Z.S-i(Z.S) süüdistuses KarS § 320 lg 1 - § 22 lg 2 järgi Pärnu Maakohtu 16. juuni 2014 otsus üldmenetluses Lääne Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Z.S, isikukood: XXX, elukoht xxxx x xxxxx, varem kriminaalkorras karistamata
1.Tühistada Pärnu Maakohtu 16. juuni 2014 otsus kriminaalasjas nr 1-13-4007 täies ulatuses.
2.Teha uus otsus, millega tunnistada Z.S süüdi KarS § 320 lg 1 - § 22 lg 2 järgi ning mõista talle karistuseks rahaline karistus 300 (kolmsada) päevamäära arvestades päevamäära suuruseks 15 (viisteist) eurot, s.o kokku 4 500 (neli tuhat viissada) eurot.
3.KrMS § 180 lg 1; § 179 lg 1 p 2; § 175 lg 1 p 4, 5, 9 alusel välja mõista Z.S-ilt Eesti Vabariigi kasuks - sundraha 585(viissada kaheksakümmend viis) eurot, - riigi poolt määratud kaitsja tasu 2397,60 eurot (kaks tuhat kolmsada üheksakümmend seitse eurot ja kuuskümmend senti), - kaitsjale kriminaaltoimiku materjalist koopia tegemise kulud 0,45 (nelikümmend viis) senti. Rahaline karistus ja menetluskulud kuuluvad tasumisele 1 kuu jooksul Rahandusministeeriumi arveldusarvele SEB Pangas EE891010220034796011 või Swedpangas nr
EE932200221023778606 või Danske Bank EE403300333416110002 või Nordea Bank EE 701700017001577198. Menetluskulude viitenumber on 2800049748, rahalise karistuse viitenumber 4100064900. (selgitusse märkida lahendi number ning isik, kelle eest tasutakse ning nõude liik)
4.Prokuröri apellatsioon rahuldada.
EDASIKAEBE KORD
Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada kassatsiooni Riigikohtule. Süüdistatav võib kassatsiooni esitada üksnes advokaadist kaitsja vahendusel.
MENETLUSE KÄIK:
Süüdistus:
1.Z.S-i süüdistatakse ja ta on kohtu alla antud selles, et 15.01.2013 vahetult enne kriminaalasja nr 1-12-9140 kohtuistungit kallutas ta Pärnu arestikambris tahtlikult selles kriminaalasjas tunnistajana ütluste andmisele kutsutud LŠ andma kohtuistungil teadvalt valeütlusi. Z.S veenis LŠ kohtuistungil valetama, et AS rääkis talle (LŠ-le) politsei koostööettepanekust 2012. aasta kevadel, mitte 2011. aasta sügisel, millal vestlus tegelikult toimus ning samuti asjaolu, et LŠ seda 2012. aasta kevadel ka AS-le edasi rääkis, mida tegelikult ei toimunud. Sellega soovis Z.S, et LŠ tunnistajana antud valeütlused moonutaksid tõendamisele kuuluvat asjaolu, mille kohaselt soovis AS osta 27.04.2012 AS-lt narkootilist ainet amfetamiini. Valeütluste andmisele kihutamisega pani Z.S toime karistusseadustiku (edaspidi KarS) § 320 lg 1 ja § 22 lg 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Pärnu Maakohtu otsus:
2.Pärnu Maakohtu 16.06.2014 otsusega mõisteti Z.S õigeks ning jäeti menetluskulud riigi kanda. Maakohus leidis, et kõiki tõendeid kogumis hinnates jäävad kõrvaldamata kahtlused, kas Z.S pani toime talle süüks arvatud kuriteo. Õigeksmõistva otsuse põhjendused olid lühidalt järgmised: Vaidlust ei ole, et Z.S kohtus 15.01.2013 arestimajas LŠ-ga nii seoses kliendilepinguga LŠ kriminaalasjas kui ka tema kui AS kaitsja taotletud tunnistajaga AS kriminaalasjas. Samuti on tuvastatud, et LŠ andis kriminaalasjas nr 1-12-9140 Pärnu Maakohust 15.01.2013 toimunud istungil tunnistajana teadvalt valeütlusi. Kohus luges LŠ valeütluste andmise tõendatuks tema enda ütluste põhjal, võttes aga samuti arvesse 29.05.2012 jälitusprotokollis ning AS vahistamist puudutavates dokumentides kajastatut. Maakohus jättis tõendite kogumist ebausaldusväärsusele tuginedes kõrvale AS ja ÜP ütlused. Kriitikavabalt ei saa suhtuda LŠ ütlustesse, kuna 16.01.2013 toimunud esmakordsel ülekuulamisel eitas ta 15.01.2013 kohtuistungil valeütluste andmist, kuid võttis hiljem valeütluste andmise omaks ning selgitas, et Z.S kihutas teda valeütlusi andma. Maakohus leidis, et muudetud ütlusi võib küll endiselt arvestada süüstava tõendina LŠ enda suhtes, kuid kummutamaks vastuolusid LŠ ja Z.S-i teineteist välistavate ütluste vahel ja süüstamaks Z.S-i ei ole need ütlused enam piisavalt kõrge usaldusgarantiiga.
Z.S-ile esitatud süüdistus taandub LŠ ütlustele kui otseselt süüstavale tõendile, milles ta räägib 15.01.2013 Pärnu arestimajas Z.S-iga toimunud vestluse sisust. Sellele vastanduvad aga õigustava tõendina süüdistatava Z.S-i ütlused. Kaudsete tõenditena uuritud prokuröri E. Keemani ütlused ja Advokatuuri iseloomustus pigem kinnitavad Z.S-i versiooni. On ebaloogiline, et Z.S kihutas valeütlusi andma LŠ, kuid oma klienti mitte, sest samal ajal Z.S-i kaitsealune AS andis kohtuistungil LŠ ütlustest teistsuguseid ütlusi. Samuti välistab Z.S-i süüditunnistamise arutatavas asjas KrMS § 15 lg-s 3 ja § 66 lg 21 p-s 4 sätestatu, mille valguses ei saaks LŠ ütlused olla määravaks tõendiks Z.S-i süüdimõistmisel. Apellatsioon:
3.Maakohtu otsuse peale esitas Lääne Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör apellatsiooni, kus taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja uue otsusega Z.S-i süüdi tunnistamist KarS § 320 lg 1 – § 22 lg 2 järgi ja tema karistamist 300 päevamäära suuruse rahalise karistusega. Maakohus on oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 1 p 8 mõttes kuna kohtuotsuse resolutiivosa järeldused ei vasta tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele. LŠ ütlused ei ole ainus määrav tõend, kuna nii 15.01.2013 kohtuistungi protokoll, seal sisalduvad LŠ ja AS ütlused, samuti AS ütlused, 25.01.2013 kohtuotsus, hilisemad Z.S-i kaebused kaitsjana kinnitavad kogumis Z.S-i süüd. Z.S-i käitumine AS kohtuasja arutamisel näitab, et ta ei olnud algselt teadlik sellest, et AS oli politseiga koostööle kaasatud ega sellest, millal AS-le koostöö ettepanek tehti. Tema käitumine AS protsessis kummutab ta hilisemad ütlused valitud kaitsetaktika kohta ja selle kohta, nagu ei oleks ta AS kaitsjana kihutanud LŠ andma valeütlusi. Prokurör on jätkuvalt seisukohal, et Z.S , saanud LŠ-lt teada asjaolusid, mis võimaldasid tal üles ehitada valeütlustele rajatud kaitsetaktika, ei suutnud ajapuudusel seda taktikat piisavalt hästi ette valmistada, s.o AS vastavalt ette valmistada. Z.S-i jaoks oli LŠ esialgu üksnes AS ja AS väidetavat võlasuhet kinnitav tunnistaja, kes muutus tema jaoks ootamatult oluliseks ja teist laadi teavet valdavaks isikuks alles peale kokkusaamist Pärnu arestimajas 15.01.2013. Apellant juhib tähelepanu sellele, et kohtukõnede ajal on Z.S kaitsjana nimetanud LŠ „veenvaks otseseks tõendiks“, mis annab alust arvata, et tema ütlused oli tõendamiseseme seisukohalt olulised. LŠ andis ütlusi sisuliselt ainult koostööfakti kohta. Apellatsioonkaebuses Z.S LŠ enam ei maini, küll aga apellatsioonkaebuse täienduses, kus on väidetud, et LŠ ütlused ei ole kindlasti tõendamiseseme seisukohalt olulised. LŠ-l puudus igasugune huvi anda Z.S-i vastu ütlusi, mis ei vasta tõele ning tema ütlusi ei saa lugeda ebausaldusväärseks pelgalt seetõttu, et ta on varem kriminaalkorras karistatud isik. Kaitsja seisukoht:
4.Kaitsja leiab, et kaebus on põhjendamatu ja ainetu ning tuleb jätta rahuldamata. Maakohus on õigesti jõudnud järeldusele, et puuduvad tõendid millede alusel oleks võimalik tuvastada Z.S-i süüdistuse järgi nõutavat objektiivse ja subjektiivse koosseisu olemasolu. Palub jätta prokuratuuri apellatsioon rahuldamata. Tallinna Ringkonnakohtu 03. novembri 2014 otsus:
5.Tallinna Ringkonnakohtu 03.11.2014 otsusega tühistati maakohtu otsus ning uue otsusega mõisteti Z.S süüdi KarS § 320 lg 1 ja § 22 lg 2 järgi ning karistati rahalise karistusega
300 päevamäära ulatuses arvestades päevamäära suuruseks 15 (viisteist) eurot, s.o kokku 4 500 (neli tuhat viissada) eurot. Kaitsja kassatsioon:
6.Z.S-i kaitsja esitas Tallinna Ringkonnakohtu otsusele kassatsiooni, milles palus ringkonnakohtu otsuse tühistamist vääralt kohaldatud materiaal- ja menetlusnormide rikkumise tõttu. Kaitsja osutas muu hulgas ka asjaolule, et ringkonnakohtu otsuse tegi KrMS § 339 lg 1 p 1 mõttes ebaseaduslik kohtukoosseis, sest kriminaalasja alustanud kohtukoosseis ei allkirjastanud tehtud kohtuotsust ning toimikust ei nähtu ühtegi viidet kohtukoosseisu muutmisest. Riigikohtu otsus:
7.Riigikohus tühistas ringkonnakohtu ebaseadusliku kohtukoosseisu tõttu ringkonnakohtu 03.11.2014 otsuse ning saatis kriminaalasja samale kohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus. Kassatsioonkaebuses esitatud teisi väiteid Riigikohus ei analüüsinud.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
8.Kohtukolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega, otsuse ja apellatsiooniga ning esitatud selgitusega leiab järgmist.
9.Riigikohtu lahendites ( nt otsus nr 3-1-1-92-11) on sedastatud põhimõte, et kui apellatsioonis viidatakse kriminaalmenetlusõiguse olulisele rikkumisele esimese astme kohtus, peab ringkonnakohus apellandi väiteid kontrollima. Tuvastades maakohtu poolse olulise kriminaalmenetlusõiguse rikkumise KrMS § 339 lg 1 p-de 1-11 tähenduses, tuleb ringkonnakohtul, juhindudes KrMS § 341 lg-st 1 või 2 maakohtu otsus vältimatult tühistada ja saata kriminaalasi esimese astme kohtule uueks arutamiseks. Sellisel juhul puuduvad ringkonnakohtul volitused asuda kriminaalmenetlusõiguse rikkumist ise kõrvaldama. Prokurör on apellatsioonis leidnud, et maakohus on oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 1 p 8 mõttes kuna kohtuotsuse resolutiivosa järeldused ei vasta tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele. Riigikohus on korduvalt märkinud ( nt otsus nr 3-1-1-100-12), et vastuolust tõendamiseseme tuvastatud asjaolude ja otsuse resolutiivosa vahel saab rääkida siis, kui otsuse põhiosa ja resolutiivosa ei ole omavahel loogiliselt ühildatavad. Kui kohtuotsuse resolutiivosa on loogilises kooskõlas põhiosast tulenevate järeldustega, ei saa rääkida KrMS § 339 lg 1 p-s 8 toodud menetlusõiguse olulisest rikkumisest, olenemata sellest, kas apellant nende järeldustega nõustub või mitte. Antud juhul pole apellatsioonis välja toodud millised kohtuotsuse resolutiivosa järeldused ei vasta siis otsuse põhiosa argumentatsioonile või järeldustele. Sellist vastuolu ei tuvastanud ka ringkonnakohus. Maakohus on otsuse põhiosas jõudnud järeldusele, et Z.S-i süü etteheideteta kuriteo toimepanemises pole tõendamist leidnud ning otsuse resolutiivosas ongi Z.S õigeks mõistetud. Prokurör ei ole taotlenud KrMS § 341 lg 2 kohaldamist ning kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks saatmist, millest koos apellatsiooni enamus väidetega võib järeldada, et ka apellant leiab, et ringkonnakohtul on võimalik antud juhul asja sisuliselt ja apellatsiooni kogumahus arutada.
Kolleegium leiab, et kuigi maakohtu otsuse pinnalt on kohtu siseveendumuse kujunemine küllaltki raskesti jälgitav, pole KrMS § 339 lg 1 loetellu kuuluv kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine tuvastatav, mistõttu nimetatud alusel maakohtu otsuse tühistamiseks seaduslikud alused puuduvad.
10.Kriminaalasja materjalidega on tõendatud ja selles puudub ka vaidlus, et Z.S kohtus vahetult enne 15.01.2013 toimunud kohtuistungit LŠ-ga (kd I, lk 100 ja 104-114). Siinjuures kolleegium osutab, et ainetu on maakohtu arutlemine teemal, kas Z.S rikkus LŠ-ga kohtumisel Pärnu Arestimaja külastamise korda, sest Z.S-ile süüdistusaktis etteheidetav tegu on seotud LŠ veenmises valeütlusi andma, mitte aga arestimaja külastuskorra rikkumises. Samuti pole määrava tähtsusega asjaolu, kas Z.S kohtus 15.01.2013 LŠga 14.01.2013 sõlmitud kliendilepingust tulenevalt viimase kaitsjana või AS kaitsjana, kuna vaidlus puudub sellest, et Z.S oli AS kaitsja ning tema taotles LŠ kutsumist istungile ning arestimajas Z.S-i küsimused puudutasid AS süüdistusasja.
11.Vaidlus puudub ka selles, et vahetult pärast Z.S-iga kohtumist andis LŠ 15.01.2013 kohtuistungil teadvalt valeütlusi ning ta tunnistati kriminaalasjas 1-13-9635 tehtud Pärnu Maakohtu 30.10.2013 otsusega kokkuleppemenetluses KarS § 320 lg-s 1 sätetatud kuriteos süüdi ning mõisteti karistuseks 6 (kuus) kuud vangistust (2 kd. lk 60-64). LŠ poolt 15.01.2013 kriminaalasjas 1-12-9143 antud valeütlused seisnesid selles, et AS rääkis LŠ-le, et talle tehti politsei poolt koostööettepanek 2012. aasta kevadel, mitte 2011. aasta sügisel, millal vestlus tegelikult toimus ning samuti asjaolu, et LŠ seda 2012. aasta kevadel ka AS-le edasi rääkis, mida tegelikult LŠ ei teinud. Pärnu Maakohtu 30.10.2013 otsusest nähtub, et kohus luges LŠ valeütluste andmise tõendatuks muuhulgas tema enda ütluste põhjal.
12.KarS § 22 lg 2 sätestab, et kihutaja on isik, kes tahtlikult kallutab teise isiku tahtlikule õigusvastasele teole. Riigikohus selgitas 24.04.2009 otsuses nr 3-1-1-10-09, et KarS kohaselt on kihutamine üldjuhul karistatav olukorras, mil täideviimistegu jõuab vähemalt katse staadiumi. Osavõtt on täideviimisteo suhtes aktsessoorne ja kuriteole kaasaaitamine või kihutamine ei ole võimalik ilma täideviimiseta. Kolleegium nõustub maakohutu järeldusega, et tõendatud on KarS § 320 lg-s 1 nimetatud teo objektiivne koosseis, s.t LŠ poolt tunnistajana kriminaalmenetluses valeütluste andmine, seega koosseisuline täideviimistegu on toime pandud. Ka eeltoodud järelduse osas vaidlus puudub.
13.Antud juhul on vaidlusesemeks küsimus kas LŠ andis kriminaalmenetluses valeütlusi omal algatusel ja soovil või kallutas teda selleks Z.S ning kas tema poolt 15.01.2013 toimunud kohtuistungi eelsel kokkusaamisel LŠ kihutamine teadvalt valeütluste andmisele saab lugeda tõendatuks või mitte. Viimase osas on maakohus vaidlustatud kohtuotsuses jõudnud järeldusele, et tõendeid kogumis hinnates ei saa põhimõtet järgides Z.S-i süüd talle inkrimineeritud teos tõendatuks lugeda. Prokuröri apellatsiooni kohaselt on aga süüd kinnitavate tõendite kogum piisav ning annab aluse süüdimõistva otsuse tegemiseks.
13.1.Süüdistatavana ülekuulatud LŠ ütlustest (kd I, 167-168) nähtub, et 15.01.2013 külastas teda enne AS kohtuistungit Z.S, kes tutvustas ennast AS kaitsjana. Z.S küsis temalt, mida ta teab AS asjast. LŠ rääkis AS-lt 2011. aasta sügisel kuuldust, et politsei tegi ASle ettepaneku koostööks. Seepeale ütles Z.S korduvalt, et koostöö ettepanekut ei tehtud mitte 2011. aasta sügisel, vaid 2012. aasta jaanuaris (hiljem, et 2012. a kevadel). LŠ
ütluste kohaselt Z.S ei põhjendanud, miks see pidi olema 2012. aasta kevadel ja mitte 2011. aasta sügisel, kuid sai aru, et see on AS-le kasulikum mistõttu ei hakanud vastu vaidlema. LŠ ütlustele hinnangu andmisel on maakohus märkinud, et ristküsitlusel selgus, et kohtueelsel uurimisel LŠ end süüdi ei tunnistanud, minnes diametraalselt vastuollu oma hilisemate ütlustega kuna edaspidi on valeütluste andmist tunnistanud. Kohtuistungi protokolli kohaselt on pärast LŠ poolt süü tunnistamist ja ütluste andmist Z.S-i kaitsja poolt ristküsitlemise käigus tõepoolest avaldatud 16.01.2013 ehk siis päev pärast maakohtu istungil tunnistajana valeütluste andmist, LŠ kahtlustatavana ülekuulamise protokollis antud ütlused sellest et on juba kohtuistungil 15.01.2013 ütlused andnud, neile midagi juurde lisada ei ole. Kahtlustuses end süüdi ei tunnista( 1 kd. t.lk. 168). Seega antud juhul on tuvastatav vastuolu vaid oma süü tunnistamises. Kolleegiumi seisukohalt juhul kui esmasel ülekuulamisel süüdistatav ütlusi ei anna ja süüd ei tunnista, kuid järgneval kahtlustavana ülekuulamisel ja kohtuistungil ristküsitlemisel oma süüd tunnistab ning annab ka asjakohaseid ütlusi, pole alust diametraalsete vastuolude põhjendusel tema kohtuistungil ristküsitlemise käigus antud ütluste tunnistamiseks ebausaldusväärseteks. Siinjuures kolleegium osutab, et vaatamata maakohtu seisukohale erinevate ütluste andmise osas hindas maakohus LŠ ütlused usaldusväärseks just enda süüküsimuses ehk osas kus maakohtu arvates oli vastuolu, ning otsusest jääb selgusetuks, miks on Z.S-i süü osas ütlused ebausaldusväärsed. 28.05.2014 otsuses 3-1-1-131-13 pidas Riigikohus võimalikuks muuta isikuliste tõendite hindamisel senist paktikat ning märkis, kui osa isiku ristküsitlusel antud ütlustest on diametraalses vastuolus kohtueelsel uurimisel antud ütlustega ja isik ei ole suutnud erinevuste põhjust kohtule arusaadavalt selgitada, tuleb ütlused tõendikogumist välja jätta üksnes osas, milles esinevad diametraalsed vastuolud. Ütluste seda osa, milles vastuolud puuduvad, tuleb aga kohtul KrMS § 61 lg 2 kohaselt hinnata kogumis teiste tõenditega oma siseveendumuse kohaselt. Käesolevas menetluses on LŠ oma esialgset süü mittetunnistamist selgitanud sellega, et pidas esmasel ülekuulamisel vajalikuks eitada kõike ja ütlusi mitte anda. Tal puudus võimalus enne esmast ülekuulamist kõike läbi mõelda ja arvas , et saab veel kuidagi vastutusest vabaneda. Vastupidiselt maakohtule ei ole kolleegiumile ebausutav, et pärast enda süü eitamist ja sisuliste ütluste mitteandmist võib isik siiski otsustada tegu tunnistada ning süüdistuse osas ütlusi anda. Sellist käitumist ei saa pidada süüteoasjades tavapäratuks. LŠ kuulati valeütluste andmise kohta esmakordselt üle 16.01.2013 ning arvestades süüteo toimepanemise ja esmase ülekuulamise vahelist väga lühikest ajavahemikku, ei pruukinud süüteo toimepannud isik endale tegu ja selle tagajärge tunnistada. Vähetähtis ei ole ka tõik, et LŠ ja Z.S-i vaheline kohtumine toimus 15.01.2013 kell 13.35 – 13.47 (1 kd. lk 104) ning 15.01.2013 kohtuistung algas kell 14.09. Arvestades valeütluste andmise ja isiku esmakordse ülekuulamise ajalist vahemikku on usutav, et isik ei pruugi suuta kõiki asjaolusid läbi mõelda ja endale olukorda teadvustada. Olles aga seatud fakti ette, et tema ütluste osas on tõusetunud valeütluste andmise kahtlus ja selles osas on uurimist alustatud ning kogutakse tõendeid, võis isik tõepoolest asjaolude üle järgi mõelda ja jõuda järeldusele, et edasine valetamine on tulutu. Mittenõustudes maakohtu seisukohaga pole kolleegiumi hinnangul põhjust pidada LŠ ütlusi ebausaldusväärseteks vastuoluliste ütluste andmise põhjendusel, vaid tema poolt kohtuistungil antud ütlusi tuleb hinnata kogumis muude tõenditega.
13.2.Z.S eitab LŠ kallutamist valeütluste andmisele (2 kd. lk 159 jj). Z.S-i ütlustest nähtub, et ta kohtus 15.01.2013 LŠ-ga eeskätt just LŠ kaitsjana, sest advokaadibüroo
sõlmis 14.01.2013 kliendilepingu LŠ kaitsmiseks. Küsis ka möödaminnes LŠ puutumust AS kaasusega, et vältida huvide konflikti ja selgitas AS kriminaalasja kaitseakti, kus LŠ on märgitud AS soovil tunnistajaks. Samuti küsis ta, mida LŠ AS ja AS asjadest teab. LŠ ei rääkinud võlasuhtest, vaid rääkis AS koostööst politseiga ja sellest, et ta nii 2011. aasta kui ka 2012. aasta kevadel rääkis AS-ga sellele politsei poolt tehtud koostööettepanekust. Tema selgitas, et kohtus tuleb rääkida tõtt, mitte seda, mida täpselt ei tea. Samuti märkis, et kui ta koostöö täpset aega ei mäleta, siis ei mäleta. Seetõttu ta kohtuistungil küsiski, millal LŠ AS-ga kohtus ja kas kevadel ka. Seega on Z.S-i ja LŠ versioonid 15.01.2013 Pärnu arestikambris toimunud vestluse sisust erinevad, mistõttu ütluste usaldusväärsusele hinnangu andmisel tuleb neid hinnata koos teiste kogutud tõenditega.
13.3.Antud juhul on tõendina käsitatud AS kaitseakti (1 kd. lk 125-126) kus Z.S põhjendab LŠ tunnistajana ülekuulamise vajadust sellega, et LŠ saab kinnitada AS ja AS vahelisi võlasuhteid. Kaitseakti kohaselt oli tunnistajate, sh LŠ, ülekuulamise eesmärgiks justnimelt tõendada AS ja AS vahelist võlasuhet ning tegemist oli põhilise kaitseversiooniga. Kaitseakti eesmärgiks on tagada poolte võrdsus kohtumenetluses ning vältida kohtumenetluse üllatuslikkust, mistõttu eeldabki KrMS poolte seisukohtade ja tõendite täielikku eelnevat vastastikust avalikustamist. Vaidlus puudub asjaolus, et 15.01.2015 kohtuistungil ei küsinud kaitsja kaitseaktis toodud tunnistaja ülekuulamise põhjenduste kohta ühtegi küsimust ning asus koheselt uurima justnimelt LŠ ja AS vaheliste suhete kohta ning nende võimaliku kohtumise aja kohta ja politseiga koostöö tegemise kohta. Maakohus luges arvestatavaks Z.S-i selgituse, et tegemist oli eksliku tähelepanematusega, mida tuleb töös ette. Kohtukolleegium sellise järeldusega nõustuda ei saa ning hindab süüdistatava sellekohast ütlust ebausutavaks. Nagu kolleegium enne välja tõi oli tegemist kaitse põhiargumendiga, mida kaitsja isegi ei puudutanud. Kolleegiumile oleks usutav, kui kaitseaktis oleks välja toodud suur hulk erinevaid asjaolusid, mida tunnistaja ütlustega soovitakse tõendada ning nendest üks või kaks asjaolu jääb küsimata. Praegusel juhul oli aga tegemist üksnes ühe asjaolu tõendamisega ning arvestades seda, et kaitsja koostab oma kaitsetaktika justnimelt kaitseakti alusel, siis ei ole professionaalsel kaitsjal võimalik lihtsalt tunnistaja kutsumise põhjust ära unustada või tähelepanuta jätta. Arvestades kaitsja tegevust 15.01.2013 kohtuistungil ja vahetult enne seda, siis toetab see LŠ antud ütlusi, et Z.S kihutas teda vahetult enne kohtuistungit valeütlusi andma. Muul viisil ei ole kaitsja üllatustaktika (viitas asjaoludele, mis ei olnud vastaspoolele teada ega kajastunud kaitseaktis) kasutamine põhjendatud.
13.4.Tõendina hinnatud 15.01.2013 aasta kohtuistungi protokollist( 1 kd. t.lk. 127-139) nähtub, et Z.S ei küsitle LŠ-t kaitseaktis toodud asjaolude tõendamise osas, vaid küsib üksnes kaitseakti väliseid küsimusi AS ja tema narkoharjumuste kohta ning väga selgelt suunava küsimuse 2012. aasta kevade ning sellele järgnevate sündmuste kohta mitte ka 2011 aastal toimunud jutuajamise kohta. Oluliseks faktoriks on asjaolu, et ristküsitlusel suunava küsimuse esitamisega tegi Z.S LŠ-le üldse võimalikuks valeütluste andmise.
13.5.Tõendina käsitatud 21.01.2013 aasta kohtuistungi protokollist nähtuvalt on Z.S hinnanud kohtuvaidlustes teiste isikute ütluste seas LŠ ütlusi otseseks veenvaks tõenditeks, millele pole prokuröril peale ähvardamise midagi vastu panna( 2 kd. t.lk. 33). AS süüdimõistva kohtuotsuse järgselt esitatud ja tõendina käsitatud apellatsioonis leiab Z.S, et kõik tema tunnistajad olid usaldusväärsed ja kaitsja ei kahtle ka LŠ ütlustes (1
kd. t.lk. 141 pöördel). Samas tõendina käsitatud apellatsiooni täiendustes( 2 kd. t.lk. 65-73) on kaitsja võtnud täiesti teistsuguse seisukoha ning leidnud, et tõendamiseseme seisukohalt ei olnud olulisteks asjaoludeks see kas ja millal rääkis AS LŠ-le politseiga koostöö tegemisest ning kas ja millal LŠ sellest AS-le edasi rääkis. Lisaks püüab Z.S apellatsiooni täiendustes muuta tema enda tunnistaja, LŠ ütluste väärtust nüüd märkides hoopis, et need ei olnudki selged ja ühemõttelised ning need oleks tulnud üldse tõendite kogumist välja arvata. Kolleegium leiab, et selline muutus LŠ poolt 15.01.2013 aasta kohtuistungil antud ütluste osas ning ka apellatsiooni ja selle täienduse vastuolulisus, näitab selgelt püüdu varjata enda seotust LŠ poolt 15.01.2013. aasta kohtuistungil antud valeütlustega, mis omakorda kinnitab nii LŠ ütlusi kui ka süüdistusversiooni sellest, et Z.S kihutas tunnistajat valeütluste andmisele kriminaalmenetluses.
13.6.Maakohus on lugenud tõendatuks, et AS-ni jõudis juba 2011 aasta sügisel jutt sellest, et AS on politsei huviorbiidis ja seda AS enda käest ja ka tunnistaja LŠ-lt. Samuti on kohus nentinud, et AS ei võtnud sellist hoiatust tõsiselt enne kui ta arreteeriti 27.04.2012. Sellist järeldust on maakohus hinnanud prokuröri süüdistusversiooniga mittehaakuvaks ja Z.S-i õigustavaks. Kolleegiumi seisukohalt on maakohtu hinnang ebaõige. Kolleegium leiab, et selline järeldus kinnitab LŠ ütlusi sellest, et kohtudes 15.01.2013 aastal arestimajas Z.S-iga rääkiski ta viimasele, et kohtus AS-ga just 2011 aastal ning siis oli jutt viimasele politsei poolt tehtud koostööettepanekust. Samuti kinnitab selline järeldus ka süüdistust, et tegelik LŠ ja AS kohtumine toimuski 2011 aastal. Maakohus pole välistanud, et AS, pärast 27.04.2012 kinnipidamist võis avaldada oma kaitsjale 2011 aastal toimunud jutuajamise sisu. Selline järeldus on kolleegiumi arvates aga oletuslik kuivõrd eelpooltoodud tõendites Z.S-i poolt sellise informatsiooni teadmise osas viited puuduvad. Samas kolleegium märgib, et nimetatud asjaolu pole määrava tähtsusega Z.S-ile esitatud süüdistuse tõendatuse juures. On ju süüdistuse sisuks antud juhul asjaolu, et Z.S, teades, et tunnistaja LŠ kuulis AS käest viimasele tehtud koostööettepanekust 2011 aastal, veenis tunnistajat andma kohtus ütlusi, et selline jutuajamine toimus 2012 aastal. Kolleegium osutab siinjuures veelkord, et ilma vaidlusteta on tõendatud, et 2012 aastal kohtumise toimumisest antud ütlused on valed ning asjaolu millal valeütluste andmisele kihutaja tegelikust ja tõesest faktist, st 2011 aastal kohtumisest, teada sai, ei väära valeütluste andmisele kihutamist ning asjaolu, et kihutaja teadis õigeid asjaolusid ainult kinnitab süüdistuses etteheidetava teo toimepanemist.
13.7.Maakohus on leidnud, et valeütluste andmisele kihutamise muudab ebatõenäoliseks ka asjaolu, et Z.S enda klienti (AS) valeütlusi andma ei kihutanud. Kolleegium leiab, et nimetatud asjaolu mingilgi määral ei sea kahtluse alla ega välista Z.S-i poolt süüdistuses etteheidetud kuriteo toimepanemist, mistõttu sellele asjaolule tuginedes on kihutamisteo toimumise välistamine asjakohatu. Tõendatud on, et Z.S kohtus AS-ga enne LŠ-ga kohtumist, mitte pärast. Advokaadile teadaolevalt viibib kohtuistungil tunnistaja ristküsitlemise juures ka süüdistatav, mistõttu on viimasel võimalus ka oma ütlusi vastavalt kohandada. Asjaolu, et AS otsustas jääda truuks temale teadaolevale faktoloogiale, ei muuda LŠ poolt valeütluste andmist ega sea kahtluse alla ütlusi, et selleks veenis teda Z.S.
13.8.Antud juhul puuduvad igasugused tõendid mille alusel saaks jõuda järeldusele, et LŠ oli juba enne Z.S-iga kohtumist tahtlus kohtuistungil valetada. LŠ ütluste kohaselt ei teadnud ta täpselt milline süüdistus oli AS-le esitatud, oli vaid kuulnud, et mingi narkoasi ja
räägiti ka, et AS oli asjaga seotud. Sai teada arestimajas, et oli toimunud matkimine. Kui sai kutse AS istungile ei teadnud mida temalt küsitakse( 1 kd. t.lk.167 pöördel). AS kaitsetaktika oli arestimajas viibivale tunnistajale teadmata. Kohtuistungil toimub tunnistaja poolt ütluste andmine ristküsitlemise vormis ja menetlusseadustikus ettenähtud reeglite alusel ehk siis tunnistajal puudub võimalus rääkida vabalt teemal, mida temalt ei küsita. AŠ ütluste kohaselt ütles Z.S temale korduvalt, et AS-le on kasulikum, kui ta tunnistajana ülekuulamisel annab tõele mittevastavaid ütlusi ning korduvalt ka toonitas mida ta istungil tegelikult ütlema peab. Tema nõustus sellega kuna AS kaitsja ütles, et sellised ütlused on viimasele kasulikumad ja tema tahtis nii teha, et sõbral oleks parem( 1 kd. t.lk. 168). Siinjuures kolleegium osutab, et kuriteole kihutamise eest vastutusele võtmisel pole oluline millisel viisil kallutamine toimus ning kolleegium leiab, et kui isikule korduvalt öeldakse, et valeütluste andmisega ta aitab sõpra, loob sellega sõbrale mingid soodsamad võimalused kriminaalmenetluses, on tegemist kuriteole kallutamisega. Kolleegium on eelpool tõendite alusel juba tuvastanud, et ka tegelikkuses AŠ Z.S-i poolt suunava küsimuse järgselt ka kokkulepitud valeütlusi andis st, et süüdistatava Z.S-i valeütluste andmisele toimepandud kihutusteo tulemiks oli lõpuleviidud põhitegu ja tuvastatav on ka Z.S-i eesmärgipärane ja kavatsetud käitumine.
13.9.Kohtukolleegium leiab, et antud juhul tuleb LŠ ütlusi hinnata usaldusväärseteks ja kolleegiumil puudub alus kahtluseks, et LŠ ütluste näol oleks tegemist röönaga. Puuduvad igasugused viited sellele, et LŠ ütlused oleks kantud Z.S-i süüdimõistmise soovist. Tegemist oli LŠ-le võõra isikuga ja veelgi enam tema kauaaegse sõbra kaitsjaga. Valeütluste andmise tunnistamine oli üheks otseseks tõendiks tema enda süüdi tunnistamiseks ja karistamiseks. Tema vastutust ei mõjuta ka asjaolu, kas keegi tema poolt toimepandud kuriteost osavõtjana veel süüdi mõistetakse või mitte. Riigikohus on korduvalt sedastanud( nt otsus nr 3-1-1-94-04), et kaassüüdistatava ütluste hindamisel ei ole seaduse mõttes kitsendusi või erandeid, neid hinnatakse üldises korras võrdväärsena teiste tõenditega. Ka süüdimõistva kohtuotsuse tegemine üksnes kaaskohtualuse ütlustele tuginevalt on teatud juhtudel võimalik. Kolleegium leiab, et maakohus on ekslikult järeldanud, et süüdistus rajaneb vaid LŠ ütlustel. Tegelikkuses on LŠ ütluste kui otsese tõendi kõrval ka nendega riimuv kaudsete tõendite kogum, millised koos ja tervikuna hinnates kinnitavad Z.S-i süüd. Seega ei tuvasta kohtukolleegium Z.S-i süüd üksnes ega valdavas ulatuses LŠ ütlustele tuginedes, vaid süüditunnistamise aluseks on tõendite kogum, millesse lisaks LŠ ütlustele kuuluvad ka eelkäsitletud kaudsed tõendid.
14.Kohtukolleegium leiab, et maakohus on vahetult kohtuistungil uuritud tõenditest teinud ebaõiged järeldused, mis omakorda on kaasa toonud materiaalõiguse ebaõige kohaldamise. Kriminaalasjas kogutud ja vahetult uuritud tõendite kogum annab aluse hinnata tõendatuks Z.S-i poolt talle süüdistuses etteheidetava teo toimepanemine. Süüdistatava tegu vastab KarS § 320 lg 1 - § 22 lg 2 ettenähtud koosseisule ning õigusvastasust välistavad asjaolud ei ole tuvastatavad. Samuti on tegemist süüvõimelise isikuga.
15.Karistuse mõistmise osas on ringkonnakohus seotud prokuröri apellatsioonis esitatud taotlusega, mis määrab apellatsioonikohtu poolt mõistetava karistuse maksimaalse raskuse. Prokurör on apellatsioonis süüdistatavale mõistetavaks karistuse liigiks taotlenud rahalist karistust 300 päevamäära. Tegemist on ühekordse rikkumisega, kuid samas kolleegium leiab, et kuriteo muudab õiguskorda eriti riivavaks asjaolu, et selle pani toime advokaat, kes peab olema aus ja kõlbeline
(advokatuuriseaduse § 23 lg 1 p 5) ning kes peab olema ustav põhiseaduslikule korrale ja seisma hea selle eest, et kehtivaid õigusakte järgitaks. KarS §-des 57 ja 58 sätestatud süüd kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid kolleegiumi hinnangul ei esine. Kolleegium leiab, et prokuröri poolt taotletud karistuse liik, rahaline karistus ja päevamäär, mis jääb KarS § 44 lg 1 ettenähtud keskmise ja ülemmäära vahele, on kooskõlas süü suuruse ja süüdistatava isikuga. Toimikus sisalduva teatise (1 kd. lk 162) kohaselt on Z.S-i keskmine päevasissetulek peale mahaarvamisi 15 eurot. Seega on Z.S-ile mõistetava rahalise karistuse suurus 4 500 eurot.
16.Kuna maakohus tegi täielikult õigeksmõistva otsuse on kohus sellest lähtuvalt teinud otsustuse ka menetluskulude osas. Ringkonnakohus tühistab õigeksmõistva otsuse ja teeb süüdistatava suhtes süüdimõistva otsuse. KrMS § 180 lg 1 kehtestab, et süüdimõistva otsuse korral hüvitab menetluskulud süüdimõistetu. Seega kuulub tühistamisele ka maakohtu otsus osas millega jäeti menetluskulud riigi kanda. Vandeadvokaat Raul Obergi poolt osutati süüdistatavale õigusabi lepingu alusel, seega jääb kaitsjatasu süüdistatava kanda. RÕS alusel süüdistatavale õigusabi osutanud kaitsja osas on maakohus rahuldanud tasu taotlused kokku summas 2397,60 eurot( 2 kd. t.lk. 156-158, 179-181). KrMS § 175 lg 1 p-de 4, 5 ja 9 kohaselt on menetluskuludeks määratud kaitsjale määratud tasu ja kulud, kriminaaltoimiku materjalist koopia tegemise kulu ja süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha. KrMS § 179 lg 1 p 2 kohaselt on süüdimõistva kohtuotsusega kaasneva sundraha suurus teise astme kuriteos süüdimõistmise korral 1,5 kuupalga alammäära. Vabariigi Valitsuse 28.11.2013 määruse nr 166 „Töötasu alammäära kehtestamine“ § 1 lg 2 kohaselt on alates 01.01.2015 kuutasu alammääraks 390 eurot, mistõttu on sundraha suurus teise astme kuriteos 585 eurot. Kuna kohtukolleegium tühistab maakohtu õigeksmõistva otsuse ja teeb süüdimõistva kohtuotsuse, siis tuleb käesoleva kohtuotsusega süüdistatavalt Z.S-ilt välja mõista sundraha 1,5 kuupalga alammäära ulatuses summas 585 eurot ja kaitsjale kriminaaltoimiku materjalist koopia tegemise kulu 0,45 eurot (1kd.lk 160) ning määratud kaitsjale riigi poolt makstus tasu katteks õigusabi osutamisega seotud kulu summas 2397,60 eurot.
17.Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 4; § 338 p-st 2 ja § 340 lg 4 p-st 2 tühistab kohtukolleegium Pärnu Maakohtu 16.juuni 2014 õigeksmõistva otsuse ja teeb uue, süüdimõistva otsuse. Prokuröri apellatsiooni ringkonnakohus rahuldab. Ivi Kesküla, Orvi Tali, Imbi Sidok-Toomsalu (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.