Kohtulahend

KriminaalasiJõustunudTallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium · 03.06.2015

Lahendi andmed

Riigi Teataja

Kohus: Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium
Kohtuasja number: 1-15-1995/23
Asja liik: Kriminaalasi
Menetlusliik: Lühimenetlus
Kuulutamise aeg: 03.06.2015
Staatus: Jõustunud
Sõnade arv: 4393

Lahend PDF →Riigi Teatajas →

Salvesta kogumikku

Väljavõte Wordi

Sama asja menetluskäik

Riigi Teataja

1-15-1995/7Harju Maakohus Liivalaia kohtumaja26.03.2015

Lahendi tekst

Riigi Teataja

1-15-1995

KOHTUOTSUS

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht

03.juunil 2015.a, Tallinn

Kohtuasja number

1-15-1995

Kohtukoosseis

Kohtuasi

Eesistuja Orvi Tali, liikmed Meelika Aava ja Julia Katškovskaja Elina Huobolainen T.U süüdistuses KarS § 199 lg 2 p 9 järgi

Apelleeritud kohtuotsus

Harju Maakohtu 26.märts 2015.a otsus lühimenetluses

Apellatsioonide esitajad

Süüdistatav T.U ja tema kaitsja Leelo Viil

Kohtuistungi sekretär

Prokurör

Süüdistatav

Prokuröri abi Natalja Kutepova T.U , elukoht: XXXXXXX XX/X – XXX;

XXXXXXX

(asub Tallinna Vanglas); isikukood: XXX; kodakondsus: kodakondsuseta; haridus: XXXXXXXXXXXX; emakeel: eesti keel; töökoht või õppeasutus: töötab; karistatus: kriminaalkorras karistatud korduvalt, viimati: 09.04.2014.a Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja poolt KarS § 199 lg. 2 p. 9 - § 25 lg. 2 järgi 10kuulise vangistusega, KrMS § 238 lg. 2 kohaselt vähendatud T.U ́ile mõistetud karistust ühe kolmandiku võrra, mõistes lõplikuks ärakandmisele kuuluvaks karistuseks tähtajalise vangistuse 6 kuud ja 20 päeva. KarS § 68 lg. 1 sätteid kohaldades arvatud karistusaja hulka eelvangistuses oldud 5 päeva ning kandmisele kuulus 6 kuud ja 15 päeva vangistust. KrMS § 217 alusel kuriteos kahtlustatavana kinni peetud 30.10.2014.a – 31.10.2014.a, 07.11.2014.a, 10.11.2014.a – 11.11.2014.a, 14.11.2014.a – 15.11.2014.a, 29.11.2014.a – 30.11.2014.a, 12.12.2014.a – 13.12.2014.a, 27.01.2015.a 28.01.2015.a. Alates 29.01.2015.a kohaldati tõkendina vahistamist.

2.T.U tunnistati süüdi selles, et tema olles 07.12.2013 ja 09.04.2014 karistatud Harju Maakohtu poolt KarS § 199 lg 2 p 9 - § 25 lg 2 järgi kvalifitseeritavate kuritegude toimepanemise eest ning viibides 30.10.2014 kell 13.25 Tallinnas XXXXX XXX X asuvas PK-s N OÜ-le kuuluvas kaupluses N, alustas vastavalt oma ettekujutusele teost vahetult kuriteo toimepanemist, mis oli suunatud võõra vallasasja äravõtmisele selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil, nimelt võttis kaupluse riiulilt naiste käekella maksumusega 14.95 eurot ning möödus kassadest kauba eest tasumata, kuid kuritegu jäi lõpule viimata põhjustel, mis ei olenenud süüdlase tahtest, kuna ta peeti turvatöötaja poolt kinni. Kaup tagastatud kauplusele. Samuti tema viibides 07.11.2014 kell 12.15 Tallinnas XXXXX XXX X asuvas PK-s R AS-le kuuluvas kaupluses R, alustas vastavalt oma ettekujutusele teost vahetult kuriteo toimepanemist, mis oli suunatud võõra vallasasja äravõtmisele selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil, nimelt võttis kaupluse riiulilt kolm pudelit veini Martini Bianco kogumaksumusega 36.87 eurot ning möödus kassadest kauba eest tasumata, kuid kuritegu jäi lõpule viimata põhjustel, mis ei olenenud süüdlase tahtest, kuna ta peeti turvatöötaja poolt kinni. Kaup tagastatud kauplusele. Samuti tema viibides 08.11.2014 ajavahemikul 18.34-18.39 Tallinnas XXXXXXXXXX XX asuvas S AS-le kuuluvas kaupluses T, võttis võõra vallasasja ebaseadusliku omastamise eesmärgil kaupluse riiulilt 6 raseerijat Mach 3 Sensitive ja 2 raadio teel juhitavat helikopterit kogumaksumusega 113.74 eurot, möödus kassadest kauba eest tasumata ning väljus poest koos varastatud varaga. Samuti tema viibides 10.11.2014 kell 13.35 Tallinnas XXXXX XXX X asuvas S AS-le kuuluvas kaupluses P, alustas vastavalt oma ettekujutusele teost vahetult kuriteo toimepanemist, mis oli suunatud võõra vallasasja äravõtmisele selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil, nimelt võttis kaupluse riiulilt 9 pakki lõhemarja kogumaksumusega 296.91 eurot ning möödus kassadest kauba eest tasumata, kuid kuritegu jäi lõpule viimata põhjustel, mis ei olenenud süüdlase tahtest, kuna ta peeti turvatöötaja poolt kinni. Kaup tagastatud kauplusele. Samuti tema viibides 14.11.2014 ajavahemikul kell 17.50 – 17.55 Tallinnas XXXXX XXX X asuvas PK-s R AS-le kuuluvas kaupluses R, alustas vastavalt oma ettekujutusele teost vahetult kuriteo toimepanemist, mis oli suunatud võõra vallasasja äravõtmisele selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil, nimelt võttis kaupluse riiulilt 5 piimašokolaadi Anneke ja 11 piimašokolaadi Kalev Estonia kogumaksumusega 54.24 eurot ning möödus kassadest kauba eest tasumata, kuid kuritegu jäi lõpule viimata põhjustel, mis ei olenenud süüdlase tahtest, kuna ta peeti turvatöötaja poolt kinni. Kaup tagastatud kauplusele. Samuti tema viibides 29.11.2014 ajavahemikul kell 16.44 – 16.47 Tallinnas XXXXXX XX asuvas S AS-le kuuluvas kaupluses P, alustas vastavalt oma ettekujutusele teost vahetult kuriteo toimepanemist, mis oli suunatud võõra vallasasja äravõtmisele selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil, nimelt võttis kaupluse riiulilt 7 purki lõhemarja ja 10 purki forellimarja kogumaksumusega 146.83 eurot ning möödus kassadest kauba eest tasumata, kuid kuritegu jäi lõpule viimata põhjustel, mis ei olenenud süüdlase tahtest, kuna ta peeti turvatöötaja poolt kinni. Kaup tagastatud kauplusele. Samuti tema viibides 12.12.2014 ajavahemikul kell 19.52 – 19.54 Tallinnas XXXXXXXXXXX X asuvas ÜK-s kaupluses A, alustas vastavalt oma ettekujutusele teost vahetult kuriteo toimepanemist, mis oli suunatud võõra vallasasja äravõtmisele selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil, nimelt võttis kaupluse riiulilt 2 Lego komplekti kogumaksumusega 69.10 eurot ning möödus kassadest kauba eest tasumata, kuid kuritegu jäi lõpule viimata põhjustel, mis ei olenenud süüdlase tahtest, kuna ta peeti turvatöötaja poolt kinni. Kaup tagastatud kauplusele, kuid kauba pakendid olid rikutud.

3.Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid süüdistatav T.U ja tema kaitsja Leelo Viil. 3.1 T.U palub apellatsioonis end õigeks mõista KarS § 199 lg 2 p 9 järgi 30.10.2014 kell 13.25 episoodis, kuna pole seda kuritegu pannud toime. Antud kuriteo pani toime teine isik, kelle perekonnanime ei tea. Tunnistas end politseis süüdi, kuna öeldi, et saad vabaks. Tahtis kohtus kõike selgitada, kuid kohus toimus nii kiiresti, et ei saanud suudki lahti teha, võib olla oli see rambipalavikust. Ka ei tunnista end süüdi 07.11.2014 kell 12.15 varguse episoodis, kuna tahtis tegelikult kolm pudelit Martini Biancot tagastada, kuid tunnistaja toppis need temale kotti tagasi. Palub kergenda karistust, on olemas elukoht, töökoht. Ka palub karistus määrata tingimisi, kuna on eelnevalt olnud kriminaalhooldaja järelevalve all ning seal probleeme ei olnud. Tema ei ole ühiskonnaohtlik. Asitõendina äravõetud käärid palub tagastada temale, kuna need on temale kallid. 3.2 Kaitsja palub tühistada Harju Maakohtu 26. märtsil 2015. a otsus kriminaalasjas nr 1-151995 T.U-le karistuse mõistmise osas ja teha uus otsus, millega mõista T.U-le kergem karistus. Apellant leiab, et Harju Maakohtu 26. märtsi 2015. a otsus ei ole põhjendatud T.U’ile mõistetud karistuse osas. Nõustuda tuleb maakohtu seisukohaga T.U-le mõistetud karistuse liigi osas. Kohus on motiveerinud, miks ei ole T.U suhtes võimalik kohaldada rahalist karistust. Kohus leidis, et vastavalt tema süü suurusele on proportsionaalne karistus kaks aastat vangistust, mida vastavalt lühimenetluse kohaldamisele tuleb vähendada ühe kolmandiku võrra. Selle kohtu seisukohaga ei saa nõustuda. Prokurör palus süüdistatavale 1/3 võrra vähendatud lõplikuks karistuseks mõista 1 aasta vangistust. T.U leidis, et põhjendatud karistus varguste eest võiks olla 6-kuuline vangistus. Käesoleval juhul tuleb rõhutada, et nii prokurör kui kaitsja taotlesid süüdistatavale kergemat karistust kui maakohus mõistis. Seega erines maakohtu seisukoht karistuse osas mõlema kohtumenetluse poole karistusettepanekust. Prokurör ja kaitsja, kes on silmas pidanud nii KarS §-s 56 sätestatut kui ka väljakujunenud karistuspraktkat, on oma karistusettepanekut ka põhjendanud. Käesoleval juhul ei saa siiski tähelepanuta jätta, et nii prokurör kui ka kaitsja tõid esile samad süüdistatava süü suuruse ja isikuga seonduvad asjaolud, mida ka kohus on arvestanud. Mõlema kohtumenetluse poole seisukohtade arvestamata jätmisel peaks maakohtul olema kõrgendatud põhistamiskohustus. Maakohtu otsusest peaks nähtuma, kas ja milliste asjaolude põhjal kohus ei nõustu prokuröri ja kaitsja hinnanguga T.U süü suurusele, karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude esinemisele või süüdlase isikule. Maakohtus seisukohad karistuse osas, mis erinevad oluliselt nii kaitsja kui ka prokuröri maakohtus tehtud karistusettepanekust, ei ole piisavalt ja veenvalt põhjendatud. Käesoleval juhul on T.U süüdi tunnistatud küll kaheksas varguse episoodis, kuid suurem osa neist jäid katse staadiumisse, mis on süüdistatava süü suuruse näitajaks. T.U ’i poolt äravõetud kaupade väärtus oli suhteliselt väike – üksnes ühes episoodis üle 200 euro. Seejuures tuleb silmas pidada, et üldjuhul vargus ei ole kuritegu varastatu väärtuse korral alla 200 euro, kui tegemist ei ole süstemaatilisusega. T.U teod vastavad KarS § 199 lg 2 p 9 koosseisule üksnes seetõttu, et ta on varasemalt varguste eest karistatud. Samuti ei ole

süüdistatav oma teoga täitnud KarS § 199 lg 2 koosseisu mitut erinevat kvalifitseerivat tunnust. Väiksele süüle viitab ka asjaolu, et tegemist oli kauplusevargusega, s.o vähem ühiskonnaohtliku vargusega. T.U isikuga seonduvalt tuleb märkida, et tegemist on invaliidiga, kellel on oma tervisliku seisundi tõttu ilmselt küllaltki raske toime tulla (T.U-le tekitati põletushaavad, mis katsid 40 % kehast). Käesolevas asjas on tähelepanuväärne, et saadud vigastustele vaatamata on süüdistatav olnud suuteline leidma endale töökoha Rahumäe surnuaias hauakoristajana. Süüdistatav kavatseb ka vanglas asuda tööle ning sotsiaalprogramme läbima. Seega süüdistatava käitumise põhjal võib järeldada, et tema väited uutest kuritegudest hoidumise ning tema eluviiside muutmise soovi kohta ei ole paljasõnalised. Samuti tuleb märkida, et süüdistatav omab kindlat elukohta Tallinnas, XXXXXXX XX/X – XXX (eluruumi valdaja JŠ) ja ta ei ole menetlusest kõrvale hoidunud. T.U on kriminaalkorras karistatud, kuid raskeid kuritegusid ei ole ta toime pannud. Maakohus leidis õigesti, et käesoleval juhul T.U karistust kergendavaks asjaoluks on puhtsüdamlik kahetsus ning süüdistatava kahetsust võib lugeda siiraks. T.U on avaldanud kahetsust kohtueelses menetluses ülekuulamistel ja ka kohtuistungil. Samuti on süüdistatav valmis hüvitama põhjustatud kahju. Maakohtu hinnangul on arvestatav, et T.U on aidanud menetlusele ja tõe tuvastamisele kaasa, andes menetluse käigus üksikasjalikke ja põhjalikke ütlusi. Süüdistatava suhtumine toimepandusse peab kindlasti mõjutama mõistetavat karistust, kuna uute süütegude ärahoidmise kui karistuse põhieesmärgi realiseerimine ei ole mõeldav seda asjaolu arvestamata. Kohus märkis õigesti, et karistust raskendavad asjaolud puuduvad. Kuigi käesolevas asjas karistuse mõistmisel maakohus ei ole viidanud ühelegi karistust raskendavale asjaolule ja karistust kergendava asjaolu esinemine on tuvastatud, asus kohus seisukohale, et lühemaajaline karistus ei täidaks oma eesmärki. Eeltoodu alusel ei saa nõustuda kohtu seisukohaga, et T.U suhtes on võimalik saavutada karistuse eesmärk, mõistes temale 2-aastase reaalse vangistuse. Kohus ei ole veenvalt põhjendanud, miks on mõistetud vangistus ainuvõimalik karistus, et tagada süüdistatava hoidumine uute süütegude toimepanemisest ning kaitsta õiguskorda.

tunnistas ja apellatsioonis jälle eitab, apellatsioonis esitatud ei ole. On vaid paljasõnaline väide, et tema ei varastanud kella ja soovis kolm pudelit tagastada kauplusele. Temal oli maakohtus rambipalavik ning kohus käis nii kiiresti, et tema ei suutnud suudki lahti teha. Maakohus on põhjendatult lähtunud T.U süüküsimuse otsustamisel temale inkrimineeritud kuriteos KarS § 199 lg 2 p 9 järgi kõigis episoodides süüdistatava poolt nii kohtueelsel uurimisel kui maakohtu istungil vahetult tehtud süü tunnistamisest, kuna süü omaksvõtt on kooskõlas ka kriminaalmenetluses kogutud ja kohtuistungil avaldatud tõenditega. Kolleegium juhib apellandi tähelepanu asjaolule, et maakohus ei ole rajanud süüdimõistvat kohtuotsust üksnes sellele, et süüdistatav end kohtueelsel uurimisel ja kohtuistungil süüdi tunnistas. Maakohus on üksikasjalikult andnud hinnangu kohtueelsel uurimisel kogutud ja maakohtus avaldatud ja uuritud tõenditele (kd 2 lk 99-109). Maakohus on hinnanud kõiki tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse järgi. Apellatsioonis ei ole kajastatud tõendeid mida maakohus oleks jätnud tähelepanuta ning kohtukolleegiumil puudub alus apellatsioonis toodud paljasõnaliste väidete alusel ümber hinnata maakohtu poolt kohtuotsuses põhjalikult motiveeritud tõenditele antavat hinnangut ja teha nende põhjal süüdistatava süüküsimuses maakohtule vastupidine järeldus. Kohtukolleegium juhib tähelepanu ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 5. mai 2003. a otsuses nr 3-1-1-17-03 väljendanud seisukohale, mille kohaselt kriminaalmenetluses lasub tõendite esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul. Riigikohtu praktikas on ringkonnakohtu tõendite hindamist puudutavate volituste osas asutud seisukohale, et ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused. Kolleegium asub seisukohale, et T.U ei loobunud vabatahtlikult süüteokatsest 07.11.2014 episoodis. Süüdistatav on andnud ütlusi kohtueelsel uurimisel ja mida kinnitas kohtulikul uurimisel, et möödudes kassaliinist nägi, et turvatöötaja suundub tema poole, mispeale ta pöördus tagasi müügisaali. Müügisaalis pani ühe pudeli Martinit ütluste kohaselt kuskile kauba vahele, kaks pudelit jäi tema kotti. /kd 1 lk 11-14/. Loobumine ei ole vabatahtlik, kui see on tingitud tegija arusaamast, et kuritegu ei ole võimalik lõpule viia. Kriminaalasjas on kogutud tõendid selle kohta, et süüdistatav T.U oli kindlalt veendunud varguse lõpuleviimise võimatuses. Nendeks tõenditeks on nii süüdistatava enda eelrefereeritud ütlused kui ka tunnistaja AL ütlused, mille kohaselt nägi ta meesterahvast, kes ületas kassaliini, kuid nähes turvatöötajat, pöördus kahtlaselt kauplusesse tagasi /kd 1 lk 5/. Süüdistatav ega tema kaitsja ei ole maakohtu istungil tunni staja kohtueelsel uurimisel antud ja kohtuistungil avaldatud ütlusi kahtluse alla seadnud. Seega on üheselt tuvastamist leidnud, et süüdistatava T.U soov tagastada varastatud kaup oli tingitud reaalsel välisel mõjul, mitte iseseisvalt ilma välise mõjuta. Süüteokatsest loobumine ei ole vabatahtlik loobumise sunnituse tõttu. Kohtukolleegium leiab, et apellatsioonis toodud sisutute väidete kui maakohtu otsuses sisalduva tõendite analüüsi pinnalt ei ole võimalik leida veenvaid argumente maakohtu süüdimõistva kohtuotsuse tühistamiseks ja T.U suhtes õigeksmõistva kohtuotsuse tegemiseks temale inkrimineeritud 30.10.2014 ja 07.11.2014 kuriteo episoodides. Kolleegium märgib kokkuvõtvalt, et apellant T.U on jätnud täielikult tähelepanuta asjaolu, et tal oli enne kohtuliku uurimise lõppu maakohtus võimalik loobuda lühimenetluse kohaldamise taotlusest, mida ta ei teinud. Süüdistatav soovides seada tunnistajate ütlused kahtluse alla pidanuks loobuma lühimenetlusest. Käesoleva kriminaalasja kohtulikul arutamisel maakohtus ei osutanud süüdistatav ega tema kaitsja ühelegi konkreetsele asjaolule ega toonud välja argumente, mille pinnalt maakohtul oleks olnud põhjust kaaluda kriminaaltoimiku prokuratuurile tagastamist KrMS § 238 lg 1 p 2 alusel. Seega pole alust

apellatsioonis ka maakohtule ette heita tunnistajate poolt kohtueelsel uurimisel antud ütluste kajastamist või nendele kui usaldusväärsetele tõenditele tuginemist karistusõigusliku hinnangu andmisel. Juhul kui süüdistatav leidis, et kriminaaltoimiku materjalid ei ole piisavad lahendamaks tema süü küsimust ja soovis tunnistajate ütluste usaldusväärsust kahtluse alla seada, oli süüdistataval võimalik taotleda kohtult kriminaaltoimiku prokuratuurile tagastamist ja kriminaalasja arutamist üldmenetluses. Kuna süüdistatav ja tema kaitsja tunnistajate kohtueelsel uurimisel antud ütlusi maakohtus kahtluse alla ei seadnud, kogutud tõenditele vastu ei vaielnud, st tegemist oli lubatud tõenditega ning süüdistatav lühimenetlusest maakohtus ei loobunud, siis on asjakohatu viidata nimetatud asjaoludele alles apellatsioonis. 5.2 Kohtukolleegium peab vajalikuks osundada, et süüdistatavale mõistetud karistuse muutmine ringkonnakohtus on lubatav, kui tuvastatakse, et esimese astme kohtu poolt mõistetud karistus ei vasta kuriteo raskusele või süüdimõistetu isikule või kui tema suhtes on mõnel muul viisil kohaldatud ebaõigesti kriminaalseadust. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu poolt T.U-le mõistetud karistuse muutmiseks puudub alus. Kolleegium märgib apellantide apellatsioonis toodule, et T.U-le mõistetud karistus KarS § 199 lg 2 p 9 järgi on liialt karm järgmist. KarS § 199 näeb ette karistusena rahalise karistuse või kuni viieaastase vangistuse, seega sanktsiooni keskmine määr on 2 aastat 6 kuud vangistust. Maakohus on T.U-le mõistnud KarS § 199 lg 2 p 9 järgi vangistuse 2 aastat, seega sanktsiooni keskmise määra lähedal. Kohtupraktikas välja kujunenud seisukoha järgi tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 24. oktoobri 2011. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-77-11, p 11 ja 17. mai 2013. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-52-13, p 19). Käesoleval juhul ei ole maakohus karistusmäära valikul materiaalõigust ebaõigesti kohaldanud ning maakohus on jälgitavalt põhjendatud karistusliigi ja -määra valiku aluseks olevaid asjaolusid. Nii on maakohus arvestanud karistust kergendavaid asjaolusid ja karistust raskendavate asjaolude puudumist, süüdlase iseloomustavaid andmeid, samuti üld- kui ka eripreventiivseid eesmärke. Kohtukolleegium nõustub maakohtu põhistatud järeldustega ning apellatsioonide väidete osas peab vajalikuks märkida vaid järgnevat. Süü suurust iseloomustab isiku koosseisupärase käitumise süstemaatilisus, tagajärje raskus. Neid kõiki põhimõtteid on maakohus järginud. Karistusseadustiku mõtte kohaselt tuleb karistuse mõistmisel keskenduda põhiliselt teole ja üldjuhul ei tohi süüdistatava isik kuriteost lahutatult olla iseseisvaks karistuse liigi ning määra valiku aluseks, kuid samas tuleb siiski vältimatult arvestada süüdistatava isikuga eripreventiivsest prognoosist lähtuvalt. Kellegi tegelik karistuslik mõjutamine saab toimuda vaid inimese hoiakute muutmise kaudu ja seega konkreetse isiku omadusi arvestades. Seetõttu peabki karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks arvestama ka süüdlase isikut (vt Riigikohtu otsused nr 3-1-1-40-04; 3-1-1-99-06). Karistuse mõistmisel T.U-le ei saa kuidagi mööda vaadata faktist, et T.U on mõistetud süüdi kaheksas varguse episoodis ja T.U pani talle inkrimineeritud kuriteo episoodid toime lühikese ajavahemiku jooksul peale eelmise karistuse kandmiselt vabanemist. Sellises käitumises väljendub kolleegiumi hinnangul ilmselge ning teadlik vastandumine õiguskorrale ning see näitab üheselt, et T.U ei ole aru saanud talle varasemalt mõistetud karistuste tähendusest ning eelnevad lühiajalised karistused ei ole ilmselgelt omanud kasvatavat mõju positiivse eripreventsiooni tähenduses. Riigikohtu kriminaalkolleegium on korduvalt väljendanud oma lahendites nr 3-1-1-13-11 p 9.1; 3-1-17612 p 10, et isiku teos väljenduv ükskõiksus ja lugupidamatus õiguskorra ning selle

õigushüvedena kaitstavate põhiväärtuste suhtes on eelduseks tema suhtes preventiivsetest kaalutlustest lähtuvalt range karistuse mõistmiseks. Kohtukolleegium ei saa nõustuda sellise karistuspraktikaga, et isikut kes jätkuvalt paneb toime samalaadseid kuritegusid, koheldakse leebelt (vt RKKKo 3-1-1-24-07). Selline karistusõiguslik kohtlemine ei kaitse õiguskorra huvisid ega mõjuta ilmselgelt süüdlast hoiduma süütegude toimepanemisest. Jätkuvalt samalaadsete kuritegude toimepanemine näitab üheselt, et süüdistataval on tekkinud karistamatuse tunne. Varem korduvalt kriminaalkorras karistatud isiku poolt uue samalaadse kuriteo toimepanemine nõuab eripreventiivsel kaalutlusel süüdlasele range karistusmeetmete kohaldamist. Kolleegium nõustub täielikult maakohtuga ning leiab üksmeelselt, et süüdistatava arusaama enda tegude tähendusest ning ka tagajärgedest suudab (sh õiguskorra huvisid silmas pidades) käesoleval juhul tagada vaid vangistus sanktsiooni keskmisemäära lähedal. Kolleegium on seejuures seisukohal, et elukoha ja töökoha olemasolu, ei saa olla karistust kergendavaks asjaoluks. Süüdistatava isik ning teda iseloomustavad andmed kuuluvad tõepoolest karistuse mõistmise temaatikasse, kuid seejuures ei saa unustada, et karistuse mõistmise aluseks olev isiku süü suurus on lahutamatult seotud ka toimepandud kuritegudega ehk siis õiguslikult etteheidetava käitumisega. Kriminaalkolleegium leiab, et maakohtu poolt mõistetud karistus vastab täielikult T.U süü suurusele ning selle vähendamiseks puudub alus. 5.3 Apellant T.U palus vabastada teda mõistetud karistuse kandmisest osaliselt tingimisi. Riigikohus on oma lahendis (3-1-1-99-06 p 21) märkinud, et lühivangistuse määramine võib kõne alla tulla siis, kui kohus pärast seda, kui on kirja pannud veenvad põhjendused isiku tingimuslikult karistusest vabastamiseks, leiab siiski, et katseaja toime võiks sellele konkreetsele isikule mõjuda oluliselt distsiplineerivamalt, kui ta on vahetult kogenud, mida kujutab endast ja milliste tegelike vabadusepiirangutega on vangistus seotud. Karistuse kandmisest osalise vabastamise instituudi eesmärk on üksnes nn šokivangistus, mida tuleb sisustada eripreventiivselt kui isiku tõsist hoiatamist lühiajalise - s.o mõnekuulise vangistusega (vt RKKKo nr 3-1-1-41-04 ja nr 3-1-1-21-05). Osalisel karistusest tingimuslikul vabastamisel tuleb kohesele ärakandmisele määratavat karistust käsitada igal juhul vaid kuudes vältava lühivangistusena. Tulenevalt Riigikohtu seisukohtadest avaldub sellise sanktsiooni preventiivne toime vangistuse lühiajalisuses ja ka selles, et isik ei ole varasemalt vahetult kogenud, mida kujutab endas reaalne vangistus. Süüdistatav T.U on isik, kes on korduvalt kogenud mida tähendab reaalne vangistust, seega ei täida nn šokivangistus ilmselgelt oma eesmärki. Kolleegium märgib, et kohtupraktikas väljakujunenud arusaama kohaselt tuleb karistuse kohaldamist ja karistusest tingimisi vabastamist teineteisest selgepiiriliselt eristada. Kohtupraktikas on asutud seisukohale, et vaid erandlikud süüteo toimepanemise asjaolud ja süüdlase isik on aluseks karistuse kandmisest tingimisi vabastamise vaagimiseks (vähemalt ühte neist asjaoludest peab iseloomustama nn märkimisväärne eripära – vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus nr 3-1-1-99-06). Silmas tuleb pidada sedagi, et karistusest tingimisi vabastamine ei ole iseseisev karistusliik, vaid see on üksnes põhikaristuse üks võimalikest individualiseerimise viisidest ja kohus ei pea karistusest vabastamise ebaotstarbekust põhjendama. Piisab, kui kohtuotsuses on jälgitavalt põhjendatud karistusliigi ja -määra valiku aluseks olevaid asjaolusid (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 20. veebruari 2007. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-99-06, p-d 16-17). Kolleegium leiab, et maakohus on kõike ülalnimetatud põhimõtteid järginud. Erinevalt karistuse mõistmisest, kus karistuse mõistmise alusena prevaleerub isiku süü, on karistusest tingimisi vabastamise korral aluseks kuriteo toimepanemise asjaolud ning süüdlase

6.Apellant T.U on vaidlustanud kohtuotsust ka asitõendi osas, leides, et käärid kuuluvad tagastamisele temale. Riigikohtu kriminaalkolleegium on oma lahendis nr 3-1-1-51-13 märkinud, et KrMS § 126 lg 3 p 2 kohaselt tuleb asitõend üldjuhul tagastada omanikule või seaduslikule valdajale. See tähendab muu hulgas seda, et kohus ei saa otsuse tegemisel määrata KrMS § 126 lg 3 p 4 alusel hävitamisele asitõendit, mis ei kuulu riigile ja mille omanik või seaduslik valdaja on teada. Vastupidise tõlgenduse korral riivataks ebaproportsionaalselt asitõendina ära võetud eseme omaniku omandipõhiõigust (põhiseaduse § 32). Kohtul puudub seaduslik alus anda riigile luba teisele isikule kuuluva vara hävitamiseks. Kohus saab kohtuotsuse tegemisel määrata asitõendi hävitamisele või ümbertöötamisele (KrMS § 126 lg 3 p 4) üksnes juhul, kui asitõendina ära võetud ese kuulub (hiljemalt otsuse täitmise ajaks) riigile või kui tegemist on peremehetu asjaga asjaõigusseaduse (AÕS) § 96 lg 3 mõttes (nt kui asja senine omanik on avaldanud tahet asja omandist loobuda). Eelmärgitu tähendab muu hulgas seda, et süüdistatava omandis oleva asitõendi võib kohtuotsuse tegemisel hävitamisele määrata vaid juhul, kui kohus ühtlasi selle eseme mõnel seaduses sätestatud alusel seniselt omanikult konfiskeerib. Näiteks on KarS § 83 lg-te 1 alusel võimalik konfiskeerida tahtliku süüteo toimepanemise vahend, KarS § 83 lg 4 alusel aga vahend, aine või ese, mille omamiseks vajalik luba isikul puudub. Konfiskeerimisotsustuse jõustumisel läheb konfiskeeritud vara omandiõigus KarS § 85 lg 1 alusel automaatselt riigile üle, välja arvatud juhul, kui konfiskeerimisotsustus on ekslikult tehtud isiku suhtes, kes ei ole asja omanik (vt Riigikohtu üldkogu 30. aprilli 2013. a määrus asjas nr 3-1-2-3-12, p 53). Seega konfiskeerimisel läheb varem teisele isikule kuulunud asitõend üle riigi omandisse ja seetõttu võib kohus selle muude eelduste olemasolul ka KrMS § 126 lg 3 p 4 alusel hävitamisele määrata. Praeguses kriminaalasjas on käärid võetud ära süüdistatavalt T.U-lt . Maakohus ei tuvastanud T.U tahet asja omandist loobuda, ka ei ole maakohus kääre konfiskeerinud KarS § 83 lg 1 alusel. Sellele vaatamata otsustas kohus kõnealused käärid (kääri terad) hävitada. Tulenevalt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendites toodule (vt nr 3-1-1-14-14, 3-1-1-65-14) on kohtuotsuse põhistuse ebapiisavuse või -veenvuse korral – tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes. Kolleegium leiab, et ülaltoodud põhjustel on maakohus kõnealuseid kääre (kääri terasid) hävitamisele määrates rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 tähenduses, kuid mida on võimalik apellatsioonimenetluses kõrvaldada. Kuivõrd T.U ei ole omandiõigusest loobunud ja soovib kääride tagastamist, tuleb Harju Maakohtu 26.märtsi 2015.a otsus T.U suhtes tühistada osaliselt ja nimelt T.U-lt ära võetud kääride (kääri terade)– hävitamise osas kohtuotsuse jõustumisel. T.U-le tuleb tagastada kohtuotsuse jõustumisel käärid (kääri terad) KrMS § 126 lg 3 p 2 alusel.