Kohtulahend

öelda, et tegemist ei ole sedavõrd raskete kahjustusega, mis annaksid aluse rääkida ka suurest teosüüst. Järgmiseks oluliseks kriteeriumiks süü suuruse hindamise juures on kuriteo motiiv ja põhjus. Tuvastamist on leidnud, et kuriteo põhjuseks oli K.J. e ja R.P. vahel tööalaselt tekkinud konflikt seoses R.P. ebaeetilise käitumisega. Prokuröri hinnangul pani K.J. kuriteo toime äkkviha tõttu, mis tähendab, et see on olnud ette planeerimata ning episoodilist laadi. Eeltoodu annab aluse rääkida väiksemast teosüüst. Seega võib kokkuvõtvalt väita, et K.J. e kuritegu ei ole olnud raske, mis tähendab, et täidetud on ka teine kriminaalmenetluse lõpetamise eeldus – kahtlustatava süü ei ole olnud suur. 2.4 Järgmiseks peaks isik, kelle suhtes KrMS §-s 202 sätestatud alustel kriminaalmenetlus lõpetatakse, olema heastanud või asunud heastama kuriteoga tekitatud kahju ja tasunud kriminaalmenetluse kulud või võtnud endale kohustuse tasuda kulud. Kuna kannatanu R.P. ei esitanud kriminaalasja raames tsiviilhagi ning puuduvad ka kriminaalmenetluse kulud, siis on käesolevas lõigus nimetatud eeldused kriminaalmenetluse lõpetamiseks samuti täidetud. 2.5 Viimaks tuleb hinnata, kas kriminaalmenetluse jätkamiseks puudub avalik menetlushuvi. Siin võib arvestada kuriteo toimepannud isikut, tema varasemat käitumist ning ka eri- ja üldpreventiivseid aspekte. Kehtib põhimõte, et karistust kohaldatakse üksnes juhul, kui muudest vahenditest ei piisa isiku mõjutamiseks. K.J. on varasemalt kriminaalkorras karistamata. Lisaks ei ole tal ühtegi kehtivat väärteokaristust. Samuti ei ole tema suhtes varasemalt kriminaalmenetlusi KrMS §-s 202 sätestatud alustel lõpetatud. Hinnates K.J. e varasemat elukäiku ning teo asjaolusid, võib väita, et tegemist on olnud episoodilist laadi käitumisega. Ei ole alust arvata, et K.J. võiks edaspidi jätkata kuritegude toimepanemist. Seega ei ole K.J. e puhul otstarbeks kohaldada kriminaalrepressiooni. Isikut on võimalik mõjutada KrMS § 202 lg-s 2 sätestatud mõjutusvahendit kohaldades. Lisaks ei ole praegusel juhul olemas avalikku menetlushuvi ka üldpreventiivsetest asjaoludest lähtudes. Seega on täidetud kõik KrMS § 202 lg-tes 1, 7 sätestatud eeldused, mis tähendab, et K.J. e suhtes esinevad alused kriminaalmenetluse lõpetamiseks. Kahtlustatav võttis kohustuse tasuda riigituludesse 400 eurot hiljemalt 19.07.2015.

kriminaalmenetluse objektiivset kulgu kallutada võivatest isikutest (sh nii kahtlustatavast kui kannatanust) sõltumatult. Sellest tulenevalt on menetlusosaliste ja menetlusväliste isikute võimalused kriminaalmenetluse suunamiseks piiratud. Kannatanu võimalused kriminaalasja mõjutamiseks on piiratud valdavalt KrMS §-s 38 sätestatud õiguste teostamisega. 4.3 Ringkonnaprokuratuuri otsus vastab kriminaalmenetluse eesmärkidele ning kannatanu õigusi ei ole rikutud. Kannatanu on realiseerinud oma õiguse pöörduda kuriteoteatega õiguskaitseorganite poole ning tal on olnud õigus ja võimalus kasutada oma seadusest tulenevaid õigusi kannatanuna kriminaalmenetluse käigus ning menetlusotsuse vaidlustamisel. Käesolevas asjas ei ole kaebaja, vaidlustades kriminaalmenetluse lõpetamise, osutanud ühelegi põhiõigusele, mida oleks võimalik kaitsta üksnes lõpetatava kriminaalmenetluse raames. Riik, välistanud kriminaalmenetluse, ei ole samas isikult ära võtnud õigust kasutada muid Põhiseadusest ja seadustest tulenevaid võimalusi väidetava kahju hüvitamiseks, mille üheks võimaluseks oleks tsiviilkorras nõude esitamine. Samuti ei nähtu käesoleval juhul kriminaalasja materjalidest, et kuriteoga oleks tekitatud varalist kahju. Tsiviilhagi kannatanu esitanud ei ole. 4.4 Lõuna Ringkonnaprokuratuur on õigesti tuvastanud, et kriminaalasjas ei esine avalikku menetlushuvi. Avalik menetlushuvi puudub üldjuhul kuritegude puhul, kus isiku süü ei ole suur. Avalik menetlushuvi on reeglina olemas juhtudel, kus menetluse jätkamine on vajalik üld- või eripreventiivsetest vajadustest lähtuvalt. Nende üle otsustamine kuulub menetlusotsuse vastu võtnud prokuröri pädevusse. Nagu öeldud, antud juhul avalik menetlushuvi puudub. Üldpreventiivsetest vajadustest lähtuvalt ei ole vajalik menetluse jätkamine, kuna kuritegu ei ole toime pandus elusfääris, mille vastu peab avalikkusel olema eriline usaldus ning isiku karistamine ei ole vajalik ka õiguskorra kaitsmise huvides, sest kohustuse panemisega kahtlustatavatele on riik piisavalt täitnud temale antud karistuslikke volitusi, mistõttu menetlusökonoomiast lähtudes ei ole otstarbekas edasine menetluse jätkamine juhul, kui kahtlustava poolt täidetakse temale pandud kohustused. Kõnealusel juhul on tegemist kuriteo toimepanemisega tööalase konflikti käigus, kus tähelepanuta ei saa jätta ka kannatanu enda ebaeetilist käitumist, millest konflikt oli ajendatud. 4.4.1 Eripreventiivsetest eesmärkidest menetluse jätkamise vajaduse puudumine lähtub eelkõige asjaolust, et kahtlustatav K.J. t ei ole kriminaalkorras karistatud ning kehtivad väärteokaristused tal puuduvad. Kaebuse esitajale tuleb selgitada, et kriminaalmenetluse lõpetamine otstarbekuse kaalutlusel ei tähenda seda, et kahtlustatav on käitunud õiguspäraselt. Riigiprokuratuuri hinnangul ei saa sellist menetluse lõpetamist käsitleda ka avalikkusele signaali saatmisena, et selliseid tegusid võib toime panna. Vastupidi, lõpetades menetluse KrMS § 202 alusel, asub riik seisukohale, et kahtlustatava käitumises on olemas kõik kuriteo tunnused ja tegu on väärt ühiskondlikku hukkamõistu. Lihtsalt selle hukkamõistu väljendamiseks, ülekohtu heastamiseks ja kahtlustatava edaspidise õiguskuuleka käitumise tagamiseks ei ole kriminaalkaristus kõige tõhusam vahend. 4.5 Õige on eelneva menetleja seisukoht K.J. e kuriteo kvalifitseerimises KarS § 121 järgi. Kaebus ei sisalda informatsiooni, mis paneks seda seisukohta muutma. Kaebuses esitatud taotluste sisu

käitumisest võib välja lugeda madala motiivi – väidetavalt tööalase konflikti tõttu toimub füüsiline rünne, mille käigus pressitakse kannatanult välja raha. Määrustes heidetakse kannatanule ette tema ebaeetilist tööalast käitumist, millest kogu konflikt oli ajendatud, s.o nagu ta oleks 07.10.2014 võtnud kahtlustatava eest ära tema kliendi. Kannatanu ei ole midagi sellist teinud. See, et ta võis olla kohas, kus klient vajas sellel hetkel taksot, oli asjaolude kokkusattumus. Kannatanul puudus teadmine, et klient on endale takso läbi tellimiskeskuse kindlale aadressile tellinud. 5.1.1 Prokuratuur on ebaõigesti hinnanud kuriteoga tekitatud kahju ulatust. Ekslikult on leitud, et konfliktis tekkinud kahju suuruseks on 20 eurot, mille kahtlustatav vägivalda kasutades kannatanult välja pressis. Tegelikult soovis kahtlustatav kannatanult saada 100 eurot. Kuna sellist raha kannatanul ei olnud, võttis kahtlustatav kannatanult ära 20 eurot (s.o kogu raha, mis kannatanul rahakotis oli). Tähelepanuta on jäetud kahju, mis tekkis seoses tervisekahjustustega, millega kaasneb moraalne kahju. Lisaks kandis kannatanu kulutusi tervisekahju tuvastamisel (nt visiiditasu). Täiendavalt mõjutas rünnaku ohvriks langemine kannatanu töökohustuste täitmist (saamata jäänud tulu). 5.1.2 Kahtlustatava panus kuriteo toimepanemisel on olnud arvestatav, kuna tegu oli tahtlik ning kannatanule tekitati tervisekahjustusi, varalist ja moraalset kahju. Asjakohatu on järeldada, et kuritegu ei olnud raske ja seetõttu süü ei olnud suur. Sisuliselt võiks seega iga kord, kui isikul tekib kahtlus tööalases ebaeetilises käitumises, teisele isikule lihtsalt keset tööpäeva kallale tungida, kartmata oma teguviisile õiguslikke tagajärgi. Sellist käitumist ei saa ühiskond sallida, riik peab sekkuma ja õiguskorda kaitsma. PS § 13 lg 1 alusel on igaühel õigus riigi ja seaduse kaitsele. 5.2 Kriminaalmenetluse käiguga on vastuolus seisukoht, et täidetud on KrMS § 202 eeldus kuriteoga tekitatud kahju heastamise näol, kuivõrd kannatanu ei ole esitanud kriminaalasja raames tsiviilhagi. Kannatanu on läbivalt olnud menetluses seisukohal, et kahtlustatav peab hüvitama tekitatud kahju. Kannatanu ülekuulamise protokoll kajastab samuti, et kannatanu soovib esitada tsiviilhagi, kuid kannatanu ei oska ülekuulamise ajal täpsustada selle suurust. Isegi juhul, kui tsiviilhagi ei esitata, ei saa asuda seisukohale, et varalist kahju ei ole tekkinud. 5.3 Prokuratuurid on seisukohal, et kriminaalmenetluse jätkamiseks puudub avalik menetlushuvi. Kannatanule on arusaamatu avaliku menetlushuvi seostamine kahtlustatava isikuga. Juhul, kui isiku ründamine avalikus kohas keset tööpäeva jääb õiguskaitseorganite poolt reageeringuta, ei täida see üldpreventiivset eesmärki. Sellega antakse vastupidine signaal. KarS §-s 121 sätestatud süüteo puhul on avalik huvi alati olemas. Arvestades, et kahtlustatav on kannatanu töökaaslane, ta võttis süüteo toimepanemisel kannatanult ära raha ja ka seda, et kahtlustatav on kriminaalmenetluse käigus õigustanud oma teguviisi, jääb kannatanu ilma õiguskaitseta, mis ei saa olla õigusriigile kohane. Seetõttu nõuab kannatanu põhjendatult menetluse jätkamist. Kannatanu leiab, et isiku karistamine on vajalik õiguskorra kaitsmise huvides. Antud juhul ei tohiks kahtlustataval tekkida tunnet, et õiguskorra rikkumisega jääb süüteo eest karistus määramata. Ka eripreventiivsest vajadusest lähtuvalt on menetluse jätkamine vajalik, kuna kahtlustatav on oma käitumisega tõestanud, et tema edaspidise õiguskuulekuse tagamiseks on vajalik rakendada mõjutusvahendeid või karistusi. 5.4 Kannatanu arvates ei ole menetleja faktiliste asjaolude hindamisel kontrollinud kõiki asjakohaseid KarS-i eriosas sätestatud süüteokoosseise. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused

-4-

varastamisest. Ka ringkonnakohtu hinnangul K.J. e, M.J. e ja S.V. i ütluste pinnalt põhjendatult järeldada, et kuriteo põhjuseks oli K.J. e ning R.P. vahel tekkinud tööalane konflikt ja määruskaebuse väited vastupidisele seisukohale asumiseks alust ei anna. 8.3 Apellatsioonikohus nõustub Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ja Riigiprokuratuuri seisukohaga ka kuriteoga tekitatud kahju suuruse hindamisel. R.P. l tuvastati turse vasaku silma all, turse vasemal pool üla- ja alahuulel ning peapõrutus. Esitatud kaebuses leitakse aga, et K.J. e põhjustatud kahju oli suur, kuna lisaks põhjustati R.P. le ka materiaalset ja moraalset kahju. Ringkonnakohus leiab, et esindaja T. Pilve sellised väited on ebamäärased ja ei ole kontrollitavad, kuna tsiviilhagi kannatanu kriminaalasjas esitanud ei ole ja kahjunumber (kas konkreetne või ligilähedane) ei nähtu ka Tartu Ringkonnakohtule esitatud kaebuses. Samuti tuleb siinkohal rõhutada, et KrMS § 202 kohaldamist ei välista asjaolu, et kuriteoga on kannatanule kahju tekitatud. 8.4 Viimasena märgitud kriteerium teo toimepanija süü suuruse hindamisel – seadusandja poolt kuriteo eest ettenähtud karistus – tähendab seda, et madalamad sanktsioonimäärad viitavad väiksemale süüle. K.J. e tegu on kvalifitseeritud KarS § 121 järgi. Kuni 31.12.2014 nägi nimetatud paragrahv sanktsioonina ette rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistuse. Käesoleval ajal oleks K.J. e tegu subsumeeritav KarS § 121 lg 1 alla, mis sätestab karistuseks rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistuse. Vaadates karistusmäärasid ei saa õigeks pidada R.P. esindaja seisukohta, et teise isiku kehaline väärkohtlemine tähendab alati ja automaatselt ka selle toimepanija suurt teosüüd. Siinkohal märgib ringkonnakohus ära ka selle, et nõustub K.J. e kuriteo kvalifitseerimisega just KarS § 121 järgi ning määruskaebuse väited vastupidisele seisukohale asumiseks alust ei anna.

Paavo Randma Kohtunik

-7-

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.