Kohtulahend

- 01.10.2014 kell 09.23 S AS Nõmme teenindusjaamast aadressilt Pärnu mnt 147/Männiku tee 2, Tallinn kanistrisse 3.87 liitrit kütust 95 miles Plus summas 4.99 eurot ning lahkus teenindusjaamast kütuse eest tasumata; - 16.10.2014 kell 15.57 S AS Kristiine teenindusjaamast aadressilt Endla 43, Tallinn kanistrisse 4.35 liitrit kütust 98 miles Plus summas 5.57 eurot ning lahkus teenindusjaamast kütuse eest tasumata; - 17.10.2014 kell 16.50 S AS Endla teenindusjaamast aadressilt Endla 52, Tallinn kanistrisse 4.38 liitrit kütust 98 miles Plus summas 5.61 eurot ning lahkus teenindusjaamast kütuse eest tasumata. KarS prg. 423-1 järgi mõisteti L.L süüdi selles, et tema olles 08.10.2014 (tegu 12.09.2014) karistatud Põhja Prefektuuri poolt LS § 201 lg 1 järgi, 07.10.2014 (tegu 15.09.2014) karistatud Põhja Prefektuuri poolt LS § 201 lg 2 järgi, 26.01.2015 (teod 09.10.2014, 27.10.2014, 07.12.2014) karistatud Harju Maakohtu poolt LS § 201 lg 2 järgi kvalifitseeritavate väärtegude toimepanemise eest s.o korduva mootorsõiduki juhtimise eest vastava kategooria mootorsõiduki juhtimisõiguseta isiku poolt, juhtis tahtlikult uuesti s.o süstemaatiliselt: - 16.01.2015 kella 20.15 ajal Tallinnas Suur-Ameerika tänaval mootorsõidukit Audi A8 registreerimismärgiga XXX XXX, omamata vastava kategooria mootorsõiduki juhtimisõigust, millega rikkus süstemaatiliselt LS § 94 lg 1 /mootorsõidukit võib juhtida isik, kellel on vastava kategooria mootorsõiduki juhtimisõigus ning kelle juhtimisõigust ei ole peatatud, ära võetud või kehtetuks tunnistatud või keda ei ole juhtimisel kõrvaldatud/ nõuet; - 24.01.2015 kell 12.18 Tallinnas Laine tänaval mootorsõidukit Audi A8 registreerimismärgiga XXX XXX, omamata vastava kategooria mootorsõiduki juhtimisõigust, millega rikkus süstemaatiliselt LS § 94 lg 1 /mootorsõidukit võib juhtida isik, kellel on vastava kategooria mootorsõiduki juhtimisõigus ning kelle juhtimisõigust ei ole peatatud, ära võetud või kehtetuks tunnistatud või keda ei ole juhtimisel kõrvaldatud/ nõuet. Apellatsiooni esitamise viimane päev oli 15.06.2015 a. kuna süüdistatav sai kohtuotsuse kätte 29.05.2015 a. , mille kohta on toimikus allkiri.

APELLATSIOONI SISU:

Süüdistatav märgib esitatud apellatsioonis, et tal on olemas töökoht ja elukoht ning sellega seoses palub kergendada karistust.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT:

Kohtukolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalide ning esitatud apellatsiooniga, leiab üksmeelselt, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu, perspektiivitu ning tuleb sellest tulenevalt jätta läbi vaatamata (RKKKo nr 3-1-1-55-07). Riigikohtu kriminaalkolleegium on leidnud, et sellisena tuleb käsitada apellatsiooni, milles esitatud argumendid ei ole konkreetse kriminaalasja lahendamise seisukohalt õiguslikult relevantsed ega anna seetõttu ühelgi juhul alust esimese astme kohtuotsuse või selles esitatud järelduste muutmiseks. Küsimus, kas esitatud apellatsioon on ilmselt põhjendamatu KrMS § 326 lg 2 teise lause tähenduses, tuleb ringkonnakohtul lahendada iga kriminaalasja pinnalt eraldi, arvestades kaebuses esitatud argumentide

asjakohasust (RKKKo nr 3-1-1-96-09). Kui apellandi väited ei ole õiguslikult asjakohatud, peab ringkonnakohus KrMS § 326 lg 2 teisest lausest juhindumist eriti põhjalikult kaaluma, lähtudes konkreetse asja eripärast. Õiguslikult asjakohase taotluse ja põhjendustega apellatsiooni läbi vaatamata jätmine on võimalik eeskätt siis, kui maakohtu otsus on kooskõlas kohtupraktikas selgelt ja üheselt kujunenud seisukohtadega (nt mõistetud karistuse osas) ning ringkonnakohus ei pea vajalikuks kohtupraktikat muuta. Apellatsiooni läbi vaatamata jätmine on seega võimalik juhul, kui juba eelmenetluses selgub, et apellatsioonil puudub ilmselgelt edulootus ehk tegemist on perspektiivitu apellatsiooniga. Nii võib ringkonnakohus jätta karistuse muutmist taotleva apellatsiooni KrMS § 326 lg 2 teisele lausele tuginevalt läbi vaatamata põhjendusega, et mõistetud karistus ei hälbi karistuspraktikast (RKKKo nr 3-1-1-12009). Kohtukolleegium leiab, et käesoleval juhul puuduvad absoluutselt igasugused võimalused maakohtu otsuses tehtud õiguslike järelmite muutmiseks. Apellatsioonis ei vaidlustata mingeid sisulisi süüteo toimepanemise asjaolusid ega tõstatata põhimõttelisi õiguslikke probleeme, mida tuleks lahendada, vaidluse esemeks on üksnes süüdistatavale kohtuotsusega mõistetud karistus. Riigikohus on karistuse mõistmise osas märkinud, et KarS §-st 56 lähtudes peab kohus pärast kuriteo toimepanemise tuvastamist süü suurusest lähtuvalt andma karistuse liiki ja määra sisaldava põhjendatud karistusõigusliku hinnangu toimepandud kuriteole. Veel on Riigikohus selgitanud, et karistuse mõistmisel tuleb süü suuruse kvantitatiivsel kindlaksmääramisel igal juhul arvestada teo toimepanemisega seotud kergendavate ja raskendavate asjaoludega, eesmärgiga teha kindlaks karistuse konkreetne määr vastava paragrahvi sanktsiooni piirides ja prognoosida konkreetsele isikule mõistetava karistuse eripreventiivseid eesmärke (RKKKo nr 3-1-1-14-07). Täiendavalt tuleb karistuse mõistmise juures arvestada ka veel õiguskorra kaitsmise huvisid positiivse üldpreventsiooni tähenduses. Hinnates apellatsiooni põhjendatust ja selle kohtuliku läbivaatamise otstarbekust, leiab kohtukolleegium, et maakohtu otsus vastab ülaltoodud nõuetele täiel määral. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on Indrek Aidale karistuse mõistmisel arvestanud kõigi KarS §-s 56 kirjeldatud asjaoludega. Maakohus on põhjendanud, miks peab ainuvõimalikuks L.L-i karistamist just vangistusega ja miks leiab, et mõistetud vangistus tuleb ka reaalselt ära kanda, põhjendatud on ka mõistetud vangistusmäära ning ühe kohtuotsusega tuvastatud kuritegude kogumi eest mõistetud liitkaristust. Kohtukolleegium leiab, et mõistetud karistuse kergendamiseks puudub alus ning ka apellatsioonis esitatud põhjendused ei ole arvestatavad ja ei saa kaasa tuua seadusliku kohtuotsuse tühistamist. Kohtuotsuse tühistamiseks peavad esinema seaduslikud alused. L.L-i näol on tegemist süstemaatiliselt õiguskorda rikkuva isikuga, keda mõistetud varasemad karistused ei ole mõjutanud süütegude toimepanemisest hoiduma. Süüdistatavat on varem korduvalt kohtu poolt karistatud ja just varavastaste kuritegude toimepanemise eest. Kohtukolleegium ei saa nõustuda seisukohaga, et L.L-i karistusõiguslik kohtlemine on olnud ülemäära range. Kohtukolleegium on seisukohal, et L.L-i osas ei esine asjaolusid, mis annaks aluse kergendada juba niigi tunduvalt alla sanktsioonis ettenähtud vangistuse keskmäära mõistetud üksikkaristusi ega kohaldada liitkaristuse mõistmisel kergemaid seaduses ettenähtud põhimõtteid. KarS prg 65 lg 2 alusel on vaidlustatud kohtuotsusega tuvastatud kuritegude eest mõistetud

liitkaristusele liidetud eelmise kohtuotsusega kandmata karistus. Süüdistatava poolt apellatsioonis esitatud põhjendus karistuse vähendamiseks - elu- ja töökoha olemasolu ei saa mõjutada ei karistuse määra ega ka selle kohustuslikult reaalset ärakandmist. Esiteks, ei elu- ega töökoha olemasolu ei ole välistanud süüdistatava poolt kuritegude toimepanemist. Teiseks, elu- ja töökoht võiks etendada mingit rolli karistuse mõistmisel, kui kõne alla saaks tulla vangistuse tingimuslik mõistmine või asendamine üldkasuliku tööga. Käesoleval juhul kui kohtukolleegium on juba põhjendanud, et peab ainuvõimalikuks karistusliigiks vangistust, ei anna seadus e. KarS prg 69 lg 7 mingeid alternatiive reaalse vangistusele. Seega taotlus kergendada süüdistatavale mõistetud karistust, ei ole arvestatav ning apellatsioonis ei ole ka esitatud ühtegi sellist asjaolu, mis saaks kaasa tuua karistuse kergendamise. Eeltoodud põhjendusi arvestades ei pea kohtukolleegium vajalikuks ega ka otstarbekaks arutada apellatsioonis esitatud taotlust apellatsioonikohtu istungil. Neil asjaoludel ja lähtuvalt KrMS §-st 326 lg 3 leiab kohtukoosseis üksmeelselt, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu. /

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.