Kohtulahend

oluline kahju, kuivõrd ekspert on oma arvamuse andmise aluseks võtnud kaarhalli põlengueelse keskmise kulumi, mitte tegeliku seisukorra. Kuna maakohtu hinnangul puuduvad Viktor Perevalovi käitumises KarS § 203 järgi ettenähtud objektiivse koosseisu tunnused, siis tuleb Viktor Perevalov temale esitatud süüdistuses KarS § 203 järgi õigeks mõista. Maakohtu otsuse Viktor Perevalovi õigeksmõistmises KarS prg 203 järgi vaidlustas prokurör, kes leiab apellatsioonis, et maakohus on kohtuotsust tehes rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 338 p 3 ja § 339 lg 1 p 8 tähenduses. Lähtudes eeltoodust ning juhindudes KrMS § 318 lg 1, § 337 lg 2 p 2, 338 p 3, § 339 lg 1 p 8, § 341 lg 2, palub ringkonnaprokurör tühistada Harju Maakohtu 09.02.2015 otsus nr 114-3820 osaliselt Viktor Perevalovi õigeksmõistmises KarS § 203 järgi ja saata kriminaalasi esimese astme kohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus. Apellatsioonis tuleb prokurör maakohtust erinevale järeldusele süüdistatava süü osas vaidlustatud kuriteos. Prokurör ei nõustu maakohtu järeldusega, et süüdistatav ei olnud nimetatud kuriteos vahendlikuks täideviijaks ning et tõendamata on olulise kahju tekitamine. Süüdistatav esitas apellatsiooni ja selle täienduse nime all kaks mahukat dokumenti, millistele ainuüksi peale vaadates ei olnud võimalik neid apellatsioonina hinnata ja lugedes ka nende sisust aru saada. Tegemist oli kirjutistega, milliste sisu on hoomatav vaid nende koostajale – enamus tekstist oli kopeeritud erinevatest dokumentidest, osa tekstist rasvases kirjas ja üheselt võis öelda, et need sisaldasid teksti, mis ei olnud seostatav etteheidetega maakohtu õigeksmõistvale otsusele. Aru saamaks, mida süüdistatav vaidlustab otsuses, millega ta mõisteti täielikult õigeks, menetluskulud jäeti riigi kanda ning tsiviilhagi osas oli tehtud otsustus, mis seadusest tulenev on õigeksmõistva kohtuotsuse puhul ainuvõimalik otsustus, jättis kohus tema apellatsiooni käiguta ning andis tähtaja puuduste kõrvaldamiseks. Kuna süüdistatav ei kõrvaldanud puudusi tähtajaks, jättis ringkonnakohus oma määrusega tema apellatsiooni läbi vaatamata. Tallinna Ringkonnakohtu 26.märtsi 2015. a määrusega määrati kriminaalasi apellatsiooni korras arutamisele kirjalikus menetluses. Apellatsioonimenetluse pooltele anti enda seisukohtade esitamiseks aega 10.aprillini 2015. Määratud tähtajaks esitas oma seisukoha süüdistatava kaitsja adv. Gennadi Kull, kes kordas oma maakohtus esitatud seisukohta ja tsiteerides omakorda kohtuistungil tunnistajate poolt antud ütlusi märkis, et ta ei nõustu prokuröri argumentidega ja taotles suulist apellatsioonimenetlust.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT:

Esmalt märgib kohtukolleegium, et suuline apellatsioonimenetlus toimus ilma süüdistatava osavõtuta. Juba maakohtu istungile süüdistatava osalemise kindlustamine oli raskendatud. V.Perevalov ei ela tema enda poolt märgitud elukohas, ta ei võta vastu kohtukutseid ei paberkandjal ega AET-s. Maakohtus luhtusid ka sundtoomised. Apellatsioonimenetluses süüdistatvale saadatud kohtu dokumentide ( puuduste kõrvaldamise määrus, apellatsiooni läbi vaatamata jätmise määrus,

kohtukutse ) kättesaamist ei ole samuti V.Perevalov kordagi kinnitanud. Kohtukolleegiumi hinnangul hoidub V.Perevalov kohtumenetlusest kuritahtlikult kõrvale. Ta saadab kohtule kirjalikke dokumente mis on sisuliselt kattuva, kuid mõistmatu tekstiga ja pikad, kuid ise ei tunne huvi kohtumenetluse vastu. Kuna käesoleva apellatsioonimenetluse esemeks on prokuröri apellatsioonist tulenevalt vaid küsimus, kas maakohus on rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS prg. 339 lg 1 p 8 mõttes e. sisuliselt sügavalt juriidiline vaidlus ja süüdistatava olukorra raskendamine apellatsioonimenetluses ei ole võimalik, siis otsustas kohtukolleegium arutada prokuröri apellatsioonist tulenevat vaidlust ilma süüdistatava osavõtuta. Seda enam, et prokuröri poolt esitatud apellatsioon on oma sisult põhjendamatu ja perspektiivitu ja seda alljärgnevate põhjendustel. Vaidlust ei ole selles, et apellatsioonikohtule ei ole prokuröri apellatsiooniga antud volitusi uue – süüdistatava olukorda raskendava otsuse tegemiseks. Prokurör refereerib apellatsioonis maakohtu istungi protokolli ja maakohtu otsust ning teeb nende põhjal omapoolse tõendite hindamise tulemil järelduse, et just süüdistatav oli KarS prg 203 ettenähtud kuriteo vahendlikuks täideviijaks ja et esineb ka kuriteokoosseisus ettenähtud oluline kahju. Samas ei ole apellatsiooni põhiosas esitatud tõendite analüüs piisav, et ringkonnakohtul oleks õigus raskendada süüdistatava olukorda süüdimõistva kohtuotsuse tegemisega. Selline apellatsioon annaks maakohtule volitused uuel arutamisel raskema e. antud juhulisis süüdimõistva kohtuotsuse tegemiseks KrMS prg 341 lg 6 alusel, kuid seda juhu, kui ringkonnakohus tuvastab sellise menetlusõiguse rikkumise, mis üldse annaks aluse kriminaalasja tagastamiseks maakohtule. Prokuröri poolt esitatud apellatsiooni taotlusest lähtudes peab kohtukolleegium otsustama, kas maakohtu otsuses on tuvastatavad sellised olulised menetlusõiguse rikkumised, millised vältimatult toovad kaasa kohtuotsuse tühistamise (KrMS prg.339 lg 1) ja kriminaalasja tagastamise maakohtule uueks arutamiseks või sellised muud olulised rikkumised, milliseid apellatsioonikohtus pole võimalik kõrvaldada (KrMS prg.339 lg 2). Sellisel seisukohal on olnud ka Riigikohus, märkides oma otsuses 3-1-1-7-00, et kuna apellatsioonkaebuse resolutiivosas taotleti kriminaalasja tagastamist uueks arutamiseks esimese astme kohtule, siis - tulenevalt AKKS § 20 lg-s 1 sätestatust ja kooskõlas selle sätte rakenduspraktikaga - oleks ringkonnakohtu poolne õigeksmõistetu süüdi tunnistamine olnud välistatud. Seega oli ringkonnakohus U. ja J. S. poolt esitatud apellatsioonkaebuse läbivaatamisel pädev otsustama vaid selle üle, kas on aset leidnud kriminaalmenetluse seaduse oluline rikkumine, mis tingiks kriminaalasja tagastamise uueks arutamiseks esimese astme kohtule. Kohtukolleegium peab siinjuures vajalikuks rõhutada seda, et ringkonnakohtu ja Riigikohtu volitused uue otsuse tegemisel on oluliselt erinevad ja seejuures on ringkonnakohtu volitused kordades laiemad. Oluline on siinjuures märkida, et Riigikohus ei saa süüdistatava olukorda raskendada ja teha süüdimõistvat kohtuotsust, kui süüdistatav on alamaastmete kohtute poolt õigeks mõistetud. Ringkonnakohtule on see võimalus seaduses antud, kui sellise volituse annavad, kas prokurör või kannatanu oma apellatsiooniga. Riigikohus ei või tuvastada faktilisi asjaolusid, ringkonnakohtul selline võimalus on ja ringkonnakohus saab ning maakohtu otsuses tõendite hindamisel tehtud vigade tuvastamisel isegi peab tõendeid ümber hindama ning võib sellisel juhul teha maakohtu otsusega diametraalselt vastupidise otsuse. Kõik eeltoodud seisukohad on Riigikohtu kestvas praktikas korduvalt kajastamist leidnud ning need on väljaloetavad paljudest Riigikohtu otsustest. Samamoodi on Riigikohus korduvalt esitanud oma seisukoha küsimuses, mida tähendab KrMS prg. 339 lg 1 p.7 mõttes motiveerimata esimese astme kohtuotsus ja mida tähendab KrMS prg. 339 lg

1 p. 8 sätestatud rikkumine. Kuna KrMS prg. 339 lg 1 p.7 sätestatud rikkumine on kohtuotsuse seaduslikkust välistav kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine, mille tuvastamisel on apellatsioonikohtul õigus ja isegi kohustus apellatsiooni piiridest väljuda, siis kohtukolleegium peab vajalikuks käsitleda ka küsimust, kas on alust väita, et maakohtu otsus on motiveerimata ja seda olenemata asjaolust, et ka prokurör oma apellatsioonis seda ei väida. Riigikohus on selgitanud, et motiveerimata on selline maakohtu otsus, milles üldse motiivid e. tõendite analüüs puudub (3-1-1-46-07 p.6.2). Motiveerimata kohtuotsusest ei ole aga alust rääkida siis, kui maakohus on oma põhjendused esitanud ja järeldused vastavad esitatud motiividele, kuid apellant ei nõustu maakohtu seisukohtadega e. maakohtu seisukohtadega mittenõustumine ei tähenda veel otsuses motiivide puudumist (3-1-1-79-01;3-1-1-139-05). Viimati kordas Riigikohus oma sellekohast seisukohta otsuses 3-1-1-11-15 ning selgitas, et KrMS § 339 lg 1 p 7 järgi tuleb kvalifitseerida üksnes kohtuotsuse põhistamise kohustuse kõige ulatuslikumad rikkumised, mis on käsitatavad KrMS § 339 lg 1 p-s 7 otsesõnu nimetatud kohtuotsuses "põhjenduse puudumisena". Seejuures tuleb silmas pidada, et seadus räägib "põhjenduse" kui terviku, mitte üksikute "põhjenduste" puudumisest. Kohtuotsuses põhjenduse puudumisega KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes on tegemist eeskätt siis, kui kohus jätab seadusliku aluseta kohtuotsuse põhiosa (KrMS § 312) tervikuna või siis mõne süüdistatava või kuriteo osas üldse koostamata. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 30. juuni 2014. a otsus asjas nr 3-1-1-14-14, p-d 699 ja 700). Riigikohus on oma lahendites korduvalt selgitanud, mida endast kujutab sisuliselt KrMS prg. 339 lg 1 p.-s 8 sätestatud kriminaalmenetlusõiguse rikkumine, mille esinemist prokurör apellatsioonis jaatab ning mille alusel taotleb ka maakohtu otsuse tühistamist ja kriminaalasja saatmist maakohtule uueks arutamiseks. Vastuolust tõendamiseseme tuvastatud asjaolude ja otsuse resolutiivosa vahel saab rääkida siis, kui otsuse põhiosa ja resolutiivosa ei ole omavahel loogiliselt ühildatavad. Kui kohtuotsuse resolutiivosa on loogilises kooskõlas põhiosast tulenevate järeldustega, ei saa rääkida KrMS § 339 lg 1 p-s 8 toodud menetlusõiguse olulisest rikkumisest, olenemata sellest, kas kassaator nende järeldustega nõustub või mitte ( 3-1-1-23-11;31-1-100-12; 3-1-1-15-13). Kohtukolleegiumi hinnangul puudub igasugune alus väitmaks, et vaidlustatud maakohtu otsus ei ole motiveeritud. Maakohus on äärmise põhjalikkusega motiveerinud iga oma järeldust ning kohtuotsuse lugejale on arusaadav, miks konkreetsel juhul maakohus leidis, et süüdistatava süüst ei ole alust rääkida üheski temale inkrimineeritud kuriteos. Maakohtu otsustus tsiviilhagi läbi vaatamata jätmise osas on samuti otseselt seadusest tulenev e. vastab kriminaalmenetluse seadustikus KrMS prg 310 lg 2 ja 3 ettenähtud otsustusele, mis saab kaasneda õigeksmõistva kohtuotsusega. Kohtukolleegium leiab, et maakohtu otsuses ei ole tuvastatav ka KrMS prg. 339 lg 1 p.-8 sätestatud rikkumine. Selline rikkumine seisneb selles, et kohus on kohtuotsuse põhiosas lugenud tuvastatuks ühed asjaolud ja resolutiivosas esitatud otsustus ei lange nende kohtuotsuse põhisosas toodud põhjendustega kokku. Nimetatud rikkumisega oleks tegemist juhul, kui maakohus oleks kohtuotsuse põhiosas põhjendanud süüdistatava õigeksmõistmist, resolutiivosas ta aga ekslikult süüdi mõistnud või vastupidi. Veel selgitab kohtukolleegium, et ringkonnakohtul on tõesti õigus tunnistada kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks ka muid menetlusnormide rikkumisi, mis jäävad väljaspoole KrMS prg. 339 lg 1 kataloogi, kuid seejuures õigus kriminaalasja tagastamiseks tuvastatud menetlusnormi rikkumise tõttu on

ringkonnakohtul vaid ja ainult siis, kui ringkonnakohus ei saa ise seda rikkumist kõrvaldada. Kui rikkumine on kõrvaldatav ringkonnakohtu poolt ja ringkonnakohus ikkagi saadab kriminaalasja tagasi, siis on Riigikohus pidanud sellist otsustust ringkonnakohtu poolt menetlusnormide oluliseks rikkumiseks. Riigikohus selgitab oma otsuses 3-1-1-37-11 p.-s 13 : Kolleegium märgib siinjuures, et isegi menetluslike nõuete rikkumise tunnistamine oluliseks KrMS § 339 lg 2 tähenduses ei anna ringkonnakohtule alati alust esimese astme kohtulahendi tühistamiseks ja kriminaalasja saatmiseks maakohtule uueks arutamiseks. Kriminaalmenetluse seadustiku § 341 lg 2 kohaselt võib apellatsioonikohus sellise otsustuse teha vaid juhul, kui oluliseks tunnistatud kriminaalmenetlusõiguse rikkumist ei ole võimalik apellatsioonimenetluses kõrvaldada. Taoline regulatsioon lähtub muu hulgas arusaamast, et väljaspool KrMS § 339 lg-s 1 nimetatud ja juba seadusandja poolt kriminaalmenetlusõiguse olulisteks rikkumisteks loetud minetusi, peab läbi viidud kohtuliku arutamise kordamiseks esinema vältimatu vajadus. Arvestades, et ringkonnakohtu volitused kriminaalasja apellatsioonikorras arutamisel hõlmavad menetluslikult esimese astme kohtu vastavat pädevust, saab ringkonnakohus otsustada maakohtu lahendi tühistamise ja kriminaalasja uueks arutamiseks saatmise kasuks vaid siis, kui ta jälgitavalt põhjendab, miks tuvastatud menetluslike nõuete rikkumise kõrvaldamine ringkonnakohtu enda poolt pole võimalik. Ka on Riigikohus heitnud korduvalt ringkonnakohtule ette menetlusnormi olulist rikkumist, mis seisneb selles, et ringkonnakohus on tühistanud kohtuotsuse ja saatnud kriminaalasja uueks arutamiseks maakohtule mitte menetlusnormide rikkumise tõttu vaid materiaalõiguse ebaõige kohaldamise tõttu. Otsuses 3-1-1-37-11 p.-s 13.1 selgitab Riigikohus: Ringkonnakohtu pädevus olukorras, kui tuvastatakse materiaalõiguse ebaõige kohaldamine, on sätestatud KrMS §-s 340. Nimetatud sätte kohaselt võib ringkonnakohus ise teha uue kohtuotsuse kas kaebuse alusel või sõltumata kaebusest, kui tuvastamist on leidnud süüdistatava olukorda raskendav materiaalõiguse ebaõige kohaldamine. Kehtiv kriminaalmenetlusõigus ei näe seega materiaalõiguse ebaõige kohaldamise korral ühelgi juhul ette kriminaalasja tagastamist uueks arutamiseks maakohtule, vaid viimase poolt teole antud õigusliku hinnangu muutmist ringkonnakohtu enda otsusega. Maakohtu otsuse tühistamine ja kriminaalasja saatmine ringkonnakohtu määrusega uueks arutamiseks viitega karistusseaduse ebaõigele kohaldamisele kujutab endast ise kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist KrMS § 339 lg 2 mõttes. Kohtukolleegium märgib, et prokuröri apellatsioonist võib välja lugeda seda, et prokurör ei nõustu maakohtu poolse tõendite hindamisega ja maakohtu järeldused ei ole prokurörile veenvad. Riigikohus on oma otsuses 3-1-1-11-15 selgitanud, et kohtupraktika kohaselt on kohtuotsuse põhistuse ebapiisavuse või -veenvuse korral kohtuotsuse põhjendamise kohustuse rikkumine käsitatav kriminaalmenetlusõiguse rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes. Samas on aga selline rikkumine ringkonnakohtu poolt kõrvaldatav. Ringkonnakohtul nagu eelnevalt juba märgitud, on õigus tõendeid ümber hinnata ja teha ka omapoolsete tõendite hindamise tulemil maakohtu otsusest diametraalselt vastupidine otsus, kuid veelkord tuleb rõhutada järgmist. Kui prokurör taotleb maakohtu otsuse tühistamist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tõttu, näiteks KrMS prg.339 lg-s 2 alusel ja samas sisuliselt ei nõustu ka maakohtu poolse tõendite hindamisega ja selle põhjal tehtud järeldustega, siis selleks, et ringkonnakohus saaks tõendeid ümber hinnates teha maakohtust erinevalt süüdimõistva kohtuotsuse, siis selleks tuleb seda apellatsioonis ka taotleda. Rõhutada tuleb aga seda, et ringkonnakohus saab teha maakohtu otsusest diametraalselt

erineva otsuse vaid siis, kui tuvastab maakohtu poolt tõendite hindamisel vigu. Nii on Riigikohus oma otsuses 3-1-1-6-15 korranud juba varasemat seisukohta ja rõhutanud veelkord, et kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi võib ringkonnakohus anda kriminaalasjas kogutud tõenditele maakohtust erineva hinnangu üksnes juhul, kui ringkonnakohtu otsuses põhjendatakse, millised tõendite hindamisel tehtud vead viisid maakohtu järeldused mittevastavusse kohtulikul arutamisel tuvastatud faktiliste asjaoludega ning miks tuleb apellatsioonikohtu arvates tõendikogumile anda teistsugune hinnang (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 3. juuni 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-41-11, p 25). Arutataval juhul ringkonnakohus kõnealust kohustust ei täitnud ja see puudus on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 30. juuni 2014. a otsus asjas nr 3-1-114-14, p-d 699, 700). Kohtukolleegium on ka veendunud selles, et ringkonnakohus ei saa tagastada kriminaalasja KrMS prg.339 lg 2 alusel väitega, et ei saa ise kõrvaldada maakohtu poolt tehtud vigu näiteks tõendite hindamisel põhjusel, et apellatsioonikohtul pole prokuröri apellatsioonist tulenevalt volitusi ise rikkumist kõrvaldada. Selline lahendus oleks kohtukolleegiumi arvates kindlasti vastuolus võistleva menetluse põhitõdedega, aga ka kohtu erapooletuks olemise nõudega. Sarnase perspektiivitu apellatsiooni esitas ringkonnakohtusse prokurör ka kriminaalasjas 1-12-3030. Mitte nõustudes maakohtu poolt kahe süüdistatava õigeksmõistmisega ja ühe süüdistatava karistusega, ei taotlenud prokurör mitte süüdimõistva kohtuotsuse tegemist ja raskema karistuse mõistmist ringkonnakohtult, vaid ka nendes küsimustes peale kohtuotsuse tühistamist kriminaalasja tagastamist maakohtule uueks arutamiseks. Ringkonnakohtu otsusega prokurör ei nõustunud ning esitas kassatsiooni ringkonnakohtule otsusele, kuid kaugemale Riigikohtu loakogust kassatsioon ei jõudnud.. Süüdistatava kaitsja adv. Gennadi Kull on esitanud koos oma kirjaliku seisukohaga taotluse hüvitada õigusabi kulud summas 140 eurot tunni e. 6 pooltunni eest , mis ta on kulutanud apellatsioonimenetluseks ettevalmistamiseks ehk siis oma seisukoha kirjapanekuks. Kohtukolleegium ei pea põhjendatuks tasustada kogu ajakulu. Oma määruses rõhutas kohtukolleegium, et kirjalikud seisukohad tuleb esitada apellatsiooni piirides. Käesoleval juhul nagu juba eelpool selgitatud on apellatsioonimenetluses vaidlusesemeks vaid menetlusõiguse oluline rikkumine maakohtu poolt ja esmalt just KrMS prg 339 lg 1 p 8 mõttes e. siis küsimus, kas maakohtu otsuse resolutiivosa on vastuolus tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele või mitte. Sellele küsimusele ei ole kaitsja oma seisukoha kujundamisel aga üldse tähelepanu pööranud. Seda aga oleks saanud põhjendada väga lühidalt. Seega on taotluses märgitud ajakulu tegelikult kulunud asjasse puutumatute seisukohtade kirjapanekuks. Kohtukolleegium nõustub rahuldama osaliselt taotlust ja seda 1 pooltunni ulatuses e. 24 eurot. Teise taotluse esitas kaitsja kohtuistungil osalemisel kulutatud aja 1 pooltunni eest. See taotlus on põhjendatud ning seega tuleb kaitsjale hüvitada tehtud töö eest kokku 48 eurot, mis jääb riigi kanda, sest apellatsiooni on esitanud prokurör. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS prg 337 lg 1 p 1; 342; 343 jätab kohtukolleegium maakohtu otsuse Viktor Perevalovi suhtes muutmata ja esitatud apellatsiooni rahuldamata.

/allkirjastatud digitaalselt/

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.