Urmas Kohler süüdistuses KarS § 114 p 4 järgi üldmenetluses
Apelleeritud kohtuotsus
Tartu Maakohtu (Tartu kohtumaja) 20. veebruari 2015 otsus
Apellatsiooni esitaja
süüdistatav Urmas Kohleri kaitsja vandeadvokaat Anu Vilt
Prokurör
ringkonnaprokurör Toomas Liiva
Süüdistatav
Urmas Kohler, isikukood: XXX, asukoht: Tartu Vangla, töökohta ei oma, varem kriminaalkorras korduvalt karistatud
Kaitsja
vandeadvokaat Anu Vilt
RESOLUTSIOON:
1.Tühistada Tartu Maakohtu 20. veebruari 2015 otsus kriminaalasjas nr 1-14-10990 osaliselt, s.o -
Urmas Kohleri süüditunnistamises ja karistamises KarS § 114 p 4 järgi.
2.Süüdi tunnistada Urmas Kohler KarS § 118 lg 1 p 1 ja § 117 lg 1 järgi ning mõista karistuseks KarS § 63 lg 1 alusel 11 (üksteist) aastat vangistust.
3.Muus osas jätta kohtuotsus muutmata.
4.
Süüdistatav Urmas Kohleri kaitsja vandeadvokaat Anu Vildi apellatsioon rahuldada osaliselt.
5.Välja maksta riigieelarvest Advokatuurile eraldatud vahendite arvelt Advokaadibüroo LMP Valga kontori kasuks 528 (viissada kakskümmend kaheksa) eurot, sh käibemaks 88 eurot, vandeadvokaat Anu Vildi poolt süüdistatav Urmas Kohlerile apellatsioonimenetluses määratud korras kaitse teostamise eest.
6.KrMS § 185 lg 1 alusel punktis 5 nimetatud menetluskulu jätta riigi kanda, kuna ringkonnakohus teeb KrMS § 337 lg 1 p 4 märgitud lahendi.
Edasikaebamise kord Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kantselei kaudu teatavaks tegemisest. Kassatsioon tuleb esitada Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. Esimese astme kohtu otsuse apelleeritava osa sisu
1.Tartu Maakohtu 20.02.2015 otsusega tunnistati Urmas Kohler süüdi KarS § 114 p 4 järgi ja mõisteti karistuseks 18 aastat vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel arvati eelvangistus karistusaja hulka ning karistusaja algust arvestati alates 15.07.2014.
1.1.U. Kohlerile esitati süüdistus selles, et tema, olles varem karistatud KrK § 101 p 7 järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o tahtliku tapmise raskendavail asjaoludel toimepanemise eest, 09.07.2014 kella 17.00 ja 10.07.2014 kella 02.30 vahel, täpsemat ajavahemikku eeluurimise käigus tuvastada ei õnnestunud, Tartus, XXX asuvas korteris, tungis kallale R.K. le, keda lõi korduvalt tömbi esemega peapiirkonda. Sellise tegevusega tekitas U. Kohler R.K. le järgmised vigastused: verevalum kõõlustanul vasakul oimupiirkonnas, kõvakelmealune verevalum (ca 120 ml) paremal oimu- ja kiirupiirkonnas, koldelised ämblikvõrkkestaalused verevalumid parema ajupoolkera kiiru ja kuklasagarapiirkonnas, nahaalune verevalum vasaku silma laugudel, verevalum vasaku silma sarvkestal, nahamarrastus parema silma alumise lau- ja parema põsesarna piirkonnas, hammustushaav ja verevalum keeles. Löökidest saadud vigastuste tagajärjel suri R.K. kohapeal.
1.2.U. Kohler ennast talle esitatud süüdistuses süüdi ei tunnistanud (kd I, lk 157 pöördel). Süüdistatav tunnistas, et ta lõi R.K. t kahel korral.
2.Maakohus, uurinud tõendeid, kuulanud ära tunnistajad, leidis, et U. Kohler on toime pannud teo, milles teda süüdistatakse ning see on leidnud kinnitust mitmete tõenditega.
2.1.Tunnistajatena kuulati üle N.M. , J.N. , K.S. , R.T. . Maakohus asus seisukohale, et puudus põhjus kahelda tunnistajate ütluste usaldusväärsuses. Tunnistajate kohtueelses menetluses antud ütlusi avaldati erinevatel asjaoludel, kuid see ei andnud alust kahelda tunnistajate maakohtus antud ütluste usaldusväärsuses. Tunnistajate ütlusi avaldati KrMS § 288 lg 9 p 3 alusel ajaolude meenutamiseks ning KrMS § 289 alusel ütlustes vastuolude selgitamiseks. Vastuolud ei olnud kõrvaldamatud, tunnistajad selgitasid asjaolusid ja seetõttu ei tekkinud maakohtul kahtlusi tunnistajate ütluste usaldusväärsuses. Süüdistatava ütlused jättis maakohus tõendite hulgast kõrvale kui ebausaldusväärsed tõendid. U. Kohleri ütlused on maakohtu hinnangul vastuolulised ning ei haaku teiste tõenditega tõendamisesemes tähtsust omavates asjaoludes. Maakohus jättis dokumentaalsete tõenditena kõrvale järgmised tõendid. Kõrvale jäeti N.M. i karistusregistri väljavõte, sest temale ei ole käesolevas menetluses süüdistust esitatud ning tema karistatus ei vähenda tema tunnistajana antud ütluste usaldusväärsust. Äratundmiseks esitamise protokollid: J.N. ile esitati äratundmiseks U. Kohler, E.L. le esitati äratundmiseks R.R. . Dokumentaalsed tõendid, äratundmiseks esitamise protokollid, esitati maakohtule pärast tunnistaja maakohtust lahkumist. Maakohtul ei olnud võimalik tõendeid uurida nende isikute juuresolekul, kellega kohtueelses menetluses toiminguid läbi viidi. Seetõttu ei olnud maakohtul võimalik nimetatud kahe tõendi usaldusväärsust hinnata.
Kohtulikul arutamisel uuritud tõendid kinnitavad, et teo toimepanija ehk R.K. le surmavate vigastuste tekitaja on U. Kohler. Süüdistatava teod on otseses põhjuslikus seoses tagajärjega – R.K. surma saabumisega.
2.2.Maakohtus uuritud suulised ja dokumentaalsed tõendid tõendavad kuriteo sündmusi ja asjaolusid.
2.2.1.Kiirabi käimise fakti tõendab kiirabikaardi koopia. 09.07.2014 kell 03.56 kutsuti R.K. le kiirabi XXX korterisse. Kiirabi saabus kohale kell 04.06 ja lahkus 04.25. Kiirabi koosseisus oli arst J.N. . Patsient oli olnud alkoholijoobes, põrandal pikali, olevat löödud. Astma. Tuli üles, sõnaliselt kontaktne. Patsient jäeti kohapeale. Tunnistaja N.M. i ütlustest tuleneb, et 09.07.2014 öösel tuli R.K. tunnistaja poole (korter X) dušši kasutama, kuna N.M. oli selle sinna ehitanud ja korteris X dušši polnud. R.K. l hakkas halb ning kannatanu helistas tunnistaja telefoni pealt kiirabisse. Välisuks käib neil lukku ja tunnistaja käis väljas kiirabil vastas. Kiirabi tuli ja nemad läksid R ga oma korterisse. Tunnistaja jäi oma tuppa. Tunnistaja ei tarvitanud alkoholi, läks magama. Kui R.K. le kutsuti kiirabi, siis U. Kohlerit kodus ei olnud. Tunnistaja J.N. i ütlustega on leidnud tõendamist, et kuigi väljakutse oli tuppa X , oli R.K. toas X ning korteris patsiendi juures oli üks meesterahvas, kes ütles, et tema on just äsja saabunud Tartusse. Tunnistaja J.N. nägi X toas naisterahvast pikali põrandal, kõnetamise peale tegi silmad lahti, abiga tuli istuma ja edasi ka püsti. Naisterahval oli ülakeha paljas, allpool oli vist seelik. Patsienti olevat löödud, samas nähtavaid vägivalla tunnuseid, vigastusi ei olnud. Kaebas raskendatud hingamist. Varasemalt oli teada, et patsient on astmaatik. Nemad tegelesid tema astmahooga. Nähtavaid vigastusi ei näinud naisterahval ja ta ei kaevanud ka mingeid valusaid kohti või midagi. Ta ka ei täpsustanud löömise asjaolusid. Tunnistas, et oli alkoholi tarvitanud, oli tunda ka tugevat alkoholi lõhna. Tegemist oli naisterahvaga, kes on kiirabile väga tuttav, tema kohta on kiirabiandmebaasis üle 100 kiirabikaardi. Tal on diagnoositud astma, aga tal olid probleemid ravirežiimist kinnipidamisega, alkoholi kuritarvitamisega ja suitsetamisega. Lisaks oli hulgaliselt traumasid ja ka muud asjad. R.K. l on varasemalt olnud tänaval alkoholijoobes kukkumisi, on olnud tänaval vägivalda.
2.2.2.Tunnistajate N.M. i, J.N. i ütlustega ja kiirabikaardi sissekandega on tõendatud, et R.K. le kutsuti kiirabi XXX korterisse X . Ajal, kui N.M. läks kiirabile välisuksele vastu, toimetas U. Kohler R.K. enda korterisse X , mis asub N.M. i korteri kõrval. Mis asjaoludel ja kust U. Kohler ilmus, ei ole esitatud tõenditega täpselt tuvastatud. N.M. ei kinnita, et tema on U. Kohleri vahetult enne kiirabi saabumist majja lasknud. Tunnistaja J.N. nägi XXX maja ees Tallinki või Tulika taksot, Tallinna firmamärgiga. Asitõendiks olevate lennuki pardakaartidega on tõendatud, et U. Kohleri nimel on Stockholm Tallinna lennu pardakaart, mille andmetel lennuk saabus Tallinnasse kell 22.25. Lennuki pardakaart on võetud sündmuskohalt sündmuskoha vaatlusel. Tunnistaja K.S. e ütluste järgi oli U. Kohler olnud Rootsis, kui tunnistaja viimati R.K. pool külas käis. Stockholm – Tallinna lennu saabumise aega ning Tallinnast Tartusse jõudmiseks kuluvat aega arvestades on maakohtu hinnangul tõenäoline, et U. Kohler saabus koju Tartusse, XXX - X vahetult enne või lühikest aega enne kiirabi saabumist 09.07.2014 kell 04.06. Eelkirjeldatud suuliste ja dokumentaalsete tõenditega on tõendatud, et ajal kui kiirabi jõudis R.K. ni, oli U. Kohler temaga koos.
2.2.3.Tunnistaja J.N. i ütlustega on tõendatud asjaolu, et U. Kohler väljendas N.M. i suhtes tõrjuvat hoiakut ja R.K. suhtes süüdistavat hoiakut. Maakohus avaldas KrMS § 289 lg 1 ja 2 alusel tunnistaja J.N. i kohtueelses menetluses antud ütlusi, mille kohaselt korteris olnud mees ütles sellele meesterahvale, kes neid üles juhatas, et kao nüüd minema, ma ei taha sind enam näha. Tunnistaja kinnitas maakohtus varasemaid ütlusi ja täpsustas, et see oli sel hetkel, kui nad jõudsid sinna selle ukse taha. Tunnistaja J.N. i ütlused kinnitavad N.M. i ütlusi, et tema läks ära oma tuppa magama, kui oli R.K. juurde
kiirabibrigaadi juhatanud. Tõendite kogumis on usutavad tunnistaja N.M. i ütlused selles, et U. Kohleri koju saabumisest sai ta teada samaaegselt kiirabiga korteriukse taha jõudes. Kiirabi kutsumise ajal ei olnud talle teada U. Kohleri kohalolek.
2.2.4.Tunnistajate N.M. i, R.T. ja K.S. e ütlustega on tõendatud, et 09.07.2014 kella 16 kuni 18 vahel tarvitati U. Kohleri juures koos alkoholi ja R.K. oli nendega. Nimetatud tunnistajate ütlused on samasisulised selles, et alkoholi tarvitanute ring oli selles ajavahemikus 5-liikmeline. N.M. läks seltskonnast ära esimesena. Tunnistajad tõendavad, et U. Kohleri korterisse jäid alkoholi tarvitama R.T. ja K.S. ning U. Kohler ja R.K. . Tunnistajad tõendavad ka, et U. Kohler ja R.K. olid teistest rohkem joobes. R.K. oli seltskonnas vahepeal ka pikali voodis. R.T. ja K.S. e äramineku põhjuseks oli asjaolu, et U. Kohler ja R.K. vajusid ära. Tunnistaja K.S. andis ütlusi, et viimati said nad R.K. ga kokku U. Kohleri korteris, kui U. Kohler tuli Rootsist. Nad olid neljakesi: Risto, U. Kohler, R ja tunnistaja. Kui tunnistaja sinna jõudis oli R joobes ja ära vajunud, aga ta ärkas üles. Enne R.K. le külla minekut ei olnud tunnistaja Ristoga alkoholi tarvitanud. Kui R oli üles ärganud, siis Risto ja Urmas käisid poes. Tunnistajate K.S. e ja R.T. ütlused tõendavad, et ühiselt alkoholi tarvitamise ajal oli U. Kohleril jätkuvalt etteheiteid R.K. le. K.S. e ütluste järgi oli R ja Urmase vahel omavahel ütlemisi teemal, et kui Urmas öösel Rootsist koju jõudis, siis tuli R koridori peal naabrimehe korterist vastu. Seda U. Kohler küsis R.T. käest, et mis tema mehena arvab olukorrast. Küsis, et mida tema teeks oma naisega, kui tuleb niimoodi koridori peal vastu hommikumantliga või kuidas ta oli. R.T. vastas naljaga pooleks, et lööks oma naise maha vist. Samasisulist etteheidet U. Kohleri poolt R.K. le kinnitavad ka tunnistaja R.T. ütlused. Tunnistaja R.T. andis ütlusi, et kui Urmas tuli Rootsist, kutsus külla. See oli 9.07.2014 kella 10 paiku. Tunnistaja läks koos K.S. ega. R.K. ja U. Kohler olid mõlemad seal, mõlemad alkoholijoobes. Tunnistaja käis poes, tõi viina, Urmas palus tuua. Urmas ütles, et tuli Rootsist ja siis R oli alasti vastu tulnud naabrimehe juurest kuskilt. Asjaolude meenutamise järel kinnitas tunnistaja, et joomise käigus ütles Urmas mitu korda R, et kuradi lits, võta oma asjad ja mine minema. Mingil ajal tuli korterisse ka naabrimees ja koos tarvitasid alkoholi. Alkoholi tarvitamise ajal istus tunnistaja K. ga põrandal, Urmas ja R olid voodi peal. N.M. istus voodi peale või tooli peale. R istus voodi peal. Tal oli kleit seljas, vahepeal oli ka pikali. Oli purjus. Naabrimees läks kõigepealt ära. Tunnistaja koos K.S. ega läksid ära kuskil 17-18 paiku. Urmas ja R olid alkoholijoobes, jäid mõlemad magama voodisse.
2.3.Maakohus on asunud seisukohale, et dokumentaalsed tõendid, asitõendid ja teabetalletused tõendavad kuriteo toimepanemise aega ja kohta. Eelkirjeldatud tõendid on kooskõlas tunnistajate N.M. i, J.N. i, S.V. i, K.S. e ja R.T. ütlustega.
2.3.1.Tunnistaja S.V. nägi viimati R.K. t eelneval päeval, 09.07.2014 kell 19-20 paiku Tartus, XXX teise korruse trepikojas, kui tuli koju. R.K. oli trepikojas. Ta istus trepil ülesse minna kolmanda korruse poole, teise korruse mademel. Tal oli 2 või 3 kilekotti. Tunnistaja ei rääkinud R.K. ga. Ta kõndis lihtsalt mööda. R.K. oli trepikojas, suhtles telefoniga ning kuulda oli meesterahva häält. See naisterahvas ütles, et kus sa oled, ma olen oodanud juba tükk aega. Tunnistaja sai R.K. surmast teada järgmine päev, siis kui politseinikud või päästeametnikud läksid aknast redeliga tuppa. Nimetatud suulised tõendid tõendavad, et R.K. oli 09.07.2014 Tartus, XXX korteris, kuhu U. Kohler ta hommikul kiirabi tuleku eel viis ja ta jäi sinna kuni oma surma saabumiseni. R.K. surnukeha leiti 10.07.2014 Tartus, XXX korteris, mida tõendab dokumentaalne tõend, sündmuskoha vaatlusprotokoll ja tunnistaja R.T. ütlused.
2.3.2.Dokumentaalsed tõendid tõendavad, et R.K. kutsus endale politsei 10.07.2014 vahetult enne kella ühte öösel XXX korterisse, kellele teatas enda peksmisest samas kohas. Dokumentaalsed tõendid, asitõendid ja teabetalletused tõendavad R.K. peksmise viisi ja
tagajärgi. R.K. teatas politseile enda peksmisest pähe, mille tõttu ta kannatas tugevat peavalu. Peksmise tagajärjed on nähtavad sündmuskoha vaatlusprotokollile lisatud fotol nr 8 ja tuvastatud surnukeha kohtuarstliku ekspertiisi käigus. Kohtuarst-eksperdiarvamus tõendab R.K. surnukehal esinenud vigastusi pea piirkonnas, s.o keha piirkonnas, millele viitas R.K. telefonis politseile antud teates. Kohtuarsti eksperdiarvamus tõendab, et R.K. surma põhjuseks on pea kinnine tömptrauma verevalumiga kõõlustanul vasakul oimupiirkonnas, kõvakelmealuse verevalumiga (ca 120 ml) paremal oimu- ja kiirupiirkonnas, koldeliste ämblikvõrkkestaaluste verevalumitega parema ajupoolkera kiiru- ja kuklasagarapiirkonnas, nahaaluse verevalumiga vasaku silma laugudel, verevalumiga vasaku silma sarvkestal, nahamarrastusega parema silma alumise lau- ja parema põsesarnapiirkonnas. Peatrauma tagajärjel tekkis peaajuturse.
2.3.3.Maakohus kuulas kohtuistungil üle kohtuarst-eksperdi I.D. i ekspertiisiakti selgitamiseks. Maakohus tegi tõenditest järelduse, et R.K. surma põhjustanud vigastused olid talle tekitatud ajavahemikus 09.07.2014 kella 19-st kuni häirekeskuse kaudu politseile teatamise ajaks 10.07.2014 kell 00.58.17. Sellele viitavad teade peksmisest ja kaebused tugevale peavalule. Ajaperioodi algust määratles maakohus tunnistaja S.V. i ütluste järgi. Kui tunnistaja R.K. t trepikojas nägi, ei olnud tal vigastusi, mis tuvastati sündmuskoha vaatluse käigus. Need vigastused olid nähtavad ja seetõttu ei saanud jääda tunnistajal tähele panemata. Pärast keskööd, politseisse helistamise ajal, sai R.K. rääkida ja ise hindas oma võimekust minna politseile välisuksele vastu. Politseist tagasi helistamise ajaks kell 01.22.46 võisid R.K. elutähtsad funktsioonid olla lakanud töötamast, mille tõttu võis tal olla vähemalt teadvuse häire, ei ole välistatud ka kooma.
2.3.4.Maakohus asus seisukohale, et eksperdiarvamusega on tõendatud vigastuste tekkimise mehhanism ja aeg. Maakohtul ei olnud põhjust kahelda eksperdiarvamuses ja ekspertiisiakti selgitamisel eksperdi maakohtus antud ütlustes. Uuritud tõenditega on tõendatud R.K. le pea piirkonda tekitatud vigastuste ja tema surma vaheline otsene põhjuslik seos. Kohtuarstliku ekspertiisiga on R.K. surnukeha pea piirkonnas tuvastatud vigastused mitmes kohas, mida näitavad verevalum kõõlustunud, nahamarrastus näol ja nahaalune verevalum vasakul näol ja silma sarvkestal. Need asjaolud tõendavad R.K. korduvat löömist ja seda kinnitavad ka tunnistaja R.T. ütlused paarist löögist. R.T. teadmine löögist põhineb U. Kohlerilt endalt. Vigastused võivad olla saadud lühikese ajavahemiku vältel mitte rohkem kui 6 tundi enne surma saabumist. Seda asjaolu kinnitas ekspert oma ütlustega kohtuistungil. Ta selgitas sellele järeldusele jõudmist morfoloogilise leiu alusel. Kõigepealt nahaaluste verevalumite värvus ja pind viitavad sellele, et tegemist on värske vigastusega. Kõvakelme alune verevalum viitab värskele leiule, et verevalum koosnes mustjaspunastest hüüvetest ja seal oli ka tumepunast vedelat verd. See on värske vigastuse tunnus. Kõvakelmel puudusid muutused. Maakohtu hinnangul tuvastatud asjaolud ei sea eksperdiarvamust kahtluse alla ja maakohus nõustus eksperdi järeldustega nii vigastuste tekkemehhanismi kui ka tekkimise aja kohta. Ekspertiisiaktis esitatud kõik asjaolud on kohtuistungil eksperdi antud ütlustega arusaadavalt selgitatud. Vigastused on saadud tömbi vägivalla toimel, võimalik, et löökidest kõva tömbi esemega või kukkumisel vastu kõva tömpi eset või pinda. Vigastuste täpsem tekkemehhanism ei ole lahanguleiu põhjal kindlakstehtav ja ka teised tõendid ei võimalda teha selle kohta kindlaid järeldusi. Tömp ese on ka käsi. Teabetalletus viitab peksmisele jalaga, kuid ei kinnita kindlalt sellisel viisil löökide toimumist. Kohtueksperdi ütlustest järeldub, et eluohtliku surmava vigastuse tekitamiseks piisas ühest löögist. Eksperdiarvamuse kohaselt tüüpilisi võitlusele viitavaid või enesekaitsevigastusi R.K. surnukehal kohtuarstlikul lahangul ei avastatud. R.K. veres leiti toksikoloogiauuringul 4,09 mg/g etanooli.
2.3.5.Maakohtu hinnangul on võimalik R.K. tervislikku seisundit surmale eelneval ajal hinnata maakohtule esitatud dokumentaalsete tõenditega. SA Tartu Ülikooli Kliinikumist on väljastatud
R.K. kiirabikaartide koopiad, mis tõendavad kannatanu tervislikku seisundi surmale eelneval ajal. Nende kaartide kohaselt on perioodil 05.07.2014-09.07.2014 koostatud kannatanu suhtes 4 kiirabikaarti, patsient on kaevanud hingamisraskusi ja nõrkust, olnud joobes ja suitsetanud, kaevanud raha puudust ravimite ostmiseks, kannatanule võimaldati inhalatsiooni ventoliniga, mille järel tervislik seisund on paranenud. 09.07.2014 on kutsutud R.K. le kiirabi XXX korterisse. Perearsti sõnul ei olnud kannatanu pöördunud 01.01.2014-10.07.2014 SA Tartu Ülikooli Kliinikumi traumapunkti ega erakorralise meditsiini osakonda, kannatanul on väljaarenenud alkoholisõltuvus, kroonilise haigusena astma, vajab pidevat vererõhuravi. Kohtueksperdi antud ütluste kohaselt ei olnud R.K. l esinenud muud terviseprobleemid tema surma põhjuseks. Konkreetsel juhul ei olnud surma põhjuseks alkoholi liigtarvitamisest tekkinud kehalised muutused.
2.3.6.Maakohtu hinnangul uuritud tõendid tõendavad, et R.K. le tekitas surmavad vigastused süüdistatav. Sideettevõtjatelt saadud andmete protokolli kohaselt viibis U. Kohler kuriteo toimepanemise ajal Tähe 3 masti piirkonnas, kus asub ka tema elukoht, XXX . Hääleekspertiisiga on tõendatud, et 10.07.2014 kella 00.58.17 ajal R.K. poolt tehtud kõnele häirekeskusesse segab vahele U. Kohler. Samuti 10.07.2014 kell 01.22.46 salvestatud kõnes räägib U. Kohler. Mõlemal juhul on häälenäidiste võrdlustulemuste hindamise astmestikul aste A – väga tõenäoliselt sama kõneleja. Ekspert selgitas maakohtu istungil ekspertiisiakti sattunud eksitavaid andmeid nagu oleks arvamus vaid ühe helisalvestise kohta, kuid tegelikkuses käsitles see kahte erinevat helifaili. Maakohus, hinnates ekspertiisiakti andmeid ja ekspertiisi tegemise aluseks olevat ekspertiisi määrust, leidis, et hääleekspertiisiakt on lubatud tõend.
2.3.7.Maakohtu hinnangul eelnimetatud tõendid tõendavad, et teo toimepanija on U. Kohler. Tõendid kinnitavad, et U. Kohler oli koos R.K. ga ajal kui R.K. le tekitati surma põhjustavad vigastused. Ükski uuritud tõend ei anna alust järeldada, et R.K. surnukehal tuvastatud vigastusi võis tekitada keegi teine. Kuigi teabetalletus ja asitõendi vaatlusprotokoll näitavad, et R.K. nimetas lööja nimeks „Nikolai“, ei tõenda see teist lööjat kui U. Kohler. U. Kohler oli R.K. helistamise ajal tema kõrval ja eitas R.K. igasugust peksmist. Ta isegi vabandas ja nimetas peksmise teadet valeks ja teatajat teesklejaks. Eluliselt ei ole usutav, et inimene hakkab varjama oma elukaaslast peksnud isikut eitades peksmistegu üldse. Peksmise eitamise põhjuseks ongi vaid enda peksmisteo salgamine. Kõne ajal osutab R.K. peksjana isikule, kes on tema kõrval ja kes rääkis telefonikõnele vahele.
2.4.Maakohus leidis, et U. Kohler pani kuriteo toime otsese tahtlusega. KarS § 16 lõikest 3 tuleneb, et ei ole tähtis, kas toimepanija soovib kannatanu surma või üksnes möönab seda. Otsese tahtluse tuvastamisel on seega ainutähtis tahtluse intellektuaalne element: tahtlus on otsene ka siis, kui tapja kannatanu surma tegelikult ei soovi, ent teo toimepanemisel saab aru, et see on tema teo vältimatu tagajärg. Vahetult pärast tagajärje saabumist läks süüdistatav sündmuskohalt ära teise naistuttava juurde ning varjas tegu. Seda asjaolu tõendavad tunnistajate R.R. i ja E.L. ütlused. Tunnistaja R.R. i ütluste kohaselt U. Kohler helistas talle öösel kolm korda. Ilmselt ei tahtnud tunnistaja öösel minna kuskile. U. Kohler tuli tunnistajale taksoga järgi Lehola tänavale. Nad sõitsid Park hotelli, kus said toa ja tarvitasid alkoholi, viina ja džinni. U. Kohler rääkis, et olid tülitsenud elukaaslase R, kes oli naabrimehel külas käinud. Sealt hotellist läksid nad edasi Star hotelli, kus olid üks või kaks ööd. Kindlasti tarvitasid seal alkoholi. Hotellist läks tunnistaja koos U. Kohleriga Kesk tänavasse J.K. ri juurde. Nad olid seal kuni U. Kohleri kinnipidamiseni ja kust tunnistajale tehti 23. juulil sundtoomine. Sideettevõtjatelt saadud andmete protokolliga on tõendatud U. Kohleri korduvad kõned R.R. ile, nende aeg ja sagedus. Tunnistaja E.L. ütlused kinnitavad, et U. Kohleri ja R.R. i elamist Park hotellis, kuhu nad tulid taksoga 10.07.2014 kella poole kolme ajal öösel ja neil oli kaasas alkohol.
2.4.1.Maakohtu hinnangul tunnistajate R.T. ja K.S. e ütlustega on tõendatud, et U. Kohler teadis R.K. surmast ning nimetas ka põhjuse, tema enda poolt löömise. Tunnistajate K.S. e ja R.T. ütlused tõendavad, et U. Kohler otsis R.T. üles järgmisel päeval, rääkis talle juhtunust ja saatis tema sündmuskohale. K.S. andis ütlusi, et ta istus Ristoga Vanemuise pargis, kui Urmas helistas Ristole ja kutsus Park hotelli ette. Nad läksid sinna ja U. Kohler tuli alla Park hotelli ukse ette. Tunnistaja küsis, kus R on. Urmas ütles, et R magab üleval Park Hotelli toas. Tunnistaja kuuldes Urmas midagi ei rääkinud. Tunnistajast eemal rääkis ta R.T. ga. Urmas käskis Ristol minna XXX tänavasse oma korterisse riideid tooma. Ta andis Ristole taksoraha. R.T. käis seal korteris, K.S. ootas taksos. Ta võttis mingeid riideid ja siis ta nägigi seda, mis seal oli. Risto sõitis Park hotelli juurde tagasi ja siis nad sõitsid uuesti Urmasega koos sinna korterisse, tulid tagasi ja siis Risto ütles, et seal on R laip, et ta nägi R laipa ja et nad peavad nüüd politseisse helistama. Risto sõitis Park hotelli tagasi taksoga, tunnistaja oli kogu aeg taksos. Ka siis kui R.T. ja U. Kohler läksid uuesti korterisse, oli tunnistaja taksos. Risto ütles, et Urmas ei tea ise ka, mis juhtus, et andis R paar laksu vastu nägu. Tunnistaja K.S. teab, et Urmas peksis R kogu aeg. Seda oli päris tihti. Ükskord oli tal näpuluu ja mingi ribid ja roided katki, tunnistaja viis tormisel ööl traumapunkti. Mitu korda helistas, et jälle sai. Mitu korda oli silm sinine. R selgitas, et oli jälle tüli Urmase ja tema vahel. Tunnistaja R.T. andis ütlusi, et järgmine päev Urmas kutsus tunnistaja telefoni teel kohale ja hakkas rääkima. Nad kohtusid Park hotelli juures. Tunnistaja läks sinna koos elukaaslase K.S. ega. Urmas rääkis, et asi on jama, et ta lõi R paar laksu ja R jäi sinna voodi peale pikali, et mine vaata ja too riided talle. Oli vaja teada, kas ta ikka elab. Tunnistaja käis, vaatas. Jutuajamine toimus elukaaslasest eemal. Tunnistaja tellis takso ja sõitis Urmase elukohta XXX tänavale. Sai korterisse sisse ja nägi, et R oli alasti voodi peal. Võttis asjad ja siis vaatas, et inimene on juba sinine ja külm oli. Katsus ja sai aru, et on surnud ja külm. Tunnistaja läks Park hotelli tagasi. Selgus, et valed riided, siis tellisid uuesti takso. Läksid kolmekesi, tunnistaja, K. ja Urmas. K. jäi taksosse, tunnistaja läks Urmasega üles. Urmas nägi ka, et ta on surnud. Urmas võttis õiged riided ja nad sõitsid tagasi Park hotelli. Tunnistaja läks K. ga ära, Urmas jäi Park hotelli. K.S. ele toimunust koheselt ei rääkinud, õhtu poole rääkis. Ütles, et R on surnud. U. Kohleri jutust sai tunnistaja aru, et see löömine võis olla öösel kuskil.
2.4.2.U. Kohleri korduvat vägivaldset käitumist R.K. suhtes tõendavad tunnistajate ütlused. Tunnistaja R.R. i ütluste järgi oli U. Kohler partnerina üldiselt hooliv, aga teda ei tasu närvi ajada, siis võib tal vindi üle keerata. Napsise peaga teda saab närvi ajada millega tahes. Tunnistaja S.V. i ütluste järgi kuulis ta üks kord oma kodus olles hirmust trampimist. Tunnistaja elab neljandal korrusel ja kuulis kolmandalt korruselt tugevat lärmi. Tunnistaja korter on neljandal korrusel kaks korterit tahapoole X korterist. Tunnistaja läks alla ja nägi seda naisterahvast trepi peal ja U. Kohler oli ise korruse peal. Siis Kohler tuli ka trepi peale ja kutsus naist koju, naisterahvas ütles, et sa hakkad jälle pihta. Tunnistaja ütlused tõendavad varasemat tugevale vägivallale iseloomulikke tunnuseid. Tunnistaja tajus neid enda korterisse kõrgemal korrusel. Tajutud hääled olid tugevad vaatamata asjaolule, et korterid ei olnud üksteise peal ega diagonaalselt. Tunnistaja K.S. on ühe korra näinud Urmase vägivalda R kallal. Urmas lõi teda, labakäega pani mitu laksu nii, et R läks silm siniseks pärast. Tunnistaja küsis mitu korda R, et miks ta elab U. Kohleri juures, kui ta on vägivaldne. Ta ei osanud öelda seda. Tunnistaja ütles mitu korda, et tule ära, mine koju laste juurde. Tunnistaja J.N. i ütlused ja kiirabikaardi koopia tõendavad R.K. suhtes vägivalla kasutamist ka 09.07.2014 varahommikul.
2.4.3.Maakohus asus seisukohale, et ka dokumentaalsete tõenditega leiab kinnitust, et U. Kohler on varasemalt R.K. suhtes vägivalda kasutanud.
Tartu Politseijaoskonna patrullilehe koopiad 16.02.2014 ja 11.02.2014 tõendavad varasemat konflikti süüdistatava ja R.K. vahel. Politseile teataja on olnud nii konfliktis osaleja kui ka kõrvaline isik. Lähisuhtevägivalla infolehe koopia tõendab samuti süüdistatava varasemat vägivaldset käitumist R.K. suhtes. Külas olnud sõbranna teatas U. Kohleri poolt R.K. peksmisest.
2.4.4.Dokumentaalsed tõendid ja teabetalletus tõendavad, et U. Kohler hoidis R.K. t enda kontrolli all ja valitses sellega tema suhtes toime pandud tegusid. Süüdistatav hoidis R.K. t enda juures kuriteo toimepanemise objektina ning lahkus ise alles siis, kui tagajärg oli saabunud. U. Kohleri löögid olid suunatud keha elutähtsasse piirkonda. Tugevatest korduvatest löökidest pea piirkonda järeldub otsene tahtlus inimesele raskeid vigastusi tekitada. Tahtlus on tõendatud ka tagajärje, surma suhtes. U. Kohler ei lasknud R.K. l endale abi kutsuda ega aidanud ise mingil moel teda välja, kui teadis, et politsei tuleb kohale ja ei saa maja välisuksest sisse. R.K. politseile 10.07.2014 kell 00.58.17 tehtud kõne ajal U. Kohler suhtles võimaliku abiandajaga, politseiametnikuga ja ei näidanud mingil moel üles omalt poolt tahet R.K. abistamiseks kuriteosündmusest väljaviimiseks. U. Kohler oli teo toimepanemise ajal alkoholijoobes. Seda asjaolu kinnitavad tunnistajate R.T. ja K.S. e ütlused. Joodud alkoholi koguse organismist väljumiseks oli teo toimepanemise järgse tagajärje saabumiseni lühike aeg. Tunnistaja R.R. i ütlustega on tõendatud U. Kohleri suurem emotsionaalne tundlikkus ja viha alkoholi tarvitanuna. Eeltoodust järeldas maakohus, et vihast ajendatud jõu kasutamisega U. Kohler vähemalt möönis R.K. surma saabumist. Olukorras, kus teo toimepanija teeb kõik endast oleneva selleks, et ohver ei saaks abi, ei ole mingit põhjust järeldada surma saabumist ettevaatamatusest. R.K. surm saabus väga lühikese aja möödudes pärast abi kutsumist. Maakohus ei tuvastanud U. Kohleri teos õigusvastasust ja süüd välistavaid asjaolusid.
3.U. Kohlerile mõistetava karistuse osas märkis maakohus järgnevat.
3.1.Karistusregistri väljavõte tõendab U. Kohleri varasemat karistatust KrK § 101 p 7 järgi. KarS § 101 koosseisu kuritegu vastab KarS § 114 kuriteokoosseisu tunnustele. Karistusregistri andmed KrK § 101 p 7 järgi karistamisest ei ole karistusregistrist kustunud. Seega asus maakohus seisukohale, et on tõendatud U. Kohleri kuriteo koosseisuline vastutust raskendav asjaolu, tapmine, mis on toime pandud vähemalt teist korda. Alates 01.01.2015 jõustunud KarS ei muutnud kohtuotsuse tegemise ajaks kuriteokoosseisu ning alates 01.01.2015 on tegu kvalifitseeritav KarS § 114 lg 1 p 4 järgi.
3.2.U. Kohleril on 3 kehtivat kriminaalkaristust ja viis arhiveeritud kriminaalkaristust. Mõistetud kriminaalkaristused on varavastaste ja isikuvastaste kuritegude eest. Maakohus asus seisukohale, et eeltoodust nähtub, et U. Kohleri isikuvastase kuritegude toimepanemise aktiivsus on suur. Pärast mõrva eest mõistetud karistusest tingimisi ennetähtaegselt vabanemisel määratud katseaja lõppemist 07.05.2008 tekitas ta teisele isikule raske tervisekahjustuse vähem kui aasta möödudes, 29.06.2009. Eelnimetatud kuriteo eest mõistetud karistusest vabanemise järel pani ta käesolevas menetluses lahendatava mõrva toime samuti vähem kui aasta pärast vabanemist. Lisaks iseloomustab maakohtu hinnangul U. Kohlerit alkoholisõltuvus, tal on diagnoositud alkoholismi III staadium ning süüdistatav ei ole tegelenud probleemi lahendamisega.
3.3.Maakohtu hinnangul on raskendavaks asjaoluks kuriteo toimepanemine endaga lähisuhtes oleva isiku suhtes KarS § 58 p 4 mõttes, kuna tunnistaja K.K. , S.V. i, R.T. ja K.S. e ütluste kohasel elasid R.K. ja U. Kohler koos. U. Kohleri käitumises puuduvad karistust kergendavad asjaolud.
3.4.Maakohus, lähtudes süüdistataval varasema kriminaalkaristuse puudumisest ning toime pandud teo raskusest, leidis, et süüdistatavat on võimalik mõjutada edaspidi hoiduma
samasuguste kuritegude toimepanemisest kergemaliigilise karistusega, tähtajalise karistusega sanktsiooni maksimaalse määra lähedal. Seetõttu mõistis maakohus U. Kohlerile karistuseks kaheksateist aastat vangistust. Arvestades süüdistatava süü suurust, koosseisuvälise raskendava asjaolu olemasolu ja süüdistatava isikuvastaste kuritegude aktiivsust, täidab karistamise eesmärke vaid karistus oluliselt üle keskmise määra. Tähtajalise karistuse sanktsiooni maksimaalmäära lähedane karistus täidab nii eri- kui üldpreventiivset eesmärki. KarS § 68 lg 1 alusel tuleb eelvangistus arvata karistusaja hulka ning karistusaega arvata alates kinnipidamisest, s.o alates 15.07.2014. U. Kohleri kaitsja apellatsioon
4.Tartu Maakohtu 20.02.2015 otsuse peale esitas apellatsiooni süüdistatav U. Kohleri kaitsja vandeadvokaat A. Vilt, kes palub tühistada maakohtu otsuse ja mõista U. Kohler talle esitatud süüdistuses õigeks. Kaitsja asus seisukohale, et maakohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust, rikkunud oluliselt menetlusõiguse sätteid ja põhimõtteid, põhjendamatult jätnud tõendite hulgast välja kaitsja poolt kaitseaktis loetletud ja kohtuistungil esitatud tõendid. Samuti on maakohus ignoreerinud kaitsja poolt kohtulike vaidluste käigus esitatud seisukohti süüdistuse kvalifikatsiooni ja tõendite osas. Maakohus on rikkunud KrMS § 7 lg-s 3 sätestatut ning jätnud kõik tõendite uurimise käigus tõusetunud ja kõrvaldamata kahtlused süüdistatava kasuks tõlgendamata. Apellatsioonis kajastuvad seisukohad on kokkuvõtlikult järgnevad.
4.1.Kaitsja leiab, et kohtuotsuses on raskest jälgitav, kuidas on kujunenud maakohtu veendumus U. Kohleri süüs. Tõendite hindamisel on maakohus eelistanud ühtesid tõendeid teistele. Kohtuotsus koosneb suures osas maakohtus uuritud tõendite refereeringul ning loetelul.
4.2.Apellatsioonis märgitakse, et sündmuskoha vaatlusprotokolli puhul on maakohus jätnud tähelepanuta asjaolu, et kohtuistungil leidis tuvastamist, et sündmuskoha vaatlusel osales ka ekspert-kohtuarst I.D. . Vaatamata sellele, et ekspert viibis sündmuskohal, ei kajastu see asjaolu kuidagi sündmuskoha vaatlusprotokollis. Maakohus ei ole sellele tähelepanu pööranud. Kaitsja leiab, et maakohtus üle kuulatud eksperdi ütlustega sai nimetatud asjaolu selgemaks. Eksperdi maakohtus antud ütlustest nähtub, et viibides sündmuskohal vaatas ta vahetult surnukehal olevaid vigastusi ning nentis „välised vigastused olid tagasihoidlikud“. Prokuröri küsimusele vastas ekspert, et tema jaoks jäi sündmuskohal lahtiseks, kas tegemist on üldse kuriteoga või loomuliku surmaga. Eeltoodust järeldub, et vaatamata politsei käsutuses olevale infole (öösel häirekeskusesse tehtud kõned vägivalla kohta), ei suhtutud sündmuskohta kui kindlasse kuriteopaika. Kaitsja märgib, et on tähelepanu vääriv, et kohtueelse menetluse käigus pole üritatud selgitada välja surma saabumise aega. Ekspertiisi määramisel pole esitatud eksperdile küsimust surma saabumise aja kohta, ometi on see antud kriminaalasjas üks olulisem tõendamiseseme asjaolu. Maakohtus eksperdina üle kuulatud I.D. vastas kaitsja küsimusele surma saabumise aja kohta „orientreeruv aeg on 1-2 ööpäeva sellest momendist kui ma kohtuarstlikul lahangul koolnu muutusi hindasin. Seda tegin ma 11.juulil kell 12.00 päeval.“ Seega võis surm saabuda ka näiteks 10.07.15 kell 12.00, kuid U. Kohlerit süüdistatakse R.K. le korduvalt tömbi esemega pea piirkonda löömises ajavahemikul 09.07.2014 kella 17.00-st kuni 10.07.2014 kella 02.30ni. Selline ajavahemik on jäänud kaitsja jaoks arusaamatuks. Maakohus on jõudnud järeldusele, et R.K. surma põhjustanud vigastused olid talle tekitatud ajavahemikus 09.07.2014 kella 19-st kuni häirekeskusele teatamise ajani 10.07.2014 kell
00.58.17.Ajaperioodi aluseks on maakohus võtnud maakohtus üle kuulatud tunnistaja S.V. i ütlused. Maakohus on ka tuvastanud, et kui tunnistaja S.V. R.K. t trepikojas nägi, ei olnud tal vigastusi, mis tuvastati sündmuskoha vaatluse käigus. Need vigastused olid nähtavad ja seetõttu ei saanud jääda tunnistajale tähele panemata. Selline maakohtu järeldus ei haaku maakohtus uuritud tõenditega, mistõttu on tegemist maakohtu meelevaldse järeldusega. Tunnistajalt pole
küsitud vigastuste kohta, samuti pole tuvastatud tingimusi (milline valgus, kas ruumis aknad jmt), milles toimus tunnistaja ja kannatanu põgus kohtumine. Tunnistaja S.V. on üks vähestest tunnistajatest käesolevas kriminaalasjas, kes annab ütlusi kainena tajutud asjaolude kohta. Naise välimusele ta tähelepanu ei pööranud. Tunnistajalt pole küsitud vigastuste kohta ning ta pole nende olemasolu või puudumist ka ise maininud. Seega tugineb maakohus pelgalt enda oletusele, mida tunnistaja pidi tajuma.
4.3.Surnu ekspertiisiaktist nähtub, et R.K. l tuvastatud vigastused on saadud tömbi vägivalla toimel, võimalik, et löökidest kõva tömbi esemega või kukkumisest vastu kõva tömpi eset või pinda. Prokuratuur kohtueelsel uurimisel, hiljem ka maakohus, on täielikult eiranud ekspertiisiaktis toodud võimalust, et surma põhjustanud vigastus on saadud kukkumisel vastu kõva tömpi eset või pinda. Vaatamata paljudele tuvastatud asjaoludele ning tõusetunud kahtlustele, ei mööna maakohus võimalust, et R.K. sai surmava vigastuse just kukkudes, millele aitas oluliselt kaasa üliraske alkoholijoove (R.K. verest leiti toksikoloogiauuringul 4,09 mg/g etanooli) ja kannatanul tuvastatud haigused (alkoholisõltuvus, astma, pidev vererõhu ravi). Apellatsiooni kohaselt haakuvad kannatanu vigastused üheselt maakohtus uuritud tõenditega selle kohta, et R.K. osas oli üle 100 kiirabikaarti, mille seas ka kukkumistega seotud traumasid (tunnistaja J.N. ). Samuti on U. Kohler andnud ütlusi selle kohta, et R.K. l tuli ette kukkumisi. Lisaks nähtub 09.07.15 kiirabikaardist, et kiirabibrigaadi kohale jõudes lamas R.K. põrandal. U. Kohler on selgitanud, et R.K. kukkus korterisse tema ees sisenedes esikusse maha. U. Kohleri nimetatud ütlused pole millegagi ümber lükatud.
4.4.Kaitsja hinnangul on maakohus lugenud usaldusväärseks maakohtus üle kuulatud tunnistaja N.M. i ütlused, vaatamata asjaolule, et need on suures osas vastuolus mitmete teiste uuritud tõenditega. N.M. on andnud ütlusi, et ta on 09.07 lõuna paiku saanud kokku U. Kohleriga. N.M. i ütlustest nähtub ka, et tema telefoniga kutsus kannatanu endale kiirabi ning tema käis kiirabil trepikoja uksel vastas. Kellegagi kokku ei saanud, R läks oma korterisse ja tema jäi oma tuppa. Tunnistaja sellised ütlused on vastuolus kiirabitöötaja J.N. i ja U. Kohleri ütlustega, kellest esimene on kinnitanud, et kannatanuga olnud mees ajas ära meest, kes lasi neid alumisest uksest sisse. Ka U. Kohler on tunnistanud N.M. iga kohtumist 09.07 varahommikul, kui ta tuli Tallinnast ja leidis R.K. alasti N.M. i korterist. Kaitsja toob välja väidetavaid vastuolusid N.M. i antud ütlustest, mida maakohus ei ole kõrvaldanud. Maakohtu otsusest ei nähtu kohtu seisukohta N.M. i poolt antud teiste tõenditega vastuolus olevatele ütlustele. Samas on N.M. i näol tegemist ühe olulisema tunnistajaga, kes oli kannatanu jaoks piisavalt hea tuttav selleks, et koos alkoholi tarvitada ning kelle juures kannatanu sai duši all käia ja end vabalt tunda. Kaitsja arvates pole suudetud kohtueelsel uurimisel ega maakohtus saada selgusele, miks kannatanu ütles just häirekeskusele tehtud kõnes kannatanu lööjaks Nikolai. Seega ei ole välistatud, et R.K. l võis 09.07.2014 õhtul olla konflikt N.M. iga.
4.5.Kaitsjale jääb arusaamatuks, miks jättis maakohus tõendite hulgast kõrvale kaitsja kohtuistungil esitatud Politsei- ja Piirivalveameti 22.10.2012 käskkirja nr 1.1-1/378 ja sellega kinnitatud lähisuhte vägivalla juhtumitele reageerimise ja ohvriabile info edastamise juhendi. Kaitsja on algusest peale viidanud nimetatud juhendile seoses R.K. väidetava tapmisega, s.o süüdistuses toodud asjaoludega seonduvalt. Kohtuistungil üle kuulatud tunnistajate K.S. e ja R.T. ütlustest nähtuvalt oli just K.S. isikuks, kes teatas politseile R.K. ga juhtunust. Vaatamata asjaolule, et politseitöötajatele pidi olema teada korduvad väljakutsed väidetava vägivalla tõttu kannatanu ja süüdistatava elukohta, ei
võetud 10.07.14 öösel kannatanu enda poolt häirekeskusele tehtud kõnet tõsiselt ning olukorda reaalselt ei kontrollitud. Samuti pidi politseile olema teada U. Kohleri isik ja tema varasemad karistused. Lähisuhte vägivallaga tegelemine ja sellele reageerimine on politseile prioriteediks. Vaatamata väidetavale korduvale vägivallale ei alustatud ka varasemalt kordagi KarS § 121 tunnustel kriminaalmenetlust R.K. suhtes toime pandud vägivallategude uurimiseks. Erinevalt maakohtust, leiab kaitsja, et käesolevas kriminaalasjas ei ole leidnud tõendamist „jõuline vägivald R.K. suhtes“, sest vastasel korral jääb arusaamatuks, miks politsei ei reageerinud sellisele vägivallale adekvaatselt. Käesolevas asjas puuduvad tõsikindlad andmed selle kohta, et 10.07.14 kella 01.22 paiku, kui politsei saabus XXX maja ukse taha, oli R.K. juba surnud, sest kella 00.58 paiku suutis kannatanu pidada häirekeskuse töötajaga 3,5 minuti pikkuse telefonikõne. Kaitsja leiab, et kannatanu võis olla politsei käimise ajal teadvusetu või magada, arvestades tuvastatud ülirasket joovet.
4.6.Kohtuotsusest ei nähtu, miks maakohus luges U. Kohleri ütlused tervikuna ebausaldusväärseks olukorras, kus need suures osas haakuvad tunnistajate ütlustega ja teiste maakohtus uuritud tõenditega, seejuures neid täielikult refereerides. Kui maakohus leidis, et ta ei pea süüdistatava maakohtus antud ütlusi usaldusväärseks, siis oleks tal olnud võimalik neid tunnistada ebausaldusväärseks ka osaliselt. Sellisele seisukohale on jõudnud Riigikohus lahendites 3-1-1-131-13 ja 3-1-1-63-14. U. Kohleri ütlusi pidas maakohus ebausaldusväärseks kuigi ta on sarnaseid ütlusi andnud ka kohtueelsel uurimisel. Ta on algusest peale tunnistanud R.K. löömist 09.07.14 varahommikul u kella 4 paiku, kui saabus taksoga Tallinnast. Kuna ta leidis enda ihualasti elukaaslase naabrimehe N.M. i juurest, siis ta kaotas enda üle kontrolli ja lõi kannatanut korduvalt lahtise käega näkku. U. Kohleri sellised ütlused haakuvad 09.07.2014 kiirabikaardil oleva infoga ja kiirabitöötaja J.N. i maakohtus antud ütlustega.
4.7.Kaebuse esitajale jääb kohtuotsusest arusaamatuks, millised on need tõsikindlad tõendid, mis võimaldavad üheselt järeldada, et R.K. surm saabus U. Kohleri tahtliku tegevuse tulemusena. Kohtuotsust läbivad sellised U. Kohleri süüdistuses toodud tegevust iseloomustavad väljendid nagu „peksmine“, „tugevad korduvad löögid pea piirkonda“ jmt. Kaitsja juhib tähelepanu, et käeolevas asjas pole ühtegi tõendit selle kohta, et 09.07.14 kella 20-01 vahel oleks R.K. t korduvalt löödud või koguni pekstud. Eelkõige kinnitavad sellist väidet surnu kohtuarstliku ekspertiisiga tuvastatud vigastused, samuti maakohtus eksperdi poolt antud ütlused. Ekspert selgitas maakohtus, et kannatanul tuvastatud vigastused võivad olla põhjustatud ka ainult ühe löögiga. Kannatanul puudusid vigastused keha piirkonnas (verevalumid, kriimustused jmt). Seega ei saa rääkida peksmisest või korduvatest tugevatest löökidest. Kuni pole tõendatud vastupidist tuleb rääkida ühest löögist pea piirkonda. Kuna ekspert on korduvalt viidanud ka võimalusele, et kannatanu sai nimetatud vigastused kukkumisel, siis tuleb ka sellise võimalusega arvestada olukorras, kus pole tõendatud vastupidist. Ekspertiisiga pole suudetud tuvastada R.K. l olnud vigastuste täpsemat tekkemehhanismi. Seega puudub täpsem teave ka selle kohta, millega vigastused on tekitatud. Kaitsja juhtis tähelepanu, et paremakäeline U. Kohler kandis parema käe keskmises sõrmes klotsersõrmust (fotod isiku kinnipidamise protokolli juures). Seega pidi sellise rusikaga „jõuliselt lüües“ põhjustama oluliselt tõsisemaid väliseid vigastusi, mis oleksid köitnud juba sündmuskohal tähelepanu. Seega on lisaks surmava vigastuse põhjustamise ajale, vigastuse tekkemehhanismile ja surma saabumise ajale tuvastamata ka vigastused põhjustanud nn tömp ese.
4.8.Alternatiivselt peatub kaitsja ka kuriteo kvalifikatsioonil. Isegi kui oletada, et U. Kohleri süü R.K. löömises süüdistuses näidatud ajavahemikul saab lugeda tõendatuks, siis on äärmiselt
küsitav tema käitumise kvalifitseerimine KarS § 114 p 4 järgi. Mitte ühegi kriminaalasjas uuritud tõendiga pole tõendatud U. Kohleri tahtlust R.K. t tappa. Kuna kannatanul tuvastatud vigastused võisid olla põhjustatud ka ühe löögiga, ei saa rääkida peksmisest. Seega võib kõne alla tulla eluohtliku tervisekahjustuse tekitamise ja ettevaatamatu surma põhjustamise kogum, s.o KarS § 118 lg 1 p 1 ja § 117 lg 1 kogum, kuid ka sel juhul peab kehavigastuse tekitaja pidama võimalikuks, et see on eluohtlik ja et selle tulemusena võib kannatanu surra. Toimepanijal esinenud tahtluse või ettevaatamatuse kohta saab eeskätt järeldusi teha konkreetse teo objektiivse avaldumise järgi. Teist inimest pea piirkonda lüües saab üheselt järeldada, et selline vägivallategu on vaieldamatult tahtlik, kuid löökide piiratud arv tekitab põhjendatud kahtluse, kas toimepanija nägi ette, et tema teo tulemusena võib saabuda kannatanu surm. Siinjuures viitab kaitsja Priit Pikamäe Juridica VIII/2013 ilmunud artiklile „Kuidas omistada surma?“ ning märgib tulenevalt sellest artiklist, et „Põhjused, miks siinkohal ei toetata KarS § 113 sätestatud tapmise koosseisu täidetuks lugemist isegi kõigi selle objektiivsete tunnuste realiseerituse korral, on ilmselged: ühe või kahekordne rusikalöök näiteks näo piirkonda ei kujuta endast sellise ohtlikkusastmega tegu, mille puhul võiks üldist elukogemust silmas pidades eeldada kannatanu surma. Sedalaadi kehalise väärkohtlemise ja surma vahelise seose jaatamine oleks vastuolus igapäevase elulise empiirikaga.“ Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused
5.Ringkonnakohus lahendas kriminaalasja kirjalikus menetluses ja andis apellatsioonimenetluse pooltele õiguse esitada oma kirjalikke seisukohti 24. aprillini 2015. Nimetatud tähtajaks menetlusosalised täiendavaid seisukohti seoses apellatsiooniga ei esitanud.
6.Ringkonnakohus tutvus kaitsja apellatsiooni, maakohtu otsuse, kohtuistungi protokolli ja uuritud tõenditega ning leiab, et kaitsja apellatsioonis esitatud väited ja põhjendused väärivad osaliselt tähelepanu. Ringkonnakohus ei soostu aga kaitsja taotlusega süüdistatav talle esitatud isikuvastase kuriteo süüdistuses õigeks mõista. Nõustuvalt apellatsioonis märgituga leiab ringkonnakohus, et maakohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust ja rikkunud menetlusõiguse sätteid uuritud tõenditest tehtud järeldustega seonduvalt. Sellest tulenevalt on KrMS § 7 lg-s 3 sätestatut rikkuvalt omistatud tõusetunud kahtlusi mõningas osas ka süüdistatava kahjuks. Ringkonnakohus käsitleb esmalt süüdistatava süüdistusest lähtuvalt süüküsimust üldisemalt, siis maakohtu poolt kuriteole antud karistusõiguslikku hinnangut KarS § 114 p 4 järgi, tuvastab sellekohase materiaalõiguse ebaõige kohaldamise ja esitab seejärel omapoolsed põhjendused seoses U. Kohleri teo kvalifitseerimisega KarS § 118 lg 1 p 1 ja § 117 lg 1 järgi (I). Seejärel esitab seisukoha süüdistatavale mõistetava karistuse (II) ja esitatud menetluskulude osas (III) ning lõpuks võtab kokku apellatsioonimenetluse tulemused (IV). I
7.Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhijäreldusega selles, et isikuvastase kuriteo pani kannatanu R.K. suhtes toime süüdistatav U. Kohler. Kaitsja apellatsioonis esitatud versioonid distantseerida süüdistatav üldse nimetatud süüdistusest ja taotlus U. Kohler õigeks mõista, jääb tagajärjetuks. Kaitsja üldine seisukoht, et maakohus on põhjendamatult jätnud tõendite hulgast välja kaitsja poolt esitatud tõendeid, ei ole ringkonnakohtu arvates asjakohane. Tõendid, mis on
asjassepuutuvad ja omavad süüdistuse seisukohalt asjaolude õigeks hindamiseks kaalu on maakohtu otsuse põhiosas käsitlemist leidnud.
8.Käesolevas kriminaalasjas on apellatsioonikohtu jaoks keskseks küsimuseks mitte sedavõrd U. Kohleri süü isikuvastase süüteo toimepanemises, vaid kuidas kvalifitseerida süüdistatava U. Kohleri tegevust kannatanu R.K. surma põhjustamises. Esmalt märgib ringkonnakohus, et juba süüdistuses kirjeldatud tegu ei anna kohtu jaoks veendumust ega alust järelduseks, et tegemist on tapmisteoga. Süüdistuses osundatakse küll sellele, et süüdistatav U. Kohler on isikuks, kes on varem toime pannud tahtliku tapmise, kuid järgnev süüdistuse sõnastus süüdistatava tegevuses ei kirjelda olukorda, et kriminaalasjas on süüdistatavale omistatav kannatanu suhtes eluvastane käitumine. Nimelt, „...09.07.2014 kella 17.00 ja 10.07.2014 kella 02.30 vahel, täpsemat ajavahemikku eeluurimise käigus tuvastada ei õnnestunud, Tartus, XXX asuvas korteris, tungis kallale R.K. le keda lõi korduvalt tömbi esemega peapiirkonda. Sellise tegevusega tekitas U. Kohler R.K. le järgmised vigastused: verevalum kõõlustanul vasakul oimupiirkonnas, kõvakelmealune verevalum (ca 120 ml) paremal oimu- ja kiirupiirkonnas, koldelised ämblikvõrkkestaalused verevalumid parema ajupoolkera kiiru ja kuklasagarapiirkonnas, nahaalune verevalum vasaku silma laugudel, verevalum vasaku silma sarvkestal, nahamarrastus parema silma alumise lau- ja parema põsesarna piirkonnas, hammustushaav ja verevalum keeles. Löökidest saadud vigastuste tagajärjel suri R.K. kohapeal.“
8.1.Ringkonnakohus nõustub kaitsjaga selles, et maakohtu otsuse motiveerivas põhiosas on raskesti jälgitav, kuidas on kujunenud maakohtu veendumus U. Kohleri süüs just tapmisteos. Maakohus leidis, et U. Kohler pani kuriteo toime otsese tahtlusega ja osundab KarS § 16 lõikele 3 selles, et tahtlus on otsene ka siis, kui tapja kannatanu surma tegelikult ei soovi, ent teo toimepanemisel saab aru, et see on tema teo vältimatu tagajärg (kd 2, lk 9). Samas ei esita maakohus detailsemalt sellekohaseid tõendeid ning pole jälgitav kohtu sellekohane siseveendumuse kujunemine, mis kinnitaks U. Kohleril otsese tahtluse olemasolu R.K. suhtes tapmisteo toimepanemisel. Tahtluse tuvastamisel on maakohus seejärel nimetanud, et lähtuda tuleb tehiolude kogumist, arvestades tekitatud tervisekahjustuste arvu, laadi, paiknemist kehal, samuti süüdlase käitumist pärast ründe lõppu ning ründe lõpetamise asjaolusid. Maakohus nimetab asjaolu, et vahetult pärast tagajärje saabumist läks süüdistatav sündmuskohalt ära teise naistuttava juurde ning varjas tegu. Eelnimetatud üldiste asjaolude loetelu ei ole ringkonnakohtu arvates aga veenvalt abipakkuv tapmistahtluse tuvastamisel. Otsuse põhiosa motiivides jätkab maakohus seejärel tõendite kirjeldust, mis iseloomustavad U. Kohleri varasemat vägivaldset käitumist ja hoiakuid üldiselt, aga ei kinnista siseveendumust uuritava süüdistuse tapmistahtlusega seonduvalt. Siinjuures on maakohus uurinud dokumentaalseid tõendeid, mis kinnitavad süüdistatava varasemat vägivalda kannatanu R.K. suhtes (kd 2, lk 10). Ringkonnakohus leiab, et süüdistatavale esitatud tapmissüüdistuse puhul on tõusetunud KrMS § 7 lg 3 mõttes süüdistatava süüdiolekus mitmeid kõrvaldamata kahtlusi, millised tuleb tõlgendada tema kasuks ja kohus nõustub küll maakohtu järeldusega selles, et tõendamist on leidnud süüdistatava poolt kannatanule vigastuste tekitamine, mis hiljem põhjustavad tema surma, kuid tapmistahtluse tuvastamiseks tõsikindlad tõendid puuduvad.
9.Maakohtus kuulati üle sündmuskohal käinud kohtuarst-ekspert I.D. (kd 1, lk 172-173). Ekspert kinnitas, et käis sündmuskohal ja välisel vaatlusel kannatanul tuvastatud vigastused olid tagasihoidlikud ja nende põhjal ei saanud midagi öelda arvatava surma põhjuse osas kohapeal.
Ringkonnakohus leiab, et ei saa kuidagi järeldada, et juba välise teopildi põhjal (näit. rohke vereeritus, torke-lõikehaavad, mis on kokkusobimatud eluga jne) pidi süüdistatav aru saama, et tema poolt tekitatud vigastuste tõttu saabub kannatanu surm. Kogemustega kohtuarst I.D. on ütlustes kinnitanud, et sündmuskohal kannatanu „laiba välisvaatluse põhjal ei olnud võimalik seda hinnata, kas surma põhjuseks võis olla trauma või mingi muu põhjus.“ Prokuröri küsimusele, kas R.K. l hiljem lahangu käigus fikseeritud vigastused võivad olla saadud nii tömbi vägivalla toimel kui ka kukkumisel, vastas ekspert, et „arvestades seda, et neid vigastusi oli niivõrd vähe, ei ole võimalik eristada.“ Ekspert jätkas, et ta „ei saa täpselt seostada ühegi välise vigastusega seda surma põhjustanud ajutraumat“.
9.1.Maakohus asus seisukohale, et kannatanu surma põhjustanud vigastused olid talle tekitatud ajavahemikus 09.07.2014 alates kella 19.00-st kuni Häirekeskusse helistamiseni 10.07.2014 kell 00.58.17. Siinjuures toetus maakohus ajavahemiku alguse kellaaja (19.00) määratluse osas õigustatult tunnistaja S.V. i ütlustele, kes nägi nimetatud kellaajal R.K. t trepikojas ja vägivallale viitavaid vigastusi kannatanul ei näinud. Ringkonnakohus nõustub maakohtu ajalise määratlusega ja märgib, et kannatanule vigastuste tekitamise kellaaeg ei ole olemasolevate tõendite puhul tuvastatav minutilise täpsusega, kuid selles pole midagi erakordset, sest kohtupraktikas pole harvad juhtumid, kus kuriteosündmuse toimumise ajalised raamid on hinnatavad mitmetes tundides. Kriminaalasjas analüüsitud telefonikõnest 10.07.2014 kell 00.58.17 on võimalik kindlalt ja üheselt järeldada, et vägivald toimus kannatanu telefonikõnega ajaliselt piirnevalt. 9.2.Tunnistaja K.S. , kes jõudis koos elukaaslase R.T. ga U. Kohleri elukohta 09.07.2014 kella 11.00 paiku kinnitas maakohtus järgmist. „Kui sinna läksime oli R joobes ja ära vajunud, aga ta ärkas üles. Ei olnud näha mingeid vigastusi, ei kaevanud. Kui oleks midagi olnud, siis ta oleks mulle kohe sellest rääkinud.“ (kd 1 lk 175-176). Mingit suuremat tüli tunnistaja süüdistatava ja kannatanu vahel ei tajunud. Vahepeal käisid U. Kohler ja R.T. kaupluses alkoholi järel. Kui K.S. koos R.T. ga U. Kohleri elukohast lahkus, siis jäid U. Kohler ja R.K. korterisse kahekesi. Järgmine päev avaldas R.T. K.S. ele, et oli U. Kohlerit kuulnud ütlevat „andis R paar laksu käega vastu nägu.“ Tunnistaja R.T. ütlustest maakohtus avaldub, et 09.07.2014 umbes kella 10.00 paiku läksid nad K.S. ega U. Kohleri elukohta, kus oli ka R.K. . U. Kohler ja R.K. olid alkoholijoobes. Koos tarvitati alkoholi. Kaupluses käidi mitu korda, sest alkoholi sai vahepeal otsa. Kui tema koos K.S. ega ära läks kella 17-18 paiku, jäid joobes U. Kohler ja R.K. magama. R.T. ei tea kinnitada, et nende sealolekul oleks U. Kohler ja R.K. omavahel tülitsenud. Järgmine päev, s.o 10.07.2014 hommikul kutsus U. Kohler telefoni teel R.T. Park Hotelli juurde. R.T. ütluste kohaselt „Urmas rääkis, et asi on jama, et ta lõi Ritat ühe korra ja R jäi sinna voodi peale pikali, et mine vaata ja too riided talle.“ Seejärel tunnistaja täpsustas, et võis olla, et U. Kohler ütles, et lõi R „paar laksu“ (kd 1, lk 178-179). Tunnistaja N.M. on maakohtus püüdnud täpsustada 09.07.2014 U. Kohleri korteris käimise aega (kd 1, lk 160-162). Ta käis seal korteris õhtul ja samal ajal viibis seal peale R.K. veel üks mees ja naine. Ta arvab, et viibis seal toas umbes 1 tunni ja sel ajal joodi koos alkoholi. Mingeid vigastusi ta R.K. l ei näinud, sest ta oli tema mäletamise järgi diivanil teki all, alkoholi tarvitas R.K. tunnistaja nähes vist ühe pitsi. Tunnistaja läks U. Kohleri korterist enda korterisse ja magas hommikuni. Mingit lärmi või kisa tunnistaja öösel ei kuulnud. Tunnistaja N.M. i ütlustest maakohtus avaldub ilmekalt, et olles 09.07.2014 pidevalt alkoholijoobes, ei ole ta võimeline uuritavaid sündmusi detailsemalt meenutama, vastates ei mäleta või ei oska öelda. 9.3 Süüdistatav U. Kohler andis maakohtus ütlusi järgmises. Süüdistatava ja R.K. kooselu algas 2013 septembris. Elati süüdistatava XXX tänava korteris nr X , kus U. Kohler oli üürnik. 2014 suvel oli süüdistatav kolm nädalat tööl Rootsis ja saabus tagasi Tartusse 09.07.2014 kella 4-5
paiku varahommikul. Koju jõudes leidis ta R.K. kõrvalolevast N.M. i toast, kus ta oli alasti voodi peal. Seda nähes läks süüdistatav endast välja ja lõi R.K. le kaks korda lahtise käega vastu nägu. Pärast neid lööke R.K. jäi algul istuma ja siis tuli püsti. Seejärel pani R.K. riidesse ja tuli süüdistatava korterisse. R.K. oli joobes ja kukkus esikus kokku. Pärast seda käis kiirabi ja tegi R.K. le süsti. Siis käisid süüdistatav ja R.K. Ringtee tanklas alkoholi järel. Viina võtsid nad R.K. ga koos. Süüdistatav helistas lõuna paiku R.T. le ja kutsus ta enda juurde, kus jätkati alkoholi tarvitamist. R.T. tuli koos K.S. ega. Poes käidi mitmel korral, sest alkohol sai vahepeal otsa. Neljakesi koos tarvitati umbes 2-3 liitrit viina, kusjuures süüdistatav ja R.K. jäid rohkem purju. Seejärel jäi süüdistatav magama. Kas R.K. vahepeal ärkas või käis kuskil, ei oska süüdistatav öelda, sest ei mäleta. Siis ärkas ta telefonihelina peale. R.K. istus diivanil. Süüdistatav võttis telefoni vastu ja selgus, et helistaja oli kuskilt korrapidaja keskusest. Helistaja küsis, mis on lahti ja ütles, et R.K. peab alla minema. Süüdistatav vastas seepeale helistajale, et „ta on niivõrd purjus, et ei jaksa end riidesse panna.“ Süüdistatav saatis politsei ära. Pärast seda kõnet läks R.K. tualetti, süüdistatav võttis aga viina. Tualetist tulles R.K. tuigerdas ja täpselt voodi ees vajus kokku voodi peale. Süüdistatav arvas, et R.K. teeskleb, kuna tal oli neid kokkuvarisemisi palju ja tavaliselt ta pärast lühikest aega toibus. Süüdistatav leidis, et seekord on asjaolud imelikud, kuna 5 minuti jooksul R.K. ei vastanud ja helistas oma tuttavale R.R. ile, kellele läks taksoga järgi ning koos sõideti Park hotelli. Arsti ei julgenud süüdistatav R.K. le kutsuda, kuna kartis, et teda niikuinii ei usuta ja arvatakse, et „minu läbi on R surnud“, sest süüdistatav on varem kohtulikult karistatud. 10.07.2014 päeval helistas süüdistatav R.T. le. Algul käis R.T. XXX tänava korteris üksi ja seejärel läksid koos, kuna süüdistatav tahtis veenduda, mis on juhtunud ja nägi, et R.K. on surnud. Talle esitatud süüdistuse osas leidis süüdistatav, et „mul on kahju, et inimene on surnud, ma ei ole midagi sellist teinud, mis oleks tema surma põhjustanud.“ Prokuröri küsimusele, et kas süüdistatav rääkis R.T. le R.K. löömisest, vastas süüdistatav, et „võib-olla pidasin silmas seda, et kui ma hommikul lõin.“ Asja materjalide juures oleva ja maakohtus kuulatud öise telefonisalvestise osas leidis süüdistatav, et tema hääl võis seal olla küll mehehäälena (kd 1, lk 183-188). Maakohtu istungi protokollist avaldub, et paljudele küsimustele (sealhulgas prokuröri, kd 1, lk 186) seoses uuritava sündmusega piirnevate kellaaegadega pole süüdistatav võimeline adekvaatselt vastama ja vastab ebatäpselt „siin on kellaajad mööda pandud“, „ma ei tea, olen midagi vusserdanud, ma ei tea“, „ma ei oska öelda“, „kõik on segamini nüüd, ma ei oska midagi öelda“, „päris täpselt kindlasti ei mäleta.“ U. Kohler on ütlustes jaatanud kannatanu suhtes toime pandud vägivalda (kahte käelööki näkku) 09.07.2014 esimestel hommikutundidel, kuid selles tegevuses pole talle süüdistust esitatud. Süüdistatav on süüdistuses (09.07.2014 õhtul ja 10.07.2014 esimesel tunnil) märgitud vägivaldsest tegevusest kannatanu suhtes püüdnud kaitseversioonina distantseeruda, kuid see on nii maakohtus kui ringkonnakohtu poolt uuritud tõenditega ümber lükanud. Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusega ja leiab samuti, et kellelegi teisele isikule peale süüdistatava pole kannatanu suhtes toime pandud vägivald tõenditest tulenevalt omistatav. Süüdistatava väheveenvat kaitseväidet kannatanu täies kehapikkuses maha kukkumisest on maakohus käsitlenud ja selle ümber lükanud. Ringkonnakohus nõustub apellatsiooniga selles, et U. Kohleri ütlusi ei tule kõrvale jätta tervikuna, sest näiteks tunnistajatega koos ühise alkoholi tarvitamise ja olmetegevusega seoses 09.07.2014 varahommikul ja päeval ning 10.07.2014 päevasel ajal on need riimuvad ja kooskõlas teiste tõenditega (RKKKo-d nr 3-1-1-131-13, 3-1-1-63-14). Küll on süüdistatava ütlused vastuolus ja mitteusaldusväärsed tõendusteabega, mis kinnitavad kannatanu suhtes toimepandud süüdistuses kirjeldatud vägivalda.
10.Ringkonnakohus leiab, et maakohus on mõneti ekslikult järeldanud järgmist. Maakohus leidis, et süüdistatav hoidis R.K. t enda juures kuriteo toimepanemise objektina ja lahkus alles siis, kui tagajärg oli saabunud ja leiab, et tugevatest korduvatest löökidest pea piirkonda järeldub otsene tahtlus inimesele raskeid vigastusi tekitada. U. Kohler ei lasknud R.K. l endale abi kutsuda ega aidanud ise mingil moel teda välja, kui teadis et politsei tuleb kohale. Maakohus järeldas, et vihast ajendatud jõu kasutamisega U. Kohler vähemalt möönis R.K. surma saabumist. Veel on maakohus märkinud, et tahtlus on tõendatud ka tagajärje, surma suhtes. U. Kohler ei lasknud R.K. l endale abi kutsuda ega aidanud ise mingil moel teda välja, kui teadis, et politsei tuleb kohale. Samuti leidis maakohus, et U. Kohler suhtles võimaliku abiandjaga, politseiametnikuga, kuid ei näidanud mingil moel üles omalt poolt tahet R.K. abistamiseks kuriteosündmusest väljaviimiseks. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu järeldustes on süüdistatavale süüks arvatud tapmisele suunatud vägivalda, mille osas sisukohased kindlad tõendid puuduvad. Asjaolust, et süüdistatav ei soovinud politseitöötajate sekkumist tema ja kannatanu R.K. vahel asetleidnud käitumissituatsiooni lahendamisse, olukorras, kus ta oli ka R.K. suhtes vägivalda tarvitanud, ei saa anda alust koheselt järelduseks, et U. Kohleril oli tahtlus R.K. tapmiseks. Siinjuures ei ole vaidlust selles, et süüdistatav oli varem korduvalt kriminaalkorras karistatud isik, sealhulgas karistatud ka eluvastase süüteo toimepanemise eest. Mõistes, et pärast kannatanu kõnet, võidakse politsei saabudes teda sündmuskohal seostada R.K. suhtes toime pandud vägivallaga ja ta tabatakse, otsustas süüdistatav korterist lahkuda. Ringkonnakohus juba märkis eespool, et süüdistatava vägivaldse tegevuse osas kannatanu suhtes ja kannatanu surma saabumine pole määratletav minutilise täpsusega. Maakohtus ülekuulatud kohtuarsti I.D. i selgituses väljapakutud orienteeruv surma saabumise aeg (1-2 ööpäeva enne 11.07.2014 kell 12 toimunud lahangut) ei lisa samuti uuritavale küsimusele uut kvaliteeti. Siinjuures tuleb kindlasti arvestada asjaolu, et uuritava kuriteosündmusega piirneval ajaperioodil puutumuses olevad isikud, kes teaksid anda mingit sisukohast adekvaatset infot on olnud tugevas alkoholijoobes. Seetõttu on ka hiljem ajateljel sündmuste taasesitamine isikuliste tõendite poolt olnud raskendatud. Sellest tulenevalt ei saa isikuliste tõendite ütlustes välistada mõningaid vastuolusid ja eksimusi, mis ei oma asjaolude õigeks hindamiseks aga olulist kaalu. Seetõttu kaitsja väide, et tunnistaja N.M. i ütluses esineb vastuolusid, ei sisalda midagi erakordset. Apellatsioonis leitakse, et maakohus pole detailsemalt tuvastanud, millistel asjaoludel kannatanu 09.07.2014 päeval ja õhtul liikus ning vahetas asukohta XXX tn X maja korterites ja trepikojas. Siinkohal märgib ringkonnakohus, et raske alkoholijoobe foonil käituva isiku käitumisaktid ja liikumisteed on ettearvamatud ning kõigele polegi objektiivsete tõendite puudumisel seletust. Aktiivse alkoholitarvitamise vahepausidel isik tavaliselt ka väsib ja magab. Ei saa jätta tähelepanuta, et kohtarstliku ekspertiisi toksikoloogiauuringu käigus tuvastati R.K. veres 4,09 mg/g etanooli, mis vastab üliraskele joobele.
11.Nõustuvalt maakohtuga on ringkonnakohtu arvates käesolevas kriminaalasjas tõenduslike asjaolude õigeks hindamiseks oluline helifailide asitõendi vaatlusprotokoll 10.07.2014 (kd 1, lk 137-139), mis käsitleb tõenditest tulenevalt kannatanu R.K. kõnet numbrilt XXX läbi Häirekeskuse politsei lühinumbrile 110. Kõne algus on 00.58.17 ning kestab 3 minutit ja 33 sekundit.
Tõendi usaldusväärsust kinnitab kriminaalasjas läbiviidud hääleekspertiis ja vastav ekspertiisiakt nr 14E-IF0013 (kd 1, lk 117-121), mille arvamuse kohaselt 10.07.2014 kell 00.58.17 ja kell 01.22.46 salvestatud kõnedes on meessoost kõneleja ja isik, kes räägib häälenäidisel - U. Kohler. Ekspert G.R. selgitas ka maakohtus, et häälenäidiste võrdlustulemuste hindamise astmestiku järgi on sama kõneleja tõenäosusaste maksimaalne. Esmalt nimetab R.K. telefonikõnes koheselt, et ta ei saa rääkida, kuna „inimene kuulab pealt, kes mind peksis“ (kd 1, lk 137-139). Ringkonnakohus leiab, et kõne toimumise hetkel sai R.K. kõrval olla ainult süüdistatav U. Kohler, sest tõenditest tulenevalt teised eelnevalt toas viibinud ja alkoholi tarvitanud isikud (sealhulgas naaberkorteris elav N.M. ) olid telefonikõne toimumise ajaks juba U. Kohlerile kuuluvast korterist lahkunud. R.K. nimetab telefonikõnes oma asukohana korduvalt „XXX -X “, mis on U. Kohleri korter. Aimates R.K. telefonikõne sisust ja varasemast kriminaalsest minevikust tulenevalt enda jaoks võimalikku ebameeldivat olukorda, asub R.K. ga kahekesi ühes ruumis asuv U. Kohler aktiivselt tegutsema ja politseitöötajate sekkumist ennetama. Telefonikõne kohaselt ütles meeshääl „palun andke andeks tal ei ole mitte midagi häda, ta teeskleb..... ta on lihtsalt purjus.“ Edasiseselt on aru saada, et U. Kohler on ilmselgelt pahane R.K. peale öeldes talle „nii, pane asjad kokku...“ Kui Häirekeskuse töötaja küsib U. Kohleri käest kuidas ta nimi on, siis sellele küsimusele U. Kohler ei vasta. Samas avaldab R.K. vägivalla jätkumisest ja avaldab Häirekeskusele selgelt oma nime „R.K. “ (kd 1, lk 137-139). Kui Häirekeskuse töötaja küsib R.K. lt seejärel, kes teda lõi, siis vastab R.K. , et „ma tean ainult eesnime...eesnimi on Nikolai.“ Kaitsja on apellatsioonis leidnud, et Nikolai nime nimetamine välistab U. Kohleri kõrvaloleku ja osaluse kuriteos. Selline kaitseväide on siiski väheveenev ja ei tulene tõenditest ja on ilmselgelt eluliselt usutav olukorras, kus vägivaldne U. Kohler on ähvardavalt kannatanu kõrval, ei julge ta tõelise peksja, s.o U. Kohleri nime, tema kõrval olles avaldada ja pakub välja Nikolai nimelist. Tõenditest järelduvalt on N.M. aga selleks ajaks U. Kohleri korterist kindlasti lahkunud. Seejärel teeb Häirekeskuse töötaja R.K. le ettepaneku minna maja välisukse juurde politseid ootama. Seega püüab U. Kohler R.K. käest telefoni enda kätte haarates esitleda R.K. t Häirekeskuse töötajale kui lihtsalt purjus inimest. Ringkonnakohtu arvates kinnitab eelnev asjaolu, et põhimõttelist pole U. Kohler maakohtus antud ütlustes eitanud oma viibimist R.K. ga ühes ruumis telefonikõne toimumise ajal ajal. Kell 01.22.46 valitakse politsei lühinumbrilt eelnevalt R.K. käsutuses olnud telefonile nr XXX kõne ning U. Kohler vastab, et varem helistanud naisterahvas magab nüüdseks ja ei jõua endale ka riideid selga panna. Seejärel helistas süüdistatav oma naistuttavale R.R. ile ja lahkus korterist. Tõenditest järelduvalt pole alust apellatsiooni ega süüdistatava enda püstitatud kaitseväiteks, et kannatanu surma põhjustanud vigastus on saadud kukkumisel vastu kõva eset või pinda. Kaitsja on osundanud perearsti poolt kannatanu osas välja toodud mitmele närvisüsteemi kahjustuse diagnoosile, kuid see asjaolu ei välista ega lükka kuidagi ümber süüstavate tõenditega kindlaks tehtud kannatanu suhtes toime pandud vägivalda, mis on muuhulgas olulises osas kindlaks tehtud kannatanu enda telefonikõnega Häirekeskusele. Õigustatult tuleb nõustuda maakohtu seisukohaga, et kannatanu R.K. enda terviseprobleemid ei olnud tema surma põhjuseks uuritava sündmusega seoses.
Apellatsiooni etteheide Politsei- ja Piirivalveameti töötajatele seoses varasematele vägivallajuhtumitele reageerimise ja ohvriabi info edastamisega, pole käesoleval juhul asjakohane ega arutatava süüdistuse uurimisobjekt.
12.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu positsioon pole olnud kindel süüdistatava poolt toime pandud tapmisteo osas. Esmalt (kd 2, lk 9) on kohus otsuses leidnud, et U. Kohler pani tapmise toime otsese tahtlusega ja seejärel hiljem (kd 2, lk 10 pöördel) järeldanud, et vihast ajendatud jõu kasutamisega U. Kohler vähemalt möönis R.K. surma saabumist. Eksperdiarvamuse ja eksperdi maakohtus küsitlemise järgselt ei ole välistatud süüdistatava poolt kannatanu löömine vähesel arvul löökidega pähe. Seega tekib põhjendatud kahtlus, kas U. Kohler nägi, et tema vägivaldse tegevuse tulemusena võib saabuda R.K. surm. Siinjuures tulebki arvestada olemasolevatest tõenditest tuvastatud faktilisi asjaolusid ja sündmuskoha vaatlusel (10.07.2014) avaldunud välist teopilti. Nagu eespool märgitud väline teopilt ei anna alust rääkida inimelu ohustamisest tapmiskoosseisu mõttes. Seega käesolevas süüdistuses tuleb KrMS § 7 lg 3 põhimõtet järgivalt (kõik kahtlused tõlgendatakse süüdistatava kasuks) asuda seisukohale, et kannatanu R.K. surma põhjustas lõpptulemina süüdistatava vägivallaakt (vähemalt paar tugevajõulist rusikalööki). Millise sätte järgi konkreetsel juhul süütegu kvalifitseerida, sõltub toimepanija käitumise objektiivsele (nn väline teopilt) ja subjektiivsele (nn sisemine teopilt) küljele antavast hinnangust kogumis. Ainuüksi vahetult raske tagajärje põhjustanud tegu ise ei ole millekski selliseks, mille korral tuleks vältimatult rääkida toimepanijal esinenud tahtlusest saabunud tagajärje suhtes: „ka väliselt eluohtliku teo toimepanemise korral on seega arvestatav argument, et tegelikkuses lootis teo toimeopanija võimalikuna äratuntud tagajärge vältida“ (RKKKo 3-1-1-128-06, p 9). U. Kohler on ise eitanud süüdistuses märgitud ajal kannatanu suhtes vägivalla toimepanemist. Praktikas on asutud seisukohale, et eeskätt on subjektiivse külje avamisel abipakkuvaks kriteeriumiks objektiivsed ehk siis tegu väliselt iseloomustavad asjaolud. Näiteks olukorras, kus isikule on tekitatud selline tervisekahjustus, mis võib kausaalahela katkematu kulgemise korral suure tõenäosusega vahetult kaasa tuua inimese surma, saab juba ainuüksi välise teopildi alusel rääkida vahetust inimelu ohustamisest tapmiskoosseisu mõttes. Välisele teopildile saab tapmiskoosseisu tuvastamisel tugineda iseäranis siis, kui toimepanija tegu ei ole ühekordne, vaid koosneb mitmest isiku elu ohustavast teost (nt korduv noaga löömine rindkeresse), ning siis, kui toimepanija tegu iseloomustab ühekordse toimimisviisi äärmuslik ohtlikkus (nt löök elutähtsate organite piirkonda) (RKKKo 3-1-1-128-06, p 7). Täiendava kriteeriumina on kohtupraktikas veel leitud, et arvesse ei tule võtta mitte üksnes ründe suunatust („elutähtis piirkond“), vaid oluline on silmas pidada ka rakendatud ründevahendit ennast (nt noatera pikkus, millega tehakse torge kannatanu rindkerre). Sellistes olukordades saab juba teo toimepanemise asjaoludele viidates väita, et kuivõrd teo toimepanija rakendas kannatanu suhtes vägivalda sedavõrd intensiivselt ja ulatuslikult ning samal ajal ka keskmisele isikule arusaadavalt selgelt, võib juba selles näha tagajärje (surma) saabumise möönmist KarS § 16 lg 4 mõttes (Tartu RKKo nr 1-13-10116). Õigustatult on kaitsja viidanud õigusalasele kirjandusele järgmises. Põhjus, miks ei toetata KarS §-s 113 sätestatud tapmise koosseisu täidetuks lugemist isegi kõigi selle objektiivsete tunnuste realiseerituse korral on ilmselge: ühe või kahekordne rusikalöök näiteks näopiirkonda ei kujuta endast sellise ohtlikkusastmega tegu, mille puhul võiks üldist elukogemust silmas pidades eeldada kannatanu surma. Sedalaadi kehalise väärkohtlemise ja surma vahelise seose
jaatamine oleks vastuolus igapäevase elulise empiirikaga (P. Pikamäe. „Kuidas omistada surma?“, Juridica 2013/8). Ringkonnakohus leiab, et ainult välise teopildi hindamise tulemusel ei saa järeldada, et U. Kohler pani vägivallateo (kannatanu löömine pähe) toime samaaegselt esinenud tapmistahtlusega ning muud usaldusväärsed tõendid tapmistahtluse tuvastamiseks puuduvad. U. Kohleri poolt sooritatud löögid olid suunatud pähe, mis on üldteadaolevalt inimese elutähtis piirkond. Samas tuleb arvestada U. Kohleri poolt kasutatud ründevahendit ja ründe intensiivsuse astet, mis ei toeta aga käesoleval juhul seisukohta, et U. Kohler tegutses tapmistahtlusega. Seega rünne ei olnud sedavõrd intensiivne, mis räägiks selgelt selle kasuks, et süüdistatava eesmärgiks oli kannatanu surma saabumine – nagu varasemalt märgitud, saab rääkida orienteeruvalt vähemalt kahest süüdistatava poolt tehtud löögist pähe. Seega ei saa väita, et tegemist olnuks nn surnukspeksmise situatsiooniga kohtupraktika tähenduses (RKKKo 3-1-152-13). KarS § 118 lg 1 p-s 1 on kaitstavaks õigushüveks inimese tervis. Lüües inimest jõuliselt rusikalöökidega pähe, peab lööja vähemalt võimalikuks ohvri elule ohtliku tervisekahjustuse tekitamist ja möönab seda, st tegutseb tagajärje suhtes kaudse tahtlusega KarS § 16 lg 4 tähenduses. U. Kohleri rusikalöögid põhjustasid kannatanu R.K. le verevalumid peas, mis ohustasid kannatanu elu tervisekahjustuse tekitamise järel. Seega tegutses U. Kohler täideviijana eluohtliku seisundi kui saabunud tagajärje suhtes minimaalset kaudse tahtlusega. U. Kohler oleks aga pidanud temapoolse vägivalla tagajärjel tähelepaneliku ja kohustundliku suhtumise korral ette nägema R.K. surma saabumise võimalust, mida kergemeelselt lootis vältida. Kehtivas karistusõiguses raske eluohtliku tervisekahjustuse tekitamine KarS § 118 lg 1 p 1 tunnustel ja surma ettevaatamatu põhjustamine KarS § 117 järgi on kaks iseseisvat kuriteokoosseisu, mille subjektiivseid koosseise tuleb käsitleda lahutatult. Samas rusikalöögi spetsiifikat arvestades ei saa selle toimepanijalt (U. Kohlerilt) üldise elukogemuse põhjal eeldada, et ta nägi ette selle tagajärjel saabuvat kannatanu surma, so. mistahes tagajärje saabumist. Seega süüdistatava vägivallateo eripära arvestades, ei saa eitada U. Kohleril korterist lahkudes adekvaatset lootust, et oht R.K. elule ei realiseeru ja tagajärge ei saabu. Väheoluline pole teave, et 10.07.2014 sündmuskohal viibinud kohtuarsti I.D. i ütluste kohaselt tuvastas ta laiba välisvaatlusel tagasihoidlikud vigastused ja nende põhjal ei osanud veel midagi järeldada surma põhjuse osas. Surma põhjustamine kergemeelsusest eeldab, et süüdlane peab võimalikuks, et tema tegu põhjustab kannatanu surma, kuid tähelepanematuse või kohusetundetuse tõttu loodab seda vältida ja seega loodab tagajärje mittesaabumist. Ringkonnakohus leiab tõenditest tulenevalt, et U. Kohler isikuna, kes on varem toime pannud isikuvastase kuriteo, pidi pidama vähemalt kaudse tahtluse tasemel võimalikuks, et tema vägivaldne tegevus, mis on suunatud löökidega kannatanu pähe, on tervist kahjustav tegu ja selle tagajärjena kujunev kannatanu eluohtlik seisund seab ohtu ka kannatanu elu, kuid ometigi suhtus ta sellesse ükskõikselt, lahkudes korterist vigastatud kannatanu juurest ja käitus surma saabumise suhtes kergemeelselt, lootes, et tema löökide tagajärjel kannatanu surm ei saabu. Kui süüdlane tekitab kannatanule tahtlikult raske tervisekahjustusega ohu elule ja põhjustab seejuures ettevaatamatusest tema surma, siis kvalifitseeritakse süüdlase käitumine KarS § 117
ja 118 lg 1 p 1 kogumina. Seega tuleb U. Kohleri tegevus kvalifitseerida ideaalkonkurentsina KarS § 118 lg 1 p 1 ja surma põhjustamisena ettevaatamatusest kergemeelsuse vormis KarS § 117 lg 1 järgi. Alates 01.01.2015 kehtiva karistusseadustiku muudatustega tuleks käesoleval ajal kaalumisele süüdistatava teo kvalifitseerimine KarS § 118 lg 1 p 7 järgi, s.o raske tervisekahjustamise tekitamine, millega põhjustati surm. Varasem, s.o teo toimepanemise ajal (10.07.2014) kehtinud KarS § 118 lg 1 redaktsioon sellist kvalifikatsiooni ette ei näinud ja seega kuulub kohaldamisele teo toimepanemise ajal kehtinud KarS § 118 lg 1 p 1 (raske tervisekahjustamise tekitamine, millega põhjustati oht elule). II
13.Karistuse mõistmisel arvestab ringkonnakohus KarS § 56 lg 1 kohaselt süüdistatava karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdistatavat edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid.
13.1.U. Kohleril on 3 kehtivat kriminaalkaristust ja viis arhiveeritud kriminaalkaristust. Mõistetud kriminaalkaristused on varavastaste ja isikuvastaste kuritegude eest. Kohus asub seisukohale, et U. Kohleri isikuvastase kuritegude toimepanemise aktiivsus on olnud suur. Pärast mõrva eest mõistetud karistusest tingimisi ennetähtaegselt vabanemisel määratud katseaja lõppemist 07.05.2008 tekitas ta teisele isikule raske tervisekahjustuse vähem kui aasta möödudes. Lisaks iseloomustavad kriminaalasja materjalid U. Kohlerit kui alkoholisõltlast, tal on diagnoositud alkoholismi III staadium ning süüdistatav ei ole tegelenud probleemi lahendamisega ( SA TÜK Psühhiaatriakliiniku vastuskiri, kd 1 lk 111). Ringkonnakohtu hinnangul on raskendavaks asjaoluks kuriteo toimepanemine endaga lähisuhtes oleva isiku suhtes KarS § 58 p 4 mõttes, kuna tunnistajate ütluste kohasel elasid R.K. ja U. Kohler koos ja seega oli R.K. U. Kohleri elukaaslane. Karistust kergendavad asjaolud U. Kohleri käitumises puuduvad KarS § 57 mõttes. Ringkonnakohus leiab, et arvestades süüdistatava süü suurust, koosseisuvälise raskendava asjaolu olemasolu ja süüdistatava isikuvastaste kuritegude aktiivsust, täidab karistamise eesmärke karistus, mis on oluliselt üle keskmise määra. Sanktsiooni maksimaalmäära lähedane karistus täidab nii eri- kui üldpreventiivset eesmärki. KarS § 118 lg 1 p 1 sanktsioon näeb karistusena ette vangistuse 4 kuni 12 aastat vangistust. Analoogne sanktsioon on ka alates 01.01.2015 kehtiva KarS § 118 lg 1 puhul.
13.2.Ringkonnakohus peab seega vajalikuks märkida, et U. Kohleri puhul tuleb kaalumisele sanktsiooni keskmisest määrast karmim karistus ja see on põhjendatav sellega, et kuriteo tehioludest tulenev süüdistatava süü on suur, kuna kannatanu peksmise tagajärjel suri. Samuti on mõistetava karistuse puhul vaja arvestada, et U. Kohleri varasem kuritegelik aktiivsus on olnud kõrge ning isik on varasemalt toime pannud eluvastase kuriteo. U. Kohlerile karistust mõistes osundab ringkonnakohus Riigikohtu varasemale praktikale lahendis nr 3-1-1-5-11. Ringkonnakohus muudab käesoleva otsusega U. Kohleri teole maakohtu poolt antud kvalifikatsiooni ja mõistab talle uue karistuse KarS § 63 lg-st 1 tulenevalt KarS § 118 lg 1 p 1, mitte aga KarS § 117 lg 1 järgi. Karistuse mõistmisel KarS § 118 p 1 järgi oli ringkonnakohus õigustatud arvestama kindlasti asjaoluga, et U. Kohleri tegevuse tagajärjel põhjustati kannatanu surm. Olgugi et U. Kohler on pannud toime ühe ideaalkogumi moodustava teo, mille eest tuleb karistus mõista KarS § 118 lg 1 p 1 sanktsioonist lähtuvalt, tuleb selle teo ebaõiguse suuruse hindamisel arvestada ka seda, et kannatanule ei tekitatud
mitte ainult eluohtlikke vigastusi, vaid need viisid ka tema surmani. Seega on ka süüdistatava süü käesoleval juhtumil suurem võrreldes sellega, kui kannatanule oleks põhjustatud üksnes eluohtlikud tervisekahjustused KarS § 118 lg 1 p 1 mõttes. Eeltoodut arvestades peab ringkonnakohus põhjendatuks mõista U. Kohlerile sanktsiooni ülemmäära lähedase karistuse, s.o 11 aastat vangistust. Taolise karistusega realiseerub ka riigipoolne õiguskorra kaitsmise huvide arvestamine, sest üldpreventsiooni ülesanne on näidata karistusõigust ühiskonda ja selle kodanikke kaitsva institutsioonina. Ilmselgelt on U. Kohleri kuritegelik aktiivsus olnud kõrge. Varasemad eripreventsiooni eesmärgid pole U. Kohleri isiku puhul oma ülesannet täitnud, s.t varasemat karistused on osutunud leebeteks ja pole täitnud põhilist eesmärki – hoida U. Kohleri isikut edaspidi kuritegude toimepanemisest. III
14.Süüdistatava U. Kohleri kaitsja vandeadvokaat A. Vilt esitas ringkonnakohtule taotluse kaitsja poolt apellatsioonimenetluses kantud õigusabikulude hüvitamiseks. Taotluse kohaselt kulus kaitsjal A. Vildil maakohtu otsusega tutvumiseks ja apellatsiooni koostamiseks kokku 5,50 tundi, mille eest taotleb ta kaitsjatasu 528 eurot, sh käibemaks 88 eurot. Arvestades maakohtu otsuse ja apellatsiooni mahukust ning apellatsiooni sisulisi väiteid, leiab ringkonnakohus, et kaitsjatasu suurus on põhjendatud ja rahuldab taotluse. Tulenevalt KrMS §-st 185 lg 1 jäävad ringkonnakohtus kantud menetluskulud riigi kanda. IV
15.Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS §-dest 337 lg 1 p-st 4; 338 p 2; 340 lg 2 p 3, tühistab ringkonnakohus maakohtu 20.02.2015 otsuse ja rahuldab esitatud apellatsiooni osaliselt. Tiit Lõhmus
Maarika Kuusk
/allkirjastatud digitaalselt/
Mati Kartau
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.