Kohtulahend

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

vältel 30.03.2013 esitas O.O politseile enda kohta teist isikut, oma kaksikvenda AS tuvastavaid või tuvastada võimaldavad isikuandmed eesmärgiga varjata kuriteo toimepanemist tema, O.O poolt. Seega oma tahtliku tegevusega pani O.O toime teise isiku identiteedi ebaseadusliku kasutamise, mis on KarS § 1572 järgi kvalifitseeritav kuritegu.

Seega leidis maakohus, et tegemist on vabatahtliku loobumisega lõpetatud süüteokatsest. Lõpetatud süüteokatsest loobumisega on tegemist siis, kui täideviija on oma ettekujutuse (teoplaani) järgi teinud kõik vajaliku, et süütegu lõpule viia ning takistamaks tagajärje saabumist, võtab vabatahtlikult tarvitusele vastuabinõud, et vallandatud kausaalahel katkestada. Ühtlasi maakohus tuli järeldusele, et leidis tõendamist, et O.O tekkis vahetult pärast tema kinnipidamist tahtlus toime panna KarS § 1572 järgi kvalifitseeritav kuritegu, s.o teist isikut tuvastavate või tuvastada võimaldavate isikuandmete tema nõusolekuta kasutamine eesmärgiga varjata kuritegu (täpsemalt – vabaneda vastutusest KarS § 121 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemise eest). Kõnealuse paragrahvi dispositsioonist tulenevalt on vastav kuritegu lõpule viidud, kui isik /esitab teise isiku andme(i)d varjata kuritegu (kuriteo toimepanemist enda poolt). Lähtuvalt sellest

sõnastusest on O.O-le esitatud süüdistuses kirjeldatud teo puhul tegemist KarS § 157 koosseisualternatiiviga, mis ei eelda tagajärje saabumist, vaid üksnes , mis on toime pandud Seega vastab O.O tegu süüteokoosseisule ja on õigusvastane, kuid see ei tähenda, et KarS § 1572 järgi kvalifitseeritav kuritegu oleks lõpule viidud, selle tagasipööramine võimatu ja süüdimõistmine vältimatu ka näiteks sellises olukorras, kus sündmuskohal kahtlustatavana kinnipeetud isik ütleb esimese küsimise peale vale nime, seejärel (viivitamatult) vabandab ja ütleb enda õige nime. Ometi näib O.O -le esitatud süüdistus olevat juhindunud just seesugusest, põhjendamatult rangest käsitlusest, mis ei saa maakohtu hinnangul olla kooskõlas seadusandja tahtega.

õigeksmõistmises süüdistuses KarS § 157 järgi ning uue otsusega tema süüditunnistamist KarS

§ 157 järgi, sest maakohus on kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust KarS § 339 lg 2 mõttes. Prokurör taotleb mõista O.O-le selle eest karistuseks vangistuse 9 kuuks. KarS § 64 lg 1 alusel lugeda kergem karistus kaetuks raskemaga ja mõista liitkaristuseks vangistus 9 kuuks. KrMS § 238 lg 2 alusel vähendada mõistetud karistust ühe kolmandiku võrra ja mõista karistuseks vangistus 6 kuuks, mis jätta KarS § 73 lg 1 alusel täitmisele pööramata tingimusel, et O.O ei pane 1 aastase katseaja jooksul tahtlikult toime uut kuritegu. Karistusest lugeda kantuks 1 päev. Prokurör leiab, et kuivõrd seaduseelnõu 530SE kohaselt on seadusandja eesmärk olnud kaitsta isikuid nende identiteedi väärkas utamise eest teise isiku poolt, tuleb 15.10.2009 jõustunud regulatsiooni tõlgendadagi rangelt, kitsapiiriliselt, sest seadusandja on selgesõnaliselt sätestanud, et isik peab vastutama kuriteo toimepanemise eest juhul, kui ta kasutab teise isiku identiteeti kuriteo varjamiseks. Seega piisab prokuröri hinnangul sellest, kui isikul on soov raskendada kuriteo asjaolude tõendamist, teo toimepanija või teo enda avastamist identiteedivarguse kaudu. See ongi kuriteo varjamise eesmärk. Selline tegevus suunab uurimisasutust valedele jälgedele ning raskendab menetluse efektiivset kulgu. Prokurör ei nõustu maakohtu seisukohaga, et esineb süüd välistav asjaolu, s.t KarS § 1572 järgi kvalifitseeritav kuritegu on jäänud lõpetatud kuriteokatse staadiumisse, millest O.O on loobunud. Identiteedivarguse sättes peetakse kuriteo varjamise kui koosseisulise eesmärgitunnuse all silmas olukordi, kus kuriteo toimepannud isik kasutab teise isiku isikuandmeid, et esineda teise isikuna ning vabaneda seeläbi kriminaalvastutusest. Kuivõrd tegemist on formaalse kuriteokoosseisuga, mis on sätestatud KarS §-s 1572 teise alternatiivina, on tegu lõpule viidud andmete esitamisega ning ei ole siinkohal õige rääkida (lõpetatud) kuriteokatsest. Maakohus on materiaalõigust ebaõigesti kohaldades asunud seisukohale, et kuritegu oli 30.03.2013 menetlustoimingutes AS andmeid kasutades O.O ettekujutuse kohaselt subje ktiivselt lõpule viidud, kuid objektiivselt oli see lõpule viimata. Maakohtu otsuses tugineti Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsusele asjas 3-1-1-108-12 (punkt 37), kus selgitati kuriteokatse alguse elemente. Muuhulgas märgiti, et seda, kas isik on alustanud kuriteokoosseisu elluviivat tegevust, tuleb otsustada konkreetse juhtumi asjaolude põhjal, arvestades süüteo liiki ja täideviija süüteo toimepanemise plaani. Arvestades käesoleva kriminaalasja asjaolusid võinuks teise isiku identiteedi ebaseaduslik kasutamine jääda katsestaadiumisse juhul, kui politseiametnik tuvastanuks koheselt, et teise isiku nime all esinev isik oli tegelikult O.O. Või näiteks siis, kui isik on juba esitanud teise isiku isikuandmeid selleks, et enda poolt toime pandud kuritegu varjata, on tal võimalik teo toimepanemise lõpule viimisest vabatahtlikult loobuda kuni menetlustoiming veel kestab. Hiljem see enam võimalik ei ole, sest kõik teo lõpule viimiseks vajalik on tehtud ning KarS § 1572 koosseis on sel juhul täidetud. Vastasel korral tuleks oodata, kuni tehakse kohtuotsus ja süüdi jääb teine isik, kes ei olegi kuritegu toime pannud ja kes siis kannaks sellega kahju. See ei ole olnud prokuröri arvates eelpool väljatoodud seadusandaja tahe. Samas maakohtu ja kaitsja tõlgenduse kohaselt tuleb aga nõnda sellest aru saada. Maakohus tõdes, et puuduvad tõendid, mis viitaksid võimalusele, et vanemuurijale vastava e-kirja saatmine ei olnud vabatahtlik. Kui hüpoteetiliselt nimetada O.O toimingut loobumiseks, siis antud asjas tuleks pigem eeldada seda, et O.O ei ole loobunud vabatahtlikult, sest teatud asjaolud on teda selleks sundinud. Näiteks sõrmejälgede andmine, mille järgselt saab ka mõistlik kõrvalseisja aru, et enam ei ole võimalik oma identiteeti varjata. Sellest pidi aru saama ka O.O

ja leidis, et parem tunnistab teo üles, sest on aja küsimus, millal tegu avastatakse. Kindlasti ei ole vabatahtliku loobumisega tegemist siis, kui täideviija tajub, et tagajärg ei ole enam saavutatav. Antud koosseis aga ei eeldagi tagajärje saabumist. Prokurör ei nõustu maakohtu poolt antud hinnanguga elulisele usutavusele, et O.O -lei saanud olla tõsist plaani kuritegu varjata, sest see hinnang ei vasta kogutud tõenditele. Prokurör leiab, et O.O tegevus oli eesmärgipärane, tema soov oli varjata enda poolt toime pandud kuritegu, s.o teise inimese kehalist väärkohtlemist. Käesolevas asjas ning nagu üldjuhul sarnases olukorras, käis isiku tuvastamine suuliselt edastatud informatsiooni ning andmebaaside abil, kuivõrd O.O ei esitanud politseiametnikule isikut tõendavat dokumenti (ei enda ega teise isiku dokumenti). O.O nimetas kaalutletult oma kaksikvenna nime ja isikukoodi, kuid ülejäänud andmed teatas enda omad. O.O eesmärki kuriteo varjamisel kinnitavad mitmed toimikus olevad dokumendid, millistel olevatest toimingule allutatud isiku allkirjadest loeb välja „AS “, mitte „O.O“. Nendeks on kahtlustatava kinnipidamise protokoll (tl 36-41), indikaatorvahendi kasutamise protokoll (tl 46) ja kahtlustatava ülekuulamise protokoll (tl 49-50). Lisaks sellele dokumendid, kuhu O.O on lisaks allkirjale märkinud täisnime - AS. Need on taotlus riigi õigusabi saamiseks (tl 47) ja elukohast lahkumise keelu kohaldamise määrus (tl 72). Väärib tähelepanu, et O.O isegi siis, kui tema ülekuulamise juures viibis kaitsja, samuti viibis kaitsja O.O-lt DNA-proovid e ja sõrmejälgede võtmise juures (seda kinnitab kaitsjatasu taotlusel olev märge toimikus, lk 51), ei avaldanud O.O advokaadi juuresolekul oma õiget nime ning ka tema kaitsja jäi uskuma, et tegemist on AS-ga. Ka see teadmine, et kuivõrd sõrmejäljed on ainulaadsed ning nende abil oleks eksitus lõpuks ilmsiks tulnud, ei pannud kahtlustatavat koheselt üles tunnistama, et ta ei ole AS. Kriminaalasjas leidis tõendamist, et O.O oli kinni peetud politseiasutuses 30.03.2013 kell 03.33-15.37, temaga teostati sel ajavahemikul mitmeid menetlustoiminguid ja kõigile dokumentidele kirjutas ta alla AS-na, varjates enda poolt kuriteo toimepanemist. Prokuröri arvates on just nimetatu põhjal eluliselt usutavam pigem see, et isik soovib kuritegu varjata, mitte see, millise järelduse on teinud maakohus, märkides, et eluliselt väheusutav on, et oma kaksikvenna andmete esitamisega võis O.O üldse olla tõsiseltvõetav tahtlus/plaan kuritegu varjata, s.t mingigi lootus, et ta pääseb vastutusest KarS § 121 järgi kvalifitseeritud teo toimepanemises. Prokurör leiab vastupidiselt maakohtule, et O.O kinnipidamise hetkel lootis, et suudab enda kavatsuse reaalselt ellu viia. Ei ole leidnud tuvastamist, mis käesoleval juhul selle vastu räägiks, et O.O ei teinud kõike endast olenevat, et tegu lõpule viia. See, et O.O oli mõõdetud 30.03.2013 kella 03.57 ajal, pärast seda, kui ta kaksikvenna andmed esitas, indikaatorvahendiga alkoholijoobeks 0,65 mg/l, ei ole vabanduseks, sest ka „kaineks saades“, s.o enda ülekuulamisel ei avaldanud ta õigeid andmeid, vaid jätkas valetamist. Seda ka pärast tõkendi kohaldamise määrusega tutvumist. Prokurör ei nõustu maakohtu järeldustega, et O.O „toibudes“ oma veast aru sai ja seda heastada püüdis, on tegemist lõpetatud süüteokatsest loobumisega (KarS § 42 lg 2). Nimelt on siiski tõsi, et O.O tegi kõik endast oleneva selleks, et süütegu lõpule viia. Kõik toimingud olid õnnestunult kaksikvenna nimel alla kirjutatud ja miski ei saanud enam olla takistuseks. Paar päeva hiljem, s.o 01.04.2013 kell 19.50, kas enda initsiatiivil või kellegi poolt nõustatuna, leidis O.O , et: „mingil endale teadmata põhjusel oli end esitlenud oma venna nime all“ ja saatis menetlejale e-kirja, kus teatas enda poolt toime pandud kuriteost. Prokurör ei nõustu maakohtu otsuse järeldusega, et O.O valis oma käitumise õigusvastasusest aru saades (tuginedes indikaatorvahendi kasutamise protokollidele, ei ole siinkohal üleliigne kasutada ka väljendit – kaineks saades) tema käsutuses olnud vahenditest kõige efektiivsema. Apellant leiab, et kogutud tõendid

kinnitavad veenvalt, et menetlustoimingud teostati kaine isikuga ning maakohtu seisukoht on põhjendamata. Teisel korral, s.o 30.03.2013 kell 10.10 mõõdeti O.O alkoholijoobeks 0,27 mg/l ning tema ülekuulamine algas kell 14.29. O.O poolt menetlejale e-kirja saatmine on käsitletav KarS § 57 lg 1 p 3 kohaselt karistust kergendava asjaoluna, s.o süü ülestunnistamisele ilmumisena ja puhtsüdamliku kahetsusena. Seega on leidnud tõendamist t eise isiku identiteedi ebaseaduslik kasutamine, s.o KarS § 1572 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemine O.O poolt. T egu vastab süüteokoosseisule ja O.O käitumises puuduvad nii süüd kui ka õigusvastasust välistavad asjaolud. Seega ei saa rääkida süüteokatsest loobumisest, O.Oegutses kavatsetult, eesmärgiga varjata kuritegu.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT

Seega on apellatsioonimenetluse esemeks küsimus, kas O.O poolt KarS § 157 järgi toime pandud teos esines KarS §-dest 40 ja 42 tulenev süüd välistav asjaolu, s.o loobumine lõpetatud süüteokatsest.

6.2 KarS § 1572 teise alternatiivi kohaselt seisneb teise isiku identiteedi ebaseaduslik kasutamine teist isikut tuvastavate või tuvastada võimaldavate isikuandmete tema nõusolekuta edastamises, nendele juurdepääsu võimaldamises või nende kasutamises eesmärgiga varjata kuritegu. Seaduseelnõu 530 SE III seletuskirjas on seadusandja üheselt selgitanud, et käesolevas eelnõus peetakse kuriteo varjamise kui koosseisulise eesmärgitunnuse all silmas olukordi, kus kuriteo toimepannud isik ise esineb teise isikuna, s.t. kuriteo toimepannud isiku eesmärk on varjata enda tõelist identiteeti. Süüdistatava O.O kohtueelsel uurimisel antud ütlustest tuleneb üheselt, et ööklubis toimunud õigusrikkumise kohta menetlustoimingute tegemise käigus oma kasikvenna AS isikuandmeid nimetades tahtis ta vältida vanglasse sattumist, s.o varjata enda poolt toime pandud kuritegu (tl 70). Maakohtu istungil O.O ütlusi anda ei soovinud ning märkis, et jääb kohtueelsel uurimisel O.O -na antud ütluste juurde (tl 115 pöördel). Kriminaalasja materjalidest nähtub, et O.O on kahtlustatavana kuriteo toimepanemises kinni peetud 30. m ärtsi 2013 öösel kell 03.33 ning vabastatud 30. märtsi 2013 päeval kell 15.37 (tl 36-37). Selle aja jooksul on koostatud isikusamasuse tuvastamise protokoll, joobe tuvastamise protokoll, isiku ja asjade läbivaatuse protokoll, riigi õigusabi taotlus , kahtlustatavana ülekuulamise protokoll ning tõkendi tutvustamise protokoll (tl 36 -41, 43-47, 49-50, 52). Lisaks sellele võeti O.O -lt sõrmejäljed ja DNA proov. Kõikide menetlustoimingute käigus on O.O esitlenud end AS-na ja enamikele menetlusdokumentidele ka isiklikult venna nimel alla kirjutanud. O.O

kahtlustatavana ülekuulamine, tõkendi kohaldamine ja arestimajast vabastamine toimus 30. märtsi 2013 ajavahemikul 14.29 kuni 15.37, s.o ajal mil O.O oli kainenenud. Järgmise päeva, s.o 1. aprilli 2013 õhtul kell 19.50 on O.O saatnud temaga menetlustoiminguid teinud vanemuurijale Kristi Rudisaarele elektronkirja, milles teatab, et esines mingil endale teadmata põhjusel (šokk, alkohol, haigus) nädalavahetusel arestimajas oma venna nime all. Ta möönab, et pani sellega ilmselt toime seaduserikkumise (tl 54). Eesti Kohtuekspertiisi Instituudi sõrmejäljeosakonna ekspert Aiti Niinemets vastas 10. mail 2013 Põhja Prefektuuri kriminaalbüroo järelepärimisele, et riiklikku sõrmejälgede registrisse kandmiseks saadetud AS sõrmejäljed on samased riiklikku sõrmejälgede registrisse kantud O.O sõrmejälgedega (tl 55-67). Seega kinnitab sõrmejäljeosakonna ekspert O.O väidet selle kohta, et 30. märtsi 2013 öösel klubis S toimunud kehalise väärkohtlemise toimepanemises kahtlustatuna kinni peetud ja kahtlustatavana üle kuulatud isikuks ei olnud mitte AS, vaid tema vend O.O. Seoses sellega lõpetas uurija prokuratuuri loal 13. mail 2013 AS suhtes alustatud kriminaalmenetluse aluse puudumisega, sest AS-l ei olnud klubis toimunud ning sellele järgnenud sündmustega mingit seost (tl 59). Kohtukolleegiumi hinnangul märgitakse maakohtu otsuses õigesti, et KarS § 1572 dispositsiooni kohaselt on kuritegu lõpule viidud, kui isik kasutab teise isiku andmeid eesmärgiga varjata enda poolt toime pandud kuritegu. Seega ei eelda nimetatud kuriteokoosseis tagajärje saabumist, vaid ainult tegu. Sellist tegu saab toime panna vaid kavatsetult. Seoses sellega leidis maakohus tõendeid kogumis

hinnates põhjendatult, et O.Oegu vastab KarS § 157 süüteokoosseisule ja on õigusvastane. 6.3 KarS § 32 lg 1 kohaselt saab isikut õigusvastase teo eest karistada üksnes siis, kui ta on selle toimepanemises süüdi. Isik on teo toimepanemises süüdi, kui ta on süüvõimeline ja puudub süüd käesolevas jaos sätestatud süüd välistav asjaolu. KarS § 40 lg 1 kohaselt isik vabaneb süüst, kui ta vabatahtlikult loobub süüteokatsest ühel käesoleva seadustiku § -des 41 , 42 ja 43 sätestatud juhtudest. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt isik loobub vabatahtlikult süüteokatsest, kui vastavalt tema ettekujutusele teost võib teo tagajärg veel saabuda, kuid ta otsustab loobuda ilma tema tahtest sõltumatute asjaolude sunnita. KarS § 42 lg 1 kohaselt täideviija loobub lõpetatud süüteokatsest, kui ta hoiab ära süüteo tagajärje. Kui lõpetatud katsest ei piisa teo lõpuleviimiseks, loetakse, et täideviija on loobunud, kui ta tõsimeeli püüab takistada süüteo tagajärje saabumist. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt on süüteokatse lõpetatud, kui isik vastavalt oma ettekujutusele teost on teinud kõik temast oleneva süüteo lõpuleviimiseks.

Maakohus leidis, et O.O poolt KarS § 157 järgi toime pandud teos esines KarS §-dest 40 ja 42 tulenev süüd välistav asjaolu, s.o loobumine lõpetatud süüteokatsest. Seega leidis maakohus, et

O.O ei ole KarS § 157 järgi kvalifitseeritud kuriteo toimepanemises süüdi ja mõistis ta selles süüdistuses õigeks. Maakohus tugines oma põhjendustes Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 31. mai 2013 otsus es nr 3-1-1-108-12 toodud seisukohtadele süüteokatsest loobumise kohta ja leidis, et O.O teoplaani ei pruukinud mahtuda teadmine, et kuriteo varjamiseks ei piisa võõraste isikuandmete ühekordsest või üksnes esmaste menetlustoimingute käigus kasutamisest, vaid vastavasuunalist tegevust tuleks jätkata iga menetlustoimingu käigus kuni kohtuotsuse kuulutamiseni. Seega maakohtu seisukoha kohaselt sõltumata O.O teoplaanist ei olnud 1. aprillil 2013 tema teo kausaalahela kulgemine tema kontrolli alt väljunud ja uurijale saadetud elektronkirja saatmisega peatas ta

kausaalahela kulgemise lõplikult. Maakohus pidas seadusandja tahtega vastuolus olevak s olukorda, mil isik menetlustoimingu alguses eksib oma nime väljaütlemisega ja seejärel selle kohe parandab, kuid vaatamata sellele võetakse ta selle eest kriminaalvastutusele. Maakohtu arvates on käesolevas kriminaalasjas just nii toimitud. Kohtukolleegium nende maakohtu seisukohtadega ei nõustu. Esmalt märgib kohtukolleegium, et maakohtu tuginemine Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 31. märtsi 2013 otsus nr 3-1-1-108-12 toodud seisukohtadele süüteokatsest loobumise kohta on ebaõige, sest viidatud lahendis toodud seisukohad on käsitletavad vaid tagajärjedeliktide kohta. Käesolevas asjas on aga tegemist teodeliktiga, nagu maakohus ka ise õigesti eelnevalt märkis.

Seega, leides põhjendamatult, et O.O poolt KarS § 157 järgi toime pandud teos esines KarS § -dest 40 ja 42 tulenev süüd välistav asjaolu, s.o loobumine lõpetatud süüteokatsest , kohaldas maakohus ebaõigesti materiaalõigust.

Teiseks ei jaga kohtukolleegium maakohtu seisukohta, et isik eksis oma nimega menetlustoimingu alguses ja on selle vea kohe parandanud. Asja materjalide kohaselt esines O.O arestimajas viibides ja mitmetes menetlustoimingutes osaledes oma venna AS nime all rohkem kui 12 tunni vältel. Selle aja vältel jõuti algatada tema venna suhtes iseg i kriminaalmenetlus. Kohtukolleegium nõustub prokuröri seisukohaga, et 1. aprilli 2013 hilisõhtul vanemuurijale Aiti Niinemetsale saadetud elektronkirja näol ei ole tegemist mitte lõpetatud kuriteokatsest loobumisega, vaid süü ülestunnistamisele ilmumise ja puhtsüdamliku kahetsusega KarS § 57 lg 1 p 3 mõttes.

Seega kuulub maakohtu otsus O.O õigeksmõistmises süüdistuses KarS § 157 järgi prokuröri taotlusel KrMS § 338 p 2 alusel tühistamisele materiaalõiguse ebaõige kohaldamise tõttu. KrMS § 340 lg 4 p 2 alusel teeb kohtukolleegium tühistatud osas uue otsuse ja mõistab O.O süüdi KarS § 1572 järgi kvalifitseeritud kuriteo toimepanemises.

Prokurör on taotlenud mõista O.O -le KarS § 157 järgi karistuseks 9 kuud vangistust, mida KrMS § 238 lg 2 alusel vähendada ühe kolmandiku võrra ja mõista liitkaristuseks 6 kuud vangistust. KarS § 64 lg 1 alusel lugeda kergem karistus kaetuks raskemaga ja mõista liitkaristuseks 6 kuud vangistust, mis jätta KarS § 73 lg 1,3 alusel kohaldamata tingimusel, et O.O ei pane 1 aastase katseaja kestel toime uut kuritegu. Seega taotleb prokurör mõista O.O-le teise isiku identiteedi ebaseadusliku kasutamise eest karistuse alla sanktsiooni keskmist määra.

KrMS § 331 lg-te 2 ja 3 kohaselt arutab ringkonnakohus kriminaalasja esitatud apellatsiooni piires. Seega ei või kohtukolleegium mõista O.O -le rangemat karistust, kui on taotlenud oma apellatsioonis prokurör.

Kohtukolleegium nõustub prokuröri apellatsiooni taotlusega mõista O.O -le KarS § 157 järgi karistuseks vangistus, sest õiguskorra kaitsmise huvid ei ole talle rahalise karistuse mõistmisega piisavalt tagatud. Samuti ei vasta rahalise karistuse mõistmine O.O süü suurusele. O.O pani 30. märtsi 2013 öösel ööklubis alkoholijoobes olles toime kuriteo teise isiku väärkohtlemise näol. Selle asemel, et oma tegu tunnistada, esitas O.O politseinikele valeandmeid selleks, et enda poolt toime pandud kuritegu varjata. See ei olnud O.O esimene õigusrikkumine, sest 23. märtsi 2011 määrusega on lõpetatud tema suhtes kriminaalmenetlus avaliku huvi puudumise tõttu KrMS § 202 alusel ( tl 93). Ka selles kriminaalasjas menetleti O.O tegu KarS § 121 järgi teise isiku kehalises väärkohtlemises ühes Tallinna ööklubis. Lisaks sellele on O.O üks kehtiv väärteokaristus liiklusseaduse sätete rikkumise eest (tl 77). O.O karistust raskendavad asjaolud puuduvad. Karistust kergendavaks asjaoluks on süü ülestunnistamisele ilmumine ja puhtsüdamlik kahetsus KarS § 57 lg 1 p 3 tähenduses.

Eeltoodut arvesse võttes mõistab kohtukolleegium O.O-le KarS § 157 järgi karistuseks vangistuse 9 kuuks. KrMS § 64 lg 1 alusel lugeda kergem karistus kaetuks raskemaga ja mõista liitkaristuseks vangistus 9 kuuks. KrMS § 238 lg 2 kohaselt vähendada mõistetud karistust ühe kolmandiku võrra ja mõista karistuseks vangistus 6 kuuks.

Kuna prokurör on taotlenud O.O suhtes mõistetud karistuse KarS § 73 lg 1,3 alusel kohaldamata jätmist üheaastase katseajaga ja kohtukolleegium on seotud apellatsiooni piiridega, siis ei pea kohtukolleegium vajalikuks süüdistatavale mõistetud vangistuse kohaldamata jätmist motiveerida.

Ivi Kesküla /digitaalselt allkirjastatud/

Urmas Reinola /digitaalselt allkirjastatud/

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.