Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised kassatsioonimenetluse pooled Asja läbivaatamise kuupäev ja viis
3-1-1-50-15 2. juuni 2015 Eesistuja Saale Laos, liikmed Jüri Ilvest ja Eerik Kergandberg Kriminaalasi X.K süüdistuses KarS § 209 lg 2 p-de 1 ja 4 järgi. Tartu Ringkonnakohtu 10. veebruari 2015. a otsus kriminaalasjas nr 1-14-3888 X.K kaitsja vandeadvokaat Nikolai Kõiv, kassatsioon Prokuratuur, esindaja Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Marja-Liina Talimaa 6. mai 2015, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tartu Maakohtu 1. detsembri 2014. a ja Tartu Ringkonnakohtu 10. veebruari 2015. a otsus kannatanu K. K. tsiviilhagi rahuldamise osas ja jätta tema tsiviilhagi läbi vaatamata.
2.Kaitsja kassatsioon rahuldada osaliselt.
3.Määrata Advokaadibüroole Nikolai Kõiv makstava riigi õigusabi tasu suuruseks X.K-le kassatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest 216 (kakssada kuusteist) eurot, sealhulgas käibemaks 36 (kolmkümmend kuus) eurot. Jätta see menetluskulu Eesti Vabariigi kanda.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.
Tartu Maakohtu 1. detsembri 2014. a otsusega lühimenetluses tunnistati X.K karistusseadustiku (KarS) § 209 lg 2 p-de 1 ja 4 järgi süüdi selles, et kaupa tegelikult omamata avaldas ta internetiportaalides õhksoojuspumba ja ühel korral ka lapsevankri müügikuulutusi, küsides ostjatelt ettemaksu. Ettemaksu laekumisel ta kaupa ei tarninud ega tagastanud ka ettemaksu. Osaliselt tagastas ta raha vaid siis, kui ostjad pöördusid politseisse. X.K-d karistati ühe aasta ja kolme kuu pikkuse vangistusega, vähendades seda kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 238 lg 2 alusel kolmandiku võrra ehk kümne kuuni. KarS § 65 lg 2 alusel suurendati mõistetud karistust Tartu Maakohtu 30. mai 2013. a otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa võrra. Liitkaristusena mõisteti X.K-le 2 aasta 1 kuu ja 28 päeva pikkune vangistus. Maakohtu otsusega rahuldati kannatanute tsiviilhagid, sh kannatanu K. K. hagi, kes oli otsuse tegemise ajaks surnud. Seetõttu kohus rahuldas hagi ja mõistis 190 eurot K. K. õigusjärglase kasuks.
2.Tartu Ringkonnakohtu 10. veebruari 2015. a otsusega tühistati maakohtu otsus nende tegude osas, mis alates 1. jaanuarist 2015 on käsitatavad väärtegudena (varaline kahju on vähem kui 200 eurot). Selles osas lõpetati kriminaalmenetlus KrMS § 274 lg 1 alusel. Muus osas jäeti maakohtu otsus muutmata. K. K. tsiviilhagi osas viitas apellatsioonikohus täiendavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §-le 209, mis näeb ette menetlusõigusjärgluse üldõigusjärgluse korral. Lisaks märkis kohus, et TsMS § 460 lg 1 kohaselt kehtib jõustunud kohtuotsus ka isikute kohta, kes on saanud pärast hagi esitamist menetlusosalise õigusjärglaseks.
KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
3.Süüdistatava kaitsja esitas kassatsiooni, milles taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja X.K õigeksmõistmist või asja saatmist ringkonnakohtule uueks arutamiseks. Kaitsja vaidlustab kelmuste toimepanemise tõendatust ja leiab, et süüdistataval puudus petmise tahtlus. Lisaks asub kaitsja seisukohale, et põhjendamatu on hagi rahuldamine kannatanu K. K. õigusjärglase kasuks, sest tsiviilhagi ei saa rahuldada abstraktse isiku kasuks.
4.Kassatsioonivastuses leiab prokurör, et ringkonnakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning puudub alus selle tühistamiseks. Kaitsja väide, et X.K ei petnud teadvalt ostjaid, vaid tegemist oli tsiviilõigusliku suhtega, ja lepingute täitmata jätmine oli tingitud tarneraskustest, lükati kohtumenetluses ümber põhjendusega, et puuduvad tõendid, mis kinnitavad süüdistatava ja hulgimüüjate kokkuleppeid õhksoojuspumpade tarnimise kohta. Samuti esines süüdistatav kannatanute ees võõra nime all. Ringkonnakohus käsitles põhjalikult ka K. K. tsiviilhagi rahuldamise põhjendatust.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
5.Esmalt leiab kolleegium, et teo toimepanemise tõendatust vaidlustavad kassaatori väited on alusetud. Kohtud on veenvalt põhjendanud, et tegemist oli pettusega. Seejuures on tuginetud asjaolule, et süüdistatav pakkus järjepidevalt müügiks esemeid, mida tal tegelikult ei olnud, esinedes seejuures võõra nime all. Lepinguid ei täidetud ega tagastatud tasutud ettemaksu enne, kui kannatanud pöördusid politseisse. Seega puudub alus maa- ja ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks X.K süüditunnistamise osas.
6.Põhjendatud on aga K. K. tsiviilhagi rahuldamist puudutavad kassaatori seisukohad. Kolleegiumi hinnangul ei tulene seadusest kohtu võimalust otsustada tsiviilhagi olukorras, kus kannatanu on surnud ja tema õigusjärglane ei ole teada. Tsiviilhagi otsustamine sellises olukorras tähendas kohtuotsuse tegemist isiku suhtes, keda ei ole menetlusse kaasatud ja keda ei pruugigi olla võimalik kaasata. Kannatanu õigusjärglasel ei olnud kõnealusel juhul võimalik esitada vastuväiteid süüdistatava väidetele hagi ulatuse või põhjendatuse kohta. Samuti ei oleks tal tekkinud võimalust vaidlustada hagi rahuldamata jätmist või üksnes osalist rahuldamist. Kuigi praegusel juhul tsiviilhagi rahuldati, ei kõrvalda see nimetatud põhimõttelist probleemi. Kokkuvõtvalt on kolleegium seisukohal, et tsiviilhagi rahuldamine kannatanu abstraktse õigusjärglase suhtes on käsitatav ausa ja õiglase kohtumenetluse põhimõtte rikkumisena KrMS § 339 lg 1 p 12 tähenduses.
7.Tsiviilhagi lahendamisel kohaldatakse tsiviilkohtumenetluse sätteid, kui see ei ole vastuolus kriminaalmenetluse põhimõtetega. TsMS § 209 sätestab, et füüsilisest isikust poole surma või juriidilisest isikust poole lõppemise korral või muul juhul, kui tekib üldõigusjärglus, lubab kohus menetlusse astuda poole üldõigusjärglasel, kui seaduses ei ole ette nähtud teisiti. TsMS § 353 näeb ette, et füüsilisest isikust poole surma korral peatub üldõigusjärgluse puhul menetlus, kuni seda jätkab poole üldõigusjärglane või menetluse jätkamiseks õigustatud muu isik. Menetlus ei peatu automaatselt siis, kui poolt esindab menetluses lepinguline esindaja, kuid sel juhul võib kohus peatada menetluse esindaja või vastaspoole taotlusel. Kolleegiumi hinnangul ei ole ülalesitatud põhimõtted järgmistel põhjustel siiski täiel määral kriminaalmenetlusse ülekantavad.
8.Kriminaalmenetlusõiguses ei tunta tsiviilhageja instituuti ja tsiviilhagi esitamise õigus kriminaalmenetluses on üksnes kannatanul (KrMS § 38 lg 1 p 2). Kannatanu on isik, kellele on kuriteoga vahetult tekitatud füüsilist, varalist või moraalset kahju. Seega ei saa menetlusõiguslikult võrdsustada kannatanuga tema õigusjärglast ehk pärijat, sest tema nõue süüdistatava vastu ei tulene vahetult temale endale kuriteoga tekitatud kahjust. Sel põhjusel olukorras, kus kannatanu sureb kohtueelse või kohtumenetluse ajal, ei saa tema õigusjärglast kaasata kriminaalmenetlusse kannatanuna. Ka kannatanu surma korral enne tsiviilhagi esitamist ei teki tema pärijal kriminaalmenetluses tsiviilhagi esitamise õigust.
9.Siiski leiab kolleegium, et menetlusökonoomia põhimõttest tulenevalt on põhjendatud võimaldada kannatanu konkreetse isikuna identifitseeritaval õigusjärglasel võtta ka kriminaalmenetluses üle kannatanu esitatud tsiviilhagist tulenevaid õigusi ja kohustusi. Seda aga vaid juhul, kui kannatanu õigusjärglane on menetlejale teada, millisel juhul saab pärijat tema soovi korral kaasata menetlusse kolmanda isikuna KrMS § 401 alusel. Seejärel saab kohus otsustada kõnealuse küsimuse KrMS § 306 lg 1 p 11 alusel. Kolmanda isikuna menetlusse kaasatud pärijal tekkivad kõik tsiviilhagist johtuvad menetluslikud õigused, muu hulgas õigus kohtuotsust selles osas vaidlustada.
10.Olukorras, kus kriminaalmenetluse toimetamisel ei ole kannatanu õigusjärglane teada, ei näe kriminaalmenetluse seadustik ette õiguslikku alust kriminaalmenetluse peatamiseks kolmanda isiku väljaselgitamiseni. Eriti juhtudel, kui kriminaalmenetluse pikenemine vaid kolmanda isiku tuvastamise eesmärgil võib kahjustada süüdistatava õigust kriminaalasja menetlemiseks mõistliku aja jooksul, tuleb tsiviilhagi TsMS § 423 lg 1 p 7 alusel jätta läbi vaatamata. Sel juhul on kannatanu õigusjärglasel võimalik esitada tsiviilhagi tsiviilkohtumenetluse seadustikus ettenähtud korras. Eelöeldu ei tähenda aga kolleegiumi arvates seda, et menetleja (kohtueelses menetluses prokuratuur ja uurimisasutus ning kohtumenetluses kohus) ei võiks kõnealuses olukorras teha mõistlikke jõupingutusi kannatanu õigusjärglase selgitamiseks ilma, et menetluse peatamise küsimus tõusetuks. Menetlejate sellised mõistlikud püüdlused on kahtlemata igati kooskõlas avarama arusaamaga menetlusökonoomiast.
11.Praeguses asjas lähtub kolleegium tõsiasjast, et kohtul ei ole andmeid kannatanu K. K. õigusjärglase kohta. Sellest lähtuvalt tuleb jätta tema tsiviilhagi läbi vaatamata.
12.Eeltoodust tulenevalt ja juhindudes KrMS § 361 lg 1 p-st 7 ja § 362 p-st 2 ning TsMS § 423 lg 1 p-st 7, tühistab
Riigikohtu kriminaalkolleegium maa- ja ringkonnakohtu otsused kannatanu K. K. tsiviilhagi rahuldamise osas ja jätab
tema tsiviilhagi läbi vaatamata. Kaitsja kassatsioon rahuldatakse osaliselt.
13.X.K kaitsja esitas Riigikohtule taotluse riigi õigusabi tasu suuruse kindlaksmääramiseks Advokaadibüroole Nikolai Kõiv summas 216 eurot (sh käibemaks 36 eurot). Taotluse kohaselt kulutas kaitsja kassatsiooni koostamiseks 9 pooltundi. Kolleegium leiab, et kaitsja taotlus on põhjendatud ja tuleb juhindudes riigi õigusabi seaduse § 23 lg-st 1 ja § 21 lg-st 3 ning Eesti Advokatuuri juhatuse 30. septembri 2014. a otsuse p-dest 2 ja 16 rahuldada. Kuna Riigikohtu kriminaalkolleegium teeb KrMS § 361 lg 1 p-s 7 nimetatud lahendi, tuleb eelmärgitud menetluskulu KrMS § 186 lg 1 alusel jätta riigi kanda. /allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.