Riigiprokuratuuri 17. märtsi 2015 määrus kaebuse rahuldamata jätmise kohta
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Kannatanu Fjodor Plešankovi (Plešankov) esindaja vandeadvokaat Margo Lemetti, kaebus
RESOLUTSIOON
1.Riigiprokuratuuri 17. märtsi 2015 määrus jätta muutmata.
2.Kannatanu Fjodor Plešankovi määruskaebus jätta rahuldamata.
esindaja
vandeadvokaat
Margo
Lemetti
Edasikaebamise kord KrMS § 385 p 11 kohaselt on määrus lõplik ja edasikaebamisele ei kuulu. Asjaolud ja menetluse käik
1.Kriminaalasjas nr 14278000174 alustati menetlust 05.10.2014 KarS § 121 tunnustel selles, et 05.10.2014 kella 11.30 paiku Tartumaal, Alatskivi vallas, Peatskivi küla lähistel kasutas E.L. füüsilist vägivalda Fjodor Plešankovi suhtes, mis seisnes selles, et E.L. lõi ühel korral rusikaga F. Plešankovi näkku. Kriminaalmenetluse algatamise avalduse esitas kannatanu F. Plešankov.
2.04.02.2015 määrusega Politsei- ja Piirivalveameti Lõuna prefektuuri uurija A.R. koostas prokuratuuri loal kriminaalmenetluse lõpetamise määruse E.L. i suhtes kriminaalmenetluse aluse puudumise tõttu.
3.09.03.2015 esitas F. Plešankovi esindaja Riigiprokuratuurile kaebuse, milles palub tühistada PPA kriminaalmenetluse lõpetamise määruse kriminaalasjas nr 14278000174. Riigiprokuratuuri määrus
4.Riigiprokuratuuri 17.03.2015 määrusega jäeti F. Plešankovi kaebus rahuldamata. Riigiprokurör nõustus täielikult Lõuna prefektuuri ja ringkonnaprokurör Toomas Liiva seisukohaga kriminaalmenetluse lõpetamise kohta ning leidis, et kriminaalmenetluse jätkamiseks puudub alus. Määruse seisukohad on kokkuvõtlikult järgnevad.
4.1.Riigiprokurör on välja toonud, et antud juhul kirjeldavad kannatanu ja kahtlustatav konflikti põhjuseid ja sündmuste kulgu erinevalt. Esinevaid vastuolusid ei ole võimalik
kõrvaldada ka vastastamisega, kuna vastastamise eesmärk on ühte osapoolt kallutada rääkima tõtt. Antud juhul ei ole võimalik ütluste pinnalt tuvastada, kelle ütlusi tõsikindlalt uskuda. Seetõttu ei ole vastastamise läbiviimine otstarbekas ning selle eesmärk ei ole täidetav, et kahtlustatav annaks kannatanuga sarnaseid ütlusi. Tulenevalt menetlusseisundist on kahtlustataval õigus ütluste andmisest loobuda, mistõttu selle läbiviimine ei ole asjakohane ega saavuta kaebaja poolt soovitud eesmärki.
4.2.Samuti leiab Riigiprokurör, et G.Š. i tunnistajana ülekuulamine ei ole otstarbekas, sest kannatanu ütluste kohaselt keegi rünnakut otseselt pealt ei näinud, G.Š. olevat vaid näinud, kui nad olid maas pikali, kuid mitte midagi täpsemat ei tajunud. Ka toimunud raadioside teksti tuvastamine ei ole tõenduslikust seisukohast otstarbekas, sest tõendatavaks kuriteoesemeks olevat füüsilise kontakti kulgu see ei tõenda. Samadel põhjustel puudub vajadus kontakteeruda jahiühinguga Mäger. Kannatanu ja kahtlustatava kehavigastused on fikseeritud, need vastavad mõlema poole ütlustele ning ei teki kahtlust, et need tekkisid mõlema osapoole kirjeldatud viisil, kusjuures kannatanu kahtlustatava löömist ülekuulamisel ei maini, kuigi ka viimasel esinevad kehavigastused.
4.3.Kriminaalmenetluses tõendite kogumise ja neile hinnangu andmise ning lõpliku menetlusotsuse tegemine kohtueelses menetluses kuulub juhtiva prokuröri pädevusse. Ülaltoodud alusel on riigiprokurör seisukohal, et kriminaalmenetlust on läbi viidud seaduslikult, seaduserikkumisi tuvastatud ei ole ning vastu võetud menetlusotsus on seaduslik, motiveeritud ning asjakohane. Eelnevatel alustel ei ole võimalik esitada süüdistust KarS § 121 järgi kahtlustatavale E.L. ile ning kriminaalasi on seaduslikult ja piisava põhjalikkusega motiveeritult lõpetatud nimetatud isiku suhtes. Ringkonnakohtule esitatud kaebus
5.Riigiprokuratuuri määruse peale esitas kaebuse F. Plešankovi esindaja vandeadvokaat M. Lemetti, kes palub tühistada Riigiprokuratuuri 17.03.2015 kaebuse rahuldamata jätmise määruse ja kohustada prokuratuuri jätkama kriminaalmenetlust. Kannatanu leiab jätkuvalt, et kriminaalmenetlus on lõpetatud alusetult ja Riigiprokuratuur jättis kannatanu kaebuse põhjendamatult rahuldamata.
5.1.Kaebuse esitaja leiab, et vastastamise läbiviimine on vajalik ja asjakohane ning ei nõustu Riigiprokuratuuriga, kes leiab, et vastastamise läbiviimine ei ole otstarbekas ning selle tulemusena ei ole võimalik saada üheseid ütlusi. Riigiprokuratuur on etteruttavalt andnud hinnangu vastastamise tulemusele. Vastastamise näol on siiski tegemist menetlustoiminguga, mis eelduslikult kõrvaldab vastuolud poolte ütlustes või vähemalt aitab sellele kaasa. Vastastamise tulemust ei saa uurija ega prokurör enne selle toimumist ette hinnata. Kui ütlustes on vastuolu, siis tulebki isikud üle kuulata ning selle käigus jõuda järeldusele, kas ütluste sisu muutub või mitte. Enne vastastamise läbiviimist ei ole võimalik ka väita, et kahtlustatav ütluste andmisest loobuks, eriti olukorras, kus isik on varasemalt olnud nõus ütlusi andma.
5.2.Kaebuses tuuakse välja, et tunnistaja G.Š. i ülekuulamine on vältimatult vajalik ka uue ilmnenud info tõttu. Nimelt on tunnistaja ülekuulamine vajalik, kuna tunnistaja kuulis pealt kannatanu ja kahtlustatava omavahelist vestlust vahetult pärast kahtlustatava rünnet. Selle vestluse käigus tunnistas kahtlustatav, et ta lõi kannatanut esimesena. Tegemist on olulise asjaoluga, mida ei ole tõendina senini kogutud ja seda pole uurija ega ka riigiprokurör saanud hinnata. Senises menetluses on uurija ja prokuratuur leidnud, et tunnistaja ülekuulamine ei ole vajalik seetõttu, et ta ei näinud sündmuste käiku vahetult pealt. Kaebuse esitaja leiab, et ka selles faktis tuleb vahetult tunnistajat üle kuulates veenduda, mitte aga piirduda kannatanu arvamusega, et tunnistaja oli kaugel. Kui sõltumata sellest, kas isik nägi sündmust pealt või mitte, on oluline temalt saadav teave kahtlustava poolt kuriteo toimepanemise omaksvõtu kohta. Antud juhul on kannatanule saanud teatavaks Jahiühing Mäger Kallaste rühma liikmete üldkoosolekul avaldatud info, et G.Š. kuulis vahetult pärast kahtlustatava ründamist pealt
kannatanu ja kahtlustatava omavahelist vestlust, milles kahtlustatav võttis esimesena löömise omaks.
5.3.Tunnistajana tuleb üle kuulata ka isik, kes kahtlustatava ütluste kohaselt oli väidetavalt valesti kütiliini paigutatud. Riigiprokuratuur leiab määruses viitega kahtlustatava ütlusele, et konflikt algas küttide ebaõigetele kohtadele määramisega. Väidetavalt rikkus kannatanu jahijuhatajana jahiseaduse § 31 lg 5 p 3 nõuet 3, millega „ei sättinud kütte vastavalt õigele laskekohale, vaid puterdas sellega, määrates E.L. i kohta, kus juba oli kütt ees, mistõttu uue asukoha määramisega ajujaht viibis seoses tema ümberpaigutamisega“. Sellisel juhul on vältimatult vajalik üle kuulata ka isik, kes oli nö valesti kohale paigutatud, sest see isik pidi sellisel juhul ka kaklust pealt nägema. Kui seda isikut aga ei tuvastata, siis on kahtlustatava ütlus osutunud valeks või kindlasti ebausaldusväärseks.
5.4.Kaebuses märgitakse, et raadioside vahendusel räägitu kohta info saamine on oluline. Prokuratuur leiab, et toimunud raadioside teksti tuvastamine ei ole oluline, kuna see ei tõenda füüsilise kontakti kulgu. Kaebuse esitaja leiab, et raadioside käigus räägitu ja jahimeeste poolt kuuldu ei ole tõesti füüsilise kontakti tõendamise suhtes asjakohane, kuid raadioside vahendusel saab siiski tuvastada kannatanu kui jahijuhataja korralduste asjakohasust ja üheselt mõistetavust. Samuti teatas kannatanu koheselt pärast tema suhtes toimepandud rünnet jahi lõpetamise põhjuse (kahtlustatava rünne tema vastu). On selge, et kui jaht lõpetati koheselt kakluse pärast, siis on eluliselt usutav, et kannatanu selgitas ka jahimeestele, miks ta jahi lõpetab. Kannatanu on olnud seda rääkides toimunu mõju all ja puudub alus kahelda tema sõnades.
5.5.Oluline on ka saada tagasisidet Jahiühingu Mäger juhtkonnalt ja anda sisuline hinnang osapoolte rollidele jahis. Kaebuses Riigiprokuratuurile on viidatud vajadusele uurida, kas E.L. il on varasemalt jahis olles esinenud konflikte ja milline on juhtkonna hinnang poolte senisele tegevusele ja käitumisele, et seeläbi hinnata E.L. i ütluse, „et tal ei ole varasemalt jahis konflikte olnud“, usaldusväärsust. Kannatanule on teada, et ka varasemalt on kahtlustataval olnud probleeme jahil distsipliiniga. Riigiprokurör ei ole andnud hinnangut osapoolte rollile jahis, mille vajadusele viidati kaebuses. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused
6.Ringkonnakohus, tutvunud lõpetatud kriminaalasja materjalidega, Riigiprokuratuuri määrusega ning F. Plešankovi esindaja kaebusega, leiab, et Riigiprokuratuuri 17.03.2015 määruse peale esitatud kaebus tuleb jätta rahuldamata. Kohus nõustub Riigiprokuratuuri määruses sedastatuga, et kriminaalasja nr 14278000174 lõpetamine on seaduslik ja põhjendatud. Kuna ringkonnakohus nõustub Riigiprokuratuuri põhjendustega, siis peab kohus vajalikuks vastata kaebusele vaid järgnevat.
7.KrMS § 208 lg 1 kohaselt kui KrMS § 207 lg-tes 1 või 2 nimetatud kaebus on Riigiprokuratuuri määrusega jäetud rahuldamata, võib kaebuse esitanud isik määruse advokaadi vahendusel vaidlustada ringkonnakohtus. Seega on ringkonnakohtul pädevus KrMS § 208 alusel esitatud kaebuse lahendamisel otsustada, kas kriminaalmenetluse jätkamine võiks olla vajalik selgitamaks välja võimalikud tähtsust omavad asjaolud. Samas peab ringkonnakohus arvestama, et vastavalt KrMS § 30 lg-le 1 juhib kohtueelset menetlust prokuratuur, tagades selle seaduslikkuse ja tulemuslikkuse.
7.1.KrMS § 6 kohaselt on uurimisasutus ja prokuratuur kuriteo asjaolude ilmnemisel kohustatud toimetama kriminaalmenetlust, kui puuduvad käesoleva seadustiku §-s 199 sätestatud kriminaalmenetlust välistavad asjaolud või kui käesoleva seadustiku § 201 lõike 2, § 202, 203, 2031, 204, 205 või 2051 kohaselt puudub alus lõpetada kriminaalmenetlus.
7.2.Ringkonnakohus leiab, et praegusel juhul esineb KrMS § 199 lg 1 p-s 1 toodud kriminaalmenetlust välistav asjaolu, kuna menetluse raames ei tuvastatud, et E.L. i tegevus vastaks mõnele kuriteokoosseisule.
8.Kaebaja arvates pani E.L. toime KarS § 121 järgi kvalifitseeritava teo. Kriminaalmenetluse käigus kuulati üle nii kannatanu kui ka kahtlustatav ning mõlemale isikule rüseluse käigus tekkinud vigastused on fikseeritud. Küll aga ei ole menetluse raames leitud tõendeid, mis kinnitaksid või aitaksid ümber lükata esinevaid vastuolusid.
8.1.Menetleja on üle kuulanud nii kahtlustatav E.L. i kui kannatanu F. Plešankovi, kelle ütlused on kirjeldanud üksteisest erinevalt konflikti põhjuseid ja sündmuste kulgu. Esinevaid vastuolusid ei ole olnud võimalik kõrvaldada.
8.2.Ringkonnakohus nõustub Riigiprokuratuuriga, et kriminaalmenetluses ei ole võimalik viia läbi täiendavaid menetlustoiminguid. Kaebaja poolt soovitatud vastastamine ei annaks ilmselt soovitud tulemust, kuna üksnes ütluste pinnalt ei ole võimalik tuvastada, kelle ütlusi tõsikindlalt uskuda. Ka võib kahtlustatav keelduda ütluste andmisest. Samuti on kaebaja taotlenud nii Riigiprokuratuurile esitatud kaebuses kui ka käesolevas kaebuses tunnistajana G.Š. i kui ka valesti kütiliini paigutatud isiku ülekuulamist ning oluliseks on peetud ka raadioside vahendusel räägitud info teadasaamine ning tagasiside jahiühingu Mäger juhtkonnalt. Ringkonnakohus leiab, et Riigiprokuratuuri määruses on põhjendatult ära toodud, miks puudub alus täiendavate menetlustoimingute läbiviimiseks ja miks ei ole võimalik saavutada nimetatud toimingutega kriminaalmenetluse jätkamine. Kriminaalasja toimiku kohaselt toimus konflikt ja rüselus kannatanu ja kahtlustatava vahel teistest eraldatult, seega ei saanud keegi seda pealt näha. Samuti ei anna kahtlustatavat iseloomustavad üldsõnalised asjaolud alust kahtlustatava süüdistamises kehalises väärkohtlemises. Asjaolu, et G.Š. kuulis, et E.L. ütles, et tema lõi esimesena ehk väidetav kahtlustatava õigeksvõtt ei ole veel koheselt tõend isiku süüdistamisele KarS § 121 järgi. Samuti ei aita see kõrvaldada vastuolusid kannatanu ja kahtlustatava ütlustes. Tõendamisprotsessi lõppetapil - siis, kui kõigi - nii otseste kui kaudsete tõendite kogumi tervikhinnangu tulemina pole õnnestunud kõrvaldada kahtlusi süüdistatava või menetlusaluse isiku süüs, tuleb pöörduda in dubio pro reo põhimõtte poole (RKKKo nr 3-1-1-12-07, p 8). Tulenevalt eeltoodust on prokuratuur õigustatult lõpetanud kriminaalasja nr 14278000174 menetluse.
9.Kaebuses Riigiprokuratuuri määruse peale ei ole välja toodud uusi asjaolusid, millele Riigiprokuratuur ei oleks oma määruses piisava põhjalikkusega vastanud või mis võiks olla aluseks ringkonnakohtu jaoks teistsugusele arusaamisele jõudmiseks.
10.Ringkonnakohus rõhutab, et kohtueelset menetlust juhib prokuratuur, tagades selle seaduslikkuse. KrMS § 211 lg 2 kohaselt selgitavad uurimisasutus ja prokuratuur kohtueelses menetluses nii süüstavad kui ka õigustavad asjaolud. Kuriteotunnuste esinemist hinnatakse vastavalt tuvastatud faktilistele asjaoludele. Selliselt on toimitud ka antud asja raames ning põhjendatult on uurimisasutus ja ka prokuratuur leidnud, et puudub kuriteo alus KrMS § 199 lg 1 p 1 järgi, kuna kõrvaldamata kahtlused tuleb tõlgendada kahtlustatava kasuks.
11.Juhindudes KrMS § 208 lg-st 5 jätab ringkonnakohus vaidlustatud Riigiprokuratuuri määruse muutmata ja F. Plešankovi lepingulise esindaja kaebuse rahuldamata.
Tiit Lõhmus kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.