Kohtulahend

TUVASTATUD ASJAOLUD JA KOHTU SEISUKOHAD

D.T on kohtu alla antud süüdistatuna selles, et tema, 29.05.2014 Harju Maakohtu poolt kriminaalkorras KarS § 121 alusel karistatud isikuna, katseajal jooksul, tekitas kahju teise inimese tervisele, pani toime füüsilist valu tekitanud kehalise väärkohtlemise ja nimelt selles, et D.T 11.03.2015 kella 08:00 paiku Tallinnas XXXasuvas korteris tuli kannatanule XXX kallale ja nimelt haaras tal kätest, raputas ja surus jõuga vastu seina, seejärel tõukas teda, mille tagajärjel kannatanu kukkus põrandale, tekitades kannatanule, kellega ta oli lähisuhetes, kehavigastusi ja põhjustades viimasele füüsilist valu. Samuti viibides 11.03.2015 kella 18.50 paiku XXX asuvas trepikojas, tuli kannatanule XXX kallale

ja nimelt surus kannatanu seina vastu ja hakkas jõuga tassima trepikoja väljapääsu suunas, XXX osutas talle vastupanu. Kui nad jäid kahe trepikojaukse vahele, väikesele trepimademele, krahmas D.T kannatanu käekoti ja rebis katki. Seejärel krahmas D.T kannatanu mobiiltelefoni ja viskas vastu põrandat katki. Seejärel lõi kannatanut vähemalt viis korda rusikatega vastu pead, kukla piirkonda, mille tõttu kannatanu tundis füüsilist valu. Oma tegevusega pani D.T toime kehalise väärkohtlemise, s.o teise inimese tervise kahjustamise, valu tekitanud muu kehalise väärkohtlemise, lähisuhtes ja korduvalt s.o KarS § 121 lg 2 p2, 3 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Samuti süüdistatakse D.T KarS § 120 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises, tapmisega, tervisekahjustuse tekitamisega või olulises ulatuses vara rikkumise või hävitamisega ähvardamises, kui kannatanul oli alust karta ähvarduse täideviimist ja nimelt selles, et tema, viibides 11.03.2015 kella 08.10 paiku Tallinnas XXX asuvas korteris, võttis ühte kätte kööginoa ja teise käega haaras kannatanust XXX kinni, seejuures D.T tõstis käe noaga kannatanu suunas löögiks ja hakkas ähvardama, et tapab kannatanu noaga ja torkab tema silmad peast välja. Sel ajal kartis kannatanu reaalselt oma elu ja tervise pärast ning võttis ähvardusi reaalselt, kuna enne seda on D.T korduvalt kasutanud tema suhtes füüsilist vägivalda. Samuti 11.03.2015 ajavahemikul alates kella 19.00- st kuni kella 20.25-ni ähvardas kannatanut XXX, et annab peksa temale, tema abikaasale XXXja et peksab katki nende sõiduauto Volvo väärtusega 11 000,00 eurot ning samuti ähvardas sellega, et tapab XXX tütre XXX ära. Kannatanu XXX võttis Denissi sõnu reaalselt, kartes enese, oma abikaasa ja oma tütre tervise pärast, samuti ei välistanud ta, et D.T võib kahjustada nende autot. Seega pani D.T toime tapmise või tervisekahjustuse tekitamisega ähvardamise, kui on olnud alust karta ähvarduse täideviimist, ehk KarS § 120 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Süüdistatav D.T tunnistas ennast kohtuistungil täielikult süüdi ja kahetses juhtunut. Süüdistatava kohtueelses menetluses antud ütluste kohaselt ei soovinud ta juhtumite kohta mingeid selgitusi anda, kuid avaldas, et tapab XXXära esimesel võimalusel. Süüdistatav kahetses, et ähvardas XXXema ja võõrasisa, sest ei soovinud neile halba ja ütles kõike vihahoos (tl 42). Kohtuistungil selgitas süüdistatav, et on kannatanuga ära leppinud. Peale süü omaksvõtu tõendavad D.T süüd inkrimineeritavate kuritegude toimepanemises kohtulikul uurimisel avaldatud tõendid – kannatanu ja tunnistaja ütlused ning kirjalikud tõendid. KarS § 121 lg 2 p 2,3 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises 11.03.2015 kella 8 ajal Tallinnas, XXXtrepikojas: Kannatanu XXX ütluste kohaselt on D.T tema elukaaslane. Esimest korda kasutas D.T kannatanu suhtes vägivalda 2014.a maikuus, mille eest teda karistati ka kriminaalkorras. Peale seda palus D.T kannatanult vabandust ja nad leppisid. 11.03.2015 viibisid kannatanu ja süüdistatav nende ühises elukohas Tallinnas, XXX. 11.03.2015 kella 8 paiku vihastas süüdistatav, et kannatanu ei teinud talle kohvi, hakkas kannatanu peale karjuma, seejärel haaras kannatanul kätest kinni, raputas surus vastu seina, seejärel tõukas kannatanut nii, et kannatanu kukkus põrandale. Sellise tegevusega tekitas D.T kannatanule füüsilist valu. 11.03.2015 kella 8.10 paiku peale kannatanu kehalist väärkohtlemist võttis D.T ühte kätte kööginoa ja teise käega haaras kannatanul rinnust kinni ning ähvardas noaga tapmisega, samuti ähvardas silmad peast välja torgata. Kuna D.T on ka varasemalt kasutanud kannatanu suhtes vägivalda, kartis kannatanu reaalselt oma elu ja tervise pärast. Peale juhtunut läks kannatanu tööle, kus viibis kella 18-ni. Kella 18.15 paiku sõitis kannatanu D.T-le järgi, koos sõideti kannatanu vanemate elukohta XXX. Kohale jõudes sisenesid mõlemad maja trepikotta, seal hakkas D.T kannatanut kahtlustama

valetamises ja surus kannatanu esmalt vastu seina ja seejärel hakkas teda trepikojast välja tirima. Kannatanu osutas vastupanu, D.T rebis kannatanu käest käekoti, rebis selle katki, haaras kannatanu mobiiltelefoni ja viskas selle vastu põrandat. Seejärel hakkas D.T kannatanut rusikaga vastu kuklapiirkonda peksma ning lõi teda vähemalt viis korda. Kannatanu tundis löökide tagajärjel valu. Sel hetkel tuli trepist alla kannatanu võõrasisa XXX, D.T jooksis trepikojast välja, kuid sisenes kohe uuesti trepikotta ja ähvardas võõrasisa. Kannatanu ja XXXsulgesid trepikoja vaheukse. D.T püüdis jalgadega tagudes vaheust lahti murda ja lõhkus vaheukse klaasi. Kannatanu laskis talle gaasiballoonist gaasi näkku ning D.T lahkus. Trepikotta tuli ka kannatanu ema XXX. XXX helistas politseisse, peale seda läksid nad korterisse. Seejärel helistas D.T kannatanu emale ja ähvardas kannatanu ema ja võõrasisa tappa ning peksta katki nende auto. Kannatanu vanemad kartsid, et D.T viib oma ähvardused täide (tl 4,12-15,46). Tunnistaja XXXi ütluste kohaselt elab ta XXXning 11.03.2015 kella 18.45 paiku helistas tema kasutütar XXXfonoluku kaudu korterisse ja tunnistaja avas talle trepikoja ukse. XXXei tulnud korterisse, tunnistajal oli vaja minna koosolekule ning ta väljus korterist trepikotta. Trepikoja esimesel korrusel nägi ta nutvat XXX, kelle asjad oli põrandal maas ja katki. Tunnistaja hakkas avama trepikoja välisust ning nägi ukse taga XXX elukaaslast D.T. Tunnistaja küsis XXX käest, kas Deniss tegi talle liiga, selle peale vastas D.T , et ta lõi XXX ja nimetas XXX ebatsensuursete sõnadega. Tunnistaja lubas kutsuda politsei. Selle peale hakkas D.T ähvardama, et tapab XXX ära ja tõstis käe tunnistaja löögiks suunas, kuid ei löönud teda. Tunnistajal õnnestus trepikoja vaheuks kinni panna, D.T hakkas vaheust jalgadega taguma, kuni vaheukse klaas purunes, siis väljus ta trepikojast ja hakkas jalaga taguma trepikoja ust. Pärast seda ta rahunes ja sõitis minema. Trepikotta tuli ka tunnistaja abikaasa XXX.XXX helistas politseisse, peale seda läksid nad korterisse. Seejärel helistas D.T XXX ja ähvardas tappa XXX ja tunnistaja ning peksta katki nende auto. Tunnistaja D.T ähvardusi ei kartnud, kuid abikaasa võttis ähvardusi reaalsetena. D.T ähvardas politseitöötajate juuresolekul XXX tappa (tl 20-21). PPA Põhja prefektuuri teabebüroo poolt väljastatud 11.03.2015 XXX tehtud kõnesalvestise vaatlusprotokolli kohaselt helistas XXX häirekeskusesse 11.03.2015 kella 18.59 ja teatas, et D.T tõstis tema vastu kätt ja lõhkus jalaga XXX esimese trepikoja välisukse klaasi (tl 24-28). XXX isiku läbivaatuse protokolli kohaselt ei tuvastatud XXX nähtavaid kehavigastusi, protokollile on lisatud fototabel koos fotodega lõhutud käekotist, mobiiltelefonist ja XXX asuva maja trepikoja uksest (tl 5- 11). Politseiametnikust tunnistaja XXX ütluste kohaselt oli ta 11.03.2015 patrullis ja sai kella 19.50 paiku väljakutse XXX, kus olevat toimunud peretüli. Kella 20.10 paiku kohale jõudes ootas XXX maja ees politseid D.T, kes ütles, et politsei kutsuti tema pärast. Trepikojast väljus meesterahvas, kes selgitas, et D.T on tema väimees ja kasutas XXX suhtes vägivalda. D.T seda ei eitanud (tl 51). KarS § 121 kaitseb inimese füüsilist tervist. Rääkides konkreetselt löömise koosseisualternatiivist, saab see tähendada üksnes valu tekitamist ja järelikult on süüdlase karistamine löömise eest võimalik vaid olukorras, kus kannatanu löögi tõttu valu tunneb. Samas tuleb see, et kannatanu löögi tõttu tõepoolest valu tundis, eraldi tuvastada. Valu tundmine ei saa tugineda pelgalt kannatanu isikulisel eripäral ja löök ning selle tagajärg peab tunduma reaalne ka keskmisele mõistlikule kõrvalseisjale (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 24.05.2013 otsus asjas nr 3-1-1-50-13, p 12.2). Kannatanu XXX ütluste kohaselt haaras D.T nende ühises elukohas tal kätest, raputas ja surus jõuga vastu seina, seejärel tõukas teda nii, et kannatanu kukkus põrandale, samuti peksis D.T kannatanut XXX trepikohas rusikaga vastu kukla piirkonda ning lõi teda vähemalt viis korda. Kannatanu

kinnitab, et mõlemal korral tundis ta vägivallategude tagajärjel valu. Kohtul ei ole alust kahelda kannatanu ütlustes. Inimese raputamine ja tõukamine selliselt, et kannatanu selle tagajärjel kukub maha, samuti korduvad rusikalöögid pea piirkonda põhjustavad kahtlemata valu. Eelkirjeldatud vägivald oli piisava tugevuse ja intensiivsusega, et lugeda tõendatuks, et D.T pidi seda kasutades aru saama, et põhjustab kannatanule valu. Seega pani D.T otsese tahtlusega lähisuhtes korduvalt toime kehalise väärkohtlemise ning tema tegevus on õigesti kvalifitseeritud KarS § 121 lg 2 p 2 ja 3 järgi. Teo õigusvastasust ja süüd välistavad asjaolud puuduvad. KarS § 120 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemist 11.03.2015 kella 08.10 ajal Tallinnas, XXXja ajavahemikul kella 19.00 kuni kella 20.25 XXX tõendavad lisaks kannatanu XXX ja tunnistaja XXX ütlustele (tl 4,12-15,20-21,46) ka kannatanu XXX ütlused, mille kohaselt on XXX tema tütar, kes elab koos oma elukaaslase D.T-ga Tallinnas, XXX üürikorteris. 11.03.2014 kella 19 paiku helistas XXX fonoluku kaudu korterisse ja XXX avas talle trepikoja ukse. XXX ei tulnud korterisse, kannatanu abikaasal oli vaja minna koosolekule ning ta väljus korterist trepikotta. Mõne aja pärast kuulis N. Dubina, et trepikojas keegi nutab ja lärmab ja läks trepikotta. Esimesel korrusel nägi ta trepimademel laialiolevaid asju ja trepikoja vaheukse katkist klaasi. XXX ütles, et D.T oli tulnud XXX kallale ja lõhkus ka ukseklaasi. Kannatanu, tema abikaasa ja tütar läksid korterisse. Siis helistas kannatanule D.T, kes küsis, kas XXX juba teab, mis juhtus ja ähvardas XXX ja tema abikaasat peksmisega, samuti ähvardas D.T peksta katki nende auto. XXX kinnitab, et võttis D.T ähvardusi reaalselt, sest kardab enda, abikaasa ja tütre tervise pärast. Kui kohale saabus politsei, siis sõitis maja juurde ka D.T. Kõik tulid korterisse, kus D.T ähvardas ka politseitöötajate juuresolekul XXX tappa (tl 16-18). Politseiametnikust tunnistaja XXX ütluste kohaselt oli ta 11.03.2015 patrullis ja sai kella 19.50 paiku väljakutse XXX, kus olevat toimunud peretüli. Kella 20.10 paiku kohale jõudes ootas XXX maja ees politseid D.T, kes ütles, et politsei kutsuti tema pärast. Trepikojast väljus meesterahvas, kes selgitas, et D.T on tema väimees ja kasutas XXX suhtes vägivalda. D.T seda ei eitanud. Koos mindi korterisse, kus XXX rääkis, et D.T lõi teda korduvalt rusikatega vastu pead, lõi puruks tema mobiiltelefoni ja rebis katki käekoti. Politseiametnike juuresolekul ütles D.T mitu korda, et ta lööb XXX maha ning väitis seda ka politseiautos teel politseijaoskonda (tl 51). Riigikohus on seisukohal, et KarS § 120 järgi on tapmisega, tervisekahjustuse tekitamisega või olulises ulatuses vara rikkumise või hävitamisega ähvardamine karistatav siis, kui on olnud alust karta ähvarduse täideviimist. Võttes arvesse, et KarS §-ga 120 kaitstakse inimese vaimset tervist, on ähvardamine karistatav põhjusel, et sellega tekitatakse kannatanus hirmutunnet. Seega kujutab ähvardamine endast psüühilise vägivalla kasutamist. Järelikult saab süüdlase karistamine ähvardamise eest kõne alla tulla vaid siis, kui ähvardatu peab süüdlase käitumise tõttu oma elu, tervist või vara ohustatuks. Vastupidisel juhul puudub alus heita ähvardajale ette KarS § 120 objektiivse koosseisu realiseerimist. Ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi varasemas praktikas on ähvardamisena käsitatud kahju tekitamise väljendamist sellisel viisil, mis on adressaadi silmis veenev (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 21. mai 2007. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-7-07, p 13). Asjaolud, millel ähvardatu kartus põhineb, tuleb eraldi tuvastada. Ähvardus peab reeglina tunduma lisaks kannatanule reaalne ka keskmisele mõistlikule kõrvalseisjale. Kokkuvõtlikult nähtub eelnevast, et süüdlane täidab KarS § 120 objektiivse koosseisu siis, kui ta paneb oma tegevusega elu, tervise või vara pärast muretsema eelkõige ähvarduse adressaadi ja tekitaks hirmu reeglina ka objektiivsele kõrvalseisjale. Kohus leiab, et on tõendatud, et D.T ähvardas XXX tappa, samuti ähvardas anda peksa XXX, tema abikaasale XXXja peksta katki nende sõiduauto Volvo. Samuti on kindlaks tehtud, et kannatanu XXX kartis oma elu pärast ning kannatanu XXX hakkas enda,

abikaasa ja tütre tervise pärast ning oma vara pärast kartma, sest süüdistatav oli mõlemale kannatanule teadaolevalt ka varasemalt olnud vägivaldne. Kohtu hinnangul on D.T ähvardused tapmise, vägivalla ja vara kahjustamisega reaalsed ka keskmisele mõistlikule kõrvalseisjale, sest D.T on kriminaalkorras karistatud kehalise väärkohtlemise eest, 11.03.2014 lõhkus ta kannatanu ja tunnistaja juuresolekul XXX trepikoja ukse klaasi, kinnipidamisel kinnitas D.T kannatanute ja tunnistajate juuresolekul politseiametnikele, et tapab XXX. Kahtlustatavana ülekuulamisel soovis D.T märkida, et tapab XXX esimesel võimalusel. Seega pani D.T otsese tahtlusega toime tapmisega, tervisekahjustuse tekitamisega ja olulises ulatuses vara rikkumise või hävitamisega ähvardamise ning tema tegevus on õigesti kvalifitseeritud KarS § 120 lg 1 järgi. Teo õigusvastasust ja süüd välistavad asjaolud puuduvad. Karistuse mõistmisel arvestab kohus isiku süüd, karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi loobuma kuritegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. KarS § 121 lg 2 näeb sanktsioonina ette rahalise karistuse või vangistuse ühest kuni viie aastani, KarS § 120 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemise eest karistatakse rahalise karistusega või vangistusega kuni ühe aastani. Harju Maakohus karistas D.T 29.05.2014.a oma elukaaslase kehalise väärkohtlemise eest rahalise karistusega, millest jäeti osa tingimisi kolme aastase katseajaga täitmisele pööramata. On ilmne, et D.T ei ole enda jaoks karistusest mingeid järeldusi teinud, sest käesolevas kriminaalasjas on tuvastatud, et ta pani katseajal sama kannatanu suhtes toime korduva kehalise väärkohtlemise, samuti ähvardas korduvalt elukaaslasest kannatanut tapmise ja kannatanu vanemaid peksmise ja vara rikkumisega. Kohus leiab, et rahaline karistus ei oleks piisavaks vahendiks D.T mõjutamisel mitte enam toime panema uusi süütegusid ning karistuse eesmärkide saavutamiseks tuleb süüdistatavat karistada vangistusega. Kohus on veendumusel, et arvestades teo asjaolusid ning süüdlase isikut, on karistuse eesmärki võimalik saavutada üksnes selliselt, et D.T-le mõistetakse reaalne vangistus. Kohtupraktika kohaselt tuleb lähtuda sanktsiooni keskmisest määrast ja seejärel arvestada kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 24.10.2011 otsus asjas nr 3-1-1-77-11, p 11). Karistust raskendavad ja kergendavad asjaolud puuduvad. Kuigi D.T kahetses kohtuistungil juhtunut, ei pea kohus tema kahetsust siiraks. Kohus arvestab asjaolu, et peale kuritegude toimepanemist kinnitas D.T politseiametnikele korduvalt, et tapab kannatanu esimesel võimalusel. Neid asjaolusid arvestades peab kohus põhjendatud karistuseks KarS § 120 lg 1 eest vangistust sanktsiooni ülemmäära lähedal ning KarS § 121 lg 2 osas vangistust sanktsiooni keskmisest määras. Juhindudes KrMS § 130 lg 41 kohaldab kohus D.T või karistusaja täitumiseni tõkendina vahistamist.

suhtes kuni kohtuotsuse jõustumiseni

Süüdimõistva kohtuotsuse korral tuleb süüdimõistetul KrMS § 180 lg 1 alusel hüvitada menetluskulud. D.T poolt hüvitamisele kuuluvateks menetluskuludeks on KrMS § 175 lg 1 p 4 alusel kaitsjatasu ja KrMS § 175 lg 1 p 9 kohaselt süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha. Kohus peab põhjendatuks, arvestades süüdimõistetu varalist seisundit ja resotsialiseerumisväljavaateid, kohaldada menetluskulude osas KrMS § 180 lg 3 sätteid, so määrata menetluskulude hüvitamine ositi 12 kuu jooksul. Kohus arvestab siinkohal asjaoluga, et vanglas viibival isikul on rahaliste nõuete täitmine raskendatud.

Eha Popova Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.