Kohtulahend

vangistusega 2 kuud. Süüdi tunnistati Andres Orumaa KarS § 345 lg 1 järgi ja teda karistati vangistusega 5 kuud. KarS § 64 lg 1 alusel mõisteti liitkaristus 3 aastat vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel arvestati karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg kokku 6 kuud 19 päeva ning ärakandmisele kuulus vangistus 2 aasta 5 kuud 11 päeva vangistust. Karistuse algust arvati 27.02.2014.a. Tsiviilhagid rahuldati ja mõisteti välja vastavalt kokkuleppes märgitule. Välja mõisteti menetluskulud, s.o sundraha 585 eurot, kaitsjatasu 1 951,20 eurot, teisaldamise tasu 38.40 eurot, teisaldamise tasu 305, 60 eurot ja 54, 40 eurot. Samuti ekspertiisi kulud 564 eurot ja 1 608 eurot. Kriminaalmenetluse kulud määrati tasumisele 12 kuu jooksul. Sama otsusega lahendati ka asitõenditega seonduv.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

3.Ringkonnakohus, tutvunud esitatud materjalidega, Andres Orumaa kaebusega, asub alljärgnevale seisukohale. Käesolev kriminaalasi on lahendatud kokkuleppemenetluses, mis seab piirangud kohtuotsuse apelleerimisele. Kriminaalmenetluse seadustiku § 318 lg 3 p 4, lg 4 sätestab, et apellatsiooni ei saa esitada kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsuse peale, välja arvatud juhul, kui on tegemist KrMS 9. peatüki 2. jao ehk kokkuleppemenetluse sätete rikkumisega või § 339 lõike 1 rikkumisega. Süüdistatav ja kaitsja võivad esitada kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsuse peale apellatsiooni ka juhul, kui kokkuleppes kirjeldatud tegu ei ole kuritegu, see on karistusseadustiku järgi ebaõigesti kvalifitseeritud või kui süüdistatavale on kuriteo eest mõistetud karistus, mida seadus selle eest ette ei näe. Apellatsiooni, mille on esitanud Andres Orumaa, on viidatud kokkuleppemenetlust reguleeriva Kriminaalmenetluse seadustiku sätte rikkumisele, s.t rikkumisele, et süüdistatav ei ole väljendanud oma tõelist tahet. Samuti on apellant viidanud asjaolule, millise vaidlustamine on võimalik eeltoodud punktis viidatud seaduse kohaselt ka kokkuleppemenetluses, s.o KrMS § 339 lg 1 p 12 rikkumine. Kolleegium, tutvudes nii kriminaalasja materjalidega, kokkuleppega, kohtuotsusega ja apellatsiooni väidetega, leiab üksmeelselt, et apellatsioon selles osas on ilmselt põhjendamatu, perspektiivitu ning tuleb sellest tulenevalt jätta läbi vaatamata. Riigikohtu kriminaalkolleegium on korduvalt märkinud oma lahendites nt 3-1-1-64-11 ja 3-1-1-43-11, et muuhulgas ilmselt põhjendamatu on apellatsioon, mille rahuldamine ei ole võimalik seetõttu, et apellandi argumendid ei ole õiguslikult asjakohased, s.t need sisaldavad mõne õigusliku keelu

rikkumisele suunatud taotlust. Apellatsiooni läbi vaatamata jätmine on reeglina võimalik juhul, kui juba eelmenetluses selgub, et apellatsioonil puudub ilmselgelt edulootus ehk tegemist on perspektiivitu apellatsiooniga. Ringkonnakohus leiab, et käesoleval juhul puuduvad alused maakohtu otsuses tehtud järelduste muutmiseks. Apellatsiooni sisust lähtudes on tegemist perspektiivitu apellatsiooniga, mille arutamine ei saa kaasa tuua käesolevas määruses esitatud põhjendustest erinevaid seisukohti. Kriminaalasjas on Andres Orumaa, tema kaitsja ja prokuröri vahel sõlmitud kokkulepe 04.mail 2015.a (kd 2 lk 37-42). Andres Orumaa kinnitab kaitsja juuresolekul enda soovi sõlmida kokkulepe selles kirjeldatud tingimustel, kinnitades seda enda allkirjaga (kd 2 lk 42). Seejuures on kokkuleppes kirjeldatud nii toimepandud kuritegusid, kuritegude kvalifikatsiooni kui ka nende eest taotletavat karistuse liiki ja määra. Seega on nii süüdistatav ja kaitsja nõustunud kuritegude kvalifikatsioonidega ja jõudnud kokkuleppele prokuröriga ka karistuste liigi ja määra osas. Kokkulepe on teistkordselt avaldatud kohtuistungil, kus Andres Orumaa kinnitab, et ta on kokkuleppest aru saanud ning ta nõustub sellega (kd 2 lk 48 pöördel) ning sellele eelnevalt on prokurör avaldanud ka kokkuleppe sisu, s.h kuritegude kvalifikatsiooni, karistuste liigi ja määra osas. Lisaks on süüdistatav Andres Orumaa kinnitanud kohtule, et nõustub kokkuleppega vabatahtlikult ja väljendas oma tõelist tahet (kd 2 lk 48 pöördel). Kohtus avaldatud kokkuleppe sõlmimist vabatahtlikult Andres Orumaa poolt ja selle vastavust varasemale kokkulepitule kinnitab seejuures ka süüdistatava kaitsja (kd 2 lk 48 pöördel). Kolleegium asub kokkuvõtvalt seisukohale, et maakohus on teinud otsuse vastavalt kokkuleppes märgitule ning süüdistatava väide, et oli sunnitud kokkulepet sõlmima ja selleks puudus tema vaba tahe, on ainetu. Käesolev kriminaalasi oli kohtusse saadetud üldmenetluses ning kokkuleppe sõlmimisel prokurör loobus KarS § 199 lg 2 p 9 järgi süüdistuse osas , s.o 24.02.2014 JK sõiduki BMW reg nr XXXXXX registreerimismärkide varguses episoodis süüdistusest. Seega ei sisalda kokkulepe enam eelmärgitud kuriteo episoodi ning selles osas on prokurör sisuliselt loobunud süüdistusest. Maakohtu otsuses on käesoleval juhul õigeksmõistmise aluseks KrMS § 301 sätestatu ja nimelt see, et prokurör on süüdistusest loobunud. Sellel alusel süüdistatava õigeksmõistmine on kohtule siduv ning kohtul ei ole seadusest tulenevalt muud võimalust, kui süüdistatav õigeks mõista. Süüdistusest loobumine aga tähendab sisuliselt seda, et enam ei ole süüdistust, mida arutada. KrMS § 301 kohaselt tingib prokuröri loobumine süüdistusest kohtus vältimatult isiku õigeksmõistmise. Riigikohtu kriminaalkolleegium on oma lahendis nr 3-1-1-49-07 üheselt märkinud, et kohtul ei ole õigust ega kohustust kontrollida prokuröri poolt süüdistusest loobumise õigsust ning põhjendatust. Lisaks ei saa sellisel juhul asja läbi vaadata ka apellatsioonikohus süüdistatava apellatsiooni alusel, kuna süüdistust, mille järgi kriminaalasja arutada, enam ei ole. Tulenevalt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi seisukohast ei ole kohtuotsus KrMS § 301 alusel õigeksmõistmises vaidlustatav ühegi menetlusosalise poolt.

kaebepiirangut. Süüdistatav Andres Orumaa on vaidlustanud kokkuleppemenetluses tehtud otsust menetluskulude osas, mistõttu tuleb lahendada Andres Orumaa kaebus määruskaebemenetluses. KrMS § 180 lg 1 kohaselt süüdimõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud süüdimõistetu. KrMS § 180 lg 3 kohaselt arvestab kohus menetluskulusid välja mõistes süüdimõistetu varalist seisundit ja resotsialiseerumisväljavaateid. Kui menetluskulude hüvitamine ilmselt käib süüdimõistetule üle jõu, jätab kohus osa neist riigi kanda. Kohus võib määrata, et kriminaalmenetluse kulud hüvitatakse ositi. Kolleegium osundab esmalt asjaolule, et antud kriminaalasjas kajastub menetluskulude väljamõistmine sõlmitud kokkuleppes. Kokkuleppest nähtub, et süüdistatavale on selgitatud, et peab tasuma süüdimõistva kohtuotsuse korral sundraha ja kriminaalmenetluse kulud (kd 2 lk 42). Kohtuistungil on prokurör avaldanud kokkuleppe, milles viide ka kriminaalmenetluse kuludele. Maakohtu istungil on süüdistatava Andres Orumaa kaitsja taotlenud menetluskulude osalist riigi kanda jätmist. Samuti on kaitsja taotlenud anda menetluskulude tasumiseks maksimaalne tähtaeg (kd 2 lk 42 pöördel). K äesoleval juhul ei ole Andres Orumaa ega tema kaitsja esitanud mingeid tõendeid süüdistatava varatuse kohta. Arvestades Riigikohtu senist praktikat, milles korduvalt märgitud, et süüdistatav on menetluskulude tasumisest vabastamise taotlemisel kohustatud oma varatust tõendama (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahend nr 3-1-1-44-15). Kohtukolleegium juhib Andres Orumaa tähelepanu sellele, et seadusest tulenevate menetluskulude suuruse vähendamise ja riigi kanda jätmise otsustus peab tuginema kindlatele faktilistele asjaoludele ja tõenditele, mis viitavad süüdimõistetu maksejõuetusele. Ainuüksi väide, et ei suuda tasuda menetluskulusid, ei tõenda veel tema maksejõuetust. Menetluskulude täies ulatuses tasumise võimalikkuse hindamisel tuleb arvesse võtta mitte üksnes kohustatud isiku sissetulekut, vaid isikule kuuluvat vara tervikuna, s.t võimalust tasuda menetluskulud isiku kogu vara arvelt. Sellisele seisukohale on asunud Riigikohtu kriminaalkolleegium oma lahendis 3-1-1-105-12. Käesoleva kriminaaltoimiku materjalidest ei nähtu asjaolusid, mis lubaksid järeldada, et Andres Orumaal esineksid takistused kriminaalmenetlusega riigile põhjustatud kulude hüvitamiseks või käiks nende kulude hüvitamine talle ilmselt üle jõu. Asjaolu, et isik peab kandma vangistust, ei saa olla menetluskulude riigi kanda jätmise aluseks. Kuigi tööhõive vanglas ei pruugi olla kindlustatud, ei saa kolleegium a priori välistada, et süüdistataval osutub võimalikuks teenida tulu ka vanglas viibimise ajal. Lisaks, kohtukolleegiumi hinnangul on maakohus arvestanud süüdimõistetu võimaliku töötusega vangistuse ajal ning andnud süüdimõistetule seetõttu võimaluse tasuda menetluskulud 12 kuu jooksul ositi kohtuotsuse jõustumisest arvates. Samuti tulenevalt KrMS § 424 sättest on kohtu poolt kriminaalmenetluse kulude tasumise pikendamise tähtaega võimalik mõjuval põhjusel korduvalt pikendada, kuid seda pärast süüdimõistva otsuse jõustumist ja täitmisele pööramist. Kolleegiumi selline seisukoht on kooskõlas Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendis tooduga nr 3-1-1-2-12. Arvestades kõike eeltoodut leiab ringkonnakohus, et Andres Orumaa kaebus menetluskulude osas tuleb jätta rahuldamata. Lähtudes eeltoodust ning juhindudes KrMS § 326 lg 3 jätab ringkonnakohus Andres Orumaa apellatsiooni osas millega vaidlustatud KrMS 9. peatüki 2. jao ehk kokkuleppemenetluse sätete rikkumist ja § 339 lõike 1 rikkumist üksmeelselt kui ilmselt põhjendamatu läbi vaatamata. KrMS §

337 lg 1 p 1, § 390 jätab ringkonnakohus Harju Maakohtu 15.mai 2015.a otsuse menetluskulude väljamõistmise osas muutmata ning Andres Orumaa kaebuse rahuldamata.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Orvi Tali

Ivi Kesküla

/allkirjastatud digitaalselt/

Urmas Reinola

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.