Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised kassatsioonimenetluse pooled Asja läbivaatamise kuupäev ja viis
3-1-1-2-15 30. märts 2015 Eesistuja Saale Laos, liikmed Ott Järvesaar ja Lea Kivi Kriminaalasi Meelis Salaku süüdistuses KarS § 200 lg 2 p 7, § 120 ja § 121 järgi Tallinna Ringkonnakohtu 15. septembri 2014. a otsus kriminaalasjas nr 1-14-4462 Meelis Salaku (Salak) kaitsja vandeadvokaat Kristina Suvalova, kassatsioon Põhja Ringkonnaprokuratuur, prokuröri abi Arika Almann 28. jaanuar 2015, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 15. septembri 2014. a otsus Meelis Salaku süüdistuses KarS § 200 lg 2 p 7, § 120 ja § 121 järgi muutmata ja kassatsioon rahuldamata.
2.Mõista Eesti Vabariigilt Advokaadibüroo Kristina Suvalova kasuks välja 72 (seitsekümmend kaks) eurot, sh käibemaks 12 eurot, Meelis Salakule kassatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest.
3.Mõista eelmises punktis nimetatud menetluskulu katteks Meelis Salakult Eesti Vabariigi kasuks välja 72 (seitsekümmend kaks) eurot.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.
Harju Maakohtu 25. juuni 2014. a otsusega tunnistati Meelis Salak lühimenetluses süüdi karistusseadustiku (KarS) § 200 lg 2 p 7 järgi ja mõisteti karistuseks kolm aastat vangistust. Samuti tunnistati M. Salak süüdi KarS § 121 järgi ja teda karistati 1 aasta ja 10 kuu pikkuse vangistusega. M. Salak tunnistati süüdi ka KarS § 120 järgi ja karistati 5 kuu pikkuse vangistusega. Üksikkaristustest raskeima suurendamise teel mõistis kohus KarS § 64 lg 1 alusel M. Salakule liitkaristuseks 3 aastat ja 9 kuud vangistust. Kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 238 lg 2 alusel vähendati mõistetud karistust ühe kolmandiku võrra ja ärakandmisele kuuluvaks karistuseks mõistis kohus M. Salakule 2 aastat ja 6 kuud vangistust. KarS § 74 alusel määras kohus mõistetud vangistusest kohe ärakandmisele 2 kuud vangistust ning 2 aastat ja 4 kuud vangistust ei pöörata täitmisele, kui M. Salak
2 aasta ja 6 kuu pikkuse katseaja kestel ei pane toime uut kuritegu ning täidab kriminaalhooldaja järelevalve all KarS § 75 lg-s 1 ja lg 2 p-des 2, 4 ja 7 nimetatud kontrollnõudeid. Sama kohtuotsusega tunnistati süüdi ka Oliver Einla, kuid tema osas ei ole kohtuotsust kassatsiooni korras vaidlustatud. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 127 lg-te 1 ja 4, § 134 lg-te 2 ja 5, § 137 lg 1, § 1043 ning § 1045 lg 1 pde 2 ja 5 alusel mõistis maakohus kannatanu M. T. isale, kelle nimi on samuti M. T., välja M. Salakult ja O. E.-lt solidaarselt 643 eurot ja 20 senti, sh 43 eurot ja 20 senti varalise kahju katteks ja 600 eurot mittevaralise kahju katteks, ning M. Salakult kannatanu A. K. kasuks 1350 eurot. Kohus määras VÕS § 1053 lg 2 alusel, et alaealistel vajalike vahendite puudumisel tuleb väljamõistetud summad sisse nõuda O. Einla isalt O. E.-lt ja M. Salaku emalt A. J. K.-lt. Menetluskulude katteks mõistis kohus M. Salakult riigieelarve tuludesse 535 eurot ja 20 senti kaitsjatasu ning 295 eurot ja 80 senti 1/3 osa sundraha. KrMS § 180 lg 3 alusel määras kohus, et menetluskulud on võimalik tasuda vabatahtlikult võrdsetes osades 12 kuu jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest.
1.1.M. Salak tunnistati KarS § 200 lg 2 p 7 järgi süüdi selles, et viibides 12. mail 2013. a kl 21.30 paiku Tallinnas XXXXX XXX XXX asuva baari juures, võtsid M. Salak ja Oliver Einla ühiselt ja kooskõlastatult koos K. H. S.-iga vägivalda kasutades võõra vallasasja ebaseadusliku omastamise eesmärgil ära M. T. kasutuses olnud mobiiltelefoni Apple iPhone 4 maksumusega 791 eurot. Mobiiltelefon jäi M. Salaku kätte, kes kasutas seda kuni 25. maini 2013. M. Salak ja O. Einla tekitasid oma tegudega ühiselt ja kooskõlastatult koos K. H. S.-iga kannatanule füüsilist valu ja kehavigastuse hematoomi ning otsmiku marrastuse näol. 1.2 M. Salaku süüditunnistamist KarS §-de 121 ja 120 järgi ei ole kassatsiooni korras vaidlustatud.
2.Põhjendades M. Salaku süüditunnistamist KarS § 200 lg 2 p 7 järgi märkis maakohus kokkuvõtlikult järgmist. Süüdistatavate ühtset ja kooskõlastatud tegevust M. T.-lt telefoni hõivamisel ning selleks vägivalla kasutamist kinnitavad kannatanu ja tunnistajate ütlused ning kirjalikud tõendid - äratundmiseks esitamise protokoll, K. K. kirjalik teade ja foto isikust, kes kasutab kannatanult röövitud telefoni, isiku läbivaatuse protokoll, Szolnoki peatuses oleva videokaamera salvestise vaatluse protokoll ning sideettevõtjalt saadud andmete protokoll. M. Salaku ütlused röövimises mitteosalemise kohta on paljasõnalised ega kattu teiste tõenditega. Tõendeid kogumis hinnates on tõendatud, et röövimises osalesid nii M. Salak kui ka O. Einla. Soov kannatanult telefon ära võtta tekkis süüdistatavatel juba Männi pargis. Sealt alates järgnesid süüdistatavad ja K. H. S. kannatanule vaid ühel eesmärgil: võtta telefon tema käest ära. Süüdistatavad ja K. H. S. läksid koos kannatanuga bussi peale, väljusid tema järel Szolnoki peatuses ning järgnesid talle niikaua, kui M. T. lahkus oma viimasest kaaslasest. Seejärel kasutasid K. H. S. ja O. Einla kannatanu vastupanu mahasurumiseks füüsilist vägivalda ning M. Salak võttis kannatanu telefoni enda kätte. Seejärel lahkusid süüdistatavad ja K. H. S. sündmuskohalt. Vägivald oli telefoni äravõtmise ja kannatanu vastupanu mahasurumise vahend, see oli ajaliselt seotud kannatanu vara hõivamisega ning selline käitumine on kvalifitseeritav röövimisena. Aktsepteerides oma kaaslaste vägivalda kannatanu suhtes ja võttes telefoni enda kätte, osales M. Salak röövimises kaastäideviijana. Seejuures oli M. Salak röövimise initsiaator.
2.1.Kannatanu M. T. isa poolt poja huvides esitatud tsiviilhagi summas 43,20 eurot, mis moodustub telefoni kaitsekile ja tarkvara installeerimisega seotud kuludest, on tõendatud asitõendi vaatluse protokolli ja telefoni paranduse kohta koostatud arvega. Tulenevalt VÕS § 127 lg-test 1 ja 4, §-st 128, §-st 1043 ja § 1045 lg 1 p-dest 2 ja 5, tuleb nimetatud summa süüdistatavatelt solidaarselt välja mõista. M. T.-le tekitatud mittevaraline kahju väljendus selles, et ta ei käinud nädal aega koolis ja kaks nädalat treeningutel, kuna teda valdas hirmutunne uue võimaliku rünnaku ees ja masendus. Samuti esines kannatanul ka unehäireid ja ta oli sunnitud kasutama rahusteid. Sel põhjusel on mittevaralise kahju hüvitamine põhjendatud. Hüvitatavat summat tuleb aga vähendada, kuivõrd kannatanu suhtes kohaldatud vägivald ei olnud intensiivne ja talle ei tekitatud raskeid vigastusi. Samuti arvestab kohus VÕS § 140 lg-st 1 lähtudes süüdlaste ja nende perede rasket majanduslikku olukorda. Seetõttu on põhjendatud vähendada mittevaralise kahju hüvitis 1000 eurolt 600 eurole.
2.2.Kannatanu A. K. tsiviilhagi summas 1350 eurot tuleb rahuldada, kuivõrd peksmise tagajärjel kaotas ta kolmest osast koosneva hambaproteesi. Proteesimise vajadus on tõendatud hambaproteesi vaatluse protokolliga, kannatanu tervisekaardiga, hambaarsti tõendiga ja saatekirjaga hambaravile, millest nähtub ka ravi maksumus. Peksmise käigus kannatanul hambaproteeside väljalöömist kinnitavad nii kannatanu kui ka tunnistaja E. K. ütlused. Kohtuistungil tunnistas M. Salak A. K. tsiviilhagi ja seda saab käsitada hagi õigeksvõtuna tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 440 lg 1 tähenduses.
2.3.Menetluskulude väljamõistmisel arvestas maakohus M. Salaku varalist seisundit ja tema resotsialiseerumisväljavaateid. Sellest lähtudes pidas kohus põhjendatuks vähendada M. Salaku poolt hüvitatavate menetluskulude suurust. Kohus leidis, et ka väljamõistetud osas menetluskulude kohene tasumine käib süüdistatavale ilmselgelt üle jõu, ning seetõttu võimaldas kohus menetluskulude tasumist ositi võrdsetes osades 12 kuu jooksul arvates kohtuotsuse jõustumisest.
3.Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni M. Salaku kaitsja vandeadvokaat K. Suvalova, kes taotles maakohtu otsuse osalist tühistamist seoses kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega ja materiaalõiguse ebaõige kohaldamisega. Kaitsja leidis, et süüdistuses KarS § 200 lg 2 p 7 järgi kvalifitseeritud M. Salaku tegevus tuleb kvalifitseerida ümber omastamiseks KarS § 201 lg 1 järgi. Seoses süüdistuse ümberkvalifitseerimisega tuleb kergendada M. Salakule mõistetud karistust ja jätta mõistetud karistus KarS § 74 alusel täies ulatuses täitmisele pööramata. M. T. ja A. K. tsiviilhagid palus kaitsja jätta M. Salaku osas rahuldamata. M. Salakult väljamõistetud menetluskulusid tuleb vähendada ja anda talle nende tasumiseks 12 kuud aega ilma igakuiste maksete tegemise kohustuseta. Apellandi põhiseisukohad olid järgmised.
3.1.M. Salaku süüditunnistamine röövimises ei põhine asjas kogutud tõenditel. M. Salak ei võtnud kannatanult telefoni ära ega osalenud selle röövimises. Samas arvestades, et järgmisel päeval sai M. Salak kannatanu telefoni enda valdusesse, tuleb tema tegevus kvalifitseerida omastamisena KarS § 201 lg 1 järgi.
3.2.Kohtul puudus õigus rahuldada kannatanu M. T. (sünd 2000. a) isa M. T. (sünd 1975. a) hagi
varalise kahju nõudes, kuna hagi esitas mitteõigustatud isik. Telefoni rikkumisega tekitati kahju M. T.-le (sünd 2000. a) ja ainult tema saab olla selle kahju puhul hageja. Hagist ei tulene, et selle oleks esitanud poja nimel seaduslik esindaja. Mittevaralise kahju hagist ei nähtu elulisi asjaolusid ja dokumente, mis põhjustaksid kahju väljamõistmist kohtuotsuses märgitud ulatuses.
3.3.A. K. hagis on tõendamata, et 1350 eurot maksev hammaste proteesimise vajadus tekkis M. Salaku tegevuse tagajärjel.
3.4.Tsiviilhagide rahuldamisel satub M. Salaku perekond väga raskesse olukorda, sest M. Salaku ema A. J. K. on töötu ja kasvatab üksi nelja alaealist last, kellest üks on puudega.
3.5.M. Salakule mõistetud karistus on liiga karm. Kuigi kaassüüdistatavat O. Einlat iseloomustavad andmed ja eelnev käitumine on sarnased M. Salakut iseloomustava materjaliga ning mõlemale oli esitatud süüdistus nii röövimises kui ka teistes kuritegudes, kohtles kohus neid ebavõrdselt ning määras, et M. Salakule mõistetud karistusest tuleb osa reaalselt ära kanda. Kohus ei ole esitanud veenvaid argumente, miks M. Salaku puhul tuleb kasutada karmimaid karistusmeetmeid. Kohus arvestas karistuse mõistmisel alusetult, et M. Salakul oli röövimises juhtiv roll ja et ta on menetluse kestel toime pannud uusi süütegusid.
3.6.Menetluskulusid tuleb vähendada ning määrata nende tasumiseks 12 kuu pikkune periood ilma igakuiste maksete tegemise kohustuseta, kuivõrd M. Salak on alaealine ja tal puudub sissetulek.
4.Prokuratuur leidis apellatsioonivastuses, et maakohtu otsus on põhjendatud ja seaduslik.
5.Tallinna Ringkonnakohtu 15. septembri 2014. a otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata ja M. Salaku kaitsja apellatsioon rahuldamata. Kaitsjatasu katteks mõistis ringkonnakohus M. Salakult välja 144 eurot riigi tuludesse. Ringkonnakohtu põhiseisukohad olid järgmised.
5.1.Maakohus on andnud hinnangu tõendite usaldusväärsusele ja põhjendanud, miks on M. Salaku ütlused kannatanu M. T. suhtes toimepandud kuriteo asjaolude kohta ebausaldusväärsed. Kaitsja väide, et M. Salak ei viibinud kannatanu juures, on vastuolus kõigi teiste asjas antud ütlustega. Asjaolu, et kannatanu on oma ütlustes väitnud, et tema löömise ajal oli M. Salak temast meetri kaugusel, pole süüdistusversiooni kahtluse alla seadev asjaolu, kuna süüdistus ei inkrimineerigi M. Salakule kannatanu löömist. Kaassüüdistatav O. Einla on kinnitanud, et tema võttis vahetult maas lamavalt kannatanult telefoni, kuid andis selle kohe M. Salakule. Nii kannatanu M. T., tunnistajate kui ka kaassüüdistatava O. Einla ütlustega on tõendatud, et M. Salak soovis kannatanu telefoni endale. Kannatanult telefoni äravõtmise eesmärgil järgneti kannatanule kolmekesi ning O. Einla ja K. H. S. kasutasid tema suhtes füüsilist vägivalda. Vägivalla tulemusel hõivati kannatanu telefon ja kohe pärast seda jooksid kõik kolm isikut ära. Seega on M. Salaku tegevus õigesti kvalifitseeritud KarS § 200 lg 2 p 7 järgi.
5.2.Lähtudes TsMS § 222 lg 1 p-st 1, KrMS § 38 lg 1 p-st 1 ja § 41 lg-st 5, oli M. T. isal õigus esitada hagi poja eest. Poeg oli hagiavalduse esitamise ajal 2013. a juunis 12-aastane ja 2014. a aprillis 13-aastane. Hagiavaldusest nähtub selgelt, et kannatanuks on avalduse esitaja poeg ja tsiviilhagi on esitatud tema huvides. Mittevaralise kahju nõuet on hagiavalduses piisavalt põhjendatud. Hagi alusena äranäidatud faktiliste asjaolude kogum on vahetult puutumuses
süüdistatavatele inkrimineeritud kuriteoga. VÕS § 130 lg 2 kohaselt eeldatakse mittevaralise kahju olemasolu ja hageja ei pea rahalise hüvitise saamiseks tõendama muud peale kehavigastuse tekkimise. Maakohus on mittevaralise kahju väljamõistmist põhjalikult käsitlenud ja VÕS § 140 alusel hageja taotletud summat vähendanud.
5.3.Kannatanu A. K. tsiviilhagi osas nõustus ringkonnakohus maakohtu põhjendustega ja leidis samuti, et hagi on põhjendatud ja tuleb rahuldada. Lisaks osutas kolleegium, et kohtuistungil on M. Salak kannatanu tsiviilhagiga nõustunud. Seega on tegemist hagi õigeksvõtmisega TsMS § 440 tähenduses ja kuna puudusid TsMS § 440 lg-s 4 toodud alused, tuli hagi tulenevalt sama paragrahvi esimesest lõikest rahuldada.
5.4.Ringkonnakohus ei nõustunud kaitsja väitega, et M. Salakule mõistetud karistus on ebaõiglane. Karistuse mõistmisel on kohus arvestanud KarS §-st 56 tulenevate põhimõtetega. Lähtudes toimepandud kuritegude iseloomust ja M. Salaku enda suhtumisest toimepandusse, on tema suhtes KarS § 74 kohaldamine ja vangistuse osaline täitmisele pööramine põhjendatud ja seaduslik.
5.5.Menetluskuludest on maakohus KrMS § 180 lg 3 alusel jätnud osa riigi kanda ja määranud menetluskulude hüvitamise ositi. Seejuures on maakohus arvestanud kaitsja poolt esitatud asjaoludega. Samade asjaolude teistkordne arvestamine ja menetluskulude veelkordne vähendamine ei ole põhjendatud.
KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
6.Tallinna Ringkonnakohtu 15. septembri 2014. a otsuse peale esitas kassatsiooni M. Salaku kaitsja K. Suvalova. Kaitsja taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise ja materiaalõiguse ebaõige kohaldamise tõttu ning asjas uue otsuse tegemist. M. Salaku tegevus M. T. suhtes tuleb kvalifitseerida KarS § 201 lg 1 järgi ja kergendada M. Salakule mõistetud karistust, M. T. ja A. K. hagid M. Salaku vastu jätta rahuldamata ning vähendada M. Salakult väljamõistetud menetluskulusid, määrates nende tasumiseks 12 kuud ilma igakuiste maksete tegemise kohustuseta. Kassaator kordab juba apellatsioonis väljendatud seisukohti, et M. Salaku poolt röövimise kaastäideviimine ei ole tõendatud. M. T. (sünd 1975) ei saa olla hagejaks tema pojale tekitatud kahju osas ja mittevaralist kahju on hinnatud ebaõigesti. A. K. hagi on tõendamata ja M. Salaku kohtus antud ütlusi ei saa lugeda hagi õigeksvõtuks, kuna tal ei ole juriidilisi teadmisi, ta on alaealine ega mõista selle tagajärgi. M. Salakule mõistetud karistus on liiga karm.
7.Kassatsioonile esitas vastuse prokuratuur, leides, et Tallinna Ringkonnakohtu 15. septembri 2014. a otsus on seaduslik ja põhjendatud.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
8.Taotledes M. T.-lt telefoni röövimises M. Salakule inkrimineeritud tegevuse kvalifitseerimist KarS § 201 lg 1 järgi, soovib kaitsja ühtlasi uute faktiliste asjaolude tuvastamist. KrMS § 363 lg 5 kohaselt ei või Riigikohus faktilisi asjaolusid tuvastada. Kohtud on tuvastanud, et M. Salakul tekkis soov saada endale kannatanu telefon juba Männi pargis. Sellel eesmärgil järgnesid süüdistatavad ja K. H.
S. kannatanule Männi pargist bussile ja bussist kannatanu elukoha lähedusse, kus kannatanut rünnati. Vägivalda kasutades võeti kannatanult telefon ära ja selle võttis endale M. Salak. Kolleegium ei tuvastanud kohtute poolt tõendite uurimisel ega nende hindamisel kriminaalmenetlusseaduse rikkumist. Maa- ja ringkonnakohtu poolt tuvastatud faktilistel asjaoludel leiab kriminaalkolleegium, et kohtud on andnud M. Salaku tegevusele õige juriidilise hinnangu, kvalifitseerides M. Salaku tegevuse röövimisena KarS § 200 lg 2 p 7 järgi. Seega jääb kassaatori taotlus M. Salaku tegevuse ümberkvalifitseerimiseks rahuldamata.
9.Kaitsja poolt esile toodud asjaolusid, mis peaks tingima M. Salakule mõistetud karistuse kergendamist, on nii maa- kui ka ringkonnakohus arvestanud. Kohtud on mõistetud karistust ja sellest osa reaalselt ärakandmise vajadust nõuetekohaselt põhjendanud. Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub kohtute esitatud põhjendustega. Seega puudub alus M. Salakule mõistetud karistuse muutmiseks.
10.Tsiviilhagide kohta esitatud kaitsja väidete ja taotluste puhul märgib kriminaalkolleegium järgmist.
10.1.Tsiviilkohtumenetlusteovõime omandab isik tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 8 lg 2 kohaselt 18-aastaseks saades. TsMS § 217 lg 3 kohaselt esindab tsiviilkohtumenetluses teovõimetut isikut kohtus tema seaduslik esindaja. Käesolevas asjas on tuvastatud ja puudub vaidlus selle üle, et kannatanu M. T. (sünd 2000. a) oli hagi esitamise ajal alaealine, s.o tsiviilkohtumenetlusteovõimetu. Seega sai M. T. oma menetlusõigusi realiseerida seadusliku esindaja vahendusel. Nii ongi kriminaalmenetluses toimitud. Kuigi 7. aprillil 2014. a esitatud hagiavalduse (V kd, tl 132) alguses on hagejaks märgitud M. T. (sünd 2000. a) seaduslik esindaja, s.o tema isa M. T. (sünd 1975. a), siis hagiavalduse 3. alajaost (hageja selgelt väljendatud nõue) nähtub üheselt, et M. T. (sünd 1975. a) esitab materiaalse nõude M. T. (sünd 2000. a) seadusliku esindajana mitte aga kannatanuna. Seega on M. T. (sünd 1975. a) oma alaealise poja huvides hagi esitamiseks õigustatud isik. Kassaatori väited, et hagi on esitanud selleks mitteõigustatud isik ja seetõttu puudus hagi läbivaatamiseks alus, jäävad tagajärjetuks. Nii hagiavalduses kui ka kohtuotsustes on piisavalt ja arusaadavalt põhistatud, milles seisnes M. T.-le (sünd 2000. a) tekitatud mittevaraline kahju ja millistele tõenditele kohtute seisukohad tuginevad. Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub selles osas kohtuotsustes esitatuga ja jätab seetõttu rahuldamata kaitsja vastuväited M. T. (sünd 1975. a) kasuks mittevaralise kahju M.Salakult väljamõistmise osas.
10.2.Järgnevalt annab kolleegium hinnangu kassaatori väitele, mille kohaselt ei ole kannatanu A. K. esitatud hagi 1350 euro nõudes hammaste proteesimise tööde osas põhjendatud, kuivõrd puuduvad tõendid, et nõutav proteesimise vajadus tekkis M. Salaku tegevuse tagajärjel. Kolleegium nõustub nii maa- kui ka ringkonnakohtuga selles, et nõude põhjendatust kinnitavad kannatanu ja tunnistaja ütlused, samuti peksmise käigus välja löödud hambaproteesi vaatluse protokoll, kannatanu tervisekaart, hambaarsti tõend ja saatekiri hambaravile, millest nähtub ka ravi maksumus. Nõude suuruse põhjendatuses ei ole kolleegiumil alust kahelda. Seega ei anna kaitsja see väide põhjust ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks.
10.3.Maakohus põhjendas A. K. tsiviilhagi rahuldamist ka M. Salaku poolt kohtuistungil hagi õigeksvõtuga TsMS § 440 lg 1 tähenduses. Ringkonnakohus nõustus maakohtu seisukohaga. Kaitsja leiab, et M. Salaku kohtus antud ütlusi ei saa lugeda hagi õigeksvõtuks, kuna ta oli alaealine. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et kuigi M. Salaku puhul oli tegemist alaealisega, kes saab kohtus oma õigusi seoses tsiviilhagiga teostada kas seadusliku esindaja või lepingulise esindaja vahendusel, ei eksinud kohtud menetlusõiguse normide kohaldamisel. M. Salaku advokaadist kaitsja ei esitanud hagi õigeksvõtu suhtes kohtuistungi ajal ühtegi vastuväidet. Seega nõustus kaitsja M. Salaku poolt öelduga, s.t kaitsja võttis konkludentselt M. Salaku esindajana hagi õigeks. TsMS § 440 lg 1 kohaselt rahuldab kohus hagi, kui kostja võtab kohtuistungil või kohtule esitatud avalduses hageja nõude õigeks.
11.Lõpetuseks vastab kolleegium kaitsja taotlusele vähendada süüdistatava varalist seisu arvestades M. Salakult väljamõistetud menetluskulusid ja määrata nende tasumise ajaks 12 kuud ilma igakuiste maksete tegemise kohustuseta. Maakohus jättis KrMS § 180 lg 3 alusel osa menetluskuludest (koopiate tegemise kulud, pool kaitsjatele makstud tasudest ja 2/3 osa sundrahast) riigi kanda ning võimaldas tasuda menetluskulusid ositi 12 kuu jooksul võrdsetes osades alates kohtuotsuse jõustumisest. Ringkonnakohus asus seisukohale, et kui kohus on juba menetluskulusid vähendanud ning apellatsioonis on taas kord viidatud samadele asjaoludele, mis on andnud maakohtule aluse seadusliku otsustuse tegemiseks, ei saa neil asjaoludel täiendavalt menetluskulusid vähendada. Riigikohtu kriminaalkolleegium selgitab, et KrMS § 180 lg 3 annab kohtule võimaluse menetluskulusid määrates arvestada süüdimõistetu varalist seisundit ja resotsialiseerumisväljavaateid. Nimetatud lõike teise lause kohaselt jätab kohus osa menetluskuludest riigi kanda, kui nende hüvitamine käib ilmselt süüdimõistetule üle jõu. Seega peab kohus süüdimõistva otsuse tegemise korral kaaluma, kas jätta kõik menetluskulud süüdimõistetu kanda või kohustada süüdimõistetut hüvitama menetluskulud üksnes osaliselt, jättes ülejäänud osa menetluskuludest riigi kanda. Kolleegium leiab, et kohtud on kaitsja poolt esiletoodud asjaolusid menetluskulude hüvitamise otsustamisel juba arvestanud. Kaitsja pole välja toonud täiendavaid asjaolusid, mis annaks aluse esitatud taotluse rahuldamiseks ja ringkonnakohtu otsuse muutmiseks. Pealegi võimaldab KrMS § 180 lg 3 menetluskulude hüvitamist ositi, kuid ei võimalda kogu menetluskulu summa tasumise edasilükkamist, nagu seda taotleb kaitsja. Seega jätab kolleegium ka kaitsja selle taotluse rahuldamata.
12.Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 361 lg 1 p-st 1, jätab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu 15. septembri 2014. a otsuse muutmata ja kassatsiooni rahuldamata.
13.Kaitsja taotleb süüdistatavale kassatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest mõista Advokaadibüroole Kristina Suvalova välja 72 eurot (sh käibemaks 12 eurot). Kaitsjal on kulunud ringkonnakohtu otsusega tutvumiseks ja kassatsiooni koostamiseks 1,5 tundi. Kolleegium leiab, et kaitsja taotlus on põhjendatud ja see tuleb riigi õigusabi seaduse § 23 lg 1 ja § 21 lg 3 ning Eesti Advokatuuri juhatuse 15. augusti 2014. a otsusega kinnitatud korra punktide 4, 6 ja 22 alusel rahuldada.
KrMS § 186 lg-st 2 ja § 175 lg 1 p-st 4 lähtudes tuleb eelmärgitud menetluskulu välja mõista M. Salakult riigi kasuks. /allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.