Kohtulahend

füüsilist vägivalda ning takistades kannatanu vaba liikumist ja abi kutsumist, millisel eesmärgil võttis omastamise tahtluseta KP-lt ära ka mobiiltelefoni. Samuti P.U , olles eelnevalt alaealise KP suhtes kasutanud füüsilist vägivalda ning võtnud kannatanult seadusliku aluseta vabaduse, ähvardas KP tapmisega, öeldes kannatanule keldriboksis korduvalt „Sa ei tohi elada! Ma tapan su ära ja võtan su hinge välja!“. Samuti ähvardas ta kannatanut tapmisega XXXXX tänaval maja nr X lähedal õues. Oma taolise tegevuse tagajärjel kutsus P.U enda poolt eelnevalt KP suhtes toimepandud vägivallategude tõttu kannatanus esile hirmutunde ning reaalse aluse karta sellise ähvarduse täideviimist enda suhtes. Oma jätkuva tahtliku tegevusega tekitas P.U kannatanu KP-le füüsilist valu ja mitteeluohtlikud lühemaajalised tervisekahjustused. Kuriteoga tekitas P.U alaealise kannatanu KP emale AL-le varalise kahju kogusummas 24,50 eurot, mille moodustab purunenud mobiiltelefoni koguväärtus summas 22 eurot (telefon maksumusega 15,00 eurot, mille sees oli 4KB mälukaart maksumusega 5 eurot ja SIMkaart maksumusega 2 eurot) ja rüseluse käigus KP jopetaskust välja kukkunud ja kaduma jäänud sularaha summas 2,50 eurot. APELLATSIOONI SISU JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD : Süüdistatava kaitsja taotleb apellatsioonis maakohtu otsuse tühistamist ja uue otsusega mõista P.U õigeks talle inkrimineeritava kuriteo KarS § 120 ja KarS § 136 lg 2 järgi ning mõista KarS § 121 lg.1 järgi uus karistus ja jätta see KarS § 74 sätete alusel tingimuslikult kohaldamata. Taotlust põhjendab appellant järgnevalt. Kohus on ebaõigesti hinnanud kohtuliku uurimise käigus kogutud tõendeid ja teinud süüdimõistva kohtuotsuse peamiselt kannatanu ütluste interpreteerimisel. Arvestamata on jäetud asjaolu, et alaealine kannatanu võis sündmusi tõlgendada liialdatuna ja seega ei saa kindlasti P.U-le süüks panna vabaduse võtmist ega ka ähvardamist. Süüdistatavale inkrimineeritud ähvardamine pole olnud reaalne, mis on osaliselt tõendamist leidnud ka kannatanu ebaleva hinnanguga ning asjaoludega , mis tõendavad, et süüdistatav ei teinud tegu, millisest võinuks eeldada, et ka võimalik verbaalne suhtlus (väidetavalt ähvardav) võiks üle minna tegelikuks tegevuseks. Süüdistatav pole ka selline isik, kes tegelikkuses võinuks oma väljaütlemisi reaalselt ellu viia. Antud asjolu kinnitab ka tema hilisem käitumine, millega pole ta kannatanu eraellu sekkunud ja seda on tuvastatud ka otsuses. Seega on antud episood tõendamata ja P.U tuleb antud süüdistuses õigeks mõista. Samuti on tõendamata tegelik vabaduse võtmine KarS § 136 lg.2 mõttes. Nähtuvalt uuritud tõenditest selgub, et keldrisse mindi koos vabatahtlikult ning ka seal toimus suhtlemine normaalsel tasandil. Väidetavat lahkumise takistamist ei saa lugeda vabaduse võtmiseks, sest see oli lühiajaline ilma kindla ja tuvastamata eesmärgita tegevus. Sellise raske kuriteo inkrimineerimine situatsioonis, kus normaalne suhtlemine läheb mingil seletamatul põhjusel konfliktseks, pole proportsionaalne. Sisuliselt heidab kohus P.U-le ette, et alkoholijoobes olles , viibides XXXXXXX, XXXXX X keldris, pani ta üheaegselt toime kolm eraldi kvalifitseeritavat kuritegu. Samas on tõendamist leidnud vaid kehaline väärkohtlemine KarS § 121 järgi.

Seega tuleks P.U õigeks mõista ka KarS § 136 lg.2 järgi. Tallinna Ringkonnakohtu 11.märtsi 2015. a määrusega määrati kriminaalasi apellatsiooni korras arutamisele kirjalikus menetluses. Apellatsioonimenetluse pooltele anti enda seisukohtade esitamiseks aega 23.märtsini 2015. Määratud tähtajaks esitas oma seisukoha prokurör, kes leiab, et apellatsioon on alusetu ja seda järgmistel põhjustel. Prokuratuur ei nõustu apellatsioonis märgitud seisukohtadega ning jääb maakohtule esitatud süüdistuskõnes esitatud seisukohtade juurde, mis seonduvad P.U-le süüksarvatud kuritegude tõendatusega. Apellatsioonist ei selgu, kas apellant taotleb maakohtu otsuse tühistamist materiaalõiguse ebaõige kohaldamise või kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tõttu. Maakohus on selgelt ja arusaadavalt põhjendanud, miks ta peab usaldusväärseteks kannatanu KP ütlusi, mida kinnitavad ka teised tõendid. Apellatsioonist ei nähtu ka see, miks kannatanu ütlusi KarS § 121 järgi kvalifitseeritava kuriteo osas saab lugeda usaldusväärseteks, aga samaaegselt toimepandud KarS § 120 ja § 136 lg 2 järgi kvalifitseeritavate kuritegude osas mitte. Kui P.U on ka apellatsioonist tulenevalt isikuks, kes võis panna toime kehalise väärkohtlemise kannatanu suhtes, siis on alust arvata, et ta võis kannatanu ütlustest tulenevalt samaaegselt panna toime ka tapmisega ähvardamise ja vabaduse võtmise. Vabaduse võtmine saab olla ka lühiajaline ning toimuda ka süüdistuses märgitud kahe tunni jooksul, mil kannatanu liikumisvabadus oli piiratud tema suhtes kasutatud vägivalla tõttu. Oluline on ka asjaolu, et kuna P.U ei soovinud talle süüksarvatud kuritegude kohta ütlusi anda, puuduvad ka igasugused tõendid, mis kinnitaksid mingit muud versiooni ja annaksid aluse kannatanu ütluste kahtluse alla seadmiseks. Kuna apellatsioonis ei ole ka märgitud mingeid põhjendusi, miks tuleks P.U-le mõista teistsugune karistus ning maakohus on ka karistuse mõistmist põhjendanud, tuleb maakohtu otsus jätta jõusse ka mõistetud karistuse osas. Eeltoodu alusel leiab prokuratuur, et kaitsja apellatsioon tuleb jätta rahuldamata.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT:

Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega, esitatud apellatsiooniga ja prokuröri kirjaliku seisukohaga tuli alljärgnevatele järeldustele. Sisuliselt ei ole apellatsioonis esitatud mingeid uusi maakohtule mitteteadaolevaid asjaolusid ning selles taotletaksegi olemasolevate tõendite veelkordset hindamist ja sellest tulenevalt süüdistatava õigeksmõistmist temale esitatud süüdistuses. Esitatud taotlusest lähtudes ringkonnakohus, hinnates kogutud tõendeid nende kogumis, leiab, et maakohtu otsus süüdistatava süü, tema käitumisele antud juriidilise hinnangu ja mõistetud karistuse osas, on seaduslik, kooskõlas kogutud tõenditega ja küllaldaselt motiveeritud. Kohtukolleegium leiab, et maakohus on analüüsinud vaidlustatud kohtuotsuses süüdistatava süüd tõendavaid tõendeid nii eraldi, kui ka kõrvutanud neid omavahel ning loogiliselt ja arusaadavalt ülesehitatud arutluses, jõudnud põhjendatult

järeldustele süüdistatava süü osas. Tõendite põhjalik analüüs on maakohtu otsuses ära toodud ja sellest tehtud järeldustele jõudmine on kohtuotsuse lugejale jälgitav ning veenev. Põhjalikult ja veenvalt on maakohus ka otsuses selgitanud omapoolset tõendite eelistust – miks ei pea usaldusväärseteks süüdistatava ütlusi ning miks leiab, et kannatanu ütlused on usaldusväärsed. Maakohtu järeldused rajanevad nii süüdistatava kui ka kannatanute poolt antud ütluste põhjalikul analüüsil ning nende kõrvutamisel teiste kriminaalasjas kogutud tõenditega ja kohtu poolt tuvastatud tehioludega. Riigikohtu kriminaalkolleegium on juba oma 10. oktoobri 2000.a otsuses nr 3-1-1-85-00 L. Kala süüdistusasjas märkinud, et kohtuniku poolne kuriteo faktiliste asjaolude tuvastatust näitav motiveerimine peab olema selline, et kohtuniku siseveendumuse kujunemine oleks kohtuotsuse lugejale jälgitav. Kohtukolleegium leiab, et vaidlustatud kohtuotsus vastab oma motiveerituselt sellele Riigikohtu seisukohale täielikult. Kohtukolleegium peab vajalikuks märkida, et maakohtu otsuses on kohus eraldi pööranud tähelepanu ka süüdistatava poolt kohtumenetluses esitatud kaitseargumentidele ning motiveeritult need ümber lükanud. Esitatud apellatsioonis kordab apellant sisuliselt neid väiteid, millistega vaidlustati süüdistust maakohtus. Apellant ei nõustu maakohtu otsuses toodud järeldustega ja taotleb tõendite ümberhindamist ringkonnakohtu poolt ning õigeksmõistva kohtuotsuse tegemist kahes süüdistatavale inkrimineeritud kuriteos. Kohtukolleegium leiab, et apellatsioonis esitatud väited ei anna alust maakohtu seisukohtade ümberhindamiseks kuna nad ei lükka veenvalt ümber maakohtu otsuses esitatud põhjendusi. Seejuures märgib kohtukolleegium, et üks tõendite hindamise põhinõue on järgmine: kui erinevad kohtud hindavad tõendeid nii erinevalt, et ühel juhul mõistetakse nende tõendite alusel süüdistatav talle inkrimineeritud kuriteos süüdi ja teisel juhul nende samade tõendite alusel õigeks (või vastupidi), peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega (Riigikohtu otsus 3-1-1-77-05). Kohtukolleegium aga ei ole selliseid vigu maakohtu otsuses tuvastanud. Puutuvalt apellatsiooni väidetesse, et P.U tegevusega ei ole täidetud ei tapmisega ähvardamise ega ka alaealiselt ebaseadusliku vabaduse võtmise kuriteokoosseisud, märgib kohtukolleegium järgmist. Ähvardamine KarS § 120 mõttes tähendab võimaliku kahju (surm, tervisekahjustus, vara rikkumine või hävitamine) tekkimise ettekujutuse loomist kannatanul, mille realiseerimine võib olla seatud tingimusse sellest, kas ähvardatud isik tegutseb vastavalt ähvardaja tahtele või mitte. Ähvardamisega on tegemist vaid siis, kui ähvardaja loob kahjuliku tagajärje saabumisest mulje kui millestki tema tahtest sõltuvast asjaolust, seega peab ta jätma endast mulje kui toimuva valitsejast. Seejuures ei oma tähendust, kas selline loodud mulje on tegelikkuses ka reaalne või pelgalt näiline. Ähvardus peab täideviija tahte kohaselt jõudma kas vahetult või vahendlikult ähvardatud isiku teadvusesse (arusaamisesse). Seejuures ei ole isegi oluline, et ähvardatu mõistaks näiteks öeldut vahetult ütlemise hetkel kohe ähvardusena KarS § 120 tähenduses. Nii võib öeldu tähendus, et isikut ähvardati näiteks tervisekahjustuse tekitamisega, jõuda ähvardatuni alles hilisemalt – vahetu ajaline seos avalduse tegemise ning öeldu tajumisel ähvardusena vahel ei ole nõutav. Oluline ei ole ka see, kas ähvardaja saab ja ka tahab enda ähvardust realiseerida. Karistusseadustiku § 120 realiseerimiseks piisab, kui ähvardus tekitab objektiivselt

tõsiseltvõetava mulje ja näib ka ähvardatule tõsiseltmõelduna (ähvardamisega on tegemist ka siis, kui täideviija teab, et kannatanu tajub tema käitumist ähvardusena ning ta kasutab seda ära). Nende eelduste alusel on ühtlasi ka selge, et tähendust ei oma asjaolu, kas tegelikkuses on ähvardus täideviidav või mitte (kriminaalkolleegium toonitab samas, et hõlmatud ei ole mõistagi antud tähenduses nn täielikult irratsionaalsed ähvardused nagu ähvardamine teispoolsusega, needmisega vms; ebausu ärakasutamine ei ole käsitletav ähvardusena; ähvardamisena ei ole võetav ka lihtsalt nn praalivas kõnepruugis öeldud lubadus keegi maha lüüa jne). Ähvardaja ei pea ise uskuma enda ähvarduse realiseeritavusse; piisab, kui ta lähtub sellest, et kannatanu seda usub. Ähvardus võib olla esitatud ka tingimuslikult selles tähenduses, et teatud kahjuliku tagajärje saabumine on seatud sõltuvusse mingi kindla asjaolu saabumisest või siis mittesaabumisest. Kannatanul peab tekkima arusaam, et öeldud ähvardust tuleb võtta tõsiselt („on alust karta ähvarduse täideviimist“). See ei tähenda aga, et kannatanul peaks tekkima sisemiselt hirm või kartus ähvarduse realiseerimise ees. See paneks koosseisu realiseerituse täielikult sõltuvusse kannatanu emotsionaalsest reaktsioonist, mis ei oleks aga tõsiseltvõetav seisukoht. Inimene ei pruugi öeldud ähvardust karta, piisab sellest, kui ta peab selle võimalikkust ja realiseeritavust tõsiseltvõetavaks. Seetõttu peab ka ähvardus olema sellise teatud intensiivsusastmega, mis on kohane, et mõjutada keskmist inimest täideviija poolt soovitud suunas (ehk siis võimaliku ohu tõsiseltvõtmise suunas). Silmas tuleb pidada samas, et tervisekahjustuse tekitamisega ähvarduse koosseisu ei realiseeri mitte igasugune ütlus, mis on tõlgendatav ähvardusena, vaid ainult selline, mille sisust on võimalik kas otseselt või ka kaudselt mõista, et ähvardatakse tapmise, tervisekahjustuse tekitamise või olulises ulatuses vara rikkumise või hävitamisega. Seetõttu peab ähvardaja poolt öeldu olema konkretiseeritav ning mõistetav nimetatud asjaolu(de)na. Ähvardus ei pea esinema ilmtingimata räiges või ülbes vormis, vaid võib seisneda ka "viisakas" nentimises (vt Riigikohtu otsus nr. 3-1-1-65-06). Maakohtu otsuse kohaselt on leidnud tõendamist, et leidis aset ähvardamine, samuti on analüüsitud süüdistatava ja kannatanu üldist käitumist teo toimepanemise ajal, mis andis maakohtu hinnangul piisavalt alust väite esitamiseks, et kõike arvesse võttes tajus kannatanu süüdistatava ähvardusi reaalsena Kriminaalkolleegiumi hinnangul puudub alus kahelda kannatanu vastavasisulistes väidetes ning soostuda tuleb maakohtu seisukohtadega ka selles osas. Kohtukolleegium ei nõustu ka apellandi seisukohaga, et lahkumise takistamist ei saa lugeda vabaduse võtmiseks, sest see oli lühiajaline ilma kindla ja tuvastamata eesmärgita tegevus. Vabaduse võtmine KarS prg. 136 mõttes kujutab endast seadusliku aluseta liikumisvabaduse takistamist, sh. kinnipidamine ja kinnihoidmine. Oluline ei ole ka see, et liikumistakistus oleks pikaajaline. Vabaduse võtmise kui koosseisupärase teo sisuks on isiku liikumisvabaduse piiramine tema tahte vastaselt. Maakohus tuvastas oma otsusega, et keldrisse läks tõesti kannatanu vabatahtlikult, kuid see ei välista antud juhul edasiselt temalt seaduse vastaselt vabaduse võtmist. Käesoleval juhul on tõendatud, et süüdistatav ei lasknud kannatanut välja keldrist, kus

oli tal võimalik ilma pealtnägijateta panna kannatanu suhtes vägivallategusid aga ka see, et ta hoidis kannatanut kinni e. takistas tema liikumisvabadust väljaspool kinnist ruumi e. tänaval ning tegi seda jõuga. Kannatanu püüdis põgeneda, kuid see tal ei õnnestunud ning igale sellisele katsele järgnes vägivald. Seega sai süüdistatava ka väga hästi aru, et hoiab kannatanut kinni viimase tahte vastaselt. Karistusseadustiku § 15 lg-st 1 ja § 16 lg-st 1 tulenevalt eeldab ebaseadusliku vabadusevõtmise koosseis subjektiivsest küljest tahtlust vähemalt kaudse tahtluse vormis. P.U-le omistatud süüdistuse kontekstis tähendab see vältimatult selle tuvastamist, et süüdistatav pidas vähemalt võimalikuks kannatanu soovi keldrist lahkuda ja hiljem tema juurest lahkuda. Kaitsja etteheiteid maakohtu otsusele osas, mis puudutavad tuginemist vaid kannatanu ütlustele ja seda just KarS prg 120 ja 136 kuritegude osas, peab kohtukolleegium samuti alusetuteks. Sisuliselt tähendaks see seda, et kannatanu on osa temaga toimunust välja mõelnud. Kohtukolleegium seda usutavaks ei pea. Tegemist oli 13-aastase isikuga, kellel puuduvad absoluutselt igasugused teadmised karistusõigusest, s.h. mingitele tegeudele karistusõigusliku hinnangu andmine, nende tegude võrdlevast raskusest jne. Kannatanu rääkis seda, mis temaga toimus ning ta ei teadnud kohe kindlasti seda, milline juriidiline hinnang järgnevas kriminaalmenetluses nendele tegudele antakse , mh, mitme (erineva ) paragrahvi järgi need kvalfitseeritakse jne. Juriidiline hinnag on antud riikliku süüdistaja ja kohtu poolt. Asjaolu, et otseseid pealtnägijaid ei olnud sõltus just süüdistatava teadlikust käitumisest e. ta kutsus kannatanu kedrisse, kus lihtsalt ei saanudki pealtnägijaid olla. Kohtukolleegium peab vajalikus viidata ka Riigikohtu otsuses nr. 3-1-1-94-04 öeldule ja nimelt, et üldpõhimõttena kehtib, et situatsioonides, kus on ainult nö sõna -sõna vastu, peab kohus erilise tähelepanelikkusega arvestama kõigi asjaoludega, mis enda olemuselt on kaasuse lahendamisel asjakohased ning mis võivad mõjutada tõendite hindamist, kusjuures otsusest peab selgesõnaliselt tulenema, et kohus on neid asjaolusid ka arvestanud. Kaaluda tuleb kõiki asjaolusid, motiive, eesmärke, mis räägivad nii süüteo toimepanemise poolt kui ka vastu ning anda neile üldhinnang e teisisõnu - hinnata argumente kogumis. Üksik tõend tuleb koos teiste teada olevate asjaoludega paigutada nö üldhinnangusse. Alles kogu tõendusliku baasi alusel saab otsustada selle üle, kas isik on süüdi või mitte. Ka siis, kui ühestki tõendist iseseisvalt ei piisa selleks, et käsitleda konkreetset isikut antud süüteo toimepanijana, on võimalik, et asjaolud kogumis koos ühe tõendiga võivad kohtul kujundada vastava veendumuse. Vaidlustatud kohtuotsuse lugejale peaks olema piisavalt selge, et just sellest Riigikohtu seisukohast lähtudes, on maakohus ka tõendeid hinnanud ja süüdistatava süüküsimuse lahendanud. Omalt poolt märgib kohtukolleegim ka seda, et vaidlustatud kohtuotsusega on tuvastatud süüdistatava poolt kolme erineva karistusseadustiku eriosa paragrahvi järgi kvalfitseeritavate kuritegude toimepanemine ideaalkogumina, mis vaieldamatult on süüdistatava jaoks soodsam, kui seda on kuritegude reaalkogumis karistuse mõistmine. Apellatsioonimenetluses puudub ringkonnakohtul küll seaduslik alus selles osas midagi muuta, kuid peab siiski vajalikuks osundada järgnevale. Käsitletavas kriminaalasjas pani P.U esmalt kannatanu suhtes toime kehalise väärkohtlemise ning järgnevalt ähvardas kannatanu tappa. Riigikohus on sarnaste tehiolude puhul jaatanud kuritegude reaalkogumit. Riigikohtu otsuses 3-1-1-92-07 on Riigikohus selgitanud, et käsitades kehalist väärkohtlemist põhiteo ning ähvardamist

järelteona, tuleb tõdeda, et O. D. ründas järelteoga sama kannatanut ning ei tekitanud uut kahju, vaid üksnes süvendas kannatanu hirmu ja üritas maha suruda kannatanu vastupanu. Ühtlasi ei kahjustanud O. D. uut õigushüve, kuivõrd nii kehalise väärkohtlemise kui ka ähvardamise puhul on kahjustatavaks õigushüveks isiku elu või tervis. Samas aga asus Riigikohtu kriminaalkolleegium seisukohale, et ähvardamine kehalises väärkohtlemises ei neeldu. Kehaline väärkohtlemine kasvas üle ähvarduseks isik tappa, mis on eelnevaga võrreldes hoopis teistsuguse kvaliteediga süütegu. Kuigi ka ähvardamisega kahjustatakse isiku tervist, tuleb ähvardusega kaasneva ebaõiguse kindlaksmääramisel lähtuda ähvarduse sisust. Kuna O. D. ähvardas kannatanut mitte tervisekahjustuse tekitamisega, vaid tapmisega, on ähvarduses sisalduv ebaõigus piisavalt suur, et mitte võimaldada ähvardamise kui järeldelikti neeldumist põhideliktis - kehalises väärkohtlemises. Süüdistatavale mõistetud karistust on maakohus põhjendanud ning apellatsioonis ei ole esitatud ka ühtegi vastuväidet mõistetud karistuse osas. Apellant taotleb küll apellatsiooni resolutiivosas karistuse kergendamist, kuid seda olukorras, kui süüdistatav mõistetakse õigeks KarS prg -de 120 ja 136 lg 2 järgi. Kohtukolleegium nõustub maakohtu otsuses esitatud põhjendustega karistuse mõistmise osas ning kuna apellatsioonimenetluses ei ole tuvastatud ühtegi asjaolu, mis saaks kaasa tuua mõistetud karistuse kergendamise, ei pea kohtukolleegium vajalikuks maakohtu põhjendusi üle korrata. Kuna kohtukolleegium ei ole tuvastanud ühtegi KrMS prg. 338 ettenähtud kohtuotsuse tühistamise alustest, siis juhindudes KrMS prg.337 lg 1 p.1 , prg. 344 -345 lg 1 , 2 jätab kohtukolleegium Pärnu Maakohtu otsuse 23.veebruarist 2015.a. P.U suhtes muutmata. Julia Katškovskaja

Ivi Kesküla

Orvi Tali

/

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.