Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Asja läbivaatamise kuupäev ja viis
3-1-1-29-15 4. mai 2015 Eesistuja Jüri Ilvest, liikmed Eerik Kergandberg ja Saale Laos Kriminaalasi Olev Tomsoni süüdistuses KarS § 121 järgi Tartu Ringkonnakohtu 28. novembri 2014. a otsus kriminaalasjas nr 1-13-10084 Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Milvi Väin ja Olev Tomsoni kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Kalju Kutsar, kassatsioonid 1. aprill 2015, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 28. novembri 2014. a otsus Olev Tomsoni õigeksmõistmises KarS § 121 järgi ja saata kriminaalasi uueks arutamiseks Tartu Ringkonnakohtule teises kohtukoosseisus.
2.Prokuröri kassatsioon rahuldada osaliselt.
3.Kaitsja kassatsioon jätta rahuldamata.
4.Määrata Advokaadibüroo Valge & Uiga Valga osakonnale makstava riigi õigusabi tasu suuruseks Olev Tomsonile kassatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest 144 (ükssada nelikümmend neli) eurot, sealhulgas käibemaks 24 (kakskümmend neli) eurot. Jätta see menetluskulu Eesti Vabariigi kanda.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Olev Tomson tunnistati Tartu Maakohtu 25. septembri 2014. a otsusega süüdi ja teda karistati karistusseadustiku (KarS) § 121 järgi kolmekuulise vangistusega selle eest, et ta tekitas 5. juulil 2011 kella 12.30 paiku P. ja M. K.-le kehalise väärkohtlemisega valu. KarS § 65 lg 1 ja § 64 lg 1 alusel loeti mõistetud karistus kaetuks Riigikohtu 10. juuni 2013. a otsuse järgi mõistetud karistuse ärakandmata osaga, mõistes liitkaristuseks üks aasta ja kuus kuud vangistust. Tuginedes KarS § 73 lg-tele 1 ja 3, jäeti see karistus kolmeaastase katseajaga tingimisi täitmisele pööramata. Maakohtu tuvastatud asjaolude kohaselt olid endised abikaasad O. Tomson ja P. K. 5. juuliks 2011 lahutatud, kuid elasid mõlemad jätkuvalt X linnas aadressil Xxxxx X asuvas eramus. O. Tomson püstitas P. K. teadmata eramusse vaheseina, mille tõttu P. K. ei pääsenud esiukse kaudu majja sisenedes enam oma tuppa. Kui P. K. proovis siseneda tagauksest, selgus, et võti ei keeranud.
Koputamise peale avas O. Tomson ukse, teatas, et tegemist on tema eravaldusega, ja osutas ka vastavale sildile. Sildi näitamise ajal pääses P. K. majja, kuid vastuseks P. K. soovile oma tuppa minna väitis O. Tomson, et see on tema tuba. Kui P. K. jäi oma soovile kindlaks, takistas O. Tomson P. K.-d, võttes tal tugevasti kätest kinni ning raputades ja väänates käsi. Samuti keelas O. Tomson P. K.-l edasimineku. Kui P. K. ütles, et tal on valus, tõukas O. Tomson P. K. uksest välja trepile, kus P. K. püüdis kinni tema poeg P. V. Pärast seda, kui O. Tomson oli P. K. välja tõuganud, sisenes majja P. K. ema M. K., kuid O. Tomson haaras ka temal tugevalt kätest kinni ja tõukas ta välja. Oma tegevusega tekitas O. Tomson P. ja M. K.-le füüsilist valu.
2.Tartu Maakohtu 25. septembri 2014. a otsuse peale esitasid apellatsioonid O. Tomson ja tema kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Kalju Kutsar, kes taotlesid maakohtu otsuse tühistamist ja süüdistatava õigeksmõistmist. Kokkuvõtlikult märgiti apellatsioonides järgmist.
2.1.O. Tomson ei tekitanud kannatanutele füüsilist valu. Süüdistatava, kannatanu M. K. ning tunnistajate P. ja K. V.-i ning R. S.-i ütluste kohaselt sai konflikt süüdistatava ja kannatanute vahel alguse sellest, et pärast abielulahutuse jõustumist püstitas O. Tomson ühises eramus endale eluruumi eraldamiseks vaheseina ning keelas oma endisel abikaasal P. K.-l ja viimase emal M. K.-l siseneda maja eraldatud osasse. Kannatanud trügisid aga jõuga uksest sisse ja nõudsid vaheseina eemaldamist. O. Tomson üksnes takistas kannatanute edasiliikumist.
2.2.Nähtuvalt tunnistaja R. S.-i ütlustest polnud P. K.-l pärast trügimist ka mingeid vigastusi. Tunnistajate P. ja K. V.-i vastupidised ütlused on ebausaldusväärsed ja tunnistaja E. V-K. ütlused pole kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 66 lg-s 2 sätestatu tõttu lubatavad. E. V-K. soovitas P. K.-l esitada O. Tomsoni peale kuriteokaebuse ja toimetas seejärel kriminaalmenetlust. M. K.-l polnud vahetult pärast trügimist samuti vigastusi.
2.3.Maakohus ei järginud O. Tomsoni süüküsimuse lahendamisel Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 24. mai 2013. a otsuses nr 3-1-1-50-13 antud juhiseid. Viidatud lahendis selgitas Riigikohus, et KarS § 121 kohaldamise üle otsustamisel tuleb lisaks valu tekitamise tuvastamisele küsida täiendavalt ka selle järele, kas kannatanule valu tekkimine on süüdistatavale objektiivselt omistatav, s.o kas objektiivse kõrvalseisja seisukohast on valu hinnatav süüdistatava teo tüüpilise tagajärjena. Praeguses asjas tuleb sellele küsimusele vastata eitavalt, sest kannatanutel tekkinud vigastusi ei ole usaldusväärselt fikseeritud. Riigikohtu ülalviidatud otsuse p 12.2 kohaselt saab valu tuvastamise aluseks olla vaid reaalne kudede kahjustus.
2.4.Maakohus pole analüüsinud subjektiivse koosseisu olemasolu. Kohtuistungil uuritud tõendite kohaselt hoidis süüdistatav kannatanutel kätest kinni lühiajaliselt eesmärgiga takistada nende sisenemist. Järelikult ei olnud süüdistataval soovi kannatanutele valu tekitada. Kannatanud trügisid sisse süüdistatava tahte vastaselt, püüdsid süüdistatava haardest lahti rabeleda ja võisid sellega endale ise haiget teha. Samuti võisid kannatanud saada haiget sissetrügimise käigus uksepiitade vastu põrkudes.
3.Tartu Ringkonnakohtu 28. novembri 2014. a otsusega tühistati Tartu Maakohtu 25. septembri 2014. a otsus ja mõisteti O. Tomson KarS § 121 järgi õigeks. Kokkuvõtlikult olid ringkonnakohtu
seisukohad järgmised.
3.1.Maakohus asus õigustatult seisukohale, et O. Tomson täitis KarS § 121 objektiivse koosseisu. Süüdistataval oli kannatanutega füüsiline konflikt ja kohtul puudub alus kahelda kannatanute ütlustes, mille kohaselt tundsid nad süüdistatava tegevuse tõttu füüsilist valu.
3.2.Samas pole maakohus nõuetekohaselt tegelenud subjektiivse koosseisuga ega ole tuvastanud, kas O. Tomson täitis KarS § 121 objektiivse koosseisu tahtlikult või mitte. Karistusõigusdogmaatikas ja kohtupraktikas on selgitatud, et kaudse tahtluse ja kergemeelsuse puhul langeb nende subjektiivse külje kahe vormi intellektuaalne element - tagajärje ettenägemine - kokku ning kaudset tahtlust ja kergemeelsust saab eristada üksnes voluntatiivse (tahtelise) elemendi abil. Kaudse tahtluse puhul isik küll ei pürgi otseselt tagajärje saavutamisele, kuid möönab selle saabumise võimalikkust. Kergemeelsuse puhul aga loodab isik sellele, et tagajärg jääb saabumata (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 24. mai 2013. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-50-13, p 13.4). Järelikult tuleb ka praegusel juhul välja selgitada, kas O. Tomson kiitis kannatanutele valu tekitamise heaks või lootis, et seda tagajärge ei saabu.
3.3.Maakohtu istungil kinnitasid nii süüdistatav, kannatanud kui ka tunnistaja K. V., et O. Tomson ei tõuganud P. ja M. K.-d eesmärgiga valu tekitada, vaid sooviga takistada nende sisenemist ruumidesse. Seejuures ei soovinud O. Tomson kannatanute sisenemise takistamiseks mitte kohe jõudu kasutada, vaid osutas esmalt sildile, mis kinnitas, et ta ei soovi kannatanute sisenemist, keelas suusõnaliselt sisenemise ja seisis uksel ees. P. ja M. K. ei leppinud aga olukorraga ja trügisid tuppa saamiseks O. Tomsonist mööda. Seega tekkis ärev olukord, kus süüdistatav oli keelanud kannatanutel siseneda, kuid kannatanud otsustasid siiski süüdistatavast mööda trügida. Seejuures ei ole välistatud, et kannatanud võisid ka trügimise käigus haiget saada. Trügimisele järgnenud süüdistatava äkilist käitumist saab tõlgendada tahtena suuliselt avaldatud keeldu jõulisemalt väljendada. Samuti oli kannatanute füüsiline mõjutamine väga lühiajaline ja nad tõugati vaid üle ukseläve paari sammu võrra tagasi. Teisisõnu haaras O. Tomson kannatanutest kinni korraks, soovides nad kiiresti uksest välja lükata, ja lootis niivõrd väikese intensiivsusega füüsilise kontakti puhul õigustatult, et kannatanutel ei teki olulist valuaistingut. Samuti lasi süüdistatav kannatanutest lahti kohe, kui nad avaldasid valu tundmist. Tõukamise väikesele intensiivsusele osutab seegi, et kannatanutel ei tekkinud olulisi tervisekahjustusi. Punased laigud võivad kätele tekkida ka inimeste vahelisest minimaalsest füüsilisest kontaktist.
3.4.KarS §-s 121 ettenähtud süüteokoosseisu tuvastamiseks peab süüdistataval olema tahtlus kõigi koosseisuliste asjaolude suhtes. Kriminaalasjas nr 3-1-1-50-13 märkis Riigikohus, et KarS § 121 koosseisu täitmiseks on vajalik löögi teatud intensiivsus. Ringkonnakohtu hinnangul kehtib see seisukoht ka tõukamise ja kätest haaramise puhul. Selleks, et pidada füüsilist mõjutamist KarS § 121 alusel kuriteoks, tuleb tuvastada seega teo teatud intensiivsus. Praegusel juhul pidi O. Tomson küll möönma, et tõukamine võib põhjustada P. ja M. K.-le teatavat ebamugavust, kuid ei pidanud võimalikuks, et kannatanud tunnevad tema tegevuse tagajärjel ka valu. Kuna kuriteona on karistatav vaid tahtlik valu tekitamine, tuleb O. Tomson õigeks mõista.
KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
4.Tartu Ringkonnakohtu 28. novembri 2014. a otsuse peale esitasid kassatsioonid Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Milvi Väin ja O. Tomsoni kaitsja K. Kutsar.
5.Prokurör taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja maakohtu otsuse jõustamist, märkides kokkuvõtlikult järgmist.
5.1.Ringkonnakohus jättis subjektiivse koosseisu analüüsimisel tähelepanuta P. K. ütlused, mille kohaselt võttis süüdistatav tal kätest kinni, raputas ja väänas käsi. Kui kannatanu ütles, et tal on valus, ei lasknud süüdistatav kannatanut lahti, vaid tõukas ta trepist alla nii, et kannatanu kaotas tasakaalu. Kannatanu kukkumise hoidis ära vaid trepi kolmandal astmel seisnud P. V., kes püüdis P. K. kinni. Neid kannatanu ütlusi kinnitavad ka tunnistajad P. ja K. V. Eelnevast nähtuvalt oli süüdistatava tegu suurema intensiivsusega kui ringkonnakohtu otsuses kirjeldatu. See asjaolu annab aluse jaatada valu tekitamise osas kaudset tahtlust.
5.2.Ringkonnakohus ei ole selgitanud, millise vea maakohus subjektiivse koosseisu tuvastamisel tegi. Maakohtu tuvastatud asjaolude kohaselt on süüdistatav suuremat kasvu tugev täiskasvanud mees ja kannatanud on temast nõrgemad naised: P. K. kõhna kehaehitusega ja M. K. eakas. Arvestades, et süüdistatav hoidis kannatanutel kätest kinni, surus nad uksest välja ega lõpetanud oma tegevust ka siis, kui kannatanud avaldasid valu tundmist, pidas süüdistatav võimalikuks, et ta tekitab kannatanutele valu. Samuti möönis süüdistatav valu tekitamist.
5.3.Ringkonnakohtu otsusest ei selgu seegi, miks pole süüdistatava suhtumine valu tekitamisse käsitatav kaudse tahtlusena. O. Tomson kinnitas ringkonnakohtu istungil, et ta oli endast väljas ja pole võimalik eitada, et P. K. tundis valu. Kuna süüdistatav ise sai haiget, võisid valu tunda ka kannatanud. O. Tomson soovis P. ja M. K. uksest välja lükata ning ilma äkilise ja jõulise käitumiseta poleks see tal õnnestunud.
6.Kaitsja palub muuta ringkonnakohtu otsuse põhjendusi, mille kohaselt täitis O. Tomson KarS § 121 objektiivse koosseisu, ja tuvastada, et O. Tomsoni käitumises puudusid KarS § 121 objektiivsed ning subjektiivsed tunnused. Samuti taotleb kaitsja KrMS § 43 lg 2 p 2, § 45 lg-te 2 ja 3 ning § 180 lg 1 põhiseadusvastaseks tunnistamist osas, milles need sätted ei võimalda süüdistataval end ise kaitsta ja välistavad tasuta õigusabi saamise. Kokkuvõtlikult märgib kaitsja järgmist.
6.1.Kohtud asusid alusetult seisukohale, et O. Tomson täitis KarS § 121 objektiivse koosseisu. Tunnistaja R. S.-i ütluste kohaselt ei näinud ta kannatanutel vigastusi. Samuti ei nähtu politsei väljakutse kohta koostatud patrullilehelt, et P. või M. K. suhtes pandi toime kuritegu. Kannatanud esitasid kuriteoteate alles vastureaktsioonina süüdistatava esitatud kuriteoteatele.
6.2.Ringkonnakohtu otsus on kannatanutele valu tekitamise osas vastuoluline. Nii märgitakse kõigepealt otsuse p-s 7, et O. Tomson tekitas tõukamisega kannatanutele valu, kuid seejärel leitakse otsuse p-s 8.3, et kannatanud võisid haiget saada ka trügimise käigus.
6.3.KrMS § 43 lg 2 p 2, § 45 lg-d 2 ja 3 ning § 180 lg 1 on vastuolus Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga (edaspidi EIÕK). Kuna rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud
põhimõtted ja normid on põhiseaduse § 3 teise lause kohaselt Eesti õigussüsteemi lahutamatu osa, tuleb nimetatud kriminaalmenetluse seadustiku sätted kohaldamata jätta. EIÕK art 6 lg 3 punkti c kohaselt on igal kuriteos süüdistataval õigus kaitsta end ise või enda valitud kaitsja abil või saada tasuta õigusabi juhul, kui see on õigusemõistmise huvides vajalik ja süüdistataval pole piisavalt vahendeid õigusabi eest tasumiseks. KrMS § 43 lg 2 p 2 ning § 45 lg-d 2 ja 3 tagavad küll kahtlustatava ja süüdistatava õiguse kaitsjale, kuid kuna KrMS § 180 lg 1 kohaselt hüvitab süüdimõistva kohtuotsuse korral menetluskulud süüdistatav, ei ole süüdistatavale tagatud siiski tasuta õigusabi saamine. O. Tomson märkis kriminaalmenetluse vältel korduvalt, et tal pole raha kaitsjale tasumiseks, ning soovis seetõttu kaitsjast loobuda ja end ise kaitsta. Samuti juhtis O. Tomson tähelepanu asjaolule, et tal on õigusalane kõrgharidus ja ülevaade kehtivast kohtupraktikast ning ta suudab end ise kaitsta. Vaatamata eeltoodule jätsid kohtud süüdistatava taotlused rahuldamata.
7.O. Tomsoni kaitsja K. Kutsar esitas prokuröri kassatsioonile ka vastuse, milles leiab, et ringkonnakohus analüüsis põhjalikult subjektiivse koosseisu olemasolu ja jõudis õigustatult järeldusele, et O. Tomsonil puudus tahtlus kannatanutele valu tekitada. O. Tomson püüdis sundida kannatanusid vaid oma valduses olevatest ruumidest lahkuma. Samuti oli süüdistatava tegevus kannatanute tõkestamisel lühiajaline ja väikese intensiivsusega. Olukorras, kus eluruumi valdaja seisab sissetungijate takistamiseks teele ette ja püüab sissetungijaid uksest välja suruda, ei saa eeldada, et sissetungijatele põhjustatakse sellist füüsilist valu, mis täidab KarS § 121 objektiivse koosseisu. O. Tomson lootis õigustatult, et kannatanutel ei teki olulist valuaistingut.
8.Kaitsja kassatsioonile esitas vastuse Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör M. Väin, kelle arvates on kaitsja etteheited alusetud.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
9.Kolleegiumi hinnangul leiab kaitsja põhjendatult, et ringkonnakohtu otsus on kannatanutele valu tekitamise osas vastuoluline. Nii märgitakse ringkonnakohtu otsuse p-s 7 kõigepealt, et O. Tomson tekitas tõukamisega kannatanutele valu, kuid seejärel mööndakse otsuse p-s 8.3, et kannatanud võisid haiget saada ka enda käitumise (s.o trügimise) tagajärjel. Eelnevast nähtuvalt pole ringkonnakohtu otsuse põhjal üheselt arusaadav, kumma versiooni kasuks ringkonnakohus otsustas ja millised asjaolud ta KarS §-s 121 ettenähtud kuriteo objektiivse koosseisu osas tuvastatuks luges.
10.Puutuvalt KarS § 121 subjektiivsesse koosseisu nõustub kolleegium aga prokuröriga selles, et ringkonnakohus ei ole selles osas maakohtust vastupidise otsuse tegemist piisavalt põhjendanud. Riigikohus on varasemas praktikas korduvalt märkinud, et vältimaks vahetu ja suulise kohtuliku arutamise tulemina maakohtu otsuses tõenditele antud hinnangu kergekäelist muutmist, peab ringkonnakohus, tehes süüdistatava süüküsimuse osas sama tõendikogumi põhjal maakohtuga võrreldes vastupidise otsuse, sellist otsustust eriti hoolikalt põhjendama. Lisaks omapoolsele tõendite analüüsile peab ringkonnakohus ära näitama ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis tingisid kohtu järelduste lahknemise tuvastatud faktilistest asjaoludest. (Vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 3. detsembri 2012. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-107-12, p 7). Praegusel juhul
märkis ringkonnakohus maakohtu süüdimõistvat otsust tühistades üksnes üldsõnaliselt, et maakohus pole nõuetekohaselt tuvastanud, kas O. Tomson täitis KarS § 121 objektiivse koosseisu tahtlikult, ning asus seejärel maakohtu istungil uuritud tõendeid analüüsima. Kuna eeltoodu tõttu jääb ringkonnakohtu otsust lugedes selgusetuks, milliseid subjektiivse koosseisu tuvastamisele esitatavaid nõudeid maakohus rikkus, ei vasta ringkonnakohtu otsus ülalkirjeldatud nõuetele. Esimese astme kohtu
poolt
tõendite
hindamisel
tehtud
vigade
ära
näitamata
jätmine
kujutab
endast
kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist KrMS § 339 lg 2 mõttes. Kolleegiumi hinnangul märgib prokurör kassatsioonis õigustatult sedagi, et ringkonnakohus jättis subjektiivse koosseisu analüüsimisel täielikult tähelepanuta P. K. ütlused O. Tomsoni teo intensiivsuse kohta. Ka see minetus on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse rikkumisena, mille tõttu tuleb ringkonnakohtu otsus tühistada ja kriminaalasi ringkonnakohtule uueks arutamiseks saata. Riigikohus ise ei tohi KrMS § 363 lg 5 kohaselt kassatsioonimenetluses ringkonnakohut faktiliste asjaolude tuvastamisel asendada.
11.Seoses materiaalõiguse kohaldamist puudutavate kaitsja väidetega juhib kolleegium esmalt tähelepanu asjaolule, et lisaks tervise kahjustamisele sätestas KarS § 121 nii teo toimepanemise ajal kehtinud redaktsioonis kui ka sätestab alates 1. jaanuarist 2015 karistatava teona ka valu tekitava kehalise väärkohtlemise. Seetõttu ei eelda süüdlase vastutuselevõtmine KarS § 121 järgi vältimatult tervisekahjustuse tuvastamist. Riigikohtu varasemas praktikas on valu tekitamist põhimõtteliselt peetud sobivaks ja põhiseaduspäraseks kriteeriumiks, mille alusel piiritleda KarS § 121 järgi karistatavat tegu väljapoole karistusõiguse reguleerimisala jäävast käitumisest.
11.1.Valu organismi kaitsefunktsioonina on käsitatav kudede tegeliku või potentsiaalse kahjustamise või ülekoormatusega kaasneda võiva ebameeldiva aistingu ja tundeelamusena, mille ülesandeks on motiveerida ohtlikku olukorda lõpetama või vältima. Üldtuntud on asjaolu, et valulävi ehk vähim mõjutaja, mida isik tunneb valuna, on subjektiivne nähtus, mis on eri inimeste puhul erinev ja mis võib muu hulgas sõltuda ka näiteks vanusest, soost, psüühilisest seisundist ja muudest subjektiivset laadi asjaoludest. Valu subjektiivsust silmas pidades tuleb valu tekitava kehalise väärkohtlemise tuvastamiseks kõigepealt kannatanu ülekuulamisel küsida, kas ta tundis valu. Kui vastus sellele küsimusele on eitav, siis tuleb kolleegiumi arvates üldjuhul asuda seisukohale, et valu tekitava kehalise väärkohtlemise objektiivne koosseis on tuvastamata. Ei saa aktsepteeritavaks pidada seda, et tervel inimesel aistingu olemasolu loetakse tuvastatuks tema enda ütlusi arvestamata jättes.
11.2.Kuid kuna KarS §-s 121 ettenähtud kuriteo menetlemisel on tegemist tavalise avaliksüüdistusliku kriminaalasjaga, siis tuleb erandina eelmises alapunktis nimetatud üldreeglist pidada võimalikuks kannatanul valu põhjustamise tuvastamist ka ilma, et kannatanu oleks seda ütlustes kinnitanud. Nii on olukord teistsugune näiteks siis, kui eraldi on tõendatud kannatanu patoloogiliselt kõrge valulävi või valutundetus või kui kannatanu ei saa mingil põhjusel ütlusi anda.
11.3.Järgmisena tuleb lahendada küsimus sellest, kas siis, kui kannatanu kinnitab valu tundmist, piisab lugemaks tuvastatuks valu tekitava kehalise väärkohtlemise objektiivset koosseisu. Kohtupraktikas valitseva arvamuse kohaselt tuleb sellele küsimusele tulenevalt valu subjektiivsusest
vastata eitavalt. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 24. mai 2013. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-150-13, p-d 11 ja 12). Nimelt tuleb kohtupraktika kohaselt käsitletaval juhul täiendavalt hinnata, kas kannatanule valuaistingu tekkimine on süüdistatavale tema teo tagajärjena objektiivselt omistatav. Olukorras, kus objektiivse kõrvalseisja seisukohast ei oleks valu hinnatav süüdistatava teo tüüpilise tagajärjena, tuleb eitada ka valu tekitava kehalise väärkohtlemise objektiivse koosseisu olemasolu. Sellise lisanõude eesmärk on vältida isiku alusetu süüditunnistamine kuriteos olukorras, mil nn sõltumatu kolmanda isiku objektiivne hinnang isikutevahelisele füüsilisele kontaktile eitab karistusõiguslikult relevantse valu tekkimise võimalikkust.
12.Kuigi O. Tomsoni kaitsja kassatsioonis seda enam otsesõnu ei märgita, on menetluse vältel kaitsepositsiooni kujundamisel olulisel määral tuginetud asjaõigusseaduse (edaspidi AÕS) §-le 41 väitega, et O. Tomson teostas P. ja M. K. suhtes omaabi ja et AÕS § 41 lg 1 lubab valdajal oma valdust omavoli vastu jõuga kaitsta. AÕS § 40 lg 2 kohaselt on omavoli seadusvastaselt valdaja nõusolekuta asja valduse rikkumine või valduse äravõtmine ning sel viisil saadud valdus on omavoliline. Eelnevast nähtuvalt ei sõltu valduse kaitsmiseks jõu kasutamise õigus üksnes sellest, kuidas valdaja suhtub tema valduses olevatesse ruumidesse sisenemisse, vaid sisenemine peab olema ka seadusega vastuolus. Praegusel juhul on O. Tomson selgitanud oma tegevust nii vaheseina püstitamisel kui ka P. ja M. K. takistamisel sooviga oma parema äranägemise järgi ühist elukohta jagada. Samuti kuulus maja M. K.-le. Kolleegiumi hinnangul ei nähtu sellises olukorras ühtki asjaolu, mis oleks andnud O. Tomsonile õiguse P. ja M. K. tegevust (s.o majja sisenemist ja selles viibimist) jõuga takistada või aluse sellise õiguse olemasolu endale tõsimeeli ette kujutada.
13.Lähtudes käesoleva otsuse p-dest 9 ja 10 ning juhindudes KrMS § 362 p-st 2, § 339 lg-st 2, § 361 lg 1 p-st 6 ja lg-st 2 ning § 341 lg-st 3, tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tartu Ringkonnakohtu 28. novembri 2014. a otsuse O. Tomsoni õigeksmõistmises KarS § 121 järgi ja saadab kriminaalasja uueks arutamiseks samale ringkonnakohtule teises kohtukoosseisus. Riigikohus rahuldab prokuröri kassatsiooni osaliselt. Kaitsja kassatsioon jääb rahuldamata.
14.O. Tomsoni kaitsja K. Kutsar esitas Riigikohtule taotlused riigi õigusabi tasu suuruse kindlaksmääramiseks Advokaadibüroo Valge & Uiga Valga osakonnale kogusummas 144 eurot (sh käibemaks 24 eurot). Taotluste kohaselt kulutas kaitsja 23. detsembril 2014 kassatsiooni koostamiseks 3 pooltundi ning 13. veebruaril 2015 prokuröri kassatsiooniga tutvumiseks ja kassatsioonivastuse koostamiseks samuti 3 pooltundi. Kokku osutas kaitsja O. Tomsonile õigusabi 6 pooltunni vältel. Kolleegium leiab, et kaitsja taotlused on põhjendatud ja tuleb juhindudes riigi õigusabi seaduse § 23 lg-st 1 ja § 21 lg-st 3 ning Eesti Advokatuuri juhatuse 30. septembri 2014. a otsuse p-dest 2 ja 16 rahuldada. Kuna Riigikohtu kriminaalkolleegium teeb KrMS § 361 lg 1 p-s 6 nimetatud lahendi, tuleb eelmärgitud menetluskulu KrMS § 186 lg 1 alusel jätta riigi kanda.
15.Viimaks leiab kaitsja sedagi, et KrMS § 43 lg 2 p 2, § 45 lg-d 2 ja 3 ning § 180 lg 1 on vastuolus Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga ning Eesti Vabariigi põhiseadusega osas, milles need sätted ei võimalda süüdistataval end ise kaitsta või tasuta õigusabi saada. Seoses selle seisukohaga selgitab kolleegium, et Riigikohus kontrollib põhiseaduslikkuse järelevalve
kohtumenetluses sellise sätte põhiseaduspärasust, mis on konkreetse kohtuasja lahendamisel asjassepuutuv (põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 14 lg 2). Asjassepuutuv on säte, mis on kohtuasja lahendamisel otsustava tähtsusega ning mille põhiseadusvastasuse ja kehtetuse korral peaks kohus otsustama teisiti kui selle põhiseaduspärasuse korral (Riigikohtu seisukoht alates üldkogu 22. detsembri 2000. a otsusest kohtuasjas nr 3-4-1-10-00, p 10 ja 28. oktoobri 2002. a otsusest kohtuasjas nr 3-4-1-5-02, p 15; vt ka põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi
16.septembri 2003. a otsus kohtuasjas nr 3-4-1-9-08, p 15). Kuna praeguses asjas jäävad kassatsioonimenetluse kulud KrMS § 186 lg 1 alusel riigi kanda, ei piirata Riigikohtu otsusega O. Tomsoni varalisi õigusi ega kohustata teda kriminaalmenetluse kulusid hüvitama. Teisisõnu ei mõjuta KrMS § 180 lg 1 ega ka teiste kassatsioonis märgitud kriminaalmenetluse seadustiku sätete põhiseaduspärasus Riigikohtu otsust ning järelikult ei ole need praegusel juhul asjassepuutuvad. Eeltoodud põhjustel jätab kolleegium läbi vaatamata kaitsja taotluse tunnistada KrMS § 43 lg 2 p 2, § 45 lg-d 2 ja 3 ning § 180 lg 1 põhiseadusvastaseks. Arvestades, et ülejäänud kriminaalmenetluse kulude hüvitamine sõltub kriminaalasja uue arutamise tulemustest, peab ringkonnakohus juhul, kui kriminaalmenetluse kulud jäetakse osaliselt või täielikult O. Tomsoni kanda, kaitsja poolt viidatud sätete asjassepuutuvust uuesti hindama ja võtma vajadusel seisukoha ka nende sätete põhiseaduspärasuses. /allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.