Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis
3-1-1-56-15 19. juuni 2015 Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Eerik Kergandberg ja Saale Laos Kohtuasi Kriminaalasi Tannar Touarti süüdistuses KarS § 184 lg 1 järgi Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu 2. veebruari 2015. a otsus kriminaalasjas nr 1-14-8641 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Tannar Touarti kaitsja vandeadvokaat Teet Veer, kassatsioon Teised kassatsioonimenetluse Põhja Ringkonnaprokuratuur, ringkonnaprokurör Leelet pooled Kivioja Asja läbivaatamise kuupäev ja 20. mai 2015, kirjalik menetlus viis
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Harju Maakohtu 11. detsembri 2014. a ja Tallinna Ringkonnakohtu 2. veebruari 2015. a otsus Tannar Touarti süüditunnistamises KarS § 184 lg 1 järgi.
2.Mõista Tannar Touart süüdistuses KarS § 184 lg 1 järgi õigeks.
3.Kassatsioon rahuldada.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Harju Maakohtu 11. detsembri 2014. a otsusega mõisteti Tannar Touart süüdi karistusseadustiku (KarS) § 184 lg 1 järgi ja teda karistati 1-aastase vangistusega. KarS § 73 alusel jättis maakohus karistuse täitmisele pööramata tingimusel, et T. Touart ei pane 3 aasta pikkuse katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu.
1.1.T. Touart mõisteti süüdi suures koguses narkootilise aine ebaseaduslikus omandamises ja valdamises. Ta omandas kohtueelse menetlusega täpselt tuvastamata kohas, isikult ja ajal, kuid enne
3.märtsi 2014 kella 03.03 tetrahüdrokannabinooli (THC) sisaldavaid kanepiõisikuid (marihuaanat) massiga 0,12 grammi ning 25,8 grammi puhast GHB-d sisaldavat vedelikku. Nimetatud narkootilisi aineid hoidis T. Touart ebaseaduslikult enda juures kuni 3. märtsini 2014 kella 03.03-ni, mil ta Tallinnas aadressil Xxxx-Xxxxx XX kinni peeti ja narkootilised ained temalt ära võeti.
1.2.T. Touarti kaitsja avaldas maakohtus, et T. Touarti süüdimõistmine on ne bis in idem-põhimõttest tulenevalt välistatud. Seda põhjusel, et T. Touartit oli eelnevalt kohtuvälise menetleja 15. mai 2014. a otsusega väärteoasjas nr 2316,14,002211 narkootiliste ja psühhotroopsete ainete ning nende lähteainete seaduse (NPALS) § 151 lg 1 alusel juba karistatud narkootilise ja psühhotroopsete aine ebaseadusliku käitlemise eest väikeses koguses. Kaitsja hinnangul on väärteo- ja kriminaalmenetluse
esemeks sisuliselt samad elulised asjaolud.
1.3.Maakohus leidis, et väärteomenetluses ei karistatud T. Touartit sama teo eest. Kriminaalmenetluses süüdistatakse T. Touartit suure koguse narkootilise aine ebaseaduslikus omandamises ja valdamises. Väärteomenetluses tehtud otsusega on aga T. Touartit karistatud üksnes narkootilise või psühhotroopse aine ebaseadusliku tarvitamise eest. Narkootilise aine omamise eest T. Touartit väärteo korras karistatud ei ole. Kohus märkis, et narkootilise aine tarvitamise eest ongi võimalik karistada ainult NPALS § 151 järgi, kuna suurt kogust ei ole ühel isikul üldjuhul võimalik tarvitada – NPALS § 3 lg 3 kohaselt on suur narkootilise või psühhotroopse aine, taime või seene kogus, millest piisab narkojoobe tekitamiseks vähemalt kümnele inimesele.
1.4.T. Touart on väärteo korras karistamata marihuaana ja GHB ebaseadusliku omandamise ning valdamise eest ja talle ei ole kriminaalmenetluses esitatud narkootilise aine eelneva tarvitamise süüdistust. Maakohtu hinnangul ei tule narkootilise aine tarvitamist, omandamist ja valdamist käsitada ühtse teona. Narkootilise aine tarvitamise puhul ei ole tegemist omandamise või valdamisega kaasneva passiivse käitumisaktiga. Narkootilise aine tarvitamine eeldab lisaks aine omandamisele ja valdamisele veel eraldi aktiivset käitumist – isik peab narkootilist ainet ise enda organismi viima. Samas ei eelda narkootilise aine tarvitamine alati selle eelnevat omandamist või valdamist näiteks juhtudel, kui kolmas isik pakub narkootilist ainet. Maakohtu hinnangul tugineb tema seisukoht Riigikohtu lahendile kohtuasjas nr 3-1-1-88-02.
2.Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni T. Touarti kaitsja vandeadvokaat Teet Veer, kes taotles maakohtu otsuse tühistamist ja T. Touarti KarS § 184 lg 1 järgi õigeksmõistmist. Kaitsja argumenteeris oma taotlust järgmiselt.
2.1.Jõustunud otsusega väärteoasjas nr 2316,14,002211 on T. Touartit karistatud NPALS § 151 lg 1 alusel narkootilise või psühhotroopse aine ebaseadusliku käitlemise eest väikeses koguses. Väärteoasja otsusest nähtuvalt ei ole kohtuväline menetleja sõnaselgelt väljendunud, et T. Touartit karistatakse vaid narkootilise aine väikeses koguses tarvitamise eest. Karistatava teona kirjeldatakse üldsõnaliselt narkootilise aine käitlemist väikeses koguses. Isegi juhul, kui T. Touartit oleks karistatud vaid narkootilise aine väikeses koguses tarvitamise eest, on teda juba karistatud narkootilise aine käitlemise eest, kuna NPALS § 2 p 3 kohaselt loetakse käitlemiseks muu hulgas ka tarbimist. Riigikohus on kriminaalasjades nr 3-1-1-4-04 ja 3-1-1-17-13 märkinud, et teoühtsuse põhimõttest tulenevalt ei või isikut iga narkootilise aine käitlemise osateo eest eraldi karistada.
2.2.Kuigi Riigikohus on kriminaalasjas nr 3-1-1-88-02 käsitanud eraldiseisvate tegudena ühelt poolt omandamist ja hoidmist ja teiselt poolt tarvitamist, on Riigikohtu praktika kohaselt ühe teoga teoühtsuse mõttes tegemist siis, kui mitu olemuselt sarnast ja sama õigushüve ründavat käitumisakti on kantud ühisest tahtlusest ning need on ajalis-ruumilise läheduse tõttu üksteisega sellisel määral seotud, et kogu käitumine on kolmanda isiku jaoks objektiivselt vaadeldav ühtse teona. Seetõttu tulebki narkootilise aine omandamist, hoidmist ja tarbimist käsitada ühe teona. T. Touart omandas ja hoidis narkootilist ainet tarbimise eesmärgil, narkootilise aine muu käitlemine vaid kaasnes tarbimisega. Tuvastatud asjaolude kohaselt leidsid omandamine, hoidmine ja tarbimine aset 2‒3 tunni
jooksul ja seda ka ruumilises mõttes piiratud territooriumil Tallinna vanalinnas. Kõigi tegudega rünnati sama õigushüve, milleks nii NPALS § 151 lg 1 kui ka KarS § 184 lg 1 puhul on rahvatervis.
2.3.Maakohtu otsuses väidetakse, et NPALS § 3 lg 3 kohaselt on suur narkootilise või psühhotroopse aine, taime või seene kogus, millest piisab narkojoobe tekitamiseks vähemalt kümnele inimesele. Seetõttu ei ole võimalik isikut võtta vastutusele KarS § 184 lg 1 järgi suures koguses narkootilise aine tarvitamise ees. Isikut on võimalik narkootilise aine tarvitamise eest karistada üksnes NPALS § 151 järgi. Kohus ei põhjenda, millel ülaltoodud seisukoht põhineb, mistõttu ei ole kohtu arutluskäik jälgitav. Kaitsja on seisukohal, et KarS § 184 lg-s 1 sätestatud "muu ebaseadusliku käitlemisena" on käsitatav igasugune käitlemistegu, sh tarbimine. Kui isik on näiteks omandanud ja hoiab suurt kogust narkootilist ainet ning on tarbinud ja tarbib seda regulaarselt, siis on õiguslikult lubamatu olukord, kui lisaks kriminaalkaristusele aine omandamise ja hoidmise eest karistatakse teda ka väärteomenetluses sellise aine tarbimise eest.
3.Tallinna Ringkonnakohus jättis 2. veebruari 2015. a otsusega maakohtu otsuse muutmata. Kohtu põhjendused on järgmised.
3.1.Kuigi väärteomenetluses tehtud otsuses ja kriminaalmenetluses esitatud süüdistuses seisneb T. Touarti tegu narkootilise aine käitlemises, ei kattu erinevate menetluste ulatus. Väärteoasja otsusega karistati T. Touartit selle eest, et ta "eelnevalt", s.o enne seda, kui politseiametnikud ta kinni pidasid, tarvitas narkootilist ainet. Kriminaalkorras süüdistatakse T. Touartit sama marihuaana ja GHB koguse käitlemises, s.o omandamises ja valdamises, mis kinnipidamisel tema juurest leiti. Seega ei hõlma kriminaalmenetluses esitatud süüdistus narkootilise aine selle osa käitlemist, mille T. Touart oli kinnipidamise hetkeks ära tarvitanud. Väärteomenetluses tehtud otsusega ei ole T. Touartit karistatud selle eest, et ta ebaseaduslikult omandas ja valdas 0,12 grammi marihuaanat ning 62,89 grammi 41% GHB-sisaldusega vedelikku. Väärteo kirjelduses on märgitud: "Isik oli eelnevalt tarvitanud ja omas ebaseaduslikult narkootilist või psühhotroopset ainet väikeses koguses." Edasisest põhjendusest nähtub aga, et väärteoasja otsusega karistatakse T. Touartit üksnes narkootilise aine (tetrahüdrokannabinool ja GHB) tarvitamise eest ilma arsti ettekirjutuseta. Selles otsuses on selgitatud, et väärteo kirjelduses sisaldunud narkootilise aine ebaseadusliku omamise osas menetlus lõpetati teos kuriteotunnuste ilmnemisel VTMS § 29 lg 1 p 4 alusel. Nimelt selgus ekspertiisi tulemusena, et T. Touarti valdusest leitud narkootilised ained moodustasid suure koguse.
3.2.T. Touarti valdusest leitud GHB ja marihuaana kogust ning ära tarvitatud GHB-d ja marihuaanat ei saa käsitada ühtse tervikuna. Aine tarvitamist mitte ainult tohtis, vaid tuligi käsitada eraldiseisva teona. Õige on maakohtu seisukoht, et narkootilise aine tarvitamise ja selle suure koguse omandamise, valdamise vmt käitlemise puhul ei saa rääkida teoühtsusest põhjusel, et narkootilise aine tarvitamine on alati karistatav NPALS § 151 lg 1 alusel, mitte aga KarS § 184 lg 1 alusel. NPALS § 151 lg 1 räägib narkootilise või psühhotroopse aine kogusest üksnes selle aine ebaseadusliku valmistamise, omandamise või valdamise puhul. Seevastu narkootilise või psühhotroopse aine tarvitamise puhul kogust kindlaks määratud ei ole.
3.3.KarS § 184 lg 1 ei anna narkootilise või psühhotroopse aine käitlemistegude ammendavat loetelu ning NPALS § 2 p 3 nimetab ühe käitlemisviisina ka tarvitamist. Sellest võib esmapilgul jääda mulje, et narkootilise aine tarvitamine on karistatav ka KarS § 184 lg 1 järgi tingimusel, et narkootilise aine kogus on suur. Kuivõrd aga NPALS § 151 lg 1 nimetab koosseisupärase teona konkreetselt narkootilise aine tarvitamist ega sea seejuures vastutust sõltuvusse aine kogusest, on see erinorm KarS § 184 suhtes. Riigikohus on korduvalt analoogsetes olukordades, kus mingi tegu on hõlmatud kuriteokoosseisu üldisema kirjeldusega, kuid mida kirjeldab täpsemalt väärteokoosseis, asunud seisukohale, et erinormina tuleb kohaldada väärteokoosseisu (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 2. juuni 2011. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-28-11, p 13 jj ning 12. juuni 2012. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-52-12, p 13).
KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
4.Kassatsioonis taotleb kaitsja vandeadvokaat T. Veer maa- ja ringkonnakohtu otsuse tühistamist ning T. Touarti õigeksmõistmist.
4.1.KarS § 184 lg-s 1 olid võimalikud käitlemisteod enne 1. jaanuari 2015 esitatud avatud kataloogina. Alates 1. jaanuarist 2015 kasutatakse normi dispositsioonis vaid üldist väljendit "ebaseaduslik käitlemine". Käitlemine on defineeritud NPALS § 2 p-s 3: narkootiliste või psühhotroopsete ainete või lähteainete omamine, valdamine, vahendamine, tarbimine jne. Eeltoodust nähtuvalt sisaldab narkootilise aine käitlemise mõiste ka narkootilise aine tarbimist. Kuivõrd T. Touartit on väärteomenetluses juba karistatud narkootilise aine käitlemise eest, siis tema karistamine narkootilise aine käitlemise eest kriminaalkorras on KarS § 2 lg-s 3 sätestatud ne bis in idem-põhimõtte oluline rikkumine.
4.2.Käesoleval juhul on T. Touarti ühtsest, terviklikust käitumisaktist (süüteost) rebitud välja üks narkootilise aine käitlemise akt ning määratud talle selle eest karistus väärteomenetluses, kuigi see karistus oleks pidanud neelduma võimalikus kriminaalkaristuses. Kaitsja hinnangul oleks T. Touarti suhtes alustatud väärteomenetlus tulnud teos kuriteotunnuste ilmnemisel lõpetada kogu ulatuses, mitte osaliselt. Kuivõrd väärteomenetlust jätkati ja T. Touartile määrati karistus, ei ole T. Touarti kriminaalkorras karistamine enam õiguspärane.
4.3.Kui isik on omandanud ja valdab suurt kogust narkootilist ainet ning on tarbinud ja tarbib seda regulaarselt, siis õiguslikult on lubamatu olukord, kui isikut karistatakse lisaks kriminaalkaristusele aine omandamise ja hoidmise eest ka väärteo korras sama aine tarbimise eest. KarS § 3 lg 5 sätestab, et kui isik paneb toime teo, mis vastab väärteo- ja kuriteokoosseisule, karistatakse isikut üksnes kuriteo eest. Kui kuriteo eest karistust ei mõisteta, võib isikut karistada väärteo eest.
5.Prokurör asus kassatsioonivastuses seisukohale, et süüdimõistvat kohtuotsust tehes ei ole ebaõigesti
kohaldatud
materiaalõigust
ega
rikutud
kriminaalmenetlusõigust.
Tallinna
Ringkonnakohus on otsuses piisava põhjalikkusega analüüsinud kõiki kaitsja kassatsioonis tõstatatud küsimusi. Riigikohus on seda temaatikat varem käsitlenud ja ringkonnakohus viitab asjakohastele otsustele. Kassaatori mittenõustumine kohtu järeldustega ei ole kohtuotsuse tühistamise alus.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
I
6.Põhiseaduse § 23 lg-s 3 sätestatud mitmekordse karistamise keelu põhimõte (edaspidi ka ne bis in idem-põhimõte) tähistab õiguskindluse ja materiaalse õigluse konfliktsituatsioonis esimese kasuks tehtavat valikut: kui kellegi teole on seadusjõustunud kohtuotsusega antud õiguslik hinnang, on õigusrahu huvides teo hilisem õiguslikult relevantne ümberhindamine keelatud isegi siis, kui varasem hinnang osutub õiguslikult valeks. Selline põhimõte sisaldub ka Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) 7. lisaprotokolli art 4 lg-s 1. Lisaprotokolli selle artikli teises lõikes on sätestatud, et see põhimõte ei takista menetluse taasalustamist juhtudel, mil selline taasalustamise võimalus on riigisiseses seaduses ette nähtud ja "kui on tõendeid uutest või äsjailmnenud faktidest või kui varasemas menetluses on olnud puudujääk, mis võis asja lahendit mõjustada".
7.Ne bis in idem-põhimõte on kohtuotsuse seadusjõudu vääristav ja selle kaudu ka kohtuvõimu legitimeeriv põhimõte. Põhiõiguste süstemaatikas kuulub käsitletav põhiõigus riigi vastu suunatud kaitseõiguste hulka ja süüteomenetluse praktikas toimib see põhimõte süüteomenetlust välistava asjaoluna. Seetõttu on mitmekordse karistamise keelus nähtud ka omalaadset sanktsioneerivat (manitsevat) funktsiooni: risk, et kuriteo esialgne pinnapealne uurimine võib välistada hilisema täiendava uurimise, peaks süüteo menetlejaid motiveerima kohesele hoolikale faktiliste asjaolude uurimisele ja õiguslikule hindamisele. Ne bis in idem-põhimõtte eesmärk on välistada võimalus, et pärast isiku kohta tehtud jõustunud karistamisotsust võidakse teda üllatada sooviga hakata kaaluma uut karistamist sama teo eest, ja kindlustada õigusrahu (Riigikohtu üldkogu 25. oktoobri 2004. a otsus asjas nr 3-4-1-10-04, p 14).
8.Ne bis in idem-põhimõtte esemelise kaitseala täpsustamisel on keskne probleem selles, kuidas sisustada teo mõistet. Asjakohast Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktikat muudeti 10. veebruari 2009. a otsusega asjas Sergey Zolotukhin vs. Venemaa, milles leiti, et EIÕK 7. protokolli 4. artikli esimest lõiget tuleb mõista selliselt, et see keelab isiku suhtes teistkordse menetluse läbiviimise juhul, kui see menetlus käsitleb samu või sisuliselt samu faktilisi asjaolusid (vt ka 16. juuni 2009. a otsus asjas Ruotsalainen vs. Soome ja 12. detsembri 2013 otsus asjas Khmel vs. Venemaa). Kontrollimist tuleb alustada faktiliste asjaolude võrdlemisest, sealjuures on tähtsusetu, millised uue süüdistuse osad järgnevas menetluses kinnitust leiavad või tagasi lükatakse. Ainult sellisel juhul on tagatud isiku kaitse
mitte
ainult
teistkordse
karistamise,
vaid
ka
uue
menetluse
eest.
Riigikohtu
kriminaalkolleegium leidis 18. jaanuari 2010. a otsuses kriminaalasjas nr 3-1-1-57-09, et selline tõlgendus vastab PS § 23 lg 2 sõnastusele (vt otsuse p 17). Riigikohus pidas viidatud asjas mitmekordse menetlemise ja karistamise keelu rikkumise tuvastamisel oluliseks, et mõlemas kohtuotsuses kirjeldatu järgi heideti süüdistatavale ette narkootilise aine käitlemise organiseerimist ning otsuste kohaselt langes täielikult kokku kuritegude toimepanemise aeg. Seega tuleb faktilisi asjaolusid võrrelda inimkäitumisele antava tervikhinnanguga, mitte karistusseadustiku vastava
paragrahvi dispositsiooniga. II
9.Riigikohtu praktika kohaselt on ühe teoga teoühtsuse mõttes tegemist siis, kui mitu olemuselt sarnast käitumisakti on kantud ühisest tahtlusest ja nad on ajalis-ruumilise läheduse tõttu sellisel määral seotud, et kogu käitumine on kolmandale isikule objektiivselt vaadeldav ühtse, kokkukuuluva teona. Teisiti väljendatuna tähendab see, et õiguslikus mõttes on ühe teoga tegemist siis, kui koosseisu realiseerimisele suunatud osateod kujutavad endast objektiivse kõrvaltvaataja jaoks loomuliku elukäsitluse järgi ühtset käitumist (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 1. aprilli 2004. a otsus asjas nr 3-1-1-4-04, p 8.3; 21.oktoobri 2004. a otsus asjas nr 3-1-1-99-04, p 10.4; 21. veebruari 2008. a otsus asjas nr 3-1-1-1-08, p 5 ja 30. aprilli 2008. a otsus asjas nr 3-1-1-15-08, p 15). See tähendab muu hulgas ka seda, et isiku aktiivse käitumisega, nt omandamise ja tarvitamisega paratamatult kaasnevad passiivse käitumise aktid ei ole käsitatavad eraldi uue teona. Omandatud ainega liikumisel mingist asukohast nt oma elukohta paneb isik vältimatult toime aine valdamise, hoidmise ja vedamise, kuigi aktiivse käitumise seisukohalt soovis ta ainet omandada ja tarvitada.
10.Kuigi narkootiliste ja psühhotroopsete ainete käitlemise mõiste karistusõiguses on autonoomne, saab KarS § 184 lg 1 koosseisu objektiivseteks tunnusteks olevate osategude avatud loetelu sisustamisel lähtuda NPALS § 2 p-s 3 toodud definitsioonist. Viidatud sättes on käitlemise mõistega hõlmatud narkootiliste või psühhotroopsete ainete või lähteainete omamine, valdamine, vahendamine, tarbimine, kasvatamine, korjamine, valmistamine, tootmine, töötlemine, pakkimine, säilitamine, hoidmine, laadimine, vedu, sisse- ja väljavedu, tolliprotseduuri transiit rakendamine, tasu eest või tasuta tarnimine kolmandale isikule. Eeltoodust nähtuvalt sisaldab narkootilise aine käitlemise mõiste ka narkootilise aine tarbimist.
11.KarS § 184 lg 1 (ei teo toimepanemise ajal kehtinud redaktsioonis ega alates 1. jaanuarist 2015. a kehtivas redaktsioonis) ei anna narkootilise või psühhotroopse aine käitlemistegude ammendavat loetelu. Seega on seadusandja selles sättes üldmõiste "käitlemine" abil avatud kataloogina kriminaliseerinud erinevad osateod, millest igaüks eraldivõetuna võib realiseerida süüteokoosseisu. Sellega on seadusandja tahtnud muuta narkootilise aine ebaseadusliku käitlemise karistatavaks kõikides
selle
võimalikes
avaldumisvormides.
Nii
piisab
kuriteo
objektiivsete
tunnuste
realiseerimiseks näiteks sellest, et suurt kogust narkootilist ainet ainult hoitakse ilma seda ainet eelnevalt omandamata. Eelnevast ei saa aga teha järeldust, et isikut võiks karistada iga osateo toimepanemise eest eraldi. Selline käsitlus viiks nn teoühtsuse põhimõtte rikkumiseni ja eraldaks ühtse inimkäitumise kunstlikult erinevateks osategudeks. KarS § 184 lg 1 dispositsioonis kirjeldatud osategusid ei ole mõnel juhul üldse võimalik teistest osategudest lahus toime panna (nt omandamine ja valdamine; valdamine ja vedamine ja edasiandmine jne). Süüteokoosseisu – praegusel juhul KarS § 184 lg 1 – objektiivses küljes kirjeldatud erinevad osateod võivad konkreetsel juhul moodustada terviku, mida ei saa loogiliselt ega ka õiguslikult üksteisest eristada (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 1. aprilli 2004. a otsus asjas nr 3-1-1-4-04, p-d 8.1‒8.2; 6. märtsi 2013. a otsus
asjas nr 3-1-1-17-13, p 13.3).
12.Arutatavas kriminaalasjas on tuvastatud, et T. Touart omandas ja valdas suures koguses narkootilist ainet ning oli osa omandatud ainest enne kinnipidamist ära tarvitanud. Süüdistatav ei vaidlusta asjaolu, et 3. märtsi 2014 öösel mõne tunni jooksul ostis kanepit, mida ta suitsetas ning hiljem ostis GHB-d ja tarvitas ka seda. Kohtud tuvastasid, et ainete omandamine, valdamine ja tarbimine toimus 2‒3 tunni kestel ning nimetatud käitlemisaktid leidsid aset ruumilises mõttes piiratud territooriumil Tallinna vanalinnas.
13.Objektiivse kõrvaltvaataja jaoks tähendab kirjeldatud käitumine järgmisi käitlemise osategusid: T. Touart omandas suures koguses narkootilist ainet, tarvitas sellest tuvastamata koguse ära ning valdas ainet, kuni see temalt ära võeti. Maakohus on tuvastanud, et vahetult pärast kanepit sisaldava kapsli omandamist tarvitas T. Touart ainet koos isikutega, kellelt ta selle ostis. Seega aine käitlejate ring piirnes T. Touarti ja müüjatega ning aine edasiandmise eesmärki ei ole tuvastatud. Sellest omakorda järeldub, et T. Touart omandas ja valdas narkootilist ainet tarbimise eesmärgil, st tema tahtlus oli suunatud narkootilise aine tarbimisele, ülejäänud tegevused, mida samuti saab käsitada narkootilise aine käitlemisena, olid sellega kaasnevad ja tarbimise eesmärgi realiseerimiseks vajalikud käitumisaktid. Arvestades nende asjaoludega, ei saanud T. Touart narkootilise aine käitlemise osategusid teineteisest lahus toime panna, st tarvitamist ilma aine omandamise ja valdamiseta. Kõigi tegudega rünnati sama õigushüve, milleks on nii NPALS § 151 lg 1 kui ka KarS § 184 lg 1 järgi rahvatervis. Õiguslikus mõttes on T. Touarti käitumise puhul seega tegemist ühe teoga.
14.Ringkonnakohus leidis, et T. Touarti valdusest leitud GHB ja marihuaana kogust ning ära tarvitatud GHB-d ja marihuaanat ei saa käsitada ühtse tervikuna ja et tarvitamist mitte ainult tohtis, vaid tuligi käsitada eraldiseisva teona. Kuigi T. Touartit süüdistatakse üksnes äravõetud ainekoguse omandamises
ja
valdamises,
ei
nõustu
kolleegium
ringkonnakohtu
sellise
seisukohaga.
Kriminaalasjas tuvastatud asjaoludest nähtuvalt toimus vähemalt narkootilise aine GHB tarvitamine ajal, mil T. Touart oli suure koguse ainet juba omandanud. Tarvitamine on käitlemise üks osategu, mis arutatavas asjas kohalduvast teoühtsuse põhimõttest tulenevalt on hõlmatud kogu käitumisaktide jadast. Seetõttu on ajalis-ruumiliselt seotud karistamisväärne tegu suure ainekoguse ebaseaduslik käitlemine. Teoühtsuse korral neeldub mingi koguse aine äratarvitamine omandatud või valduses oleva suure ainekoguse käitlemises ja tarvitamist ei tule sel juhul eraldi kvalifitseerida isegi siis, kui tarvitatud ainekogust ei tuvastata ning selle ainekoguse eelnevat omandamist isikule ette ei heideta. Suure koguse aine käitlemine on kuritegu, sõltumata käitlemise eesmärgist.
15.Ringkonnakohus leidis õigesti, et NPALS § 151 lg 1 ei näe ette vastutust üksnes narkootilise aine väikeses koguses tarvitamise eest, vaid narkootilise aine tarvitamise eest, sõltumata tarvitatud aine kogusest. Olukorras, kus tervikteo etteheidetavus seisneb selles, et isik kas eelnevalt omandades ja vallates või üksnes tarbides käitleb ainet ja ei suurenda käitlejate ringi, siis ei ole seadusandja pidanud vajalikuks selgitada välja äratarvitatud aine kogust, vaid on sätestanud karistuse ainult narkootilise või psühhotroopse aine tarvitamise eest. Ka olukorras, kus isik on tarvitanud ja tema
valdusest leitakse üksnes väike kogus ainet, ei ole alust ainekoguseid hüpoteetiliselt liitma hakata. Vastupidi, kui isik käitleb suurt kogust, seda osaliselt ka tarbides, siis on sõltumata käitlemise eesmärgist käitlejate ringi laienemise ohu tõttu nähtud ette kriminaalkaristus suure koguse aine ebaseadusliku käitlemise eest. Sellisel juhul ei kanna äratarvitatud ainekoguse eest eraldi karistamine ka mingit karistuspoliitilist eesmärki. Seega olukorras, kus (väärteo)menetlejal on teada, et isik on tarvitanud narkootilist ainet ja tema juurest äravõetud narkootilise aine kogus on suur, tuleb VTMS § 61 lg 1 järgi alustada kriminaalmenetlust, sest ilmnenud on kahtlus suure koguse aine ebaseaduslikus käitlemises, mis subsumeeritakse KarS § 184 järgi. Nii käitudes välditakse mitmekordse karistamise keelu rikkumist ja toimitakse KarS § 3 lg 5 kohaselt. Nimetatud sättest tuleneb, et kui isik paneb toime teo, mis vastab väärteo- ja kuriteokoosseisule, karistatakse isikut üksnes kuriteo eest. Kui kuriteo eest karistust ei mõisteta, võib isikut karistada väärteo eest. NPALS § 151 lg 1 järgi saab isikut karistada olenemata tarvitatud aine kogusest või kui isik käitleb ainet väikeses koguses ning tema teos ei tuvastata aine levitamise eesmärki.
16.Eelöeldust tulenevalt on arutatavas asjas tegemist ühe teoga, mis seisnes narkootilise aine suures koguses ebaseaduslikus käitlemises ja mille ühe osateo eest on T. Touartit jõustunud kohtuvälise menetleja otsusega juba karistatud. Kolleegium nõustub kaitsjaga, et sellises olukorras T. Touarti karistamine ka kriminaalkorras rikub mitmekordse karistamise keeldu. Seetõttu rahuldab kolleegium kassatsiooni, tühistab maa- ja ringkonnakohtu otsuse ning mõistab T. Touarti narkootilise aine suures koguses käitlemise süüdistuses õigeks. (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.