Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised määruskaebemenetluse pooled Asja läbivaatamise kuupäev ja viis
3-1-1-33-15 4. mai 2015 Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Jüri Ilvest ja Lea Kivi Kriminaalasi E-D. G. süüdistuses KarS § 344 lg 1, § 345 lg 1 ja § 209 lg 2 p 2 - § 25 lg 1 järgi Tallinna Ringkonnakohtu 19. detsembri 2014. a määrus kriminaalasjas nr 1-14-8386 Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Martin Tuulik, määruskaebus Kaitsjad vandeadvokaadid Helmeri Indela ja Viljar Kähari 1. aprill 2015, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Harju Maakohtu 14. novembri 2014. a ja Tallinna Ringkonnakohtu 19. detsembri 2014. a määrus E-D. G. kriminaalasjas ning saata kriminaalasi kohtu alla andmise küsimuse lahendamiseks Harju Maakohtule teises kohtukoosseisus.
2.Prokuröri määruskaebus rahuldada.
3.Mõista Eesti Vabariigilt E-D. G. kasuks välja 763 (seitsesada kuuskümmend kolm) eurot ja 20 senti määruskaebemenetluses valitud kaitsjale makstud tasu katteks.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.
Põhja Ringkonnaprokuratuur saatis 29. novembril 2013 kohtusse süüdistusakti üldmenetluses E-D. G. süüdistuses KarS § 344 lg 1, § 345 lg 1 ning § 209 lg 2 p 2 - § 25 lg 1 järgi. Samades tegudes esitati süüdistus juriidilisele isikule OÜ B (juhatuse liige kuni 2014. a veebruarini E-D. G.)
2.Harju Maakohus keeldus 31. märtsi 2014. a määrusega süüdistusaktis märgitud isikuid kohtu alla andmast ja tagastas süüdistusakti prokuratuurile. Määruse kohaselt ei nähtu esitatud süüdistusest, et süüdistatavate tegudele kohaldub Eesti karistusõigus, mistõttu ei ole Eesti kohtutel pädevust kriminaalasja lahendada. Sel põhjusel ei ole võimalik edasi kontrollida ka seda, millisele Eesti kohtule kriminaalasi allub. Kriminaalasi tuleb tagastada prokuratuurile, et selgitada välja, kas kriminaalasjale kohaldub Eesti karistusseadus.
3.Prokurör esitas kaitsjatele KrMS § 225 korras täiendavalt kogutud tõendid teo toimepanemise koha kohta ja saatis süüdistusakti 30. septembril 2014 üldmenetluses uuesti Harju Maakohtusse.
Süüdistuse kohaselt pani E-D. G. kuritegusid toime Tallinnas Suur-Patarei 3-2 asuvates kontoriruumides, mida kasutas OÜ B. OÜ B osas eraldas prokurör kriminaalasja materjalid 29. septembril 2014 KarS § 216 lg 2 p 2 ja lg 4 alusel eraldi menetlusse. Harju Maakohus määras pärast süüdistusakti saamist eelistungi ajaks 31. oktoobri 2014.
4.E-D. G. kaitsjad Helmeri Indela ja Viljar Kähari esitasid 27. oktoobril 2014 kohtule kaitseakti, millele olid lisatud prokuratuuri poolt täiendavalt kogutud tõendid, sh tunnistaja ülekuulamise protokoll ja erinevad dokumentaalsed tõendid. Kaitsjad taotlesid kaitseaktis, et kohus tuvastaks juba eelistungil, et E-D. G-le etteheidetavate kuritegude toimepanemise koht ei ole Tallinnas Suur-Patarei 3-2 OÜ B poolt kasutatavad kontoriruumid. Sisuliselt taotlesid kaitsjad, et kohus võtaks enne kohtuliku uurimise algust seisukoha, kus on süüdistusaktis märgitud tegu toime pandud. Prokurör oli seisukohal, et eelistungil saab kohus üksnes süüdistusakti põhjal kontrollida, kas teo toimepanemise koht on Eesti Vabariigis Harju Maakohtu tööpiirkonnas. Sellele küsimusele on süüdistusakti põhjal võimalik jaatavalt vastata.
5.Harju Maakohtu 14. novembri 2014. a määrusega tagastati kriminaalasi prokuratuurile. Maakohus asus seisukohale, et kohtul peab olema reaalne võimalus kontrollida kohtualluvust ning seda saab teha eelkõige tõendite põhjal. Maakohus jõudis kaitseaktile lisatud tõendeid uurides seisukohale, et kuriteo toimepanemise koht ei ole OÜ B poolt kasutatavad kontoriruumid, mis asuvad Tallinnas Suur-Patarei 3-2, ning seega ei ole üheselt tuvastatud ka Eesti karistusseadustiku kohaldamise võimalus. Maakohus analüüsis ja hindas sisuliselt kaitsjate esitatud tõendeid, muu hulgas tunnistaja ülekuulamise protokolli ja erinevaid dokumentaalseid tõendeid.
6.Harju Maakohtu 14. novembri 2014. a määruse peale esitas Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör M. Tuulik Tallinna Ringkonnakohtule määruskaebuse, milles taotles maakohtu määruse tühistamist ja süüdistusakti tagastamist samale kohtule teises kohtukoosseisus.
7.Tallinna Ringkonnakohtu 19. detsembri 2014 määrusega jäeti Harju Maakohtu 14. novembri 2014. a määrus muutmata ja prokuröri määruskaebus rahuldamata. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohtul juba enne isiku kohtu alla andmist õigus tutvuda kriminaaltoimiku materjalidega ja kontrollida sisuliselt kohtualluvust juhul, kui kaitsjad on juba eelistungil vaidlustanud Eesti karistusseadustiku kohaldamist. Ringkonnakohus nõustus samuti kaitsjate seisukohaga, et kui kohtualluvuse kontrollimise raames osutub vajalikuks kontrollida kriminaalasja toimikus olevaid tõendeid, siis on kohtul mitte üksnes õigus, vaid ka kohustus seda teha. Ringkonnakohus jagas maakohtu kahtlust, et E-D. G-le süüksarvatud tegu ei pruugi Eesti karistusvõimule üldse alluda. Arvesse võttes Riigikohtu lahendis kriminaalasjas nr 3-1-1-35-07 väljendatud seisukohta, peab prokuratuur selles asjas tegema spetsiifilisi jõupingutusi juba süüdistusakti tasandil, et vastupidist näidata.
MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
Ringkonnakohtu
määruse
peale
esitas
määruskaebuse
Põhja
Ringkonnaprokuratuuri
ringkonnaprokurör M. Tuulik, kes taotleb maa- ja ringkonnakohtu määruste tühistamist ja asja
saatmist Harju Maakohtule uueks arutamiseks. 8.1 Prokurör ei nõustu ringkonnakohtu seisukohaga ja leiab jätkuvalt, et kohus saab kontrollida kohtualluvust (KrMS § 28 lg 1 ja § 257 lg 1) üksnes süüdistusakti põhjal. 8.2 Prokuratuur süüdistab E-D. G-d tegudes, mis süüdistuse järgi pandi toime Eesti Vabariigis, ning on seisukohal, et KarS § 6 lg 1 (teo toimepanemise koht on Eesti) järgi kohaldub ka Eesti karistusseadus. KarS § 11 lg 1 järgi on tegu täide viidud kohas, kus isik tegutses. Süüdistusakti ja süüdistuse tekstist tuleneb üheselt see, et tegu pandi toime Eestis Harju maakonnas, samuti oleks kuriteo tagajärg kelmuse puhul saabunud Eestis Harju maakonnas, kuna OÜ B, mille nimel E-D. G. tegutses, oli Eestis registreeritud ettevõte ja just tema oleks saanud sellest teost varalist kasu. 8.3 Prokurör leiab, et isegi kui süüdistuse kirjeldusest ja etteheidetud tegude olemusest ilmnevad mitmed teo rahvusvahelist iseloomu kinnitavad faktid (süüdistatav ja kannatanu ei ole Eesti kodanikud; teokirjelduses nimetatud kaubad liikusid meretranspordiga välismaal), ei välista see asjaolu, et teo toimepanemist organiseeriti ja juhiti Eestist. Süüdistatav elab ja töötab Eestis juba aastaid, tal on siin nii elukoht kui ka perekond. Juriidilisest isikust kahtlustatav OÜ B, kes on Eestis registreeritud ja tegutsev ettevõte ja kes oleks kelmuse õnnestumisel saanud materiaalset kasu, oli samuti süüdistuses märgitud ajavahemikul E-D. G. tegeliku juhtimise ja kontrolli all. Seega on teo toimepanemise koht tuletatav ka juriidilise isiku tegutsemiskoha kaudu, kuivõrd ilma juriidilise isiku osaluseta ei oleks kelmuse katse olnud üldse võimalik. Riigikohus on hiljutises lahendis kriminaalasjas nr 3-1-1-52-14 käsitlenud juriidilise isiku ja sellega seotud füüsilise isiku samastamist. Samuti ei ole määravat tähtsust sellel, et juriidilisest isikust kannatanu on Austria ettevõte või et kuriteo kirjelduses nimetatud kaubad liikusid reaalselt samuti väljaspool Eestit. 8.4 Mis puudutab kaitsjate väidet selle kohta, et süüdistatav reisis palju ringi ja süüteo toimepanemise hetkel ei viibinud Eestis, siis ka see on ainult kohtumenetluse poole väide, ning prokurör ei ole oma tõendeid saanud kohtule veel esitada. Juhul kui kaitsjad väidavad, et kuriteo toimepanemise koht ja sellest tulenevalt territoriaalne kohtualluvus ei ole Eestis, siis on see aktiivne kaitseväide, mida tuleb analüüsida ja hinnata kohtuliku uurimise käigus. Sisuliselt võiks sama loogika alusel juba eelistungil hakata vaidlustama ka muid KrMS § 62 tõendamiseseme asjaolusid, sh kuriteo toimepanemise aega, viisi, kuriteokoosseisu ja muid kuriteo tehiolusid, ning sellega muutuks mõttetuks ka edasine kohtulik menetlus. Eelistungist kujuneks seega üldmenetluse ning olemasolevate lihtmenetluste juurde omaette kohtumenetluse liik, kus oleks võimalik lahendada isiku süüküsimust. 8.5 Kokkuvõttes on prokurör seisukohal, et eelistungi raames ei saa süüküsimust arutada, s.o hinnata sisuliselt ja analüüsida KrMS § 62 p 1 tõendamiseseme asjaolusid (teo toimepanemise koht). Kuigi KrMS § 258 lg 3 sätestab võimaluse, et kohus tutvub eelistungil vajadusel kriminaaltoimiku materjalidega, siis leiab prokurör, et see saab olla võimalik ainult eelistungi korraldamise alustest tingituna, s.o KrMS § 258 lg 1 p-de 1-5 alusel. Eelistungil osaliselt tõendite vastuvõtmine ning hindamine läheb vastuollu üldmenetluse võistlevuse printsiibiga. Riigikohus on lahendi nr 3-1-1-7-12 p-s 14 öelnud, et üldmenetluses kehtiva nn kahe toimiku süsteemi kohaselt ei ole kohtu käsutuses kriminaaltoimiku materjale, vaid kohus tutvub tõendite sisuga alles pärast nende esitamist ja
vastuvõtmist kohtulikul uurimisel. Praegusel juhul viitab maakohus oma määruses tunnistaja ütlustele. Seda tunnistajat ei ole ristküsitletud, mistõtu ei saa tema ütluste alusel teha ka mingeid järeldusi. 8.6 Juhul kui Riigikohus siiski nõustub maa- ja ringkonnakohtu seisukohtadega, siis leiab prokurör alternatiivselt, et maakohus rikkus eelistungil võistleva kohtumenetluse ning poolte võrdse kohtlemise printsiipi, kuna võttis vastu kaitsjate poolt juba enne eelistungit saadetud tõendid, kuid ei nõudnud prokuratuurilt tõendite esitamist. Vastavasisulise märkuse maakohtu tegevusele tegi oma määruses ka Tallinna Ringkonnakohus. Tegemist oli seega kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega.
9.Kaitsjad on esitanud prokuröri määruskaebusele vastuse, milles nõustuvad maa- ja ringkonnakohtu määrustega. Kaitsjad leiavad, et kohtul on kohtualluvuse küsimuse lahendamisel õigus tutvuda kriminaaltoimiku materjaliga ja hinnata asjakohaseid tõendeid. Samuti on asjakohatud viited võistlevuse põhimõtte rikkumisele, sest prokurör ei soovinudki eelistungil täiendavate tõendite esitamist. Ka määruskaebustes ei ole tegelikult põhistatud Eesti karistusseaduse kohaldumist.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
10.Kooskõlas Riigikohtu otsusega kriminaalasjas nr 3-1-1-7-12 märgib kolleegium, et maakohtu
määrus oli vaidlustatav vaatamata sellele, et KrMS § 385 p 15 kohaselt ei saa vaidlustada prokuratuurile kriminaaltoimiku tagastamise määrust. Viidatud otsuse kohaselt on seaduses silmas peetud vaid kriminaaltoimiku tagastamist prokuratuurile lihtmenetluses. Juhul kui kriminaalasi (süüdistusakt) tagastatakse prokuratuurile süüdistusakti KrMS §-le 154 mittevastavuse tõttu, on maakohtu määrus vaidlustatav, sest selline kohtu otsustus takistab lõplikult kriminaalasja täiemahulist kohtulikku arutamist. Ka praeguses kriminaalasjas on tegemist olukorraga, kus maakohtu määrus välistab kriminaalasja kohtuliku arutamise.
11.Puutuvalt küsimusse, kas kohus oli süüdistatava kohtu alla andmisel pädev hindama tõendipõhiselt Eesti karistusseaduse kohaldumist ja sellest tulenevalt kohtualluvust, leiab kolleegium järgmist. KrMS § 257 lg 1 kohaselt kontrollib kohus tõepoolest kohtualluvust, kuid KrMS § 28 näeb ette, et alluvuse vaidlustamise korral saadetakse kriminaalasi alluvusjärgsele kohtule ja kohtutevahelise vaidluse korral lahendab selle küsimuse Riigikohtu esimees. KrMS § 262 lg 1 p 2 kohaselt teeb kohus eelistungil määruse prokuratuurile süüdistusakti tagastamiseks juhul, kui süüdistusakt ei vasta KrMS § 154 nõuetele. Oluline on seega otsustada, kas praegusel juhul oli tegemist seaduses kirjeldatud olukorraga, mil kohus võib süüdistusakti prokuratuurile tagasi saata, s.t KrMS § 262 lg 1 p-s 2 kirjeldatuga.
12.Maakohus otsustas, et süüdistusakt tuleb tagastada seetõttu, et kriminaalasjas kogutud ja süüdistusaktile lisatud tõenditest, mida kaitsjad esitasid kohtule kaitseakti lisana, ei nähtu, et kuriteo toimepanemise koht on OÜ B poolt kasutatavad kontoriruumid, mis asuvad Tallinnas Suur-Patarei 32. Seega ei ole üheselt tuvastatud Eesti karistusseadustiku kohaldamise võimalus ja vastavalt ka kohtualluvus.
13.Kolleegiumi hinnangul on kohtuliku eelmenetluse, sh eelistungi ülesanne selgitada välja kriminaalasja kohtuliku arutamise võimalikkus ning tagada sujuv ja tõrgeteta kohtulik arutamine mõistliku aja jooksul. Sellele viitavad KrMS §-s 258 loetletud eelistungi korraldamise alused. Eelistungil hinnatakse tõkendi vajalikkust, planeeritakse üldkorras kohtusse saadetud kriminaalasja kohtulikku arutamist, kontrollitakse süüdistusakti ja kaitseakti nõuetekohasust või kaalutakse kriminaalasja lõpetamise vajalikkust. Samuti võib kohus lahendada eelistungil ka muid küsimusi. Samas ei otsustata eelistungil asjaolude üle, mis määravad kriminaalasja tulemi ehk lõpliku lahendi, välja arvatud kriminaalmenetluse lõpetamine KrMS § 199 lg 1 p-de 2-6 alusel. Seda põhjusel, et nende lahendamine eeldab tõendite uurimist ja hindamist ning materiaalõiguse tõlgendamist ja kohaldamist, seega asja sisulist arutamist. Kriminaalmenetluse seadustik näeb ette, et asja arutav kohtunik tutvub tõenditega üldjuhul kohtuliku uurimise käigus (nn kahe toimiku põhimõte), et tagada menetluse võistlevust. Tõendite uurimise ja hindamise ning materiaalõiguse kohaldamise toomine eelmenetluse staadiumisse ei ole otstarbekas ega põhjendatud. Muu hulgas on võimatu piiritleda küsimuste ringi, mida sel juhul kohus saaks otsustada või peaks otsustama juba eelmenetluses.
14.Seega peab kohus eelmenetluses kontrollima, kas prokurör on süüdistusaktis kajastanud kõiki kriminaalasja lahendamiseks vajalikke asjaolusid, sh teo toimepanemise koht ja aeg, ning lisanud süüdistusaktile neid väiteid kinnitavad tõendid. Selle põhjal võib kohus veenduda, kas süüdistuse kohaselt kohaldub teole Eesti karistusseadus ja kas kriminaalasi allub asja arutavale kohtule. Tegemist on esialgse formaalse kontrolliga, mis ei välista hiljem Eesti karistusseaduse kohaldamise eitamist. Kui süüdistusaktis on vastavad asjaolud nõuetekohaselt esitatud, puudub alus kriminaalasja tagastamiseks. Selline seisukoht ei ole vastuolus ka Riigikohtu otsusega kriminaalasjas nr 3-1-1-3507, milles selgitati, et karistusseaduse kohaldumist tuleks kriminaalasja sisulisel lahendamisel tuvastada enne deliktistruktuuri kontrollimist. Seetõttu leiab kolleegium, et maakohus rikkus süüdistusakti tagastamisel prokuratuurile oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 tähenduses. Võttes arvesse, et maakohus tutvus eelmenetluses kriminaalasjas kogutud tõenditega, tuleb kriminaalasi saata teisele kohtukoosseisule.
15.Eeltoodust tulenevalt ja juhindudes KrMS § 390 lg-st 1, § 361 lg 1 p-st 6 ja § 362 p-st 2, tühistab Riigikohus Harju Maakohtu 14. novembri 2014. a ja Tallinna Ringkonnakohtu 19. detsembri 2014.a määrused ning saadab kriminaalasja uueks arutamiseks samale maakohtule teises kohtukoosseisus.
16.Kaitsjad on esitanud taotluse määruskaebemenetluses valitud kaitsjale makstud tasu hüvitamiseks kokku 763 eurot 20 senti (sh käibemaks) määruskaebusele vastuse koostamise eest. Taotluse kohaselt kulutasid kaitsjad vastuse koostamisele 5,3 tundi ja tunnitasu oli 120 eurot. KrMS § 187 lg 1 järgi kannab määruse tühistamise korral kulud riik. Kolleegium leiab, et taotlus on põhjendatud ja tuleb rahuldada. /allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.