Kohtulahend

väljamaksmisele kuuluvad ajutise töövõimetuse hüvitised Eesti Vabariigi kasuks ning Kerli Kruusenbergile osaühingu K poolt aprill 2009 kuni detsember 2009 arvestatud sotsiaalmaksu järgi Sotsiaalkindlustusameti poolt tulevikus väljamaksmisele kuuluv vanemahüvitis Eesti Vabariigi kasuks.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

teada, et RG asus Saksamaal ja kandis seal vanglakaristust. 19. veebruaril 2015 saabus RG Eestisse ja elab praegu siin. Vastavalt kohtuotsusele on Kerli Kruusenbergi kõik süüteod toime pannud koos RG-iga, seega on tegemist põhilise tõendi allikaga, mis on jäänud kohtulikult uurimata ja seega on põhjendatud vajadus tema ülekuulamiseks ringkonnakohtus. Sellest tulenevalt korraldas ringkonnakohus eelistungi.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

Kerli Kruusenbergi süüdi. Mingeid tõendamisraskuseid maakohtul järelikult ei kaasnenud. Samas möönis prokurör, et arutataval juhul oleks pidanud kontrollima kas RG vabaneb lähiajal vanglast. Kohtukolleegium nõustub, et selles kriminaalasjas on tuvastatav kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine KrMS § 339 lg 2 mõttes, põhjendades oma seisukohta alljärgnevalt. Kriminaalmenetluse seadustiku § 339 lg 2 kohaselt võib kohus tunnistada oluliseks ka kriminaalmenetlusõiguse muu rikkumise, millega kaasneb või võib kaasneda ebaseaduslik või põhjendamatu kohtuotsus. Riigikohtu üldkogu on toonitanud, et kuriteost osavõtjate teo arutamisel erinevate kohtute poolt erinevates menetlustes võib tekkida olukord, kus ühe kohtuotsusega on tuvastatud tegu, mille kohtualune pani toime koos teiste isikutega, aga hilisema kohtuotsusega nende teiste isikute suhtes leitakse, et sellist tegu toime pandud ei ole (vt RKÜKo lahend nr 3-1-2-1-00). Tulenevalt Riigikohtu üldkogu seisukohast tuleb üldjuhul vältida ühes ja samas kuriteos osalenud isikute kriminaalasja arutamist erinevates menetlustes ning kriminaalasja eraldamist osavõtja suhtes tuleb kaaluda ka põhiõiguste tagamise aspektist. KrMS § 216 sätte muudatused jõustusid 2011. aastal, kuid see ei tähenda, et tänases kriminaalmenetluses võiks kriminaalasjade eraldamine toimuda varasemaga võrreldes kergekäelisemalt, kaalumata seejuures süüdistatavate põhiõiguste riiveid, mistõttu eelviidatud Riigikohtu üldkogu otsus on aktuaalne ka tänastes oludes. Menetlejal tuleb kriminaalasjade eraldamise põhjendatuse üle otsustamisel eelkõige hinnata, kas asjas esineb sellist laadi objektiivseid takistusi, mis ei võimalda ülejäänud kahtlustatavate/süüdistatavate suhtes kriminaalasja edasist menetlemist. On ilmselge, et praktikas ei ole võimalik täielikult vältida ka loogiliselt kokkukuuluvate kriminaalasjade eraldamist ning kohtupraktikas on loetud põhjendatuks mitme süüdistatavaga kriminaalasjast kriminaalasja eraldamist eraldi menetlemiseks nende süüdistatavate suhtes, kes hoiduvad kriminaalmenetlusest kõrvale. Selles kriminaalasjas ei ole aga tuvastatav, et kahtlustatav/ süüdistatav oleks hoidunud menetlusest kõrvale. Lõuna Ringkonnaprokuratuur on RG kuulutanud tagaotsitavaks, kuna ta hoidus kõrvale kriminaalmenetlusest, s.t tema asukoht oli menetlejale teadmata (kd 2 lk 60-66). Riigikohtu kriminaalkolleegium on oma lahendites, nt asjas nr 3-1-1-78-10 märkinud, et menetleja juurde kutsutud kahtlustatava puhul on kõrvalehoidumine võimalik üksnes siis, kui eelnevalt on tuvastatud, et isik on teadlik enda väljakutsumisest menetleja juurde. Tagaotsimismäärusest selliseid andmeid ei nähtu. Riigikohtu kriminaalkolleegium on selgitanud, et kriminaalmenetlusest kõrvalehoidumine eeldab isiku tahtlikku käitumist, millega ta püüab vältida enda suhtes menetluse läbiviimist. Kõrvalehoidumine kriminaalmenetlusest võib põhimõtteliselt seisneda nii tegevuses kui ka tegevusetuses. Juhul, kui menetleja hinnangul seisneb kriminaalmenetlusest kõrvalehoidumine tegevusetuses, tuleb ära näidata, milliste isikult nõutavate käitumisaktide tegematajätmist saab kõrvalehoidumisena käsitada. Olukord, kus isiku asukoht on teadmata ja menetleja ei suuda seda välja selgitada, ei pea aga iseenesest tähendama seda, et see isik hoidub kriminaalmenetlusest kõrvale. Ka EIK praktikas on asutud analoogsele seisukohale. Nii ei saa EIK hinnangul pelgalt tuginedes asjaolule, et isikut ei olnud võimalik leida ei kodunt ega ka vanemate elukohast, teha järeldust kriminaalmenetlusest kõrvalehoidmise kohta (vt Abdelali vs Prantsusmaa, kohtuotsus 11.oktoober 2012.a). Kerli Kruusenbergi kriminaalasja eraldamine on toimunud 2. septembril 2014 KrMS § 216 lg 4 alusel, kuivõrd RG hoidis kõrvale kriminaalmenetlusest, s.t tema asukoht oli teadmata ning oli kuulutatud tagaotsitavaks. Kolleegium märgib, et juhul kui puudub kriminaalmenetlusest kõrvalehoiduvate isikute tabamise vähegi realistlik perspektiiv lähitulevikuks, ei saa jätta arvestamata ka teisi kriminaalmenetluses olulisi väärtusi ja põhimõtteid – näiteks seda, et eraldamata jätmine võib

tingida mõistliku menetlusaja ületamise või kuriteo aegumise. Arutatavas kriminaalasjas ei ole esiteks tuvastatav, et RG oleks hoidunud menetlusest kõrvale, vaid tema asukoht oli teadmata. Samas ei ole menetleja eraldanud kriminaalasju KrMS § 216 lg 2 p 1 alusel, vaid just KrMS § 216 lg 4 alusel. Kriminaalasjade eraldamise määrusest ei nähtu, et menetleja oleks teinud peale isiku tagaotsitavaks kuulutamist mingeid toiminguid, et tuvastada tema asukohta või teinud mingeid täiendavaid päringuid välisriigile enne kriminaalasjade eraldamise määruse koostamist. Seega ei saa üheselt tõdeda, et puudus vähegi realistlik perspektiiv isiku asukoha kindlaks tegemiseks lähitulevikus või muud asjaolud, miks ei ole isikut võimalik mõistliku aja jooksul menetlustoimingule allutada. Määrusest ei nähtu, et menetleja oleks ilmutanud erilist hoolsust isiku asukoha väljaselgitamiseks. Selles kriminaalasjas ei olnud ilmselgelt vajadust kriminaalasju eraldada kuriteo aegumise vältimiseks, seega on eraldamine toimunud põhjusel, et tagada mõistlik menetlusaeg. Samas ei tohi kriminaalasjade eraldamine tuua kaasa süüdistatava menetluslike õiguste rikkumist (vt ka RKKKo asjas 3-1-1-90-11). Samuti ei tohi kiire menetlemine kaasa tuua teiste EIÕK art-st 6 tulenevate menetlusõiguste põhjendamatut riivet. Kolleegiumi hinnangul võimaldab kriminaalasjade eraldamise määruses märgitu tõdeda, et sellest ei nähtu tegelikkuses ühegi objektiivse takistuse olemasolu, mis välistanuks kriminaalasja edasise arutamise mõlema isiku, s.o Kerli Kruusenbergi ja RG suhtes sama menetluse raames. Järelikult ei esinenud KrMS § 216 lg-st 4 tulenevat õiguslikku alust, mis oleks kaasa toonud vältimatu vajaduse materjalide eraldamiseks Kerli Kruusenbergi suhtes. Esiteks oli menetlejal teada, et RG võib viibida Saksamaa Liitvabariigis ning on seal tagaotsitav. Sellised andmed olid menetlejal teada 2013. aastal, kuid eraldades Kerli Kruusenbergi kriminaalasja 2. septembril 2014 ei kontrollinud menetleja eelnevalt, kas RG võib jätkuvalt viibida Saksamaa Liitvabariigis ja olla seal ka kinnipeetud ning kanda karistust. Antud olukorras oleks aga menetlustoimingute tegemisel tulnud väga täpselt järgida kõiki menetlusõiguslikke nõudeid ja garantiisid. Kohtueelsel uurimisel on jäetud arvestamata Riigikohtu poolt märgitu, et isegi kui kriminaalasja eraldi arutamine kiirendaks mõne süüdistatava süüküsimuse lahendamist, ei pruugi see olla alati kooskõlas hea õigusemõistmise põhimõttega. Seda eeskätt põhjusel, et kriminaalasjade eraldi arutamine võib kahjustada teiste süüdistatavate õigusi (vt RKKKo asjas nr 3-1-1-14-14). 4.1 Kolleegium märkis juba eelnevalt, et maakohtu 31. oktoobri 2014. a eelistungi protokollist nähtub, et on olemas andmed, mille kohaselt RG vabaneb 2014. a lõpus või veebruaris 2015 ning prokurör on märkinud, et tuleks teha Saksamaale taotlus, et saada teada kas RG kannab seal karistust. Ka on prokurör asunud seisukohale, et isikute teod on omavahel väga tihedalt seotud, tegemist on kelmusega isikute grupis (kd 1 lk 24 pöördel). Samuti on seda küsimust arutanud kohtumenetluse pooled ka maakohtu põhiistungil, millest nähtub, et süüdistatav Kerli Kruusenberg kinnitab, et Grossberg vabaneb ja soovib asja arutamist. Prokurör on arutlenud asja liitmise võimalikkuse osas, kuid leidnud, et see võib ajada asja uppi (kd 2 lk 76). Kolleegium märgib, et KrMS § 216 lg 1 sätestatu näol ei ole tegemist pelgalt formaalse nõudega, vaid see on suunatud ausa ja õiglase kohtumenetluse põhimõtte realiseerimisele. Maakohus, saades teada eelpool kirjeldatud asjaoludest, ei ilmutanud mingit huvi välja selgitada, kas kohtule esitatud informatsioon vastab tõele. Seega tuleb kolleegiumil hinnata, missugused õiguslikud järelmid kõnealuse minetusega võisid kaasneda. Maakohtul tulnuks sellise informatsiooni saamisel, arvestades hea õigusemõistmise põhimõtteid, teha vastavad päringud saadud informatsiooni tõele vastavuse kohta ning seejärel lahendada küsimus, kas esineksid alused isikute kriminaalasjade arutamiseks ühes menetluses, hinnates seejuures kõiki asjaolusid ja prognoosides kuidas mõjutaks ühendamine

menetlusaja mõistlikkust. Euroopa Inimõiguste Kohtu arvates on süüdistataval kriminaalasjas õigus sellele, et tema asja menetletaks erilise hoolikusega. Maakohus on jätnud tõusetunud küsimusele kohaselt reageerimata, mistõttu on kahtluse alla seatud aus ja õiglane kohtupidamine selles kriminaalasjas. Maakohus on jätnud täielikult kaalumata, kas kriminaalasja arutamine eraldi menetluses võib viia Kerli Kruusenbergi suhtes ebaseadusliku või põhjendamatu kohtulahendi tegemiseni. Seega ei ole välistatud, et nimetatud rikkumistega võis kaasneda ebaseadusliku ja põhjendamatu kohtuotsuse tegemine ja on rikutud ausa ja õiglase kohtumenetluse põhimõtteid. Ühelt poolt tuleb Riigikohtu kriminaalkolleegiumi praktika kohaselt kriminaalmenetlusõiguses sama teo toimepanemises süüdistatavate isikute käitumise ühes menetluses arutamist nõudes lähtuda arusaamast, et kuna kaassüüdistatavate puhul on õigusliku hindamise objekt – kuriteo tunnustega tegu – kokkulangev, siis tuleb nende süüdistusasja arutada viisil, mis tagab süüküsimuse lahendamise sama kohtukoosseisu poolt. (vt RKKKo asjas nr 3-1-1-119-09). Teisalt tuleb isikule, kelle tegudele hinnang antakse, tagada võimalus realiseerida Põhiseaduse § 24 lg-s 2 sätestatud õigus olla oma kohtuasja arutamise juures, esitada tõendeid ja väiteid kuriteosündmuse ja süü kohta ning Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse Euroopa konventsiooni (EIK) artiklis 6 (3 c) ja (3 d) sätestatud õigusi (vt RKÜKo asjas nr 3-1-2-1-00, p 12). Süüdistatava jaoks, kelle süüdistus on kriminaalasjast eraldatud, ei ole loetletud õiguste kasutamine täiel määral võimalik olnud. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi seisukohtadest järeldub üheselt, et kriminaalasjade eraldamisele kehtestatud piirangute mõte on kindlustada kriminaalasja õiglane kohtulik arutamine. Ka Euroopa Inimõiguste Kohus on möönnud, et kriminaalasjade eraldamine võinuks küll tõenäoliselt kaebaja kriminaalasja menetlemist kiirendada, ent ei pruukinuks olla kooskõlas hea õigusemõistmise põhimõttega (Neumeister v. Austria, otsus 27. juunist 1968, kohtu seisukoha p 21). Eeltoodud põhjustel asub kolleegium seisukohale, et kohtueelses menetluses Kerli Kruusenbergi suhtes kriminaalasja materjalide eraldamisel ning tema süüdistusasja lahendamisel maakohtus eraldi teisest toimepanijast ei järgitud kriminaalmenetluse seadustiku nõudeid, mistõttu kriminaalasja arutamine tervikuna ei ole olnud aus ega õiglane. Ringkonnakohtu hinnangul on tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 2 mõttes.

Riigikohtu kriminaalkolleegium otsuses asjas nr 3-1-1-63-13 on leitud, et üldjuhul tuleb kriminaalmenetluse lõpetamine mõistliku menetlusaja möödumise tõttu kõne alla juhul, kui 1) ringkonnakohus tuvastab, et maakohus on kohtuotsust tehes rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust ja seetõttu tuleks asi saata maakohtule uueks arutamiseks (millega kaasneks menetlusaja oluline pikenemine) või 2) esinevad muud mõjuvad põhjused kriminaalmenetluse lõpetamiseks. Osutatud seisukoht põhineb arusaamal, et kriminaalmenetluse lõpetamine KrMS § 2742 lg 1 alusel ei ole suunatud niivõrd juba toimunud õiguste rikkumise heastamisele, kuivõrd edasise rikkumise ärahoidmisele. Riigikohus on senini kriminaalmenetluse mõistliku menetlusaja möödumise tõttu lõpetanud vaid juhtudel, mil vastasel korral tuleks kriminaalasi madalama astme kohtule uueks arutamiseks saata (vt RKKKo-d asjades nr 3-1-1-100-09, p 23; 3-1-1-84-10, p-d 16-17 ja 3-1-1-53-13, p-d 12-13). RKKKo-s asjas nr 3-1-1-43-10 p 22 märgitakse, et kohus võib põhiõiguste tõhusaks kaitsmiseks kriminaalmenetluse lõpetada kohtulikku arutamist lõpule viimata, olenemata sellest, millises menetlusstaadiumis kriminaalasja lahendamine on. Kui õigust mõistlikule menetlusajale on riivatud sedavõrd intensiivselt, et see eeldab niikuinii isiku suhtes kriminaalmenetluse lõpetamist, puudub põhjus kõiki seaduses ette nähtud menetlusstaadiume läbides seda riivet veelgi süvendada. 5.1 Tuvastades käesolevas kriminaalasjas kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tuleb kolleegiumil lähtudes Riigikohtu seisukohast vaagida mõistliku aja küsimust. Prokurör leidis, et mõistlik menetlusaeg ei ole möödunud. Samas ei avaldanud eelistungil seisukohta, kas kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tuvastamisel on mõistlik menetlusaeg möödunud või mitte. Kaitsja leidis, et mõistlik menetlusaeg on möödunud ning esitas kohtule ka süüdistatava Kerli Kruusenberi taotluse menetluse lõpetamiseks. Kolleegium asub seisukohale, et selle kohtuasja puhul mööduks menetluse mõistlik aeg kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks saatmisel ning asjas lõpliku lahendi tegemine mõistliku aja jooksul pole enam võimalik. Euroopa Inimõiguste Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt tuleb menetlusaja mõistlikkust hinnata konkreetse kohtuasja asjaolude põhjal, lähtudes seejuures eeskätt järgmistest kriteeriumidest: 1) kohtuasja keerukus; 2) kaebaja käitumine; 3) asjaomaste asutuste (riigivõimu) käitumine ja 4) selle olulisus, mis on kaebaja jaoks konkreetses menetluses kaalul (vt nt König v. Saksamaa, otsus 28. juunist 1978, p-d 99 ja 111; Kud?a v. Poola, p 124; Konashevskaya jt v. Venemaa, otsus 3. juunist 2010, p 42). Samade põhimõtete alusel on kriminaalasja menetlemise mõistliku aja piiri üle otsustanud ka Riigikohus (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 28. detsembri 2009. a otsus asjas nr 3-1-1-100-09, p 17). Vaid juhtudel, mil menetlusaeg on olnud ilmselgelt ebamõistlik, on inimõiguste kohus pidanud võimalikuks tuvastada EIÕK art 6 lg 1 esimese lause rikkumine üksikuid hindamiskriteeriume üksikasjalikult vaagimata (vt nt Estima Jorge v. Portugal, otsus 21. aprillist 1998, p 45). Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 18. juuni 2010. a otsuses asjas nr 3-1-1-43-10 (punktis 25) selgitati järgmist: "Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika kohaselt hakkab kriminaalasjades see periood, mida EIÕK art 6 lg 1 järgi menetlusaja mõistlikkust hinnates arvestada, kulgema niipea, kui isikule on esitatud (konventsiooni tähenduses) "süüdistus". Seejuures on inimõiguste kohus kriminaalsüüdistust EIÕK art 6 lg 1 mõttes määratlenud kui pädeva asutuse poolt isikule esitatud ametlikku teadet kahtlusest selle kohta, et isik on pannud toime kuriteo. (Vt nt Reinhardt ja Slimane-Kaļd v Prantsusmaa, otsus 31. märtsist 1998, p 93 ja Malkov v. Eesti, otsus 4. veebruarist 2010, p 56.) Samuti tulevad menetlusaja kulgemise käivitajana arvesse muud ametivõimude meetmed või toimingud, mis viitavad küll üksnes kaudselt riigipoolsele kuriteokahtlusele isiku suhtes, kuid mis mõjutavad oluliselt kahtlustatava olukorda (vt nt Kangasluoma v. Soome, otsus 20. jaanuarist 2004, p 26).

Menetlusaja mõistlikkuse hindamisel aluseks võetava perioodi alguspunktina on käsitatav näiteks isiku vahi alla võtmise kuupäev või aeg, mil isiku suhtes on alustatud kohtueelset menetlust ja – ehkki teda ei ole vahistatud – on ta ametlikult uurimisest teada saanud või see uurimine mõjutab teda (vrd Reinhardt ja Slimane-Kaļd v Prantsusmaa, p 93 ja Kangasluoma v. Soome, p 26). Näiteks otsuses Malkov v Eesti leidis inimõiguste kohus, et kaebaja suhtes kriminaalmenetluse alustamise ajaks ei saa lugeda kuriteosündmuse suhtes kriminaalmenetluse alustamise kuupäeva ega kuupäeva, mil kaebaja kuulati (pealiskaudselt) üle tunnistajana (sest sel ajal ei puudutanud menetlus kaebajat), vaid kuupäeva, mil uurija koostas kaebaja süüdistatavana vastutusele võtmise määruse ja kaebaja kuulutati tagaotsitavaks (kuna kaebaja pidi umbes sel ajal saama teada sellest, et ametiasutused otsivad teda taga). Menetlusaja kulgemise alguseks võib olla ka esimene ülekuulamine politsei poolt (Kangasluoma v. Soome, p 26), dokumentide võetus (T.K. ja S.E. v. Soome, otsus 31. maist 2005) või isiku elu- ja tööruumides toimunud läbiotsimine (Coėme jt v. Belgia, otsus

alles ligikaudu kolme kuu pärast, s.o 23. detsembril 2010. Nii pikka aega ei saa ilmselgelt lugeda mõistlikuks. Kolleegium nõustub osaliselt prokuröri seisukohaga, et arutataval juhul on tuvastatud süüdistatavate ja nende kaitsjate kooskõlastatud käitumine kokkuleppemenetlusest loobumisel, kuid selline käitumine ei viivitanud oluliselt menetlust ega tinginud kriminaalmenetluse ebamõistlikku kestust. Sarnasele seisukohale on asjas Sercaru vs Rumeenia asunud ka EIK, leides, et kuigi kaebaja käitumine ei olnud eeskujulik, ei põhjustanud see menetluse venimist (vt kohtuotsus 2. aprill 2013). Nähtuvalt kohtule esitatud õiendist (kd 1 lk 26) tagastas maakohus 16. veebruaril 2011 kriminaalasja prokuratuurile, kes selle omakorda edastas uurimisasutusele menetluse jätkamiseks. Lõplikud kahtlustused esitati 16. septembril ja 17. juunil 2011, seega pikenes menetlusaeg 6 kuud. Samas tuleb arvestada, et selle 6 kuu jooksul ühendati kriminaalasjale veel kriminaalasi 5 kelmuse episoodis, milles esitati kahtlustus RG-ile. Kolleegium nõustub prokuröri kriitikaga osaliselt, mis puudutab süüdistatavate käitumisele tehtud etteheiteid. Prokurör on vääralt käsitanud kaitseõiguse teostamist (täiendava menetlustoimingu tegemine) menetluse venitamisena. Seda enam, et menetleja on kaitsja vastava taotlusega nõustunud ning pidanud menetlustoimingu tegemist vajalikuks ja põhjendatuks, kuivõrd vastasel korral oleks menetleja taotluse rahuldamisest määrusega keeldunud. Kolleegium ei näe selles menetluse venitamise püüdu ega pea selles osas õigeks süüdistatava ja tema kaitsja tegevusele midagi ette heita. Samuti tuleb kolleegiumil märkida, et KrMS § 170 lg 2 p 3 kohaselt on raske haigestumine või lähedase ootamatu raske haigus ilmumata jäämise mõjuv põhjus. Seega asub kolleegium seisukohale, et lähedase haigestumist ei saa süüdistatavale ette heita ning selline haigestumine oli erandlik, mitte järjepidev. Riigikohus on korduvalt rõhutanud, et süüdistatav/ kahtlustatav ei saa vastutada selle eest, kui tema enda terviseseisund või lähedase ootamatu raske haigus ei võimalda tal kriminaalmenetluses osaleda. Samas tuleb arvestada, et ajal, mil süüdistatava/kahtlustatava tervislik seisund välistab tema osavõtu kriminaalmenetlusest, puudub ka riigil objektiivselt võimalus menetlust jätkata ja see lõpule viia. Seega ei saa aega, mil kriminaalmenetlus on isiku haigestumise tõttu edasi lükkunud, käsitada riigipoolse viivitusena. (Vt RKKKo asjas nr 3-1-1-43-10, p 47). Sarnasele seisukohale on asunud ka EIK, leides, et süüdistatavale ei tohi ette heita menetluslike viivitusi, mis on tingitud tema terviseseisundist, kuid samas ei saa süüdistatava terviseseisundist tingitud viivitusi omistada ka riigile, et põhjendada EIÕK art 6 lg 1 rikkumist (vt EIK 28. novembri 2002. a otsus asjas Lavents vs. Läti, p 100). Kokkuvõttes leiab kolleegium, et selles asjas tervikuna ei saa süüdistatavale Kerli Kruusenbergile ega tema kaitsjale ette heita menetluse pahatahtlikku venitamist. 5.5 Kohtukolleegium märgib, et käesolevas asjas on jäetud täielikult tähelepanuta kaitsja kriitika menetluse mõistliku tähtaja küsimuses eeluurimise staadiumi osas. Maakohus on küll loetlenud kohtueelsel uurimisel tehtud toimingud, kuid jätnud sisulise hinnangu neile andmata. Prokurör väitis, et kohtueelsel uurimisel mingeid viivitusi ei esine, kuid kolleegium asub seisukohale, et kaitsja etteheited menetluse põhjendamatule venitamisele on asjakohased. Oluline on see, kuidas on menetluse kestust mõjutanud ka menetlejate tegevus või tegevusetus. Kolleegium osundab sellele, et kohtueelses menetluses on olnud pikemaid riigivõimu tegevusetuse või väheaktiivse tegevuse perioode. Prokuröri poolt kohtule esitatud õiendist (kd 1 lk 27) nähtub, et 16. novembril 2011 tagastati prokuratuuri poolt toimik uurimisasutusse menetluse jätkamiseks ning alles 11. oktoobril 2012, seega ligi 11 kuud hiljem, tehakse järgmine menetlustoiming. Kolleegiumi hinnangul ei olnud ilmselgelt kohtueelse menetleja tegevus tõendite kogumisel sellel ajaperioodil intensiivne, vaid tegemist oli riigivõimu tegevusetusega. Nii on ka EIK tuvastanud menetluse

ebamõistliku kestuse ja art 6 lg 1 rikkumise olukorras, kus 3 aastat 4 kuud kestnud kriminaalmenetluses esines enam kui aastapikkune viivitus (vt Lopatin ja Medvedskiy vs. Ukraina, kohtuotsus 20. maist 2010). Edasi on ülekuulatud kaks tunnistajat ja kahe kuu pärast on tehtud kolm päringut. Nimetatud menetlustoiminguid ei saa pidada keerukateks ega aeganõudvateks. Kohtukolleegium on veendunud, et nimetatud tõendeid oli võimalik koguda paari kuu jooksul arvates toimiku tagastamisest uurimisasutusele. Seega võinuks kohtueelse menetluse lõpetada 2011. aastal või äärmisel juhul 2012. aasta alguses.

sanktsiooni miinimummäära lähedase karistusega. Järelikult on selles kriminaalasjas alus menetlus lõpetada KrMS § 2742 lg 1 alusel, kuna menetluse ebamõistlik kestus poleks edasises menetluses enam muul viisil heastatav. Neil põhjustel lõpetab kolleegium kriminaalmenetluse Kerli Kruusenbergi süüdistuses KarS § 209 lg 2 p 3, § 344 lg 1, § 345 lg 1 järgi KrMS § 2742 lg 1 alusel.

/allkirjastatud digitaalselt/

Orvi Tali

/allkirjastatud digitaalselt/

Ivi Kesküla

/allkirjastatud digitaalselt/

Andres Parmas

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.