Eestimaa Loomakaitse Liidu esindaja advokaat Ilo-Hanna Keres, kaebus
RESOLUTSIOON
Riigiprokuratuuri määrus jätta muutmata. Kaebus jätta rahuldamata
Edasikaebamise kord: KrMS § 385 p 11 kohaselt on määrus lõplik ja ei kuulu edasikaebamisele.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.09.03.2015 registreeriti Politsei- ja Piirivalveameti Ida prefektuuris Eestimaa Loomakaitse Liidu (edaspidi ELL) avaldus, mille kohaselt leidis 28.02.2015 aset kassi väärkohtlemine. Esitatud asjaolude kohaselt pöördus ELL-i poole I.A. , kes palus abi oma kassi ravikulude tasumisel. I.A. u selgituste kohaselt lõi tema elukaaslane U.K. kassi, mille tagajärjel tekkisid loomal neuroloogilised vigastused. Kassi raviti Loomade Kiirabikliinikus. Looma varasemast haigusloost ilmnes, et 24.11.2014 olid kassil sääre-ja pindluumurrud. ELL palus alustada menetlust U.K. suhtes KarS § 264 lg 1 p 3 järgi, s.o looma julma kohtlemise tunnustel.
2.11.03.2015 koostas Politsei- ja Piirivalveameti Ida prefektuuri Rakvere politseijaoskonna ennetus- ja menetlustalituse menetlusteenistuse uurija L.H. kriminaalmenetluse alustamata jätmise teatise nr 15259000192. Selles asuti seisukohale, et kaebuses märgitud asjaoludes ei esine KarS § 264 lg 1 p-s 3 kirjeldatud koosseisutunnust, s.o julma viisi, mistõttu kriminaalmenetlus jääb alustamata kuriteo tunnuste puudumise tõttu.
3.24.03.2015 esitasid ELL-i esindajad kaebuse kriminaalmenetluse alustamata jätmise peale. Kaebajad leidsid, et esitatud sündmustes on nii ajend kui alus ja puuduvad menetlust välistavad asjaolud.
4.31.03.2015 jättis Viru Ringkonnaprokuratuuri abiprokurör Enn Pustak kaebuse rahuldamata, olles seisukohal, et kriminaalmenetluse alustamata jätmine on olnud põhjendatud. Määruses leiti, et 24.11.2014 sündmuse puhul oli tegemist õnnetusjuhtumiga. U.K. l puudus tahtlus KarS § 264 lg 1 p 3 mõttes kassi julmalt kohelda. Sündmust tuleks tõlgendada selliselt, et U.K. asus KarS § 29 mõttes hädaseisundis ja ta oli õigustatud enesekaitseks tegutsema, ületamata sealjuures hädakaitsepiire. Kuna esitatud materjalidest ei nähtu kummagi osapoole vigastusi, pole prokuröri arvates võimalik hinnata ründe ohtlikkust ega selle tõrjumiseks valitud vahendi vastavust ründele. Sellises situatsioonis tuleb KrMS § 7 lg 3 kohaselt tõlgendada kõik kõrvaldamata kahtlused isiku süüdiolekus tema kasuks. Lähtudes eeltoodust puudub ka kriminaalmenetluse alus KrMS § 199 lg 1 p 1 mõttes.
5.02.04.2015 registreeriti Riigiprokuratuuris ELL-i esindajate kaebus 31.03.2015 Viru Ringkonnaprokuratuuri määruse peale. Kaebaja hinnangul ei ole piisavalt selge, et antud juhul üldse esines hädaseisund karistusõiguslikus mõttes. Loomapidaja peab arvestama looma instinktiivse käitumisega, sh võimaliku küünistamisega. Kassi kriimustuste tõrjumiseks oli U.K. l võimalik kasutada oluliselt leebemaid viise ning kassi peksmine sedavõrd jõhkral moel ei olnud nn ohu kõrvaldamiseks vajalik. Uurimisasutusel on kohustus välja selgitada, kas tegemist oli hädaseisundiga ning kas U.K. kasutas ohu kõrvaldamiseks proportsionaalseid ja vajalikke meetmeid. ELL palus tühistada kriminaalmenetluse alustamata jätmise teatis ja kohustada uurimisasutust alustama kriminaalmenetlust.
6.Riigiprokuratuur 07.04.2015 määrusega jättis kaebuse läbi vaatamata, kuna leidis, et ELL-il puudub kaebuse esitamise õigus. Juhindudes KarS 207 lg-test 1, 2 on selline õigus vaid kannatanul, kelleks ELL ei ole. Sellekohast seisukohta põhjendas Riigiprokuratuur järgmiselt. 6.1 KrMS § 37 lg 1 järgi on kannatanu füüsiline või juriidiline isik, kellele on kuriteoga või süüvõimetu isiku poolt õigusvastase teoga vahetult tekitatud füüsilist, varalist või moraalset kahju. Riigikohus on lahendis nr 3-1-1-97-10 leidnud, et KrMS § 37 lg-s 1 sätestatud tingimus, mille kohaselt peab kahju olema tekitatud vahetult kuriteoga, tähendab seda, et kannatanuna saab käsitada üksnes isikut, kellele tekitatud kahju on kriminaalmenetluse esemeks oleva kuriteoga nii faktiliselt kui ka õiguslikult seotud. Faktilise seotuse all peetakse silmas seda, et kannatanu kahju peab olema tekkinud sellistel asjaoludel, mis olulises osas kattuvad menetletava kuriteo koosseisulistele tunnustele vastavate faktiliste asjaoludega. Õigusliku seose all peetakse silmas KrMS § 37 lg-s 1 sätestatud nõuet, mille kohaselt peab kahju olema tekitatud vahetult kuriteoga. See tähendab, et kannatanu kahju ja kriminaalmenetluse eseme vahel on nõutav ka õiguslik seos. Kuriteokoosseis, mille järgi kriminaalmenetlus toimub, peab olema määratud kaitsma seda sama õigushüve, mille rikkumisest kannatanu kahju tuleneb. 6.2 Eelneva põhjal leidis Riigiprokuratuur, et kuna ELL-le ei ole väidetava kuriteofaktiga tekkinud kahju, ei ole liidu näol tegemist konkreetse kaasuse asjaolude pinnalt kannatanuga. TsÜS § 49 lg 3 kohaselt käsitletakse looma asjana, kellele põhjustatud vigastusi saab määratleda kahju tekkimisena asja omanikule. Käesoleval juhul saanuks kuriteofakti tuvastamise korral kannatanuks lugeda end kassi omanikuna määratlenud I.A. ut, kellele kassi vigastamisega tekkinud kahju saab vaadelda nii õiguslikus kui ka faktilises seoses väidetavate kuriteosündmustega. Kuna ELL-le ei ole võimalik konkreetse kaasuse asjaolude pinnalt omistada kannatanu staatust KrMS § 37 mõttes, ei ole tal ka KrMS § 207 lg 3 kohaselt ringkonnaprokuratuuri määruste peale kaebuse esitamise õigust KrMS § 207 lg-tes 1, 2 kirjeldatud juhtudel.
7.Riigiprokuratuuri määrusele esitas kaebuse ELL-i esindaja advokaat Ilo-Hanna Keres, kes taotleb vaidlustatud lahendi tühistamist ning palub kohustada Riigiprokuratuuri kaebust läbivaatama ja kriminaalmenetlust alustama.
7.1 ELL leiab, et seaduse ainuvõimaliku tõlgenduse järgi peab eksisteerima looma suhtes toimepandud julma teo kohtuliku kontrolli võimalus. Kaebust ei saa esitada väärkoheldud loom. Ilmselgelt ei esita kaebust ka isik, keda teos süüdistatakse. Looma omanikuks ja väärkohtlemist tunnistanud isikuks oli antud juhul väärkohtleja elukaaslane, kes samuti kaebust ei esitanud. Seega kaasneb de facto kaebuse esitamise võimatus juhtudel, kus loomade väärkohtlemine leiab aset n-ö lähikondsete ringis ja tegu küll mööndakse, kuid kaebeõigust ei kasutata. Riigiprokuratuuri seisukohtadega nõustumine viiks absurdse järelduseni, et teatud koosseisud ongi seeläbi de jure dekriminaliseeritud, kuivõrd koosseisu sisulise kontrolli võimalus puudub. 7.2 ELL-i puhul on tegemist riigieelarvest rahastatava avalikes huvides tegutseva mittetulundusliku organisatsiooniga, mille põhikirjaliseks eesmärgiks on loomade kaitsmine ja heaolu edendamine. Seega on tegemist eestkosteorganisatsiooniga kõigis loomade kaitsmist ja heaolu puudutavates küsimustes. Nõustudes Riigiprokuratuuri seisukohaga eeskosteorganisatsiooni kaebeõiguse puudumisest võiks öelda, et kõik teod, mille puhul pole konkreetsel kannatanul võimalik ise kaebust esitada, on sama hästi kui dekriminaliseeritud. See ei saa olla seadusandja mõte, st ei saa esineda liik kuritegusid, mille puhul edasikaebe ohtu ei ole ning tülikast kaasusest on võimalik hõlpsasti vabaneda. Kui seadusandja soov oleks olnud dekriminaliseerida loomade suhtes toimepandav vägivald, siis ei sisaldaks karistusseadustik ühtegi vastavat kuriteokoosseisu. Riigiprokuratuuri kontseptsiooni kohaselt saaksid kaebuse kriminaalasja mittealustamise määrusele esitada vaid need isikud, kelle suhtes on kuriteokaebus esitatud. Kuna ükski mõistlik isik ei esita ise enda suhtes kuriteokaebust ega kaebust kriminaalasja mittealustamise teatele, siis tähendaks see kriminaalõigusliku immuniteedi andmist teatud isikutele. KrMS § 17 näib küll sätestavat kohtumenetluse poolte definitsiooni kuid seadustiku kommentaarides on asutud seisukohale, et tegemist ei ole kriminaalmenetluse subjektide ammendava loeteluga: „/.../seega on alust väita, et kriminaalmenetluse subjektide põhiliigitus hõlmab lisaks menetlejaile ja menetlusosalistele liigituse kolmanda elemendina ka muid menetlusest osavõtvaid ehk abistavaid subjekte. Seadusandja on suutnud veelgi enam üllatada ja /.../ osalise kriminaalmenetlusliku kaebeõiguse andmisega tekitada olukorra, et kriminaalmenetluse subjektina /.../ tuleb käsitada ka menetlusväliseid isikuid, kes leiavad, et nende õigust on kriminaalmenetlusega (n-ö „möödaminnes“) rikutud.“ ELL-i esindaja järeldab eelnevast, et seadusandja tahe on olnud anda teatud juhtudel, kus see on põhjendatud, kaebeõigus ka isikutele, keda ei ole nimetatud KrMS §-s 17. Loomade eestkosteorganisatsioon on väärkoheldud looma eest ainus kaebust esitada saav isik. 7.3 ELL-i esindaja hinnangul see, et ka menetlusvälistel isikutel on õigus teatud juhtudel kaebusi esitada, nähtub KrMS teistest sätetest. Näiteks on KrMS § 228 lg 1 järgi menetlusosalisel ja menetlusvälisel isikul õigus enne süüdistusakti koostamist esitada prokuratuurile kaebus ja KrMS § 384 lg 1 kohaselt on maakohtu määruse peale määruskaebuse esitamise õigus kohtumenetluse pooltel, samuti menetlusvälisel isikul, kui kohtumäärusega on piiratud tema õigusi või seaduslikke huve. Kui seadusandja on andnud menetlusvälistele isikutele õigusi kriminaalmenetluse algatamise järgselt, siis puudub mõistlik põhjendus, miks sellist õigust peaks kitsendavalt tõlgendama enne kriminaalmenetluse algatamise fakti. Seda eriti olukorras, kus KrMS §-st 6 tuleneb legaliteedipõhimõte. KrMS § 6 kohaselt on kuriteo asjaolude ilmnemisel uurimisasutus ja prokuratuur kohustatud toimetama kriminaalmenetlust, kui eo esine KrMS §-s 199 sätestatud kriminaalmenetlust välistavaid asjaolusid või kui puudub alus lõpetada kriminaalmenetlus otstarbekuse kaalutlusel. 7.4 Riigikohus sedastas otsuses nr 3-1-1-60-09: „Kui kohtuotsuse tegemisel tuleb in dubio pro reo põhimõttest lähtudes tõlgendada kahtlused süüdistatava kasuks, siis KrMS §-s 6 sätestatu nõuab, et kriminaalmenetluse alustamise otsustamisel tuleb lähtuda in dubio pro duriore põhimõttest, tõlgendades iga kuriteokahtluse kriminaalmenetluse alustamise kasuks.“ Lisaks on Riigikohus otsuses nr 3-1-1-19-10 selgitanud, et süüdistuskohustusmenetlus on pigem suunatud legaliteedipõhimõtte järgmise kohtulikule kontrollimisele ja mitte niivõrd kannatanu subjektiivsete õiguste kaitsele. Riigiprokuratuur on ELL-i hinnangul kohustatud
kaebuse laekumisel alati hindama ja analüüsima konkreetse kriminaalmenetluse lõpetamise või mittealustamise õiguspärasust ning seda sõltumata faktist, kas prokuratuuri hinnangul on kaebuse esitanud isik käsitletav kannatanuna karistusõiguslikus mõttes. Nimetatut ei ole Riigiprokuratuur kaevatavas määruses teinud. ELL peab vajalikuks juhtida tähelepanu Riigikohtu avaldatud seisukohale, mille kohaselt on prokuratuur kaebuse läbivaatamisel kohutatud analüüsima kõiki õiguslikke aspekte, ka neid, millele isik pole osutanud, ja koostama põhistatud määruse kaebuse rahuldamise või selle rahuldamata jätmise kohta.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
8.Ringkonnakohus on seisukohal, et Riigiprokuratuur on ELL-i esindaja I.-H. Kerese kaebust sisuliselt läbivaatamata jättes õigesti sisustanud nii kannatanu mõistet kui KrMS § 207 lg-s 2 sätestatud edasikaebuse esitamiseks õigustatud isikute ringi, mistõttu alus vaidlustatud määruse muutmiseks või tühistamiseks puudub. Esitatud kaebus jääb täielikult tagajärjetuks. Oma vastavat positsiooni põhjendab apellatsioonikohus järgmiselt.
9.Esmalt märgib ringkonnakohus, et Riigiprokuratuur on õigesti juhindunud KrMS § 207 lg-st 2 ja leidnud, et kriminaalmenetluse alustamata jätmise peale kaebuse esitamise õigus on vaid kannatanul. Teiseks on oluline märkida, et ELL-i esindaja esitatud kaebusest nähtuvalt ei vaidlustatagi selles Riigiprokuratuuri seisukohta, mille kohaselt ei ole liit käesoleva kaasuse asjaolude pinnalt vaadeldav kannatanuna. Esindaja I.-H. Kerese arvates tuleb edasikaebeõigus ELL-ile tagada, kuna tegemist on n-ö eestkosteorganisatsiooniga kõigis loomade kaitsmist ja heaolu puudutavates küsimustes. Kuivõrd kaebuses ei seata kahtluse alla Riigiprokuratuuri määruses toodud argumente kannatanu mõiste sisustamisel, tuleb käesolevas määruses võtta seisukoht vaid küsimuses, kas ELL peab saama võimaluse vaidlustada kriminaalmenetluse lõpetamise otsus vaatamata sellele, et liit ei ole selles kriminaalasjas kannatanu. Samuti märgib ringkonnakohus siinkohal ära, et omab menetluslikku pädevust kontrollida üksnes Riigiprokuratuuri poolt ELL-i esindaja kaebuse läbivaatamata jätmise seaduslikkust ja põhjendatust. Apellatsioonikohtule esitatud kaebuses toodud sisulised argumendid väidetava kuriteo asetleidmise kohta jäävad seega täielikult tähelepanuta.
10.Ringkonnakohus selgitab esmalt, et KrMS § 6 sätestab kriminaalmenetluse kohustuslikkuse ehk legaliteedi põhimõtte, mille kohaselt on uurimisasutus ja prokuratuur kohustatud kuriteo tunnuste ilmnedes oma pädevuse piirides alustama ja toimetama kriminaalmenetlust. Legaliteedi põhimõte kohustab pädevaid ametivõime alustama kuriteo tunnuste sedastamisel kriminaalmenetlust sõltumata mis tahes isiku või riigiasutuse arvamusest. Eeltoodust järeldub ühtlasi, et uurimisasutusel ja prokuratuuril puudub kuriteole viitava teabe saamisel pädevus hinnata nt kriminaalmenetluse alustamise otstarbekust üksikjuhtumil. Sellise lähenemisega saavutatakse kõigi asjassepuutuvate isikute võrdne ja õiglane kohtlemine. Üksnes olukorras, kus pädevatele ametiasutustele laekunud teabe põhjal ilmnevad vahetult kriminaalmenetlust välistavad asjaolud KrMS § 199 tähenduses, on uurimisasutus ja prokuratuur õigustatud jätma kriminaalmenetluse alustamata. Tagamaks legaliteedipõhimõtte kohtulikku kontrolli, st uurimisasutusele ja prokuratuurile seadusega pandud kriminaalmenetluse alustamise kohustuse täitmist, on seadusandja KrMS §-des 207208 kujundanud selleks kannatanu olemasolul eraldiseisva süüdistuskohustusmenetluse. Seega toimib kehtivas kriminaalmenetlusõiguses menetluse alustamise kohustus eranditeta (vt sellisena RKKKo 3-1-1-19-10, p-s 8.2). 10.1 Ringkonnakohus on seisukohal, et eeltoodust tulenevalt ei saa nõustuda esindaja I.-H. Kerese seisukohaga, nagu jääksid ELL-ile kaebeõiguse andmata jätmisel kaitseta kannatada saanud loomade huvid, konkreetsel juhul I.A. u kassi heaolu. Riigiprokuratuuri määrusest ja selle peale esitatud kaebusest nähtuvalt on praeguses asjas kuriteoteate Politsei- ja Piirivalveameti Ida prefektuurile esitanud ELL. Uurimisasutus, järgides legaliteedi põhimõtet, on kontrollinud, kas teates kirjeldatud teos ilmnevad kuriteo tunnused ja asudes eitavale
seisukohale, jätnud kriminaalmenetluse alustamata. Seejuures on küsitletud nii kassiomanik I.A. ut kui U.K. t. Ringkonnakohtu hinnangul järeldub eeltoodust, et väidetav kuriteosündmus ei ole jäänud tähelepanuta, vaid menetlejad on kontrollinud, kas U.K. võis toime panna KarS §-s 264 sätestatud kuriteo. Kuivõrd menetlejad kuriteo tunnuseid ei sedastanud, s.o tuvastati kriminaalmenetlust välistav asjaolu (KrMS § 199 lg 1 p 1 – puudub kriminaalmenetluse alus), on menetlus jäetud alustamata. Apellatsioonikohus märgib siinkohal, et ei võta käesolevas määruses seisukohta nimetatud menetlusotsustuse õiguspärasuse kohta. 10.2 Kaebuse sama väite osas märgib ringkonnakohus veel, et KarS § 264, mis kriminaliseerib looma suhtes lubamatu teo toimepanemise, paikneb karistusseadustiku
16.peatüki (avaliku rahu vastased süüteod) 2. jaos avaliku korra vastaste süütegude all. Seega kaitstakse nimetatud koosseisuga looma kui kultuuriliselt määratletud käitumisnormi, mis on vaadeldav osana avalikust korrast. Avalikku korda omakorda on kohtupraktikas määratletud kui tavade, heade kommete, normide või reeglitega kinnistatud isikutevahelisi suhteid ühiskonnas, mis tagavad igaühe avaliku kindlusetunde või võimaluse realiseerida oma õigusi, vabadusi ja kohustusi (RKKKo 3-1-1-29-10, p 7; 3-1-1-102-03, p 9; 3-1-1-7-07, p 7.1). Politseija piirivalve seaduse § 3 lg 1 p 1 kohaselt on politsei ülesandeks muuhulgas karistusseadustiku
16.peatükis sätestatud süütegude ennetamine, kui see ülesanne ei ole seadusega antud muu korrakaitseorgani pädevusse, ning avaliku korra kaitse korrakaitseseaduses sätestatud alusel ja korras. Loomakaitseseaduse § 60 lg 1 kohaselt teostavad riiklikku ja haldusjärelevalvet käesoleva seaduse ja selle alusel kehtestatud õigusaktide nõuete täitmise üle Veterinaar- ja Toiduamet ning Keskkonnainspektsioon. Ringkonnakohus on eeltoodu põhjal seisukohal, et loomade kaitsmise ja vastava järelevalve teostamise ülesanded on avalikes huvides tegutsevate institutsioonide vahel ära jaotatud. ELL-ile seadusest selliseid kohustusi ei tulene. Eeltoodut arvesse võttes hindab apellatsioonikohus ainetuiks advokaat I.-H. Kerese väite, mille kohaselt võetakse ELL-ile kaebeõiguse andmata jätmisel sama hästi kui seisukoht, et loomade halvas käitlemises seisnevad teod on dekriminaliseeritud.
11.Järgmiseks rõhutab ringkonnakohus, et kuigi kriminaalmenetluse seadustik ei piira kuriteokaebuse esitajate ringi, on KarS § 207 lg-st 2 (samuti lg 1 ja § 208 lg 1) tulenev süüdistuskaebeõigus vaid kannatanul (vt käesoleva määruse p 10). Seega ei saa nõustuda määruskaebuse seisukohaga, mille kohaselt on prokuratuur kohustatud kaebuse laekumisel alati hindama ja analüüsima konkreetse kriminaalmenetluse lõpetamise või mittealustamise õiguspärasust ning seda sõltumata faktist, kas prokuratuuri hinnangul on kaebuse esitanud isik käsitletav kannatanuna karistusõiguslikus mõttes. Olukorras, kus kriminaalmenetluse seadustik näeb kaebeõiguse ette vaid kannatanule, on ELL-i esindaja teistsugune väide hinnatav alusetuna.
12.Apellatsioonikohus märgib siinkohal veel ära, et konkreetsel juhul ei lange kokku kassi omanik ja kuriteo väidetavalt toime pannud isik. Kass kuulus I.A. ule, kes algselt pöördus ELLi poole palumaks abi looma ravikulude tasumisel. Seega oleks ta vastava soovi omamisel või vajaduse nägemisel saanud kriminaalmenetluse alustamata jätmise vaidlustada prokuratuuris. I.A. sel moel aga ei toiminud, nõustudes seega menetleja vastava hinnanguga.
13.Esindaja I.-H. Kerese viited menetlusvälistele isikutele, kellele kriminaalmenetluse seadustik annab teatud juhtudel kaebeõiguse (s.o KrMS § 228 lg 1 ja § 384 lg 1), hindab ringkonnakohus samuti asjakohatuteks. Nagu juba märgitud, on tulenevalt KrMS §-dest 207 ja 208 süüdistuskaebeõigus üksnes kannatanul, samas võib selle esitada ka tema esindaja (KrMS § 41). Kaebuses viidatud KrMS § 228 lg 1 räägib aga kaebuse esitamisest nn uurimiskaebemenetluses ja KrMS § 384 lg 1 käsitleb kohtumenetluse staadiumis maakohtu määruse vaidlustamist. Seega näevad viidatud sätted otsesõnu ette kaebeõiguse ka menetlusvälistele isikutele. Ringkonnakohus rõhutab ülekordavalt, et KrMS § 207 ja § 208 näevad endas ette eraldiseisva kaebemenetluse ning siin ei saa paralleeli tõmmata KrMS § 228 lg-s 1 ja § 384 lg-s 1 toodud reguleeringutega.
14.Eelmärgitust tulenevalt ja juhindudes KrMS § 207 lg-st 2 jätab ringkonnakohus Riigiprokuratuuri määruse muutmata ja esitatud kaebuse rahuldamata.
Paavo Randma Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.