Kohtulahend

SÜÜDISTUS:

külastajate ja töötajate rahu ning turvatunnet, millega rikkus avalikus kohas käitumise üldnõudeid. A.F tegevus on kvalifitseeritud avaliku korra raske rikkumisena s.o. KarS § 263 p 1 ette nähtud kuriteona, millele alates 01.jaanuarist 2015.a. vastab KarS § 263 lg 1 p 1 järgi

PÄRNU MAAKOHTU OTSUS:

miinimumpäevamäära, millele vastab 134.40 eurot. Pärnu Maakohtu poolt 17.märtsil 2014.a. mõistetud ja üldkasuliku tööga asendatud vangistus 1 aasta 4 kuud 3 päeva viia täide iseseisvalt. Tõkend vahistamine tühistada ja vabastada A.F kohtusaalis. Välja mõisteti ka menetluskulud.

APELLATSIOON:

nähtav ka videosalvestusest. Videosalvestusest on näha, et A.F lähenes ise baarikülastajatele ning tema kehakeelest õhkus agressiivsust. Pärnu Maakohtu poolt A.F-ile mõistetud karistus on liiga leebe ega vasta kuriteo raskusele ja süüdimõistetu isikule. Kohus jättis arvesse võtmata A.F süü, tema varasemad samasugused rikkumised ja karistuse eri- ja üldpreventiivse eesmärgi. A.F on 3 kehtivat kriminaalkaristust avaliku korra raske rikkumise eest. A.F on karistatud kriminaalkorras 04.03.2009 KarS § 263 p.1 alusel rahalise karistusega 10 920 krooni (asendatud Pärnu Maakohtu 17.10.2011 määrusega 54 tunni ÜKT- ga, tähtajaga 2 kuud); 20.10.2010 Rapla kohtumaja poolt KarS § 263 p 1, 3, 4 alusel tingimisi vangistusega 2 aastat, katseajaga 24 kuud. 17.03.2014 Pärnu Maakohtu Rapla kohtumaja poolt KarS § 189 lg.1 ja KarS § 263 p.1,3,4 alusel vangistusega 1 aasta 4 kuud ja 3 päeva, milline asendati ÜKT-ga 976 tundi, tähtajaga 2 aastat. Varasemad A.F-ile samalaadsete kuritegude eest mõistetud karistused ei ole oma eesmärki täitnud. A.F on analoogsete kuritegude eest juba neljandat korda kohtu all. Õige ei ole maakohtu poolt mõistetud rahaline karistus. Seda seetõttu, et samalaadseid kuritegusid toimepannud isikule üha leebemate karistuste mõistmine ei täida karistuse eesmärki. Selline karistusõiguslik kohtlemine tekitab pigem karistamatuse tunde, kui tahtmise edaspidi kuritegude toimepanemisest hoiduda. Maakohus on varem korduvalt karistatud süüdistatavale A.F-ile rahalise karistuse mõistmisel ilmutanud liiga leebet suhtumist tema poolt toimepandusse. Selline karistus ei pruugi mõjutada isikut edaspidi hoiduma analoogiliste süütegude toimepanemisest. Riigikohtu 17.06.2013 otsuse p.8 ja 10 märgitakse, et samalaadseid kuritegusid jätkuvalt toimepanevale isikule järjest kergemate karistuste mõistmine ei kaitse õiguskorra huvisid ega mõjuta süüdlast hoiduma õigusrikkumiste toimepanemisest ning seda, et kui isiku käitumisele pole senised karistused mõju avaldanud ja normi rikkumisele on vaja reageerida rangemalt, et kinnistada keelunormi kehtivust, saab isikule mõista karistuse ka üle sanktsiooni keskmise määra, vaatamata sellele, et tema süü on keskmine. A.F omab 8 kehtivat väärteokaristust. Karistusregistri andmetel on temale 04.03.2009 mõistetud rahalisest karistusest 17.10.2011 asendatud üldkasuliku tööga 54 tundi. A.F ei ole tasunud temale väärtegude eest mõistetud rahatrahve, mis tõendab, et A.F ei soovi või ei ole võimeline tasuma rahatrahve. A.F-ile mõistetud karistus tuleb tühistada ka üldpreventiivsetest kaalutlustest lähtuvalt. Positiivse üldpreventsiooni põhimõtted nõuavad riigipoolset reaktsiooni, mis annaksid korduvalt süütegusid toime panevale õiguse adressaatidele selge signaali sellest, et korduva avaliku korra ründe näol on tegemist riigi poolt rangelt karistatava õigusrikkumistega. See, et tegemist on tõsise õigusrikkumisega, peab leidma selge väljenduse süüdlasele mõistetud karistuse näol. Kannatanu RN on A.F-iga leppinud ja ei soovi tema karistamist, mistõttu on põhjendatud karistuse mõistmine alla sanktsiooni on keskmise määra. A.F-ile liitkaristuse mõistmisel tuleb arvestada, et temale mõistetud üldkasulikust tööst on ta ära teinud 168 tundi ja seisuga 13.03.2015 on tegemata 808 tundi. Sellest informatsioonist lähtuvalt seisuga 13.03.2015 on A.F 17.03.2014 mõistetud karistusest ära kandmata (1 aasta 4 kuud ja 3 päeva miinus 3 kuud 18 päeva) 1 aasta ja 15 päeva.

KAITSJA SEISUKOHT:

sest see ilmestab süüdlase suhtumist tema poolt toimepandusse ja on kasutatav süüdlasele karistusliigi valiku ja karistusmäära põhistamisel. Viidatud prokuröri seisukoht selles, et lisaks süüdistus nimetatud asjaoludele tuleb süüdistatava süü suuruse kindlaks tegemisel lähtuda veel tema kuriteole eelnenud ja järgnenud tegevusest, on õiguslikult sisutu ja põhjendamatu, ning ei tugine kehtivale kohtupraktikale. KarS § 2 lg 2 sätestab karistamise aluse – karistatakse teo eest, kui see vastab süüteokoosseisule, on õigusvastane ja isik on selle toimepanemises süüdi. Seadus piiritleb õigusvastase teo (KarS § 27) ja selle eest karistuse mõistmise üheselt süüteokoosseisu olemasoluga. Süüteokoosseis on karistusseadustiku eriosas või muus seaduses sätestatud karistatava teo kirjeldus. Eeltoodust tulenevalt on õige maakohtu seisukoht, et A.F tegevus enne ja pärast talle KarS § 263 lg 1 p 1 järgi inkrimineeritud teo toimepanemist väljuvad süüdituse raamidest. Siinjuures peab kaitsja vajalikuks eriliselt rõhutada prokuratuuri kui riiklikku süüdistust esindava organi ebakorrektset tegevust kohtueelses menetluses. Nimelt, esialgses kahtlustuses, mille alusel kohaldati A.F suhtes tõkendina vahistamist, leidis prokurör, et A.F viskas tahtlikult tooliga baaritöötaja AV-i suunas, seades sellega ohtu viimase elu (sic!) ja tervise. Samas, süüdistusaktis prokurör enam AV-i kannatanuna ei käsitlenud, rääkimata siis sellest, et A.F tegevus oleks seadnud ohtu tema elu. Tähelepanuväärseks teeb kõnealuse asjaolu tõik, et käesolevas asjas on kogu A.F tegevus süüteo toimepanemisel jäädvustatud baari turvakaamerate lindistustel. Vaatamata kaitsja järjekindlale osundamisele tõkendi muutmisel asjaolule, et AV-i tervist (rääkimata elu) A.F oma tegevusega ei ohustanud, jäi prokurör selles osas oma arvamusele kindlaks kuni süüdistusakti koostamiseni. Arusaadavalt sai A.F puhul tõkendi valiku puhul määravaks eelkõige väidetava eluohtliku vägivalla kasutamine tema poolt. Fakt on see, et prokurör on käesoleval juhul tõlgendanud sama tõendit erinevates kohtueelse menetluse staadiumites teadlikult ja tahtlikult erinevalt. Veel ei nõustus prokurör (apellatsiooni punkt 4.1) maakohtuga selles, et A.F süüd vähendab see, et baarist väljaviskamise käigus peksti baari välisukse juures põrandal lamavat A.F 3 meesterahva poolt jalgadega. Nimetatud prokuröri väide ei oma A.F-ile mõistetud karistuse osas ja tema süü hindamisel mingit õiguslikku tähendust, kuid haakub juba varem kirjeldatud süüdistuse tendentsliku esitamisega prokuröri poolt – prokurör märkab ainult süüdistatavat süüstavaid asjaolusid. Siinkohal peab kaitsja vajalikuks viidata KrMS § 211 lg 2, mille kohaselt kohtueelses menetluses uurimisasutus ja prokuratuur on kohustatud selgitama kahtlustatavat ja süüdistatavat õigustavad ja süüstavad asjaolud. Sama kehtib asjaolu kohta, mis ei puuduta küll A.F karistamist ja karistuse raskust, aga iseloomustab veelkord prokuröri tegevust kriminaalasja kohtueelses uurimises ja kohtumenetluses. Nimelt, on videosalvestistelt selgelt näha, kuidas uuritava sündmuse ajal tunnistaja UL lööb tunnistaja RP (A.F kaaslane) käega näkku, mille tagajärjel viimane kukub. Tegelikult pani UL toime süüdistatava A.F-iga täpselt analoogilise teo, kuid esimene ei kanna selle eest prokuratuuri ebaobjektiivsuse tõttu mingit vastutust. Pärnu Maakohus märkis otsuses õigesti, et RN-i löömise osas ei saa A.F süüd lugeda suureks, sest RN ei kuulunud nende isikute hulka, kes A.F teise tooli viskamist takistasid ja teda pubist välja ajada püüdsid. RN ei olnud ka juhuslikult A.F-ile ette sattunud kannatanu, sest kohtuistungil esitatud turvavideo salvestustelt ja RN-i ütlustest nähtub, et RN läks oma kohalt ise A.F juurde ja ilmselt ütles A.F-ile midagi ärritavat, mille peale A.F pööras end tema poole. Kannatanu RN märkis kohtuistungil selgelt, et ei tunne ennast uuritavas sündmuses kannatanuna, sest möönis ausalt enda joobest tingitud provotseerivat tegevust A.F suhtes. Lisaks märkis kannatanu, et ei oma süüdistatava osas mingeid pretensioone ega olnud üldse huvitatud kriminaalmenetlusest selle õhtu sündmuste osas. Õigusemõistmise üheks eesmärgiks on muuhulgas siiski süüdlase karistamine eelkõige kannatanu suhtes toimepandu osas. Käesoleval juhul ei pea kannatanu ennast oma õiglustundest lähtuvalt isikuks, kelle

suhtes A.F poolt toimepandu peaks viimasele kaasa tooma raske karistuse. Kindlasti on see asjaolu, mida maakohus õigesti ja põhjendatult arvestas A.F-ile karistuse mõistmisel.

KRIMINAALKOLLEEGIUMI PÕHJENDUS JA JÄRELDUS:

kriminaalkorras karistatud isiku poolt uue samalaadse kuriteo toimepanemine nõuab eripreventiivsel kaalutlusel süüdlasele range karistusmeetmete kohaldamist. Kolleegium nõustub täielikult apellandiga ning leiab üksmeelselt, et süüdistatava arusaama enda tegude tähendusest ning ka tagajärgedest suudab (sh õiguskorra huvisid silmas pidades) käesoleval juhul tagada vaid reaalne vanglakaristus. Arvestades kokkuvõtvalt A.F jätkuvat lugupidamatut suhtumist õiguskorda, on temale karistuseks vangistuse mõistmine põhjendatud. Riigikohtu kriminaalkolleegium on korduvalt väljendanud oma lahendites nr 3 1-1-13-11 p 9.1; 3-1-176-12 p 10, et isiku teos väljenduv ükskõiksus ja lugupidamatus õiguskorra ning selle õigushüvedena kaitstavate põhiväärtuste suhtes on eelduseks tema suhtes preventiivsetest kaalutlustest lähtuvalt range karistuse mõistmiseks. Väärib märkimist, et süüdistatavat on korduvalt karistatud ka erinevate väärtegude eest, mille eest määratud rahatrahvid on tasumata. Süüdistatava suhtumist temale pandud rahalistesse kohustusse süütegude eest ettenähtud karistustena ilmestab lisab fakt, et KarS § 263 p 1 alusel mõistetud rahaline karistus 10 920 krooni on asendatud Pärnu Maakohtu 17.10.2011 otsusega 54 tunni ÜKT-ga, tähtajaga 2 kuud. Arvestades kõike ülaltoodud asjaolusid, peab kohtukolleegium põhjendatuks prokuröri taotlust tühistada maakohtu otsus mõistetud karistuse osas ja uue otsusega karistada A.F vangistusega. 5.1 Järgnevalt käsitleb kohtukolleegium karistusmäära küsimust. Karistuse mõistmisel tuleb võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus (nt süüdistatava teoeelne ja järgne käitumine, kannatanu käitumine jms) ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. See karistuse määr võib jääda kas üles- või allapoole sanktsiooni keskmist määra. Selliselt saadud süüle vastava karistuse ülemmäära korrigeeritakse eri- ja üldpreventsiooni kaalutlustest tulenevalt (vt nt RKKKo 3-1-1-77-11, p 11). KarS § 263 p 1 (millele alates 01.jaanuarist 2015.a. vastab KarS § 263 lg 1 p 1 redaktsioon) sanktsioon näeb karistusena ette rahalise karistuse või kuni viieaastase vangistuse. Prokuröri apellatsioonis taotletakse mõista A.F-ile karistuseks 1 aasta 6 kuud vangistust. Karistuse mõistmisel on üks peamine kriteerium, et hinnata tuleb konkreetse teo sisemist ebaõigust. Ka Riigikohtu kriminaalkolleegium on lahendis nr 3-1-1-12-06 märkinud, et süü suuruse tuvastamisse tuleb kaasata teo toimepanemise tehiolud, otsuses nr 3-1-1-99-06 on öeldud, et süü suurusest lähtuvalt peab kohus andma karistuse liiki ja määra sisaldava põhjendatud karistusõigusliku hinnangu toimepandud kuriteole (otsuse p 14). Tähendust omab seega suurel määral konkreetne teo toimepanemise viis (nn täideviimis -ebaõigus), kusjuures tähelepanu pööratakse ka teo toimepanemise ohtlikkusele, mis on samuti objektiivseks kategooriaks. Apellant on hinnanud süüdistatava süüd keskmiseks ning leidnud, et kuna kannatanu on süüdistatavaga leppinud ja ei soovi tema karistamist, võib karistus jääda alla sanktsiooni keskmist määra. Samas ei pea kolleegium prokuröri poolt taotletud vangistuse määra põhjendatuks arvestades järgnevaid asjaolusid. Kolleegium arvestab karistuse mõistmisel kuriteo raskust, süüdistatava süü suurust, mis on keskmine. Samuti süüdlase tegu iseloomustavaid asjaolusid, s.o avaliku õigusrahu rikkumise ulatust, süüdistatava käitumise tagajärgi, kannatanu suhtes rakendatud vägivalda, mis ei olnud intensiivne, tahtluse vormi ja karistust kergendavate ning raskendavate asjaolude puudumist silmas pidades on õigustatud süüdistatava karistamine KarS § 263 p 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo eest 1 aasta pikkuse vangistusega. Apellatsioon kuulub rahuldamisele ka osas, milles taotletakse KarS § 65 lg 2 alusel liitkaristuse mõistmist. Samas ei nõustu kolleegium apellandi poolt märgitud k andmata

karistuse osaga ja eelvangistuses märgitud ajaga, kuivõrd nendes on tekkinud arvutuslikud vead. Käesolevas asjas tuleb kohaldada KarS § 69 lg 7 sätet, mis omakorda viitab sama paragrahvi lõikele 6. Nimelt jõustus 01.01.2015 aastal KarS § 69 lg 6 uus redaktsioon, mille kohaselt muutus üldkasuliku töö tegemata osa vangistuse päevadeks arvutamise põhimõte ja seda süüdlasele karistust lühendavas suunas. KarS § 5 lg 2 sätestab muuhulgas, et seadusel, mis lühendab vangistust, on tagasiulatuv jõud ka isiku suhtes, kellele jõustunud otsusega mõistetud vangistus pööratakse täitmisele. Antud juhul tuleb KarS § 69 lg 7 alusel A.F-ile eelmise otsusega mõistetud ja asendatud vangistus pöörata täitmisele, ning kandmata karistus on üheks KarS § 65 lg 2 liidetavast. Eelmise, 17.märtsil 2014 aasta kohtuotsusega, mõisteti kandmisele kuuluvaks karistuseks 1 aasta 4 kuud 3 päeva vangistust, mis asendati üldakasuliku tööga 976 tundi. A.F oli eelnimetatud töö tundidest tehtud 168 tundi, mis kehtiva KarS § 69 lg 7 kohaselt võrdub 168 päevaga ehk 5 kuu 18 päevase vangistusega. Seega on KarS § 65 lg 2 ettenähtud kandmata karistuse osaks käeoleval ajal 10 kuud 15 päeva vangistust, mille võrra kuulub käesoleva otsusega mõistetud karistus , s.o 1 aasta suurendamisele ning lõplikuks liitkaristuseks on 1 aasta 10 kuud 15 päeva vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel arvestada karistusaja hulka tema eelvangistuses viibitud aeg, s.o 01.11.2014 kuni 16.03.2015, kokku 4 kuud 16 päeva vangistust ning ärakandmisele kuulub 1 aasta 5 kuud 29 päeva vangistust. 6.Karistusseadustiku § 5 lg-te 1 ja 2 kohaselt on isiku süüditunnistamine ning karistamine võimalik üksnes juhul, kui tema tegu on olnud jätkuvalt karistatav igal ajahetkel, arvates teo toimepanemisest kuni kohtuotsuse jõustumiseni (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 1. juuli 2008. a otsus asjas nr 3-1-1-39-08, p 9). Kui seadus on teo toimepanemise ja otsuse tegemise vahelisel ajal muutunud, tuleb kohtuotsuses vastata küsimusele selle kohta, kas ja kui, siis millise sätte järgi on isiku tegu karistatav karistusseaduse uue redaktsiooni kohaselt (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 9. mai 2014. a otsus asjas nr 3-1-1-18-14, p 6). Alates 1. jaanuarist 2015 on avaliku korra rikkumise eest, kui see on toime pandud vägivallaga kvalifitseeritav KarS § 263 lg 1 p 1 järgi. Riigikohtu kriminaalkolleegium on oma lahendis nr 3-1-1-11-15 üheselt märkinud, et teo kvalifitseerimisel tuleb üldjuhul lähtuda karistusseaduse sellest redaktsioonist, mis kehtis teo toimepanemise ajal. See tähendab, et enne 1. jaanuari 2015 toimepandud tegu tuleb ka pärast

kvalifikatsiooni järgi, mitte teo toimepanemise ajal kehtinud redaktsioonis. Kolleegiumil tuleb maakohtu otsust korrigeerida süüdistatavale süüks arvatud teo materiaalõigusliku kvalifikatsiooni osas, asendades kuriteo kvalifikatsiooni ”KarS § 263 lg 1 p 1” kvalifikatsiooniga ” KarS § 263 p 1 (alates 01.jaanuarist 2015 KarS § 263 lg 1 p 1)“.

/allkirjastatud digitaalselt/

Orvi Tali

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Ivi Kesküla

Urmas Reinola

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.