rahu oleks H.L tegevus rikkunud, maakohus kohtumenetluse käigus ei tuvastanud. Seega kui H.L-ile süüksarvatud tegu – löömine – n-ö ära mõelda, siis H.L tegevust väärteona KarS § 262 järgi alles ei jäägi.
3.3.Maakohus tõi välja, et kuigi käesolevas kriminaalasjas ei tuvastatud ühtegi asjasse puutumatut isikut, kelle õigusrahu või turvalisust oleks H.L tegevus reaalselt häirinud avalikul üritusel, siis see ei too kaasa automaatselt H.L õigeksmõistmist, vaid tuleb hinnata, kas H.L tegevuses võivad olla mõne teise kuriteo tunnused. Maakohus tõi välja, et H.L tegevus võib olla kvalifitseeritav teo toimepanemise ajal kehtinud KarS § 121 järgi.
3.3.1.Süüdistuses heidab riik H.L-ile ette, et süüdistatav lõi R.L. jalaga. Tunnistaja A. A kinnitas kohtuistungil, et ta läks lihtsalt jalutama H.L ja K.P. ga, kuna hakkas igav ja jõuti Pühajärve randa. Tunnistaja kirjeldab, et tal oli seljas pruun nahktagi ja helesinised teksad. Tunnistaja väitel olid nad lihtsalt rannaala lähedal ning enamuse ajast oldi koos, H.L küll kõndis pisut eemale, kuid oli kogu aeg tunnistaja vaateväljas ning keegi kolmest turvaalale ei sisenenud. K.P. väidab oma ütlustes, et tema vaateväljas olid nii A.A. kui H.L, H.L ta turvaalal ei näinud. Tunnistaja A.A. kirjeldab oma ütlustes, et kui M.N. turvaalale sisenes ja seejärel ta M.N. karjatust kuulis, hüppas ta korraks üle järvepoolse aia. Seal oli telk või kate, tunnistaja vaatas, mis toimub – telgi taga oli M.N. pikali maas ja turvamees väänas teda. Turvamehed ründasid neid, tunnistaja jooksis minema ja kui selja taha vaatas, siis H.L pandi maha ja tõmmati turvaalale sisse. Seega on ilmselgelt juba nende ütluste põhjal tegelikult toimunuga võrreldes vastuolus tunnistaja A.A. ütlus, et keegi kolmest turvaalale ei sisenenud ja H.L oli kogu aeg tema vaateväljas, kuigi tunnistaja K.P. ise seletab, kuidas tema üle aia turvaalale sisenes. Ka möönab süüdistatav ise oma ütlustes, et ta võis turvaalale siseneda. Samuti ei vasta tegelikkuses toimunule ka K.P. ütlused – Kanal 2 videolõigust on näha, kuidas turvamehed jooksevad turvaalalt välja, üks turvameestest laseb gaasi H.L-ile jooksu pealt ning edasi joostakse järgi M.O. ale, kes pannakse pikali ja seejärel taritakse turvaalale. H.L keegi pikali ei pane, vaid ta talutatakse rahulikult kahe turvamehe vahel turvaalasse sisse. Seega tuleb tunnistaja A.A. ja K.P. ütlused lugeda ebausaldusväärseteks, kuna need on vastuolus nii omavahel kui ka tunnistajate D.K. , E. S ja J.L. ütlustega ning ka Kanal 2 videosalvestusega, mida maakohus istungil korduvalt vaatas.
3.3.2.Maakohus toob välja, et Kanal 2 videolõigust nähtub, kuidas H.L jalutab käed taskus turvaaia suunas, jõudes turvaaia lähedale. See videokaader kordub mitu korda saatelõigus, kuid katkeb alati ühe ja sama koha peal. Kannatanu R.L. e maakohtu istungil antud ütlustest nähtus, et tal on siiski olemas auto turvakaamera salvestus ja ta on selle valmis prokurörile andma ning prokurör esitas selle maakohtule KrMS § 297 alusel. Maakohtu hinnangul turvaauto pardakaamera salvestis on kohtukõlbulik tõend, vaatamata sellele, et teda ei võetud ära kohtueelsel uurimisel ühegi uurimistoimingu käigus. Kriminaaltoimiku materjalidest nähtub millal, kelle poolt ja kellelt turvakaamera salvestis välja nõuti, kuid Kanal 2 on teatanud, et musta materjali pole säilinud. Kohtueelne uurimine oli suunatud avaliku korra massilise, grupilise rikkumise uurimisele, mis ilmnes ka Kanal 2 saatelõigus kasutatud pardakaamera videolõikudes. Antud kriminaalasja kohtulik menetlus erineb aga oluliselt kohtueelsest menetlusest, kuna kohtuliku uurimise objektiks ja menetluse esemeks on üksnes H.L tegevus Pühajärve jaanitulel 23.06.2012 varahommikul. Maakohtul ei ole kahtlust selles, et tegemist ei ole Real Security turvaauto pardakaamera salvestisega – võrreldes seda Kanal 2 saates Reporter esitatud lõikudega, sama turvaauto pardakaamera salvestusega, on selge, et tegu on lõiguga, milline jääb Kanal 2 saatelõigus esimese A.T. intervjuu osale eelnenud ja järgnenud pardakaamera salvestise vahele. Kanal 2 saatelõigus katkeb turvakaamera salvestis kohas, kus H.L alustab käed taskus liikumist turvaaia suunas ning pärast A.T. ga intervjuukatket jätkub kohast, kus visatakse turvaaed turvaautole. R.L. e poolt prokurörile esitatud videosalvestis algab kohast, mil H.L alustab käed taskus liikumist turvaaia suunas ning lõppeb hetkel, mil visatakse aed turvaautole. Seetõttu ei nõustu maakohus kaitsja väitega, et turvaauto pardakaamera salvestis on kohtukõlbmatu tõend. Nimetatud turvaauto pardakaamera salvestisest on selgelt näha, et H.L siseneb turvaaia vahelt turvaalale, kaob pardakaamera vaateväljast ning umbes paarkümmend sekundit hiljem lahkub sealt tagasi turvaaia taha. Maakohus luges tõendatuks, et H.L sisenes turvaalale ning ta ei viibinud katkematult tunnistajate A.A. ja K.P. vaateväljas, mis omakorda tähendab, et H.L oli võimalus toime panna kuritegu, milles teda süüdistatakse.
3.3.3.Kannatanu R.L. on maakohtule ristküstluses kinnitanud, et kui ta pidas kinni tumeda jopega noormeest ning paigaldas talle sidemeid peale ning oli seetõttu põlvili maas, siis tundis lööki, valu näo piirkonnas. Kannatanu kirjeldab, et kaotas seetõttu hetkeks tasakaalu, vajus parema külje peale. Lööjaks osutus H.L. Jalalöögi tagajärjel oli kannatanul huul katki ja paistes. R.L. kinnitab, et tunneb H.L varasemalt, nad elasid kunagi ühes kandis Pärnus. R.L. e löömist H.L poolt kinnitab ka kannatanu/tunnistaja D. K, kelle ütlustest nähtub, et ta nägi R.L. e ründamist ajal, mil R.L. oli telgi ja puu vahelisel alal ning üritas kinni pidada koos ühe teise turvamehega ühte isikut. Tunnistaja nägi, kui R.L. löödi vasaku jalaga näo piirkonda hetkel, mil R.L. oli kummargil, poolpõlvili asendis ning ta tunneb ära lööjas kohtusaalis viibiva süüdistatava. Pärast löömist keeras süüdistatav ringi ja suundus tagasi värava suunas. Nimetatud ütlustega on kooskõlas ka tunnistaja J.L. ja E. S ütlused. Tunnistaja J.L. ütlustest nähtub, et ta pidas parajasti teda ennast selga ja näkku löönud M.N. koos R.L. ega kinni, kui märkas süüdistatav H.L hetkel, kui viimane lõi R.L. . Löömine toimus enne süüdistatavale gaasi laskmist. H.L löök tabas R.L. kuskile ülemisse pea-õla piirkonda. Tunnistaja tahtis koheselt H.L-ile järgi minna, aga M.N. , keda parasjagu kinni peeti, avaldas kõva vastupanu ja tunnistaja ei saanud kaasturvatöötajat üksi jätta. Tunnistaja E. S kinnitab, et H.L tungis kallale R.L. ele, kes üritas samal ajal kedagi kinni pidada, ning kallaletungi järel koheselt lahkus. Analoogsed, sisult ühtivaid ütlusi on andnud ka A. T, kes samuti nägi R.L. e löömist ning viitab kohtusaalis viibivale H.L-ile. Tunnistaja väitel lõi isik R.L. näo piirkonda jalaga sel ajal, kui R.L. pani käeraudu eelnevalt rünnanud isikule. A. T kinnitab, et pärast löömist isik koheselt lahkus alast ning turvameestel puudus võimalus tema kinnipidamiseks. Ka kõik eelnevalt nimetatud tunnistajad kinnitavad, et nad ei saanud koheselt H.L kinni pidada, kuna olid ametis teiste ründajate tegevuse takistamisega.
3.3.4.Maakohtu istungi käigus leidis tuvastamist, et isikuks, keda kannatanu R.L. koos teise turvamehega kinni pidas, osutus M.N. , kes oli enne kriminaalasjade eraldamist samuti antud kriminaalasjas süüdistatav. Maakohus kuulas kohtuistungil ära M.N. seletuse toimunu kohta. M.N. kinnitas, et kui ta turvaalasse sisenes turvameeste poolt antud loa peale, siis äkitsi peeti ta kinni, kinnipidajaks oli suurem turvamees R ja seejärel tuli veel kaks turvameest. M.N. nägu sai liivaga kokku ja lõpuks lasti talle pisargaasi ka veel ning seetõttu ta enam ei näinudki midagi, mis toimus. Seega ei lükka M.N. poolt antud seletused ümber R.L. e, D.K. , J.L. ütlusi, vaid hoopiski kinnitavad neid – kõik eelpool nimetatud isikud annavad ühetaolisi ütlusi selle kohta, kuidas ja kelle poolt toimus M.N. kinnipidamine. Ühtlasi järeldub M.N. ütlustest, et ta pisargaasi ja liiva tõttu oli kaotanud nägemise niivõrd, et ei näinud, kus, kas ja mida H.L tegi või ei teinud. Lisaks kinnitab eeltoodud ütlusi ka süüdistuses nimetatud avaliku ürituse ajal vetelpäästja kohuseid täitnud T.T. , kes asjasse puutumatu isikuna toimunud sündmusi pealt nägi. T.T. kinnitas samuti maakohtule, et ka tema nägi, kuidas süüdistatav kedagi turvatöötajatest lõi kuskil telgi läheduses, ta tunneb süüdistatava ära näojoonte järgi, kuigi soeng on süüdistataval erinev võrreldes kohtuistungi ajaga.
3.3.5.Maakohus analüüsinud kõiki eelnimetatud tõendeid kogumis, leidis, et kannatanu R.L. , tunnistajate D.K. , J.L. , E. S, M.N. ja T.T. i ütlused on usaldusväärsed, maakohtul puudub alus neis kahelda, kuna tõendeid, miks kõik nimetatud isikud, sh asjasse puutumatu isik T.T. , valetama peaksid, maakohtule esitatud pole. Sellised väited on alusetud ja tõendamata. Kannatanu ja nimetatud tunnistajad on andnud kogu sündmuse toimumise kohta ühetaolisi ütlusi, nad on kirjeldanud ühetaoliselt, kuidas sündmused alguse said, kuidas tungiti turvaalale ning korrarikkujad olid agressiivsed, loobiti turvaalale pudeleid, kive, prügikast ning turvaautole turvaaed. Ka sündmuskohale esimesena jõudnud politseiametniku M.U ütlused kinnitavad korrarikkujate agressiivsust. Ütlustest nähtub, et Pühajärve rannamaja juurde jõudes oli kuulda lärmi. Selgus, et turvaaedade juures lärmasid, sõimasid 20-30 inimest, samuti oli näha maas paar pudelit ja kive. Sõimati ja ähvardati turvamehi, lubati lahti saades arveid õiendada. Politseiametniku kohale jõudes enam territooriumile ei tungitud. Rannamaja kõrval oli turvaala, see oli ümbritsetud aedadega ja kaetud musta kilega ja seal oli 9-10 kinnipeetud noormeest. Tunnistaja M. U üritas aia taga lärmajatega kontakti saada, et laiali mindaks, kuid seda kuulda ei võetud, agressiivne sõim jätkus. Korrarikkujate agressiivsus ja erinevate esemetega loopimine, piiratud alale sisenemine on nähtav ka sellest vähesest videomaterjalist, mis maakohtule esitatud on. Ka politseinikest tunnistajad M.O. ja A.I. oma ütlustes viitavad, et kinnipeetud olid jätkuvalt agressiivselt meelestatud. Eeltoodu alusel luges maakohus tõendatuks, et H.L lõi jalaga kannatanu R.L. pea-õla piirkonda.
3.4.KarS § 121 koosseis on maakohtu hinnangul täidetud järgnevaga.
3.4.1.Süüdistatava tahtlust kannatanu löömisel vähemalt füüsilise valu tekitamiseks kinnitab tema objektiivne käitumine. Kannatanu R.L. ja tunnistajad D. K ja J.L. on andnud ühetaolisi ütlusi, et R.L. oli kummargil asendis, kui teda tabas H.L jalalöök. Jalalöök tabas kannatanut pea-õla piirkonda. Löögi tagajärjel kannatanu vajus ühele küljele ning huul sai viga ja paistetas üles. Tartu Ülikooli Kliinikum on 26.06.2012 väljastanud tööõnnetuse teatise R.L. e kohta ning sealt nähtub, et 25.06.2012 kell 16.30 on R.L. pöördunud arsti poole, kuna 23.06.2012 kella 6.00-7.00 vahel jaanitulel tööl olles seltskond ründas, viga sai parem säär, parem rindkere pool ja alahuul. Nimetatud akti kohaselt on tegu kerge kehavigastusega ning diagnoositud on parema sääre põrutus, alahuule haav ja parema rindkerepoole põrutus. Kuna maakohus pidas nii kannatanu kui ka tunnistajate J.L. ja D.K. ütlusi usaldusväärseteks, siis pole maakohtul põhjust pidada ka ütlusi vigastuse olemasolu osas ebausaldusväärseteks.
Ka kiirabitöötaja O.M., kes viibis väljakutsutud kiirabibrigaadiga sündmuskohal, kinnitab, et kõigil turvameestel olid näos hematoomid, olid saanud sinna lööke, kuid kiirabi abi ei vajatud. Maakohtu hinnangul pole midagi imelikku ka asjaolus, et tööõnnetus fikseeriti arsti juures alles 25.06.2012. Sündmus toimus tööajal jaanilaupäeva hommikul, tegemist oli laupäevaga, millele järgnes riiklik püha (ühtlasi ka pühapäev) ning 25.06.2012 oli esmaspäev. Pealegi ei kohusta töötervishoiu ja tööohutuse seadus pöörduma kergete kehavigastuste korral meditsiiniasutuse poole. Meditsiinilise tööõnnetuse teatisest nähtuvad arsti poolt fikseeritud vigastused on kooskõlas tunnistajate ja kannatanu enda seletusega – R.L. ründasid ka teised korrarikkujad, mistõttu on fikseeritud rohkem vigastusi, kui neid tekitas süüdistatav H.L. Eeltoodu alusel leidis maakohus, et tegemist oli sihipärase löögiga kannatanu suunas, mistõttu süüdistatav pidi vähemalt kaudse tahtluse tasandil võimalikuks pidama ja möönma, et tema poolt sooritatud löök kannatanu tabamisel põhjustab kannatanule valu ja võib tekitada ka vigastusi, eriti kui see oli suunatud elutähtsa ja õrna kehaosa, s.o pea suunas.
3.4.2.Maakohus ei nõustunud süüdistatava ja tema kaitsja väitega, et kui H.L varasemalt jalgpalli harrastanuna oleks tegelikult ka selliselt jalaga löönud, siis oleks kannatanu suisa hammasteta, vms raskete vigastustega. Maakohtu hinnangul ei pruugi ka alati jalaga lööma harjunud isiku löök erinevatel põhjustel õnnestuda – löök võib tabada löödavat erinevatel asjaoludel riivamisi, mistõttu enamik löögijõust jääb realiseerimata. Kannatanu ja tunnistajate D.K. , J.L. , E. S ja M.N. ütlustest nähtus, et R.L. ja J.L. tegelesid M.N. kinnipidamisega, seega olid nii R.L. e kui ka J.L. kehad liikumises, kui R.L. löök tabas. Samuti on leidnud tõendamist nii alkoholijoobe tuvastamise protokolliga kui ka süüdistava enda ütlustega, et 23.06.2012 südapäeva paiku Tartu Arestimajja jõudes mõõdeti alkoholijoobeks 0,33 mg/l kohta, s.o umbes 0,6 promilli veres. Eesti Haigekassa poolt avaldatu andmete kohaselt toimub kainenemine keskmiselt kiirusega 0,1 promilli tunnis. Seega 5-6 tundi varem võis H.L joove olla umbes 1-1,2 promilli ringis (s.o alkoholi 0,5 – 0,6 mg/l kohta väljahingatavas õhus). On üldteada, et alkohol mõjutab kõiki organismi funktsioone, tekib tajutav heaolutunne, väheneb reaktsiooni kiirus, suuremate koguste puhul võib olla häiritud koordinatsioon ja mälu. Seega ei ole võimatu, et just nii kehade liikuvuse kui ka alkoholijoobe tõttu võiski H.L löök R.L. tabada riivamisi, kuid põhjustas siiski valu ja vigastuse huulel.
4.Mõistetava karistuse osas märgib maakohus järgnevat.
4.1.Süüdistatava H.L käitumises puuduvad KarS § 58 nimetatud vastutust raskendavad asjaolud, samuti puuduvad KarS § 57 lg 1 nimetatud vastutust kergendavad asjaolud. KarS § 57 lg 2 lubab karistust kergendavate asjaoludena käsitleda ka muid asjaolusid ning just sellise vastutust kergendava asjaoluna saab maakohtu arvates arvestada, et sündmusest on möödunud pikk aeg – paari kuu pärast täitub sündmusest kolm aastat, millest ligi kaks kulus kohtueelsele uurimisele ja aasta kohtulikule menetlemisele. Samuti arvestas maakohus KarS § 57 lg 2 alusel kergendava asjaoluna, et H.L sai süüdistuse aluseks oleva sündmuse käigus viga.
4.2.Tunnistaja M. O ja A. I ütlustest nähtub, et nad olid sel päeval politseinikena teenistuses ning toimetasid turvatöötajate poolt kinni peetud isikud Tartusse arestimajja. Tartusse jõudes hakkasid isikud kaebama oma tervise üle ja seetõttu kutsuti kohale kiirabi ning H.L toimetati haiglasse, kuna käeluu oli katki. Mõlema tunnistaja ütlustest nähtub, et käevalu kurtis H.L alles Tartusse jõudes, Pühajärvel isikute politseibussidesse paigutamisel keegi midagi ei kurtnud. Ka kiirabitöötaja, tunnistaja O. M kinnitas, et kinnipeetavad vaadati tema poolt üle, vigastusi ei tuvastanud. Ka kiirabikaardile on märgitud, et kaklejad on väga agressiivse käitumise ja sõnavaraga, raskeid vigastusi kiirel esmasel vaatlusel ei tuvastata. Samas on näha Kanal 2 videolõigust, kuidas H.L liigub turvaaia poole käed taskus ning hilisemas lõigus talutatakse H.L kahe turvamehe vahel rahulikult turvaalasse. Nähtavad kaadrid annavad alust eeldada, et süüdistusaktis nimetatud ajal sündmuskohale saabudes oli H.L käsi terve. Ka tunnistajate A.A. , A. N, A. V, K.P. jt ütlustest ei nähtu, et H.L käsi oleks enne süüdistusaktis nimetatud sündmust viga saanud. Seega pidi M.
H.L käsi saama viga 23.06.2012 Pühajärvel süüdistusaktis nimetatud sündmuse toimumise ja Tartu Arestimajja toimetamise vahelisel ajal. Samas ei ilmnenud ka kohtumenetluse kestel, kus täpselt ja millistel asjaoludel H.L käsi viga sai. Toimunud kriminaalmenetluse raames viidi läbi ka H.L suhtes isiku kohtuarstlik ekspertiis. Ekspertiisiaktis nr 93/2012 on käsitletud SA Tartu Ülikooli Kliinikumi statsionaarset haiguslugu 20120623-238449/02-56-13161, millest nähtuvalt H.L viibis ravil traumatoloogia osakonnas 23.06.2012-29.06.2012 ning isik on väitnud nii politsei arestimajja saabunud kiirabile kui ka haiglasse jõudmisel, et tekkis konflikt turvameestega ja käed väänati selja taha ja selle käigus sai vasak käsi vigastada. 23.06.2012 on läbi viidud operatsioon ning kliiniline diagnoos on järgmine: XXXXXX. 09.11.2012 on toimunud radioloogi konsultatsioon ning selle arvamuse kohaselt on H.L-ile 23.06.2012 teostatud SA Tartu Ülikooli Kliinikumis vasaku õlavarreluu ja küünarliigese röntgenoloogilisel uuringul esineb värske vasaku õlavarreluu diafüüsi killunenud luufragmentide dislokatsiooniga murd keskmises kolmandikus. Muus osas luu patoloogilise muutusteta. Kirjeldatud õlavarreluu murru tekkemehhanism on traumaatiline ja tingitud suure energia pigem otsesest kui kaudsest mõjust (nt kukkumine/paiskumine vastu piiratud pinnaga tömpi eset või löök analoogse esemega, liiklusõnnetused vm). Arvestades kirjeldatud õlavarreluu murru morfoloogilisi iseärasusi, on äärmiselt vähetõenäoline, et sellise murru tekkemehhanismi võib seostada ülajäseme väänamisega. Ekspert eelandmete ja ekspertiisiks esitatud ravidokumentide alusel põhjendab, et H.L esinev kehavigastus – luumurd – on iseloomulik tömbile vägivallale ning on tõenäoline, et vigastus on saadud kukkumisel/paiskumisel vastu kõva tömpi piiratud pinnaga eset või löögist sarnase esemega. Kuna ülajäseme väänamise korral tekib tüüpiliselt spiraalmurd, siis on äärmiselt vähetõenäoline, et murd on tekkinud jäseme väänamisel. Radioloogi konsultatsioonil ning ekspertiisiks esitatud SA TÜK haigusloos pole radioloogid H.L vasakul ülajäsemel peale luumurru teisi vigastusi või anatoomilisi iseärasusi/tavaanatoomiast erinevusi kirjeldanud. Eeltoodu alusel on ekspert andnud arvamuse, et H.L on 23.06.2012 diagnoositud vasaku õlavarreluu diafüüsi killunenud murd pehmete kudede tursega samas piirkonnas, mille tüsistusena tekkis operatiivse ravi käigus kodarluunärvi vigastus (venitus). Tervisekahjustus/vigastus on saadud tömbi vägivalla toimel kukkumisel/paiskumisel vastu kõva tömpi piiratud pinnaga eset või löögist sarnase esemega. Vasaku õlavarreluu murd võib olla saadud määruses näidatud ajal – 23.06.2012. On äärmiselt vähetõenäoline, et õlavarreluu murd on saadud käe väänamise tagajärjel. Kannatanu vasakul õlavarreluul anatoomilisi iseärasusi kirjeldatud ei ole. H.L esinev tervisekahjustus ei ole eluohtlik ning tavalise kulu korral põhjustab pikaajalise tervisekahjustuse kestusega enam kui 4 nädalat, kuid mitte rohkem kui 4 kuud. Maakohus kuulas eksperdi üle ka kohtuistungil ning ekspert jäi ekspertiisiaktis toodu juurde.
4.3.Kohtumenetluse käigus tunnistaja A. N väitis, et nägi, kuidas turvamehed, eelkõige R.L. lõid H.L kinnipidamisel ja R.L. lõi jalaga H.L vastu käsivart nii, et kostus praksatus. Maakohus, analüüsides kõiki kogutud tõendeid, oli seisukohal, et nimetatud väited on paljasõnalised ning kantud soovist heita varju turvameestele, eelkõige kannatanule. Kohtuistungil ülekuulatud ekspert selgitas, et ta pole oma praktikas isiklikult kuulnud, kas sellise tugeva luu purunemine võiks olla kuuldav. Samuti ei nähtu juba käsitletud isiku kohtuarstlikus ekspertiisiaktis kajastatud SA Tartu Ülikooli statsionaarsest haigusloost, et H.L oleks nii kiirabi kui ka Tartu Ülikooli Kliinikumis tuvastatud üle keha muid korduvatele löömistele iseloomulikke vigastusi – naha punetust, hematoome, turseid jms. Objektiivse leiuna on märgitud üksnes vasema käe küünarvarre osas turse, valu, ei saa kätt liigutada ning et patsiendil on 0,33 promilline alkohoolne joove. Ka ei selgitanud süüdistatav H.L Tartus arestimajja saabunud kiirabile, et turvamehed oleks teda löönud ja käsi sai löömise tõttu vigastada, vaid ta seletas nii kiirabile kui ka haiglasse saabudes, et käsi sai viga vaid väänamise tagajärjel. Samuti ei ole maakohtu hinnangul eluliselt usutav, et sündmuse
raames, kus inimesed valjuhäälselt lärmavad, hõiguvad, sõimlevad, kus loobitakse kivide ja pudelitega, toimub massiline korrarikkumine, oleks selgelt kuuldav käeluu purunemise heli. Isegi kui möönda, et tunnistajad võisid praksuvat heli kuulda, pole selge, mis sellist heli tekitas – asub ju sündmuskoht Pühajärve pargis, suurte puude all, kus maas vedeleb kindlasti puuoksi, millele peale astumisel võibki kostuda oksa purunemise hääl. Lisaks ei kurtnud H.L ei sündmuspaigal viibinud kiirabile ega ka politseibussi paigutamisel ühelegi politseiametnikule, et tal käsi valutaks või et ta vabastataks käesidemetest. Samas kuulis tunnistaja A. I isikuid politseibussiga Tartusse transportides, et olukord bussis oli lärmakas, neil oli kitsas, bussi kõigutati, mõned paugud käisid ka. Sõit Pühajärvelt Tartusse oli ebameeldiv. Tegu on küll vastavalt nõuetele ehitatud politsei alarmsõidukiga ja niisama ohtu seal bussis ei teki, kui seal viibivad isikud iseendale seda ohtu ei tekita. Eeltoodu alusel asuski maakohus seisukohale, et ei ole võimalik kindlaks teha, millistel asjaoludel H.L käsi viga sai ning kas vigastuse tekitas H.L ise või tekitati turvameeste poolt või tekitati see talle kellegi kolmanda isiku poolt.
4.4.Süüdistatav H.L on varem kriminaalkorras karistamata, väärteokorras on teda karistatud ühel korral. Maakohus leidis, et kuna sündmusest on möödunud palju aega, süüdistatav sai ise viga, teda ei ole varem kriminaalkorras karistatud ning sündmusest möödunud pea 3 aasta jooksul pole isik toime pannud uusi kuritegusid, siis süüdistatavat H.L tuleb KarS § 121 järgi kvalifitseeritava kuriteo eest karistada kergeima võimaliku karistusega, s.o rahalise karistusega. Vangistuse, ka tingimusliku mõistmine, ei ole isikut ning toimepandud teo asjaolusid arvestades (massiline korrarikkumine avaliku ürituse territooriumil) otstarbekas ja õiglane. Arvestades, et tegu ei toonud kaasa kannatanule rasket tervisekahjustust, siis maakohus leidis, et H.L-ile karistuseks mõistetav rahaline karistus võib jääda sanktsiooni keskmisest määrast (265 päevamäära) oluliselt madalamaks ning maakohus piirdus karistusega 100 päevamäära ulatuses. H.L päevasissetuleku suurus oli 2012. aastal 7,27 eurot. Seega rahaline karistus mõisteti 727 eurot. Arvestades süüdlase isikut, leidis maakohus, et H.L saab mõjutada ilma karistust reaalset kohaldamata, st otstarbekas on kohaldada tingimisi mõistetavat karistust ning katseaja pikkuseks määrata 2 aastat. Süüdistatava lepingulise kaitsja apellatsioon ja prokuröri vastus apellatsioonile
5.Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni süüdistatav H.L kokkuleppel kaitsja vandeadvokaat P. Järve, kes taotleb Tartu Maakohtu 01.04.2015 otsuse tühistamist, uue otsuse tegemist, ning H.L õigeksmõistmist ja menetluskulude jätmist täies ulatuses riigi kanda. Lisaks taotletakse apellatsioonis prokuratuuri kohustamist algatama ja menetlema kriminaalasja H.L-ile tekitatud kehavigastuse faktis. Apellatsioon on kokkuvõtlikult järgnev.
5.1.Apellant leiab, et maakohus on oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 p 3 tähenduses, kuna kohtuotsus ei ole põhjendatud KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes ja kohtulikul arutamisel on rikutud ausa ja õiglase kohtumenetluse põhimõtet KrMS § 339 lg 1 p 12 alusel. Lisaks toob apellant välja, et kohtumenetluses uuritud tõenditega ei ole leidnud tõendamist, et H.L oleks kuriteo toime pannud. Apellatsiooni keskseks teemaks on turvaauto pardakaamera salvestis, mis kaitsja hinnangul on lubamatu tõend ja tunnistajate ütlused on ebausaldusväärsed.
5.2.Apellatsioonis tuuakse välja, et nimetatud pardakaamera salvestis ei tõenda H.L poolt kuriteo toimepanemist, vaid pigem vastupidi. Samuti leiab kaitsja apellatsioonis, et turvatöötajate ütlused ei ole usaldusväärsed ning ei saagi olla, sest nad on põhjustanud tahtlikult H.L-ile raske kehavigastuse. Salvestiselt on näha, et süüdistatav oli käitumiselt tagasihoidlik, passiivne, rahumeelselt käis ringi, käed olid taskus ning ta ei loobi esemeid.
Samal ajal on agressiivselt meelestatud mitu teist isikut, kuid H.L ei räägi kellegagi, ei sõima kedagi. Lisaks märgib apellant, et ei ole eluliselt usutav ega loogiline, et sellele videolõigule pidi turvameeste ütluste kohaselt eelnema sisenemine turvaalale ja R.L. e löömine. Arvesse võttes aega, mille vältel H.L viibis turvaalal ning tema käitumist, ei ole põhjendatav, et ta pani toime temale etteheidetava kuriteo. Lisaks on H.L suhtes eiratud kõiki mõistlikkuse printsiipe: talle lasti pipragaasi silma, tekitades tundideks valu, kus ta ei suutnud tajuda ümbritsevat, ta löödi näoli maha liiva sisse, teda peksti jalgadega, löödi kahest kohast puruks õlavarreluu, seoti käed selja taga tripiga ning kinnitati tundideks murtud käeluuga metallposti külge. Seejuures ei antud tema palvetele vaatamata meditsiinilist abi. Selline jõu kasutamine ei ole proportsionaalne ega õigustatud.
5.3.Kaitsja ei nõustu maakohtu seisukohaga, millega loeti tunnistajate A.A. ja K.P. ütlused ebausaldusväärseks. Maakohu väide, et H.L ei viibinud katkematult tunnistajate A.A. ja K.P. vaateväljas, on oletuslik ja tõenditele mittetuginev. Maakohus on lugenud usaldusväärseks turvameeste ja tunnistaja T.T. i ütlused. Kaitsja toob välja, et asjaolud viitavad, et turvamehed on kokkuleppeliselt andnud tõele mittevastavaid ütlusi selle kohta, et nad nägid pealt, kuidas H.L lõi jalaga R.L. . Apellant leiab, et need ütlused on ebausaldusväärsed, kuna neil on väga palju põhjuseid ebaõigete ütluste andmiseks H.L vastu ja nad kasutasid seda võimalust kuni selleni, et vahetult kohtusaali ukse juures õpetasid tunnistajaid välja, kuidas anda ütlusi nende kasuks. Kaitsja esitas maakohtule sellekohase seisukoha, mis on jäänud tähelepanuta. Ei ole eluliselt usutav, et kui turvamehed jälgisid väidetavat rünnakut, siis ei astunud nad samme kolleegi ründaja koheseks kinnivõtmiseks, olles ise vahetult R.L. e juures. Kui rünnak oleks tõesti aset leidnud, siis oleks järgnenud teiste turvameeste vahele astumine. Vahele astumise võimatuse väitmine on apellatsiooni kohaselt vajalik, et välistada turvameeste vastutust füüsilise jõu põhjendamatu kasutamise eest.
5.4.Apellatsioonis märgitakse, et kui turvameestel ei oleks põhjust kõnes oleva sündmuse tegeliku käigu varjamiseks, oleks esitatud õigeaegselt ja tervikuna turvaauto pardakaamera videosalvestis. Seda terviklikku salvestist ei ole esitatud käesoleva ajani. Ehk seda on varjatud ning ainsaks selgituseks on, et terviklik video paljastaks sündmuste tegeliku käigu ning tõendaks turvameeste poolt toime pandud rikkumisi. Lisaks märgib apellant, kuna H.L operatsioonijärgne käsi rippus nädal aega peale jaanituld kaelas, siis on alusetu R.L. e väide, et H.L olevat olnud nädal peale jaanituld Pärnu ööklubis, kus viimasel ei olnud käel mingit sidet.
5.5.Apellatsioonis tuuakse välja kannatanute/tunnistajate ütlustes esinevad konkreetsed vastuolud. Kõrvutades erinevate tunnistajate ütlusi omavahel, ilmneb kaitsja hinnangul, et turvaalal oli mitmeid inimesi, kellel oli võimalus R.L. e löömiseks. H.L sisenes turvaalale rahumeelselt uudishimust ja turvatöötajad hindasid olukorda valesti. Lisaks on maakohtu otsuses mitmeid põhjendamata väiteid, hinnanguid ja vastuolusid. Maakohus osundab kiirabitöötaja ütlustele, et kinnipeetavad vaadati üle ning vigastusi ei tuvastatud, kuid asjas on kogutud tõendeid, et reaalset kontrolli tervisliku seisundi kohta ei toimunud. Apellandi hinnangul on maakohtu käsitlus vastuoluline seoses väitega, et ei ole usutav, et kui H.L tegeleb jalgpalliga, siis kui ta oleks kannatanut jalaga löönud, siis oleks kannatanul rasked vigastused. Seejuures on maakohus jätnud põhistamata, miks ei olnud H.L õlevarreluu murru põhjustajaks R.L. . Maakohtu järeldused H.L vigastuse osas sunnivad apellatsioonis välja toodu kohaselt väitma, et maakohtu otsuses puuduvad olukorra süvaanalüüs, tõendite kõrvutamine ja objektiivne hindamine.
5.6.Apellandi hinnangul puuduvad H.L poolt kuriteo toimepanemist kinnitavad tõendid ning kriminaalasjas esinevad kõrvaldamata kahtlused, mis tuleb KrMS § 7 lg-s 3 sätestatud põhimõtte kohaselt tõlgendada süüdistatava kasuks. Kuna maakohus on rikkunud tõendite hindamise ja kohtuotsuse põhistamise nõudeid, samuti PS § 22 ja KrMS § 7 tulenevat põhimõtteid, siis on tegemist KrMS § 339 lg 1 p-st 7 ja lg-st 2 tulenevate rikkumistega. Kaitsja
toob välja, et videosalvestise vastuvõtmine ja lubatavaks tõendiks tunnistamine ei ole kooskõlas KrMS § 297 ja § 2861 sätestatuga. Maakohus jättis arvestamata kaitsja vastuväited ning rikkus sellega ausa ja õiglase kohtumenetluse põhimõtet. Prokuratuur on taotlenud salvestise kui tõendi vastuvõtmist hilinemisega ning ei ole põhjendatud täiendavate tõendite kogumise vajadus ja miks seda ei ole taotletud varem. H.L esitas prokuratuurile avalduse temale turvatöötaja poolt tekitatud vigastuste osas vastavate isikute vastutusele võtmiseks. Avalduse alusel jäeti menetlus alustamata ning märgiti, et kõik asjaolud leiavad juba alustatud menetluse raames käsitlemist. Reaalsuses aga takistati prokuröri kui kaitsja tegevust H.L tervisliku seisundi kohta tõendite esitamisel, kuna leiti, et menetletakse hoopis H.L väidetavat süütegu.
6.Ringkonnaprokurör esitas vastuväited süüdistatava kaitsja apellatsioonile. Vastuväidetes leiab prokurör, et maakohtu otsus tuleb jätta muutmata. Vastupidiselt kaitsjale leiab prokurör, et kriminaalasjas ei ole kõrvaldamata kahtlusi H.L süüs. Asjaolu, et kaitsja ei nõustu maakohtu põhistustega, ei tähenda, et kohtuotsuses puuduksid põhjendused. Samuti leiab prokurör, et maakohtu otsuses on põhjalikult käsitletud põhjust, miks on R.L. e poolt esitatud pardakaamera salvestuse lõik sobiv tõend. Maakohtu otsus on jälgitav ja põhjendatud. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused
7.Ringkonnakohtu istungil jäid nii süüdistatav kui ka kaitsja esitatud apellatsiooni juurde. Prokurör vaidles apellatsioonile vastu ja jäi esitatud vastuväidete juurde ning palus maakohtu otsus jätta muutmata.
8.Ringkonnakohus, olles tutvunud kriminaalasjaga ja uurinud kriminaalasjas kogutud tõendeid ja kohtuistungite protokolle, sealhulgas maakohtu otsust, apellatsiooni ning vaadanud kriminaalasjas olevaid videosalvestisi, leiab, et maakohtu otsus tuleb jätta muutmata ning apellatsioon rahuldamata.
8.1.Kehtiva kriminaalmenetlusõiguse kohaselt lasub tõendite esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul. Kuigi kriminaalasja arutamisel apellatsiooni korras on ringkonnakohus KrMS § 15 lg 1 ja § 335 lg 1 kohaselt õigustatud tõendeid uurima ja hindama põhimõtteliselt samas mahus kui maakohus, lubab KrMS § 15 lg 2 ringkonnakohtul erinevalt maakohtust oma lahendi rajada ka üksnes maakohtus uuritud ja teise astme kohtumenetluses avaldatud tõenditele (RKKKo nr 3-1-1-48-11). Menetlusõigusest tulenevalt märgib ringkonnakohus, et apellatsioonimenetlus ei ole sama asja teistkordne käsitlemine teises kohtukoosseisus, vaid eelkõige esimese astme kohtu tegevuse kontrollimine apellatsiooni piires (RKKKm nr 3-1-1-115-04). Seega ei pea ringkonnakohus oma otsuses andma vastuseid kõigile apellatsioonis toodud väidetele, millele maakohtu otsuses on ammendavalt ja põhistatult vastatud ning millega ringkonnakohus nõustub (RKKKo-d nr 31-1-23-11, p 18; nr 3-1-1-92-11). KrMS § 331 lg 2 kohaselt arutab ringkonnakohus kriminaalasja apellatsiooni piires ja ringkonnakohtu pädevuses on lahendada kriminaalasju üksnes siis, kui kohtumenetluse pool on seda apellatsioonis taotlenud (RKKKo nr 3-1-1-54-12). KrMS § 331 lg-tes 2 ja 4 sätestatud ringkonnakohtu pädevuse piirang on oluline süüdistatava kaitseõiguse tagamise seisukohalt, sest süüdistatavalt ei saa eeldada valmisolekut süüdistuse oponeerimiseks apellatsioonis vaidlustamata küsimustes (RKKKo nr 3-1-1-31-11).
8.2.Ringkonnakohus peab vajalikuks märkida järgnevat. KarS § 5 lg 1 kohaselt mõistetakse karistus teo toimepanemise ajal kehtinud seaduse järgi. KarS § 5 lg 2 sätestab sellest erandi, mille kohaselt seadusel, mis välistab teo karistatavuse, kergendab
karistust või muul viisil leevendab isiku olukorda, on tagasiulatuv jõud isiku suhtes, keda ei ole selle teo eest jõustunud otsusega karistatud. Prokurör esitas 27.01.2015 taotluse süüdistuse muutmiseks seoses 01.01.2015 jõustunud KarS - i muudatustega ning täpsustas, et H.L on süüdistatav KarS § 263 lg 1 p 1 järgi. Maakohus tegi 27.01.2015 muudetud süüdistuse osas uue kohtu alla andmise määruse (köide 2, lk 114). Küll on siinjuures oluline ka, et maakohus mõistis H.L süüdi KarS § 121 järgi, mille koosseis on samuti alates 01.01.2015 muutunud. KarS § 121 on kehtiva seaduse kohaselt kolmelõikeline, sisaldades endas füüsilise isiku vastutust (lg 1), füüsilise isiku vastutust raskendavatel asjaoludel (lg 2) ja juriidilise isiku vastutust (lg 3). H.L tegevus ei sisalda koosseisulisi raskendavaid asjaolusid, vaid mahuks hetkel kehtiva seaduse kohaselt KarS § 121 lg 1 alla. Samuti on muutunud KarS § 121 sanktsioonimäär. Kui varasemalt nägi see karistusena ette rahalist karistust või kuni kolmeaastast vangistust, siis hetkel kehtiv regulatsioon on seadnud sanktsioonimääraks rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistuse. Kuna H.L-ile maakohtu poolt mõistetud sanktsioon mahub mõlema sätte alla ning teo toimepanemise aja seisuga kehtiv KarS § 121 ei ole isiku olukorda raskendav ning nimetatud koosseis on reguleeritud ka hetkel kehtivas seaduses, siis tuleb lähtuda teo toimepanemise ajal kehtinud kehalise väärkohtlemise regulatsioonist.
9.Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et kuigi H.L-ile on esitatud süüdistus avaliku korra raskes rikkumises KarS § 263 lg 1 p 1 järgi (süüdistust muudeti 27.01.2015), ei ole nimetatud sätte koosseis täidetud. Nimetatud asjaolule ei vaidle vastu ka kaitsja. Maakohus on põhjalikult käsitlenud, miks ei ole tegemist avaliku korra rikkumisega ja ei ole tegemist KarS § 262 olukorraga ning süüdistuses kirjeldatud teo puhul ei ole H.L tegevus avalikku õigusrahu rikkunud ning ringkonnakohus, nõustudes maakohtuga, ei pea siinjuures vajalikuks kõike eelnevat üle korrata ja märgib järgnevat.
9.1.KrMS § 268 lg-s 1 sätestatu kohaselt üldjuhul toimub kriminaalasja kohtulik arutamine süüdistatava suhtes ainult süüdistusakti järgi. Maakohus tuvastas, et H.L oma tegevusega ei täida süüdistusaktis KarS § 263 lg 1 p-s 1 sätestatud kuriteokoosseisu. Kohtu pädevus teole karistusõigusliku hinnangu andmisel ei piirdu üksnes selle kontrollimisega, kas tegu vastab süüdistusaktis märgitud karistusseaduse sättele, vaid hõlmab ka kohtu aktiivset rolli materiaalõigusliku olukorra väljaselgitamisel (RKKKo nr 3-1-1-46-08, p 37). See tähendab, et juhtudel, mil kohus loeb kohtuliku arutamise tulemina välistatuks süüdistatava süüditunnistamise talle süüdistusakti järgi inkrimineeritud karistusseaduse sätte järgi, ei saa automaatselt järgneda süüdistatava õigeksmõistmist. Enne õigeksmõistva otsuse tegemist peab kohus omal algatusel kontrollima, kas süüdistatava tegu vastab mõnele muule karistusseaduse normile, mille järgi oleks see tegu võimalik KrMS § 268 lg-s 8 sätestatud korras ümber kvalifitseerida. Juhul, kui kohus kaalub süüdistuses kirjeldatud faktilistele asjaoludele süüdistuses märgitust oluliselt erineva õigusliku hinnangu andmist, tuleb süüdistatavale tagada tõhus võimalus end sellise õiguskäsitluse vastu kaitsta. (RKKKo-d nr 3-1-1-60-12, nr 3-1-1112-12). Nimetatud põhimõttest on lähtunud ka maakohus, kes tuvastades, et H.L puhul puuduvad KarS § 263 koosseisu täitmiseks vajalikud asjaolud, ei mõistnud süüdistatavat lihtsalt õigeks, vaid analüüsis tegevust teise karistusseadustiku normi järgi. Ringkonnakohus leiab samuti, et maakohus on käitunud õigesti.
9.2.Käesolevas kriminaalasjas ei ole vaidlust selle üle, et 22.06.2012-23.06.2012 toimus Pühajärve külas, Otepää vallas, Valga maakonnas üritus „Pühajärve jaanituli 2012“, kus viibisid 23.06.2012 ka H.L, R.L. , A. T, D. K ja J.L. . Samuti ei ole vaidlust selle üle, et ürituse tarbeks oli paigaldatud Pühajärve rannamaja lähedale metallaiad ja osa territooriumi oli piiritletud kiletaoliste lintidega turvaala eesmärgil. Kriminaalasja materjalidega on leidnud
kinnitust ka, et üritusel osutas turvateenust Real Security OÜ, kelle töötajate nimekirja kuulusid ka R.L. , D. K, J.L. ja E. S (kd 2, lk 10-13). Viimatinimetatud olid üritusel turvamehed, kes tagasid üritusel korda.
9.3.Kriminaalasjas on keskseteks küsimusteks turvafirma auto pardakaamera salvestise kasutamine kui lubatav tõend ning tunnistajate ütluste usaldusväärsus. Kriminaalasjas ei ole keskseks probleemiks, kas kannatanu tekitas süüdistatavale kehalisi vigastusi, kuna käesolev süüdistus on esitatud seoses H.L poolt R.L. ele tekitatud vigastustega, mitte vastupidi. Seejuures on kaitsja oma apellatsioonis keskendunud just viimasele.
10.Kaitsja on apellatsioonis seisukohal, et kohtumenetluses uuritud tõenditega ei ole leidnud tõendamist H.L poolt kuriteo toimepanemine. Maakohus ei ole kohtuotsust põhistanud, rikkudes sellega kriminaalmenetlusõigust KrMS § 338 p 3 mõttes, mis on viinud KrMS § 339 lg 1 p 7 ja KrMS § 339 lg 2 rikkumisteni. Samuti on maakohus kaitsja hinnangul rikkunud KrMS § 339 lg 1 p 12, s.o kohtulikul arutamisel on rikutud ausa ja õiglase kohtumenetluse põhimõtet, kasutades kohtuotsuse põhistamisel lubamatut tõendit – turvaauto pardakaamera salvestist.
10.1.Esmalt peab ringkonnakohus vajalikuks korrata, et kohtuotsuses toodud põhistustega mittenõustumine ei ole samastatav põhistuste puudumisega KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes (RKKKm nr 3-1-1-139-05). Selguse mõttes on vajalik juhtida tähelepanu kohtupraktikale seoses põhistamiskohustuse rikkumisega. Üldjuhul on kohtuotsuse põhistamise kohustuse rikkumine käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes. KrMS § 339 lg 1 p 7 järgi tuleb kvalifitseerida üksnes kohtuotsuse põhistamise kohustuse kõige ulatuslikumad rikkumised, mis on käsitatavad KrMS § 339 lg 1 p-s 7 otsesõnu nimetatud kohtuotsuses "põhjenduse puudumisena". Seejuures tuleb silmas pidada, et seadus räägib "põhjenduse" kui terviku, mitte üksikute "põhjenduste" puudumisest. Kohtuotsuses põhjenduse puudumisega on tegemist eeskätt siis, kui kohus jätab seadusliku aluseta kohtuotsuse põhiosa tervikuna või siis mõne süüdistatava või kuriteo osas üldse koostamata (RKKKo nr 3-1-1-163-14). Ringkonnakohtu hinnangul ei ole käesoleval juhul võimalik rääkida ei üksikute põhistuste ega üldiselt maakohtu otsuse põhjendamata jätmisest. Maakohus on selgelt ja üheselt välja toonud, millised tõendid on lubatavad, millised tunnistajate ütlused tuleb lugeda usaldusväärseteks, milliseid mitte. Otsus on põhjendatud ning jälgitav on maakohtu siseveendumuse kujunemine. Asjaolu, et kaitsja ei nõustu maakohtu esitatud põhistustega, ei ole veel aluseks maakohtu otsuse tühistamiseks.
11.Ringkonnakohus annab esmalt hinnangu turvaauto pardakaamera salvestisele.
11.1.Maakohtu istungil esitas prokurör KrMS § 297 alusel täiendava tõendina turvaauto pardakaamera salvestise. Esimese astme kohus võttis selle vastu klausliga, et KrMS § 3051 lg 3 kohaselt otsustatakse tõendi lubatavuse üle kohtuotsuse tegemisel. Kohtuotsuses asus maakohus seisukohale, et tegemist on lubatava tõendiga, vaatamata sellele, et seda ei võetud ära kohtueelsel uurimisel ühegi uurimistoimingu käigus. Kaitsja leiab apellatsioonis, et salvestis ei tõenda H.L pool kuriteo toimepanemist. Kaitsja on seisukohal, et lubamatu tõendi vastuvõtmine ja kasutamine on viinud KrMS § 339 lg 1 p 12 rikkumiseni.
11.2.KrMS § 297 lg 1 kohaselt võib kohus pärast kohtumenetluse poolte esitatud tõendite uurimise lõpetamist kohtumenetluse poole taotlusel või omal algatusel määrata täiendavate tõendite kogumise. Kohtumenetluse pool, s.o prokurör, taotles täiendava tõendina turvaauto pardakaamera salvestise tõendina juurdevõtmist. KrMS § 297 lg 2 eeldab, et nimetatud taotlus on põhjendatud ning seetõttu on riikliku süüdistuse esindaja välja toonud, et kuna kriminaalasja kohtumenetlus erineb suuresti kohtueelsest menetlusest, ei olnud tulenevalt menetletavast asjast varasemalt vajalik nimetatud tõendi esitamine. Maakohus asus seisukohale, et puudub põhjus
kahelda video päritolus, kuna nimetatud salvestis on asetatav seosesse Kanal 2 saates Reporter esitatuga. Kaitsja väide, nagu oleks tegemist lubamatu tõendiga, ei ole millelegi asjakohasele toetuv ning on puhtalt põhjendatav kaitsetaktikaga.
11.2.1.Kaitsja leiab, et tegemist on suvalise osaga terviksalvestisest ning selle kasutamine ei ole lubatav. Ringkonnakohus sarnaselt maakohtuga sellega ei nõustu. KrMS § 296 lg 3 kohaselt kui kohus võtab KrMS § 293 lõikes 1 nimetatud tõendi vastu, siis loeb tõendi esitanud kohtumenetluse pool selle tervikuna või osaliselt ette või avaldab muul viisil, arvestades konkreetse tõendi olemust ning selle kasutamise eesmärki. Nimetatud säte lubab tõendit esitada ja avaldada ka osaliselt. Kuna käesoleval hetkel ei taotlenud maakohtu istungil keegi üksnes terviksalvestise vastuvõtmist tõendina, jäädes äraootavale seisukohale, siis oli maakohus õigustatud võtma vastu esitatud turvaauto pardakaamera salvestise selles osas nagu prokurör selle esitas. Vastupidiselt kaitsjale leiab ringkonnakohus, et tegemist ei ole väga lühikese videokatkega, vaid videole salvestatu annab selgelt kirjelduse osaliselt toimunud sündmusest, mis haakub Kanal 2 saates Reporter esitatud videokatketega. Kohtumenetlust alustati 8 süüdistatavaga, kes anti kohtu alla 23.05.2014 süüdistuses KarS § 263 p-de 1, 2, 4 järgi. Reaalselt sisulise arutamiseni jõudis üksnes üks süüdistatav – H.L. Seega arvestades kohtueelse uurimise ja kohtumenetluses ilmnenud erisusi ning võimalust esitada tõendeid ka osaliselt, ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et tegemist on kriminaalasjas lubatava tõendiga. Seetõttu puudub alus rääkida ka kaitsja poolt viidatud KrMS § 339 lg 1 p 12 rikkumisest.
11.2.2.Erialakirjanduses /
on asutud seisukohale, et KrMS § 339 lg 1 p-s 12 reguleeritud kriminaalmenetluse oluline rikkumine, kui kohtulikul arutamisel on rikutud ausa ja õiglase kohtumenetluse põhimõtet, tuleneb EIÕK artiklist 6, millele lisandub üldine kriminaalasja kohtuliku arutamise ausus ja õiglus. Seejuures hõlmab artikkel 6 KrMS § 339 lg 1 p-de 1, 2, 3, 7, 9 ning muud EIÕK art-st 6 tulenevad ausa kohtumenetluse põhimõttega hõlmatud õiguste rikkumised võivad moodustada KrMS § 339 lg 1 p 12 ette nähtud kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise. Kaitsja on siinjuures viidanud üksnes üldiselt ausa ja õiglase kohtumenetluse põhimõttele, märkides muuhulgas, et on rikutud kaitseõigust. Ringkonnakohus viimasega ei nõustu, sest kaitsjal oli võimalik esitada maakohtu istungil oma vastuväited seoses tõendi lubatavusega ning tal oli võimalus salvestisega tutvuda. Asjaolu, et kaitsja ei nõustu maakohtu põhjendustega salvestise kui lubatava tõendi kohta, ei too veel endaga kaasa maakohtu poolt tehtud otsustuse lubamatust. Mis puudutab H.L-ile lühikese maa pealt pipragaasi silmalaskmist, siis tuleb vastuseks kaitsjale märkida, et tegemist on erandliku olukorraga, mis tavaolukorras on taunitav. Arvestades, et süüdistatav oli vahetult rünnanud kannatanut, teiste kriminaalasjas olnud süüdistatavate käitumine oli muutunud ohtlikuks ning turvameeste lähenemisel panid süüdistatavad jooksu, oli väheses koosseisus turvameeste poolt äkiline reageerimine põhjendatud, sealjuures ka pipragaasi nii lähedalt pihustamine esmapilgul justkui ohutule süüdistatavale. Tegemist oli ühe vähestest võimalustest tõrjumaks võimalikku eesseisvat rünnakut, lähtudes vahetult turvaalal toimunust.
11.3.H.L-ile esitatud süüdistuses on välja toodud, et süüdistatav sisenes ebaseaduslikult rannahoone läheduses piiratud alale. Seega on alusetu kaitsja väide, et prokuröri poolt esitatud tõend ei kinnita H.L poolt kuriteo toimepanemist. Vastupidi, kuna sündmuste käigu osaks on ka ebaseaduslik sisenemine rannahoone läheduses asuvale piiratud alale ja turvaalale, siis nimetatud salvestiselt on näha H.L vastav käitumine. Ringkonnakohus, vaadanud maakohtule esitatud turvaauto pardakaamera salvestist, tuvastas, et H.L siseneb metallaiaga piiratud turvaalale, mille vahetus läheduses asub ka turvaauto, salvestise umbes 16. sekundil ning väljub piiratud alalt umbes 41. sekundil. Salvestis tõendab, et H.L viibis piiratud alal ning turvatöötajatest kannatanute ning tunnistajate ütluste kohaselt oli nimetatud
alale sisenemine keelatud. Samuti vastates kannatanu küsimusele, kas ta sisene sinna alasse, vastas süüdistatav . Seega tunnistab ka H.L ise, et viibis keelatud alal. Seejuures pardakaamera vaateväljast eemal viibimise aeg on piisav kannatanu löömiseks.
11.4.Ringkonnakohtul puudub samuti põhjus kahelda salvestise autentsuses, sest nagu maakohus on öelnud, asetub pardakaamera salvestis täpselt Kanal 2 saates Reporter esitatud esimese saatelõigus A.T. intervjuu osale eelnenud ja järgnenud pardakaamera salvestise vahele. R.L. e poolt prokurörile esitatud salvestis katab selle osa, mis on Reporteri saates esitatud lõigust kõrvale jäetud. Pardakaamera salvestisest (ilma Reporteri saateosata) on näha sündmuste käik, seega ei nõustu ka ringkonnakohus kaitsjaga, et tegemist oleks lubamatu tõendiga, mis ei tõenda süüdistatava süüd.
12.Ringkonnakohus ei nõustu kaitsjaga, et apellatsioonis nimetatud tunnistajate ütlused on ebausaldusväärsed ning tuleb jätta arvestamata. Kohtukolleegiumi hinnangul on tunnistajate ütluste mitteusaldusväärsuse rõhutamine üksnes kaitsja kaitsetaktika ja selline seisukoht ei haaku teiste asjas kogutud ning uuritud tõenditega. Kaitsja seab sisuliselt kahtluse alla nii kannatanu R.L. e, turvameeste, vetelpäästja, politseitöötajate kui kiirabitöötaja ütlused ning peab usaldusväärseks üksnes süüdistatava ja tema sõprade/tuttavate ütlusi. Kaitsja hinnangul on palju põhjuseid, miks turvamehed on teadvalt kasutanud võimalust anda süüdistatava suhtes ebaõigeid ütlusi. Ringkonnakohus selliste väidetega ei nõustu ning märgib järgnevat.
12.1.Vastupidiselt kaitsjale leiab kohtukolleegium, et on eluliselt usutav, et 23.06.2012 sündmused olid oma mastaapsuselt ka turvameeste jaoks mitte igapäevane olukord seoses tööga ning sellele viitab oma ütlustes ka A. T (köide 2, lk 52). Nimetatud seisukohale lisab kaalukust ka tõsiasi, et kõigi korrarikkujate jaoks ei jätkunud turvameestel käeraudu, vaid need tuli asendada plastikust trippidega. Kuna turvamehed olid vähemuses võrreldes korrarikkujatega, kes tuli kinni pidada, siis vastupidiselt kaitsjale leiab ringkonnakohus, et teistel turvatöötajatel puudus võimalus minna appi R.L. ele, kui teda lõi H.L ning süüdistatava tegevusele reageeriti operatiivselt mõningase hilinemisega. R.L. e löömist pealt näinud turvatöötajate ütlustest tuleneb, et H.L ei olnud võimalik R.L. e löömise järel kohe kinni pidada, sest turvatöötajad tegelesid teiste ründajate kinnipidamisega ning kaastöötajatele ei olnud võimalik appi minna (kd 2, lk-d 13, 22, 31). Ei ole ka eluliselt usutav, et teised turvatöötajad seisid kõrval ja vaatasid lihtsalt pealt, kuidas H.L lõi R.L. ning ootasid omakorda, kuidas süüdistatav lahkub piiratud alalt ja tormasid seejärel süüdistatavat tabama.
12.2.Ringkonnakohus on seisukohal, et turvameestest tunnistajatel puudub põhjus anda alusetult süüstavaid ütlusi H.L suhtes põhjendusega, et välistada turvameeste poolt füüsilise jõu põhjendamatu kasutamine, mis tõi kaasa kaitsja hinnangul H.L-ile kehavigastusi. Maakohus on põhjalikult analüüsinud ja ringkonnakohus nõustub sellega, et ei ole tõendatud, et H.L kehavigastus oleksid tekitatud arutluse all oleva sündmuse käigus just kannatanu või teiste turvameeste poolt. Tõendatud on üksnes asjaolu, et vigastuste tekkimise aeg võis jääda 23.06.2012 kuupäeva sisse – see on H.L kinnipidamisest kuni arestimajja toimetamise vahele, kuid ei ole tõendatud, et see vigastus tekitati süüdistatavale kinnipidamisel ning kriminaalasjas puuduvad tõendid, mis sellele ka kaudselt viitaks. Ka ekspertiisiaktist nr 93 (köide 2, lk 101-104) tuleneb, et vasaku õlavarreluu murd võis olla saadud määruses näidatud ajal, s.o 23.06.2012, kuid on äärmiselt vähetõenäoline, et see murd on saadud käe väänamise tagajärjel, kuna H.L anatoomilisi iseärasusi kirjeldatud ei ole. Ekspertiisiaktist tuleneb, et H.L väitis kiirabile, et turvamees olevat väänanud kätt, käed väänati selja taha (köide 2, lk 102). Ekspertiisiakti kohaselt (köide 2, lk 103) vasaku õlavarre diafüüs ehk killustunud murd oli saadud kukkumisel/paiskumisel vastu kõva tömbi piiratud
pinnaga eset või löögist sarnase esemega. Kuna ülajäseme väänamise korral tekib tüüpiliselt spiraalmurd, siis on äärmiselt vähetõenäoline, et murd on tekkinud jäseme väänamisel. Ka ei tulene kiirabi töötaja ütlustest, et ta oleks nimetatud vigastuse tuvastanud kellelgi, keda ta sündmuskohal üle vaatas ning selle kohta ei kaevanud ka keegi. Põhiline, mida tollel ajal kiirabitöötaja ütluste kohaselt väideti oli järgnev: „
“(köide 2, lk 116 pöördel). Kaitsja väide, et R.L. e ütlused on kõik valed seoses H.L nägemisega nädal peale jaanituld, ei mõjuta H.L-ile süüks arvatud kuritegu ega R.L. e ütluste usaldusväärsust. Ekspertiisiga on tuvastatud, et H.L esinesid vigastused ning süüdistatav ei eita, et ta viibis ajaliselt hiljem üritusel Pärnu rannas (köide 2, lk 159), kuid nimetatud asjaolu ei lükka ümber ega kinnita, kas H.L lõi kannatanut ning kas ta osales 23.06.2012 toimunud kuritegelikul sündmusel. Kaitsja leiab, et turvameestest tunnistajate ütluste hindamisel on maakohus oma järeldustes ütlused kontekstist välja kiskunud ning tõlgendatud neid süüdistatavale ebasoodsalt, arvestamata muude kriminaalasjas kogutud tõenditega. Ringkonnakohus ei leia, et käesoleval juhul esineb alus kahelda turvatöötajate ütlustes, mis langevad omavahel kokku olulisemas ning on kooskõlas muude tõenditega. Samuti ei nõustu kohtukolleegium, et turvamehed oleksid valesti hinnanud olukorda, kui isikud sisenesid turvaalale. Arvestades Pühajärve jaanitule mastaapi ja isikuid, kes olid juba kinni peetud ning kes olid ähvardavaks ohuks veel väljaspool, siis ei saa väita, et kõik turvaalale sisenejaid ei olnud vägivallatsejad. On ilmselge, et kui teatud turvaala on piiratud aiaga, siis on selle eesmärgiks takistada suvaliste inimeste liikumine sellele alale ja sellel alal. Ringkonnakohtu jaoks pole asjakohane kaitsja mõttekäik sellest, et kõigil turvatöötajatel olid näos hematoomid, kuid turvatöötajaid ei pidanud justkui kohapeal H.L R.L. löönuks isikuks, vaid selline käsitlus tekkis alles pärast H.L vigastuste teadasaamist, vältimaks kaasneda võivaid ebameeldivad tagajärgi turvafirma jaoks. Maakohus on põhjalikult käsitlenud, miks kannatanu fikseeris oma vigastused hilisemalt ning ringkonnakohus nõustub nendega. Väide, et H.L on löönud R.L. , on tõendatud lisaks R.L. e ütlustele tunnistajate D.K. , J.L. , E. S ja T.T. i ütlustega, milliseid maakohus on analüüsinud. Seega puudub põhjus arvata, et kannatanu löömine süüdistatava poolt on väljamõeldud.
12.3.KrMS § 268 lg 1 kohaselt toimub kriminaalasja kohtulik arutamine süüdistatava suhtes ainult süüdistusakti järgi. Seega on juba maakohus istungitel juhtinud põhjendatult kaitsja tähelepanu asjaoludele, et viimane väljub süüdistuse piiridest, keskendudes üksnes H.L-ile tekitatud vigastustele. Kohtul puudub igasugune huvi eelistada ühte kohtumenetluse poolt teisele. Kaitsja tõstatas ka kriminaalasja uurimise põhjalikkuse probleemi. Ringkonnakohus peab siinjuures vajalikuks rõhutada, et KrMS § 30 lg 1 kohaselt juhib kohtueelset menetlust prokuratuur, tagades selle seaduslikkuse ja tulemuslikkuse ning esindab riiklikku süüdistust kohtus. Kohus seejuures annab üksnes hinnangu esitatud tõendite pinnalt, kas süüdistus on põhjendatud või mitte. Kohtul puudub pädevus ette kirjutada, mida prokuratuur või kohtueelsed menetlejad oleksid võinud või pidanud tegema kohtueelses uurimises. Lisaks juhib ringkonnakohus kaitsja tähelepanu asjaolule, et kohus ei saa kohustada prokuratuuri kriminaalmenetlust alustama ja menetlema. KrMS § 193 kohaselt alustab kriminaalmenetlust uurimisasutus või prokuratuur. KrMS § 194 alusel võib kohus vajadusel
esitada KrMS § 195 sätestatud kuriteoteate. Kohtukolleegiumi hinnangul käesoleval juhul selliseid aluseid ei esine, mis tingiks kohtu poolt kuriteoteate esitamise.
12.4.Ringkonnakohtu hinnangul on süüdistatavaga koos olnud isikute ütlused erinevad võrreldes teiste turvameeste, kannatanu, politseitöötaja ja vetelpäästja ütlustega. Kuna kohus hindab KrMS § 61 lg 2 kohaselt tõendeid kogumis oma siseveendumuse kohaselt, siis arvestades esinevaid vastuolusid, leiab ringkonnakohus sarnaselt maakohtuga, et tunnistajate A.A. ja K.P. ütlused ei ole usaldusväärsed ning on antud eesmärgiga kaitsta oma süüdistatavast sõpra. Ka turvaauto pardakaamera salvestisest tulenevalt on näha tunnistajate A.A. ja K.P. ütluste ebausaldusväärsus, et süüdistatav viibis kogu sündmuste käigu nende vaateväljas. Kaitsja seisukoht, et Reporteri videost on näha, et A.A. käib kogu aeg H.L järgi, on nähtav üksnes televisioonis esitatud salvestiselt. Tõendeid hinnatakse aga kogumis ning täiendava tõendina esitatud turvaauto pardakaamera salvestiselt on näha, et A.A. ei saanud terve sündmuste käigu jooksul näha H.L tegevust, arvestades süüdistatava sisenemist turvaalale.
12.5.A.A. ja K.P. ütlused ühtivad H.L ütlustega, mida samuti ei saa pidada usaldusväärseteks. Prokuröri poolt esitatud pardakaamera salvestis ilmestab oluliselt ka H.L maakohtu istungil antud ütlusi, mille kohaselt süüdistatav korduvalt väidab, et tema ei näinud, kuidas loobiti pudeleid ja kive (köide 3, lk-d 158 pöördel, 159 pöördel, 169). Pardakaamera salvestiselt on aga selgelt näha, kuidas süüdistatav asub positsioonil, kus ta näeb, kuidas visatakse piiratud ala suunas nii kivi kui ka pudel (salvestis 00.45-00.55). H.L järgib nimetatud esemete teekonda. Samuti tuleneb Reporteris avaldatud videost, et H.L nägi, kuidas visati piiratud ala suunas ka prügikast (maakohtule esitatud Reporteri videosalvestis 00.55-00.58).
13.Ringkonnakohus nõustub üldjoontes maakohtuga H.L-ile mõistetud karistuse osas, kuid peab vajalikuks märkida järgnevat. Teise astme kohus nõustub maakohtuga, et puudub vajadus karistada süüdistatavat reaalse vangistusega ning karistuse eesmärke on võimalik saavutada ka üksnes tingimisi mõistetava karistusega. Maakohus on karistuse mõistmisel välja toonud, et ei esine karistust raskendavaid asjaolusid KarS § 58 mõttes ega karistust kergendavaid asjaolusid KarS § 57 lg 1 mõttes. Seejuures asub esimese astme kohus seisukohale, et KarS § 57 lg 2 mõttes on karistust kergendavateks asjaoludeks, et H.L on süüdistuse aluseks oleva sündmuse käigus viga saanud ning sündmusest on möödunud pikk aeg.
13.1.KarS § 57 lg 2 kohaselt karistuse kohaldamisel võib arvestada ka KarS § 57 lõikes 1 loetlemata asjaolusid. Kohus peab täpselt asjaolu kirjeldama ja põhistama, miks ta loeb vastavat asjaolu karistust kergendavaks. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga selles osas, et karistust kergendava asjaoluna KarS § 57 lg 2 mõttes tuleb arvestada, et sündmusest on möödunud pikk aeg. Tegu ise oli toime pandud 23.06.2012, süüdistatav anti kohtu alla 23.05.2014 (parandatud süüdistuse osas 27.01.2015), maakohtu lahend tehti 01.04.2015. Kohtukolleegium leiab, et tegemist on karistust kergendava asjaoluga, sest kriminaalasja kohtueelne uurimine ja kohtumenetlus on kestnud võrreldes samasuguste teiste asjadega oluliselt kauem.
13.2.Ringkonnakohtule jääb arusaamatuks, miks on maakohus käsitlenud KarS § 57 lg 2 mõttes H.L karistust kergendava asjaoluna süüdistatava väidetavat viga saamist süüdistuse aluseks oleva sündmuse käigus. Seejuures on maakohus ise asunud seisukohale, et ei ole tõendatud, et R.L. oleks süüdistatavale kehavigastusi tekitanud või et seda oleks teinud keegi teine sündmusega seotud isik. Esimese astme kohtu seisukoht on siinjuures vastuoluline. Maakohus on põhjalikult analüüsinud H.L esinevaid vigastusi, selle ravi ning
tekkemehhanisme ning vaatamata tehtud järeldusele, et ei ole võimalik tuvastada, kuidas ja kelle läbi süüdistataval käsi vigastada sai, on tegemist süüdistatava karistust kergendava asjaoluga. Maakohus tuvastas üksnes, et H.L käsi pidi viga saama 23.06.2012 Pühajärvel jaanitule toimumise ja Tartu Arestimajja toimetamise vahel. Kuna aga puuduvad piisavad tõendid järeldamaks, et vigastused tekitati süüdistatavale turvameeste poolt kinnipidamisel, siis ei ole ringkonnakohtu hinnangul võimalik arvestada ka H.L vigastusi kui süüdistatava olukorda kergendavat asjaolu. Ka tunnistaja T.T. on maakohtu istungil vastanud maakohtu küsimusele, et kas tunnistaja kinnitab, et kui politsei hakkas isikuid autosse paigutama, siis keegi ei kurtunud vigastuste, hädade üle (köide 2, lk 68) järgmist: „
“. Ringkonnakohus ei väida siinjuures, et selline tegevus on omistatav H.L-ile, kuid peab antud ütlusi vajalikuks, et ilmestada asetleidnud sündmuste üldist õhkkonda. Vaatamata sellele, et üks karistust kergendav asjaolu on ära langenud, ei muuda ringkonnakohus süüdistatava karistust. Samuti on teise astme kohus seotud süüdistatava olukorra raskendamise keeluga, mistõttu tuleb jätta H.L-ile mõistetud karistus muutmata.
14.Süüdistatav H.L kokkuleppel kaitsja vandeadvokaat P. Järve esitas tasutaotluse summas 6800 eurot. Taotluse kohaselt sisaldab see kaitsja tasu kohtueelsel uurimisel ja maakohtus 5100 euro ulatuses ning arvet nr 42, mis sisaldab koostatud apellatsiooni ja kaitset ringkonnakohtu istungil summas 1700 eurot. Ringkonnakohus teeb KrMS § 337 lg 1 p-s 1 märgitud lahendi, siis KrMS § 185 lg 2 alusel jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kelle huvides on apellatsioon esitatud, s.o menetluskulud jäävad H.L kanda. Kuna maakohus tegi samuti süüdimõistva otsuse, siis ka maakohtus valitud kaitsjaga tekkinud kaitsekulud jäävad süüdistatava kanda. Maakohtu menetluses väljamõistetud menetluskulud jäävad ringkonnakohtus muutmata.
15.Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 jätab ringkonnakohus Tartu Maakohtu 01.04.2015 kohtuotsuse muutmata ning süüdistatav H.L kaitsja vandeadvokaat P. Järve apellatsiooni rahuldamata.
Tiit Lõhmus
Paavo Randma
Maarika Kuusk
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.