Kohus Otsuse tegemise aeg ja koht Kriminaalasja number Kohtukoosseis Kriminaalasi Apelleeritud kohtuotsus Apellant
Süüdistatav
Tallinna Ringkonnakohus 25. märts 2015, Tallinn kirjalikus menetluses 1-14-10991 Sten Lind, Ivi Kesküla ja Orvi Tali H.E süüdistuses KarS § 120 ja 121 järgi lühimenetluses Harju Maakohtu 03.02.2015. a otsus Süüdistatav H.E isikukood: XXX; Eesti Vabariigi kodanik; emakeel: eesti keel; elukoht: XXXXXXXXX X-X XXXXX; XXXXXXXXXXXXX; töökoht puudub; tõkend: elukohast lahkumise keeld; kehtivaid kriminaalkaristusi ei ole
Prokurör Kaitsja Kannatanud
Ülle Jaanhold Juho-Enn Aule
Jätta Harju Maakohtu 03.02.2015. a otsus muutmata ja süüdistatava H.E apellatsioon rahuldamata. Edasikaebamise kord Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanutel on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. Kannatanutel on kassatsiooniõigus vaid tsiviilhagi puudutavates küsimustes.
vangistuse. KrMS § 238 lg 2 alusel vähendas kohus liitkaristust 1/3 võrra, s.o 1 aasta 6 kuuni. Selle jättis kohus omakorda tingimisi täitmisele pööramata, tingimusel et H.E ei pane 2 aasta ja 6 kuu pikkuse katseaja kestel toime uut kuritegu ja täidab talle määratud kontrollnõudeid ja kohustusi. Lisaks KarS § 75 lg-s 1 nimetatud kontrollnõuetele pani kohus H.E-le kohustuse osaleda sotsiaalprogrammis. Maakohus rahuldas osaliselt kannatanu MS tsiviilhagi ning mõistis H.E-lt MS kasuks 300 eurot varalise ja 500 eurot mittevaralise kahju katteks. Veel kohaldas kohus H.E-le lähenemiskeeldu, keelates H.E 2 aasta jooksul arvates kohtuotsuse kuulutamisest läheneda kannatanutele AR-ile või MS-le ning nende elukohtadele lähemale kui 100 meetrit. Kohus mõistis H.E KarS § 121 (vastab alates 01.01.2015 kehtiva KarS redaktsiooni §-le 121 lg 2 p 2, 3 ehk teise inimese tervise kahjustamine, samuti valu tekitav kehaline väärkohtlemine, kui see on toime pandud lähisuhtes ja korduvalt) järgi süüdi selles, et ta tarvitas kahel korral vägivalda AR ja ühel korral MS suhtes: 2010 aasta augustis täpsemalt tuvastamata kuupäeval tungis ta Võru maakonnas XXXXX vallas XXXXXX külas asuvas majas tungis kallale AR-ile, pannes talle juhtme ümber kaela ja kägistades, põhjustades sellega kannatanule füüsilist valu. 2012.a oktoobris täpsemalt tuvastamata kuupäeval, kuid pärast 03.10.2012 AR-ile tehtud seljaoperatsiooni, lõi ta AR-i jalaga ühel korral selja piirkonda, põhjustades sellega kannatanule füüsilist valu. 28.01.2013.a kella 19 paiku haaras ühe käega MS-l ees olnud prillidest kinni ning surus ja pigistas prillidega kannatanu nägu, samal ajal teise käega haaras MS-l parema käe pöidlast kinni ning väänas pöialt kinni hoides MS käe valuvõttesse, põhjustades sellise teoga kannatanule füüsilist valu ja tervisekahjustused – parema pöidla nahaaluse verevalumi 3 korda 3 cm, ninale nahaaluse verevalumi 2 korda 2 cm. KarS § 120 järgi mõistis maakohus H.E süüdi selles, et ta 2012.a detsembrikuus täpsemalt tuvastamata kuupäeval ähvardas oma elukaaslast AR-i, et laseb ta viinapudeli eest maha lüüa. Kuna eelnevalt oli H.E pannud AR-i suhtes toime kehalisi väärkohtlemisi ja AR teadis H.E kui vägivaldset inimest, siis võttis AR esitatud ähvardust reaalsena ja tundis ohtu oma elule ning seega oli tal alust karta ähvarduse täideviimist.
õigustada oma poegi. Ta ostis oma alaealisele pojale suitsu ja alkoholi ning nad suitsetasid ja tarbisid alkoholi koos. Kohus jättis arvestamata, et AR peksmisi ei ole keegi näinud. See, et AR-il oleks olnud peksmise tõttu pidevalt näos sinikad, ei vasta tõele. Väär on kohtu seisukoht, et eluliselt ei ole usutav see, et kannatanud AR ja MS oleks ühiselt leppinud kokku ühised valed H.E vastu, kaasates sellesse ka tunnistaja TA. Tegelikult oli selliseks käitumiseks mõistlik põhjendus: H.E ja AR vahel käib tsiviilvaidlus seoses vara (X XXXXX talu) jagamisega. Kriminaalasja alustati pärast seda, kui H.E pöördus juristi vahendusel AR poole, et saavutada kokkulepe XXXXXX talu omandiõiguse osas. Kriminaalmenetluse algatamise ja valeütluste andmise eesmärk on H.E kiusamine ja kättemaks. Apellant märgib, et AR sõbranna on PPA töötaja VE, kes teab, et KarS § 121 ja § 120 järgi süüdi mõistmiseks piisab tunnistaja ütlustest. H.E kinnitab, et tema ei ole AR juhtmega kägistanud ega tea sellest midagi. Selle episoodi puhul ei ole tuvastatud väidetava sündmuse toimumise aega, mis on aga oluline selle kindlaks tegemiseks, kas sel kuupäeval ja kellaajal viibis apellant koos AR-iga. Apellant lisab, et eluliselt ei ole usutav see, et AR ei oleks pöördunud koheselt politseisse, kui kägistamine oleks tõesti aset leidnud. Apellant esitab küsimuse, kus on arvutijuhe, millega väidetavalt kägistati. Ka 2012. a jalaga AR-ile selja piirkonda löömise episoodis ei ole tuvastatud väidetava sündmuse täpset toimumise aega. H.E väidab, et olnud juures, kui AR lõi selja piirkonda AV. 28.01.2013. a episoodi kohta märgib H.E, et ta ei löönud kedagi, vaid kaitses ennast rünnaku eest: MS lõi teda rusikaga vastu põske. H.E palub seoses selle episoodiga kuulata üle tunnistaja ML. Tegemist on AR sõbrannaga, kelle sõnul rääkis AR, et intsidendi algataja ja ründaja oli MS. Lisaks sellele pole ML näinud kordagi AR sinikatega. AR kinnitas vestluses ML-ga, et mitte H.E, vaid AV olevat teda vähemalt ühel korral löönud jalaga selja piirkonda. Apellant leiab, et tsiviilhagi tuleb jätta rahuldamata, sest kahju suurus ei ole tõendatud. Asjas puuduvad usaldusväärsed tõendid kahju suuruse kohta.
eelistasid aega arvuti taga veeta. Seega on vale K ja KR väited, et nad kannatasid aastaid H.E vägivallatsemise all. Kohtu seisukoht, et kannatanute AR ja MS ning tunnistajate K ja KR ütlusi tuleb pidada H.E omadest usaldusväärsemateks. AR on valetamises, intriigide tekitamises ja väärväidete esitamises väga osav. Ta kasutas neid H.E-ga koos elatud aastate jooksul korduvalt. Vastuseks maakohtu otsuses märgitule, et AR-il nägid tihti peksmisest tingitud verevalumeid tema lapsed, väidab H.E, et AR sõbranna ML, kellega ta tihedalt lävis, ei ole oma sõnade kohaselt AR-il kunagi sinikaid näinud ning AR ei ole talle kunagi midagi rääkinud kodusest vägivallast. H.E vaidleb vastu sellele, justkui oleks AR H.E tegevuse tagajärjel vigastanud oma selgroogu, samuti väitele, et ta olevat 2007 või 2008 väänanud AR kätt, tekitades luumurru. H.E soovib, et kohus täpsustaks 2010. a augusti episoodi kuupäeva. Ta märgib, et ta viibis 2010. a augustis pikalt Soomes tööl ja tal on säilinud märkmik , kus on tööl viibimise päevad kirjas. Nii on võimalik kontrollida, kas AR väidetaval kuupäeval sai selline sündmus toimuda või mitte. H.E märgib, et tema ja AR suhe lõppes 2010. aastal, kuid selle põhjuseks ei olnud tema vägivaldsus, vaid AR soov kolida tagasi Tallinnasse. 2012. a kevadel otsustasid AR ja H.E kooseluga jätkata. H.E kinnitab, et ei ole 2012. aastal AR selga löönud. Ka tunnistaja KR kirjeldatud vestlust, kus H.E olevat löömist tunnistanud, pole toimunud. H.E kinnitab, et ta ei ole kunagi ähvardanud, et laseb AR maha lüüa ning sellekohased ütlused on väljamõeldis. See-eest on AR ähvardanud tappa H.E. Lõpuks märgib H.E , et tal ei olnud enne süüdistuse esitamist ja kohtumenetlust piisavalt võimalust esitada enda kaitseks andmeid ega taotleda tunnistajate üle kuulamist.
4 (9)
7.1 Esiteks tuleb märkida seda, et apellatsioonis ja hiljem esitatud täiendavates kirjalikes seisukohtades on esitatud mitmeid selliseid väiteid, mida käesolevas kriminaalmenetluses ei ole varem esitatud. Sellised on näiteks järgmised väited: kannatanud pöördusid politseisse pärast seda, kui H.E pöördus juristi vahendusel AR poole AR nimel oleva XXXXXX talu omandiküsimuses; AR on valetanud oma poja klassijuhatajale selle kohta, et poeg ei saa kooli tulla, kuna tal on kakluse tõttu silm paistes; AR ostis oma poegadele alkoholi ja sigarette ja suitsetas ja tarvitas alkoholi koos oma alaealiste poegadega; AR lõi selja piirkonda keegi AV. Nende asjaolude kohta ei ole esitatud ühtegi tõendit, isegi süüdistatav ise pole oma ütlustes midagi sellekohast maininud. Apellatsioonis ja kirjalikes seisukohtades kirja pandud väited ei ole tõend, vaid need vajavad eraldi tõendamist (seda kinnitab nt KrMS § 321 lg 2 p 5 kohaselt tuleb apellatsioonis nimetada tõendid, mille uurimist taotletakse). Eelnev tähendab, et tegemist on paljasõnaliste väidetega. 7.2 Samasugune uus väide on see, et AR sõbranna ML on rääkinud, et AR tunnistas talle, et 28.01.2013. a episoodis oli konflikti initsiaator ja ründaja MS ning, et jalaga selja piirkonda lõi teda mitte H.E, vaid AV. Nimetatud episoodis taotles H.E, et tunnistajana kuulataks üle ML, keda käesolevas kriminaalasjas varem tunnistajana üle kuulatud ei ole. Seoses sellega selgitab ringkonnakohus, et I. Simoneko enda taotluse alusel arutatakse kriminaalasja lühimenetluse korras. Kriminaalasja arutamine lühimenetluses tähendab seda, et kriminaalasi lahendatakse tunnistajaid, asjatundjaid ja eksperte välja kutsumata kriminaaltoimiku materjali põhjal (KrMS § 233 lg 1). See tähendab, et kriminaalasja lahendamisel tuginetakse ainult nendele tõenditele, mis on taotluse esitamise ajal kriminaaltoimikus. Kohtus enam tunnistajate ülekuulamist taotleda ega muid uusi tõendeid esitada ei saa. Samadel põhjustel ei saa kohus arvestada kannatanute poolt koos kirjalike seisukohtadega esitatud tõendeid. 7.3 H.E on oma apellatsioonis avaldanud ka arvamust, et kohtueelne menetlus on olnud pealiskaudne ja tema kasuks rääkivaid tõendeid ei ole kogutud. Hiljem esitatud kirjalikus seisukohas lisas H.E , et tal ei olnud enne süüdistuse esitamist ja kohtumenetlust piisavalt võimalust esitada enda kaitseks andmeid ega taotleda selliste tunnistajate üle kuulamist, kes oleks võinud anda tunnistusi AR valede ja väljamõeldiste kohta. Sellised etteheited on põhjendamatud. Vastavalt KrMS § 223 lg-le 3 esitab prokurör siis, kui ta tunnistab kohtueelse menetluse lõpuleviiduks, kriminaaltoimiku kaitsjale tutvumiseks. Kaitsja vahendusel on omakorda õigus toimikuga tutvuda süüdistataval. Vastavalt KrMS § 225 lg-le 1 on menetlusosalistel 10 päeva jooksul alates neile kriminaaltoimiku tutvustamisest esitada prokuratuurile taotlusi. Seega ses menetlusetapis, enne süüdistusakti koostamist, on võimalik avaldada süüdistataval ja tema kaitsjal arvamust, et kohtueelses menetluses on vaja teha veel menetlustoiminguid. Andmeid selle kohta, et H.E oleks taotlenud täiendavate tõendite kogumist, ei ole. Pärast süüdistusakti koostamist on võimalik juba kohtult taotleda täiendavate tõendite kogumist ja uurimist. Nimelt peab kaitsja vastavalt KrMS § 227 lg-le 1 koostama kaitseakti ning KrMS § 227 lg 2 p 2 kohaselt tuleb kaitseaktis märkida need tõendid, mida 5 (9)
kaitsja soovib omalt poolt kohtule esitada ning p 3 kohaselt isikud, kelle kohtuistungile kutsumist kaitsja taotleb (s.o tunnistajad). I. Simoneko kaitsja J. Aule on kaitseakti punktis 3 märkinud: „Süüdistusaktis on küllaldaselt esitatud tõendeid. Täiendavate tõendite esitamine ei ole vajalik.“ Kaitseakti punktis 4 on lisatud: „Kaitsja ei taotle täiendavate tunnistajate kutsumist kohtuistungile.“ Sel ajal oli teada see, millistele tõenditele prokurör tugineb, samuti oli kaitsjale antud toimiku koopiast saada informatsiooni selle kohta, milliseid ütlusi on kannatanud ja tunnistaja andnud. Seega oli H.E ja tema kaitsjal siis võimalik hinnata seda, kas ja milliseid tõendeid on vaja H.E kaitseks esitada. Isegi pärast kaitseakti esitamist on üldmenetluses võimalik esitada täiendavaid taotlusi tõendite kogumiseks. Sellest võimalusest loobus H.E sellega, et taotles kriminaalasja lahendamist lühimenetluses. Seega ei pea paika väide, et H.E ei ole olnud võimalik esitada enda kaitseks tõendeid või taotleda, et menetleja neid koguks. H.E ega tema kaitsja ei ole ettenähtud võimalusi kasutanud, vastupidi, kaitsja on kinnitanud, et omalt poolt mingeid tõendeid esitada ei soovita. Nende küsimuste väljaselgitamiseks, mida H.E on esitanud oma apellatsioonis ja täiendavates seisukohtades, ei ole ringkonnakohtul võimalik uusi tõendeid koguda. Esiteks ei ole lühimenetluses üldse võimalik uusi tõendeid vastu võtta. Teiseks ka üldmenetluses kehtib põhimõte, et tõendite kogumise taotlused tuleb esitada esimesel võimalusel ning kui mingeid väiteid esitatakse ja neid kinnitavate tõendite uurimist taotletakse esmakordselt alles ringkonnakohtus, peab põhjendama seda, miks ei olnud neid tõendeid võimalik varem esitada. 7.4 Veel tuleb seoses H.E väitega, et tal ei olnud võimalust esitada enda kaitseks andmeid ja taotleda tõendite kogumist, märkida, et H.E on ise loobunud sisuliselt ütluste andmisest nii kohtueelses menetluses kui maakohtus. Kahtlustatava ülekuulamise protokolli kohaselt olid H.E ainsad ütlused järgmised: „Kahtlustuse sisu on arusaadav, mina neid kuritegusid toime ei ole pannud. Kahtlustuse sisu on täielik jama, ma ei oska selle jama kohta midagi öelda. Midagi sellist ei ole toimunud. Mul ei ole rohkem midagi öelda, ei soovi rohkem ütlusi anda“ (kd I; toim.l. 125). Maakohtu istungil teatas H.E , et jääb antud ütluste juurde ning lisas vaid seda, et MS ründas teda, mitte vastupidi (kd II; toim.l. 13). Seega ei ole H.E ise ei kohtueelses menetluses ega maakohtus esitanud mingit sisulist kaitseversiooni ega selle kasuks rääkivaid tõendeid. H.E ütlusi s.o väidet, et ta ei ole neid kuritegusid, mida talle süüks pannakse, toime pannud, on maakohus kogumis teiste tõenditega hinnanud. Kohus leidis, et kannatanute AR ja MS ning tunnistajate K ja KR ning TA ütlusi tuleb pidada usaldusväärsemaks. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu sellekohane seisukoht on põhjendatud. Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole alust arvata, et kannatanud ja tunnistajad oleks omavahel kokku leppinud ühises versioonis, nagu seda väidab süüdistatav. Esiteks tuleb märkida, et süüdistatava väited selle kohta, et AR on ebausaldusväärne ja võib enda huvides või kaitseks valetada, on paljasõnalised, kuna tõendeid nende väidete kohta, mida apellatsioonis esitatakse, kriminaalasja materjalides ei ole. Teiseks võib seda, et kannatanud ja tunnistajad ei ole ütlustes esitanud mingit kokkulepitud versiooni, järeldada ütlustest endist. Nimelt ei kinnita AR, MS, K R, KR ja TA igas detailis üksteise juttu, vaid isikud on tunnistanud seda, kui nad ühest või teisest asjaolust teadlikud ei ole. Nii on MS tunnistanud, et tema ei olnud teadlik sellest, et H.E AR peksis, kui viimased XXXXXX elasid, ning tema AR-il tollal mingeid vigastusi ei näinud (kd I; toim.l. 7). 6 (9)
Ka 2012. a oktoobri episoodiga seoses (jalaga selja piirkonda löömine), kui AR ja H.E elasid MS juures, kinnitas MS, et sai sellest löömisest alles hiljem teada. Küll nentis ta, et umbes kuu aega pärast seljaoperatsiooni oli AR voodis mitu päeva ja kaebas, et tal on paha olla ja seljas on valud (kd I; toim.l. 7). Kui AR ja MS oleks leppinud kokku ühise, tegelikkusele mittevastava versiooni toimunust, oleks olnud lihtsam väita, et MS märkas, et AR-il olid verevalumid, või, et ta nägi, kuidas H.E AR jalaga selja piirkonda lõi. Ka KR andis ütlusi selle kohta, et märkas mingi aeg pärast seda, kui emal oli olnud seljaoperatsioon, et ta lonkab. Kui ta AR-ilt põhjuse kohta küsis, väitis too esmalt, et lihtsalt hakkas valutama. Alles siis, kui KR jätkas küsimist, mis tegelikult juhtus, rääkis AR, et H.E oli teda löönud (kd I; toim.l. 40). Ka K ja KR on andnud ütlusi selle kohta, et enamasti nad seda, kui H.E AR suhtes vägivalda tarvitas, pealt ei näinud (erandiks on 2010. a augustis toimunud kägistamise episood), küll nägid nad emal sageli verevalumeid. Samuti näitab seda, et kannatanute ütlusi ei saa pidada H.E vastu suunatud vandenõuks see, et MS on ise tunnistanud, et lõi 28.01.2013.a H.E lahtise käega vastu põske, põhendades seda sellega, et talle tundus, et H.E tahab teda lüüa (kd I; toim.l. 7). Ringkonnakohus ei näe põhjust, miks peaks keegi, kes annab teise isiku kahjuks valeütlusi, kirjeldama seda, kuidas ta ise seda inimest, kelle vastu ta ütlusi annab, lõi. Lisada tuleb, et vähemalt osaliselt kinnitavad kannatanute ütlusi ka muud tõendid. AR ja MS ütlusi selle kohta, et H.E surus MS-le prillid niimoodi jõuga näkku, et prillid purunesid, kinnitavad asitõendi vaatlusprotokoll, mille kohaselt on vaadeldud MS purunenud prille, samuti fotod MS-st, millel on näha MS ninal olev haav. Haav paikneb ninajuurel, s.o kohas, kus prillid ninale toetuvad. Kuna prillid murdusid keskelt pooleks, võib järeldada, et see vigastus on tekkinud murdunud prillide tõttu. AR ja tema poegade ütlusi selle kohta, et H.E oli pidevalt nende suhtes vägivaldne, kinnitab ka asitõendi vaatlusprotokoll, milles on kajastatud TA mobiiltelefoni vaatlus. Vaatluse käigus on fikseeritud, et AR on 04.11.2009. a saatnud TA-le sõnumi selle kohta, et H.E läks KR-le kallale (kd I; toim.l. 49-54). 7.5 Seoses apellatsioonis esitatud etteheidetega, et 2010. a augusti ja 2012. a oktoobri episoodi osas ei ole selgitatud välja väidetava kuriteo toimepanemise kuupäeva, märgib ringkonnakohus, et kuigi KrMS § 62 lg 1 kohaselt on tõendamiseseme asjaolu muuhulgas teo toimepanemise aeg, ei esita menetlusseadustik konkreetseid nõudmisi selle kohta, millise täpsusega teo toimepanemise aeg tuleb tuvastada. Kohtupraktika kohaselt tuleb teo toimepanemise aeg määratleda nii täpselt kui võimalik (Riigikohtu 16.03.2006. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-146-05). On ilmne, et alati ei ole võimalik teo toimepanemise aega isegi kuupäevalise täpsusega tuvastada, eriti juhul, kui menetluse objektiks olevast teost on möödunud pikem ajavahemik. 2010. a episoodis on aga AR ja K ja KR andnud ütlusi, mis aitavad teo toimepanemise aega suhteliselt täpselt piiritleda. Nii K kui KR ütluste kohaselt leidis see aset just enne seda, kui nad XXXXXX ära kolisid (kd I; toim.l. 36 ja 40). AR ise on andnud ütlusi, et kägistamine leidis aset 2010. a augusti lõpus, täpsemalt siis, kui ta tuli Tallinnast haiget vanaema hooldamast. Pärast seda vahejuhtumit ootas ta, kuni H.E läks S oome, ning kolis Tallinnasse (kd I; toim.l. 16). Kuna H.E väitel on tal teada, millal ta 2010. a augustis viibis Soomes, ning samuti peaks ta teadma seda, kas AR käis tema Eestis oleku ajal oma vanaema põetamas, leiab ringkonnakohus, et nende andmete alusel oli H.E 7 (9)
võimalik esitada vastuväiteid selle kohta, et ta ei saanud kirjeldatud tegu üldse toime panna. Nagu eespool selgitatud, ringkonnakohtul selle kohta täiendavaid tõendeid koguda võimalik ei ole. 2012. a oktoobri episood (jalaga selja piirkonda löömine) on määratletud AR-ile tehtud operatsiooni järgse ajaga. On selge, et ligi aasta aega hiljem ei ole võimalik täpselt meenutada löömise kuupäeva (AR andis löömise kohta kannatanuna ütlusi 24.09.2013. a: kd I; toim.l. 1217). 7.6 Mis puutub väitesse, et uuritud ei ole seda arvutikaablit, millega H.E AR 2010. a oktoobris kägistas, siis kriminaalmenetluse seadustik ei näe ette, et mingite asjaolude tõendamiseks peaks kasutama just kindlaid tõendeid ning, et ilma nende tõenditeta poleks võimalik tegu või süüdistatava süüd selles tõendada. Seega asjaolu, et kägistamiseks kasutatud arvutikaablit ei ole kriminaalasja materjalide juurde võetud ja uuritud, ei tähenda, et H.E tegu ei oleks tõendatud. Tõenditeks, mis H.E süüd selles episoodis tõendavad, on kannatanu AR ning tunnistajate K ja KR ütlused. 7.7 Kuigi apellant on taotlenud maakohtu otsuse tühistamist täies ulatuses, ei ole apellatsioonis esitatud konkreetseid argumente KarS § 120 järgi esitatud süüdistuse kohta. Seega võib järeldada, et ka selles episoodis on vaidlustatud maakohtu otsust põhjendusega, et kannatanud on andnud valeütlusi ning põhjendatud ei ole teo tõendatuks lugemine. Nimetatud väidete suhtes on ringkonnakohus esitanud oma seisukoha otsuse punktides 6.1-6.5. Ka selle episoodi puhul ei näe ringkonnakohus, et oleks rikutud teo toimepanemise aja tuvastamise nõuet, kuna menetlusseadustik ei esita konkreetseid nõudmisi selle kohta, millise täpsusega teo toimepanemise aeg tuleb tuvastada 7.8 28.01.2013.a episoodi kohta väidab H.E , et ta ei tarvitanud vägivalda MS suhtes, vaid viimane ründas teda. Seoses sellega tuleb märkida, et kuna H.E ei ole andnud ütlusi selle kohta, kuidas MS teda ründas, mistõttu on võimalik tugineda vaid MS ja AR ütlustele sündmuste käigu kohta. MS ütluste kohaselt lõi ta tõepoolest H.E-le lahtise käega vastu nägu, sest talle tundus, et H.E hakkab teda lööma. Sarnaselt kirjeldas olukorda AR. See juhtus aga mõlema kannatanu ütluste kohaselt tunduvalt enne seda, kui H.E omakorda MS suhtes vägivalda tarvitas. Kannatanute ütluste kohaselt viis H.E pärast seda, kui MS oli teda löönud, oma asjad autosse. Autos olid ka kannatanute asjad, mida MS sealt ära tahtis võtta. Selle peale surus H.E äkki tugevalt vastu MS prille, nii et need purunesid, tekitades sellega MS-le valu ja vigastused. Samal ajal väänas ja pigistas H.E MS parema käe pöialt. Seega selleks ajaks, kui H.E MS suhtes vägivalda tarvitas, oli väidetav MS poolne rünne igal juhul lõppenud. Vastavalt KarS § 28 lgle 1 ei ole tegu õigusvastane, kui isik tõrjub vahetut või vahetult eesseisvat õigusvastast rünnet. Seega ei saa H.E tegu lugeda hädakaitse teostamiseks ning tema kasutatud vägivald oli õigusvastane.
/allkirjastanud digitaalselt/ Sten Lind
/allkirjastanud digitaalselt/ Ivi Kesküla
/allkirjastanud digitaalselt/ Orvi Tali
9 (9)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.