Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised määruskaebemenetluse pooled Asja läbivaatamise kuupäev ja viis
3-1-1-48-15 16. juuni 2015 Eesistuja Saale Laos, liikmed Jüri Ilvest ja Eerik Kergandberg Jälitustoiminguteks loa andmise määruste vaidlustamine Tartu Ringkonnakohtu 19. veebruari 2015. a määrus kriminaalasjas nr 1-12-12478 T.H kaitsja vandeadvokaat Leon Glikman, määruskaebus Viru Ringkonnaprokuratuur, eriasjade prokurör Kalmer Kask 13. mai 2015, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Jätta Tartu Ringkonnakohtu 19. veebruari 2015. a määrus kriminaalasjas nr 1-12-12478 muutmata ja määruskaebus rahuldamata.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Viru Maakohtu menetluses on kriminaalasi nr 1-12-12478, milles on teiste hulgas kohtu alla antud T.H süüdistatuna karistusseadustiku (KarS) § 293 lg 2 p 1, § 294 lg 2 p 1, § 400 lg-te 1 ja 2 - § 22 lg 3, § 201 lg 2 p 3, § 2172 lg 1, § 344 lg-te 1 ja 2 - § 22 lg 3 ja § 345 lg 1 - § 22 lg 3 järgi. Kohtuistungil 3. detsembril 2014 esitas prokurör taotluse võtta kriminaalasja materjalide juurde jälitustoimingu taotluste ja Viru Maakohtu 15. aprilli 2009. a, 14. mai 2009. a, 9. juuni 2009. a, 19. augusti 2009. a ja 20. oktoobri 2009. a jälitustoiminguteks loa andmise määruste koopiad. Kohus rahuldas prokuröri taotluse, misjärel kaitsjad said nende dokumentidega tutvuda.
2.T.H kaitsja vandeadvokaat Raul Palmaru esitas 10. detsembril 2014 kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 12616 lg 1 alusel jälitustoiminguteks loa andmise määruste peale määruskaebuse, taotledes määruste tühistamist. Kaitsja hinnangul on jälitusload ilmselgelt õigusvastased.
3.Tartu Ringkonnakohtu 19. jaanuari 2015. a määrusega jäeti määruskaebus jälitustoiminguteks loa andmise määruste peale järgmiste põhjendustega läbi vaatamata.
3.1.Ehkki KrMS § 12616 lg 1 näeb ette kohtu poolt jälitustoiminguks loa andmise määruse vaidlustamise võimaluse KrMS 15. peatükis sätestatud korras, ei kohaldu see kriminaalasja kohtuliku arutamise ajale. KrMS §-st 2861 tulenevalt otsustab tõendi vastuvõetavuse (sh selle lubatavuse ja asjakohasuse) üle asja arutav kohus. Seejuures on asja arutava kohtu pädevuses jälitustoiminguga kogutud tõendi lubatavust hinnates kontrollida, kas luba oli antud KrMS § 110 lg-s 1 nimetatud kuriteo tõendamiseseme asjaolude selgitamiseks ja silmas pidades nn ultima ratio-põhimõtet (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus asjas nr 3-1-1-14-14, p 779). Lahendades jälitustoiminguks loa andmise määruse peale KrMS § 12616 lg 1 alusel esitatud kaebust, tuleks ringkonnakohtul hinnata samu asjaolusid (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi määrus asjas nr 3-1-1- 68-14, p 14).
3.2.Asja kohtuliku arutamise käigus jälituslubadele ja nende alusel saadud tõenditele antud maakohtu hinnangut saavad kohtumenetluse pooled vaidlustada apellatsioonimenetluses. Mööndes võimalust samal ajal vaidlustada jälitustoiminguks loa andmise määrust KrMS § 12616 alusel määruskaebemenetluses, kujuneks olukord, kus sama küsimust lahendaksid paralleelselt maa- ja ringkonnakohus. Sellist olukorda ei saa aga aktsepteerida, sest on võimalik, et KrMS § 389 lg-s 4 ja §-s 390 silmas peetaval juhul võib ringkonnakohus tunnistada jälitusload ebaseaduslikeks, maakohus aga mõista isiku nendesamade lubade alusel tehtud jälitustoimingutega saadud tõendite alusel süüdi. Kohtulikul uurimisel on üksnes maakohtu pädevuses otsustada, millised tõendid kohus vastu võtab ja lubatavaks tunnistab. Ringkonnakohus ei saa sellesse otsustusprotsessi sekkuda. Seega saab jälitustoiminguks loa andmise määrust vaidlustada määruskaebekorras üksnes juhul, kui kriminaalasja kohtueelsele menetlusele ei järgne süüasja arutamist kohtus ja kohtu poolt jälitustegevusega saadud tõendite lubatavuse üle otsustamist.
MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
4.Ringkonnakohtu määruse peale esitas T.H kaitsja vandeadvokaat Leon Glikman määruskaebuse, taotledes Tartu Ringkonnakohtu 19. jaanuari 2015. a määruse tühistamist. Kaitsja taotleb asja tagasisaatmist Tartu Ringkonnakohtule sisuliseks arutamiseks. Alternatiivselt taotleb kaitsja põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamist määruskaebeõigust piiravas osas ja KrMS § 12616 ja § 385 p 5 kohaldamata jätmist ning viidatud kaitseõigust rikkuvate sätete PS §-de 3, 11, 12, 13, 14, 15 ja 24 vastaseks tunnistamist. Kaitsja seisukohad on kokkuvõtlikult järgmised.
4.1.KrMS § 12616 ja § 385 p 5 näevad sõnaselgelt ja ilma reservatsioonideta ette isiku õiguse vaidlustada määruskaebe korras jälitustoiminguks luba andvat määrust. Seaduses puudub määruskaebuse läbi vaatamata jätmise alus, mida ringkonnakohus rakendas. Menetlusseadus ei sätesta, et kohtuasja sisulisel arutamisel tõendi lubatavuse vaidlustamise õigus välistab määruskaebe korras jälitustoiminguks loa andmise määruse vaidlustamise.
4.2.Vaidlustatav määrus ei vasta KrMS § 145 lg 1 p-s 1 ja lg 3 p-s 1 sätestatud seaduslikkuse ega põhjendatuse nõudele.
4.3.Seadust rakendatakse sellisena, nagu see on. KrMS § 12616 ei piira kohtumenetluse poole õigust esitada määruskaebust kohtumenetluse ajal. Viidatud sätte esimene lõige osutab otseselt KrMS 15. peatükile, mille § 385 p 5 kohaselt ei ole kohtu poolt jälitustoiminguks loa andmise määruse määruskaebe korras vaidlustamine välistatud.
4.4.Jälitustoimingut lubava määruse tühistamine määruskaebe korras ja tõendi lubamatuse tuvastamine kohtulikul arutamisel on kaks üksteist täiendavat, mitte välistavat ja sisult erinevat õigust, millel on erinevad õiguslikud tagajärjed. Tühistamine elimineerib õigusvastase määruse õigusjõu. Jälitustoiminguga kogutud tõendi ebaseaduslikkuse tuvastamisel ei ole jälitustoiminguga saadud tõend kasutatav.
5.Kaitsja määruskaebusele esitatud vastuses leiab prokuratuur, et Tartu Ringkonnakohtu 19. jaanuari 2015. a määrus on seaduslik ja põhjendatud ning selle tühistamiseks puudub alus.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
I
6.Kriminaalmenetluse seadustiku § 12616 esimese lõike tekst on järgmine: „Käesolevas seadustikus nimetatud alusel kohtu poolt jälitustoiminguks antud loa andmise määruse peale võib esitada määruskaebuse käesolevas seadustikus sätestatud korras.“ Kolleegium nõustub kaitsja tõdemusega, et selle sätte grammatilise tõlgenduse järgi on kohtu poolt jälitustoiminguks loa andmise määrus vaidlustatav KrMS 15. peatükis sätestatud määruskaebe korras.
7.Määruskaebuse esitaja sõnade kohaselt ei välista ega piira KrMS § 12616 lg 1 alusel jälitustoiminguks loa andmise määruse määruskaebe korras vaidlustamist ka see, kui kriminaalmenetluses on jõutud kohtuliku arutamise staadiumi. Kaebaja lisab, et ka KrMS § 385 p 5 ei välista kohtu poolt jälitustoiminguks loa andmise määruse määruskaebe korras vaidlustamist.
8.Grammatilise tõlgenduse tähtsust põhiõiguste tagamiseks olulises kohtukaebeõiguse valdkonnas ei saa alahinnata. On igati põhjendatud nõuda seadusandjalt, et kohtukaebeõigus oleks sätestatud üheselt ja selgelt. Kohtukaebeõiguse laiendamine keerukamate tõlgendusmeetodite abil peaks olema kohtupraktikas võimalik vaid siis, kui lünk kohtukaebeõiguses on ilmselge. Kohtukaebeõiguse tõlgenduslik piiramine aga peaks olema üldjuhul välistatud. Kui kaalumise tulemina selline samm erandlikult siiski astuda, tuleb eraldi analüüsida, kas sellega ei moonutata kohtukaebeõiguse kui põhiõiguse olemust PS § 11 mõttes.
9.Kolleegium nendib, et KrMS § 12616 lg-s 1 ei ole kaebeõigus sätestatud viisil, mis vastaks eelmises punktis kirjeldatud põhimõtetele. Kõnealuse sätte rakendamine eeldab vähemalt praeguses asjas vältimatult veel ka ajaloolist ja teleoloogilist ning süstemaatilist tõlgendamist. Seega eeldab see meenutamist, millal ja millisel eesmärgil kõnealune kaebeõigust reguleeriv norm kehtestati, ning analüüsi, kuidas tuleb seda kaebeõigust mõista kohtukaebesüsteemi kui tervikut, aga ka kriminaalmenetluse kui terviku loogilist kulgu arvestades. II
10.KrMS § 12616 lisati seadustikku 1. jaanuaril 2013 jõustunud muudatusega, millega uuendati kogu jälitustoimingute regulatsiooni. Seadusandja tahe kõnealustest toimingutest teavitamist, nende tutvustamist ja vaidlustamist puudutavate muudatuste tegemisel (KrMS muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 175 SE seletuskiri) lähtus suuresti õiguskantsleri 2011. aastal Riigikogule esitatud ettepanekust nr
(http://oiguskantsler.ee/sites/default/files/field_document2/6iguskantsleri_ettepanek_nr_12_riigikogule_jalitustoimingust_teavitamine_ja_kontroll.pdf), milles leiti, et kriminaalmenetluse seadustik ja jälitustegevuse seadus on vastuolus põhiseadusega osas, mis ei näe ette tõhusat ja süsteemset järelevalve korraldust jälitustoimingust teavitamata jätmise ja teavitamise edasilükkamise üle. Enne muudatust nägi kriminaalmenetluse seadustik ette jälitustoimingutest teavitamise ja jälitustoiminguga kogutud andmete tutvustamise kohustuse ning korra (KrMS § 121), kuid puudus kontroll jälitustoimingust teavitamise edasilükkamise üle ning nende toimingute vaidlustamise täpsem kord. Jälitustoimingute olemusest tulenevalt oli (ja on jätkuvalt) lubatud toimingust teavitamise edasilükkamine, ja kui puudutatud isik lõpuks sai tema suhtes toimunud varjatud teabekogumisest teada, ei olnud sageli enam käimasolevat menetlust, mille raames kaebeõigust teostada.
11.Eelnõuga tehtavate olulisemate muudatuste hulgas toodi esile, et tõhustatakse kontrolli jälitustoimingust teavitamata jätmise üle, täpsustatakse teavitamata ja tutvustamata jätmise aluseid ning luuakse selgem jälitustegevuse edasikaebamise kord. Seadusandja soovis tagada jälitustoiminguga puudutatud isikule kaebeõiguse kuni Riigikohtuni ja samas välistada, et määruskaebust ei vaataks läbi mitte sama kohtunik, kes varem andis jälitustoiminguks loa, vaid kõrgema kohtuastme kohtunik (KrMS § 387 lg 2). Eelmises punktis nimetatud seletuskirjas on ka tõdetud, et „isikul on õigus jälitustegevusega seonduvat sisuliselt vaidlustada ka kohtumenetluse käigus - kohus kontrollib ja hindab kõiki kogutud tõendeid, sh jälitustoiminguga kogutud tõendite seaduslikkust“. Paraku ei ole täpsemalt selgitatud seda, kuidas suhestuvad omavahel ühelt poolt varem tagatud kaebeõigus vaidlustada kohtulikul arutamisel jälitustoiminguga saadud tõendi lubatavust ja teiselt poolt uus võimalus vaidlustada asetleidnud jälitustoimingu luba eraldiseisvana määruskaebe korras.
12.Kokkuvõtvalt on kolleegiumi hinnangul üsna ilmne, et enne muudatust oli seaduses nn kaebeõiguslik lünk just kriminaalmenetlusvälises olukorras. Praktikas tuleb ette olukordi, kus kohtueelne menetlus (või üksnes sellele eelnenud jälitusmenetlus) lõpetatakse enne kriminaalasja kohtusse saatmist. Kriminaalmenetlusvälise olukorraga on tegemist ka siis, kui jälitustoiminguga kogutud andmed puudutavad kolmandaid isikuid, kes ei ole kohtusse saadetud kriminaalasjas menetlusosalised. Samuti on võimalik, et süüdistatavale tutvustatakse jälitustoiminguga kogutud andmeid, mis kas osaliselt või tervikuna kohtusse saadetud kriminaalasjas tõendina kasutamist ei leia. Kõigil nimetatud juhtudel puudus isikul igasugune võimalus vaidlustada jälitustoiminguga saadud teabe ja selle kogumise aluseks oleva kohtuloa seaduslikkust kriminaalmenetluses. Kaebeõiguse võimaldamist kahtlemata just sellisteks juhtudeks peeti silmas KrMS § 12616 kui kaebeõiguse erikorra sätestamisel. III
13.Järgnevalt hindab kolleegium jälitustoimingute seaduslikkuse vaidlustamise võimalusi kriminaalmenetluses süstemaatilisest vaatepunktist. Süstemaatilise tõlgenduse lähtehüpoteesiks on tõdemus, et süüteomenetluse mistahes staadiumis peab menetleja toimima just selleks staadiumiks kehtestatud õigusinstituudi reeglite kohaselt ja ta peab saama lahendada iseseisvalt kõik selles menetluses aktualiseeruvad küsimused. Põhjendamatuid menetluslikke raskusi ja ebaselgust nii menetlejale kui ka menetlusosalistele tekitaks ühelt poolt see, kui süüteomenetluse ühes staadiumis (näiteks kriminaalasja kohtulikul arutamisel maakohtus) peaks menetleja (kohus) lahendama paralleelselt või samal ajal ka küsimusi, mille menetluskord sisaldub mingis teises õigusinstituudis. Samasuguseid probleeme võib aga tekitada seegi, kui sisuliselt sama küsimust tuleb või võib lahendada samal ajal kulgevates paralleelmenetlustes. Õigustegelikkust arvestades tuleb eelöeldu täpsustamiseks ja selgitamiseks märkida järgmist.
13.1.Eesti tänase õigustegelikkuse sagedaseks tõsiasjaks on kohtumenetluse erinevate harude (halduslik järelevalvemenetlus ja halduskohtumenetlus ning süüteomenetlused; süüteomenetlus ja tsiviilkohtumenetlus jne) toimimise paralleelsus. Need on olukorrad, mil olulisel määral sama tegu on eri
kohtumenetluste menetlusesemeks; mil ajaliselt hilisem kohtumenetlus ei pruugi aktsepteerida varasema kohtumenetluse lõpphinnangut ja mil seetõttu võivad erinevad kohtumenetlused lugeda sama teo puhul tuvastatuks täiesti erinevaid faktilisi asjaolusid või anda ühtemoodi tuvastatud faktilistele asjaoludele ka vastupidiseid õiguslikke hinnanguid. See on kolleegiumi hinnangul küsimus, mille lahendamisele ei ole seadusandja seni piisavalt tähelepanu pööranud. Kohtupraktikas (vt nt Riigikohtu halduskolleegiumi 16. jaanuari 2003. a määrus asjas nr 3-3-1-2-03, p 9 ja Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 4. juuni 2007. a otsus asjas nr 3-1-1-11-07, p 28, 18. juuni 2010. a otsus asjas nr 3-1-1-46-10, p 8.3.3, 23. veebruari 2015. a otsus asjas nr 3-1-1-62-14, p 16.2 ning Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 25. märtsi 2015. aasta otsus asjas nr 3-1-1-14-15, p 49) on küll püütud kohtumenetluse erinevatest harudest sama menetluseseme kohta tehtavate kohtulahendite vastuolusid välistada nõudega, et kohtulahendi tegemisel ei tohi ignoreerida kohtumenetluse teises harus varem tehtud lahendit ja et varasema lahendiga võrreldes põhimõtteliselt teistsuguse lahendi tegemist tuleb kohtulahendi põhjendamise kohustuse raames ka eraldi põhjendada. Sellise kohtupraktika eesmärk on suurendada õigusemõistmise ja kohtu usaldusväärsust riigisiseselt tervikuna, kuid selline nõue ei saa kuidagi absoluutselt välistada kohtumenetluse erinevatest harudest sama menetluseseme kohta tehtavate kohtulahendite vastuolusid. Siinkohal võib märkida, et ka kriminaalmenetluse seadustiku 1. jaanuari 2013. a muudatustega seoses märgiti eelnõu seletuskirjas (vt otsuse p 10), et kaebeõiguse regulatsiooni kujundamisel arvestati muu hulgas sellega, et ühest õigusmenetlusest (kriminaalmenetlus) ei kasvaks kaebeõiguse kasutamisel välja teist liiki õigusmenetlust (halduskohtumenetlus), mis alluks halduskohtule.
13.2.Kriminaalasja kohtueelse menetluse staadiumis võidakse erinevaid menetlustoiminguid vaidlustada vastavalt kas KrMS 15. peatükis sätestatud määruskaebe korras, 8. peatüki 5. jaos sätestatud nn uurimiskaebe korras või ka KrMS §-des 207 ja 208 sisalduvate nn süüdistuskohustusmenetluse ja lõpetamiskohustusmenetluse reeglite kohaselt. Need loetletud kohtukaebemenetlused toimivad omade reeglite kohaselt iseseisvalt ‒ mingil juhul ei ole põhjust rääkida erinevatesse menetlusõiguslikesse instituutidesse kuuluvate reeglite samaaegsest kohaldamisest ega erinevate reeglite segunemisest.
14.Kohtueelse menetlusega võrreldes veelgi enam vaid ühe õigusinstituudi reeglitest lähtumise nõuet võib pidada üldtuntuks kohtumenetluste (nt kohtulik arutamine maakohtus, apellatsioonimenetlus ringkonnakohtus või kassatsioonimenetlus Riigikohtus) puhul. Muu hulgas tuleb kriminaalasja kohtulikul arutamisel lähtuda kohtuliku arutamise piiridest (KrMS § 268) ja kriminaalasja üldmenetluse korras arutamisel selle terviklikkusest (KrMS § 2681). Kriminaalmenetluse seadustiku 10. peatükis ei sisaldu mingeid viiteid võimalusele, et asja arutav kohtukoosseis peaks lisaks selles peatükis sätestatule juhinduma ka mingi teise õigusinstituudi (nt määruskaebemenetluse) reeglitest.
15.Samas tuleb tunnistada, et õigustegelikkuses ei ole võimalik välistada olukorda, et kohtuliku arutamise alguseks oleks kõik eelnenud kaebemenetlused juba lahenduse saanud. Vähemalt osaliselt on selliseid olukordi pidanud võimalikuks ka seadusandja. Nii näiteks on KrMS § 228 lgs 6 sätestatud, et kui nn uurimiskaebus saabub prokuratuuri pärast süüdistusakti kohtusse saatmist, edastab prokuratuur selle kaebuse kriminaalasja arutavale kohtule. Seadusandja ei ole aga pidanud vajalikuks täpsustada, milliste menetlusnormide alusel tuleb selliseid uurimiskaebusi kohtuliku arutamise ajal lahendada. Eespool esitatud üldistest kaalutlustest lähtudes ei ole mõistlik eeldada, et kõnealusel juhul peaks asja arutav kohtukoosseis pöörduma sisuliselt tagasi kohtueelsesse menetlusse, astuma eeluurimiskohtuniku rolli ja juhinduma täiel määral KrMS §-s 231 sätestatust. Kolleegiumi arvates tuleb mõistlikuks pidada tõlgendust, et uurimiskaebuse edastamisel kohtule KrMS § 228 lg-s 6 sätestatud korras tuleb lugeda uurimiskaebe menetlus selle tavalisel kujul lõppenuks ja asja arutav kohus peab uurimiskaebe esemeks oleva probleemi (kas uurimisasutuse menetlustoimingu või määrusega on rikutud vastava isiku õigusi) lahendama arutatava kohtuasja kui terviku kontekstis, kuulates vajadusel veel kord ära nii kaebuse esitaja kui ka kohtumenetluse vastaspoole seisukohad (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 30. märtsi 2012. a määruse nr 3-1-1-1012, p 21). See tähendab kolleegiumi arvates ka seda, et kaebuse (taotluse) lahendamisel peab kohus arvestama sellega, kas vaidlustatud määruse või toiminguga kaasneb selline isiku õiguste kestev riive, mis tuleb seadusvastasuse korral kohe lõpetada (tõkend, vara arestimine vmt), või on tegemist eelkõige tõendi lubatavust puudutava õigusvaidlusega (kas nt jälitustoimingu puhul on varjatud teabekogumisega kaasnenud riive juba lõppenud ja saadud andmete kasutamisega seonduv ei ole sama pakiline), mille kohus lahendab hiljemalt lõpplahendi tegemisel. Kohtulikul arutamisel on siin ilmselt võimalikud kahesugused olukorrad:
15.1.Kui uurimiskaebuses vaidlustatud uurimistoimingu või määruse tulemina on saadud tõend, millele kohtumenetluse pool soovib tõendamisel tugineda, peab kohus selle tõendi lubatavuse hindamisel võtma kohtuotsuses seisukoha ka vastava uurimistoimingu või määruse seaduslikkuse kohta. Kolleegium meenutab seejuures, et üldjuhul (kui ei ole tegemist KrMS § 1261 lg-s 4 sätestatud erandiga) ei pruugi õiguserikkumine tõendi saamisel alati tähendada tõendi lubamatust. (Vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 24. mai 2006. a otsus asjas nr 3-1-1-33-06, p 6.2 ja 29. detsembri 2006. a otsus asjas nr 3-1-1-97-06, p-d 31 ja 32 mutatis mutandis.) Seega lahendatakse üldjuhul õigusrikkumisega saadud tõendi lubatavuse küsimus kaalumise tulemina rikkumise kaalukust arvestades.
15.2.Kui uurimiskaebuses on vaidlustatud uurimistoimingut või määrust, mille tulemina ei ole saadud tõendit või on saadud tõend, mida kohtumenetluse pool ei soovi tõendamisel kasutada, peab asja arutav kohus kaebuse (taotluse) lahendama ja võtma kohtulahendis eraldi seisukoha selle uurimistoimingu või määruse seaduslikkuse kohta.
16.Teoreetiliselt ei ole välistatud kriminaalasja kohtuliku arutamise ning selle kriminaalasjaga seotud määruskaebemenetluse samaaegsus (ajaline kattuvus) ja ka praktikas esineb seda võrdlemisi sageli.
16.1.Esmalt, vastavalt KrMS § 383 lg-le 1, võib asja arutav kohtukoosseis kohtulikul arutamisel koostada ise määruse, mis on KrMS §-s 385 sisalduvate keeldude puudumisel määruskaebe korras eraldi vaidlustatav. Niivõrd, kui seda ei välista KrMS § 387 lg 2, võib kriminaalasja arutav kohtukoosseis selliseid menetlusosaliste õigusi vaid vähesel määral riivavate määruste peale esitatud määruskaebusi ka ise lahendada KrMS §-s 389 sätestatud nn enesekontrolli korras. Enesekontrolli menetluse puhul on asja arutava kohtukoosseisu sisuline pädevus siiski oluliselt piiratud ja kohtul on vaid võimalus parandada enda viga ning teha uus määrus. Kõnealune enesekontrolli menetlus peab silmas vaid asja arutava kohtukoosseisu enda poolt tehtud määruste peale esitatud kaebuste menetlemist ja selle raames enda varasema sisuliselt vähem kaaluka menetlusliku otsustuse muutmise võimalust ilma pikemat kohtukaebemenetlust jätkamata. Praeguses kohtuasjas ei ole tähelepanu keskmes mitte asja lahendava kohtukoosseisu kohtumäärused, vaid eeluurimiskohtuniku määrused.
16.2.Teiseks on teoreetiliselt võimalik ja praktikas ka esinev näiteks olukord, kus vaidlustatakse eeluurimiskohtuniku vahistamismääruse seaduslikkust määruskaebe korras ning määruskaebust lahendatakse kas ringkonnakohtus või ka Riigikohtus ajal, mil maakohtus on juba alanud kõnealuse süüdistatava kohtuasja arutamine. Vahistamise näite puhul tuleb silmas pidada, et kohtulikule arutamisele eelnenud kohtulikus eelmenetluses peab kriminaalasja arutama hakkav kohus võtma seisukoha muu hulgas ka süüdistatava suhtes varem tõkendina valitud vahistamise kestva vajalikkuse kohta. Kui kohtulikus eelmenetluses jäetakse rahuldamata varem tõkendina kohaldatud vahistamise muutmise taotlus või kui sellist taotlust ei esitata, loetakse kohtu alla andmise määruse tegemisega süüdistatav seaduslikult vahi all olevaks n-ö kohtu järgi. See tähendab muu hulgas, et isegi siis, kui ringkonnakohtus või Riigikohtus tunnistatakse selle määruskaebuse lahendamisel, milles vaidlustati eeluurimiskohtuniku vahistamismääruse seaduslikkust, eeluurimiskohtuniku määrus ebaseaduslikuks, võib see küll kaasa tuua eeluurimiskohtuniku ebaseadusliku määrusega põhjustatud kahju hüvitamise nõude, kuid mitte kohtu alla antud süüdistatava vahistusest vabastamise: määruskaebemenetluse tulem ei mõjuta vahetult menetluslikke otsustusi kohtulikul arutamisel (vaata mutatis mutandis Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 25. märtsi 2004. a otsus asjas nr 3-1-1-154-03).
17.Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga sisuliselt selles, et veelgi enam kui eelmises punktis käsitletud kriminaalmenetlust tagava küsimuse otsustamisel, saab vaid kriminaalasja arutava kohtukoosseisu ainupädevuses olla võimalus otsustada kohtuasja lahendamisel kasutatavate tõendite lubatavuse üle ja enne seda ka tõendi kogumiseks kasutatud toimingu seaduslikkuse üle. Asja arutava kohtukoosseisu pädevus ka jälitustoimingu seaduslikkuse hindamiseks ei ole millegi poolest piiratum võrreldes ringkonnakohtu pädevusega määruskaebemenetluses. Ei saa nõustuda määruskaebuses esitatud seisukohaga, et jälitustoimingut lubava määruse tühistamine määruskaebe korras ja tõendi lubamatuse tuvastamine kohtulikul arutamisel on kaks üksteist täiendavat, mitte välistavat ja sisult erinevat õigust, millel on erinevad õiguslikud tagajärjed.
18.Nimelt tuleb jälitustoimingute seaduslikkuse kohtulikul hindamisel nii maakohtus kohtuasja arutaval kohtukoosseisul kui ka täpselt sama küsimust määruskaebemenetluses lahendama pidaval ringkonnakohtul lähtuda Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 30. juuni 2014. a otsuses asjas nr 3-11-14-14 väljendatust. Nimelt asuti selles otsuses seisukohale, et jälitustoiminguga tõendi saamisena KrMS § 111 mõttes tuli kuni 1. jaanuarini 2013 mõista vaid jälitusasutuste endi tegevust, samal ajal kui eeluurimiskohtuniku loa ebaseaduslikkus (nt ultima ratio-põhistamatus) ei tähenda automaatselt kohtuniku loa puudumist ega ka kõnealuse tõendi lubamatust (samas, p-d 777‒778). Viidatud otsuse p-s 780 on Riigikohtu kriminaalkolleegium aga märkinud, et 1. jaanuaril 2013 jõustunud KrMS § 1261 lg 4 kohaselt on nõuded jälitustoimingu seaduslikkusele muutunud rangemaks ja kohtulik järelkontroll eeluurimiskohtuniku antud jälitustoimingu loa seaduslikkuse üle ei kõrvalda enam nt puudulikult põhjendatud määruse alusel saadud tõendi lubamatust. Kuid seda vaid juhul, kui ka see luba on antud pärast 1. jaanuari 2013. Praeguses kohtuasjas on eeluurimiskohtunik andnud loa jälitustoimingute tegemiseks enne 1. jaanuari 2013. Kolleegium leiab, et eeltoodust tulenevalt puuduks ka kaitsja taotletavas määruskaebemenetluses võimalus sedastada kohtuniku loa puudumist jälitustoiminguks ja määruskaebemenetluse tulemusel taotletav eeluurimiskohtuniku määruse tühistamise taotlus jääks tagajärjetuks.
19.Kolleegiumi arvates on praeguses asjas oluline ka ringkonnakohtu vaidlustatud määruses sisalduv argument, et kriminaalasja arutava kohtu otsustust kõnealuste jälitustoimingute seaduslikkuse ja nendega saadud tõendite lubatavuse kohta on võimalik igakülgselt ja piiranguteta vaidlustada apellatsioonis. Kui vaidlustatud jälitustoimingute seaduslikkust hindaks määruskaebemenetluses ringkonnakohus, oleks ringkonnakohtu määruse vaidlustamise võimalused KrMS § 390 lg 5 kolmandas lauses sätestatust tulenevalt seevastu ülimalt piiratud, sest Riigikohus saab sellise kaebuse võtta menetlusse üksnes siis, kui Riigikohtu lahend selles asjas on oluline seaduse ühetaolise kohaldamise või õiguse edasiarendamise seisukohalt.
20.Eelmärgitust lähtudes nõustub Riigikohtu kriminaalkolleegium ringkonnakohtuga ja leiab, et KrMS § 12616 lg-s 1 sätestatut tuleb ajaloolise ja teleoloogilise ning süstemaatilise tõlgendamise tulemina mõista viisil, et jälitustoiminguks antud kohtu loa seaduslikkust ei saa määruskaebe korras vaidlustada kriminaalasja sisulise kohtuliku arutamise ajal. Kolleegiumi arvates ei moonuta selline kaebeõiguse puudumine kaebeõiguse olemust põhiseaduse § 11 mõttes. Samal põhjusel puudub kolleegiumi hinnangul alus ka määruskaebe esitaja alternatiivse taotluse rahuldamiseks ja põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamiseks seoses määruskaebeõiguse piirangu väidetava vastuoluga PS §-dega 3, 11, 12, 13, 14, 15 ja 24.
21.Kooskõlas eelmärgituga ja tuginedes KrMS § 390 lg-le 1 ja § 361 lg 1 p-le 1, jätab Riigikohtu kriminaalkolleegium kriminaalasjas nr 1-12-12478 Tartu Ringkonnakohtu 19. veebruari 2015. a määruse muutmata ja määruskaebuse rahuldamata. (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.