Silver Viidemann süüdistuses KarS § 200 lg 2 p-de 7, 9, 10 järgi ja J.H süüdistuses KarS § 200 lg 2 p-de 7, 9, 10 järgi üldmenetluses
Apelleeritud kohtuotsus
Viru Maakohtu (Rakvere kohtumaja) 10. märtsi 2015 otsus
Apellatsioonide esitajad
süüdistatav Silver Viidemanni kaitsja vandeadvokaat Mati Senkel, süüdistatav J.H kaitsja vandeadvokaat Matti Reinsalu
Prokurör
Viru Ringkonnaprokuratuuri vanemprokurör Sirje Merilo
Süüdistatavad
Silver Viidemann, isikukood: 38812135210, elukoht: XXX, Kunda, ei tööta, varem kriminaalkorras karistatud J.H , isikukood: XXX, elukoht: XXX, varem kriminaalkorras karistatud
Kaitsjad
Vandeadvokaat Mati Senkel, vandeadvokaat Matti Reinsalu
RESOLUTSIOON:
1.Tühistada Viru Maakohtu 10. märtsi 2015 otsus kriminaalasjas nr 1-14-2099 osaliselt, s.o:
1.1.Silver Viidemanni ja J.H süüditunnistamises KarS § 200 lg 2 p 7, 9, 10 järgi;
1.2.Silver Viidemannilt KrMS § 176 lg 1 p 2 alusel erikuluna välja mõistetud 26,25 eurot tunnistaja K.M. sundtoomise kulu ja J.H-lt KrMS § 176 lg 1 p 2 alusel erikuluna välja mõistetud 122,12 eurot tunnistaja K.M. sundtoomise kulu osas.
2.Süüdi tunnistada Silver Viidemann KarS § 200 lg 2 p 7, 9 järgi ja J.H KarS § 200 lg 2 p 7, 9 järgi, jättes maakohtu otsusega mõistetud karistused muutmata.
3.Punktis 1.2 märgitud erikulu summas 148 (ükssada nelikümmend kaheksa) eurot 37 senti tunnistaja K.M. sundtoomisega seoses välja mõista vastavalt KrMS § 173 lg 3 sätestatule tunnistaja K.M. ́lt (IK XXX, elukoht XXXX).
K.M. l tasuda väljamõistetud summa Rahandusministeeriumi arveldusarvele SEB a/a EE891010220034796011, Danske Bank AS Eesti filiaal a/a EE403300333416110002, Nordea Bank Finland PLC Eesti filiaal a/a EE701700017001577198 või Swedbank a/a EE932200221023778606. Maksekorraldusele märkida viitenumber 2800049858 ning selgitus: „K.M. 1-14-2099, sundtoomise kulud“. Kohtukulud tasuda 30 päeva jooksul käesoleva määruse jõustumisest arvates. Kui rahalised nõuded pole täies ulatuses tähtaegselt tasutud, suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras.
4.Muus osas jätta kohtuotsus muutmata.
5.Kaitsjate apellatsioonid rahuldada osaliselt.
6.Välja maksta Advokatuurile eraldatud eelarveliste vahendite arvelt Advokaadibüroo Matti Reinsalu kaudu 72 (seitsekümmend kaks) eurot, sealhulgas käibemaks 12 (kaksteist) eurot, vandeadvokaat Matti Reinsalu poolt J.H-le apellatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamise eest.
7.KrMS § 185 lg 1 alusel jääb kaitsjatasu riigi kanda, kuna ringkonnakohus teeb KrMS § 337 lg 1 p 4 märgitud lahendi. Edasikaebamise kord Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kantselei kaudu teatavaks tegemisest. Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult Riigikohtule 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. Esimese astme kohtu otsuse apelleeritava osa sisu
1.Viru Maakohtu 10.03.2015 otsusega tunnistati Silver Viidemann süüdi KarS § 200 lg 2 p-de 7, 9, 10 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises ja karistuseks mõisteti 4 aastat vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel arvestati karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg 31.07.201302.08.2013, s.o 3 päeva, ning mõisteti ärakandmisele kuuluvaks karistuseks 3 aastat 11 kuud 27 päeva vangistust. Karistuse kandmise algust arvestatakse alates S. Viidemanni karistuse kandmisele asumisest.
1.1.Sama kohtuotsusega mõisteti J.H süüdi KarS § 200 lg 2 p-de 7, 9, 10 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises ja karistuseks mõisteti 3 aastat vangistust. Karistuse kandmise algust arvestatakse alates J.H karistuse kandmisele asumisest.
2.S. Viidemannile esitati süüdistus selles, et tema tungis lukustamata ukse avamise teel maski kandes 26.07.2013 kella 01.00 paiku koos alaealise J.H-ga Lääne-Virumaal, Kundas, XXX asuvasse sauna ja tapmisega ähvardades nõudis saunas ööbivalt R.R. raha, võttis ära tema mobiiltelefoni Nokia X3 väärtusega 300 eurot ja rahakoti koos selles olnud ID-kaardi ja pangadokumentidega, misjärel käskis R.R. endaga kaasa tulla ning Lontova vana silla juurde jõudes nõudis R.R. jällegi raha ning J.H lõi R.R. e ühe korra kurikaga selga tekitades talle IX ja X roide murru vasakul ja vasaku rindkerepoole verevalumi. Seega S. Viidemann, võttes sissetungimisega, isikute grupis, maskiga nägu varjates ja vägivallaga ära võõraid vallasasju nende ebaseadusliku omastamise eesmärgil, pani toime KarS § 200 lg 2 p-de 7, 9 ja 10 järgi kvalifitseeritava kuriteo.
2.1.J.H-le esitati süüdistus selles, et tema tungis lukustamata ukse avamise teel 26.07.2013 kella 01.00 paiku koos S. Viidemanniga, kes kandis maski, Lääne-Virumaal, Kundas, XXX
asuvasse sauna ja tapmisega ähvardades nõudis saunas ööbivalt R.R. raha, võttis ära tema mobiiltelefoni Nokia X3 väärtusega 300 eurot ja rahakoti koos selles olnud ID-kaardi ja pangadokumentidega, misjärel käskis R.R. endaga kaasa tulla ning Lontova vana silla juurde jõudes nõudis R.R. jällegi raha ning lõi R.R. e ühe korra kurikaga selga, tekitades talle IX ja X roide murru vasakul ja vasaku rindkerepoole verevalumi. Seega J.H , võttes sissetungimisega, isikute grupis, maskiga nägu varjates ja vägivallaga ära võõraid vallasasju nende ebaseadusliku omastamise eesmärgil, pani toime KarS § 200 lg 2 p-de 7, 9 ja 10 järgi kvalifitseeritava kuriteo.
3.Maakohus asus seisukohale, et hinnates kõiki tõendeid kogumis on tõendatud, et S. Viidemann ja J.H panid röövimise toime kaastäideviijatena.
3.1.Maakohtu istungil kuulati üle süüdistatavad S. Viidemann ja J.H, kannatanu R.R. ning tunnistajad M.S. , G.T. ja K.M. . Maakohtu istungil avaldati kirjaliku tõendina R.R. patsiendikaart, millest nähtub, et R.R. tuvastati roietemurd, vasaku rindkere poole verevalum.
3.2.Maakohus tõi välja, et objektiivsest küljest seisneb röövimine võõra vallasasja äravõtmises vägivalla abil ning viimane võib ilmneda nii ähvardamises, kehalises väärkohtlemises, piinamises kui ka raske tervisekahjustuse tekitamises. Oma sisult võib vägivald olla kannatanu psüühiline või füüsiline mõjutamine. Füüsiline vägivald tähendab kehalise jõu rakendamist kannatanu füüsiliseks mõjutamiseks tema osutatava või eeldatava vastupanu mahasurumiseks. Kusjuures absoluutne on selline vägivald, mis on vastupandamatu ja ületamatu ning mille kasutamisega võetakse kannatanult võimalus otsustamiseks, tema tahe murtakse. Röövimise subjektiivne koosseis eeldab vähemalt kaudse tahtluse olemasolu tuvastamist objektiivse koosseisu asjaolude suhtes – seega nii vägivalla kasutamise kui ka asjade hõivamise suhtes ning sellele ka hõivatu ebaseadusliku omastamise eesmärgi tuvastatust. Kaastäideviimise korral algab süüteo toimepanemine hetkest, mil vähemalt üks isikutest vastavalt kokkuleppele vahetult alustab süüteo toimepanemist.
3.3.Kriminaalasja kohtuliku arutamise käigus jäi prokurör seisukohale, et tegemist on röövimise kaastäideviijatega. KarS § 200 lg 2 p-des 7 ja 9, 10 ettenähtud kuriteo objektiivne koosseis on täielikult tõendatud ning S. Viiemanni ja J.H näol on tegemist isikute grupiga. Tegemist on klassikalise röövimisega.
3.3.1.Maakohus toob välja, et kohtuliku uurimise käigus ei leidnud tõendamist saunas tapmisega ähvardamine ning et telefon ja rahakott oleksid kannatanult saunas ära võetud. Prokurör taotles maakohtul süüdistust muuta, jättes süüdistusest välja tapmisega ähvardamine, asendades see tervisekahjustusega ähvardamisega. Samuti taotles prokurör maakohtul ära muuta asjaolu, et telefon ja rahakott võeti ära saunas ja asendada see sellega, et telefon ja rahakott võeti ära hiljem nn Lontova mäe peal. Maakohus on välja toonud, et need asjaolud ei tingi süüdistuse muutmist vaid pigem mõnevõrra kergendavad süüdistavate olukorda, kuna vägivallaga ähvardamise raskusaste muutub leebemaks. Selline süüdistuse muutmine olukorda kuidagi ei raskenda. Süüteo kvalifikatsioon süüdistuse sellisel viisil muutmisega kummagi süüdistatava suhtes ei muutu. Kuna prokurör muutis menetluses süüdistust, leides, et S. Viidemanni ja J.H puhul on tegemist röövimise kaastäideviijatega, siis võttes arvesse prokuröri seisukohta ja kriminaalmenetluse seadustiku sätteid, lähtus maakohus süüdistuse uues redaktsioonis kirjeldatud faktidest, s.o KarS § 200 lg 2 p-dest 7, 9, 10.
3.3.2.Maakohtu hinnangul vaidlusküsimus käesolevaks kohtuasjas on, kas kannatanult võeti süüdistuses loetletud asjad ära või mitte. Usutavad on kannatanu R.R. ütlused, kuna need on kooskõlas teiste tõenditega. Tema ütlused on kogu menetluse kestel olnud järjepidevad ja tal ei ole olnud vähimatki põhjust ise kurikat välja mõelda, samuti seda, et temalt kohe raha nõudma hakati. Maakohus asus seisukohale, et on ilmselge, et kannatanu ei läinud S. Viidemanni ja
J.H-ga kaasa enda vaba tahte alusel, vaid alludes alkoholijoobes ning maski ja kurikaga varustatud sissetungijate vägivalla ähvardusel antud korraldusele. Ta kartis maski ja kurikaga varustatud ründajaid. Kannatanu andis küll ise oma telefoni ja rahakoti ära, kuid seda alles pärast seda, kui tema suhtes oli kasutatud vägivalda. Ei oma tähtsust, kas see oli psüühiline vägivald ähvardamisena või oli jõutud juba füüsilise vägivallani. Raha nõudmine esitati kohe sauna sisenedes, see oli konkreetne ja korduv. Vägivald kannatanu suhtes oli ajaliselt seotud asja äravõtmisega ja oli vara äravõtmise vahend. Süüdistatavad S. Viidemann ja J.H ei rääkinud mitte hetkekski, et andku R.R. need asjad seniks ära kuni ta ära käib ja raha toob, et nad seni ootavad teda. Süüdistavad ise kogu aeg kinnitasid, et nad ei uskunud mitte hetkekski, et kannatanu neile raha toob, aga asjad nad vastu võtsid ja nendega minema läksid.
3.3.3.S. Viidemann ja J.H on mõlemad eitanud raha nõudmist, kurika olemasolu ja asjade äravõtmist, samuti vägivalla tarvitamist kannatanu kallal, kuid nende ütlused ei ole maakohtu hinnangul usaldusväärsed, kuna ei haaku asjas kogutud muude tõenditega, s.o kannatanu R.R. , tunnistajate K. M, M. S ütluste ning R.R. patsiendikaardiga, millel on fikseeritud kehavigastused. Süüdistatavate ütlused on kantud soovist distantseerida end sündmustest ja vabaneda vastutusest.
3.3.4.Maakohus nõustub prokuröriga, et tuleb pidada võimalikuks, et asi saigi alguse suhteprobleemidest, mida S. Viidemann paluti lahendama ja kes omakorda kaasas J.H, kuid S. Viidemann otsustas võõra kättemaksu ühildada omakasuga ning J.H läks sellega kaasa. Maakohus peab usutavateks süüdistatavate väiteid, et algselt soovisid nad R.R. e lihtsalt peksa anda. Tähelepanuväärne on seejuures aga asjaolu, et R.R. e ei öeldud kordagi, et ta oleks milleski või kellegi vastu eksinud ja nüüd selle eest karistuse peab saama, vaid koheselt hakati nõudma raha – saab enda taskud täidetud ja hiljem ka K. M ette kanda, et käsk on täidetud. Maakohus toob välja, et kumb konkreetselt kannatanut lõi, ei oma asjas tähtsust, sest tegutseti ühise eesmärgi nimel ja kooskõlastatult. Asjaolu, et kannatanut löödi alles pärast rahakoti ja telefoni äravõtmist, ei välista röövimist, kuna vägivald oli ajaliselt seotud vara hõivamisega. Ei ole tuvastatud, kas ja kui kaua süüdistatavad R.R. seal vaateplatvormil Lontova mäel veel ootasid, aga usutav ei ole ka see, et need esemed sinna maha visati. Pealegi kinnitas tunnistaja K. M, et S. Viidemann avaldas talle veel samal ööl telefoni teel, et nad võtsid R.R. asjad ära ning et nii telefon kui ka rahakott on nende käes. S. Viidemann teadis täpselt, kust neid hiljem leida, kuna peale tunnistaja M. S kõnet temale ja tõenäoliselt ka pärast tõsist ähvardamist toimetati ka need esemed üsna ruttu tagasi.
3.3.5.Tulenevalt eelnevast luges maakohus tuvastatuks, et nii S. Viidemann kui J.H tegutsesid otsese tahtlusega, nad on süüvõimelised ja puuduvad süüd välistavad asjaolud. Mõlema teod on õigusvastased ning õigusvastasus ei ole millegagi välistatud.
4.Karistuste osas märkis maakohus järgnevat. Maakohus ei tuvastanud süüdistatavate käitumises karistust kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid.
4.1.Maakohus tõi välja, et S. Viidemanni on varem viiel korral kohtulikult karistatud ja samuti on teda viiel korral väärteokorras karistatud. Varasemad karistused annavad tunnistust sellest, et teda ei saa pidada õiguskuulekas. Maakohtu hinnangul on S. Viidemann kuritegelikult jätkuvalt aktiivne ja et varasemad vangistused ei ole mõjutanud teda õiguskuulekalt käituma. J.H on varem kahel korral kohtulikult karistatud, väärtegude toimepanemise eest on teda karistatud 7 korral, mis samuti annab tunnistust sellest, et teda ei saa pidada õiguskuulekaks isikuks. Kuriteo pani J.H toime alaealisena.
4.2.Maakohus leidis, et kummagi süüdistatava puhul ei saa kõne alla tulla karistuse mõistmine tingimisi. Mõlemad süüdistatavad kuuluvad süüdimõistmisele I astme raskes kuriteos, mis juba oma olemuselt välistab karistuse tingimusliku mõistmise. Diferentseerides karistusmäära sõltuvalt osavõtu astmest ja süü suurusest, oli maakohus seisukohal, et S. Viidemannile tuleb mõista vangistus sanktsiooni alammäärale lähedases määras, pidades seda piisavaks, et
mõjutada teda edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest. J.H-le , kes kuriteo toimepanemise ajal oli alaealine ja kes ei olnud kuriteo toimepanemise initsiaatoriks, tuleb pidada põhjendatuks mõista vangistus sanktsiooni alammääras, pidades seda piisavaks, et mõjutada teda edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest. Süüdistatav S. Viidemanni kaitsja M. Senkeli apellatsioon
5.Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni süüdistatav S. Viidemanni kaitsja vandeadvokaat M. Senkel, kes taotleb S. Viidemanni õigeksmõistmist või maakohtu otsuse tühistamist karistuse mõistmise osas. Samuti taotleb kaitsja maakohtu otsuse tühistamist kriminaalmenetluse kulude osas. Apellatsioonis olevad seisukohad on järgnevad.
5.1.Apellandi hinnangul on maakohus ebaõigesti hinnanud tõendeid ning lugenud ebausaldusväärseks usaldusväärsed tõendid ning vastupidi, mistõttu kohtuotsus ei vasta KrMS § 3051 lg 1 nõuetele, st pole seaduslik ega põhjendatud. Samuti on maakohus rikkunud oluliselt kriminaalmenetluse norme ning materiaalõiguse norme.
5.2.Kaitsja toob välja, et S. Viidemann on tunnistatud süüdi teo toimepanemises, mis ei ole karistatav. S. Viidemann mõisteti muuhulgas süüdi KarS § 200 lg 2 p 10 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises. Väidetav kuritegu pandi toime 26.07.2013. Alates 19.06.2014 on KarS § 200 lg 2 p 10 kehtetu. KarS § 5 lõige 2 kohaselt on seadusel, mis välistab teo karistatavuse, kergendab karistust või muul viisil leevendab isiku olukorda, tagasiulatuv jõud isiku suhtes, keda ei ole selle teo eest jõustunud otsusega karistatud.
5.3.Maakohus mõistis S. Viidemannilt välja 26,25 eurot erikuluna tunnistaja K. M sundtoomise kulu KrMS § 176 lg 1 p 2 alusel, millise kulu peab KrMS § 173 lg 3 kohaselt hüvitama isik, kelle süül need on tehtud, s.t. K.M. .
5.4.Kaitsja hinnangul ei ole maakohus põhjendanud, milliste teiste tõenditega on kooskõlas kannatanu R.R. ütlused selle kohta, et S. Viidemann küsis temalt raha, märkides vaid, et R.R. ütlused on kooskõlas teiste tõenditega. Samuti pole tõendatud S. Viidemanni poolt raha küsimine kannatanult. Kaitsja leiab, et lisaks maakohtu poolt R.R. ütluste teiste tõenditega kooskõlas olemise mittepõhjendamisele on R.R. ütlused tervikuna S. Viidemanni mittesüüstavad, sest kannatanu väidab, et maskiga mees ei rääkinud temaga toas midagi ja tegi häält alles silla juures, samas jõudis maakohus järeldusele, et S. Viidemann nõudis R.R. raha juba toas (saunas). R.R. ütluste kohaselt nõudis temalt raha J.H, S. Viidemann rääkis temaga alles silla juures. Vastuseks prokuröri küsimusele, kas S. Viidemann nõudis teie käest midagi, vastas R.R. , et S. Viidemann tema käest küll midagi ei nõudnud. Kaitsja leiab, et antud juhul kasutas küll S. Viidemann silla juures vägivalda kannatanu suhtes, kuid vägivald polnud suunatud asjade äravõtmisele ega enda valdusesse saamisele.
5.5.Maakohus jättis S. Viidemanni suhtes põhjendamatult rakendamata vastutust kergendava asjaoluna S. Viidemanni poolt süüteo toimepanemise isikliku sõltuvuse mõjul (KarS § 57 lg 1 p 5), sest ta tegutses K. M initsiatiivil, kellega tal oli teo toimepanemise ajal suhe. Suhte täpsemat olemust ei defineerinud maakohtus ei K. M ega S. Viidemann, kuid noorte inimeste intiimsuhte korral on üldteadaolev asjaolu see, et suhte osapooled sellest väga palju ei räägi. Samas mõlemad kinnitasid maakohtus suhte olemasolu. K.M. initsiatiivi ning huvi R.R. e kätte maksta tõendavad tunnistaja M.S. ja süüdistatav J.H. M.S. ütluste kohaselt tuleb põhjust otsida armukolmnurgast. Samuti oli K.M. helistanud pärast juhtunut ja öelnud, et „noh, R. on nüüd ratastoolis ja nüüd teavad kõik, et minuga pole mõtet jama ajada“. J.H ütluste kohaselt ütles S. Viidemann talle enne R.R. juurde minekut, et K. käskis R. „tappa anda“. S. Viidemann on järjekindlalt väitnud, et R.R. e käskis „tappa anda“ K.M. , sest R.R. olevat K.M. t viimase sõnade kohaselt vägistanud. Seda, et asi sai alguse suhteprobleemist, pidasid võimalikuks nii
prokurör kui maakohus, kuid sellele vaatamata ei käsitletud seda kui S. Viidemanni vastutust kergendavat asjaolu. Tulenevalt eelnevast tuleb kaitsja hinnangul pidada usaldusväärseks S. Viidemanni ütlused selle kohta, et K.M. helistas talle korduvalt ning nõudis R.R. „karistamist“ ning seetõttu tuleks rakendada S. Viidemanni suhtes vastutust kergendava asjaoluna süüteo toimepanemist isikliku sõltuvuse mõjul.
5.6.Samuti jättis maakohus kaitsja arvates põhjendamatult rakendamata S. Viidemanni suhtes vastutust kergendava asjaoluna KarS § 57 lg 1 p 2 kahju vabatahtliku hüvitamise. Tunnistaja M.S. ütluste kohaselt helistas ta koheselt pärast seda, kui ta juhtunust kuulis S. Viidemannile ning nõudis R.R. asjade tagastamist. S. Viidemann kahetses juhtunut ning lubas asja uurida. Pärast seda ilmusid asjad Rohuaia tänavale G.T. ukse taha. Kuigi S. Viidemann ei soovi asjade tagastamise asjaoludest ainult talle teadaolevatel asjaoludel rääkida, tuleneb M.S. ja G.T. ütlustest, et asjad tagastati tervelt ja täies koosseisus tänu S. Viidemannile. Samuti jättis maakohus vastutust kergendava asjaoluna põhjendamatult rakendamata KarS § 57 lg 1 p 3 sätestatud puhtsüdamliku kahetsuse. S. Viidemann, saanud pärast „öist seiklust“ kaineks, avaldas esimest korda kahetsust ning palus järgmisel päeval telefonivestluses M.S. ga vabandust juhtunu eest, samuti kahetses tehtut ka maakohtus. Isegi kui pidada teo kvalifikatsiooni KarS 200 lg 2 p 7 ja 9 osas õigeks, on eelnimetatud kergendavate asjaolude mittearvestamine maakohtu poolt toonud kaasa mõistetud karistuse mittevastavuse kuriteo raskusele ja süüdimõistetu isikule. Süüdistatav J.H kaitsja M. Reinsalu apellatsioon
6.Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni süüdistatav J.H kaitsja vandeadvokaat M. Reinsalu, kes taotleb maakohtu otsuse tühistamist, J.H õigeksmõistmist ning otsuse tühistamist, millega mõisteti J.H-lt erikuluna välja 122,12 eurot. Apellatsioonis olevad seisukohad on järgnevad.
6.1.Kaitsja hinnangul käesolevas kriminaalasjas kogutud tõendite puhul ei ole jälgitav J.H ja S. Viidemanni kokkulepe või tööjaotuslik koostoime röövimise toimepanemiseks. S. Viidemannilt oli palutud R.R. hirmutamist või siis peksa andmist. Sellele tegevusele kutsus ta kaasa J.H. Kui R.R. andiski pandiks ära oma mobiiltelefoni ja rahakoti, siis sellel hetkel oli J.H meestest oluliselt eemal ja rääkis oma mobiiltelefoniga. J.H ei ole R.R. röövinud, samuti pole ta R.R. suhtes mingit vägivalda tarvitanud. J.H kahetseb seda, et ei suutnud S. Viidemanni veenmistele eitavalt vastata ning üldse R.R. juurde kaasa läks. Kaitsja toob välja, et tuleb nõustuda maakohtu ja prokuröriga, et kõik sai alguse suhteprobleemist, mida S. Viidemanni paluti lahendama, kes omakorda kaasas J.H. Samas ei saa kuidagi nõustuda sellega, et S. Viidemann otsustas võõra kättemaksu ühildada omakasuga ning J.H läks sellega kaasa. Maakohus on märkinud, et peab usutavaks kohtualuste väiteid, et algselt soovisid nad R.R. e lihtsalt peksa anda. Nii saigi sellest kõigest aru J.H ning mingeid muid aktiivseid tegevusi kannatanu suhtes tema poolt ei järgnenudki.
6.2.J.H mõisteti muuhulgas süüdi KarS § 200 lg 2 p 10 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises. Süüdistuses märgitud kuritegu pandi toime 26.07.2013. Alates 19.06.2014 on KarS § 200 lg 2 p 10 kehtetu. Vastavalt KarS § 5 lg-le 2 on seadusel, mis välistab teo karistatavuse, kergendab karistust või muul viisil leevendab isiku olukorda, on tagasiulatuv jõud isiku suhtes, keda ei ole selle teo eest jõustunud otsusega karistatud. Seega tunnistati J.H süüdi teo toimepanemise eest, mis pole käesoleval ajal karistatav.
6.3.Maakohus mõistis J.H-lt välja 122,12 eurot erikuluna tunnistaja K.M. sundtoomise kulu KrMS § 176 lg 1 p 2 alusel. Vastavalt KrMS § 173 lg-le 3 kohaselt peab sellise kulu hüvitama isik, kelle süül need kulud on tehtud. Maakohus tunnistas K.M. ülekuulamise vajalikuks,
tunnistaja jättis mõjuvate põhjusteta ilmumata, kohaldati sundtoomist, tekkis erikulu. Erikulu tekkis K.M. süül ning erikulu väljamõistmine J.H-lt ei ole põhjendatud. Pealegi jääb arusaamatuks erikulu jaotus – S. Viidemann 26,25eurot ja J.H 122,12 eurot.
6.4.J.H on kahetsenud seda, et S. Viidemanniga kaasa läks ning kannatanule sellel õhtul emotsionaalseid üleelamisi põhjustas. Ta on oma varasematest seadusrikkumistest järeldused teinud ning töötab praegu korralikult Flexa Eesti AS-is operaatorina.
7.Kohus lahendas asja kirjalikus menetluses ning andis apellatsioonimenetluse pooltele võimaluse oma seisukohtade esitamiseks.
7.1.Prokurör S. Merilo toob oma 27.04.2015 vastuses välja, et nõustub apellatsioonides viidatuga selles osas, et süüdistusest tuleb välja jätta KarS § 200 lg 2 p 10 ning et tunnistaja K.M. sundtoomise kulude näol on tegemist erikuluga KrMS § 176 lg 1 p 2 mõttes, mis ei kuulu väljamõistmisele süüdistatavatelt. Muus osas leiab prokurör, et apellatsioonides toodud taotlused ei kuulu rahuldamisele. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused
8.Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonides esitatud seisukohtade ja vastuväidetega, prokuröri vastusega apellatsioonidele ning uurinud maakohtu istungite protokolle ja kriminaalasjas kogutud tõendeid nende kogumis, leiab, et apellatsioonid väärivad osaliselt tähelepanu ja kuuluvad osaliselt rahuldamisele ning maakohtu otsus tuleb osaliselt tühistada süüdistatavatele süüks arvatud kuriteo kvalifikatsiooni ja väljamõistetud erikulude osas. Süüdistatavate põhimõttelises süüditunnistamises röövimises jäävad apellatsioonid aga tagajärjetuks ja ringkonnakohus ei pea vajalikuks kergendada süüdistatavatele mõistetud karistust, mida käsitleb allpool karistuse osas.
8.1.Vastuseks apellatsioonides esitatud seisukohtadele märgib ringkonnakohus järgnevat. Menetlusõigusest tulenevalt osundab kohus, et apellatsioonimenetlus ei ole sama asja teistkordne käsitlemine teises kohtukoosseisus, vaid eelkõige esimese astme kohtu tegevuse kontrollimine apellatsioonide piires. Seega ei pea ringkonnakohus oma otsuses andma vastuseid kõigile apellatsioonides toodud väidetele, millele maakohtu otsuses on ammendavalt ja põhistatult vastatud ning millega ringkonnakohus nõustub (RKKKo-d nr 3-1-1-23-11, p 18; nr 3-1-1-92-11). 8.2 Esmalt võtab ringkonnakohus seisukoha süüdistatavate süü tõendatuses ja põhjendatuses KarS § 200 lg 2 p-de 7, 9, 10 järgi (I), seejärel lahendab väljamõistetud erikuludega seonduva (II), siis süüdistatavatele mõistetud karistuse põhjendatuse (III) ja menetluskulud käesolevas asjas (IV) ning lõpuks võtab kokku apellatsioonimenetluse tulemuse (V). I
9.Apellatsioonides on keskseks küsimus, kas süüdistatavad S. Viidemann ja J.H on toime pannud süüdistuses märgitud röövimise ja sellest tulenevalt taotletakse süüdistatavate õigeksmõistmist.
9.1.Maakohus on prokuröri esitatud röövimise süüdistust vaaginud otsuse motiveerivas põhiosas ja hinnates tõendeid siseveendumuse kohaselt järeldanud, et süüdistatavate süü on tõendamist leidnud (kd 2, lk 189-191). Maakohtu süüteokoosseisu analüüs on hõlmanud nii röövimise objektiivset ja subjektiivset külge kui ka vastavat kohtupraktikat. Maakohus on viidanud sellekohasele Riigikohtu praktikale (RKKKo nr 3-1-1-100-06), kus kahe isiku ühise ja kooskõlastatud tegevuse täidetuse korral võib röövimise kaastäideviimise moodustada ka
olukord, kus ainult üks täideviijatest kasutab kannatanu kallal vägivalda ja teine hõivab samas kannatanule kuuluva asja. Käesolevas asjas esitatud apellatsioonide väiteid arvestades on oluline rõhutada, et kuriteo toimepanemiseks kaastäideviimise vormis pole alati vajalik eelnev kokkulepe, vaid see on võimalik ka olukorras, kus täideviijad eelnevalt kokku leppimata asuvad vaikivalt ühise kuritegeliku eesmärgi realiseerimiseks tegutsema vahetult sündmuskohal (RKKKo nr 3-1-149-11, p 47), kooskõlastades ja sünkroniseerides enda tegevust vahetult süüteo täideviimise käigus. Maakohus on lähtuvalt prokuröri taotlusest mõningal määral kergendanud esialgset röövimise süüdistust, jättes välja saunas kannatanu tapmisega ähvardamise, lugedes õigeks tervisekahjustuse tekitamisega ähvardamise. Samuti järeldas maakohus prokuröri kohtus esitatud süüdistusversioonist tulenevalt, et kannatanu mobiiltelefoni ja rahakotti ei võetud temalt ära mitte saunas, vaid Lontova mäel vana silla juures. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et kannatanu R.R. ütluste usaldusväärsuses ja tema poolt kirjeldatud kuriteo tehioludes pole alust kahelda. Apellatsioonides tõstatatud üldsõnaline kahtlus kannatanu ütluste usaldusväärsuses jääb tagajärjetuks. Kriminaalasjas pole tuvastatud ühtegi tõsiseltvõetavat motiivi, miks peaks kannatanu toimunud kuriteosündmuse osas esitama mittetõest informatsiooni või andma süüdistatavate vastu valeütlusi.
9.2.Eluliselt usutavaks tuleb pidada käitumissituatsiooni, kus öisel ajal alkoholijoobes kurjategijate ootamatu rünnaku hirmus allus kannatanu süüdistatavate korraldustele. R.R. jaoks tõstis kahtlemata hirmu- ja ohutunnet asjaolu, et süüdistatavad kasutasid saunahoonesse sissetungimisel varjavat näokatet ja olid varustatud kurikaga. Maakohus tuvastas tõendeid uurides, et raha nõudmine esitati süüdistatavate poolt kohe sauna sisenedes ja nõudmise sisu oli konkreetne ja korduv.
9.3.Kannatanu R.R. on maakohtus kirjeldanud kuriteo asjaolusid järgmiselt (kd 2, lk 48-56). Süüdistatavatest oli ta S. Viidemanni näinud varasemalt kahel-kolmel korral, süüdistatav J.H oli talle võõras. 26.07.2013 kella 01.00 paiku magas ta Kundas, XXX T.L. kuuluvas saunas, mille uks polnud lukustatud, vaid lihtsalt suletud. Ta ärkas selle peale, et tekk tõmmati pealt ära. Sisenejaid oli kaks ja nad kutsusid endaga kaasa. Saunas põles seinalamp. Saunas ta sissetungijaid kohe ära ei tundnud, kuna oli unine, hiljem tundis hääle järgi ära S. Viidemanni. S. Viidemannil oli peas mask. Saunas rääkis rohkem teine mees, süüdistatav J.H . Saunas nõuti esmalt 200 eurot ja hiljem nõuti uuesti Lontova mäel raha. Mobiiltelefon ja rahakott olid laua peal, need võttis ta kaasa ja pani tasku. Saunast sillani, mis asus Lontova mäel, on umbes 500 meetrit. Juba saunas oli S. Viidemannil kurikas käes. Silla juures hakkasid süüdistatavad uuesti nõudma . Silla juures andis ta taskus olnud mobiiltelefoni ja rahakoti süüdistatavatele, et ta peksa ei saaks. Ta andis esemed süüdistatava J.H kätte. Rahakotis olid ID-kaart ja pangakaardid. S. Viidemann oli sõnaaher, rääkis rohkem teine mees, kaassüüdistatav J.H. Kumb oli lööja, seda ta ei tea, sest löödi selja tagant, aga arvab, et vilksamisi nägi lööjana siiski teist meest, s.o J.H. Löögi tagajärjel fikseeriti tal roidemurrud. Kallaletungijate jutust sai kannatanu aru, et neid on palgatud Kannatanu põgenes T. L elamisse, kus rääkis toimunust T. L pojale M.S. le. Järgmine päev käis ta politseis ja arsti juures ning tuttavate läbi sai kätte oma rahakoti ja mobiiltelefoni.
9.4.Tunnistaja M.S. andis maakohtus ütlusi selles, et 26.07.2013 hommikul helistas talle R.R. ja kirjeldas, et öösel olid mingid mehed tema juurde tulnud maskis ja pesapalli kaikaga, ta oli kaasa võetud ning silla peal peksti teda kaikaga ning ära võeti dokumendid koos ID- kaardiga ja mobiiltelefon. R.R. oli toimunust väga ehmunud. Tunnistaja võttis kõne S. Viidemannile
toimunu osas ja S. Viidemann avaldas esmalt „ (kd 2, lk 56-60). Tunnistaja M.S. nägi, et kannatanul oli suur punane, sinika moodi jälg üle selja ja tal oli valus köhida. R.R. ei käinud ligi poolteist kuud tööl, sest selg oli haige.
10.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonides esitatud süüküsimusega seotud vastuväited ei anna siiski alust maakohtu järelduste ümberhindamiseks, kuna ei lükka ümber maakohtu otsuses märgitud põhjendusi. Apellatsioonides leitakse jätkuvalt kaitseväitena, et tegemist oli tavalise noorte inimeste suhteprobleemide lahendamisega, kuid maakohus on sellele juba põhistatud vastuse andnud ning veenvalt taolise kaitseväite ümber lükanud. Samas on maakohus möönnud, et peab usutavaks süüdistatavate väidet selles, et algse plaani kohaselt mindi kannatanule lihtsalt peksa andma. Nõndanimetatud „peksma mineku“ motiiv ongi jäänud ebakindlaks, sest S. Viidemanni ütluste kohaselt avaldas tunnistaja K.M. talle, et R.R. oli tahtnud teda vägistada, samas on süüdistatav ise arvanud öeldu osas K.M. oli talle öelnud, et (kd 2, lk 65). Tõenditest tulenevalt aga tegelikkuses pärast süüdistatavate sauna sisenemist ei avaldanud kumbki kannatanule midagi „suhete klaarimisest ja võimalikus karistusest“, vaid esitati koheselt rahanõue. Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusega selles, et olukord, kus kannatanut löödi pärast rahakoti ja mobiiltelefoni hõivamist, ei välista röövimise inkrimineerimist, sest vägivald oli seotud lahutamatult ajalises koostoimes kannatanu vara hõivamisega ja vägivalla jätkumise hirmus lubati kannatanul minna raha tooma. Kannatanule kuulunud esemete hõivamise tuvastamisega on maakohus viidanud tunnistaja K.M. ütlustele, mille kohaselt avaldas S. Viidemann talle telefonis samal ööl, et nad võtsid kannatanult esemed ära ning mobiiltelefon ning rahakott on nende käes.
11.Süüdistatavate kaitseversiooni, et nemad pole kannatanu R.R. suhtes kuritegu toime pannud, on maakohus kogutud tõenditega (kannatanu ütlused, tunnistajate K.M. , M.S. , kannatanu patsiendikaart) ümber lükanud. Süüdistatav S. Viidemann on maakohtus öelnud, et silla peal , kuid siis pani R.R. jooksu ja oligi kõik. Rahakotti ja telefoni nägi ta saunas laua peal, kuid tema pole kannatanu käest midagi ära võtnud (kd 2, lk 63-64). S. Viidemann ei mäleta, kust ta maski sai, kuid maski pani ta pähe selleks, et R.R. teda ära ei tunneks. Mingit kurikat neil J.H-ga kindlasti kaasas ei olnud. S. Viidemanni ütluste kohaselt tema kannatanuga ei rääkinud, sest kartis, et muidu tunneb R.R. ta hääle järgi ära. J.H ütles kannatanule sauna sisenemise järel lihtsalt, et . Maakohtu istungiprotokollist on küsitluse käigus jälgitav, et esmalt eitab S. Viidemann üldse, et nad oleksid kannatanult raha küsinud, hiljem pärast kohtueelsel uurimisel antud ütluste avaldamist möönab, et R.R. pakkus hoopis ise vaateplatvormil olles raha. Süüdistatava J.H kaitsja kaitseväitega, et süüdistatav J.H kutsuti kaasas selleks, et lihtsalt kannatanule peksa anda ja mingit röövimist ei toimunud, ei saa ringkonnakohus soostuda nagu maakohuski, sest pole alust kahelda kannatanu tõepärastes ütlustes rahanõude esitamises, vägivallaga ähvardamises (kinnitavad ka osaliselt S. Viidemanni ütlused) ja reaalses vägivallas.
Süüdistatav J.H on ka ise maakohtus antud ütlustes möönnud, et
(kd 2, lk 72-74). Samas süüdistatav väitis, et S. Viidemanniga nad algselt kannatanu hirmutamises detailsemalt kokku ei leppinud, tee peal ilmus S. Viidemannil kuskilt mask välja. Tuvastatud käitumissituatsioon, kus saunas rääkis kannatanuga J.H ja S. Viidemann põhiliselt vaikis, ei välista S. Viidemanni süüd röövimises, sest süüdistatavate tegevus üheskoos jätkus kuni sillani, kus kannatanule esitatakse uuesti rahanõue, kannatanu annab süüdistatavatele üle mobiiltelefoni ja rahakoti, pannakse toime reaalne vägivald (roideid murdev kurikalöök) ning võimaliku jätkuva vägivalla hirmus lubab minna raha järgi. Ringkonnakohus ei nõustu samuti J.H kaitsja paljasõnalise versiooniga, et kannatanu andis mobiiltelefoni ja rahakoti süüdistatavate kätte pandiks, sest taolist kaitseväidet ei kinnita kriminaalasjas ükski tõend. Süüdistatavate tegevus röövimise toimepanemisel on olnud nii koosseisupärane kui ka õigusvastane.
12.Nõustuvalt apellatsioonides märgituga leiab ringkonnakohus, et maakohus on süüdistatavate osas ekslikult kohaldanud materiaalõigust KarS § 200 lg 2 p 10 järgi. Süüdistuses märgitud kuritegu pandi toime 26.07.2013. Käesoleval ajal on KarS § 200 lg 2 p 10 kehtetu. Vastavalt KarS § 5 lg-le 2 on seadusel, mis välistab teo karistatavuse, kergendab karistust või muul viisil leevendab isiku olukorda, tagasiulatuv jõud isiku suhtes, keda ei ole selle teo eest jõustunud otsusega karistatud. Seega tunnistati maakohtu otsusega J.H ja S. Viidemann ekslikult süüdi kuriteo toimepanemises KarS § 200 lg 2 p 10 tunnusel eest, mis pole käesoleval ajal karistatav ning selles osas tuleb maakohtu otsus tühistada. II
13.Maakohtu otsusega oli välja mõistetud erikuluna KrMS § 176 lg 1 p 2 alusel S. Viidemannilt 26,25 eurot K.M. sundtoomise kuluna ja J.H-lt 122,12 eurot samuti K.M. sundtoomise kuluna. Apellatsioonides leiti, et eelnimetatud erikulud tuleb välja mõista mitte süüdistatavatelt, vaid jätta riigi kanda. Prokurör oma vastuses nõustus apellatsioonide sellekohase väitega. Ringkonnakohus nõustub apellatsioonide seisukohaga erikulude väljamõistmise osas. Vastavalt KrMS § 173 lg-le 3 peab erikulud hüvitama isik, kelle süül need kulud on tehtud. Maakohus tunnistas K.M. ülekuulamise vajalikuks, tunnistaja jättis mõjuvate põhjusteta ilmumata, kohaldati sundtoomist ja tekkis erikulu. Õiguskirjanduses jaatatakse seisukohta, et erikulud hüvitab KrMS § 173 lg 3 kohaselt alati isik, kelle süül need on tekkinud. Erikulu tekkis tunnistaja K.M. süül ning erikulu väljamõistmine J.H-lt ja S. Viidemannilt polnud seega põhjendatud. Erikuludega seonduvat kajastavad kriminaalasja materjalide juures olevat kaks sundtoomise kulude õiendit 15.10.2014 ja 07.03.2015 (kd 2, lk 84, 107). Sundtoomise kulude üldsumma on 148,37 eurot, mis tuleb K.M. l hüvitada, sest tema süül on need tekkinud. III
14.Ringkonnakohtu otsusega tühistatakse süüdistatavatele süüks arvatud röövimise süüdistuses üks koosseisuline asjaolu, so. punkt 10 (röövimine, mis on toime pandud näo varjamisega näokatte või maskiga või muul viisil, mis takistas isiku tuvastamist). Samas ei pea
nimetatud koosseisulise asjaolu väljajäämine tähendama süüdistatavatele mõistetud karistuste kergendamist.
14.1.Maakohus on süüdistatavatele karistust mõistes arvestanud kõiki karistuse mõistmise üldpõhimõtteid vastavalt KarS §-le 56. Samas on maakohus arvestanud süüdistatavate isikuid ja eripreventiivse eesmärgi saavutamise võimalusi ning kaalunud asjaolu, et vangistust on põhjendatud mõista üksnes siis, kui karistuse eesmärke ei ole võimalik saavutada kergema karistusega. Maakohus arvestas, et S. Viidemanni on varasemalt viiel korral ja J.H kahel korral kohtulikult karistatud. Maakohus analüüsis, miks süüdistatavate puhul ei saa mõista karistust tingimisi ja ringkonnakohus nõustub selle järeldusega. Ringkonnakohtu istungi toimumise ajaks pole esitatud kohtule mingeid uusi sisulisi asjaolusid, millised poleks teada olnud maakohtule ja mis tingiksid mõistetud karistuste ülevaatamist ja kergendamist. Märkides, et süüdistatavad panid toime esimese astme kuriteo, diferentseeris maakohus veel omakorda karistusi ja mõistis need niigi alammäära lähedaselt.
14.2.Ringkonnakohus ei nõustu S. Viidemanni kaitsja poolt apellatsioonis nimetatud vastutust kergendavate asjaoludega, mida maakohus pole väidetavalt arvestanud. Käesolevas asjas pole siiski tegemist süüteo toimepanemisega isikliku sõltuvuse mõjul KarS § 57 lg 1 p 5 mõttes, sest S. Viidemannil pole tuvastatud K.M. ga taolist isiklikku lähisuhet, mis saaks kuidagi olla aluseks röövimise eest mõistetava karistuse kergendamisel. Samuti ei kohaldu vastutust kergendava asjaoluna kahju vabatahtlik hüvitamine KarS § 57 lg 1 p 2 mõttes, sest eelkõige tunnistaja M.S. ütlustega on tõendatud, et alles pärast tema telefonikõnet süüdistatavale tagastati kannatanule kuuluvad esemed. Tulenevalt tõenditest ja S. Viidemanni ennastõigustavate, kuritegu eitavate ütluste taustal ei järeldu kohtukolleegiumi jaoks kuidagi apellatsioonis nimetatu, et tegemist on puhtsüdamliku kahetsusega KarS § 57 lg 1 p 3 mõttes. IV
15.Süüdistatava J.H kaitsja vandeadvokaat M. Reinsalu esitas ringkonnakohtule taotluse riigi õigusabi tasu kindlaksmääramiseks. Taotluse kohaselt kulus kaitsjal maakohtu otsusega tutvumiseks ja apellatsiooni koostamiseks 1,50 tundi, mille eest taotleb ta kaitsjatasu 72,00 eurot (sh käibemaks 12,00 eurot). Ringkonnakohus leiab, et kaitsjatasu suurus on põhjendatud ja rahuldab taotluse. Kuna ringkonnakohus teeb KrMS § 337 lg 1 p-s 4 märgitud lahendi, siis KrMS § 185 lg 1 alusel kannab menetluskulud riik. V
16.Arvestades eeltoodut ning juhindudes KrMS §-dest 337 lg 1 p 4, 338 p 2, 340 lg 2 p 3 tühistab ringkonnakohus maakohtu otsuse osaliselt süüdistatavate kuriteo kvalifikatsiooni ja neilt välja mõistetud erikulude osas, teeb selles osas uue lahendi ja rahuldab osaliselt süüdistatavate kaitsjate apellatsioonid. Tiit Lõhmus
Paavo Randma
Mati Kartau
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.