1-15-387/4 - Viru Maakohus Narva kohtumaja - lahend.ee

Maakohtu seisukoht KarS § 5 lg 2 sätestab, et seadusel, mis välistab teo karistatavuse, kergendab karistust või muul viisil leevendab isiku olukorda, on tagasiulatuv jõud isiku suhtes, keda ei ole selle teo eest jõustunud otsusega karistatud. Seadusel, mis välistab teo karistatavuse, karistamise vangistusega või lühendab vangistust, on tagasiulatuv jõud ka isiku suhtes, kes kannab temale jõustunud otsusega mõistetud vangistust või kellele jõustunud otsusega mõistetud vangistus pööratakse täitmisele. Sellisel juhul vähendatakse karistust uues seaduses samasuguse teo eest ette nähtud karistuse ülemmäärani, või kui tegu ei ole enam kuriteona karistatav, vabastatakse isik vangistusest. KrMS § 431 lg 3 kohaselt teavitab vangla, milles kannab karistust karistusseadustiku § 5 lõikes 2 nimetatud isik, teda seaduse tagasiulatuvast mõjust 15 päeva jooksul kergendava seaduse jõustumisest arvates ning esitab täitmiskohtunikule andmed isiku vabastamise otsustamiseks. KrMS § 431 lg 1 ja 2 kohaselt lahendab karistusseadustiku § 5 lõikes 2 sätestatust tulenevad seaduses reguleerimata küsimused ning muud kohtulahendi täitmisel ilmnevad kahtlused ja ebaselgused lahendi teinud kohus või kohtulahendit täitmisele pöörava maakohtu täitmiskohtunik määrusega. KrMS § 432 lg 34 sätestab, et juhul, kui peale kohtuotsuse jõustumist, mille täitmisel tekkinud küsimust täitmiskohtunik lahendab, lühendab uus seadus teo eest ettenähtud vangistust, vähendab täitmiskohtunik tulenevalt karistusseadustiku § 5 lõikest 2 vangistust uues seaduses samasuguse teo eest ettenähtud ülemmäärani, või kui tegu ei ole enam kuriteona karistatav või vangistusega karistatav, jätab täitmiskohtunik vangistuse täitmisele pööramata või vabastab isiku vangistusest. Kui isikule on jõustunud kohtuotsusega mõistetud liitkaristus ning uus seadus välistab liitkaristuse mõistmise aluseks olnud kuritegudest ühe või mitme karistatavuse, karistamise vangistusega või lühendab vangistust, siis juhindudes KrMS §432 lg-st 35 mõistab täitmiskohtunik tulenevalt karistusseadustiku § 5 lõikest 2 uue liitkaristuse. Kriminaalasjas nr 1-618/02 mõisteti Juri Aleksejev süüdi KrK § 101 p 5 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises ja karistuseks mõisteti 15 aastat vabadusekaotust. Sama otsusega mõisteti Juri Aleksejev süüdi KrK § 139 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises ja karistuseks mõisteti 5 kuud vabadusekaotust. Karistused liideti ning lugedes kergem karistus kaetuks raskeima karistusega mõisteti liitkaristuseks 15 aastat vabadusekaotust.

1-15-387 Tegude toimepanemise ajal kehtinud kriminaalkoodeksi § 101 p 5 nägi ette vastutuse tahtliku tapmise eest, kui see pandi toime kahe või enama isiku suhtes. Karistusena oli kehtestatud kaheksa- kuni viieteistaastane või eluaegne vangistus. Aleksejev mõisteti süüdi kahe inimese tahtlikus tapmises. Kriminaalkoodeksi § 139 lg 1 kohaselt oli rahatrahvi, aresti või kuni kolmeaastase vangistusega karistatav võõra vara salajane vargus. Aleksejev mõisteti süüdi varguses, mis oli pandud toime pärast tapmist kannatanute elukohast ning varguse objektiks oli vara väärtuses 1420 krooni (so 90,75 eurot). 01.09.2002 jõustunud karistusseadustiku kohaselt oli kahe või enama inimese tapmine karistatav KarS § 114 p 3 järgi kaheksa- kuni kahekümneaastase või eluaegse vangistusega. 01.01.2015 jõustusid karistusseadustiku muudatused, millega muudeti ka KarS § 114. Paragrahvi lisati juurde täiendav lõige, mis näeb ette juriidilise isiku vastutuse ning seetõttu muutus senine § 114 p 3 normitehniliselt § 114 lg 1 p-ks 3. Nimetatud sätte sisu ei muutnud. Samuti ei muutunud kahe või enama isiku tapmise eest ettenähtud karistus. Seega ei anna KarS § 114 muudatused alust muuta Aleksejevile KrK § 101 p 5 järgi mõistetud karisust. Võõra vallasasja vargus on alates 01.09.2002 karistatav karistusseadustiku § 199 lg 1 järgi. 01.01.2015 jõustunud muudatuste raames KarS § 199 lg-t 1 ei muudetud. Küll aga muutus KarS § 44 lg-s 2 sätestatud miinimumpäevamäära suurus, mis on KarS § 218 kohaselt aluseks otsustamisel, kas vargus tuleb kvalifitseerida väär- või kuriteona. Kuni 31.12.2014 kehtinud KarS redaktsioonis oli kuriteoga tegemist juhul, kui varguse objektiks oli vara, mille väärtus ületas 64 eurot. Alates 01.01.2015 kehtiva regulatsiooni kohaselt on vargus, mille objektiks oleva vara väärtus ei ületa 200 eurot, käsitletav väärteona. Kohtuotsusega nr 1-618/02 mõisteti Aleksejev süüdi varguses, mille teoobjekti väärtus oli kokku 90,75 eurot. Kuivõrd nimetatud summa jääb alla 200 euro piirmäära, ei ole vastav tegu käesoleval ajal enam kriminaalkorras vargusena karistatav ning Aleksejev tuleb varguse eest mõistetud karistuse kandmisest vabastada. Taolises olukorras tuleb KarS § 5 lg-st 2 ja KrMS § 432 lg-st 35 juhindudes mõista Aleksejevile KarS § 64 lg 1 järgi uus liitkaristus arvates välja KrK § 139 lg 1 järgi mõistetud karistus. See ei mõjuta aga kohtuotsusega nr 1-618/02 mõistetud karistuste lõppsuurust, kuna otsuses on KrK § 139 lg 1 järgi mõistetud karistus loetud kaetuks raskema karistusega, mille muutmiseks aga ülaltoodud põhjendustel alust ei ole.