Harju Maakohtu 16. veebruari 2015. a otsus lühimenetluses (kiirmenetluse korras) Süüdistatav E.O Lauri Talumäe
Süüdistatav
E.O isikukood XXX; elukoht:
XXXXXXX;
kodakondsus: Eesti Vabariik; XXXXXXX, emakeel: XXXXXXXX; töökoht: XXXXXXX; kehtivad kriminaal- ja väärteokaristused puuduvad
Kaitsja
Vandeadvokaat Mariann Tusti
Asja lahendamise viis
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Harju Maakohtu 16. veebruari 2015. a kohtuotsus E.O’i suhtes jätta muutmata ning süüdistatava apellatsioon rahuldamata. Edasikaebe kord Kohtuotsus tehakse teatavaks 22. aprillil 2015. a kriminaalkolleegiumi kantselei kaudu. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistatav võib esitada kassatsiooni üksnes advokaadist kaitsja vahendusel.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Harju Maakohtu 16.02.2016 otsusega tunnistati E.O süüdi KarS § 424 järgi ja mõisteti talle karistuseks 6 (kuus) kuud vangistust. KrMS § 238 lg 2 kohaselt vähendati E.O-le mõistetud karistust ühe kolmandiku võrra, mõistes ärakandmisele kuuluvaks karistuseks 4 (neli) kuud vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel arvati karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg, s.o 15.02.2015.a kuni 16.02.2015.a, s.o 2 (kaks) päeva. Määrati, et kandmisele jääb 3 (kolm) kuud ja 28 (kakskümmend kaheksa) päeva vangistust. KarS § 73 lg-te 1, 3 sätteid kohaldades jäeti mõistetud karistus täitmisele pööramata, kui E.O ei pane 2- (kahe) aasta ja 6- (kuue) kuulise katseaja kestel toime uut tahtlikku kuritegu. Määrati, et katseaja algust loetakse kohtuotsuse kuulutamise päevast. Vabastati kinnipeetud E.O kohtusaalis. KarS § 50 lg 1 p 1 alusel võeti E.O-lt lisakaristusena ära mootorsõiduki juhtimise õigus 6 (kuueks) kuuks.
2.E.O on kohtu alla antud ja süüdistatakse selles, et tema juhtis tahtlikult 15.02.2015.a kella 04.10 ajal Harjumaal, Saue vallas, Ääsmäe-Hageri tee 3-ndal kilomeetril liikudes Hageri suunas kuni Ääsmäe-Hageri tee 6-nda kilomeetrini mootorsõidukit Audi 100, registreerimismärgiga XXXXXX, olles joobeseisundis (alkoholisisaldus tema väljahingatavas õhus oli 1,02 mg/l). Sellise käitumisega rikkus E.O liiklusseaduse § 69 lg 1/ Juht ei tohi olla joobeseisundis. Joobeseisundi või liiklusseaduse § 69 lõikes 3 nimetatud piirmäära ületamine tuvastatakse korrakaitseseaduses sätestatud korras/ ja § 69 lg 2 p 1 / Alkoholijoobes olevaks loetakse mootorsõidukijuht, trammijuht ja maastikusõidukijuht järgmistel juhtudel: juhi ühes grammis veres on vähemalt 1,50 milligrammi alkoholi või tema väljahingatavas õhus on alkoholi 0,75 milligrammi ühe liitri kohta või rohkem/ ning korrakaitseseaduse § 36 lg 4 p 1 /Joobeseisundi liigid on: alkoholijoove; / nõudeid. Seega pani E.O toime mootorsõiduki juhtimise joobeseisundis, s.o KarS § 424 järgi kvalifitseeritava kuriteo.
ESITATUD APELLATSIOON
3.Süüdistatav E.O esitas apellatsiooni, milles vaidlustab maakohtu otsust temale mõistetud põhikaristuse katseaja ja lisakaristuse kohaldamise osas.
3.1.Süüdistatav ei vaidlusta toimepandud kuritegu ega sellele antud kvalifikatsiooni. Ta on toimepandut algusest peale tunnistanud, seda kahetsenud ning ei ole otsinud õigustusi. Süüdistatav leiab, et ta on oma teo etteheidetavusest täiel määral aru saanud. Küll aga ei saa nõustuda temale mõistetud karistuse kohaldamata jätmisel antud katseaja pikkuse ja lisakaristuse kohaldamisega ning leiab, et otsus tuleb selles osas tühistada, katseaja pikkust vähendada ja lisakaristus jätta kohaldamata. Süüdistatava hinnangul on kohus määranud talle liiga pika katseaja ning ei ole seda kuidagi põhjendanud. Kohus on kohaldanud talle karistust tunduvalt alla alammäära, kuid ei ole miskipärast sama mõõdupuud järgides määranud katseaega. Süüdistatav leiab, et nii pikk katseaeg ei ole tema puhul õigustatud, sest kohus on ka ise tunnistanud, et karistusregister iseloomustab teda õiguskuuleka kodanikuna, mistõttu on kohtu hinnangul tegemist juhuslikku laadi kuriteoga. Katseaja pikkus on talle oluline eelkõige sellepärast, et sellest sõltub tema karistusandmete kustutamine registrist. Juhul, kui temale määratud katseaja pikkus jääb muutmata, siis kustutatakse see lõplikult karistusregistrist alles 5 aasta ja 6 kuu möödumisel.
2(6)
Süüdistatav ei õigusta oma tegu, kuid tema hinnangul kohus karistuse mõistmisel jätnud arvestamata selle, et ta juhtis autot nädalavahetusel kella nelja ajal öösel kõrvalisel teel. Ka ei olnud süüdistatava joove sedavõrd suur, et oleks oluliselt takistanud ümbritsevast aru saamist. Seega on ülepaisutatud kohtu järeldus, nagu oleks ta tekitanud liikluses väga ohtliku olukorra. Ka ei saa ta nõustuda kohtu väitega, nagu oleks ta põgenenud politsei eest kiirust lisades ning osutanud politseile vastupanu. Ta on algusest peale püüdnud selgitada, et isegi kui politsei teda kolm kilomeetrit enne kinnipidamist märkas, siis tema neid ei näinud, sest tee, millel ta sõitis, on väga käänuline. Seega ei olnud tal põhjust kiirust lisada ning pikast tagaajamisest sai ta teada alles politseitöötajate käest. Ka ei osutanud ta neile mingit arvestatavat vastupanu, politseitöötajate poolne jõu ja käeraudade kasutamine oli ilmselt kantud sellest, et ei tulnud piisavalt kiiresti autost välja, võis nende hinnangul põgeneda vms. Seega oli tema poolt toimepandu märksa lihtsakoelisem kohtu poolt kirjeldatust ning politsei korralduste kohese täitmise vajadust on politseitöötajad talle käte väänamise, pikali surumise ja käeraudade kasutamisega juba piisavalt selgitanud.
3.2.Apellant leiab, et kohus on temale karistuse määramisel viidanud ebaõigelt Riigikohtu lahenditele nr 3-1-1-10-03, 3-4-1-2-05, 3-1-1-20-06, 3-1-1-55-07. Nimetatud lahendite puhul on eranditult kõigil juhtudel tegemist juhtimisõiguse äravõtmisega isikutelt, kes on varem korduvalt pannud toime õigusrikkumisi, sh juhtinud mootorsõidukit joobeseisundis. Tema puhul oleks märksa asjakohasem viidata Riigikohtu lahendile nr 3-1-1-122-13, mille puhul on Riigikohus leidnud, et lisakaristuse kohaldamine tuleb kõne alla juhtudel, mil põhikaristus ei ole eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks piisav ja süüdlane võib olla ühiskonnale jätkuvalt ohtlik. Apellant leiab, et ta ei ole ühiskonnale ohtlik ja mõistetud põhikaristus täidab oma eesmärgi ka ilma lisakaristuse kohaldamiseta. Ta tunnistab, et politseisõiduki märkamisel ei peatunud ta paugupealt, vaid jätkas mõnisada meetrit sõitu. Küll aga ei rikkunud ta ühtegi teist liiklusnõuet, st ta ei ületanud kiirust, kandis turvavööd, auto oli tehniliselt korras ja tal olid olemas kehtivad juhiload. Toodut kokku võttes peab apellant liialdatuks kohtu hinnangut, nagu oleks ta täiesti vastutustundetu ja suhtuks õiguskorda lugupidamatult. Maakohus on suhtunud lihtsustatult juhtimisõiguse vajalikkusesse, pidades lube oluliseks vaid professionaalsete autojuhtide ja kehalise puudega isikute puhul (lk 7, kolmas lõik). Apellandi jaoks on juhtimisõigus väga oluline. Seda eelkõige seepärast, et ta elab maal, kus linnaga võrreldes bussiliiklus märksa tagasihoidlikumalt korraldatud. Ta töötab väiksematel ehitusobjektidel, mis asuvad erinevates Harjumaa piirkondades. Ühistranspordiga ei ole objektile alati võimalik jõuda, veelgi vähem on võimalik niimoodi endaga kaasas kanda vajalikke tööriistu või käia kauplusest materjali (villa, plaate jms) toomas. Seega, olemata professionaalne autojuht või kehalise puudega, on apellandi jaoks juhtimisõigus ääretult vajalik ning seda eelkõige kevad-suvisel perioodil, kus olulisemad ehitustööd alanud. Seoses ehitustööde algusega on tänaseks päevaks asunud tööle XXXXX nimelisse ettevõttesse. Firma on tema käsutusse andnud kaubiku, millega ta saab koos oma paarimehega (kel juhtimisõigust ei ole) objektile. Apelandi hinnangul on mõistetud karistus ning sellega kaasnevad rahalised kohustused niigi mõjusad ning toimepandud teost arusaamiseks piisab väiksemast katseajast ja lisakaristuse kohaldamata jätmisest. Juhtimisõigus on süüdistatavale tema tööga seonduvalt ülioluline, lubadeta jääks ta ilma oma tööst ning jääks rahaliste kohustuste täitmisega hätta. Juhul, kui kohus peab siiski juhilubade äravõtmist vältimatult vajalikuks, apellant palub vähendada selle kestust kohtu õiglase äranägemise järgi.
PROKURATUURI VASTUS ESITATUD APELLATSIOONILE
4.Prokurör nõustub maakohtu otsuse põhjendustega ning leiab, et Harju Maakohtu 16.02.2015 otsus tuleb jätta muutmata. Prokuröri hinnangul on kohtuotsus piisavalt motiveeritud ning Mati
3(6)
E.O’ile mõistetud karistus vastab igati tema süü suurusele ja toimepandud teo raskusele, mõjutab eeldatavasti E.O’i hoiduma edaspidi süütegude toimepanemisest ning täidab õiguskorra kaitsmise huvisid. Prokuröri hinnangul on apellandi väited katseaja pikkuse ja juhtimisõiguse äravõtmise osas asjakohatud. Karistuse mõistmine alla sanktsiooni keskmise määra ei ole asjaolu, mis võiks tingida lühema katseaja kohaldamise. Prokuröri hinnangul on vajalik E.O ’ile mõistetud katseaja pikkus kohane ning täidab ka sanktsioonihirmu eesmärki, mis peaks isikut mõjutama hoiduma edaspidiste kuritegude toimepanemisest. Lisakaristuse osas leiab prokurör, et E.O’i väited töötamisest töökohal, kus on vaja kasutada mootorsõidukit, ei ole erandlikuks asjaoluks, mistõttu tuleks jätta lisakaristus kohaldamata või seda väiksemas määras kohaldada. Lisakaristuse kohaldamine teenib eripreventiivset eesmärki. Arvestades muuhulgas asjaolu, et E.O ei peatunud korrektselt politsei peatumismärguande peale, hindab prokurör E.O ́i süüd tavapärasest märgatavalt suuremaks, mistõttu on vaja kohaldada eripreventiivset sanktsiooni määras, mis kohustaks E.O ’i uuesti sooritama liiklusteooria eksami. Prokurör leiab, et uuesti liiklusteooria eksami sooritamine võimaldaks E.O ’il uuesti omandada teadmised mootorsõiduki kasutamisest ja sellega liiklemise nõuetest, misläbi võib väheneda tema poolt liikluses põhjustatav oht. See omakorda teenib õiguskorra kaitsmise huve tulevikus. Prokuröri hinnangul ei peagi karistuse kandmine olema mugav ning 6 kuu pikkune ebamugavus juhtimisõiguse mitteomamise näol on piisav ja proportsionaalne, et mõjutada E.O ’i mõistetud karistusest järeldusi tegema.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT
5.Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalide ja apellatsiooni väidetega, leiab, et süüdistatava apellatsioonis toodud seisukohad seoses katseaja kestvuse pikkusega ning lisakaristuse kohaldamisega ei ole asjakohased ning maakohtu otsus tühistamisele ja muutmisele ei kuulu, kuna see on seaduslik ja põhjendatud.
6.Vastuseks apellatsioonis toodud seisukohale, et maakohus pole jälgitavalt põhistanud katseaja kestvuse pikkuse valikut märgib kohtukolleegium, et kui karistuse mõistmise aluseks on peamiselt isiku süü, siis KarS §-de 73 ja 74 alusel isiku karistusest tingimisi vabastamise aluseks on kuriteo toimepanemise asjaolud ning süüdlase isik, millised iseseisvalt või koostoimes muudavad põhikaristuse ärakandmise ebaotstarbekaks. Maakohus ongi jõudnud põhjendatud järeldusele, et arvestades süüdistatava isikuandmeid, nimelt seda, et süüdistatav polnud ennem karistusregistrisse kantud, tegemist on õiguskuuleka kodanikuga, pole otstarbekas põhikaristuse reaalne ärakandmine. Kohtukolleegium osundab kohtupraktikas väljakujunenud arusaamale, et sarnaselt süüdistatava karistusest tingimusliku vabastamata jätmisega, katseaja pikkuse kestvuse määramine on selline diskretsiooniotsus, mida kohus ei pea eraldi põhjendama. Piisab, kui kohtuotsuses on jälgitavalt põhjendatud karistusliigi ja -määra valiku aluseks olevaid asjaolusid. (Vt RKKKo 3-1-1-99-06, p 16 jj, samuti 3-1-1-40-04, p 8 ja 3-1-1-11-10, p 6.1 ning 3-1-1-18-11, p-d 8.1-8.2). Käesoleval juhul maakohus on veenvalt põhjendanud põhikaristuse liigi ja määra valikut ning neid apellant ei vaidlusta. Käesoleval juhul maakohus on määranud katseaja pikkust keskmises määras ning kohtukolleegium nõustub maakohtu poolt kohaldatud katseaja pikkusega.
4(6)
7.Kohtukolleegium ei nõustu apellatsioonis toodud argumentidega ka süüdistatavale mõistetud lisakaristuse kohaldamise osas. Apellant on asjakohaselt viidanud Riigikohtu lahendile asjas nr 3-11-122-13. Kuigi apellant rõhutab, et tema poolt toimepandud süütegu on olnud esmakordne, iseenesest ei ole ka esmakordse rikkumise toime pannud isiku puhul välistatud temalt sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine. Nii sisaldab LS § 224 lg 3 ka eraldi alapunkte lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmise määrade kohta vastavalt sellele, kas isikut on varem nimetatud paragrahvis sätestatud väärteo eest karistatud või mitte. Kui korduvalt rikkumise toime pannud isiku puhul on ohu olemasolu tuletatav juba korduvuse faktist, siis esmakordse rikkumise puhul peaksid esinema kas isiku süüd (nt piirmäära oluline ületamine, täiendavate liiklusnõuete rikkumine) või tema isikut (hoolimatu suhtumine oma teosse) iseloomustavad asjaolud, mis muudavad selle võimaluse tavapärasest suuremaks. Sarnaselt maakohtuga kohtukolleegium leiab, et käesoleva kaasuse puhul mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmise vajadus on tingitud süüdistatava täiesti vastutustundetust käitumisest ja ükskõiksest suhtumisest õiguskorda tema katsel põgeneda politseitöötajate eest. Kuigi süüdistatav väidab esitatud apellatsioonis, et politseisõiduki märkamisel ei peatunud ta tõesti koheselt, vaid jätkas mõnisada meetrit sõitu, nähtub kohtuistungil tunnistaja N S uuritud ütlustest, et süüdistatava juhitud sõiduki tagaajamine toimus 3 km. Nimelt avaldas tunnistaja, et sõidukit märgati ja anti sinise ja punase vilkuri ja sireeniga peatumismärguanne Ääsmäe-Hageri tee 3. kilomeetril. Sellele sõiduki juht ei reageerinud ning lisas kiirust, üritades politseiauto eest põgeneda. Teeolud olid väga kehvad, teekatet kattis jää. Lõpuks sõiduk peatus nimetatud tee 6. kilomeetril. Sõiduki juht ei allunud politseinike korraldusele sõidukist väljuda ja kõhuli heita ning osutas politseinikele füüsilist vastupanu. Politseinikud olid sunnitud kasutama isiku suhtes sundi, sealjuures füüsilist jõudu ja käeraudu. (T lk 20). Kohtukolleegium märgib, et kriminaalasja arutamine toimus lühimenetluse korras. Süüdistatav ei soovinud enda ülekuulamist kohtuistungil, jäädes kahtlustatavana antud ütluste juurde. Nimetatud maakohtu poolt uuritud ütlustes ei rääkinud kahtlustatav midagi tema auto politseinike poolt tagaajamise ning peatamise asjaoludest ning tema suhtes vahetu sunni kasutamisest. (T lk 2) Esmakordselt asus süüdistatav kommenteerima oma käitumist politseinike poolt antud peatumismärguande eiramisel alles esitatud apellatsioonis, seletades oma käitumist tähelepanematusega ning üritades pisendada oma süüd. Kohtukolleegium leiab, et uue kaitseversiooniga väljatulemine alles apellatsioonimenetluses ja seda lühimenetluses arutatavas kriminaalasjas on selgelt hilinenud ja süüdistatava kaitseversioon ei vääri seetõttu tähelepanu. Tunnistaja N. S ütlustega tuvastatud süüteo toimepanemise asjaolud viitavad aga üheselt E.O poolt nii täiendavate liiklusnõuete rikkumisele (peatumismärguande eiramine), kui ka hoolimatu suhtumisele oma teosse (libedal teel kiiruse lisamine, politseinikele vastupanu osutamine), mis võimaldavad kohtul teha ainuvõimaliku järelduse lisakaristuse kohaldamise kasuks. Kohtukolleegiumi veendumusel kirjeldatud kuriteo toimepanemise asjaolud oleks piisavaks aluseks lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmiseks ka isikute puhul, kellel esinevad erandlikud asjaolud mootorsõiduki juhtimiseks (nt. elukutseliste autojuhtide puhul). Kohtukolleegium nõustub aga maakohtuga, et süüdistataval sellised erandlikud asjaolud lisakaristuse mittekohaldamise kasuks ka puuduvad.
8.Kohtukolleegium on seisukohal, et rahuldamisele ei kuulu ka apellandi poolt esitatud alternatiivne taotlus lisakaristuse tähtaja lühendamiseks. KarS § 50 lg 1 p 1 kohaselt võib KarS § 424 sätestatud kuriteo toimepanemisel lisakaristusena kohaldada sõiduki juhtimise õiguse äravõtmist kuni kolmeks aastaks. Käesoleval juhul oli süüdistatavalt mootorsõiduki juhtimise õigus äravõetud 6 (kuueks) kuuks, mis on oluliselt lühem periood sanktsiooni keskmisest määrast. Kohtukolleegium leiab, et maakohtu poolt mõistetud lisakaristuse kestvus on proportsionaalne
5(6)
süüdistatava süü suurusega ning täidab üld- ja eripreventiivset eesmärki, et süüdistatav edaspidi hoiduks sarnaste süütegude toimepanemisest.
9.Et kohtukolleegium ei tuvastanud ühtegi apellandi poolt nimetatud ja KrMS §-s 338 ettenähtud kohtuotsuse tühistamise alustest, siis juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1, § 344-345 lg-st 1 ja 2, jätab kohtukolleegium Harju Maakohtu 16. veebruari 2015 otsuse E.O ’i suhtes muutmata ning süüdistatava apellatsiooni rahuldamata.
Pavel Gontšarov
Meelika Aava
Sten Lind
6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.