Kohtulahend

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT

2(4)

4.1 Esmalt märgib kohtukolleegium, et Riigikohtu kriminaalkolleegium on oma lahendites korduvalt selgitanud, et ringkonnakohtu lahend peab üldjuhul kujunema kriminaalmenetluse seadustiku 11. peatükis sätestatud apellatsioonimenetluse kui terviku tulemina ja apellatsiooni läbi vaatamata jätmine selle ilmse põhjendamatuse tõttu KrMS § 326 lg 2 teise lause alusel kujutab endast erandit. Ilmselt põhjendamatu on apellatsioon, mille rahuldamine ei ole võimalik seetõttu, et apellandi argumendid ei ole õiguslikult asjakohased, st need sisaldavad mõne õigusliku keelu rikkumisele suunatud taotlust. Kui apellandi väited ei ole õiguslikult asjakohatud, on apellatsiooni läbi vaatamata jätmine võimalik eeskätt siis, kui maakohtu otsus on kooskõlas kohtupraktikas selgelt ja üheselt kujunenud seisukohtadega (nt teo õigusliku kvalifikatsiooni või karistuse osas) ning ringkonnakohus ei pea vajalikuks kohtupraktikat muuta. Apellatsiooni läbi vaatamata jätmine on reeglina võimalik vaid juhul, kui juba eelmenetluses selgub, et apellatsioonil puudub ilmselgelt edulootus ehk tegemist on perspektiivitu apellatsiooniga. 4.2 Käesoleva kriminaalasja arutamine maakohtus toimus avalikus suulises menetluses ning V.H ja tema kaitsja viibisid selle arutamise juures, samuti oli süüdistataval õigus anda kohtuistungil ütlusi (tl 10-15, kd II). V.H enda küsitlemist ei soovinud ja jäi kohtueelsel uurimisel antud ütluste juurde (tl 11, kd II). Seega oli esimese astme kohtus tagatud V.H-le õigus viibida oma asja arutamise juures ja olla ära kuulatud. Apellatsioonides ei vaidlustata mingeid sisulisi süüteo toimepanemise asjaolusid ega tõstatata põhimõttelisi õiguslikke probleeme, mida tuleks lahendada. 4.3 Vastuseks süüdistatava ja tema kaitsja taotlustele kergendada V.H-le maakohtu poolt mõistetud karistust ja asendada vangistus üldkasuliku tööga, märgib kohtukolleegium, et süüdistatav ja tema kaitsja esitasid sellekohase taotluse ka maakohtu istungil. KarS § 199 lg 2 p 9 sanktsioon näeb ette rahalise karistuse või kuni viieaastase vangistuse, seega sanktsiooni keskmine määr on 2 aastat 6 kuud vangistust. Maakohus on arvestanud karistuse määramisel V.H puhtsüdamlikku kahetsuse, kui karistust kergendava asjaoluga, ning mõistnud talle karistuse tunduvalt alla sanktsiooni keskmist määra. Seega on mõjutanud V.H suhtumine tema karistuse määra ning kaitsja sellekohane etteheide on põhjendamatu. Maakohtu otsuse motiivide kohaselt ei ole V.H-le võimalik sanktsiooni alammääras karistust mõista arvestades kuriteoepisoodide rohkust. Samuti on maakohus põhjendanud, miks ta ei pea võimalikuks mõista V.H-le karistuseks rahalist karistust. Piisava põhjalikkusega on maakohus põhistanud ka selle, miks ei ole võimalik kohaldada V.H suhtes asenduskaristusena ÜKT. Kohtukolleegiumi hinnangul on igati põhjendatud jätta V.H reaalne vangistus üldkasuliku tööga asendamata kuna see ei täidaks V.H suhtes oma eesmärki eripreventiivses mõttes. Samuti puudub ka ringkonnakohtul veendumus, arvestades V.H kuritegelikku käitumist juba määratud käitumiskontrolli ajal, et ta suudaks vabaduses hoiduda uute süütegude toimepanemisest. KarS § 69 lg 4 kohaselt peab süüdimõistetu üldkasuliku töö tegemisel järgima kontrollnõudeid ning täitma talle pandud kohustusi vastavalt KrMS §-s 75 sätestatule. Kuid V.H ei täitnud juba eelneva käitumiskontrolli ajal temale määratud lisakohustust – mitte tarvitada alkoholi. Maakohus on analüüsinud ka 01.01.2015.a kehtima hakanud KarS § 74 lg 5 sätestatust lähtuvalt uuesti käitumiskontrolli kohaldamist ning ringkonnakohus ei hakka maakohtu põhjendusi üle kordama. 4.4 Kohtukolleegium märgib, et kohtupraktikas valitseva põhimõtte kohaselt on kõrgema astme kohtu poolt maakohtus mõistetud karistuse muutmine põhjendatud üksnes juhul, kui kõrgema astme

3(4)

kohus muudab süüdistatava teo kvalifikatsiooni või kui ilmnevad asjaolud viitavad selgelt sellele, et madalama astme kohus pole arvesse võtnud karistust kergendavaid või raskendavaid asjaolusid või on valesti tõlgendanud KarS §-s 56 täheldatud karistuse mõistmise aluseid. Käesolevas süüdistusasjas selliseid mõistetud karistuse kergendamise aluseid ei esine. Apelleeritud kohtuotsusest nähtub, et kohus on V.H-le karistust mõistes järginud KarS §-s 56 sätestatut, so süü suurust, karistust kergendava asjaoluna puhtsüdamlikku kahetsust ja raskendavate asjaolude puudumist, samuti võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Kuna V.H on oma käitumisega näidatud, et ta ei suuda kuritegude toimepanemisest hoiduda, siis ei pea kohtukolleegium võimalikuks asendada talle mõistetud karistust üldkasuliku tööga. Teda on varem viis korda kriminaalkorras karistatud, kuid vaatamata sellele ei ole see tema käitumisele mõju avaldanud. Uue kuriteo pani ta toime temale määratud katseajal, mil ta pidi järgima kontrollnõudeid ja kohustusi ning hoiduma uute kuritegude toimepanemisest. Paraku ei motiveerinud see V.H alkoholi tarvitamisest loobuma ning uusi kuritegusid mitte toime panema.

Meelika Aava

Ivi Kesküla

Urmas Reinola

4(4)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.