Kohtulahend

XXXXXXXXXXXXXXXXXXXX.

kontole

Sama kohtuotsusega süüdi mõistetud P.R-i suhtes ei ole kohtuotsust vaidlustatud. U.V mõisteti süüdi selles, et tema ühiselt ja kooskõlastatult P.R-iga pani toime kelmuse alljärgnevalt. Nimelt olles eelnevalt avaldanud veebilehel XXX.XXXXXXX.XXX äriühingu F OÜ nimel rebasenahkade müügikuulutuse ning saades 07.05.2013.a oma e-posti aadressile [email protected] päringu Hiina Vabariigi äriühingu G Co müügijuhilt SY-lt punarebase karusnahatükkide hinna ja koguse kohta, eelneval kokkuleppel P.R-iga , võttis e-posti teel ühendust SY-ga pakkudes talle müügiks erinevaid karusnahkasid. Lõpuks jõuti kokkuleppele, et äriühing G Co ostab äriühingult F OÜ 10 000 ondatranahka hinnaga 5,50 eurot tükk. Seejärel 20.05.2013.a koostas U.V lepingu nr 00139 ja arve nr 00139/1 ning saatis oma e-posti aadressilt [email protected] SY e-posti aadressile XXXXX@XXXX. U.V märkis lepingusse nr 00139 müüjaks äriühingu F OÜ, aadress XXXXX XXX X/X, Tallinn, kontaktiks enda kasutuses olevad telefoninumbrid XXXXXXXXXXXX ja XXXXXXXXXXXX ning pangaandmetena oma venna EJ (sünd. XX.XX.XXXX.a) arvelduskonto nr XXXXXXXXXXXXXX AS-s SEB Pank, mida kasutab üldvolituse alusel nende isa P.R . Tegelikkuses lepingusse nr 00139 U.V poolt äriühingu F OÜ kohta märgitud andmed ei vastanud tõele, kuivõrd äriühingut F OÜ ei ole Eesti Vabariigis registreeritud. Sellise tegevusega lõid U.V ja P.R äriühingule G Co töötajal SY2

l ebaõige ettekujutuse, et äriühing F OÜ on tegutsev ettevõte, mis tegeleb karusnahkade müügiga ja tarnib äriühingule G Co lepingus märgitud 10 000 parkimata ondatranahka. Leping nr 00139 nägi ette, et äriühing F OÜ müüb äriühingule G Co 10 000 parkimata ondatranahka kogusummas 55 000 eurot, tarnetähtajaga 07.06.2013.a. Lepingu kohaselt tuli 20% ulatuses teha ettemaks ning ülejäänud 80% tuli tasuda pärast seda, kui kaup on postitatud. Arve nr 00139/1 kohaselt tuli 20% ettemaks, so 11 000 eurot, tasuda 21.05.2013.a. P.R-i arvelduskontole nr XXXXXXXXXXXXXX ASs SEB Pank. Uskudes, et U.V poolt lepingus nr 00139 ja arvel nr 00139/1 märgitud andmed vastavad tõele, kandis äriühing G Co 22.05.2013.a arve nr 00139/1 alusel ettemaksu summas 11 000 eurot P.R-i arvelduskontole nr XXXXXXXXXXXXXX AS-s SEB Pank. Seejärel 07.06.2013.a läks P.R Tallinnas Pallasti 28 asuvasse AS Eesti Posti postkontorisse ja saatis äriühingule G Co kolm postisaadetist (CC048925739EE, CC048925742EE, CC048925756EE), millest kahte pani elektrisae ja kolmandasse peenrapiiraja. Pärast seda, samal päeval, U.V saatis oma e-posti aadressilt [email protected] SY e-posti aadressile XXXXX@XXXX kirja selle kohta, et kaup täies mahus ja kauba sertifikaadid on ostjale AS-i Eesti Post kaudu ära saadetud. U.V lisas e-kirjale faili skaneeritud kviitungitega, millel olid saadetiste numbrid CC048925739EE, CC048925742EE, CC048925756EE. Sellise tegevusega lõid U.V ja P.R äriühingu G Co töötajal SY-l ebaõige ettekujutuse, et äriühing F OÜ on täitnud omapoolsed lepingutingimused, postitanud kogu kauba, mis olid eelduseks äriühingu G Co poolt teise osamakse summas 44 000 eurot tasumiseks. Uskudes, et U.V poolt edastatud andmed kauba saatmise kohta vastavad tõele, kandis äriühing G Co 13.06.2013 arve nr 00139/1 alusel ülejäänud summa 44 000 eurot P.R-i arvelduskontole nr XXXXXXXXXXXXXX ASs SEB Pank. APELLATSIOONI SISU JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD: Süüdistatava kaitsja A.Smelov taotleb esitatud apellatsioonis maakohtu otsuse tühistamist U.V suhtes, uue otsusega tema õigeksmõistmist ja sellega seoses ka menetluskulude riigi kanda jätmist ning lepingulisele kaitsjale makstud tasu hüvitamist. Apellant on seisukohal, et süüdimõistev kohtuotsus U.V suhtes pole põhjendatud ning ei rajane kogutud tõenditel. Apellant on seisukohal, et Harju Maakohus on teinud kogutud tõendite põhjal ekslikke järeldusi. Apellant ei nõustu maakohtu otsuse põhjendustega U.V süü osas ja tsiteerib maakohtu põhjendusi, millised tema arvates U.V süüd ei tõenda. Harju Maakohus ei ole võtnud arvesse asjaolusid ja tõendeid, mis viitavad faktile, et käesoleval juhul oli P.R-i tegevuse näol tegemist kuriteo vahendliku täideviimisega. Esmalt pöörab apellant kolleegiumi tähelepanu faktile, et U.V tegeles karusnahkade vahendamisega oma majandustegevuses, teostades karusnahkade müüki justnimelt Interneti vahendusel erinevates e-kaubamajades. Antud fakti kinnitas ka tunnistaja JJ. Asjas teine süüdistatav, P.R , kasutas tehingu sõlmimiseks Hiina firmaga oma poja U.V oskusi arvuti kasutamisel, mis tal endal kui vanemal inimesel piisaval määral puudusid. P.R tekitas

samal ajal pojale U.V-le ettekujutuse, et tehingud ja suhtlus, mida P.R oma tegevusega juhtis ja valitses läbi poja, on seaduspärased ja ausad. U.V mõtles välja firma nime ja andmed isa juhendusel ning enne, kui kelmuse koosseisule vastav tegu või plaan oli üldse toimunud. Kusjuures kui võtta arvesse, et P.R juhtis kuriteoni viinud asjaolude käiku, ei oma tähtsust fakt, et U.V firma F OÜ nime välja mõtles. Olukorras, kus üks isik juhib teise isiku käitumist, ei ole tähtis, kas tegevust valitsev isik ütleb „kirjuta midagi“ või „kirjuta F OÜ“, tegevus on igal juhul omistatav teo valitsejale, st P.R-ile. P.R-i ütluste põhjal tekkis tal plaan toime panna kelmus alles mõni aeg pärast seda, kui süüdistatavad olid hakanud Hiina firmaga suhtlema. Seda ütlust ei ole ümber lükatud muude asitõenditega. P.R-i kelmuse tegu toimus ühel konkreetsel ajahetkel – nimelt siis, kui P.R pani pakendisse, millega pidi olema saadetud tehingule vastav kaup, vale kauba. Ka see fakt on tõendatav Eduardi ütlustega, mis pole ümber lükatud muude asitõenditega. Eduard hoidis seda asjaolu U.V eest saladuses, kusjuures Villem osales kogu suhtluses Hiina firmaga, olles samal ajal arvamusel, et sooritab heas usus soodsa tehingu, täites talle antud ülesandeid. U.V vastutus ei ole põhjendatud tingituna tema puudulikust teovalitsemisest. Samal moel ja määral nagu U.V võiksid käesolevas asjas vastutada ka postitöötajad, kes vale kaubaga pakendit tööülesannete käigus käsitsesid. Siinkohal tuleb välja, et U.V puudus tahtlus KarS § 209 lg 2 p-de 2 ja 3 täideviimise osas, arvestades, et ka teda on niiöelda petetud, nimelt tekitas P.R U.V ettekujutuse, et tehingud Hiina firmaga olid seaduslikud. Oluline on siinjuures arvestada, et kaup, mida Villem pidi postkontoris saatma oli Eduardil olemas (vt. lisaks Asitõendi üleandmise-vastuvõtmise akt nr 2014-1170, mille kohaselt on Põhja prefektuurile üle antud karusnahad (114 tk) ning saadetised nr CC048925739EE ja CC048925742EE (I kd, t. lk. 272)). Ka postkontoris pani U.V teele kinnise kasti ning Villemil polnud võimalik teada, et tegelikult ei postita ta enda nime alt vale kaupa. P.R-i süüteol on olemas vahendliku täideviimise tunnused. Nimelt tuleb vahendlik täideviimine kõne alla juhul, kui üks isik kasutab süüteo toimepanemiseks ära teist isikut. U.V puudus tahtlus süütegu toime panna, samuti ei olnud tal sellest võimalik aru saada tingituna Eduardi poolt ellu viidud pettusest. U.V (vahend) pani endale teadmata Harju Maakohtu kohtuotsuses märgitud ulatuses toime koosseisupärase süüteo (kelmusele kaasaaitamine). P.R juhtis tema tegevust ning tekitas temas arusaama, et vahend toimib seaduspäraselt alates sellest, kui U.V astus suhtlusesse Hiina firmaga ning lõpetades sellega, et U.V pani postiga teele kinnise saadetise, mis pidi tekitama nii Hiina firmas kui ka Villemis arusaama, et tegelikult on tehing tehtud seaduspäraselt. Eelpoolmainitu näol on tegemist ärakasutamisteoga. Ärakasutamissuhe väljendus siinkohal ärakasutaja ülekaalukast teadmisest tehingu faktilistest asjaoludest, mille kohta oli tekitatud ärakasutamisteo kaudu valesid arusaamasid vahendis. P.R-i poolt toime pandud ärakasutamistegu on põhjuslikus seoses ärakasutamissuhtega. Nimelt poleks Villem kui isik, kes tegeleb karusnahkade vahendamisega, tegelenud pettusega tingituna Eduardi ülekaalukast teadmisest, kui Eduard poleks temas tekitanud valearusaama asjaoludest, mille osas Villemil puudus teave. P.R on ise Harju Maakohtule antud väidetes öelnud: „Kuna raha mul selleks tehinguks laenata ei õnnestunud ja hiina firma oli nõus raha karusnaha eest

üle kandma ilma eriliste tingimusteta, usalduse peale, tekkis mul kiusatus hiina firmat tüssata....“ Seega puudub kahtlus, et P.R oli tahtlus kõiki teovalitsemist loovate asjaolude suhtes. Eduardil ilmneb eeltoodu põhjal ka tahtlus vahendi poolt toimepandava teo koosseisuasjaolude suhtes. Lähtudes eeltoodust on P.R pannud toime vahendi kaudu kelmuse KarS § 209 lg 2 p 3 ja KarS § 21 lg 1 alt 2 mõttes. Vahend, st U.V pole seaduse loogikast tulenevalt teo toimepanija KarS § 20 mõttes. Seega pole ka seaduslik Harju Maakohtu otsus, millega võeti vastutusele U.V , kes pole käsitletav teo toimepanijana. Kaitsja on kindlal seisukohal, et antud juhul puudub õiguslik alus U.V vastutusele võtmiseks. Tallinna Ringkonnakohtu 10.juuni 2015. a määrusega e. peale apellatsiooni tähtaja möödumist, määrati kriminaalasi apellatsiooni korras arutamisele kirjalikus menetluses. Apellatsioonimenetluse pooltele anti enda seisukohtade esitamiseks aega 16.juunini 2015. Määratud tähtajaks esitas oma seisukoha prokurör, kes vaidleb apellatsioonile vastu. Prokuröri vastuväited apellatsioonile on järgmised. Prokurör leiab, et U.V süüdimõistmine KarS § 209 lg 2 p 2, 3 järgi on olnud põhjendatud ja seaduslik. Prokurör ei nõustu apellatsioonis väljendatud seisukohaga, et kelmus pandi toime ajahetkel, mil P.R pani pakendisse, vale kauba. Kelmuse objektiivne koosseis eeldab pettust, so ebaõige ettekujutuse loomist, millest kannatanu satud eksimusse ja teeb varakäsutuse ning teo toimepanija saab varalist kasu. Prokurör on seisukohal, et käesoleval juhul viidi kannatanu eksimusse juba lepingu nr 00139 sõlmimisel, mil Hiina äriühingu esindajale väideti, et äriühing F OÜ müüb Hiina äriühingule 10 000 ondatra nahka. Tegelikkuses äriühingut F OÜ ei eksisteeri, see oli U.V poolt väljamõeldud, samuti ei kavatsenud U.V ja P.R tarnida kannatanule lepingus märgitud kaupa, mida neil ei olnud ja mille hankimiseks puudusid neil ka igasugused rahalised vahendid. Lisaks esitas U.V lepingu sõlmimisel kannatanule olematu kauba eest arve nr 00139/1, millise kohaselt tuli kannatanul tasuda 20% ettemaks, so 11 000 eurot, mida kannatanu ka tegi. Seega kannatanu, olles eksimuses, tegi varakäsutuse juba nimetatud ettemaksu tasudes. Kui lugeda kelmuse toimepanemise ajaks apellatsioonis väidetud pakendisse vale kauba panemist, siis olukorras, kus P.R poleks leidnud pakendisse sobivaid esemeid ja pakid oleks jäänud postitamata, ei olekski kelmust justkui toime pandud. Seega ei saa sellise apellandipoolse kelmuse toimepanemise käsitlusega nõustuda. Lisaks jääb prokurörile absoluutselt arusaamatuks apellandi väide, et kaup, mille U.V pidi postkontoris saatma oli P.R olemas, tehes viite asitõendite üleandmise-vastuvõtmise aktile nr 2014-1170. Esiteks on nii P.R-i kui U.V ütlustega kui ka AS -i Eesti Post päringu vastusega tõendatud, et postisaadetised Hiina äriühingule saatis P.R, mitte U.V nagu väidab apellant. Antud asjaolu üle ei ole ka vaidlust olnud. Teiseks ei saa nõustuda apellandi väitega, et P.R oli olemas kaup, mida kannatanule vastavalt lepingule edastada. Näitamaks kauba olemasolu teeb apellant

viite asitõendite üleandmise-vastuvõtmise aktile, millega Põhja prefektuur on andnud üle karusnahad (114 tk). Prokuröri hinnangul puudub apellandi poolt viidatud karusnahkadel igasugune seos Hiina äriühinguga toimuma pidanud ostu-müügi tehinguga. Nimelt viidatud karusnahad leiti ja võeti kaasa 16.01.2014 U.V elukohas XXXXXXX XXX XX-XX toimunud läbiotsimise käigus. Vaatlusprotokolli kohaselt on U.V elukoha läbiotsimiselt leitud ja kaasa võetud nahkade puhul tegemist naaritsa karusnahkadega. U.V ütluste kohaselt saadeti läbiotsimisel leitud karusnahatükid temale Saksamaalt JS poolt, kellele ta kandis 2013 aasta detsembri lõpus nahatükkide eest Western Unioni kaudu 4500 eurot. Seega on alusetud apellandi väited, et P.R oli olemas kaup, mida kannatanule saata. Lepingu kohaselt ostis Hiina äriühing F OÜ-lt ondatra nahkasid koguses 10 000 tk, kuid läbiotsimisel leiti naaritsanahkasid koguses 114 tk, lisaks olid need soetatud pool aastat hiljem pärast Hiina äriühinguga tehingu tegemist. Eeltoodut arvestades leiab prokurör , et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja Harju Maakohtu 17.04.2015 kohtuotsus, millega U.V mõisteti süüdi KarS § 209 lg 2 p 2, 3 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises, muutmata. Kaitsja esitas apellatsionimenetluse menetluskulude – osutatud õigusteenuse kulude – nimekirja.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT:

Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega, esitatud apellatsiooniga ja prokuröri kirjalike seisukohtadega, tuli apellatsioonis esitatud taotluste osas järgmistele järeldustele. Apellatsioonimenetluse esemeks ei ole asjaolu, kas kannatanu suhtes on toime pandud kelmus. Seda vaidlustatud ei ole ja kriminaalasjas tuvastatud tehiolude pinnalt oli kannatanu suhtes toime pandud n.ö. klassikaline kelmus. Vaidluse esemeks on küsimus, kas U.V tegevus, mis temale on süüdistuses etteheidetud ning milliste toimepanemist ka apellatsioonis ei vaidlustata, on käsitletavad kaastäideviija tegevusena või on U.V näol tegemist n. vahendiga, keda tema isa P.R kelmuse üksiktäideviijana kasutas. Paraku süvendab kohtukolleegiumi veendumust selles, et arutataval juhul on tegemist kaastäideviimisega, ka fakt, et kaassüüdistatav P.R ja tema kaitsja on juba koheselt peale resolutiivosa kuulutamist maakohtus loobunud apellatsiooni esitamisest. Arvestades seda, et samasisuline vaidlus tõusetus juba maakohtus, olnuks loogiline, et sellele järgneb ka apellatsioon P.R-i huvides taotlusega mõista ta õigeks grupiliselt kelmuse toimepanemises. Samas, olenemata eelmärgitud asjaolust, on kohtukolleegiumi hinnangul maakohus õigesti materiaalõigust kohaldades tulnud järeldusele, et süüdistatavate näol on tegemist kelmuse kaastäideviijatega. Apellandi seisukoha ebaõigus saab alguse sellest, et põhjendamatult on leitud nagu U.V ei oleks oma käitumisega täitnud kelmuse koosseisulisi asjalusid ning temale inkrimineeritud pettuslik käitumine jääb ajaliselt süüteokoosseisu katse alguse eelsesse aega. Nii väidabki kaitsja, et U.V mõtles välja firma nime ja

andmed isa juhendusel ning enne, kui kelmuse koosseisule vastav tegu või plaan oli üldse toimunud. U.V-le on süüdistuses omistatud ja etteheidetud järgmised tegevused: -

-

-

U.V olles eelnevalt avaldanud veebilehel XXX.XXXXXXX.XXX äriühingu F OÜ nimel rebasenahkade müügikuulutuse ning saades 07.05.2013.a oma e-posti aadressile [email protected] päringu Hiina Vabariigi äriühingu G Co müügijuhilt SY-lt punarebase karusnahatükkide hinna ja koguse kohta, eelneval kokkuleppel P.R-iga, võttis e-posti teel ühendust SY-ga pakkudes talle müügiks erinevaid karusnahkasid. Lõpuks jõuti kokkuleppele, et äriühing G Co ostab äriühingult F OÜ 10 000 ondatranahka hinnaga 5,50 eurot tükk. Seejärel 20.05.2013.a koostas U.V lepingu nr 00139 ja arve nr 00139/1 ning saatis oma e-posti aadressilt [email protected] SY e-posti aadressile XXXXX@XXXX. U.V märkis lepingusse nr 00139 müüjaks äriühingu F OÜ, aadress XXXXX XXX X/X, Tallinn, kontaktiks enda kasutuses olevad telefoninumbrid XXXXXXXXXXXX ja XXXXXXXXXXXX ning pangaandmetena oma venna EJ (sünd. XX.XX.XXXX.a) arvelduskonto nr XXXXXXXXXXXXXX AS-s SEB Pank, mida kasutab üldvolituse alusel nende isa P.R. 07.06.2013.a. e. samal päeval pärast seda, kui P.R oli postiga teele pannud n.ö. valesaadetusid, saatis U.V oma e-posti aadressilt [email protected] SY e-posti aadressile XXXXX@XXXX kirja selle kohta, et kaup täies mahus ja kauba sertifikaadid on ostjale AS-i Eesti Post kaudu ära saadetud. U.V lisas e-kirjale faili skaneeritud kviitungitega, millel olid saadetiste numbrid CC048925739EE, CC048925742EE, CC048925756EE.

Kohtukolleegium leiab, et U.V on kõrvuti kaassüüdistatavaga ka ise realiseerinud süüteokoosseisu tunnused sellega, et pettis kannatanut e. lõi kannatanule tegelikest asjaoludest ebaõige ettekujutuse. Pettus, kui selline, moodustabki kelmuse teo ja varalise kasu saamine kujutab endast kelmuse tagajärge kui kuriteo tulemusena välismaailmas toimunud muudatust. Selline seisukoht tuleneb Riigikohtu otsusest 3-1-1-72-10. Nimetatud otsuses selgitas Riigikohus, et kelmuse toimepanemise ajaks tuleb pidada aega, kui tehti pettuslik tegu. Petmiseks peetakse eksimuse tekitamist või selle alalhoidmist olematute faktiliste asjaolude esitamisega või olemasolevate faktiliste asjaolude moonutamise või varjamisega. Riigikohus on otsuses 3-1-1-98-09 selgitanud, et tegelikud ehk faktilised asjaolud on objektiivselt tuvastatavad ehk kontrollitavad sündmused, olukorrad või seisundid, mille kohta väär väide esitatakse. Pettuse esemeks olevate asjaolude näol võib tegemist olla isiku aspektist nii väliste kui sisemiste asjaoludega. Oluline on siiski, et tegemist oleks asjaoludega, mis kujundavad või määravad kannatanu otsust teha varakäsutus, s.o varalise kasu saamise suhtes põhjuslike asjaoludega. Kannatanu petmine mingites välismaailma asjaoludes on kelmuse levinud toimepanemisviis ja faktide ring, mille kohta väärväidete esitamine kõne alla võib tulla, on sisuliselt piiritu. Kohtukolleegium on seisukohal, et konkreetselt U.V kuritegeliku pettusliku käitumise ettevalmistamine algas sellest, kui ta avaldas internetileheküljel

XXX.XXXXXXX.XXX olematu äriühingu F OÜ nimel rebasenahkade müügikuulutuse. See käitumisakt jääb tõesti ajaliselt süüteokoosseisu katse alguse eelsesse aega. Süüdistuses loetletud ning käesolevas otsuses eelpool kirjeldatud järgmised teod e. U.V edasine käitumine oli juba pettus, millega sai alguse ka teo karistatavus ning milline tegevus on hinnatav juba kelmuse täideviimisteona. Kohtukolleegium leiab, et kuritegelik pettuslik käitumine kannatanu suhtes algas momendist, kui U.V võttis e-posti teel ühendust SY-ga pakkudes talle müügiks erinevaid karusnahkasid. Lõpuks jõuti kokkuleppele, et äriühing G Co ostab äriühingult F OÜ 10 000 ondatranahka hinnaga 5,50 eurot tükk. Esiteks, suhtles U.V firma nimel, mida tegelikult ei eksisteerinud, teiseks ei olnud tal olemas ka tehingu esemeks olnud ondatranahku ja veel koguses 10000 tk. Miks ei tahtnud U.V suhelda kannatanuga eraisikuna, see on seletatav sellega, et mingi äriühingu nimel esinemine ostu-müügi tehingu sõlmimise läbirääkimistel ja veel sellise tehingu tegemise eesmärgil, mille esemeks on 10000 karusnahka, on kindlasti iga ostusoovi avaldaja jaoks usutavam ja usaldusväärsem. Pettus jätkus sellega, et 20.05.2013.a koostas U.V lepingu nr 00139 ja arve nr 00139/1 ning saatis oma e-posti aadressilt [email protected] SY e-posti aadressile XXXXX@XXXX. U.V märkis lepingusse nr 00139 müüjaks äriühingu F OÜ, aadress XXXXX XXX X/X, Tallinn, kontaktiks enda kasutuses olevad telefoninumbrid XXXXXXXXXXXX ja XXXXXXXXXXXX ning pangaandmetena oma venna EJ (sünd. XX.XX.XXXX.a) arvelduskonto nr XXXXXXXXXXXXXX AS-s SEB Pank, mida kasutab üldvolituse alusel nende isa P.R. 07.06.2013.a. e. samal päeval pärast seda, kui P.R oli postiga teele pannud n.ö. valesaadetusid, saatis U.V oma e-posti aadressilt [email protected] SY e-posti aadressile XXXXX@XXXX kirja selle kohta, et kaup täies mahus ja kauba sertifikaadid on ostjale AS-i Eesti Post kaudu ära saadetud. U.V lisas e-kirjale faili skaneeritud kviitungitega, millel olid saadetiste numbrid CC048925739EE, CC048925742EE, CC048925756EE. Käesolevas vaidluses on peamise tähendusega, kuidas mõtestada U.V pettuslik tegu. Pettuslik tegu (petmine) seisneb selles, kui toimepanija enda käitumisega või väidetega mõjutab teise poole intellektuaalset kujutluspilti teatud esinevatest asjaoludest. Silmas tuleb pidada seda, et teatud äritehingu sõlmimisel kinnitatakse samaaegselt ka nende asjaolude esinemist, mis on antud äritehingule iseloomulikuks, st on just aluseks konkreetse äritehingu sõlmimisele. Nii näiteks juhul, kui keegi väidab, et ta soovib midagi müüa ja ta kutsub teist poolt üles seda asja ostma koos konkreetse lepingu sõlmimisega, siis sisaldub selles üleskutses ühtlasi ka väide, et see asi on tal tegelikkuses olemas. Kui aga lepingupool esineb vahendajana, siis tuleb seda ka lepingus kajastada. Reaalselt saab müüa vaid olemasolevat kaupa. Arutatavas kriminaalasjas omab kohtukolleegiumi arvates tähtsust asjaolu, et U.V esitles ennast ostjale kui müüjat olematu firma nimel. Kannatanu ütlustest nähtuvalt ei olnud läbirääkimiste ajal veel U.V olemas 10000 ondatranahka ja ta esitles ennast, kui sellise firma esindajat, kellel on reaalselt olemas võimalused hankida väidetavalt siis Venemaalt 10000 ondatranahka. Samas on tuvastatud tehiolude pinnalt põhjendatud alus väita, et sellist Venemaa partnerit tegelikult ei olnud. Seejuures kannatanule väitis süüdistatav, et tal on Venemaal sõber, kellelt on võimalik saada nahku. U.V enda ütlustest aga nähtub, et alles pärast seda, kui konkreetne Hiina firma avaldas soovi nahku osta palus isa leida firmad, mis müüvad karusnahka, et neilt seda osta ja hiljem Hiina firmale edasi müüa. Peale seda võttis U.V väidetavalt internetilehe rosmeh.ru kaudu ühendust Vene firmaga. Tegelikkuses ei olnud tehingu esemeks olnud ondatranahku olemas ei

sel momendil, kui V.Jakuševits suhtles kannatanuga, koostas ja saatis kannatanule lepingu aga samuti, kui olles saanud ettemaksu kannatanult teatas kannatanule lepingu täitmisest e. ondatranahkade posti panekust ostjale. Kelmuse puhul on määravaks, et eksimusse viidu vaatamata tõusetunud kahtlustele laseb end motiveerida varakäsutuse tegemisele, sarnaselt kaudse tahtlusega ei ole seega eksimuse intensiivsus põhimõttelise tähendusega. Eksimusega kelmuse koosseisu mõttes ei ole tegemist seega mitte ainult siis, kui isik suhtub väidetud asjaolusse kindla teadmisega, vaid ka siis, kui ta väidetud asjaolus kahtleb, kuid vaatamata sellele kahtlusele võtab siiski ette varakäsutuse tegemise. Käesoleval juhul on kannatanu selgitanud, et varakäsutuse tegemise momendil tegutses ta kindlas usus, et tegemist on ausa äritehinguga ning alles hiljem sai aru, et tegemist oli petturitega. Kohtukolleegiumi seisukohast on põhjendatud alus järeldada, et kannatanu tegi varakäsutuse eksimusse viiduna. Kusjuures eksimusse viijaks oli antud juhul vaieldamatult just U.V, kellega kannatanu suhtles nii telefonitsi, kui ka meilitsi. Oma sellise käitumisega e. pettusega, oli täidetud ka kelmuse koosseisupärane tegu e. tema tegevus oli juba vaieldamatult karistatavas staadiumis. Kohtukolleegiumi hinnangul U.V tegutses kindlas teadmises, et tegelikkuses ei ole temal ega tema isal olemas 10000 ondatranahka. Kui U.V ei oleks olnud tahtlust koos oma isaga kannatanut petta ja varalist kasu saada, oleks kuritegu jäänud olemata. Ei ole eluliselt usutav, et isik, kes koostab lepingu 10000 tk ondatranaha müügiks, kus ta nimetab ennast müüjana, mitte vahendajana, ei veendu eelnevalt, et need nahad on tal olemas, et ta nõuab raha ettemaksu olematute karusnahkade eest ja seejärel teatab nende väidetavast teelepanekust. Samuti, et saada tehingu kogusummat kannatanult kätte, teatab 10000 ondatranaha teelepekust ja samas ei ole oma silmaga näinud suures koguses nahku ega nende soetamise dokumente jms. e. ei ole veendunud selles, et ta tegeleb ausa äritehinguga. Seejuures tegutseb ta kestvalt ka olematu firma nime all. Subjektiivsest küljest eeldab kelmus tahtlust koosseisu kõigi asjaolude suhtes, kusjuures koosseis on täidetud, kui isik tegutseb vähemalt kaudse tahtlusega. Tegelikest asjaoludest ebaõige ettekujutuse loomine peab toimuma süüdlase poolt teadvalt, seega peab selles osas süüdlane tegutsema otsese tahtlusega. Kohtukolleegium on seisukohal, et U.V eelkirjeldatud tegevus, mis seisnes muuhulgas ka enda kohta ebaõigete andmete esitamises e. olematu firma nimi- , ei olnud suunatud mitte tsiviilõiguslike suhete loomisele kannatanuga, vaid tema tegevuse sihiks ja eesmärgiks oli varalise kasu saamine pettuse teel. Nimetatud asjaolule viitavad kriminaalasjas kogutud tõendite põhjal tuvastatud faktilised asjaolud – muuhulgas fakt, et peale pettuse ilmsikstulekut ei olnud enam võimalik varasematel kontaktandmetel süüdistatavaga ühendust saada. Andmaks hinnangut, kas tegemist on grupilise kelmusega e. kaastäideviimisega, märgib kohtukolleegium järgmist. Objektiivsest küljest on oluline, et iga kaastäideviija lisaks tagajärje saabumisse teoühtsust silmas pidades olulise teopanuse. Subjektiivses mõttes eeldab kõnealusest teooriast lähtuvalt mõistetav kaastäideviimine ühist teootsust. süütegu koos toime panna. Viimane moodustab teovalitsemise teooria kohaselt kaastäideviimise subjektiivse, s.o kõigi täideviijate psüühilist suhtumist iseloomustava kriteeriumi. Praktikas tähendab see, et kõik kaastäideviijad peavad olema võrdväärsed partnerid otsustamisel, kas ja kuidas

süütegu toime panna, kusjuures kõigil täideviijatel peab olema ettekujutus, et nimetatud küsimuse otsustamine sõltub võrdselt igast täideviijast (s.t ühe täideviija loobumisel jääb süütegu ka ülejäänud isikute poolt toime panemata). Lisaks ühisele süüteootsusele nõuab teovalitsemise teooria objektiivse kriteeriumina igalt täideviijalt olulist panust teosse, selle tagajärje põhjustamisse. Käesoleval juhul realiseerisid mõlemad kaastäideviijad ka ise objektiivse teokoosseisu ning hoidsid ühtsest tahtest hõlmatud ja kuriteokoosseisu tunnustele vastavate sündmuste kulgemist enda kontrolli all. Arvestades süüdistatavatele etteheidetud kelmuse tehiolusid, eelkõige seda, et kuritegelik käitumine koosneb käitumisaktide jadast, milliseid toimetasid süüdistatavad vaheldumisi, on võimalik tagajärjeni jõuda e. soovitud varalist kasu saada ainult ühise ja kooskõlastatud käitumise tulemil. Kui üks süüdistatavatest oleks jätnud kasvõi ühe käitumisakti tegemata, ei oleks kannatanult soovitud rahasummat olnud võimalik kätte saada. Seega on tegemist võrdväärsete partneritega otsustamisel, kas ja kuidas kuritegu toime panna. Ka on võimalik süüdistatavatele inkrimineeritud tegevust toime panna vaid ühise teootsuse alusel. Ilma kooskõlastatud kuritegeliku plaanita selliselt ei oleks saanud kannatanult raha välja petta. Järelikult ei saa kohtukolleegiumi hinnangul rääkida antud juhul ühe toimepanija allutamisest teisele ega vahendlikust täideviimisest. Süüteo vahendlikul täideviimisel ärakasutatud isiku valitsemisest ülekaaluka teadmisega saab rääkida juhul, kui vahendlik täideviija viib teise isiku mingitest asjaoludest eksitusse või vähemalt kasutab tema eksitust ära nii, et ärakasutatud isik teostab oma tegevusega tahtmatult vahendliku täideviija teoplaani. Arutataval juhul on selgelt välja joonistunud ka U.V roll kelmuse täideviimisel. Tema ülesandeks oli kannatanuga suhtlemine nii kirjalikult (meili teel), kui ka suuliselt (telefoni teel). Fakt, et kannatanuga suhtles just U.V ja et tema koostas ka lepingu ning kirja kannatanule, ei ole vaidluse all. Selle ülesande kuritegelikuks sisuks oli kannatanu petmine e. kannatanule teadvalt ebaõige ettekujutuse loomine tegelikest asjaoludest ja nagu kohtukolleegium juba eelnevalt põhjendas, tegi U.V seda teadvalt e. teadis, et tema poolt kannatanus tekitatud arusaam nagu oleks tegemist ausa äritehinguga, ei vasta tõele. Just U.V poolt kannatanule esitatud väärad asjaolud tegelikest asjaoludest viisid kannatanu varakäsutuse tegemiseni. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS prg 337 lg 1 p 1; 342; 343 jätab kohtukolleegium maakohtu otsuse U.V suhtes muutmata ja esitatud apellatsiooni rahuldamata. /allkirjastatud digitaalselt/

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.