1.Pärnu maakohtu 12.12.2014 otsus menetluskulude väljamõistmise kohta I.V-lt (I.V) tühistada osaliselt, nimelt osas, milles maakohus jättis pool kaitsjatasust ja kaitsjal tekkinud kuludest, s.o summa 277,08 eurot, riigi kanda.
2.Teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta määratud kaitsja tasu ja kaitsjal tekkinud kulud kogu ulatuses, s.o summas 554,16 eurot I.V kanda. Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata.
3.Esitatud määruskaebus rahuldada. Riigi kasuks välja mõistetud menetluskulusid (kogusummas 1113,66 eurot) on I.V võimalik tasuda vabatahtlikult kümne (10) kuu jooksul pärast käesoleva määruse jõustumist. KrMS § 159 lg 3 alusel edastatakse summa tasumiseks vajalik makseinfo eraldi dokumendina.
EDASIKAEBAMISE KORD
Käesoleva määruse peale võib esitada advokaadi vahendusel määruskaebuse Riigikohtule Tallinna Ringkonnakohtu kaudu 15 päeva jooksul alates määruse teatavaks saamise päevale järgnevast päevast.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Pärnu Maakohtu 12.12.2014 otsusega üldmenetluses mõisteti I.V süüdi KarS § 424 järgi ja karistuseks mõisteti vangistus 10 kuud, mis jäeti KarS § 74 lg-te 1 ja 3 alusel 18-kuulise katseajaga tingimisi täitmisele pööramata. Lisakaristusena võeti I.V-lt 5 kuuks ära mootorsõiduki juhtimisõigus.
2.Eelnimetatud kohtuotsusega mõistis kohus I.V-lt välja riigituludesse menetluskulud, s.o sundraha 532,50 eurot, määratud kaitsja tasu pooles ulatuses summas 277,08 eurot ja 27 eurot
1-14-8292 ekspertiisi tegemise eest. Maakohus jättis ülejäänud poole kaitsjatasust ja kaitsjal tekkinud kuludest, s.o menetluskulud summas 277,08 eurot riigi kanda.
3.19.12.2014 esitas Lääne Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Aarne Pruus maakohtu otsuse peale määruskaebuse, milles vaidlustas menetluskulude osalise riigi kanda jätmise ja taotles kõikide kriminaalmenetluse kulude väljamõistmist I.V-lt. Määruskaebuse kohaselt on seadusandja KrMS § 180 lg-st 1 tulenevalt määranud, et süüdimõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud reeglina süüdimõistetu. Kaebaja märgib, et juhul, kui kohus otsustab KrMS § 180 lg 3 alusel osa menetluskulusid jätta riigi kanda, tuleb seda põhistada. Määruskaebuses on osutatud, et Riigikohtu praktikast tulenevalt menetluskulusid määrates võtab kohus arvesse nii süüdistatava varalist seisundit ja tema taasühiskonnastamise väljavaateid. Karistuse liik ja määr ei ole iseenesest otsustava tähendusega - arvesse tuleb võtta süüdistatava sissetulekuid ja varalist seisundit tervikuna. Kaebaja osutab, et kohtupraktika kohaselt, olukorras, kus süüdistatav taotleb menetluskulude tasumisest osalist vabastamist varatuse tõttu, lasub tal kohustus esitada sellekohaseid tõendeid või vähemalt taotleda kohtult vastava teabe väljanõudmist. Seega peab seadusest tulenevate menetluskulude suuruse vähendamine ja osaliselt riigi kanda jätmise otsustus tuginema kindlatele faktilistele asjaoludele ja tõenditele, mis viitavad süüdimõistetu maksujõuetusele. Menetluskulude täies ulatuses tasumise võimalikkuse hindamisel tuleb arvesse võtta mitte üksnes süüdistatava sissetulekut, vaid isikule kuuluvat vara tervikuna, st võimalust tasuda menetluskulud isiku kogu vara arvelt. I.V ei ole esitanud tõendeid, et ta ei oma vallas- ega kinnisvara. Puuduvad tõendid selle kohta, et I.V varaline seisund ei võimalda tal menetluskulusid tasuda täies ulatuses. I.V on terve ja töövõimeline, ta töötab OÜ-s R, omab igakuulist kindlat sissetulekut, seega tema varaline seisund võimaldab tal tasuda menetluskulusid. Kokkuvõttes leiab prokurör, et kohtulikul uurimisel ei esitatud andmeid, millest tuleneks, et menetluskulude hüvitamine täies ulatuses käib I.V-le ilmselt üle jõu või oleks tema lähedastele ebamõistlikult koormav, mistõttu on kohtuotsus I.V osaliselt menetluskulude vabastamise osas põhjendamatu.
4.Pärnu Maakohtu 9.01.2015.a määrusega edastati prokuröri määruskaebus Tallinna Ringkonnakohtule. Kohus leidis, et kuna ükski kohtumenetluse pool ei teatanud maakohtule apellatsiooniõiguse kasutamise soovist, jõustus 12.12.2014.a resolutiivotsus 20.12.2014. Kohus leidis KrMS § 191 lg-st 1 tulenevalt, et prokuröri kaebus on käsitatav määruskaebusena ja esitas menetluskulude osaliselt riigi kanda jätmise põhjendused määruskaebuse edastamisel ringkonnakohtule. Menetluskulude põhjendamisel osutas maakohus KrMS § 180 lg-le 3 ja märkis, et praegusel juhul pole alust kahelda selles, et I.V kaotab juhtimisõiguse äravõtmise tõttu senise töökoha ega pruugi kohe uut sissetulekuallikat leida. Samuti osutas kohus, et igapäevaeluks hädavajalike kulude suurus on üldteada ja kinnistusregistrist nähtuvalt ei oma I.V ühtegi kinnisasja. Kohus leidis, et eelnevast tulenevalt on süüdimõistetul raskendatud nii menetluskulude tasumine kui igapäevane toimetulek. Samuti ei sõltu süüdistatavast see, kas talle määratud kaitsja tegutseb riigi õigusabi andmise kohas või peab sinna kohale sõitma teisest linnast. Kokkuvõttes asus maakohus seisukohale, et ei ole põhjendatud mõista süüdimõistetult välja kaitsja sõidukulusid ega tasu riigi õigusabi kohta jõudmiseks kulutatud aja eest. Eeltoodust tulenevalt jättis maakohus määratud kaitsjaga seonduvad menetluskulud pooles ulatuses riigi kanda ja määras ülejäänud menetluskulud tasumisele ositi 10 kuu jooksul.
5.Tallinna Ringkonnakohtu 19.01.2015. a määrusega saadeti kriminaalasi maakohtule tervikotsuse koostamiseks.
6.Tallinna Ringkonnakohtu 19.01.2015. a määruse peale esitas ringkonnaprokurör A. Pruus määruskaebuse Riigikohtule, taotledes ringkonnakohtu määruse tühistamist ja maakohtu määruse peale esitatud kaebuse ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks saatmist.
1-14-8292
7.Riigikohtu 28.05.2015 määrusega rahuldati prokuratuuri määruskaebus, tühistati Tallinna Ringkonnakohtu 19.01.2015.a määrus ning prokuratuuri määruskaebus Pärnu Maakohtu 12.12.2014.a otsuse peale saadeti uueks läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule teises kohtukoosseisus. Riigikohus osutas, et määruskaebuse läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul arvestada muu hulgas Riigikohtu senist praktikat, mille kohaselt on süüdistatav kohustatud menetluskulude tasumisest vabastamise taotlemisel oma varatust tõendama või vähemalt taotlema kohtult sellekohase teabe väljanõudmist.
8.Tallinna Ringkonnakohtu 3.06.2015 määrusega määrati prokruröri kaebus läbivaatamisele kirjalikus menetluses ja kohtumenetluse pooltele anti oma kirjalike seisukohtade esitamiseks aega kuni 12.06.2015. Määratud tähtaja jooksul ringkonnakohtule ühtegi seisukohta ei esitatud.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
9.Ringkonnakohus, tutvunud maakohtu otsuse ja prokuröri määruskaebuse seisukohtadega, leiab, et määruskaebuses esitatu väärib tähelepanu ja maakohtu otsus menetluskulude kohta tuleb osaliselt tühistada. Määruskaebus kuulub rahuldamisele.
10.KrMS § 180 lg-st 1 tulenevalt peab süüdimõistetud isik üldreeglina menetluskulud täies mahus ja koheselt hüvitama ning kulude osaliselt riigi kanda jätmine või kulude ositi tasumine tulevad kõne alla üksnes erandlikel asjaoludel. KrMS § 180 lg 3 kohaselt arvestab kohus menetluskulusid määrates süüdimõistetu varalist seisundit ja resotsialiseerumisväljavaateid ning võib isiku maksejõuetuse korral teda kuludest osaliselt vabastada või määrata need tasumisele ositi. Maakohus jättis I.V-lt menetluskulusid välja mõistes need KrMS § 180 lg 3 alusel osaliselt riigi kanda ja määras ülejäänud osas menetluskulude tasumiseks 10-kuulise tähtaja. Oma seisukohta põhjendas maakohus kokkuvõtlikult sellega, et I.V kaotab juhtimisõiguse äravõtmise tõttu 5-ks kuuks töö, seejuures raskendab menetluskulude tasumine süüdistatava ja tema lähedaste sissetulekut, arvestades hädavajalike kulude suurust. Samuti juhtis maakohus tähelepanu I.V varale, mille osas viitas, et kinnistusregistrist nähtuvalt ei oma I.V ühtegi kinnisasja. Maakohus leidis, et I.V-st ei olenenud antud juhul, kas talle määratud kaitsja tegutseb samas linnas või peab kohale tulema teisest linnast, mistõttu luges põhjendatuks jätta kaitsjaga seotud menetluskulud pooles ulatuses riigi kanda. Ringkonnakohus leiab, et eeltoodud maakohtu põhjendused on asjakohased menetluskulude tasumiseks seaduses ettenähtust ühekuulisest maksetähtajast pikema tähtaja andmisel, kuivõrd nende kohene tasumine võib käia süüdimõistetule üle jõu. Tulenevalt aga kehtivast kohtupraktikast ja käesoleva kriminaalasja materjalidest, ei ole põhjendatud I.V-lt menetluskulude väljamõistmine osaliselt, vaid teda tuleb kohustada tasuma menetluskulusid terves ulatuses. Ringkonnakohus on seisukohal, et maakohus on vabastanud I.V osaliselt menetluskulude tasumisest KrMS § 180 lg 3 kohaldamisel tehtud vea tõttu, mis tähendab, et maakohus on teinud ebaseadusliku kohtulahendi KrMS § 339 lg 2 tähenduses. Ringkonnakohus võtab seejuures arvesse järgmisi asjaolusid.
11.Nii prokuratuuri määruskaebuses kui Riigikohtu poolt käesolevas kriminaalasjas tehtud määruses on osutatud Riigikohtu 23.11.2012.a määrusele kriminaalasjas nr 3-1-1-105-12, mille p-st 7 tuleneb, et isik on kohustatud menetluskulude tasumisest vabastamise taotlemisel oma varatust tõendama või vähemalt taotlema kohtult sellekohase teabe väljanõudmist. Käesoleval juhul ei ole süüdimõistetu ega tema kaitsja esitanud senise menetluse jooksul maa- ega ringkonnakohtule tõendeid I.V varatusest või maksejõuetusest ega muid taotlusi menetluskuludega seoses. Samuti ei nähtu kriminaalasja materjalidest erandlikke asjaolusid, mis tingiksid I.V osalise vabastamise menetluskulude tasumisest. Maakohtu istungil taotlesid süüdimõistetu I.V ja tema kaitsja I.V õigeksmõistmist. I.V ja tema kaitsja võisid lähtuda sellest, et õigeksmõistmise korral ei pea I.V menetluskulusid tasuma, mistõttu nad ei käsitlenud istungil omalt poolt I.V majanduslikku
1-14-8292 olukorda ega esitanud menetluskuludega seoses taotlusi. Maakohtu otsus on I.V süüdimõistmises jõustunud juba 20.12.2014, menetluskulude osas aga jõustumata, kuivõrd need on käesoleva määruskaebemenetluse esemeks. Vaatamata ringkonnakohtu poolt antud tähtajale, ei esitanud I.V ega tema kaitsja käesoleval ajal, s.o pärast kuriteos süüdimõistmise jõustumist, ringkonnakohtule eelnimetatud tõendeid või taotlusi.
12.Nagu märgitud, ei nähtu kohtukolleegiumile kriminaalasja materjalidest erandlikke asjaolusid, mis tingiksid süüdimõistetu osaliselt vabastamise menetluskulude tasumisest. Nimelt on I.V tööealine (sünd 1958) ja töövõimeline keskharidusega meesterahvas. I.V-le mõisteti 12.12.2014 otsusega tingimisi vangistus, mis tähendab, et tal on olnud võimalik jääda vabadusse, kus sissetuleku teenimise võimalused on laialdased võrreldes kinnipidamisasutusega. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt ja muuhulgas maakohtu istungil on I.V kinnitanud, et töötab R OÜ-s autojuhina. Maakohtuga võib nõustuda selles, et kuivõrd I.V-lt võeti 12.12.2014 otsusega juhtimisõigus 5-ks kuuks, on tal sel perioodil puudunud võimalus sissetuleku teenimiseks autojuhina. Samas ei nähtu materjalidest, et oleks välistatud I.V töötamise jätkamine samas äriühingus mõnel muul ametikohal, kuigi selle võimaluse puudumist võib pidada tõenäoliseks. Arvestades, et tegemist on vanemapoolse meesterahvaga, võib tema mobiilsus tööjõuturul olla vanuse tõttu teatud määral pärsitud. Seetõttu võis kohene menetluskulude tasumine olla I.V jaoks raskendatud. Eeltoodust tulenevalt on põhjendatud menetluskulude tasumiseks 10-kuulise tähtaja andmine, mille jooksul on I.V võimalik leida endale sobilik töökoht. Tähelepanu väärib, et maakohtu otsus juhtimisõiguse äravõtmise kohta jõustus samuti 20.12.2014, tänaseks on möödunud 5-kuuline periood, mil I.V puudus juhtimisõigus, kuid menetluskulude osas on maakohtu otsus veel jõustumata. Seega on I.V käesoleval ajal taas võimalus leida tööd autojuhina. Menetluskulude vabatahtlikuks tasumiseks ettenähtud 10 kuud on piisav aeg, mis võimaldab I.V teenida sissetulekut menetluskulude tasumiseks. Lisaks ei esine materjalide hulgas tõendeid, mis kinnitaksid, et I.V puudub vara, mida on võimalik realiseerida menetluskulude tasumiseks. Maakohus on osutanud, et kinnistusregistri kohaselt puudub I.V kinnisvara. Ringkonnakohus märgib, et isegi kui I.V nimel ei ole ühtegi kinnisasja, ei viita see asjaolu siiski isiku varatusele, kuivõrd võib eeldada realiseeritava vallasvara olemasolu. Maakohus on osutanud, et menetluskulude terves ulatuses väljamõistmine raskendab I.V ja tema lähedaste sissetulekut, arvestades igapäevaste hädavajalike kulutuste suurust. Menetluskulud käesolevas kriminaalasjas on kokku 1113,66 eurot, mis tähendab, et 10-kuulise vabatahtliku maksetähtaja jooksul tuleks I.V igakuiselt tasudes maksta menetluskulusid ca 110 eurot. Toimikusse lisatud rahvastikuregistri andmetest nähtuvalt on I.V üks alaealine laps. I.V ei ole esitanud tõendeid oma majandusliku seisukorra kohta, millest nähtuvalt oleks eelnimetatud suurusega kohustuste täitmine võimatu või vähemalt ebamõistlikult koormav. Karistusregistri andmetest nähtuvalt on I.V 6 kehtivat väärteokaristust liiklussüütegude eest. Oma lähedaste majandusliku olukorra raskendamine on olnud I.V teadlik valik, kuivõrd vaatamata senistele väärteokaristustele, otsustas ta õigusvastast käitumist jätkata ja pani toime senisest tõsisema teo, s.o kuriteo. Resotsialiseerumisväljavaateid arvestades on põhjendatud, et korduvaid liiklusrikkumisi toime pannud isik peab kandma täielikult tema teo uurimise ja õigusmõistmisega riigile põhjustatud kulud. Erinevalt maakohtust leiab ringkonnakohus, et menetluskulude osalisest tasumisest vabastamist ei tingi asjaolu, et I.V-st ei ole sõltunud see, kas talle määratud kaitsjal on tekkinud sõidukulud või mitte. I.V on toime pannud kuriteo, mille menetlemisega on riigile põhjustatud kulud – nende hulka kuuluvad KrMS § 175 lg 1 p 4 kohaselt kaitsjatasu ja kaitsjal tekkinud kulud. Olles väärteokorras korduvalt rahatrahvidega karistatud pidi I.V arvestama, et kuriteo toimepanemisega kaasnevad kulud, mis kuuluvad väljamõistmisele süüdimõistetult kui kulude põhjustajalt.
13.Ringkonnakohus märgib täiendavalt, et süüdimõistetul on mõjuvate põhjuste olemasolu korral kohtulahendi täitmise staadiumis õigus KrMS § 423 ja § 424 alusel taotleda kriminaalmenetluse
1-14-8292 kulude tasumise tähtaja pikendamist või ajatamist kuni ühe aasta võrra. Mõjuva põhjuse olemasolu tõendamise kohustus lasub isikul, kes taotleb täitmise tähtaja pikendamist.
14.Kuivõrd ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse menetluskulude kohta osaliselt, tuleb seejuures parandada maakohtu otsuses olev ebatäpsus. Maakohus märkis oma otsuses, et kaitsjaga seotud menetluskuludeks on kokku 446,16 eurot, mis aga on ebatäpne summa. Toimiku materjalidest nähtuvalt on maakohus ja prokuratuur rahuldanud kaitsja kolm tasu- ja kulude taotlust summades 108 eurot, 302,16 eurot ja 144 eurot, mis tähendab, et kaitsjaga seotud menetluskuludeks on kokku 554,16 eurot. Viimatinimetatud korrektsest summast on maakohus tegelikkuses lähtunud, kuna I.V-lt mõistis ta välja sellest poole, s.o 277,08 eurot ja ülejäänud pool jäi riigi kanda.
15.Eelnevast tulenevalt ja tuginedes KrMS § 390 lg-le 1, § 180 lg-le 3, § 337 lg 1 p-le 4, § 338 p-le 3, § 339 lg-le 2, § 189 lg-le 3 tühistab ringkonnakohus Pärnu Maakohtu 12.12.2014 otsuse I.V-lt menetluskulude väljamõistmise kohta osas, millega I.V vabastati osaliselt menetluskulude tasumisest, s.o määratud kaitsja tasu ja kaitsjal tekkinud kulu tasumisest summas 277,08 eurot ning teeb selles osas uue otsuse määrates, et I.V peab tasuma täielikult määratud kaitsjaga seonduvad menetluskulud, s.o summa 554,16 eurot. Kuna ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse menetluskulude kohta ülejäänud osas muutmata, jäävad I.V kanda menetluskulud kogusummas 1113,66 eurot, mida I.V on võimalik tasuda 10 kuu jooksul.
Pavel Gontšarov
Meelika Aava
Julia Katškovskaja
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.