Eesistuja Pavel Gontšarov, liikmed Orvi Tali ja Sten Lind
Kohtuistungi sekretär Kriminaalasi
Liina Kaev Nikolai Porotsin ja D.L süüdistuses KarS § 121 (KarS § 257) järgi üldmenetluse korras
Apelleeritud kohtuotsus
Pärnu Maakohtu 15. jaanuari 2015. a otsus üldmenetluses
Apellatsiooni esitajad Prokurör Kohtuistungi aeg ja koht
Süüdistatava D.L ’e kaitsja vandeadvokaat Mariann Tusti Küllike Kask 8.04.2015, Tallinn
Süüdistatav
D.L Elu- või asukoht ja aadress: Isikukood või sünniaeg: Kodakondsus: Haridus: Emakeel: Töökoht või õppeasutus: Karistatus: korda, karistused kustunud.
Kaitsja
XXXXXX X-X XXXXXXX
XXXXXXXXXXX
Eesti
XXXXXXXXXX
eesti keel
XXXXXXXX
kriminaalkorras karistatud 6
Vandeadvokaat Mariann Tusti
RESOLUTSIOON
1.Pärnu Maakohtu 15. jaanuari 2015. a kohtuotsus D.L-i (D.L) suhtes jätta muutmata ja kaitsja apellatsioon rahuldamata.
Edasikaebe kord Kohtuotsus tehakse teatavaks 22. aprillil 2015. a kriminaalkolleegiumi kantselei kaudu. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistatav võib esitada kassatsiooni üksnes advokaadist kaitsja vahendusel.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Pärnu Maakohtu 15.01.2015 otsusega tunnistati D.L süüdi KarS § 121 (vastab alates 01.01.2015 KarS § 121 lg-le 1) järgi ning mõisteti talle karistuseks 2 (kaks) kuud vangistust. KarS § 74 lg 1 ja 3 alusel jäeti vangistust tingimuslikult täitmisele pööramata, kui D.L ei pane 18-kuulise katseaja jooksul toime uut kuritegu ning täidab KarS § 75 lg 1 p 1-6 sätestatud kontrollnõudeid kriminaalhooldaja järelevalve all.
2.D.L on kohtu alla antud selles, et tema grupis Nikolai Porotsin’iga panid toime omavoli, mis seisnes selles, et 06.05.2012.a. kohtueelse menetlusega täpselt tuvastamata kellaajal, kuid päevasel ajal, Raplamaal Märjamaa vallas XXXXXXXX alevikus XXX XX X grupis nõudsid VZ-lt 60000 euro suuruse laenu tagasimaksmist, milline nõue tulenevat VZ-lt ja VK vahelisest laenulepingust. Kui N.Porotsin oli rahanõude esitanud, lõi D.L nõude tõsiduse kinnitamiseks VZ-t jalaga vähemalt viiel korral jalgade piirkonda ja ühel korral rusikaga kõhu piirkonda, millega N.Porotsin ja D.L teostasid oma oletatavat õigust, s.o laenu sisse nõuda, ebaseaduslikus korras. Löömisega tekitas D.L VZ-le füüsilist valu ja kehavigastuse: pindmise verevalumi sääre eespinnal. Seega D.L , oma oletatava õiguse teostamisega ebaseaduslikus korras, kui see on olnud seotud vägivallaga, pani toime KarS § 257 järgi kvalifitseeritava kuriteo.
3.Maakohus sedastas, et süüdistatavaid Nikolai Porotsinit ja D.L süüdistatakse KarS § 257 järgi toime pandud kuriteos. 01.01.2015.a jõustus Karistusseadustiku uus redaktsioon, milles nimetatud koosseis puudub. Eeltoodust tulenevalt ja kuivõrd täielikult on dekriminaliseeritud koosseisu tunnused „oma tõelise või oletatava õiguse teostamine“ , saab kohus analüüsida esitatud süüdistust KarS § 121 (vastab alates 01.01.2015 KarS §-le 121 lg 1) järgi. Nikolai Porotsin oli maakohtu poolt KarS § 257 järgi õigeks mõistetud, kuna see ei vasta KarS §-le 121 ega alates 01.01.2015 KarS § 121 lg-tele. Uuritud tõendeid kogumis hinnates, asus maakohus seisukohale, et kannatanu löömise fakt D.L-i poolt on tõendatud. Maakohus leidis, et D.L enne 01.01.2015 kehtinud seaduse järgi realiseeris KarS § 121 objektiivse koosseisu tunnused tahtlusega kavatsetusse vormis ja seda näitab juba löökide arv, lüües kannatanut enda jalaga kannatanu jala piirkonda ning põhjustades kannatanule tahtlikult füüsilist valu ja tervisekahjustuse (pindmise säärevigastuse), s.o pani toime kehalise väärkohtlemise.
ESITATUD APELLATSIOON
4.Kaitsja vaidlustas maakohtu otsuse D.L-i süüdimõistmise osas ning esitatud apellatsioonis leidis, et kohus on otsuse tegemisel oluliselt rikkunud menetlusnorme, mis viisid lõppkokkuvõttes D.L-i suhtes ebaõige kohtulahendi tegemiseni.
4.1.Kaitsja märkis, et kohus pidas usaldusväärseks kannatanu VZ ütlusi. Kannatanu on esitanud süüdistuse aluseks olevat sündmust pidevalt erinevalt. Varieeruvad löökide arv ja piirkond kuhu
2(6)
löödi. Istungil lisandus veel pöidlaga silma torkamise väide, mille kohta kannatanu ei osanudki mingit mõistlikku seletust anda, miks ta seda eeluurimisel (kus teda kuulati üle viis korda, kuna ütlused muutusid pidevalt) ei rääkinud. Seega peaks täiesti tavapärasest tõendi hindamise loogikast suhtuma selliste muutuvate väidete tõepärasusse kriitiliselt. Kannatanu alaealine poeg kuulati üle kaugülekuulamise korras, kus SZ andis ütlusi, mis ilmselgelt olid vastuolus tegelike asjaoludega (isikute paiknemine, Porotsini rääkimine eesti keeles). Samuti kaitsja küsimuste vastamisel andis ta vastuseid, mis ilmselgelt ei sobinud kannatanu versiooniga ja mida kannatanu kõrvalt parandas (sellele juhtis istungil tähelepanu ka kohtunik). Kohus on ometigi vastuoluliselt leidnud, et SZ vastuolulised ütlused on põhjendatavad tema sündmuskohale saabumisega, samas olid nad justkui koos isaga koos kodus esimesel korrusel. Kaitsja on seisukohal, et tunnistaja RK ütlused kannatanu versiooni samuti ei tõendanud. Jälitusprotokollide puhul leidis kohus, et kuna VZ ei teadnud, et kõnesid kuulatakse pealt ja et tal puudus motiiv valetada ning kõnes kirjeldatud vigastused haakuvad süüdistusega, siis järelikult on ta ütlused tõesed. Kaitsja leiab, et selline järeldus ei ole õige. Valetamine või tõerääkimine ei ole seotud sellega, kas inimene teab kõnede pealtkuulamisest või mitte. Antud kõnes ei ole Z rääkinud mingitet sellisest vigastusest, mis haakuks süüdistusega. Samast asjast eraldatud kriminaalasjas on Z andnud ütlusi V ja L vastu. Faabula on olnud sarnane, et tulid inimesed tema juurde koju ja tarvitasid tema suhtes ilma igasuguse põhjuseta rasket vägivalda. Tõendamist see ei leidnud.
4.2.Mis puudutab kannatanu motiivi valetada üleüldiselt, siis osundab apellant, et VZ on üheksal korral kriminaalkorras karistatud s.h. korduvalt kelmuste eest. (viimane kord 2012 detsembris). Kannatanu on ka käesolevas asjas püüdnud kõigepealt eitada igasuguste rahaliste kohustuste olemasolu endal, eitada, et need kohustused on kohtu korras tuvastatud või et need kohustused on täitmisel. Ometigi on sellised tõendid esitatud. Seega, kaitsja arvates ei valmista ka ilmselgete tõendite puhul valetamine kannatanule mingeid raskusi. Kaitsja leiab, et just tõendite kogumist nähtub, et kannatanu pole menetluse ajal läbivalt tõtt rääkinud ning on mõjutanud ka oma alaealist poega ütluste andmisel. Seega on läbivalt ütlusi muutnud kannatanu ja tema poolt otseselt mõjutatud alaealise mittehaakuvad ütlused süüdimõistva otsuse tegemiseks apellandi meelest äärmiselt ebaveenvad. Apellandi meelest on just nimelt eluliselt usutav, et isik, kelle käitumismuster on tegelikkusele mittevastavatest asjaoludest ebaõige ettekujutuse loomine, on seda teinud ka käesolevas kriminaalasjas, et pääseda rahaliste kohustuste täitmisest. Samuti ei nõustu apellant kohtu järeldusega, et eluliselt usutavaks muudab D.L-i poolt vägivalla kasutamise asjaolu, et D.L suhtus VZ-sse halvasti. Eluliselt ei tarvita enamus inimesi vägivalda isikute vastu, kellega neil on halvad suhted.
4.3.Kohus on sisuliselt jätnud üldse hindamata VZ ja N.Porotsini omavahelise kõneluse salvestuse, milles VZ räägib, et ta pole mingite pretensioonidega politsei poole pöördunud. Kaitsja arvates ka see on olnud järjekordne vale. Tõendi sisulise hindamata jätmine on apellandi arvates ka oluline menetlusnormi rikkumine. Apellant märgib, et nii N. Porotsin kui D.L , kes on menetluses läbivalt andnud ühesuguseid ütlusi, on teinud taotlusi ka tõendite väljanõudmiseks (mis tugijaamas ja mis kell kõned isikute vahel toimusid), kuid menetlejad pole seda teinud ja kohtumenetluse staadiumis polnud kohtul neid enam võimalik saada.
3(6)
Kaitsja palub tühistada Pärnu Maakohtu 15. jaanuari otsus osaliselt ja nimelt D.L-i süüdimõistmise osas ning teha uus otsus, millega D.L talle esitatud süüdistuse õigeks mõista.
KOHTUISTUNG
5.Kohtuistungil jäi kaitsja apellatsioonis avaldatud seisukohtade juurde. Süüdistatav toetas kaitsja poolt esitatud apellatsiooni ning palus see rahuldada. Prokurör vaidles kaitsja apellatsioonile vastu ning palus see rahuldada, tühistada maakohtu otsus ning mõista ta õigeks KarS § 121 järgi.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT
6.Kohtukolleegium, kuulanud kohtuistungil ära menetlusosalised, tutvunud kriminaaltoimiku materjalide, süüdistatava kaitsja apellatsioonis toodud seisukohtadega, leiab, et apellatsiooni väited kohtuotsuse tühistamiseks alust ei anna, sest maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud.
7.Kaitsja apellatsioonis toodud üks peamisi argumente seisneb tõdemuses, et kannatanu VZ ütlused on ebausaldusväärsed, kuna kannatanu on oma ütlusi mitmel korral muutnud ning on esitanud süüdistuse aluseks olevat sündmust pidevalt erinevalt. Kohtukolleegium kaitsja sellise seisukohaga ei nõustu ning esmalt märgib, et ristküsitlusel võib kohtueelses menetluses antud ütlusi avaldada üksnes kohtumenetluse poole taotluse alusel, kontrollimaks vastuolu korral ristküsitlusel antud ütluste usaldusväärsust (vt RKKKo nr 3-1-1-78-10). Kannatanu ristküsitlemise käigus kaitsja aga pole taotlenud kannatanu eeluurimisel antud ütluste avaldamist osas, mis on kaitsja arvates vastuolus kohtuistungil antud ütlustega. Selliselt ei saanud maakohus kõrvutada kannatanu poolt eeluurimisel antud väidetavalt erinevaid ütlusi kohtulikul uurimisel antud ütlustega ning teha järeldust ütluste vastuolulisusest. Eeluurimisel antud ütlusi kaitsja taotlusel maakohtus uuritud ei olnud ning seda ei saa teha ka ringkonnakohus, seega maakohus asus õigele seisukohale, et kannatanu VZ ristküsitlusel antud ütlused on usaldusväärsed.
8.Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole põhjendatud ka kaitsja argumendid alaealise tunnistaja SZ kohtuistungil antud ütluste usaldusväärsuse osas. Tuleb märkida, et ka tunnistaja SZ ütluste usaldusväärsust pole kaitsja kohtuistungil kahtluse alla seadnud viisil, et ta oleks taotlenud tunnistaja poolt eeluurimisel antud ütluste avaldamist väidetavate vastuolude kontrollimise eesmärgil. Kohtukolleegium sedastab, et kaitsja küll esitas oma küsimusi tunnistajale samal ajal väites, et eeluurimisel rääkis tunnistaja „natuke teist moodi“, kuid selline küsimuse formuleerimine pole kuidagi vaadeldav poole taotlusena eeluurimisel antud ütluste avaldamiseks ning tunnistaja ütlusi polegi väidetavate vastuolude osas avaldatud. Põhjendamatu on ka kaitsja väide, et SZ ütlused on vastuolus teiste tuvastatud asjaoludega nagu isikute paiknemine sündmuskohal ja N. Porotsini rääkimine eesti keeles. Kohtukolleegium esmalt märgib, et esitatud apellatsioonis kaitsja mitte kuidagi ei selgita, milles seisnes väidetav vastuolu isikute paiknemise osas sündmuskohal. Sellist vastuolu ei tuvastanud ka kohtukolleegium. Ei pea paika ka kaitsja väide nagu selgitaks tunnistaja SZ kohtule, et NZ rääkis vene keeles. Tunnistaja seletas kaitsja küsimustele vastates üheselt, et räägiti vene ja eesti keeles, Nikolai rääkis vene keeles ning patsiga mees rääkis eesti keeles (t lk 105 pöördel). Ei vasta tõele, et kannatanu mõjutas oma poega ütluste andmisel selles osas, mitmekesi olid nad kodus peale löömise lõppu. Tunnistaja SZ veenvalt seletas, et pärast isa löömist patsiga mehe poolt läks ta tuppa, kuhu hiljem tuli ka isa ning toas olid nad kahekesi. SZ vend RK oli aga teisel korrusel, kui nemad isaga olid all toas (T lk 106).
4(6)
9.Maakohus on asunud õigele seisukohale, et tunnistaja RK ei andnud kriminaalmenetluse esemeks oleva kuriteo kohta olulisi ütlusi, kuna ei viibinud kuriteo sündmuse juures ega kuulnud vahetult VZ-lt midagi viimasele tekitatud vigastusest. Tuleb märkida, et RK ütlused mingil moel ei lükka ümber süüdistuse versiooni toimunust. Kohtukolleegium on seisukohal, et RK ütlused ei ole ka tulenevalt KrMS § 66 lg 2-1 üldse tõendina käsitletavad. Seetõttu ei vääri tähelepanu kaitsja apellatsioonis toodud väide, et tunnistaja RK ütlused kannatanu versiooni ei tõendanud.
10.Kaitsja ei vaidlusta eraldi teise kriminaalmenetluse raames jälitustoiminguga kogutud teabe kasutamist tõendina käesolevas kriminaalasjas. Tuleb nõustuda maakohtuga, et jälitustegevuse läbiviimise ajal võis koguda tõendeid KarS § 257 järgi toime pandud kuritegude eeluurimiseks ka jälitustegevusega. Kohtukolleegium ei nõustu kaitsja seisukohaga, et 08.05.2012 telefonikõnes AV-ga ei rääkinud VZ mingitest sellisest vigastusest, mis haakuks süüdistusega. Jälitusprotokollist nähtub, et AV ja VZ vahel 08.05.2012 toimunud vestluses tunneb AV huvi, kas VZ sai „seal kõvasti vastu pead“. VZ vastab, et jala peal mõned sinikad. (T lk 46). Väärib tähelepanu, et süüdistuses kirjeldatud sündmus leidis aset 06.05.2012, seega vastavad kõnealuses vestluses mainitud vigastused VZ 06.05.2012 D.L-i poolt tekitatud vigastuste iseloomule.
11.Ei vasta tõele ka kaitsja apellatsioonis toodud väide, et maakohus on jätnud sisuliselt hindamata VZ ja N. Porotsini omavahelise kõneluse salvestuse, milles VZ räägib, et ta pole mingite pretensioonidega politsei poole pöördunud. Kaitsja käsitleb nimetatud tõendi hindamata jätmist kriminaalmenetluse olulise rikkumisena. Kohtukolleegium osundab, et maakohus asus põhjendatud seisukohale, et nimetatud salvestus ei anna olulist ja hinnatavat teavet süüdistuse seisukohalt ning tõendab üksnes vestluse toimumist VZ ja N. Porotsini vahel võlgade teemal. Pealegi ei süüdistatagi N. Porotsinit VZ kehalises väärkohtlemises.
12.Kohtukolleegiumi veendumusel ei ole asjakohane kaitsja apellatsioonis toodud kannatanu üldine iseloomustus isikuna, kellele valetamine ei valmista mingeid raskusi ning tegemist on varasemalt 9 korral karistatud isikuga. Maakohtu poolt uuritud ning kogumis hinnatud tõendid – arsti poolt fikseeritud pindmine verevalum sääre esipinnal, kannatanu ja tunnistaja omavahel riimuvad ütlused, aga ka uuritud jälitustoimingu protokoll lubavad üheselt järeldada, et D.L, nõudes VZ-lt 60000 euro suuruse laenu tagasimaksmist, lõi nõude tõsiduse kinnitamiseks VZ-t jalaga vähemalt viiel korral jalgade piirkonda.
13.Kuna kohtukolleegium ei ole tuvastanud ühtegi KrMS § 338 ettenähtud kohtuotsuse tühistamise alustest, siis juhindudes KrMS § 337 lg 1 p.1 , § 344-345 lg 1 , 2 jätab kohtukolleegium Pärnu Maakohtu otsuse 15. jaanuarist 2015.a. D.L-i suhtes muutmata ja tema kaitsja apellatsiooni rahuldamata..
Pavel Gontšarov
Orvi Tali
Sten Lind
5(6)
Juhindudes KrMS § 306 lg 5 kohtukolleegium määras:
1.Tallinna Ringkonnakohtu 22.04.2015 kohtuotsuse nr. 1-14-436 p-s 5 olev lause asendada õigega „Prokurör vaidles kaitsja apellatsioonile vastu ning palus jätta maakohtu otsus muutmata ning kaitsja apellatsioon rahuldamata“.
6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.