Eesistuja Andres Parmas, liikmed Pavel Gontšarov ja Urmas Reinola Ivor Onksioni süüdistuses KarS § 137 lg 1 ja § 156 lg 1 järgi, O.D süüdistuses KarS § 22 lg 2 - § 137 lg 1 ja § 22 lg 2 - § 156 lg 1 järgi, U.N-i süüdistuses KarS § 22 lg 2 - § 137 lg 1, § 22 lg 2 - § 156 lg 1 ja § 344 lg 1 järgi ja MTÜ Eesti Keskerakond süüdistuses KarS § 344 lg 2 järgi üldmenetluses
Kriminaalasi
Apelleeritud kohtuotsus
Harju Maakohtu 17. oktoobri 2014. a otsus
Apellatsioonide esitajad
Süüdistatavate O.D , U.N-i ja MTÜ Eesti Keskerakond kaitsjate apellatsioon Riigiprokurör Inna Ombler O.D , U.N-i ja MTÜ Eesti Keskerakond kaitsjad vandeadvokaat Oliver Nääs ja vandeadvokaadi abi Greta Oltjer
Prokurör Kaitsjad
Süüdistatavad
O.D (ik XXX), elukoht XXXXXXX, XXXXX XXX XX -XX, Eesti Vabariigi kodanik, kõrgharidus, kriminaalkorras karistamata, tõkendit ei ole kohaldatud U.N (ik XXX), elukoht XXXXXXX, XXXX XX-XX, Eesti Vabariigi kodanik, keskharidus, kriminaalkorras karistamata, tõkendit ei ole kohaldatud MTÜ Eesti Keskerakond (registrikood 80053370), esindaja juhatuse liige U.N (ik XXX), asukoht Tallinn, Toom-Rüütli 3/5, kriminaalkorras karistamata
RESOLUTSIOON
1.Jätta O.D , U.N-i ja MTÜ Eesti Keskerakond kaitsjate apellatsioon rahuldamata.
2.Jätta Harju Maakohtu 17. oktoobri 2014. a otsuse resolutiivosa muutmata, kuid muuta kohtuotsuse põhiosa, jättes otsusest välja põhjenduse, mille kohaselt on süüdistatavad KarS § 137 lg 1 ja § 22 lg 2 koosseisu realiseerinud muu hulgas seetõttu, et Ivor Onksion toimetas HR elektronpostkasti varjatud läbivaatust.
3.Mõista Eesti Vabariigilt apellatsioonimenetluses kantud kaitsjatasu katteks U.N-i , O.D ja MTÜ Eesti Keskerakond kasuks võrdsetes osades välja 3 600 eurot.
EDASIKAEBE KORD
Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.O.D-le ja U.N-ile esitati KarS § 137 lg 1 ja § 22 lg 2 ning KarS § 156 lg 1 ja § 22 lg 2 järgi süüdistus alljärgnevas.
1.1.O.D kallutas alates 25. veebruarist 2011 korduvalt nii telefonitsi, e-kirjades peetud vestlustel kui ka kohtumistel Ivor Onksionit jätkama Eesti Sotsiaaldemokraatliku erakonna (edaspidi: SDE) liikmena ja Tallinna linnavolikogu aseesimees JJ nõuniku ametikohal ning koguma Tallinna linnavolikogu SDE fraktsioonist varjatult teavet Tallinna linnapea ES vastu umbusalduse esitamisega seonduva kohta. I. Onksion nõustus palvega sellist teavet koguda ning seda O.D-le ja U.N-ile edastada.
1.2.U.N kallutas 19. aprillil 2011 suhtlusprogrammis MSN Messenger peetud vestluses I. Onksionit koguma teavet kõige selle kohta, mis on seotud Tallinna linnapea ES vastu umbusalduse esitamisega, samuti SDE rahaasjadega ja SDE liikmete omavahelistest suhetega. I. Onksion nõustus palvega sellist teavet koguda ning seda O.D-le ja U.N-ile edastada.
1.3.Avastanud 19. juunil 2011 oma tööarvutit kasutades võimaluse siseneda HR teadmata ja loata siseneda tema elektronpostkasti XXX@XXX, teatas I. Onksion eelkirjeldatud kallutamisest ajendatuna HR e-kirjadele ligipääsu saamisest telefonitsi nii O.D-le kui ka U.N-ile , andes talle avastatud kirjadest lühiülevaate. O.D kallutas 19. juunil 2011 telefonitsi I. Onksionit edastama elektronpostkastis XXX@XXX asuvad elektronkirjad O.D kaudu Eesti Keskerakonnale. U.N aga kallutas teda edastama need kirjad Eesti Keskerakonnale enda kaudu. 20. juunil 2011 palus U.N suhtlusprogrammis MSN Messenger peetud vestluses I. Onksionil täpsustada elektronpostkastis XXX@XXX asuvate
sõnumite sisu, elektronpostkastis asuvate elektronkirjade väljaprintimise eeldatavat lõpuaega ning elektronkirjade väljatrükkide U.N-ile üleandmise aega ja kohta, avaldades soovi saada elektronpostkastis XXX@XXX asunud elektronkirjade väljatrükid enda valdusesse järgmisel päeval. U.N-i tegevuse eesmärgiks oli saada enda valdusesse elektronpostkastis XXX@XXX HR ja temaga elektronkirjavahetust pidanud teiste isikute edastatud ja vastuvõetud sõnumite sisu. Kirjade edastamiseks lepiti lõpuks kokku, et I. Onksion trükib kõik elektronpostkastis XXX@XXX asuvad elektronkirjad välja ja annab need O.D-le üle pärast
25.juunit 2011, mil O.D jõuab Lõuna-Ameerika reisilt tagasi Eestisse. Nii O.D kui U.N-i tegevuse eesmärgiks oli saada enda valdusesse elektronpostkastis XXX@XXX HR ja temaga elektronkirjavahetust pidanud teiste isikute edastatud ja vastuvõetud sõnumite sisu.
1.4.O.D ja U.N-i kallutamisest ajendatuna sisenes I. Onksion 20. juunil 2011 oma tööarvutit kasutades varjatult, s.o. HR teadmata ja tema loata HR kasutuses olevasse elektronpostkasti XXX@XXX ning kogus sealt andmeid HR ja temaga kuni 20. juunini 2011 elektronkirjavahetust pidanud teiste isikute edastatud ja vastuvõetud sõnumite sisu kohta. Seejuures printis ta elektronpostkasti XXX@XXX saabunud elektronkirju ja nende manuseid välja kokku vähemalt 455-l lehel.
1.5.O.D ja U.N-i kallutamisest ajendatuna sisenes I. Onksion 30. juunil 2011 oma tööarvutit kasutades varjatult, s.o. HR teadmata ja tema loata HR kasutuses olevasse elektronpostkasti XXX@XXX ning kogus sealt andmeid HR-le 30. juunil 2011 kell 15.12 saadetud elektronkirja ja selle manuste kohta. Seejuures printis I. Onksion nimetatud elektronkirja ja selle manuse kokku 3-l lehel välja, skaneeris need ning edastas 30. juunil 2011 kell 16.14 elektronkirja manusena O.D-le aadressile XXX@XXX. Samal päeval edastas O.D eelnimetatud elektronkirja e-kirjaga ES-le.
1.6.O.D soovil andis I. Onksion 20. juunil 2011 elektronpostkastist XXX@XXX varjatult kogutud elektronkirjade ja nende manuste väljatrükid 19. juulil 2011 kohvikus Seiklusjutte Maalt ja Merelt toimunud kohtumisel O.D-le üle. O.D toimetas kirjade väljatrükid seejärel U.N-ile, kes tutvus nende sisuga ning hoidis väljatrükke oma töökohas Tallinnas Toom-Rüütli 3/5 kuni 6. jaanuaril 2012 toimunud läbiotsimiseni.
1.7.Vastavalt põhiseaduse (PS) §-le 43 on igaühel õigus tema poolt või temale posti, telegraafi, telefoni või muul üldkasutataval (sh e-maili) teel edastatavate sõnumite saladusele. Erandeid selles võib kohtu loal teha kuriteo tõkestamiseks või kriminaalmenetluses tõe väljaselgitamiseks seadusega sätestatud juhtudel ja korras. Elektronposti teenuse osutaja aruvutisüsteemi teise isiku meilikontole ilma loata ja salaja sisenemine ja meilikontol olevate sõnumitega tutvumine vastas teo toimepanemise ajal kehtinud KrMS § 114 lg-s 3 (varjatud sisenemine arvutisüsteemi või arvutivõrku), KrMS §-s 115 (varjatud läbivaatus) ja KrMS §-s 118 (tehniliste sidekanalite kaudu edastatava teabe salajane pealtkuulamine või – vaatamine) kirjeldatud jälitustoimingutele. Nimetatud teod on jälitustoimingud ka 1. jaanuaril 2013 jõustunud seadusemuudatuse järel: varjatud sisenemine arvutisüsteemi või arvutivõrku – KrMS § 1263 lg 5-6 ja § 1264 lg 5; varjatud läbivaatus – KrMS § 1265; tehniliste sidekanalite kaudu edastatava teabe salajane pealtkuulamine või -vaatamine – KrMS § 1267 . I. Onksionil ja
O.D puudusid jälitustegevuse seaduse § 6 lg-test 1 ja 2 (praegu KrMS § 126 lg 5, § 1262 lg 1 ja 1263 lg-d 1-4) tulenevad õigused tegeleda jälitustegevusega. Seega pani O.D eeltooduga toime KarS § 137 lg 1 ja § 22 lg 2 ning § 156 lg 1 ja § 22 lg 2 järgi kvalifitseeritavad kuriteod.
2.Veel esitati U.N-ile süüdistus KarS § 344 lg 1 järgi selles, et töötades MTÜ Eesti Keskerakond peasekretäri ametikohal juhtivtöötaja ja pädeva isikuna KarS § 14 lg 1 mõttes, võltsis ta ajavahemikus 29. septembrist 2010 – 26. oktoobrini 2010 ja 2011. a esimeses kvartalis MTÜ Eesti Keskerakond huvides erakonna kassa sissetuleku ordereid, võimaldamaks kasutada erakonna majandustegevuses tuvastamata päritoluga sularaha kokku 110 000 Eesti krooni ja 4000 eurot. U.N näitas nimetatud sularaha orderitel füüsilistelt isikutelt UV-lt, JM-lt ja EP-lt pärinevate lubatud annetustena. Tegelikult eelnimetatud isikud erakonnale orderitel märgitud annetusi ei teinud. Eesti Keskerakonna kassa sissetuleku order on MTÜ Eesti Keskerakond ametlik dokument, millega tõendatakse ja tagatakse erakonnaseaduse (ajavahemikus 8. märtsist 2010 kuni 31. märtsini 2011 kehtinud redaktsioonides) § 121 ja § 123 sätestatud nõuetest ja piirangutest kinnipidamine, samuti erakonna raamatupidamise korraldamise nõuete täitmine. Kassa sissetuleku order tõendab ja tagab, et erakonna kassasse antud vara ja vahendite allikaks on üksnes tema poolt põhikirjaga kehtestatud liikmemaksud, erakonnaseaduse alusel saadud eraldised riigieelarvest, füüsiliste isikute annetused ning tulu erakonna varalt. Eesti Keskerakonna kassa sissetuleku order on samuti dokument, mille alusel on võimalik omandada õigusi, s.h. õigus kasutada orderil näidatud ja kassasse antud raha erakonna majandustegevuses.
3.MTÜ-le Eesti Keskerakond esitati KarS § 344 lg 2 järgi süüdistus selles, et U.N erakonna peasekretäri ning seega juhtivtöötaja ja pädeva isikuna KarS § 14 lg 1 mõttes, võltsis ajavahemikus 29. septembrist 2010 – 26. oktoobrini 2010 ja 2011. a esimeses kvartalis MTÜ Eesti Keskerakond huvides erakonna kassa sissetuleku ordereid, võimaldamaks kasutada erakonna majandustegevuses tuvastamata päritoluga sularaha kokku 110 000 Eesti krooni ja 4000 eurot. U.N näitas nimetatud sularaha orderitel füüsilistelt isikutelt UV-lt, JM-lt ja EP-lt pärinevate lubatud annetustena. Tegelikult eelnimetatud isikud erakonnale orderitel märgitud annetusi ei teinud. Eesti Keskerakonna kassa sissetuleku order on MTÜ Eesti Keskerakond ametlik dokument, millega tõendatakse ja tagatakse erakonnaseaduse (ajavahemikus 8. märtsist 2010 kuni 31. märtsini 2011 kehtinud redaktsioonides) § 121 ja § 123 sätestatud nõuetest ja piirangutest kinnipidamine, samuti erakonna raamatupidamise korraldamise nõuete täitmine. Kassa sissetuleku order tõendab ja tagab, et erakonna kassasse antud vara ja vahendite allikaks on üksnes tema poolt põhikirjaga kehtestatud liikmemaksud, erakonnaseaduse alusel saadud eraldised riigieelarvest, füüsiliste isikute annetused ning tulu erakonna varalt. Eesti Keskerakonna kassa sissetuleku order on samuti dokument, mille alusel on võimalik omandada õigusi, s.h. õigus kasutada orderil näidatud ja kassasse antud raha erakonna majandustegevuses.
4.Arutatavas kriminaalasjas on süüdistus KarS § 137 lg 1 järgi esitatud veel ka I. Onksionile, kuid selles osas ei ole maakohtu otsuse peale apellatsiooni esitatud.
5.Harju Maakohtu 17. oktoobri 2014. a otsusega tunnistati O.D süüdi KarS § 22 lg 2 § 137 lg 1 ja § 22 lg 2 - § 156 lg 1 järgi ja mõisteti talle KarS § 63 lg 1 sätteid kohaldades karistuseks üheksa kuud vangistust, mis jäeti KarS § 73 alusel tingimisi kolme-aastase tähtajaga täitmisele pööramata. U.N tunnistati süüdi KarS § 22 lg 2 - § 137 lg 1 ja § 22 lg 2 - § 156 lg 1 järgi ja teda karistati KarS § 63 lg 1 sätteid kohaldades üheksa kuu vangistusega. U.N tunnistati süüdi ka KarS § 344 lg 1 järgi, karistades teda nelja kuu vangistusega. KarS § 64 lg 1 alusel mõisteti U.N-ile liitkaristuseks üks aasta vangistust. Karistus jäeti KarS § 73 alusel täitmisele pööramata tingimusel, et U.N ei pane kolme aasta jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. MTÜ Eesti Keskerakond tunnistati süüdi KarS § 344 lg 2 järgi ja mõisteti karistuseks rahaline karistus kümme tuhat eurot.
6.Maakohus lahendas asitõendite ja kriminaalasjas äravõetud asjadega seonduva alljärgnevalt: 1) DVD plaat nr 11212 30.05.2012 jälitusprotokolli lisa salvestisega – jätta kohtutoimiku juurde; 2) CD-plaat Riigikogu Kantselei serverist XXX@XXX sisu salvestisega ajavahemikust 01.02.2011-31.12.2011, mis asub Riigiprokuratuuris Tallinnas, Wismari 7 – jätta kriminaaltoimiku juurde ja hävitada kohtuotsuse jõustumisel; 3) DVD-plaat tunnistaja TA ülekuulamisel 30.01.2012 menetlejale üleantud Tallinna Linnavolikogu Kantselei sülearvuti Dell Latitude D510 s/n FWLQ02J kõvaketta koopialt leitud tekstikatkete salvestisega, mis asub Riigiprokuratuuris Tallinnas, Wismari 7 – jätta kriminaaltoimiku juurde ja hävitada kohtuotsuse jõustumisel; 4) 06.01.2012 kahtlustatav U.N-i töökohast Tallinnas, Toom-Rüütli 3/5 läbiotsimisel leitud ja äravõetud paberist kott „Wella Professionals“, millesse olid pakitud U.N-i töökoha läbiotsimisel leitud elektronpostkastist XXX@XXX väljatrükitud elektronkirjad ja nende manused, mis asub Riigiprokuratuuris Tallinnas, Wismari 7 jätta kriminaaltoimiku juurde ja tagastada kohtuotsuse jõustumisel O.D-le ; 5) 06.01.2012 kahtlustatav U.N-i töökohast Tallinnas, Toom-Rüütli 3/5 läbiotsimisel leitud ja äravõetud elektronpostkastist XXX@XXX väljatrükitud elektronkirjad ja nende manused kokku 220-l lehel, elektronpostkastist XXX@XXX väljatrükitud elektronkirjad ja nende manused kokku 235-l lehel, mis asuvad Riigiprokuratuuris Tallinnas, Wismari tn 7 – tagastada kohtuotsuse jõustumisel HR-le; 6) 2 DVD plaati 27.01.2012-14.03.2012 toimetatud dokumendi vaatluse käigus tehtud fotodega, plaatidel kirjed „KR 11913000044 NR 1 12.03.2012 TR“ ja „KR 11913000044 NR 2 12.03.2012 TR“, 14.03.2012 dokumendi vaatlusprotokolli lisa, mis asuvad Riigiprokuratuuris Tallinnas, Wismari 7 – jätta kriminaaltoimiku juurde ja hävitada kohtuotsuse jõustumisel; 7) 31.01.2012 vaatluse käigus kahtlustatav I. Onksioni poolt menetlejale üle antud Ivor Onksioni 2011 kalendermärkmik koos selle vahel asunud vihikuga, mis asub Riigiprokuratuuris Tallinnas, Wismari 7 – tagastada kohtuotsuse jõustumisel I. Onksionile; 8) 06.01.2012 kahtlustatav U.N-i sõiduauto BMW läbiotsimise käigus äravõetud kalendermärkmiku lehed, mis asuvad Riigiprokuratuuris Tallinnas, Wismari 7 – tagastada kohtuotsuse jõustumisel U.N-ile; 9) Pitseeritud ümbrikus turvakleebisega 5L151640 tunnistaja ML ülekuulamisel 06.01.2012 menetlejale üleantud Eesti Keskerakonna 26.1.11, 8.2.11 ja 18.3.11 kassa sissetuleku orderid – jätta kohtutoimiku juurde; 10) DVD-plaat tunnistaja ML ülekuulamisel 06.01.2012 menetlejale üleantud Eesti Keskerakonna 26.1.11, 8.2.11 ja 18.3.11 kassa sissetuleku orderitest tehtud fotode salvestisega, mis asub Riigiprokuratuuris Tallinnas, Wismari 7 - jätta kriminaaltoimiku juurde ja hävitada kohtuotsuse jõustumisel; 11) DVD-plaat kriminaalasjas digitaalselt allkirjastatult esitatud järelepäringute ning järelepäringute vastustena digitaalselt edastatud teabe (sh krediidiasutustelt küsitud pangakontode andmed) salvestisega, mis asub Riigiprokuratuuris Tallinnas, Wismari 7 – jätta kriminaaltoimiku juurde ja hävitada kohtuotsuse jõustumisel; 12) 06.01.2012 kahtlustatav U.N-i töökohas Tallinnas, Toom-Rüütli 3/5 läbiotsimise käigus 06.01.2012 lauaarvuti kõvakettast valmistatud koopia kõvakettal WD s/n WMAV51046670, mis asub Riigiprokuratuuris Tallinnas, Wismari 7 – jätta kriminaaltoimiku juurde ja hävitada kohtuotsuse jõustumisel;
13) Kriminaalasjas äravõetud ja vaadeldud elektrooniliste andmekandjate identsete koopiate konteinerfailid, mis asuvad Kaitsepolitseiameti andmehoidlas – hävitada kohtuotsuse jõustumisel.
7.Maakohus mõistis süüdistatavatelt riigituludesse välja alljärgnevad menetluskulud: O.D-lt sundraha 532,50 eurot, tasu koopiate eest 0,15 eurot ja ekspertiisikulud 82 eurot; U.N-ilt sundraha 532,50 eurot, tasu koopiate eest 0,15 eurot ja ekspertiisitasu 364 eurot; MTÜ-lt Eesti Keskerakond sundraha 532,50 eurot, tasu koopiate eest 0,15 eurot ja ekspertiisitasu 282 eurot.
8.Maakohtu otsusega tunnistati KarS § 137 lg 1 ja § 156 lg 1 järgi süüdi ka I. Onksion, kuid tema osas ei ole ringkonnakohtule apellatsiooni esitatud.
9.1.Hinnates poolte esitatud tõendeid, ei nõustunud maakohus kaitsja seisukohaga nagu oleks Riigikogu Kantselei poolt Kaitsepolitseiameti 8. märtsi 2012. a päringu peale väljastatud O.D elektronpostkastist XXX@XXX ajavahemikul 1. veebruarist - 31. detsembrini 2011 pärinevate elektronkirjade vaatlusprotokoll tõendina lubamatu. Kaitsja hinnangul on tegemist O.D e-kirjadega, mille käitlemise õigus on ainult temal endal. Kohus märkis, et uurimisasutusel oli õigus nõuda Riigikogu Kantseleilt O.D Riigikogu meiliaadressilt pärinevaid kirju.
9.2.Maakohus pidas lubatavateks ka 5. ja 6. jaanuari 2012. a läbiotsimismääruste alusel U.N-i kodus, tööl ja sõidukis toimetatud läbiotsimistel leitud asitõendite vaatlusprotokolle. Erinevalt kaitsja väidetust, oli läbiotsimiste ajal U.N-i suhtes olemas kuriteokahtlus, nimelt kahtlustati teda KarS § 2981 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises, mis nähtub ka läbiotsimismäärusest. Asjaolu, et hiljem selle kahtlustuse osas kriminaalmenetlus lõpetati, ei muuda tehtud menetlustoimingut kuidagi õigusvastaseks ega tähenda seda, nagu poleks toimingu ajal kuriteokahtlust esinenud. Samuti on kohatu kaitsja väide, nagu olnuks läbiotsimiste maht ebaproportsionaalne võrreldes uuritava kuriteoga. Nimelt ei ole seadusandja läbiotsimise lubatavust sidunud kahtlustuse kohaselt toimepandud kuriteo raskusega. Läbiotsimine oli kahtlustuse tõendamise seisukohalt vajalik ja kooskõlas kriminaalmenetluse seadustiku nõuetega tõendite kogumisele. Kuna läbiotsimise läbiviimisel ei rikutud oluliselt kriminaalmenetlusõiguse norme, siis on läbiotsimise käigus leitud tõendid lubatavad.
9.3.Edasiselt märkis maakohus, et vaidlus puudub selles, et I. Onksion oli SDE liige ja töötas alates 2010. a sügisest kuni 2011. a sügiseni Tallinna Linnavolikogus volikogu aseesimees JJ nõunikuna. Vaidlus puudub ka selles, mis asjaoludel I. Onksion tutvus Riigikogu Keskerakonna fraktsiooni liikmete O.D ja U.N-iga ja selles, et I. Onksion hakkas 2011. a kevadel edastama O.D-le ja U.N-ile teavet SDE siseinfo kohta. Veel puudub vaidlus selles, et kannatanu HR kaitses ligipääsu oma elektronpostkastile XXX@XXX salajase ligipääsuparooliga, mis pidi välistama võõraste isikute meilikontole ilma loata ja salaja sisenemise. Ligipääsuparooli ei olnud HR andnud kellelegi. U.N, O.D ja I. Onksion ei olnud HR elektronpostkastis olevate sõnumite adressaadiks.
9.4.Tuginedes I. Onksioni süü ülestunnistamisele ja tema kohtueelses menetluses antud ning maakohtus avaldatud põhjalikele ütlustele, tuvastas maakohus, et I. Onksion rikkus HR sõnumisaladust, sest tungis talle avanenud võimalust kasutades HR meilikontole, andis selle sisust ülevaate O.D-le ja U.N-ile, trükkis kontol olevad kirjad välja ja edastas need L.
O.D-le. Ühtlasi tuvastas maakohus, et O.D ja U.N soovitasid I. Onksionil asja ilmsikstulekul anda tal Kaitsepolitseiametile valeütlusi, mis sobituksid keskerakonna
18.jaanuari 2012. a pressiteates avaldatud ebaõige versiooniga, justkui oleks HR elektronkirjad vedelenud Sotsiaaldemokraatlikus fraktsioonis ja et I. Onksion ei ole neid O.D-le andnud. Lisaks soovitas O.D 18. jaanuari 2012. a kohtumisel keskerakonna büroos kustutada tal telefonist nendevahelised sõnumid, mida I. Onksion ka O.D juuresolekul tegi. O.D või U.N küsisid ka, mis sai tema isiklikust sülearvutist, millest HR e-postkasti siseneti ja kirju prinditi ja tegid ettepaneku see sülearvuti igaks juhuks hävitada. Selleks sõitis I. Onksion koos O.D-ga volikogu esimehe TV juurde, et arvuti leida ja TV andis kantselei juhatajale H-AMle korralduse arvuti üles leida ja I. Onksionile anda. I. Onksioni ütluste kohaselt ta arvutile järgi ei läinud
9.5.Kohus pidas I. Onksioni kohtueelses menetluses antud ütlusi usaldusväärseteks, sest neid kinnitasid HR ütlused ja kirjalikud tõendid, sh läbiotsimiste materjalid, asitõendite vaatlusprotokollid ja jälitusprotokollid. HR ütlustest nähtub, et ta kasutas 2011. a kevadel-suvel Tallinna Linnavolikogu liikmena volikogu Sotsiaaldemokraatliku fraktsioonis olevaid arvuteid, kuid pole oma meilikontode paroole teadlikult kellelegi kättesaadavaks teinud ega teistele isikutele oma kontodele ligipääsu andnud. Ajavahemikul 19.-21. juunini 2011 ei viibinud ta Eestis ning sel perioodil ta enda g-maili kontole sisse ei loginud.
9.6.Kohus osutas, et tunnistaja TA ütlustest nähtuvalt kasutas I. Onksion sülearvutit Dell Latitude 510, mille ta Tallinna linnavolikogule 28. septembril 2011. TA andis selle arvuti, printeri HP LaserJet ja arvuti tasuta kasutusse andmise lepingu üle Kaitsepolitseiametile. Tunnistaja H-AM ütlused tõendavad, et I. Onksion tagastas linnavolikogu teenistusest lahkudes tema kasutuses olnud sülearvuti, mis puhastati andmetest jaanuaris 2012. Tunnistaja kinnitab, et andis „Töötajate hoones viibimise ja võtmete väljastamise registreerimise lehe“ väljavõtte üle Kaitsepolitseiametile. Tunnistaja EE ütlustega on tõendatud, et jaanuaris 2012 pöördus tema poole kantselei juhataja H-AM, kes ütles, et I. Onksionil on TV korraldusel vaja arvutit. Tunnistaja leidis I. Onksioni poolt tagastatud arvuti, kuid ei mäleta, mida sellega tegi. Kohus leidis, et nimetatud tunnistajatel puudus põhjus kohtule valetada ja nende ütlused riimuvad muude tõenditega.
9.7.Maakohus märkis, et I. Onksioni kohtueelses menetluses antud ütlusi kinnitavad ka kirjalikud tõendid, eeskätt alljärgnevad: 1) 23. jaanuari 2012. a asitõendi vaatlusprotokoll U.N-i töökoha läbiotsimisel äravõetud lauaarvuti Spin Office koopia vaatluse kohta, mille käigus vaadeldi I. Onksioni ja U.N-i kirjavahetust; 2) I. Onksioni kasutuses olnud sülearvuti kõvaketta koopia vaatlusprotokolli kohaselt 01.02.2012 leiti arvuti kõvakettalt informatsiooni SDE kohta, sh ettekanded, memod ja koosolekute kajastused ja muud dokumendid; katked elektronpostkastist XXX@XXX pärit elektronkirjadest 17.06.2011 ja 18.06.2011; MSN Messengeri poolt loodud xmlfaili katked, mis sisaldavad vestlusi I. Onksioni ja U.N-i vahel märtsist 2011 kuni 2011 septembri lõpuni; 3) 7. veebruari 2012. a asitõendi vaatlusprotokoll, mille kohaselt on I. O nksioni poolt vabatahtlikult välja antud 2011. a kalendermärkmikus 25.02.2011, 15.03.2011, 19.04.2011, 20.04.2011, 25.04.2011, 19.07.2011, 12.08.2011 29.08.2011 kuupäevade lehtedel kajastatud kirjed I. Onksioni kohtumiste kohta O.D või U.N-iga; 4) I. Onksioni poolt vabatahtlikult välja antud kõvaketta 5. veebruari 2012. a vaatlusprotokolli, millest nähtuvalt leiti kõvakettalt andmed MSN Messengeri
vestlustest I. Onksioni ja U.N-i vahel 2011 suvel ja andmed I. Onksioni poolt U.N-ile ja O.D-le info edastamisest SDE kohta; 5) 3. veebruari 2012. a asitõendi vaatlusprotokoll, mille kohaselt leiti I. Onksioni sülearvuti Ordi Enduro kõvakettalt andmed I. Onksioni poolt U.N-ile ja O.D-le info edastamisest SDE kohta ja andmed I. Onksioni kirjavahetusest O.D ja U.N-iga seonduvalt O.D ja U.N-i poolt I. Onksionile töökoha otsimisega; 6) 5. märtsi 2012. a asitõendi vaatlusprotokolli, millest nähtuvalt leiti O.D-lt läbiotsimisel äravõetud sülearvutist I. Onksionilt O.D-le saadetud e-kirju SDE ettekannete, memode ja töödokumentidega ning teavet, et O.D kasutas neid andmeid; 7) 26. märtsi 2012. a asitõendi vaatlusprotokoll, mille kohaselt leiti I. Onksioni mobiiltelefoni, Elisa SIM-kaardi ja EMT SIM-kaardi koopiatelt erinevate keskerakonna töötajate kontaktandmed, sh U.N-i , O.D salvestatud kontaktid ja andmed lühisõnumite kohta I. Onksioni ja O.D vahel; 8) 27. märtsi 2012. a asitõendi vaatlusprotokoll, mille kohaselt leiti O.D-lt läbiotsimisel äravõetud mobiiltelefoni Nokia C7 koopialt kontaktide hulgas I. Onksioni kontaktandmed ja lühisõnumid 19. juulist 2011 kuni veebruarini 2012; 9) Riigikogu Kantselei infotehnoloogia osakonna 14. märtsil 2012. a saatekirjaga väljastatud e-kirjad ja manused O.D elektronpostkastist XXX@XXX ajavahemikul 1. veebruar - 31. detsember 2011, millest nähtuvad I. Onksioni saadetud andmed SDE kohta, e-kiri, mille I. Onksion edastas 30. juunil 2011 HR elektronpostkastist ning selle kirja O.D poolt ES-le edastamine; 10) 16. mail 2012. a jälitusprotokoll I. Onksioni telefoni abonentnumbri XXXXXXX kõnede eristuse kohta perioodil 1. veebruarist 2011 - 3. veebruarini 2012, millest nähtub I. Onksioni ja O.D ning I. Onksioni ja U.N-i vaheline telefonisuhtlus; 11) 28. mai 2012. a jälitusprotokoll O.D kasutuses olnud mobiiltelefoni nr XXXXXXX ja U.N-i mobiiltelefoni nr XXXXXXX telefonide kõnede eristuse kohta perioodil
1.juunist 2011 kuni 31. augustini 2011, millest nähtub U.N-i ja O.D telefonilist suhtlust kõnede ja sõnumite kaudu omavahel ja I. Onksioniga; 12) 30. mai 2012. a jälitusprotokoll koos lisaga U.N-i telefoni pealtkuulamise kohta perioodil 30. augustist - 22. oktoobrini 2011, millest nähtub, et I. Onksion edastas U.N-ile viimase korraldusel infot SDE kohta, mille eest vastutasuna otsisid U.N ja O.D I. Onksionile 2011 aastal töökohta ning suhtlesid sellel teemal I. Onksioni ja keskerakonna liikmetega; 13) Tunnistaja H-AM 24. jaanuari 2012. a ülekuulamise protokolli lisa – Tallinna Linnavolikogu Kantselei töötajate hoones viibimise ja võtmete väljastamise registreerimise lehe koopia, millest nähtub, et I. Onksion viibis Tallinna Linnavolikogu ruumides 20. juunil 2011; 14) Ekspertiisiakt 12E-DM0010 28.02.2012 koos lisaga dokumendiekspertiisi läbiviimise kohta, mis kinnitab I. Onksioni ütlusi elektronpostkastist XXX@XXX pärit kirjade ja manuste väljaprintimise kohta ekspertiisiks esitatud printeriga HP LaserJet 2015d, mis oli kasutuses Tallinna linnavolikogus I. Onksioni töökohas; 15) I. Onksioni ja O.D 19. juuli 2011. a kohtumist kohvikus „Seiklusjutte maalt ja merelt“ kinnitavad kirjalikud tõendid; 16) Tallinna Linnavolikogu Kantselei vastus 9. maist 2012 nr F3-2.2/327 koos manusega Kaitsepolitsei 9. mai 2012. a päringule, millest nähtub Tallinna Linnavolikogu Kantselei töötajate hoones viibimise ja võtmete väljastamise registreerimine 30. juunil 2011.
9.8.Maakohtu hinnangul on kriminaalmenetluses tuvastatud jälitustoimingud, mille ebaseaduslikus korras teostamist süüdistatavale süüks arvatakse. Tõendatud on, et I. Onksion
jälitustoimingute tegemise õiguseta isikuna kogus varjatult infot SDE liikmete kohta; sisenes varjatult HR elektronpostkasti ja vaatas salaja läbi postkastis olevaid sõnumeid, et koguda varjatult andmeid keskerakonna huvides. Selline tegevus vastab süüdistuses nimetatud jälitustoimingutele. I. Onksion tegutses kavatsetult.
9.9.Puutuvalt KarS §-i 156 järgi kvalifitseeritavasse kuriteosse leidis maakohus, et I. Onksion, sisenedes varjatult ligipääsuparooliga HR elektronpostkasti, kogudes sealt varjatult andmeid, printides välja kirju, vaadates saabunud sõnumeid ja edastades O.D-le reaalajas saabunud ekirja, rikkus kavatsetult sidevahendi abil edastatud sõnumi saladust. HR oli ligipääsu oma elektronpostkastile piiranud salasõnaga, mida ta ei olnud kellelegi andnud. See, et salasõna võis HR eksituse tõttu juhuslikult I. Onksioni tööarvutis salvestuda, ei õigusta I. Onksioni tegevust mingilgi määral. Kohus märkis, et HR sõnumisaladust rikuti ka juba tema elektronpostkastis olevate sõnumite suhtes põhjusel, et postkasti varjatud sisenemise tõttu ei olnud HR-l reaalselt võimalik enda sõnumeid kolmandate isikute eest kaitsta. 30. juunil 2011 aga vaatas I. Onksion HR elektronpostkastis välja sinna vahetult saabunud sõnumi ja edastas selle O.D-le. Kuna selline tegevus toimus koheselt sõnumi HR e-posti aadressile saabumisel, siis kooskõlas RKKK otsuses asjas 3-1-1-14-14 väljendatud seisukohtadega on selline sõnum sõnumisaladuse kaitsealas.
9.10.Maakohus märkis, et O.D ja U.N-i süü neile inkrimineeritud kihutamistegudes on samuti tõendatud. Süüdistuse selles osas seisneb vaidlus eeskätt selles, kas I. Onksion tegutses SDE ja HR kohta varjatult teavet kogudes omal initsiatiivil või O.D ja U.N-i mõjutamise tulemusena. O.D ja U.N on nimelt andnud ütlusi, et I. Onksion andis vastavat teavet üksnes omal initsiatiivil, nemad ei ole andnud I. Onksionile ülesannet infot koguda, vaid olevat üksnes nõustunud I. Onksioni poolt kogutud ja edastatud informatsiooni vastu võtma. Seejuures riimuvad süüdistatav I. Onksioni ütlused eelviidatud kirjalike tõenditega ning O.D ja U.N-i ütlused on nende kirjalike tõenditega vastuolus. Nii nähtub asitõendite vaatlusprotokollides kajastatud I. Onksioni-O.D ja I. OnksioniU.N-i vahelisest suhtlusest, et just O.D ja U.N-i eestvõttel jäi keskerakonda üle tulla sooviv I. Onksion edasi sotsiaaldemokraatide ridadesse ja kogus pikema aja vältel Sotsiaaldemoktraatliku erakonna kohta andmeid, mida edastas O.D-le ja U.N-ile. Sellest suhtlusest nähtub, et U.N ja O.D annavad I. Onksionile korraldusi, millist infot koguda, kuidas käituda, samuti ärgitavad teda teabe kogumise ja edastamisega jätkama ning tunnustavad teda juba tehtu eest. Tõenditest nähtuvalt kasutasid U.N ja O.D Riigikogu liikmetena ära oma ametist tulenevat autoriteetsust ja poliitilisi kogemusi ning teadmist, et inkrimineeritavate kuritegude toimepanemise ajal 21 aastane I. Onksion soovis erakonda vahetada ja kallutasid alates tutvumisest I. Onksionit hankima keskerakonna huvides teavet SDE siseinfo ja liikmete kohta, andes I. Onksionile konkreetseid suuniseid neid huvitava teabe hankimiseks. Ka HR e-kirjadega seoses on O.D ja U.N avaldanud initsiatiivi neid kirju enda valdusse saada, mõjutades I. Onksionit HR-le saadetud kirju varjatult läbi vaatama ja välja trükkima.
9.11.Tõenditest nähtuvalt olid O.D ja U.N teadlikud teineteise tegevusest ning hoolimata sellest, et nad teadsid I. Onksioni soovi lahkuda töölt SDE juures, kallutasid korduvalt ja järjepidevalt I. Onksionit jätkama senist tööd eesmärgiga, et I. Onksion saaks süüdistatavatele keskerakonna huvides infot hankida. Kohtu hinnangul mõistsid kõik süüdistatavad info hankimise viisi ebaseaduslikkust ja selle võimalikke tagajärgi.
9.12.Maakohus selgitas, et kuigi osaliselt jäävad kirjalike tõenditega tuvastatud asjaolud süüdistuse ajalistest piiridest väljapoole, võib ka süüdistuse ajalistest piiridest väljapoole jäänud
käitumisel olla tähendus süüdistuse tõendatuse hindamise seisukohalt, sest süüdlase käitumine kuriteosündmusele eelnenud või sellele järgnenud ajal annab kaudset teavet, mis aitab tuvastada isiku käitumist kuriteosündmuse ajal.
9.13.O.D on andnud toimunu kohta kohtueelses menetluses ja kohtuistungil lahknevaid ütlusi. Kohtueelses menetluses on ta eitanud, et ta oleks kunagi saanus I. Onksioni käest HR ekirju. Kohtuistungil on ta aga kinnitanud, et ta need kirjad sai ning et kokkusaamine kirjade üleandmiseks lepiti kokku just O.D initsiatiivil.
9.14.Maakohus asus seisukohale, et ka kohtuistungil üle kuulatud kaitse tunnistajate TP, KT, ML ja TV ütlused ei kummuta süüdistatav I. Onksioni ütlusi ja nendega riimuvaid kirjalikke tõendeid.
9.15.Maakohus ei nõustunud kaitsja hinnanguga, nagu tuleks I. Onksioni ütlused U.N-i ja O.D süüdistuse põhjendatuse hindamisel kõrvale jätta, sest need on ainsad tõendid
19.juunil 2011 toimunud telefonivestluste ning SMS-sõnumite vahetuse osas lisaks U.N-i ja O.D ütlustele. Kuna I. Onksion keeldus kohtulikul uurimisel ütluste andmisest, siis ei olnud süüdistatavatel ega nende kaitsjatel võimalik teda küsitleda. Kaitsja arvates ei esine tõendeid, mis kinnitaksid I. Onksioni kohtueelses menetluses antud ütlusi eeltoodud asjaolude kohta. Kohus leidis, et kuna lisaks I. Onksioni kohtueelses menetluses antud ja kohtuistungil avaldatud ütlustele on 19. juunil 2011 toimunu kohta uuritud ka rida kirjalikke tõendeid, oli nendele ütlustele tuginemine Riigikohtu praktika valguses lubatav hoolimata sellest, et kaitsjal puudus võimalus I. Onksionit küsitleda.
9.16.Maakohtu hinnangul on O.D ja U.N-i käitumist I. Onksioni kallutamisel SDE ja HR kohta varjatud teavet koguma õigesti käsitatud kihutamisena ebaseaduslikule jälitustegevusele KarS § 137 lg 1 mõttes ja sõnumisaladuse rikkumisele KarS § 156 lg 1 mõttes. Tuvastatud on täideviija tegude ja kihutamistegude vaheline põhjuslik seos ning. Kaitsja poolt väidetu, nagu olnuks I. Onksion omal initsiatiivil juba enne O.D ja U.N-iga suhtlemist valmis keskerakonna huvides sõnumisaladust rikkuma ja jälitustegevuseks seadusliku õiguseta isikuna jälgima SDE liikmeid nende kohta andmete kogumise eesmärgil, pole tuvastatav. O.D ja U.N-i suhtluse kohta I. Onksioniga kogutud kirjalikud tõendid koostoimes I. Onksioni ütlustega veensid maakohut, et ebaseaduslikule jälitustegevusele ja sõnumisaladuse rikkumisele kallutasid teda just nimelt O.D ja U.N, kes hiljem, asja avalikuks tulekul soovitasid tal kõige varjamiseks ka valeütlusi anda. Ei ole tuvastatud, et I. Onksion edastas teavet SDE kohta olulisemalt rohkematele inimestele kui U.N ja O.D nagu kaitsja väidab. Kohus pidas usaldusväärseks I. Onksioni ütlusi, mille kohaselt ei ole ta kellelegi peale U.N-i ja O.D memosid saatnud. Kaitse tunnistajate ütlused ei lükka I. Onksioni niisuguseid ütlusi ümber.
9.17.U.N-i süüdistuse KarS § 344 lg 1 ja MTÜ Eesti Keskerakond süüdistuse KarS § 344 lg 2 järgi luges maakohus tõendatuks nii tunnistajate UV ja JM, PV ütluste kui ka kirjalike tõendite alusel. Süüdistatav U.N-i ütlusi ja tunnistajate EP, AH ja TP ütlusi ei pidanud maakohus usaldusväärseteks.
9.18.Seevastu UV ütlusi selle kohta, et ta ei ole keskerakonnale raha annetanud ning et tema allkiri makseorderil on võltsitud, luges kohus usaldusväärseiks, hoolimata UV ja U.N-i vahelistest vastuoludest. Neid ütlusi kinnitab ka käekirjaekspertiisi akt nr 12E-DK0016, mille kohaselt ei ole UV andnud allkirju 8. veebruari 2011. a Eesti Keskerakonna kassa sissetuleku orderile, millel ta on maksjaks märgitud. Samas ekspertiisiaktis asus ekspert arvamusele, mille
kohaselt ei ole kassa sissetuleku orderil 26. jaanuari 2011. a (maksja EP) kohal „Andis üle“ olevat allkirja kirjutanud EP. 4. juunil 2012 koostatud täiendava käekirjaekspertiisi akti nr 12EDK0062 kohaselt ei ole Eesti Keskerakonna kassa sissetuleku orderil, kus on maksjana märgitud EP kohal „Võttis vastu“ allkirja kirjutanud EP, vaid allkirja on tõenäoliselt kirjutanud U.N. Kohus luges usaldusväärseteks ka JM ütlusi selle kohta, et ta ei ole keskerakonnale raha annetanud ning et U.N palus tal kohtuasja eeluurimise ajal menetlejale selle kohta valeütlusi anda. PV ütluste põhjal tuvastas maakohus, et 26. jaanuari ja 8. veebruari 2011. a kassa sissetuleku orderite võltsimise pani U.N toime vahendlikult PV-t ära kasutades, andes talle korralduse koostada valeandmeid sisaldavad orderid, mille ta seejärel kaasa võttis ja hiljem allkirjastatuna koos sularahaga tagasi tõi.
9.19.EP ütluste usaldusväärsuse seadis maakohtu jaoks kahtluse alla see, et kohtueelsel uurimisel on ta advokaadi juuresolekul üheselt mõistetavalt eitanud keskerakonnale raha annetamist, kuid kohtuistungil on ta väitnud vastupidist, suutmata oma ütluste muutmist mõistlikult selgitada. Ühtlasi on tema kohtuistungil antud ütlused annetatud summade ja annetamise aja kohta olnud ebamäärased. Tunnistaja TP ütlusi selle kohta, nagu oleks UV talle väitnud, et on kahel korral keskerakonnale raha annetanud, ei pidanud maakohus usaldusväärseks põhjusel, et need ütlused on vastuolud nii UV ütluste kui ka muude tõenditega. Kohtuistungil tunnistajana üle kuulatud AH ütlused jättis kohus ebausaldusväärsetena kõrvale, sest pidas tema põhjendusi kohtueelses menetluses U.N õigustavate andmata jätmise kohta eluliselt ebausutavateks. Maakohus märkis täiendavalt, et tunnistajate TP ja AH ütluste usaldusväärsust kahandab veelgi asjaolu, et need süüdistatavat õigustavad tunnistajad ilmusid välja alles kriminaalasja arutamiseks kohtuistungil, pidades ebaloogiliseks, et kaitsja ei soovinud potentsiaalselt olulist tõendusteave valdavaid tunnistajaid välja tuua juba kohtueelses menetluses. Esitades need tunnistajad alles pikka aega pärast väidetavalt toimunud sündmusi, on aktiivse kaitsetaktika valinud kaitsja teinud sisuliselt võimatuks nende tunnistajate esitatud U.N-ile alibit pakkuvate väidete paikapidavuse kontrollimise.
9.20.Kirjalike tõenditena uuris maakohus järgmisi tõendeid: 1) 6. jaanuari 2012. a läbiotsimisprotokolli kahtlustatav U.N-i töökohas Tallinnas Toom-Rüütli 3/5 toimetatud läbiotsimise kohta koos fotodega, mis tõendab kriminaalasjas tähtsust omavate elektrooniliste andmekandjate ja dokumentaalsete tõendite äravõtmist; 2) 17. jaanuari 2012. a asitõendi vaatlusprotokolli koos lisadega U.N-i töökohast
6.jaanuaril 2012 leitud dokumentidele Keskerakonna varaliste kohustuste kohta koos lisadega; 3) 31. mai 2012. a asitõendi vaatlusprotokolli kahtlustatav U.N-i töökohast 6. jaanuaril 2012 leitud dokumentidele Keskerakonna annetuste kohta 2011 I ja III kvartalist koos lisadega; 4) asitõendi vaatlusprotokolli 6. jaanuaril 2012 U.N-i töö-, elukoha ning sõiduki läbiotsimistel äravõetud elektrooniliste andmekandjate kopeerimise kohta, millest nähtub kriminaalasjas tähtsust omavatest andmekandjatest koopia tegemine ja Kaitsepolitseiameti andmehoidlasse salvestamine; 5) 23. märtsi 2012. a asitõendi vaatlusprotokolli koos lisadega kahtlustatav U.N-i töökoha läbiotsimisel 6. jaanuaril 2012 äravõetud lauaarvuti HP koopia vaatluse kohta; 6) 9. veebruari 2012. a asitõendi vaatlusprotokolli koos lisadega: tunnistaja ML poolt 6. jaanuaril 2012 ülekuulamisel menetlejale üle antud Eesti Keskerakonna kassa sissetuleku orderite vaatluse kohta; 7) tunnistaja ML poolt 7. märtsi 2012. a ülekuulamise lisa: menetlejale üle antud ülevaade Eesti Keskerakonna 2011. a arvete nimekirjast ja väljatrükk 2011. a koondnimekirjast;
8) OÜ S (ML) 12. märtsi 2012. a vastus Kaitsepolitseiameti järelepäringule koos lisadega, millest nähtub 2010. aasta Eesti Keskerakonna kassa sissetuleku orderite koopiate edastamine; 9) tunnistaja PV 21. märtsi 2012 ülekuulamise protokolli lisad, s .o Eesti Keskerakonna kassa sissetuleku orderid 03.10.2010 EP, 02.10.2010 JM ja 02.10.2010 UV, 06.10.2010 U.N-i annetuste kohta; 10) AS SEB Pank 21. veebruari 2012. a vastus järelepäringule koos lisaga, s.o väljavõte Eesti Keskerakonna kasutuses olevast pangakontost nr XXXXXXXXXXXXXXX; 11) Eesti Keskerakonna kodulehel avaldatud täiendav aruanne valimiskampaania kulude ja kasutatud vahendite päritolu kohta Euroopa Parlamendi valimistel; 12) 22. veebruari 2012. a ekspertiisiakt nr 12E-DK0016 käekirjaekspertiisi kohta koos lisadega (Eesti Keskerakonna 2011. a kassa sissetuleku orderite osas läbiviidud käekirjaekspertiis); 13) 4. juuni 2012. a ekspertiisiakt nr 12E-DK0062 täiendava käekirjaekspertiisi kohta koos lisadega (Eesti Keskerakonna 2011. a kassa sissetuleku orderite suhtes läbiviidud täiendav käekirjaekspertiis); 14) 28. mai 2012. a järelepäringule vastusena saadetud kinnitatud koopia Eesti Keskerakonna peasekretäri ametijuhendist; 15) 30. mai 2012. a järelepäringule vastusena saadetud väljavõtted Eesti Keskerakonna juhatuse koosolekute protokollilistest otsustest U.N-i nimetamisest erakonna peasekretäriks ja kinnitatud koopia Eesti Keskerakonna ja U.N-i vahelisest töölepingust koos lisaga; 16) Äriregistri andmete väljatrükk, mis tõendab Eesti Keskerakonna üld- ja isikuandmete ajalugu; 17) Eesti Keskerakonna põhikirja redaktsioonid 21.08.2005 ja 27.08.2011; 18) JM täiendav tunnistajana ülekuulamise protokoll; 19) Kaitsepolitseiameti päring, vastus ja sularahaorderid; 20) kaitsja taotlusel esitatud UV ja U.N-i vaheline kirjavahetus.
9.21.Maakohus ei nõustunud kaitsja seisukohaga, nagu ei saaks KarS § 344 lg-s 1 sätestatud kuriteokoosseisu realiseerida sellise dokumendi võltsimisega, mis kannab üksnes tõenduslikku või tagatisfunktsiooni ilma, et selle dokumendiga oleks võimalik omandada mõnda tegelikku õigust. KarS § 344 lg 1 koosseis näeb ette vastutuse dokumendi, pitsati või plangi, mille alusel on võimalik omandada õigusi või vabaneda kohustustest, võltsimise eest. Ei ole oluline, kas võltsitud dokumendiga ka tegelikult mõni õigus omandati või mõnest kohustusest vabaneti. Subjektiivsest küljest eeldab see süütegu vähemalt kaudset tahtlust kõigi objektiivse koosseisu tunnuste suhtes. Koosseis ei eelda toimepanijalt eesmärgi olemasolu, piisab sellest, kui isik teab või vähemalt peab võimalikuks, et võltsitav dokument on kohane õiguse omandamiseks või kohustusest vabanemiseks.
9.22.Samuti ei nõustunud maakohus kaitsja seisukohaga, nagu oleks KarS § 344 lg-s 1 sätestatud süüteokoosseis blanketne, sest selles ei sätestata loetelu nendest õigustest, mille omandamine ja kohustusest, millest vabanemine oleks nimetatud koosseisuga hõlmatud. Kaitsja väidab ebaõigesti, nagu peaks need õigused, mida on võimalik dokumendiga omandada ja kohustused, millest on võimalik dokumendiga vabaneda, sätestatama KarS-ist väljapoole jääv õigusnorm, mida aga arutatavas asjas süüdistuses ei nimetata. Maakohus osutas, et blanketne on koosseis, kus osutatakse mõne teise õigusharu normatiivaktile, mille rikkumine moodustab süüteo. KarS § 344 sellist osutust ei tee.
9.23.Kohus selgitas, et KarS §-ga 344 kaitstav õigushüve on dokumendi puutumatus, selle kaudu aga dokumendiga seotud õiguskäibe valdkond. Ametliku dokumendiga seotud käivet saab kahjustatuks lugeda üksnes siis, kui tegu on sellise ametliku dokumendiga, mis on õiguskäibe seisukohalt oluline. Õiguskäibe seisukohalt oluliste ametlike dokumentide säilitamise kohustus tuleneb õigusnormidest, mis kuuluvad karistusõigusest väljaspool seisvate õigusharude alla. Edasiselt märkis kohus, et mittetulundusühingute seaduse § 35 kohaselt korraldab juhatus mittetulundusühingu raamatupidamise vastavalt raamatupidamise seadusele. Raamatupidamise seaduse § 4 kohaselt on raamatupidamiskohustuslane kohustatud korraldama raamatupidamist nii, et oleks tagatud aktuaalse, olulise, objektiivse ja võrreldava informatsiooni saamine raamatupidamiskohustuslase finantsseisundist, majandustulemusest ja rahavoogudest; samuti dokumenteerima kõiki oma majandustehinguid; kirjendama algdokumentide või nende põhjal koostatud koonddokumentide alusel kõiki oma majandustehinguid raamatupidamisregistrites; koostama ja esitama majandusaasta aruande ning muud finantsaruanded käesolevas seaduses ja teistes õigusaktides sätestatud korras ja säilitama raamatupidamise dokumente. Erakonnaseaduse (8. märtsist 2010 kuni 31. märtsini 2011 kehtinud redaktsioonide) §-des 121 ja 123 sätestatakse, et erakonna vara ja vahendite allikaks on üksnes tema poolt põhikirjaga kehtestatud liikmemaksud, käesoleva seaduse alusel saadud eraldised riigieelarvest, füüsiliste isikute annetused ning tulu erakonna varalt. Erakond ei tohi vastu võtta anonüümset ega varjatud annetust.
9.24.Maakohtu hinnangul on U.N KarS § 344 lg-s 1 sätestatud kuriteokoosseisu realiseerinud, sest ta on kas ise või vahendlikult kandnud viiele kassa sissetuleku orderile tegelikkusele mittevastavaid andmeid.
9.25.MTÜ Eesti Keskerakond vastutuse osas KarS § 344 lg 2 järgi märkis maakohus, et U.N erakonna peasekretärina oli KarS § 14 mõttes MTÜ juhtivtöötaja ja pädeva esindaja. Kassa sissetuleku orderid võltsis ta erakonna huvides, võimaldamaks erakonnal majandustegevuses kasutada tuvastamata päritoluga sularaha. U.N-i tööülesannete hulka erakonna peasekretärina kuuluski mh erakonna kulude ning tuludega seotud küsimustega tegelemine. Tõendatud on ka see, et süüdistuses käsitletud võltsitud orderite alusel tehtud annetusi kasutati reaalselt keskerakonna majandustegevuses.
9.26.Kohus märkis, et U.N pani KarS § 344 lg-tes 1 ja 2 sätestatud teod toime kavatsetult.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
10.O.D, U.N-i ja MTÜ Eesti Keskerakond kaitsjad vandeadvokaat Oliver Nääs ja vandeadvokaadi abi Greta Oltjer esitasid maakohtu otsuse peale apellatsiooni Tallinna Ringkonnakohtule, taotledes maakohtu süüdimõistva otsuse tühistamist ja O.D, U.N-i ja MTÜ Eesti Keskerakond õigeksmõistmist või alternatiivselt kriminaalasja saatmist Harju Maakohtusse uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus.
10.1.Kaitsjad leiavad, et maakohtu otsus tugineb lubamatutele tõenditele.
10.1.1.Nimelt on apellantide arvates 5. ja 6. jaanuari 2012. a läbiotsimismääruste alusel toimetatud läbiotsimistel kogutud tõendid lubamatud, sest läbiotsimiste ajal puudus
kuriteokahtlus ja läbiotsimised riivasid süüdistatavate põhiõigusi ebaproportsionaalselt.
Nimetatud läbiotsimismääruste kohaselt kahtlustati U.N ja ET KarS § 298 lg-s 1 sätestatud kuriteo toimepanemises. Riigikohtu kriminaalkolleegium tegi aga 20. aprillil 2012 otsuse asjas nr 3-1-1-23-12, milles selgitati, et KarS § 2981 lg 1 kehtestamisel on seadusandja seadnud esiplaanile ametiisiku mõjutamise ebaseaduslikkuse, kuid samas puudub käesoleval ajal Eesti õiguskorras näiteks nii lobitöö definitsioon kui regulatsioon. Sel põhjusel lõpetas Riigiprokuratuur 15. mail 2012 kriminaalmenetluse osaliselt, U.N-i ja ET suhtes mõjuvõimuga kauplemisse puutuvas süüteokoosseisu puudumise tõttu. Seega anti kaitsjate arvates 5. ja 6. jaanuaril 2012 läbiotsimismäärustes luba koguda tõendeid tegude osas, mis ei olnud kehtiva õiguse kohaselt kuriteod. Läbiotsimised U.N-i elu- ja töökohas ning autos olid ebaproportsionaalsed, sest suhteliselt ebaolulise kuriteo kahtluse uurimiseks anti läbiotsimiseks sisuliselt blanketne volitus, mis on vastuolus Euroopa Inimõiguste Kohtu asjakohase praktikaga. Läbiotsimine U.N-i juures viidi läbi väga mastaapselt ja ära võeti väga suur hulk teabekandjaid, mis ei ole kahtlustuse mahtu arvestades põhjendatud.
10.1.2.Ka O.D Riigikogu serveris asuvast elektronpostkastist pärinevad tõendid on apellantide arvates lubamatud ja seda põhjusel, et need andmed väljastas Kaitsepolitseiameti taotlusel Riigikogu kantselei, kel ei olnud selleks aga õigust. O.D elektronpostkasti sisu kuulub aga üksnes talle endale ja ainult tema ise oleks võinud anda loa sealt andmete väljastamiseks.
10.1.3.I. Onksioni kohtueelses menetluses antud ütluste osas on kaitsjad jätkuvalt seda meelt, et maakohus ei oleks tohtinud neid ütlusi U.N-i ja O.D süüküsimuse otsustamisel kasutada, sest kaitsjatel puudus võimalus I. Onksioni küsitleda ning samas olid tema ütlused määravaks tõendiks U.N-i ja O.D süüditunnistamisel ebaseaduslikule jälitustegevusele ja sõnumisaladuse rikkumisele kihutamises. Kaitsjad leiavad, et üksnes I. Onksioni ütlustele tuginedes on tõendatud 1) see, et I. Onksion edastas U.N-ile ja O.D-le SDE kohta teavet U.N-i ja O.D korraldusel; 2) et I. Onksion andis O.D-le ja U.N-ile ülevaate HR elektronpostkasti sisust alles siis, kui temalt selle kohta küsiti; 3) I. Onksion edastas O.D-le ja U.N-ile HR elektronpostkastis asunud kirjavahetuse üle nende kihutamisel; 4) O.D pakkus välja, et I. Onksion prindiks kirjad välja. Kaitsjate arvates nähtub kihutamise osas jälitusprotokollidest tõepoolest I. Onksioni suhtlus U.N-i ja O.D-ga kriitilisel ajavahemikul, kuid mitte see, et suhtlemine oleks toimunud U.N-i või O.D eestvõttel, vaid hoopis vastupidine. Arvestades veel ka asjaolu, et I. Onksion oli enne 19. juunil 2011 U.N-i ja O.D-ga ühenduse võtmist juba HR postkasti sisenenud ja seega juba kuriteo toime pannud, puudus O.D ja U.N ka võimalus teda sellise kuriteo toimepanemisele kihutada. Veel leiavad apellandid, et I. Onksioni ütlused ei ole ka usaldusväärsed, sest tema versioon toimunud suhtlusest on vastuolus kirjalike tõenditega (kas I. Onksion oli ise aktiivne U.N-ile ja O.D-le infot pakkuma või toimus see viimaste pealekäimisel). Kaitsjate arvates, kui kohtueelses menetluses antud ütlustes sisaldub vastuolusid teiste tõenditega, siis tuleb need tervikuna ebausaldusväärseteks lugeda ja ei ole võimalik kõrvale jätta vaid seda osa ütlustest, milles on vastuolud.
10.2.Maakohus on kaitsjate arvates väljunud süüdistuse piiridest, sest on süüdistatavatele inkrimineerinud süüdistuses kajastamata asjaolusid.
10.2.1.Nii on väljaspool süüdistuse piire käsitletud HR sõnumisaladuse rikkumist muuhulgas edastusprotsessis olnud kirjade suhtes ja seda, nagu oleks süüdistatavad toimetanud
ebaseaduslikku jälitustegevust ka teiste SDE liikmete suhtes. Süüdistuses ei heideta I. Onksionile ette 30. juunil 2011 reaalajas HR sõnumisaladusse sekkumist, vaid talle on sellelgi kuupäeval ette heidetud üksnes postkasti seal asuvate kirjade printimise eesmärgil sisenemist. Reaalajas jälgimine eeldab pikaajalist ja süsteemset tegevust. Süüdistuses ei ole kordagi asutud seisukohale, et I. Onksion oleks rikkunud sõnumisaladust edastusprotsessis oleva sõnumi osas.
10.2.2.Kaitsjad heidavad maakohtule ette ka seda, et väljaspool süüdistuse piire on tuvastatud, et süüdistatavate tegude eesmärk oli SDE liikmete kohta varjatult andmeid koguda ning et I. Onksion seda ka tegi ja saadud teavet O.D-le ja U.N-ile edastas. Süüdistusakti kohaselt on aga süüdistus esitatud üksnes HR elektronpostkastis asuvate elektronkirjade osas. See, mis puudutab I. Onksioni tegevust teabe kogumisel muude SDE liikmete kohta, ei ole ebaseaduslik ega sisaldu U.N-ile ja O.D-le esitatud süüdistuses.
10.2.3.Süüdistuse piiridest on väljutud ka KarS § 344 lg 1 järgi kvalifitseeritava teo puhul. Kui süüdistusaktis sisustati KarS § 344 lg 1 sätestatud koosseisuline tunnus „võimalik omandada õigusi või vabaneda kohustustest“ viidetega ES §-dele 121 ja 12 3, siis maakohus on otsuses viidanud MTÜS § 35 ning RPS § 4 ja § 12. Nimetatud viidetega on maakohus iseloomustanud dokumente, mida väidetavalt võltsiti. Maakohtu otsuse kohaselt sisustavad nimetatud viited samuti KarS § 344 lg 1 sätestatud koosseisulist tunnust „võimalik omandada õigusi või vabaneda kohustustest“. Süüdistusaktis viimatinimetatud õigusnormidele aga ei viidata. Apellantide hinnangul puudus seega süüdistatavatel võimalus end kohtuistungil nende süüteokoosseisu blanketti sisustavate tunnuste vastu kaitsta, mistõttu on maakohus rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes.
10.3.Samuti on maakohus kaitsjate hinnangul rikkunud põhjendamiskohustust KrMS § 339 lg 1 p-s 7 märgitud ulatuses ja hinnanud tõendeid valesti.
10.3.1.Apellandid väidetu kohaselt maakohtus ei ole tuvastamist leidnud, kas I. Onksion oli juba sisenenud HR elektronpostkasti ning tutvunud sealoleva kirjavahetusega selleks ajaks, kui ta võttis ühendust U.N-i ja O.D-ga . Selles osas esineb maakohtu otsuses vähemalt kõrvaldamata kahtlus, mis tuleks tõlgendada U.N-i ja O.D kasuks. Ei ole ka eluliselt usutav, et I. Onksion ei tutvunud postkasti sisuga enne, kui ta U.N-i ja O.D-ga ühendust võttis.
10.3.2.Maakohtus ei ole tuvastamist leidnud seegi, et I. Onksioni HR elektronpostkasti sisenemine oleks põhjuslikus seoses O.D ja U.N-i suhtlusega I. Onksioniga. Kaitsjate arvates oli I. Onksioni jäämine SDE-sse seotud mitte O.D ja U.N-i sooviga SDE kohta varjatult infot koguda, vaid I. Onksioni sooviga säilitada sissetulek seni, kuni keskerakond leiab talle sobiva töö. Infot koguda ja seda keskerakonnale edastada soovis ta aga ise, et enda tulevastele erakonnakaaslastele muljet avaldada. Infot jagas ta mitmete tunnistajate ütlustest nähtuvalt suurema isikute ringiga kui O.D ja U.N ning tegutses seejuures ilma viimaste mõjutuseta. Seega näitab süüdistuse perioodist väljapoole jääv I. Onksioni käitumine kaitsjate arvates, et just i. Onksionil endal oli soov SDE kohta keskerakonnale teavet jagada. Maakohtu vastupidised järeldused, mida kohus on põhistanud viidetega kirjalikele tõenditele, on eksitavad, sest neis järeldatakse ebaõigesti, nagu nähtuks erinevast uuritud kirjavahetusest O.D või U.N-i poolt I. Onksioni SDE kohta teabe kogumisele ja edastamisele kallutamine.
10.3.3.Maakohus ei ole apellantide hinnangul põhjendanud, miks ta ei pea süüdistatavate O.D ja U.N-i ütlusi usaldusväärseteks. Maakohus on selle kohta märkinud üksnes, et
ütlused on ebausaldusväärsed, kuna need on ennast õigustavad. Sellega on rikutud süütuse presumptsiooni põhimõtet.
10.3.4.Maakohtu otsus on kaitsjate arvates ka ebaloogiline, sest U.N ja O.D on mõlemat süüdistatud I. Onksioni samale teole kihutamises, kusjuures nende tegevust ei ole käsitatud ühtse ja kooskõlastatuna vaid eraldiseisvate käitumisaktidena. Kihutamine tähendab tahtluse tekitamist. Kihutamine on aga välistatud, kui tulevasel täideviijal on põhiteo tahtlus juba olemas. Seega, kui üks kahest väidetavast kihutajast on tekitanud tulevasel põhiteo täideviijal tahtluse põhiteo toimepanemiseks, ei ole nimetatud isiku kihutamine sama teo toimepanemisele ei eluliselt ega õiguslikult võimalik.
10.3.5.Puutuvalt U.N-i süüdistusse KarS § 344 lg 1 järgi on maakohus jätnud põhjendamata, miks ta loeb süüdistatav U.N-i ning tunnistajate AH ja TP ütlusi ebausaldusväärseteks. Samuti on kohus põhjendamatult tuginenud tunnistajate UV ja JM ebausaldusväärsetele ütlustele ning ebausaldusväärsetele käekirjaekspertiisi aktidele. Maakohus põhjendas U.N-i ütluste ebausaldusväärsust vaid sellega, et tema ütlused on ennastõigustavad, millega rikuti tema süütuse presumptsiooni, sest ütlused seati kahtluse alla üksnes nende andja subjektist lähtuvalt. TP ja AH ütluste ebausaldusväärsetena kõrvalejätmiseks toodud maakohtu põhjendused on ebaõiged. Nimetatud tunnistajad on olnud kontrollitavad, nad on teisesküsitluses vastanud põiklemata kõigile küsimustele. Põhjendamatu on kohtu seisukoht, nagu kahandaks ütluste usaldusväärsust see, et sündmusest möödunud ajavahemiku tõttu ei mäleta nad enam piisavalt täpselt selle detaile. Möödunud ajavahemik ei ole iseenesest tegur, mis takistaks õigeid ütlusi andmast. Selle ehedaks näiteks nimetavad kaitsjad tunnistaja EP, kes andis kohtueelse menetlusega võrreldes kohtus täiesti erinevaid ütlusi ja osutus ebausaldusväärseks. Maakohus on ebaõigesti hinnanud tunnistajate UV ja JM usaldusväärsust kahandavaid tegureid. UV-l on U.N-i vastu vaen, mistõttu on tema ütlused olnud kallutatud. JM on aga UV-ga tihedalt seotud, tundes tema ees perekondlikel põhjustel tänuvõlga. Käekirjaekspertiisiaktidest ei selgu, et U.N oleks 8. veebruari 2011. a orderil UV allkirja võltsinud. 22. veebruari 2012. a ekspertiisiaktis on aga üksnes tõenäolikus vormis märgitud, et U.N võib olla andnud EP-lt raha saamise orderile vastuvõtja allkirja andnud. Ka täiendava võrdlusmaterjali võtmise järel on ekspertarvamuses antud hinnang jäänud endiselt üksnes tõenäolikuks, mis ei ole aga isiku süü kohta järelduste tegemiseks piisav. Apellantide hinnangul ei ole eksperdiarvamused jälgitavad. Samuti ei ole jälgitavad maakohtu otsuse põhjendused, mis võltsimissüüdistuses tuginevadki valdavas osas ekspertiisiaktidele. Lisaks märgivad kaitsjad, et 22. veebruari 2012. a ekspertiisiakt on vastuoluline, sest ekspert ei suuda anda kindlat seisukohta, et 26. jaanuari ja 8. veebruari 2011. a orderitele on vastuvõtjana alla kirjutanud U.N.
10.4.Apellandid väidavad, et I. Onksion ei ole toime pannud õigusvastast põhitegu, mistõttu on U.N-i ja O.D vastutus kihutamise eest välistatud. Õigusvastane põhitegu on aga välistatud põhjusel, et nii KarS § 137 ja § 156 on vastuolus põhiseadusega.
10.4.1.KarS § 137 on vastuolus PS § 23 lg-s 1 sätestatud määratletuse põhimõttega osas, milles KarS §-s 137 ei ole sätestatud, millised on selle koosseisu sisustamisel asjassepuutuvad jälitustoimingud.
10.4.2.KarS § 156 on vastuolus PS § 13 lg-ga 2 ja § 23 lg-ga 1 osas, milles see ei sätesta teoobjekti ja teokirjeldust. Apellandid leiavad, et teokirjelduseks ei kõlba pelgalt „rikkumine“,
sest iga karistusnormiga kriminaliseeritaksegi mingi õigushüve rikkumine. Seega on KarS § 156 kooseisus teokirjeldus määratlemata. Teoobjekt peab olema mõni reaalse maailma ese, aga „sõnumi saladus“ on üksnes abstraktne määratlus.
10.5.Kaitsjate arvates ei vasta I. Onksioni tegevus KarS § 137 ja § 156 koosseisule.
10.5.1.I. Onksioni tegevus ei vasta talle inkrimineeritud KarS § 137 koosseisule, sest ta ei ole teinud ühtki maakohtu poolt viidatud toimingut. Maakohus on I. Onksionile ette heitnud varjatud sisenemist arvutisüsteemi või arvutivõrku (KrMS § 114 lg 3; alates 1. jaanuarist 2013 KrMS § 126 3 lg-te 5-6 ja § 1264 lg 5 tähenduses); varjatud läbivaatust (KrMS § 115; alates
1.jaanuarist 2013 KrMS § 1265 tähenduses; ja tehniliste sidekanalite kaudu edastatava teabe salajast pealtkuulamist või -vaatamist (KrMS § 118; alates 1. jaanuarist 2013 KrMS § 1267 tähenduses). Täiendavalt märgivad kaitsjad siinjuures veel, et maakohus on viidanud konkreetsete jälitustoimingute osas ebaõigetele KrMS normidele, mis kõik näevad ette üksnes vastavaks jälitustoiminguks loa andmise korra, mitte aga ei sätesta vastavat jälitustoimingut. KrMS § 1263 lg 5-6 ja § 1264 lg 5 kohaselt on arvutisüsteemi varjatud sisenemine lubatud ainult jälitustoimingute tegemise vajaduse tõttu. Need sätted ei anna võimalust läbi viia iseseisva jälitustoiminguna arvutivõrku sisenemist ja seega ei saa varjatud sisenemine arvutisüsteemi või arvutivõrku olla käsitletav jälitustoiminguna ei KrMS ega KarS § 137 lg 1 tähenduses. KrMS § 1265 kohaselt saab varjatud läbivaatuse objektiks olla vaid asi. Asi on TsÜS § 49 lg-st 1 nähtuvalt kehaline ese. Elektronpostkast ei ole kehaline ese ega saa seetõttu olla asjaks, mida on võimalik KrMS § 1265 kohaselt läbi vaadata. Teabe pealtvaatamisega on aga tegemist vaid juhul, kui sõnumite (s.h e-kirjavahetuse) jälgimine toimub reaalajas. Pealtvaatamisega ei ole tegemist, kui sõnum on adressaadile kohale jõudnud ning sõnumi kaitse sõltub juba isikust endast, mitte vahendajast. Ka ei saa teabe salajane pealtvaatamine iseenesest karistatav olla. Selliselt oleks karistatavad mitmed sellised teod, mis ei vääriks kriminaalsanktsiooni.
10.5.2.I. Onksioni tegevus ei vasta talle inkrimineeritud KarS § 156 koosseisule, sest ta vaatas HR elektronpostkastis seal juba olemasolevaid kirju (sh ka 30. juunil 2011 saabunud ja I. Onksioni poolt väljatrükitud kirja puhul), kuid sõnumisaladus hõlmab üksnes veel edastusprotsessis olevaid sõnumeid. Veel leiavad apellandid, et sõnumi saladus on kaitsmisväärne, kui saatja on püüdnud äratuntavalt ja kohaselt välistada sõnumi sisu teadasaamise kolmandatele isikutele. Sõnum ei ole enam kaitsmisväärne, kui seda ei hoita viisil, millega püütakse äratuntavalt ja kohaselt välistada sõnumi sisust teadasaamise. Arutataval juhul ei olnud HR kirjavahetus aga tema käitumisest tulenevalt kaitsmisväärne, sest ta võimaldas hooletusest teisele isikule ligipääsu oma kirjadele.
10.6.U.N ja O.D ei kihutanud I. Onksionit tahtlikule õigusvastasele teole, sest viimasel oli teotahtlus juba enne kujunenud. I. Onksion avastas ligipääsu HR meilikontole ja ta sisenes sinna enne kui ta võttis ühendust O.D ja U.N-iga. Kogu muu teave, mida I. Onksion edastas O.D-le ja U.N-ile enne ning pärast 19. ja 20. juunit, oli kogutud õiguspäraselt.
10.7.U.N-i ja MTÜ Eesti Keskerakond süüditunnistamine KarS § 344 järgi on välistatud põhjusel, et tegemist on blanketse koosseisuga. Maakohtu vastupidine seisukoht on ebaõige ja viited varasemale kohtupraktikale kohatud. Jääb arusaamatuks, miks on maakohus pidanud vajalikuks viidata mitmele karistusõigusevälisele õigusnormile juhul, kui KarS § 344 lg-s 1 sätestatud kuriteokoosseis ei ole blanketne. Ringkonnakohus saab apellantide arvates selle minetuse ise kõrvaldada, kohaldades KarS § 344 lg 1 blanketse koosseisuna, mis peab olema sisustatud süüdistuses toodud välisviitega. Samuti ei nõustu kaitsjad, nagu nähtuks süüdistuses
viidatud õigusnormidest mõni reaalne õigus, mille oleks saanud omandada või kohustus, millest vabaneda.
11.Prokurör esitas apellatsioonivastuse, milles taotleb maakohtu otsuse muutmata ja apellatsiooni rahuldamata jätmist, leides, et maakohus on kohaldanud materiaalõigust õigesti, pole rikkunud kriminaalmenetlusõiguse norme ja on oma seisukohti jälgitavalt ning veenvalt põhjendanud.
11.1.Prokurör ei nõustu, et U.N-i elu- ja töökohas ning sõidukis toimunud läbiotsimistega saadud tõendid olnuks lubamatud. Läbiotsimismääruse koostamise ja läbiotsimise toimetamise ajal ning ka praegu on mõjuvõimuga kauplemine KarS § 2981 alusel kuriteona karistatav tegu, mistõttu kaitsjate vastupidine väide on alusetu. Seega oli läbiotsimise ajal põhjendatud kuriteokahtlus olemas.
11.2.Vastustaja ei nõustu apellatsiooni seisukohtadega, nagu oleks O.D Riigikogu elektronpostkasti sisu käsitletav lubamatu tõendina. Riigikogu kantseleil oli seaduslik õigus selle postkasti sisu menetlejale väljastada. Prokurör peab siinkohal veelkord vajalikuks rõhutada, et KrMS §-st 377 ega PS §-st 76 ei tulene erikorda Riigikogu liikmega seotud dokumentide kogumiseks kriminaalasja uurimisasutuse nõudega ning tõendi kogumise korda ei ole kohtueelses menetluses rikutud.
11.3.Apellatsioonivastuses asutakse seisukohale, et maakohus on põhjendatult pidanud I. Onksioni kohtueelses menetluses antud ütlusi lubatavaks tõendiks ja hinnanud neid usaldusväärseteks. Maakohus ei tuginenud seejuures ainult ega ka mitte valdavas osas I. Onksioni avaldatud ütlustele. Maakohtu istungil ei esitanud kaitsjad ka mingeid vastuväiteid I. Onksioni kohtueelses menetluses antud ütluste KrMS § 294 p 1 alusel avaldamisele.
11.4.Prokuröri hinnangul ei ole maakohus kriminaalmenetlusõigust rikkudes süüdistuse piiridest väljunud. I. Onksioni, U.N-i ja O.D süüdistustes on välja toodud, et I. Onksion kogus U.N-i ja O.D kallutamisel varjatult andmeid SDE liikmete kohta, sh ES vastu umbusalduse esitamisega seonduva kohta, samuti sotsiaaldemokraatide rahaasjade kohta ja erakonna liikmete omavaheliste suhete kohta, sh erakonna liikme HR kohta, mis päädis
19.ja 30. juunil 2011 HR e-postkasti ebaseadusliku tungimisega ja sealt ebaseaduslikult ja HR eest varjatult sõnumite kogumisega nende edastamiseks O.D-le ja U.N-ile. Süüdistuses on muuhulgas välja toodud, et süüdistatavate kui jälitustegevuse õiguseta isikute tegu on hinnatav ebaseaduslikuna, sest neil polnud õigus teha jälitustoiminguid, mis vastasid lisaks süüdistuses kajastatud ja teo toimepanemise ajal kehtinud KrMS §-dele 114 lg 3 ja 115 ka §le 118 (tehniliste sidekanalite kaudu edastatava teabe salajane pealkuulamine või –vaatamine).
11.5.Prokuratuur on seisukohal, et Maakohtu otsus on piisavalt põhjalikult, jälgitavalt ja veenvalt motiveeritud. Seejuures on kohus piisavalt põhjendanud süüdistatavate O.D ja U.N-i ütluste ebausaldusväärseks ja ennast õigustavaks lugemist. Kaitsjate väide, nagu põhjendanuks kohus nende ütluste ebausaldusväärsust vaid sellega, et need on ennast õigustavad ja vastuolus I. Onksioni kohtueelsel uurimisel antud ütlustega, ei ole õige. Maakohus on välja toonud, et nii O.D kui ka U.N kallutasid I. Onksionit varjatult koguma ja edastama neile teavet SDE liikmete sh HR kohta ning seejuures kallutasid teda tungima varjatult HR e-postkasti, et sealt koguda teavet HR ja teiste sotsiaaldemokraatide kohta O.D-le ja U.N-ile edastamiseks. Seevastu on apellandid lähtunud O.D ja U.N-i kihutamisteo eitamisel üksnes süüdistatavate ütlustest, mis on maakohtu poolt õigustatult kui ebausaldusväärsed kõrvale jäetud. Isegi kui hinnata süüdistuses kirjeldatud asjaolusid üksnes
süüdistatavate O.D ja U.N-i ütlustele tuginedes, ei oleks võimalik neid õigeks mõista, kuna sel juhul võiks nende tegu olla käsitletav kaasaaitamisteona eraviisilisele jälitustegevusele ja sõnumisaladuse rikkumisele I. Onksioni teotahte tugevdamise kaudu.
11.6.Maakohus on jõudnud õigele järeldusele, et õiguslikult saab kihutamistegu toime panna ka kaks isikut ning seejuures on maakohus tuvastanud kohtuliku uurimise käigus uuritud tõenditega, et mõlema kihutaja, so nii U.N-i kui ka O.D tahtlus ulatus tahtliku põhiteoni, tekitades I. Onksionil tahtluse nii ebaseadusliku eraviisilise jälitustegevuse kui ka sõnumisaladuse rikkumise toimepanemiseks.
11.7.Prokuröri arvates ei anna apellatsioonis toodud väited alust põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse alustamiseks ja KarS § 137 ega § 156 dispositsioonid ei ole põhiseaduses sätestatud määratletuse põhimõttega vastuolus. Eraviisilist jälitustegevust reguleerivat KarS §-i 137 kui blanketset karistusõiguslikku normi on võimalik Eesti õiguskorras sisustada välisviidetega kriminaalmenetluslikele seadustele, milles on kirjeldatud, millised toimingud on jälitustoimingud ja millistel juhtudel on need käsitletavad ebaseaduslikena. Kuigi KarS § 156 osas analoogilist Riigikohtu praktikat ei ole, saab asuda seisukohale, et ka nimetatud sätte dispositsiooni sõnastusele „kirjavahetuse ja sidevahendi abil edastatud sõnumi saladuse rikkumine“ ei saa ette heita teokirjelduse määratlematust. Harju Maakohus on kohtuotsuses põhjalikult käsitlenud süüdistatavate tegevuses muuhulgas KarS § 156 objektiivse koosseisu esinemist ning toonud välja, miks kohus leiab, et antud juhul on süüdistatavate poolt rikutud sidevahendi abil edastatud sõnumi saladust. Prokurör leiab erinevalt apellantidest, et I. Onksioni kui täideviija tegevus vastab nii KarS § 137 kui ka § 156 koosseisule.
11.8.Apellatsioonivastuse kohaselt on maakohus piisavalt põhjalikult ja jälgitavalt põhjendanud ka seda, miks on tunnistajate UV ja JM ütlused puutuvalt süüdistusse KarS § 344 järgi usaldusväärsed, aga tunnistajate TP ja AH ning süüdistatava U.N-i omad mitte. Samuti ei nõustu prokurör apellantide kriitikaga käekirjaekspertiisi aktide suhtes, leides, et ka tõenäolikus vormis ekspertiisiakt on lubatav. Mingeid apellantide osutatud vastuolusid ekspertiisiaktides aga ei sisaldu.
11.9.Prokurör ei nõustu apellantide väitega, nagu oleks maakohtu otsus vastuoluline KarS § 344 blanketsuse osas ja kohus väljunud selles süüdistuses ka süüdistuse piiridest. Maakohus on süüdistuse piiridest väljumata kohtus uuritud tõendite hindamise tulemusena tuvastanud õigesti, et MTÜ Eesti Keskerakond kassa sissetuleku order on dokumendina kohane õiguste omandamiseks ja kohustustest vabanemiseks.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
12.Asudes vastama apellantide väidetele peab kriminaalkolleegium esmalt vajalikuks rõhutada, et mitmeid apellatsioonis esitatud seisukohti on kaitsjad tõstatanud juba ka maakohtu menetluses ning maakohus on neile ammendavalt vastanud.
13.Kriminaalmenetluses lasub tõendite esmase hindamise kohustus maakohtul. Riigikohtu kriminaalkolleegium on ringkonnakohtu tõendite hindamist puudutavate volituste osas asutud seisukohale, et ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused. Lisaks sellele on Riigikohtu kriminaalkolleegium 26. septembri 2005. a otsuses nr 3-1-1-77-05 märkinud, et kui erinevad kohtud hindavad tõendeid ning nendest tehtavaid järeldusi olulisel määral erinevalt,
peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis koostoimes või ka eraldivõetult viivad maakohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega.
14.Kolleegium nõustub täielikult maakohtu põhjendustega: 1) puutuvalt U.N-i- elu- ja töökohas ning sõidukis toimetatud läbiotsimiste ja nende käigus saadud tõendite lubatavusse, samuti seoses läbiotsimise proportsionaalsussega; 2) seoses Riigikogu serveris asunud O.D elektronpostkastist pärinevate tõendite lubatavusega; 3) I. Onksioni kohtueelses menetluses kahtlustavana antud ütluste ja puhtsüdamliku ülestunnistuse kohtuistungil KrMS § 294 p 1 alusel avaldamise lubatavusega seonduvalt; 4) süüdistuses KarS § 344 lg 1 ja lg 2 järgi seonduvalt süüdistatav U.N-i ja tunnistajate UV, JM, EP, TP ja AH ütluste usaldusväärsuse hindamisega.
15.Tulenevalt KrMS § 342 lg 3 p-st 1 ei pea kolleegium eeltoodu osas vajalikuks maakohtu seisukohti korrata, kuid esitab mõnes küsimuses oma täiendavad seisukohad.
16.Mis puutub Riigikogu serveris asunud O.D elektronpostkastist andmete esitamist, siis lähtuvad kaitsjad ebaõigest eeldusest, nagu oleks selles serveris asuvad elektronkirjad käsitatavad O.D ainukontrolli all olevatena. O.D oli ajal, mil Riigikogu Kantselei tema kirjad Riigikogu serverist väljastas, Riigikogu liige. Riigikogu liikmel ei ole aga ametihüvena pakutud võimalust hoida Riigikogu serveris isiklikku elektronpostkasti. Riigikogu Kantselei on riigikogu kodu- ja töökorra seaduse (RKKTS) § 1572 lg 1 p 2 kohaselt organ, mis mh loob Riigikogule tema ülesannete täitmiseks vajalikud tingimused. Kahtlemata tuleb üheks selliseks tingimuseks lugeda ka võimalust elektroonilisi sõnumeid saata, vastu võtta ja säilitada. Sel otstarbel peab Riigikogu Kantselei serverit, kuhu on paigutatud Riigikogu liikmete ametlikud elektronpostkastid. See on Riigikogu liikmete ametiülesannete täitmiseks mõeldud teenus. Kahtlemata ei või Riigikogu Kantselei omatahtsi Riigikogu liikmete postkastide sisu kasutada või käsutada – praegu kehtiva riigikogu liikme staatuse seaduse (RKLS) redaktsiooni § 184 kohaselt laieneb Riigikogu liikme immuniteet ka tema tööalastele e-kirjadele. Samas näeb viidatud säte ette sõnaselge erandi immuniteedi kehtimisele siis, kui Riigikogu liikme suhtes toimetatakse kriminaalmenetlust. Seega kehtiva RKLS kohaselt on õigus nõuda serveri valdajalt välja Riigikogu liikmete tööalaseid sõnumeid. Tuleb ka nõustuda prokuröri märgituga, et KrMS § 377 redaktsioon, mis kehtis O.D kirjade väljastamise ajal, ei näinud ette erikorda Riigikogu liikme kirjavahetusega tutvumiseks. KrMS 14. ptk ei näinud ette ka erikorda seoses kohtueelse menetleja KrMS § 32 alusel esitatud nõudega elektroonilisel kujul dokumentide väljastamiseks. Seetõttu oligi Kaitsepolitseiamet õigustatud Riigikogu esitama Kantseleile täitmiseks kohustusliku päringu O.D elektronpostkastist andmete esitamiseks.
17.Kolleegium ei nõustu, nagu oleks maakohus väljunud esitatud süüdistuse piirest mh sellega, et on käsitlenud HR sõnumisaladuse rikkumisena ka muu hulgas postkasti sisu reaalajas jälgimist ja et lisaks HR-le olevat süüdistatavad toimetanud ebaseaduslikku jälitustegevust ka teiste SDE liikmete suhtes. Need väited on ebakorrektsed. I. Onksionile, O.D-le ja U.N-ile esitatud süüdistuses on sõnaselgelt kajastatud seda, et I. Onksion sisenes 30. juunil 2011 kella 14.55-16.25 vahemikus HR elektronpostkasti ja kogus andmeid talle samal ajavahemikul saadetud e-kirja ja selle manuste kohta. See, et maakohus, on erinevalt süüdistuaktist kasutanud nimetatud tegevuse kohta määratlust ei ole asjaolu, mis annaks alust rääkida süüdistuse piiridest väljumisest. Maakohus on arusaadavalt ja veenvalt
selgitanud, et I. Onksioni tegevus HR elektronpostkastis oli 30. juunil 2011 saadetud e-kirja puhul mõnevõrra erinev 19. ja 20. juuni 2011. a elektronpostkasti sisenedes. Seejuures ei ole aga maakohus omalt poolt lisanud mingeid tunnuseid, mida süüdistusaktis juba ei kajastataks.
18.Samuti on ebaõige väide, nagu oleks maakohus süüdistatavatele inkrimineerinud ebaseaduslikku jälitustegevust ka teiste SDE liikmete kui HR suhtes. Andmete kogumisele kallutamist teiste liikmete kohta ja sellele kallutamist on tõepoolest nii süüdistusaktis kui ka maakohtu otsuses läbivalt kajastatud. Seda ei ole aga kajastatud mitte kui süüdistatavatele etteheidetavat kuritegu, vaid kui üht tõendit selle kohta, et I. Onksion tegutses O.D ja U.N-i kallutamistegevuse tõttu pikaajaliselt SDE ridades viisil, kus ta kogus SDE ja selle liikmete kohta varjatult teavet ning edastas seda keskerakonna liikmetele O.D-le ja U.N-ile . Selline tegevus päädis aga kuriteokoosseisule vastava käitumisega HR suhtes 19.,
20.ja 30. juunil 2011.
19.Apellandid leiavad alusetult, et maakohus on rikkunud põhjendamiskohustust KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes, sest on jätnud tuvastamata mitmed süüteokoosseisude realiseerimise seisukohast olulised asjaolud. Samuti on kohus jätnud põhjendamata, miks ta peab süüdistatavate O.D ja U.N-i ja osade tunnistajate ütlusi ebausaldusväärseteks, süüdistatava I. Onksioni ja teiste tunnistajate ütlusi aga usaldusväärseteks. Apellantide niisuguse kriitikaga ei ole põhjust nõustuda. Maakohtu otsuse põhjendused on väga põhjalikud. Need on hästi struktureeritud ja neist on kohtu seisukoha kujunemine jälgitav. Seejuures on kohus piisavalt põhjendanud süüdistatavate O.D ja U.N-i ütlus te ebausaldusväärseks ja ennast õigustavaks lugemist, seda U.N-i puhul nii süüdistuses KarS § 137 lg 1, § 156 lg 1 ja § 22 lg 2 kui ka süüdistuses KarS § 344 lg 1 järgi. Kaitsjate väide, nagu põhjendanuks kohus nende süüdistatavate ütluste ebausaldusväärsust vaid sellega, et need on ennast õigustavad ja vastuolus I. Onksioni kohtueelsel uurimisel antud ütlustega, ei ole õige. Maakohus on lugenud O.D ja U.N-i ütlused süüdistuses KarS § 137 lg 1, § 156 lg 1 ja § 22 lg 2 järgi ebausaldusväärseks põhjusel, et need on vastuolus kirjalikest tõenditest nähtuvaga. I. Onksioni ütlused on aga kirjalike tõenditega kooskõlas ja seetõttu usutavad.
20.Kolleegium ei nõustu apellantidega, nagu poleks maakohus tuvastanud, kas I. Onksion oli juba sisenenud HR elektronpostkasti selleks ajaks kui ta võttis ühendust O.D ja U.N-iga. Vastupidi, maakohus on refereerinud I. Onksioni ütlusi, mille viimane kinnitab, et avastas 19. juunil 2011. a õhtul ligipääsu HR elektronpostkastile ja andis samal õhtul selle sisu kohta ka O.D-le ja U.N-ile teavet. Alles seejärel avaldasid O.D ja U.N selget soovi neid kirju enda valdusse saada (O.D käskis need I. Onksionil algul edasi saata). Maakohus on lugenud need ütlused usaldusväärseks ja leidnud, et kirjalikud tõendid kinnitavad I. Onksioni versiooni toimunust. Mis puutub kaitsjate väitesse selle kohta, nagu poleks maakohus tuvastanud põhjuslikku seost O.D ja U.N-i ning I. Onksioni omavahelise suhtluse ja HR elektronpostkasti sisenemise vahel, siis selle kohta avaldab kolleegium on seisukoha allpool p-des 39-39.2.
21.Kaitsjad leiavad, et maakohtu otsus on vastuoluline, sest nii U.N kui ka O.D on mõlemat süüdistatud I. Onksioni teineteisest sõltumatus kihutamises samale teole. See ei olevat aga võimalik, sest teootsuse saavat toimepanijas esile kutsuda üksnes üks isik. Kui aga toimepanijal on teotahtlus juba olemas, siis on kihutamine välistatud. Niisugune käsitlusviis on ebaõige. Kihutamistegevus on võimalik ka olukorras, kus sama isikut kallutavad kuritegu toimepanema kaks või enam teineteisest sõltumatult tegutsevat isikut. Sellise kihutamistegude konkurentsi korral on määravaks see, et kõigi kihutajate käitumise puhul on võimalik ära näidata põhjuslik seos kihutamise ja põhiteo puhul ning kihutajate tahtlus põhiteo suhtes.
Samuti on oluline näidata, et toimepanija asus tegutsema ajendatuna kihutajate käitumisest. On võimalik, et erinevate kihutajate käitumine omab kumulatiivset mõju toimepanija käitumisele. Arutataval juhul on maakohus tuvastanud, et I. Onksion pidas vajalikuks HR elektronpostkasti pääsenuna ühendust võtta ja tegutsemisjuhiseid küsida nii O.D-lt kui ka U.N-ilt. Arvestades nendevahelise suhtluse eelnevat konteksti (kuudepikkust kallutamist SDE liikmena selle erakonna kohta varjatud teabe kogumisele ja edastamisele) on maakohus ringkonnakohtu hinnangul õigesti järeldanud, et nii O.D kui ka U.N-i käitumised on mõlemad hinnatavad I. Onksioni kihutamisena ebaseaduslikule jälitustegevusele ja sõnumisaladuse rikkumisele.
22.Järgnevalt käsitleb kolleegium kaitsjate etteheidet, nagu oleks maakohus põhjendanud U.N-i ütluste ebausaldusväärsust seoses süüdistusega KarS § 344 lg-te 1 ja 2 järgi üksnes tema isiku ja menetlusliku staatusega.
22.1.Maakohus on otsuses sõnaselgelt märkinud tõepoolest üksnes seda, et U.N-i kohtuistungil antud ütlused on ennast õigustavad ning ei ole usaldusväärsed ning seetõttu ei arvesta neid tõendina. Sellegipoolest ei ole õige kaitsjate järeldus, nagu maakohtu hinnang U.N-i ütlustele piirdukski eelnimetatud ebaõnnestunud vormeliga. Maakohus on lisaks U.N-i ütlustele hinnanud veel seitsme tunnistaja ütlusi ja analüüsinud kirjalikke tõendeid ning teinud otsustuse süüdistuse kohta KarS § 344 lg-te 1 ja 2 järgi tõendite kogumile tuginedes. Seejuures on kohtu muudest põhjendustest põhimõtteliselt arusaadav, miks kohus U.N-i ennast õigustavaid ütlusi ei usalda – need konfronteeruvad otseselt tunnistajate UV, PV ja JM ütlustega, mille usaldusväärsust on maakohus arusaadavalt ja veenvalt hinnanud. Kuna U.N-i ütlused on eelnimetatud isikute ütlustega loogilises vastuolus, siis ei olekski maakohtul olnud võimalik U.N-i ütluste suhtes teistsugusele järeldusele jõuda.
22.2.Kolleegium juhib sellega seoses tähelepanu ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi muutunud seisukohale kohtuotsuse põhjendamiskohustuse rikkumiste hindamisega seoses. Nimelt on Riigikohus väljendanud asjas nr 3-1-1-14-14 p-des 699-700 seisukohta, et üldjuhul on kohtuotsuse põhistamise kohustuse (KrMS § 3051 lg 1) rikkumine – sh näiteks kohtuotsuse põhistuse ebapiisavuse või -veenvuse korral – käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes. KrMS § 339 lg 1 p 7 järgi tuleb kvalifitseerida üksnes kohtuotsuse põhistamise kohustuse kõige ulatuslikumad rikkumised, mis on käsitatavad KrMS § 339 lg 1 p-s 7 otsesõnu nimetatud kohtuotsuses "põhjenduse puudumisena". Seejuures tuleb silmas pidada, et seadus räägib "põhjenduse" kui terviku, mitte üksikute "põhjenduste" puudumisest. Kohtuotsuses põhjenduse puudumisega on tegemist eeskätt siis, kui kohus jätab seadusliku aluseta kohtuotsuse põhiosa (KrMS § 312) tervikuna või siis mõne süüdistatava või kuriteo osas üldse koostamata. Seega ühe isiku ütluste usaldusväärsuse ebaõige hindamine ei oleks üldjuhul käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes.
22.3.Maakohtu ebaõnnestunud sõnakasutust U.N-i ütluste ebausaldusväärseks lugemisel ei saa seega hinnata põhjendamiskohustuse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes. Kolleegium möönab, et maakohtu otsusest võib lugejale siiski jääda mulje, nagu olekski U.N-i ütlused tõendite hulgast ebausaldusväärsetena kõrvale jäetud pelgalt tema isikust tulenevalt. Seetõttu peab kolleegium vajalikuks maakohtu põhjendusi selles osas täiendada. Kolleegium leiab, et U.N-i ütlused on ebausaldusväärsed, sest need on vastuolus tunnistajate UV, PV ja JM ütluste ning käekirjaekspertiisiaktidega. U.N ei ole kohtuistungil osanud veenvalt selgitada, miks peaksid tunnistajad tema peale valetama, samuti ei ole ta osanud selgitada oma ütluste vastuolu käekirjaekspertiisi aktidega. Need asjaolud
kogumis muudavadki U.N-i ütlused ebausaldusväärseteks, mistõttu ei saa kohtuotsuses neile tugineda.
23.Puutuvalt tunnistajate AH, TP ja EP ütluste usaldusväärsuse hindamisse leiab kolleegium, et maakohtu sellekohased põhjendused on veenvad ning ei vaja täiendamist. Ka kaitsjate katsed seada kahtluse alla UV ütluste usaldusväärsust, jäävad tagajärjetuks. Maakohtule on olnud teada UV ja U.N-i vahelised vastuolud. Kaitsjate arusaam, nagu tuleks pelgalt selle vastuolu tõttu lugeda UV ütlused ebausaldusväärseteks, on ebaõige. Kaitsjate kaalutlused, miks tuleks ebausaldusväärseteks lugeda ka tunnistaja JM ütlused (ta on väidetavalt perekondlikel põhjustel UV tänuvõlglane) on aga kontrollimatu spekulatsioon, millel kolleegium ei pea vajalikuks pikemalt peatuda.
24.Samuti ei saa nõustuda apellantide väitega, nagu esineksid vastuolud kohtus uuritud käekirjaekspertiisi aktides nr 12E-DK0016 ja 12E-DK0062. 22. veebruaril 2012 koostatud käekirjaekspertiisi aktis nr 12E-DK0016 anti arvamus MTÜ Eesti Keskerakond 8. veebruari ja
26.jaanuari 2011. a kassa sissetuleku orderite kohta (maksjad vastavalt UV ja EP). Arvamuses leiti, et 8. veebruari 2011. a orderil „andis üle“ allkirja on kirjutanud PV, mitte UV ja „võttis vastu“ allkirja ei ole samuti kirjutanud UV. 26. jaanuari 2011. a kassa sissetuleku orderil on „andis üle“ allkirja kirjutanud PV, mitte EP. EP ei ole kirjutanud ka „võttis vastu“ allkirja. Eksperdiarvamuse p-s 11 märgitakse, et ei ole võimalik määrata, kas 8. veebruari 2011. a orderil on kohal „võttis vastu“ asuva allkirja kirjutanud U.N. 26. jaanuari 2011. a orderil on „Võttis vastu“ allkirja tõenäoliselt kirjutanud U.N. Kuna eelkirjeldatud ekspertiisi tegemisel puudusid EP käekirja proovid, määrati täiendav käekirjaekspertiis, millega anti ekspertide käsutusse ka EP lt võetud allkirja ja käekirja võrdlusproovid ja U.N-i käekirja võrdlusproovid. 4. juunil 2012 koostatud ekspertiisiaktis nr 12E-DK0062 toodud arvamusest nähtub, et 26. jaanuari 2011. a orderil ei ole „Võttis vastu“ allkirja kirjutanud EP, vaid allkirja on orderil tõenäoliselt kirjutanud U.N. Seega jääb arusaamatuks, milles seisnevad ekspertiisiaktide vastuolud.
25.Kolleegiumi hinnangul ei ole õige ka apellantide kriitika ekspertiisiaktide usaldusväärsusega seoses. Kaitsjad leiavad, et kriminaalmenetluses vajaliku tõendamisstandardi kontekstis ei ole tõendina usaldusväärne eksperdi tõenäolikus vormis arvamus. Vastuseks sellele tuleb esmalt prokuröriga soostudes viidata kohtupraktikas väljendatud seisukohale, millest nähtuvalt on põhimõtteliselt kategoorilise eksperdiarvamuse kõrval tõendina aktsepteeritav ka tõenäolik arvamus. Kriminaalmenetlusõigusest ei tulene nõuet, et tõendina saaks käsitada üksnes kategoorilises vormis antud eksperdi arvamust, mistõttu on kohtud õigustatud kriminaalasja lahendamisel tuginema ka tõenäolikus vormis antud eksperdiarvamusele (vt RKKKo asjas nr 3-1-1-63-08 p 17.4). Edasiselt tuleb aga selgitada, et eksperdiarvamus on vaid üks tõend, mis alles kogumis muude tõenditega annab kohtule aluse teha kriminaalasjas otsus. Sellel tõendil ei ole ette kindlaks määratud kaalu ning on loomulik, et kohtunik saab tõendite vaba hindamise põhimõtte raames anda sobiva tõendusliku kaalu ka igale konkreetsele eksperdiarvamusele. Kui ekspertiisiaktis on ekspert oma arvamuse avaldanud tõenäolikus vormis, siis ei tähenda see mitte automaatselt seda, et nimetatud tõendil puudub kriminaalmenetluse jaoks igasugune tõeväärtus ja usaldusväärsus. Küll võib sellise tõendi tõenduslik kaal olla väiksem kui kategoorilises vormis antud arvamusel. Kolleegium märgib veel ka seda, et ekspertiisiaktile on lisatud arvamuste skaala, millest nähtub tõenäoliku arvamuse andmisel kasutatud vormelite tähendus. Nii märgitakse vormeli kohta järgmiselt: „Eksperdiuuringutest nähtub, et vaidlustatud käsikirjaline tekst ja/või allkiri on tõenäoliselt kirjutatud kontrollitava isiku poolt. Tekstis/allkirjas esinevad kirjutajale iseloomulikud kokkulangevad käekirjatunnused ei ole piisavad tugevama arvamuse
andmiseks, kuid tõenäosus, et kirjutajaks on keegi teine isik, on väike“. Ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi hiljutises praktikas on eelnevaga haakuvalt selgitatud vajadust tõenäolikus vormis eksperdiarvamuse korral sellele tõendile tõendusliku jõu andmiseks hinnata arvamuse tõenäosuse määra, ent jätkuvalt aktsepteeritud tõenäolikku eksperdiarvamust kui sellist (vt RKKKo asjas nr 3-1-1-29-14, p-d 11.2 ja 12).
26.Kaitsjate arvates on KarS § 137 vastuolus PS § 23 lg-st 1 tuleneva karistusõiguse määratletuse põhimõttega osas, milles KarS §-s 137 ei ole sätestatud, millised on selle koosseisu sisustamisel asjassepuutuvad jälitustoimingud. Kolleegium selle seisukohaga ei soostu.
26.1.KarS § 137 koosseis on kirjelduselt blanketne ja selle sisustamiseks tuleb pöörduda karistusseadustiku väliste õigusnormide poole, millest peab nähtuma, et süüdistuses kajastatud tegu vastab mõnele seaduses kirjeldatud jälitustoimingule. Samuti tuleb kindlaks teha, millistest õigusnormidest lähtuvalt on süüdistuses kirjeldatud teod käsitletavad ebaseaduslikena (vt nt RKKKo asjas nr 3-1-1-158-05, p 8). Viidatud kohtuotsuses on Riigikohus leidnud, et jälitustegevuseks kvalifitseerub jälitustegevuse seaduse (täna reguleeritud kriminaalmenetluse seadustikus) §-des 71 ja 12 ning julgeolekuasutuste seaduse §-des 23, 25 ja 26) sätestatud mistahes jälitustoimingute tegemine. Eelkirjeldatud lähenemist toetatakse ka karistusseadustiku kommenteeritud väljaandes KarS §-le 137 antud kommentaaris (vt komm 3.2-3.4). Seega ei ole KarS § 137 oma õigusliku sisu osas põhiseaduse vastaselt määratlemata ja ebaselge, vaid selle sisustamiseks on õigusdogmaatikas ja –praktikas välja kujunenud kindlad piirid.
26.2.Arutataval juhul ongi nii süüdistuses kui ka maakohtu vaidlustatud otsuses viidatud jälitustegevuse seaduse (praegu kriminaalmenetluse seadustiku) sätetele, millest nähtub see, et I. Onksionil, U.N ja O.D puudus HR elektronpostkasti sisenemise ja sealt sõnumite vastuvõtmise, lugemise ja printimise ajal õigus teha jälitustoiminguid. Samuti on viidatud konkreetsetele KrMS sätetele, millest nähtuvalt on toimepandud teod hinnatavad jälitustoimingutena, seega üldistatult jälitustegevusena.
26.3.Kaitsjate poolt viitega õiguskirjandusele toodud käsitlus, et kuriteokoosseisu asjaolusid ei peaks sisustama kriminaalmenetluse seaduses menetlejale antud volitusnormidega, on ses kontekstis irrelevantne. Süüdistust ei olegi sisustatud mitte menetlejale antud volitustega, vaid tähele tuleb panna, et KrMS §-s 1263 on loetletud jälitustoimingud, seega nähtub neist sätetest seadusandja arusaam sellest, milline käitumine kvalifitseerub jälitustegevuseks. Apellantide viide õiguskirjandusele, milles leitakse sisuliselt, et veelgi suurema õigusliku selguse ning süstemaatilise tõlgenduse huvides võiks kaaluda KarS § 137 koosseisu ümber kujundamist, on aga asjakohatu, sest kohtu ülesanne konkreetses menetluses on rakendada kehtivat õigust, mitte aga asuda õiguspoliitilisse diskussiooni, mis on seadusandja pärusmaa.
26.4.Eelviidatud Riigikohtu otsuses asjas nr 3-1-1-158-05 kajastatud seisukohtadest nähtub, et eraviisilist jälitustegevust reguleerivat KarS §-i 137 kui blanketset karistusõiguslikku normi, on võimalik Eesti õiguskorras sisustada välisviidetega kriminaalmenetluslikele seadustele, milles on kirjeldatud, millised toimingud on jälitustoimingud ja millistel juhtudel on need käsitletavad ebaseaduslikena. Taolise Riigikohtu praktika alusel saab väita, et kehtiv KarS § 137 karistusõiguse normina ei ole vastuolus põhiseadusega.
27.Nõustuda ei saa ka apellantide väidetega selle kohta, et I. Onksioni käitumine ei vasta KarS § 137 koosseisule.
27.1.I. Onksion sisenes HR elektronpostkasti tema eest varjatult, kasutades selleks otstarbeks juhuslikult tema valdusse sattunud salasõna. Niisugune käitumine on iseenesest hinnatav süüteona KarS § 217 järgi. Kui see tegu on aga toime pandud eesmärgiga koguda teise isiku kohta varjatult andmeid, tuleb juba ka pelka sisenemist elektronpostkasti käsitada eraviisilise jälitustegevusena ja seega karistatava teona KarS § 137 lg 1 järgi.
27.2.Küll aga nõustub kolleegium apellatsioonides toodud kriitikaga selle kohta, et e-mailide läbivaatamise paigutamine KarS § 137 lg 1 koosseisu alla kui varjatud läbivaatus 1265 lg 1 tähenduses on ebaõige, sest e-mail ei ole asi. Varjatud läbivaatust saab aga KrMS § 1265 lg 1 tähenduses läbi viia vaid asja suhtes. Nimetatud põhjusel tuleb ebaseaduslikult varjatud läbivaatuse osas maakohtu põhjendused KrMS § 337 lg 1 p 3 alusel välja jätta.
27.3.Mis puutub kaitsja väitesse teabe salajase pealtvaatamise kohta, siis on kohtupraktikas ja õigusdogmaatikas tõepoolest kujundatud seisukoht, et salaja saab pealt vaadata või kuulata üksnes sõnumeid, mis ei ole veel adressaadini jõudnud. Pealtvaatamisega ei ole aga tegemist, kui sõnum on adressaadile kohale jõudnud ning sõnumi kaitse sõltub juba isikust endast, mitte vahendajast. Märgitud seisukoht välistaks nt adressaadile juba kohale toimetatud kirja puhul selle sisuga salajaselt tutvumise korral niisuguse tegevuse käsitamise pealtvaaltamisena või nt isikule saadetud häälsõnumi, mis paikneb tema telefoni mälus, salajase kuulamise käsitamise pealtkuulamisena. Olukord on aga põhimõtteliselt erinev siis, kui teavet ei saadeta mitte isikule endale, vaid teenusepakkujale, kelle juures see salvestatakse. Teenusepakkuja (nt Gmail) serverisse loodud kasutajakontole salvestatud sõnumite puhul on need endiselt võrdsustatavad alles teel olevate sõnumitega, sest nende sõnumite kaitse ei sõltu üksnes ega (tehnoloogilisi võimalusi arvestades) isegi mitte esmajoones sõnumi adressaadi suvast. Analoogset seisukohta toetatakse ka õiguskirjanduses (vt kriminaalmenetluse seadustiku kommentaar, § 118, komm 2.1.). Seega on I. Onksionile õigesti süüks arvatud HR Gmaili kasutajakonto juurde loodud elektronpostkastis asuvate e-kirjade salajast pealtvaatamist.
28.Prokuröril on õigus, väites, et HR poolt kogemata oma salasõna I. Onksioni arvuti kasutamise järgselt nähtavaks jätmine ei saa mõjutada tema sõnumite kaitsmisväärsust ja seda eeskätt arvestades antud kriminaalasjas tuvastatud asjaolusid. HR oli oma elektronpostkastis sisalduvate sõnumite kaitsmisväärsust kõrvalseisjatele üheselt arusaadavalt manifesteerinud, piirates ligipääsu neile salasõnaga. Sellega ta näitas, et ei soovi anda kõrvalistele isikutele luba ja võimalust oma kirjavahetusega tutvumiseks.
29.Küll nõustub kolleegium apellantide kriitikaga sellele, et süüdistusaktis ja maakohtu otsuses on kehtiva KrMS kontekstis antud valed viited jälitustoimingutele, mille ebaseaduslikku tegemist I. Onksionile ja millele kihutamist O.D-le ja U.N-ile ette heidetakse. Nimelt viitab maakohus (kopeerides süüdistusaktis märgitut) seadusesätetele alljärgnevalt: 1) teo toimepanemise ajal kehtinud KrMS § 114 lg-le 3 (varjatud sisenemine arvutisüsteemi või arvutivõrku), praegu KrMS § 1263 lg 5-6 ja § 1264 lg 5; 2) teo toimepanemise ajal kehtinud KrMS §-le 115 (varjatud läbivaatus), praegu KrMS § 1265; ja 3) teo toimepanemise ajal kehtinud KrMS §-le 118 (tehniliste sidekanalite kaudu edastatava teabe salajane pealtkuulamine või -vaatamine), praegu KrMS § 1267. Kaitsjatel on õigus, et KrMS § 1264 lg-s 5, §-s 1265 ja §-s 1267 ei sätestata ühtegi eelviidatud jälitustoimingut, vaid esmajoones jälitustoiminguks loa andmisega seonduv. Samas ei ole see süüdistusakti puudus siiski põhjuseks lugeda süüdistusakti ebakonkreetseks või jälgitamatuks, sest süüdistusaktis viidatakse ka asjakohastele õigusnormidele e siis KrMS § 1263 lg-tele 1-6. Asjaolu, et maakohtu otsuses viidete viimati nimetatud õigusnormidele puudub, on hinnatav
küll põhjendamiskohustuse rikkumisena, kuid seda üksnes sellises määras, mis on apellatsioonimenetluses kõrvaldatav ilma kriminaalasja uueks arutamiseks tagasi saatmata.
30.Apellandid leiavad, et KarS § 156 lg 1 dispositsioon on vastuolus põhiseadusest tuleneva riigi omavoli keelu ja karistusõiguse määratletusnõudega, sest selles ei ole karistusõiguse jaoks vajaliku konkreetsusega määratletud teoobjekti ega teokirjeldust. Teokirjeldus ei saa olla pelgalt „ “, sest iga karistusnormiga kriminaliseeritakse mingi hüve rikkumine. Teoobjekt peab aga olema mõni reaalse maailma ese, kuid „ “ on üksnes abstraktne määratlus. Kolleegium selle kriitikaga ei nõustu.
31.Nii KarS § 156 lg 1 teokirjeldus kui ka teoobjekt on antud tavaliste üldkeeleliste määratlustena, mis on juba seaduse teksti grammatilisel tõlgendamisel mõistetavad. Sõnumi saladus tähendab esmalt saatja ainuõigust otsustada, kellele ja mis tingimustel mingi teavet edasi anda ning korrespondeerivalt, teabe adressaadi ainupädevust otsustada, kuidas edastatud teabega käituda. Teokirjelduses määratletud rikkumine on tõepoolest määratlusena väga lai, sest see hõlmab igasugused tegevused, mis eelkirjeldatud teoobjekti kahjustavad. Sealjuures ei nõua saladuse rikkumine isegi mitte seda, et kahjustaja ise või keegi kolmas isik kahjustatava sõnumi sisu tajuks – piisab, kui sõnumiga käitutakse viisil, mis kahjustab saatja ja/või adressaadi ainupädevust määrata sõnumi sisu saatust (nt postitatud kirjade postkastist välja võtmine ja postkasti kõrvale kõigile kättesaadavasse kohta asetamine). See, et seadusandja on pidanud vajalikuks tagada posti või sidevahendiga edastatud sõnumitele karistusõiguslikult garanteeritud kaitse väga laia kahjustamiste ringi eest, ei ole iseenesest käsitatav karistusõiguse määratletuse nõude rikkumisena, nagu kaitsjad ekslikult järeldavad, vaid viitab hoopis nimetatud õigushüve ulastusliku kaitsmise vajadusele. Seega ei ole KarS § 156 lg 1 dispositsioon vastuolus PS §-dega 13 lg 2 ja 23 lg 1.
32.Edasiselt on apellatsioonis väidetud, et I. Onksioni käitumine ei vasta KarS § 156 lg 1 teokirjeldusele, sest teda on süüdistatud üksnes juba HR-le kätte toimetatud sõnumite sisuga salaja tutvumises ja nende sisu reprodutseerimises, kuid sõnumi saladus ja järelikult ka kõnealune kuriteokoosseis puudutab üksnes veel edastusprotsessis olevaid sõnumeid. Oma niisugust seisukohta põhistades viitavad kaitsjad kõigepealt ja PS §-le 43, mille kohaselt on igaühel õigus tema poolt või temale posti, telegraafi, telefoni või muul üldkasutataval teel edastatavate sõnumite saladusele. Kaitsjad viitavad põhiseaduse kommenteeritud väljaandele, milles märgitakse selle § 43 kohta, et õigus sõnumite saladusele on ajalooliselt kujunenud vajaduse tõttu tagada puutumatus vahendaja kaudu liikuvatele kirjadele ja luua usaldust teenuseosutaja suhtes. Erilist kaitset vajavad üldkasutataval teel edastatavad sõnumid, mis ei ole suhtluse osapoolte mõjualas, eesmärgiga kindlustada sõnumi jõudmine puutumatult saatjalt saajale. Esmajoones laieneb sõnumite saladus teabele selle edastamise protsessis. Kui sõnum on kohale toimetatud, on saajal üldjuhul võimalus valida, kas ja kuidas sõnum säilitada või hävitada.
33.Teiseks osutavad apellandid RKKKo-le asjas nr 3-1-1-14-14, p-le 460, milles märgitakse samuti, et PS § 43 sõnumisaladuse kaitsealasse kuuluvad vaid need sõnumid, mis on hetkel kommunikatsiooniprotsessis, kuid sinna ei kuulu saadetud ja andmekandjale salvestatud sõnumid, mis on saatja või saaja valduses. Kui sõnum on adressaadini jõudnud, on inimesel võimalik otsustada, kas sõnum kustutada või muul viisil teha kolmandatele isikutele kättesaamatuks ning seega on sõnumisaladuse kaitsealas ainult need sõnumid, millised on hetkel teel adressaadini ning mis on seetõttu väljunud nii saatja kui saaja mõjualast.
34.Kolleegium märgib, et mõlemad kaitsjate osutused puudutavad sõnumi saladust konkreetselt PS § 43 kontekstis, mitte ei puuduta KarS § 156 lg 1 dispositsiooni tõlgendamist.
35.Tuleb rõhutada, et viidatud kohtuotsuses ei käsitlenud Riigikohtu kriminaalkolleegium mitte KarS § 156 lg 1 dispositsiooni, vaid menetleja volitusi kriminaalmenetluses.
36.Kaitsjad on küll refereerinud põhiseaduse kommenteeritud väljaannet, kuid teinud seda osaliselt, jättes märkima, et õigus sõnumite saladuse kaitsele on olemuslikult osa isiku privaatsfääri kaitsest, mille hulka lisaks sõnumite saladusele kuulub ka era- ja perekonnaelu ning kodu kaitse. Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni art 8 ja EL põhiõiguste harta art 7 käsitlevadki neid õigusi üheskoos. Põhiseaduses on aga nende põhiõigust kaitse hajutatud §-de 26, 27, 33 ja 43 vahel. Sellest tulenevalt on aga ilmne, et sõnumid, mille saladust ei peeta kaitstavaks PS § 43 kontekstis, on ikkagi hõlmatud isiku privaatsfääri puudutavatest põhiõigustest ja vastavast kaitsest teiste eelviidatud PS paragrahvide alusel. See, et põhiseaduse tasandil on otsustatud mingite põhiõiguste garanteerimine hajutada mingil konkreetsel viisil, ei tähenda, et nende põhiõiguste rikkumisele karistusõiguslik reaktsioon peaks olema rajatud samasugusele jaotusele.
37.Lugedes KarS § 156 lg 1 ja PS § 43 tekste, ilmneb, et puutuvalt sõnumite saladuse kaitsesse ei olegi seadusandja karistusõiguses PS -s sätestatut kopeerinud. Nimelt sätestatakse PS §-s 43 ls-s 1, et igaühel on õigus tema poolt või temale posti, telegraafi, telefoni või muul üldkasutataval teel edastatavate sõnumite saladusele. Seevastu KarS § 156 lg-s 1 on sõnakasutus mõneti erinev, sest vastutus nähakse ette kirjavahetuse ja sidevahendi abil edastatud sõnumi saladuse rikkumise eest. Kasutades erinevat grammatilist aega, on antud märku sellest, et sõnumi karistusõiguslik kaitse ei puuduta üksnes veel edastamisel olevaid sõnumeid, vaid hõlmab ka neid sõnumeid, mis on juba adressaadini jõudnud. Vastupidine tõlgendus viiks muu hulgas põhiõiguste tagamise seisukohalt ebaloogilise järelduseni, et isiku privaatsfääri sedavõrd oluline osa kui temale edastatud erinevates vormides teated on jäetud täielikult karistusõiguslikult garanteeritud kaitseta, sest peale KarS § 156 ei hõlmaks sellist informatsiooni mitte ükski teine karistusnorm. Selliselt oleks karistusõiguslikult kaitstud küll nt isiku kodu puutumatus, sest õigustamatu sisenemine eluruumi on karistatav KarS § 266 lg 2 p 1 alusel. Isiku eluruumis olles tema valduses olevate sõnumite sisuga tutvumine (nt kodus olevate isiklike kirjade lugemine) ei oleks aga üldse karistusõigusliku üleastumisena hinnatav.
38.Veel märgib kolleegium, et nõustub täiel määral maakohtu käsitlusega sellest, et
30.juunil 2011, olles ebaseaduslikult sisenenud HR elektronpostkasti, sekkus I. Onksion HRle sõnumi edastamise protsessi, sest võttis tema asemel vastu HR-le saadetud e-kirja, mille sisuga ta tutvus, printis kirja ja selle manused välja ning edastas O.D-le.
39.Kolleegium ei nõustu apellantide seisukohaga, et U.N ja O.D ei kihutanud I. Onksionit eraviisilisele jälitustegevusele ja HR sõnumisaladuse rikkumisele.
39.1.Kaitsjate seisukoht selles küsimuses rajaneb lähenemisele, kus HR e-kirjade varjatud lugemist ja väljatrükkimist käsitletakse isoleeritult. Samas on süüdistus ja ka maakohtu otsus rajatud lähenemisele, et HR elektronpostkasti sisenemine oli üksnes pikema protsessi tulemus. See pikem protsess hõlmas endas I. Onksioni ning O.D ja U.N-i kuudepikkust omavahelist suhtlust, kus O.D ja U.N kallutasid I. Onksionit jääma SDE ridadesse ning varjatult koguma SDE ja selle liikmete kohta keskerakonna jaoks teavet. Kuigi kuni HR elektronpostkasti sisenemiseni ei hõlmanud sellisele teabekogumisele kallutamine kihutamist karistatavatele tegudele, on kogu eelneval suhtlusel oluline tähtsus mõtestamaks O.D ja P.
U.N-i tegevuse tähendust ja I. Onksioni käitumise motiive. Asjas uuritud tõenditest võib teha järelduse, et I. Onksion kogus ja edastas O.D-le ning U.N-ile SDE kohta teavet just põhjusel, et need teda sellele kallutasid.
39.2.See on ilmne U.N-i, O.D ja I. Onksioni vahelisest suhtlusest. Nii nähtub
23.jaanuari 2012. a asitõendi vaatlusprotokollist U.N-i töökoha läbiotsimisel äravõetud lauaarvuti Spin Office koopia vaatluse kohta I. Onksioni ja U.N-i kirjavahetusest, et U.N on I. Onksionile 20. aprillil 2011 saatnud järgmise sisuga e-kirja: „ “. I. Onksioni kasutuses olnud sülearvuti kõvaketta koopia 1. veebruari 2012. a vaatlusprotokollist nähtuvad mh andmed I. Onksioni ja U.N-i 30. mai 2011. a vestluse kohta, mis algab U.N-i eestvõttel alljärgnevalt: „ . I. Onksion vastab: „ “. U.N vastab I. Onksionile „ “. Vaatlusprotokolli kohaselt toimus 20. juunil 2011 I. Onksioni ja U.N-i vahel vestlus seonduvalt HR elektronpostkasti sisenemisega, kus U.N küsib I. Onksionilt otsesõnu: „ “ 5. märtsi 2012. a asitõendi vaatlusprotokollist läbiotsimisel äravõetud O.D sülearvuti HP EliteBook koopia vaatluse kohta nähtub, et I. Onksion saatis 19. aprillil 2011. O.D-le e-kirja tekstiga: “ I. Onksioni kasutuses olnud sülearvuti kõvaketta koopia 1. veebruari 2012. a vaatlusprotokolli kohaselt 1. aprillil 2011 vestlus U.N-i ja I. Onksioni vahel, milles I. Onksion kirjutab „ “.
40.Süüdistuse tekstist on ilmne, et I. Onksion pani KarS § 137 lg-s 1 ja § 156 lg-s 1 sätestatud kuriteod toime korduvalt. Kuigi esimesel sisenemisel HR elektronpostkasti 19. juunil 2011 ei ole võimalik rääkida sellest, et I. Onksioni oleks kuriteole kihutanud O.D või U.N, siis järgmised kaks sisenemist HR meilikontole 20. ja 30. juunil 2011 toimusid juba täiesti selgelt O.D ja U.N-i kihutamise tulemusel.
41.Ses kontekstis ei olegi oluline, et I. Onksion oli O.D ja U.N-iga ühenduse võtmise ajaks juba HR elektronpostkasti sisenenud ja sellega nii KarS § 137 lg 1 kui ka § 156 lg 1 koosseisud ka realiseerinud. Oluline on aga see, et varasemalt pikema aja kestel varjatud teabekogumisele ja edastamisele kallutatud I. Onksion informeeris O.D ja U.N sellest, et tal on tekkinud ligipääs HR elektronpostkastile. Nii O.D kui ka U.N olid mõlemad huvitatud saama enda valdusse HR elektronkirju, uurisid I. Onksionilt, kuidas oleks see võimalik ja kallutasid teda neid kirju edastama. Just U.N-i ja O.D kallutamistegevuse tõttu sisenes I. Onksion 20. ja 30. juunil 2011 uuesti HR elektronpostkasti ja printis sealt välja HR-le saadetud e-kirju, mille ta seejärel ka O.D-le edastas või üle andis.
42.Kohtukolleegium nõustub kaitsjatega, et maakohtu käsitluses KarS § 344 koosseisu tüübist esineb vastuolu. Ühelt poolt on maakohus väitnud, et tegemist ei ole blanketse koosseisuga, viidates seejuures Riigikohtu kriminaalkolleegiumi seisukohale seoses KarS §-ga 346. Teisalt on aga maakohus pidanud siiski vajalikuks sisustada karistatavat tegu lisaks KarS § 344 koosseisukirjeldusele ka ES §-dega 121 ja 123.
43.Maakohus märkis ka, et KarS § 344 lg 1 koosseis näeb ette vastutuse dokumendi, pitsati või plangi, mille alusel on võimalik omandada õigusi või vabaneda kohustustest, võltsimise eest. Ei ole oluline, kas võltsitud dokumendiga ka tegelikult mõni õigus omandati või mõnest kohustusest vabaneti. Subjektiivsest küljest eeldab antud süütegu tahtlust kõigi objektiivse koosseisu tunnuste suhtes. Süüteokoosseis on täidetud, kui isik pani teo toime vähemalt kaudse tahtlusega. Ei ole oluline, et isik võltsiks dokumendi õiguse omandamise või kohustusest vabanemise eesmärgil või et ta teaks kindlalt, et võltsitud dokumendiga on võimalik omandada õigust või vabaneda kohustusest. Koosseis ei eelda toimepanijalt üldse eesmärgi olemasolu, piisab sellest, kui isik teab või vähemalt peab võimalikuks, et võltsitav dokument on kohane õiguse omandamiseks või kohustusest vabanemiseks.
44.Blanketsena käsitatakse sellised koosseise, milles karistatava teo mõni tunnus on kas antud viitega karistusõiguse välisele õigusnormile või on selliselt määratletud, et mõiste õiguslikku tähendust saab mõista üksnes mõne karistusõige välise õigusnormi taustal (vt ka nt RKKKo asjas 3-1-1-46-07). KarS §-s 344 märgitu, et koosseisupärane on vaid niisuguse dokumendi võltsimine, mille alusel saab omandada õigusi või vabaneda kohustustest, sunnib tõepoolest leidma väljastpoolt karistusõigust selle õigusliku aluse, mis legitimeeriks konkreetset dokumenti mingeid õigusi andva või kohustusi kaotavana. Seejuures ei ole mingit tähtsust sellel, et võltsijal oleks ka eesmärk tõepoolest mingit õigust omandada või kohustusest vabaneda. Ikkagi peab olema ära näidatud, millist tegelikku õigust omandada või millisest tegelikust kohustusest oleks võltsitud dokumendi abil võimalik. Need saavad aga tugineda vaid õigusaktil või lepingul. Seega on KarS § 344 puhul ikkagi tegemist blanketse kuriteokoosseisuga.
45.Kolleegium leiab, et eelkirjeldatud vastuolu maakohtu põhjendustes ei ole niisuguse iseloomuga, mis muudaks kohtu põhjenduseks olematuteks või jälgitamatuteks ning vastuolu on ringkonnakohtus kõrvaldatav. Oluline on see, et nii U.N-ile kui ka MTÜ-le Eesti Keskerakond esitatud süüdistuses kui ka maakohtu otsuses viidatakse võltsitud orderitega omandatud õiguse osas ES §-dele 121 ja 123. Orderid võltsiti, et võimaldada kasutada MTÜ Eesti Keskerakond majandustegevuses teadmata päritoluga sularaha.
46.Samas ei nõustu kolleegium kaitsjate väitega, nagu oleks maakohus asunud KarS § 344 koosseisu blanketti väljaspool süüdistuse piire omaalgatuslikult sisustama ka viidetega raamatupidamise seadusele ja mittetulundusühingute seadusele. Maakohus on nimetatud õigusaktide sätetele tõepoolest viidanud, rääkides ametliku dokumendi abil õiguskäibe kahjustamisest KarS § 346 koosseisu kontekstis, kuid neil viidetel puudub tegelikult seos kohtu järeldustega KarS § 344 koosseisu realiseerimisest süüdistatavate poolt.
47.Eeltoodu alusel ning juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 3 muudab kriminaalkolleegium Harju Maakohtu 17. oktoobri 2014. a otsuse põhiosas toodud põhistusi seoses U.N-i ütluste ebausaldusväärsusega puutuvalt süüdistusse KarS § 137 lg 1 ja § 156 lg 1 ning § 22 lg 2 järgi. Samuti jätab kolleegium maakohtu otsuse põhiosast välja põhjendused, mis puudutavad süüdistust eraviisilises jälitustegevusest seoses HR elektronpostkasti varjatud läbivaatusega. Maakohtu otsuse resolutiivosa jätab kolleegium muutmata ja apellatsiooni rahuldamata.
48.Kaitsjad on koos apellatsiooniga esitanud taotluse menetluskulude hüvitamiseks. Kuna kolleegium teeb KrMs § 337 lg 1 p-s 3 nimetatud lahendi, siis tuleb vastavalt KrMS § 185 lg-le 1 ja § 175 lg 1 p-le 1 hüvitada süüdistatavatele mõistlikus suuruses kaitsjatele makstud tasu. Apellatsioonis sisalduva taotluse kohaselt on süüdistatavad apellatsioonimenetluses
kandnud menetluskulusid kaitsjatasu näol 9 600 eurot (sh käibemaks). Selles summas on apellatsioonile lisatud ka Advokaadibüroo Lextal 29. detsembri 2014 a arve. Samas muid dokumente, millest nähtuks kaitsjate tehtud töö maht ja spetsifikatsioon ning kaitsjateenuse tunnihind, apellatsioonist ega selle lisadest ei nähtu.
49.Valitud kaitsjale makstav tasu on käsitatav menetluskuluna üksnes osas, milles see tasu on mõistliku suurusega. Mõistlikku suurust ületavat kaitsjatasu menetluskulu hulka ei arvata ja järelikult ei saa kriminaalasja menetleja otsustada ka selle hüvitamist. (vt RKKKo asjas nr 3-1-1-108-12, p 29). Apellatsioonis taotletud kaitsjatasu summa ei ole mõistliku suurusega ja seetõttu ei saa kaitsjate taotlust täies ulatuses rahuldada. Oma niisugust seisukohta põhjendab kolleegium alljärgnevalt.
49.1.Vajalike ja põhjendatud menetluskulude väljamõistmise otsustamiseks tuleb analüüsida kaebuse koostamiseks läbitöötamist vajava materjali mahukust ning kaebuse koostamise keerukust ja aeganõudvust. Eelnev tähendab muu hulgas kaitsja kohustust esitada koos kaitsjatasu hüvitamise taotlusega kohtule dokumendid selle kohta, milliseid õigusabitoiminguid on tehtud, kui palju aega nendeks toiminguteks on kulunud ja millised muud kulud on õigusabi osutamisega kaasnenud (vt RKKKo asjas nr 3-1-1-99-11, p 11.2). Kui kaitsjad ei ole neid dokumente kohtule esitanud, siis saab kohus lähtuda üksnes keskmiselt õiglasest tööühiku hinnast ning apellatsioonis toodud väidete põhjal kujunenud arusaamast, kui suur on olnud nende väidete kirjapanekuks kulunud töö maht.
49.2.Eelöeldu kinnituseks viitab kolleegium kohtupraktikas välja kujunenud seisukohtadele, et kaitsjatasu suuruse mõistlikkuse üle otsustamisel tuleb kohtul silmas pidada nii kaitsja ühe tööühiku hinda kui ka osutatud õigusteenuse vajalikkust. Seejuures on kohtul kaalutlusruum, hindamaks tehtud kaitsetoimingute ja selleks koostatud dokumentide vajalikkust, samuti nende koostamisele kulunud aega. Isikule tuleb hüvitada kaitsjatasu üksnes ulatuses, mis on seotud põhjendatud kaitsetoimingutega. Kohtu poolt ebavajalikeks loetavate teenuste eest või õigusabi osutamiseks liigselt kulutatud aja eest makstud tasu isikule ei hüvitata (vt RKKKo asjas nr 3-1-1-99-11, p-d 9-12). Valitud kaitsjale makstud tasu mõistliku suuruse vähendamisel võrreldes taotletuga võib arvesse tulla muu hulgas see, kui 1) apellatsioon, mille eest tasu maksti, on mahult ülepaisutatud; 2) apellatsioonis korratakse kaitsja poolt juba esimese astme kohtus esitatud argumente; 3) suur osa apellatsiooni väidetest osutub põhjendamatuks (vt mh RKKKo asjas nr 3-1-1-14-14, p-d 1055-1058).
49.3.Arutatavas kriminaalasjas on kaitsjad apellatsioonis korranud suures ulatuses argumente, mida nad on esitanud juba maakohtu menetluses ning millele on maakohtu otsuses juba ka põhistatult vastatud (nt argumendid U.N-i elu- ja töökoha ning sõiduki läbiotsimise seaduslikkuse kohta; väited puutuvalt O.D elektronpostkastist pärinevate tõendite lubatavusse; väited puutuvalt I. Onksioni kohtueelses menetluses antud ütluste kohtuistungil avaldamise lubatavusse; väited seoses mitmete tunnistajate ütluste usaldusväärsuse hindamisega). Kolleegium leiab, et selles osas apellatsioonis veel kord mahuka argumentatsiooni esitamine on olnud põhjendamatu. Apellatsioonis on küll kaitsjate väited hästi struktureeritud ja neid põhjalikult motiveeritud, kuid suures osas korratakse juba varem käsitletud küsimusi, mistõttu ei ole kaitsjad selles osas pidanud oma argumentatsiooni uuesti kirja panema. Märkimisväärses osas on apellatsiooni argumentatsioonis refereeritud ka ühte konkreetset allikat õiguskirjandusest, nimelt E. Hirsniku artiklit Juridicas nr 2014 (apellatsiooni p-d IV i ja IV ii). Selles osas võib hinnata, on kaitsjate töö maht samuti olnud väiksem, sest argumentatsiooni ei ole tulnud ise sõnastada ja kirja panna. Hinnates eeltoodu valguses tehtud töö põhjendatud ajalist mahtu, leiab kolleegium, et see vastab 30 töötunnile.
49.4.Kuna kaitsjad ei ole näidanud, mis on olnud osutatud õigusteenuse tunnihind, siis määrab kohtukolleegium selle ise hinnanguliselt, leides, et mõistliku suurusega tasu kvalifitseeritud õigusabi eest õiguslikult mitte eriti keerukas kriminaalasjas on 100 eurot tunni eest. Seejuures arvestab kolleegium, et õigusteenust on osaliselt osutanud vandeadvokaadist kaitsja, osaliselt aga vandeadvokaadi abi.
49.5.Seega tuleb kokkuvõttes mõistliku suurusega kaitsjatasuks arutatavas asjas lugeda 3 000 eurot. Kuna advokaadibüroo Lextal esitatud arvest nähtuvalt on teenuse hinnale lisatud ka käibemaks, siis tuleb ka väljamõistetavale summale lisada 20% käibemaksu ja süüdistatavatele hüvitatavaks summaks lugeda KrMS § 175 lg 1 p 1 ja § 185 lg 1 alusel 3 600 eurot.
50.Apellatsioonis sisalduv kohtueelses menetluses ja maakohtu menetluses kantud kaitsjatasu hüvitamise taotlus jääb aga rahuldamata, sest ringkonnakohus ei tühista maakohtu süüdimõistvat kohtuotsust.
Andres Parmas
Pavel Gontšarov
Urmas Reinola
Tühistatud osaliselt Riigikohtu 20.11.2015 otsusega
RESOLUTSIOON
Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 31. märtsi 2015. a ja Harju Maakohtu
17.oktoobri 2014. a otsus Ivor Onksioni süüditunnistamises KarS § 156 lg 1 järgi ning U.N-i ja O.D süüditunnistamises KarS § 156 lg 1 – § 22 lg 2 järgi, samuti osas, milles karistuse mõistmisel kohaldati KarS § 63 lg-t 1, jättes süüdistatavate karistused muutmata.
2.Mõista Ivor Onksion KarS § 156 lg 1 järgi ja U.N ning O.D KarS § 156 lg 1 – § 22 lg 2 järgi õigeks.
3.Muuta kohtuotsuste põhiosa järgmiselt: 1) jätta ringkonnakohtu otsuse põhiosast välja põhjendus, mille kohaselt oli Ivor Onksioni tegu korduv; 2) asendada ringkonnakohtu ja maakohtu õiguslik põhjendus selle kohta, milliste kriminaalmenetluse seadustikus ette nähtud jälitustoimingute tunnustele Ivor Onksionile KarS § 137 lg 1 järgi süüks arvatud tegu vastab, käesoleva otsuse põhiosa punktides 88–93 toodud põhjendustega.
4.Muus osas jätta kohtuotsused muutmata.
5.Kassatsioon rahuldada osaliselt.
6.Mõista Eesti Vabariigilt U.N-i kasuks välja 1500 (üks tuhat viissada) eurot kriminaalmenetluses valitud kaitsjale makstud tasu katteks (sh 500 eurot kassatsioonimenetluses makstud kaitsjatasu eest ning 1000 eurot kohtueelses menetluses ja esimese astme kohtu menetluses makstud kaitsjatasu eest).
7.Mõista Eesti Vabariigilt O.D kasuks välja 1500 (üks tuhat viissada) eurot kriminaalmenetluses valitud kaitsjale makstud tasu katteks (sh 500 eurot kassatsioonimenetluses makstud kaitsjatasu eest ning 1000 eurot kohtueelses menetluses ja esimese astme kohtu menetluses makstud kaitsjatasu eest).
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.