Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised kassatsioonimenetluse pooled Asja läbivaatamise kuupäev ja viis
3-1-1-14-15 25. märts 2015 Eesistuja Lea Kivi, liikmed Jüri Ilvest ja Eerik Kergandberg Kriminaalasi Andrus Prousi süüdistuses KarS § 209 lg 2 p 2 järgi Tallinna Ringkonnakohtu 24. septembri 2014. a otsus kriminaalasjas nr 1-13-11294 Andrus Prousi kaitsja vandeadvokaat Rainer Kuulme, kassatsioon Prokuratuur, esindaja Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Eneli Laurits 25. veebruar 2015, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 24. septembri 2014. a ja Harju Maakohtu 21. aprilli 2014. a otsus ning saata kriminaalasi uueks arutamiseks Harju Maakohtule teises kohtukoosseisus.
2.Kassatsioon rahuldada.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Süüdistus
Andrus Prous anti kohtu alla süüdistatuna karistusseadustiku (KarS) § 209 lg 2 p 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises järgmistel asjaoludel.
2.A. Prous oli OÜ STAFORD & KO (edaspidi Staford) juhatuse liige.
Varalise kasu saamise eesmärgil lõi A. Prous AS-i DnB Nord Liising (edaspidi DnB) seadmete liisingu juhile T. P.-le tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse, mis viis selleni, et T. P. sõlmis DnB-d esindades 2. oktoobril 2008 Stafordiga müügilepingu. Selle lepinguga müüs Staford DnB-le AS-i HOTRONIC (edaspidi Hotronic) kui liisinguvõtja huvides ühe kehaskaneerimisseadme L-3 COMMUNICATIONS Provision 100 ja kolm röntgenseadet L-3
COMMUNICATIONS PX 6.4 kogumaksumusega 5 732 872 krooni 64 senti ehk 366 397 eurot 34 senti (koos käibemaksuga).
A. Prous teadis, et 2. oktoobri 2008. a müügilepingu objektiks olnud seadmed kuulusid alates
4.aprillist 2008 Riigi Kinnisvara AS-ile (edaspidi RKAS). Nimelt oli A. Prous Hotronicu juhatuse esimehena sõlminud 31. märtsil 2008 RKAS-iga müügilepingu, millega Hotronic müüs needsamad turvakontrolliseadmed 3 767 676 krooni eest RKAS-ile. Seadmete omand läks lepingu kohaselt RKAS-ile üle 4. aprillil 2008.
Eeltoodud asjaoludel tekitas A. Prous DnB esindaja T. P.-le ebaõige ettekujutuse sellest, et
2.oktoobri 2008. a müügilepingu objektiks oleva inimese skaneerimise seadme ja kolme röntgenseadme omanik on müügilepingu sõlmimise hetkel Staford. Ühtlasi varjas A. Prous asjaolu, et nende esemete omand on varem üle antud RKAS-ile. A. Prous sai selliselt 5 732 872 krooni 30 senti (366 397 eurot 32 senti) varalist kasu, põhjustades DnB-le samas summas varalist kahju. Nimelt kandis DnB osutatud summa 3. oktoobril 2008 müügilepingu alusel Stafordi pangakontole.
Maakohtu otsus
6.Harju Maakohtu 21. aprilli 2014. a otsusega tunnistati A. Prous KarS § 209 lg 2 p 2 järgi süüdi ja teda karistati 1 aasta ning 2 kuu pikkuse vangistusega, mis jäeti KarS § 73 alusel tingimisi 3aastase katseajaga täitmisele pööramata.
7.Maakohus märkis, et süüdistuse kohaselt seisnes pettus selles, et A. Prous lõi DnB esindajas T. P.s ebaõige ettekujutuse, justkui oleksid kehaskaneerimisseade ja röntgenseadmed Hotronicu või Stafordi omandis, varjates nende müüki RKAS-ile. Vaidlust ei ole selle üle, et Hotronic ja RKAS sõlmisid 31. märtsil 2008 müügilepingu, millega Hotronic müüs samad seadmed RKAS-ile. Kahtlust ei ole ka selles, et turvakontrolliseadmete omand läks 4. aprillist 2008 RKAS-ile. A. Prous pidi aru saama, et seadmete omanik ei saanud enam olla ei Hotronic ega Staford. A. Prous esitas DnB-le ebaõigeid andmeid, luues DnB-le ebaõige ettekujutuse, nagu oleks turvakontrolliseadmete omanik A. Prousi kontrolli all olev ettevõte. Olles teadlik, et turvakontrolliseadmed kuulusid RKAS-ile, alustas A. Prous 2008. a suvel DnB-ga läbirääkimisi samade seadmete müügi ja liisimise üle. Läbirääkimised päädisid sellega, et 2. oktoobril 2008 müüs Staford seadmed DnB-le, kes liisis need samal päeval Hotronicule. A. Prousi eesmärk oli saada oma firmadele tagatiseta finantseering. Kaitseväide, mille kohaselt oli DnB müügi- ja liisingulepingut sõlmides teadlik, et Hotronic on seadmed RKAS-ile müünud, ega omistanud sellele tähtsust, on paljasõnaline. Mõlemad A. Prousiga suhelnud DnB liisinguhaldurid, kelle ütlustes pole alust kahelda, kinnitasid kohtus, et kõnesoleva müügitehingu puhul olid tagatisvaraks kehaskaneerimisseade ja kolm röntgenseadet, mis asusid Viru Vanglas. Mõlemad tunnistajad kinnitasid, et tagatisvara oli liisingufirma jaoks oluline. Kuna A. Prousi väitel oli
tegemist riigisaladuse all oleva objektiga, siis tagatisvara olemasolu kohapeal ei kontrollitud. Raha pidi liisingufirma kandma Stafordi kontole, mis ei olnud DnB jaoks kummaline, sest see oli samuti A. Prousi kontrollitav ettevõte. Tunnistaja väitel selgitas A. Prous, et RKAS-il ei olnud eelarves raha seadmete ostuks, mistõttu seadmed on renditud Viru Vanglale ja viimane ostab seadmed välja nelja aasta jooksul. Ei saa nõustuda kaitsja väitega, justkui oleks DnB müügi- ja liisingulepingut sõlmides teadnud, et Hotronic on seadmed müünud RKAS-ile. Kohtule on esitatud Gate Technologies Ltd. arve Hotronicule ühe kehaskanneri ja kolme röntgenseadme ostmise kohta summas 246 550 naela. Sama arve oli liisingulepingu aluseks. Juhul, kui DnB-le oleks esitatud ka müügileping RKAS-iga, nagu kaitsja väidab, polnuks liisinguandjal pruukinud e-kirjas pärida seadmete oluliste andmete kohta, sest sellised andmed olid müügilepingus. DnB küsis Hotronicult RKAS-iga sõlmitud lepinguid liisingumaksetega hilinemisel ja alles
26.jaanuaril 2010 faksiti seadmete müügileping DnB-le. Seega on nii tunnistajate ütluste kui ka kirjavahetusega tõendatud, et A. Prous, esindades lepingueelsetel läbirääkimistel ühtaegu nii Stafordi kui ka Hotronicut, viis DnB töötajad eksitusse ja lõi mulje, nagu oleks RKAS-ile müüdud turvakontrolliseadmed endiselt tema juhitava ettevõtte omandis. Asjaolul, et A. Prous oli valmis liisingumakseid tasuma ja tegi seda ligi pooleteise aasta vältel, ei ole tähtsust.
DnB sattus A. Prousi esitatud ebaõigete andmete tõttu eksimusse ja tegi eksimuse mõjul varakäsutuse, kandes Stafordi kontole 5 732 872 krooni 30 senti ehk 366 397 eurot 32 senti. DnB oli müügilepingut ja liisingulepingut sõlmides teadlik, et seadmed asusid Viru Vanglas ja liisingulepingu alusdokumendiks oli Gate Technologies Ltd. 27. märtsi 2008. a arve. Paljasõnaline ja tunnistajate ütlustega ümber lükatud on kaitsja väide, et poolte vahel sõlmitud liisinguleping ja müügileping olid näilikud, sest poolte tegelik eesmärk oli sõlmida laenuleping, ja et DnB ning Hotronicu tavapärane praktika oligi sõlmida laenulepingute asemel liisingulepinguid. Ei ole eluliselt usutav, et DnB esindajatel oleks olnud põhjus sõlmida A. Prousiga tagatiseta lepingut. A. Prous ei pöördunud mitte panga, vaid liisingufirma poole. Viimase ülesanne oli juba nimest tulenevalt liisingute, mitte laenude väljastamine. Kohtus uuritud e-kirjad tõendavad, et liisingufirma oli huvitatud tagatisvara olemasolust ja küsis nii asjakohaseid ostudokumente kui ka liisitava vara seerianumbrit või tehasetähist. Seadmete kui tagatise vajadust on kinnitanud ka DnB tolleaegsed töötajad. Samuti näitab tehingu olemust liisingueseme üleandmise-vastuvõtmise akt, mille kohaselt omandas liisingufirma seadmed Hotronicu huvides ja volitas viimast need ka vastu võtma. DnB-l oli äratuntav oluline huvi omandi ülemineku vastu. Tagatisvara hoolikamal kontrollimisel võinuks A. Prousi pettus ilmneda juba enne lepingu sõlmimist. Samas ei ole oluline,
miks
petetu
petjat
uskus.
DnB
tugines
liisingulepingu
sõlmimisel
kliendi
usaldusväärsusele, mis põhines A. Prousiga seotud ettevõtete eelneval käitumisel.
9.Staford esitas DnB-le arve süüdistuses märgitud summa ülekandmiseks ja DnB kandis Stafordile selle summa üle. 3. oktoobril 2008 laekus Stafordi kontole 5 732 872 krooni 30 senti. Sellest summast 3 000 000 krooni kanti Hotronicu kontole ja 2 000 000 krooni eest osteti AS-i Hotronic
Grupp aktsiaid. A. Prousi pettuse tulemina vähenes DnB vara süüdistuses märgitud summa võrra ja A. Prousi juhitava äriühingu vara suurenes sama summa võrra. KarS §-s 209 sätestatud kuriteokoosseisu täitmise seisukohalt ei ole oluline, kas saadud rahast kavatseti mingi osa tagasi maksta või mitte. Samuti ei ole oluline, milline on liisitud vara väärtus praegu. Kelmuse objektiivse koosseisu täitmiseks ei pea süüdlane vara vahetult endale võtma ja see võib minna ka kolmanda isiku vara hulka (Riigikohtu otsus asjas nr 3-1-1-114-12). On tuvastatud, et tehingu tulemusel said A. Prousi juhitavad äriühingud vabu käibevahendeid. Nii Stafordi kui ka Hotronicu varaline seisund on süüteo tulemusel paranenud.
10.Asjakohane ei ole kaitsja väide, justkui tuleks A. Prous õigeks mõista ainuüksi seetõttu, et Stafordi
suhtes
on
kriminaalmenetlus
lõpetatud.
Stafordi
suhtes
lõpetati
menetlus
kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 199 lg 1 p 2 alusel aegumise tõttu. A. Prousi tegu ei ole aegunud, kuna aegumise katkestas kahtlustatavale tõkendi (elukohast lahkumise keelu) kohaldamine 19. septembril 2012. Apellatsioon
11.Harju Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni A. Prousi kaitsja vandeadvokaat Rainer Kuulme, kes taotles maakohtu otsuse tühistamist ja süüdistatava õigeksmõistmist või alternatiivselt kriminaalasja saatmist uueks arutamiseks esimese astme kohtule. Ringkonnakohtu otsus
12.Tallinna Ringkonnakohtu 24. septembri 2014. a otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata.
13.Ringkonnakohus märkis, et maakohus analüüsis põhjalikult kõiki kaitseargumente ja on need kohtuistungil uuritud tõenditega kummutanud. Ei ole alust tõendeid ümber hinnata. Asjas ei ole kõrvaldamata kahtlusi, mida tuleks tõlgendada süüdistatava kasuks. Erinevalt apellandist leidis kohtukolleegium, et maakohus ei ole A. Prousile esitatud süüdistuse piiridest väljunud.
14.Kohtuistungil uuritud tõendid ei kinnita apellandi väidet, et süüdistatav esitas DnB-le enne müügi- ja liisingulepingu sõlmimist Hotronicu ja RKAS-iga sõlmitud turvakontrolliseadmete müügi lepingu. Kuna A. Prous esitas DnB-le üksnes AS-ile Hotronic väljastatud Gate Technologies Ltd. arve, mis oli ka 2. oktoobri 2008. a müügilepingu aluseks, viiski ta DnB töötajad eksimusse, luues mulje nagu oleks RKAS-ile müüdud ja Viru Vanglas asuvad turvakontrolliseadmed endiselt tema juhitava ettevõtte omandis. Tunnistaja ütlustega on tõendatud, et liisingulepingu sõlmimisel on tagatisvara oluline ja DnB töötajad ei teadnud, et seadmed, mida A. Prous liisida soovis, ei kuulu tema kontrolli all olevatele ettevõtetele. Lisaks on tunnistajad kohtus kinnitanud, et turvakontrolliseadmete müügist RKAS-ile said nad teada alles
pärast seda, kui Hotronicul tekkisid raskused liisingumaksete tasumisel. Jättes DnB-le esitamata Hotronicu ja RKAS-i vahel sõlmitud turvakontrolliseadmete müügi lepingu, tekitas A. Prous DnB esindaja T. P.-le ebaõige ettekujutuse, et 2. oktoobri 2008. a müügilepingu objektiks olevate turvakontrolliseadmete omanik on Staford. Sellega kallutas A. Prous T. P.-d sõlmima müügilepingut (ja ka liisingulepingut), kuigi teadis, et Staford ei saa täita võlaõigusseaduse (VÕS) § 208 lg-st 1 tulenevat kohustust anda liisinguandjale üle turvakontrolliseadmete omand.
15.Kuigi ei ole tuvastatav, et A. Prous oleks 2. oktoobri 2008. a lepingust isiklikult kasu saanud, on tõendatud, et Staford arve alusel tasus DnB süüdistuses märgitud summa Stafordi pangakontole. Sellest summast 3 000 000 krooni kanti edasi Hotronicule ja 2 000 000 krooni eest osteti AS-i Hotronic Grupp aktsiaid. Stafordi arve tasumisega tekkis DnB-l varaline kahju 5 732 872 krooni 30 senti. Selliselt tekitas A. Prous vabad käibevahendid Hotronicule. See ongi käsitatav varalise kasuna. Nagu maakohus õigesti leidis, tekkis DnB-l varaline kahju tehingute tegemise hetkel ja asjaolu, et süüdistatav oli valmis liisingumakseid tasuma, tehes seda ligi pooleteise aasta vältel, ei ole kelmuse koosseisu täitmise seisukohalt tähtis.
16.Põhjendamatu on kaitsja etteheide, et menetlus maakohtus ei olnud õiglane. Maakohus käsitles süüdistatava terviseseisundiga seotud probleeme mitmel istungil. Kohus andis süüdistatavale võimaluse paluda kohtuliku uurimise ajal vaheaegu ja lühendada istungipäevi. Samas ei nähtu kriminaaltoimikust, et süüdistatav või tema kaitsja oleksid kohtumenetluse käigus esitanud taotlusi maakohtu ajaplaneerimise peale või kaebusi süüdistatava tervisliku olukorra halvenemise kohta. Väide, et kohustus kohtuistungitel osaleda põhjustas A. Prousile mittevajalikku kannatust ja valu, olles vastuolus KrMS § 9 lg-ga 3, on esimest korda esitatud alles apellatsioonis.
17.See, et maakohus keeldus vastu võtmast kaitsja esitatud uusi tõendeid, ei kujutanud endast kriminaalmenetlusõiguse rikkumist, sest need tõendid ei olnud seotud A. Prousile esitatud süüdistusega.
KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
Kassatsioon
18.Tallinna Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni A. Prousi kaitsja vandeadvokaat R. Kuulme, kes taotleb nii ringkonnakohtu kui ka maakohtu otsuse tühistamist ja süüdistatava õigeksmõistmist või alternatiivselt kriminaalasja saatmist uueks arutamiseks esimese astme kohtule teises kohtukoosseisus. Menetluskulud palub kaitsja jätta riigi kanda.
19.Kassaator märgib, et ringkonnakohus ei ole apellatsioonis esile toodud menetlusõiguse olulisi rikkumisi sisuliselt käsitlenud, jättes seega maakohtu vead kõrvaldamata. Ringkonnakohus on
sarnaselt maakohtuga kohaldanud ebaõigesti ka materiaalõigust ning jätnud otsuses käsitlemata kaitsja väited materiaalõiguse ebaõige kohaldamise kohta.
20.Kohtud on A. Prousi süüdi tunnistades väljunud KrMS § 268 lg 1 nõudeid eirates süüdistuse piiridest. Süüdistuse kohaselt tekitas A. Prous T. P.-le ebaõige ettekujutuse, et seadmete omanik on müügilepingu sõlmimise hetkel Staford. Maakohus on aga süüdistuse piirest väljudes käsitanud pettusena ebaõige ettekujutuse loomist sellest, et seadmed on kas Hotronicu või Stafordi omandis. Ringkonnakohtu otsus on selles küsimuses vastuoluline, kuna esmalt märgib ringkonnakohus õigesti, et süüdistusaktis heideti A. Prousile ette just seda, et ta esitas DnB-le ebaõigeid andmeid, nagu oleks seadmete omanik Staford. Vastuolus eelnevaga on ringkonnakohus märkinud aga ka seda, nagu oleks A. Prousile ette heidetud ebaõige ettekujutuse loomist, et turvakontrolliseadmed on A. Prousi juhitava ettevõtte (mitte konkreetselt Stafordi) omandis. Kohus on seega asunud süüdistust omal initsiatiivil parandama. Prokuratuuri esitatud süüdistuse põhjal ei oleks olnud võimalik A. Prousi süüdi tunnistada. Nimelt leidis kohtumenetluses tõendamist, et sõlmitud lepingute üheks alusdokumendiks oli Gate Technologies Ltd. arve, millest nähtuvalt ostis seadmed mitte Staford, vaid hoopis Hotronic. Seega oli DnB 2. oktoobri 2008. a müügilepingu ja liisingulepingu sõlmimisel teadlik ja nõus, et Staford ei ole seadmete omanik. Seetõttu ei saanud A. Prous ainuüksi Gate Technologies Ltd. arvet silmas pidades esitada DnB-le valeandmeid, justkui oleks seadmete omanik Staford. Eelviidatud osas on kohtuotsus vastuoluline, kuna jääb arusaamatuks, kas A. Prous väitis kohtute arvates DnB esindajale seda, et seadmed kuuluvad Hotronicule, või seda, et need on Stafordi omad.
21.Lugedes paljasõnaliseks kaitsja seisukoha, mille kohaselt oli DnB müügilepingut ja liisingulepingut sõlmides teadlik, et Hotronic on seadmed RKAS-ile müünud, ja et DnB-le anti üle ka Hotronicu ja RKAS-i vahel sõlmitud müügileping, ei ole kohtud käsitlenud järgmisi kaitsja kohtukõnes toodud argumente.
22.Esiteks nähtub 2. oktoobri 2008. a lepingutest ja nende alusel koostatud üleandmise-vastuvõtmise aktist, et lepingute objektiks olevad seadmed asusid Viru Vanglas, s.t seadmete otsest ega kaudset valdust DnB-le ega Hotronicule üle ei antud, ehkki see on asjaõigusseaduse (AÕS) § 92 kohaselt vallasomandi tekkimise eeldus. Seega ei leppinud pooled kokku, et seadmete omand läheb DnBle. Ka kohtus tunnistajana üle kuulatud DnB töötajad kinnitasid DnB teadlikkust asjaolust, et seadmed asuvad Viru Vanglas. DnB töötajad ei ole selgitanud, mil viisil pidi seadmete omandiõigus DnB-le üle minema.
23.Teiseks nähtub enne 2. oktoobri 2008. a lepingute sõlmimist DnB-le üle antud Gate Technologies Ltd. arvest, et seadmeid ei olnud ostnud mitte Staford, vaid Hotronic. T. P. ütluste kohaselt esitati just see arve DnB-le enne liisingulepingu sõlmimist ja see arve oli ka lepingute sõlmimise alus. Seega oli DnB-le teada, et Staford ei ole seadmete omanik.
24.Kolmandaks nähtub A. Prousi 25. juuli 2008. a e-kirjast E. K.-le, et selles ei räägita seadmete rentimisest, vaid müügist Viru Vanglale. Ka T. P. kinnitas kohtus, et talle teadaolevalt pidi Viru Vangla tasuma seadmete eest 4 aasta jooksul. Samuti on T. P. kohtus kinnitanud, et DnB oli nõus seadmete müügiga Viru Vanglale, märkides, et juhul, kui seadmete eest tasumise aeg oleks olnud 4 aastat, siis oleks DnB jaoks kõik korras olnud. Seejuures ei ole oluline, et seadmete eest tasumise ajavahemikuna on meilisõnumis ekslikult nimetatud 4 aastat (tegelikult oli see lühem). Oluline on see, et DnB-le oli teada, et seadmed olid müüdud RKAS-ile. E. K. ja T. P. ütluste kohaselt finantseeriti Hotronicut varem tuvastatud rahavoo alusel, mitte seetõttu, et seadmed olid tagatiseks. 25. juuli 2008. a e-kirjast nähtub ka poolte varasem praktika, mille kohaselt läks eseme omandiõigus liisingulepingu sõlmimisel üle mitte DnB-le, vaid seadme kolmandast isikust tellijale ja DnB oli sellega nõus.
25.Neljandaks ilmneb T. P. 30. septembri 2008. a meilisõnumist A. Prousile, et müüja nime (Staford) on vaja ainuüksi lepingu vormistamiseks. T. P. ei küsi dokumente, mis tõendaksid Stafordi omandiõigust seadmetele. Tunnistajate ütluste kohaselt piisas DnB-le krediidi väljastamiseks Hotronicu (mitte Stafordi) nimele esitatud Gate Techologies Ltd. arvest.
26.Viiendaks ei saa pidada usaldusväärseteks T. P. ütlusi, justkui ei oleks A. Prous DnB-le enne liisingulepingu sõlmimist Hotronicu ja RKAS-i vahel sõlmitud lepingut üle andnud põhjendusega, et leping on kaetud riigisaladusega.
27.Kuuendaks on T. P. nii selles kriminaalasjas kui ka tsiviilasjas nr 2-11-9843 antud ütlustes kinnitanud, et DnB jaoks ei olnud sisulist vahet, kas müüja on Staford või Hotronic, kuna DnB võttis krediidiriski Hotronicu kui liisinguvõtja vastu. Seega ei saanud A. Prous luua DnB-le ebaõiget ettekujutust, et seadmete omanik on Staford, sest DnB-le ei olnud see asjaolu liisingulepingu sõlmimisel tähtis. Samuti on T. P. märkinud, et krediidi andmisel Hotronicule ei lähtunud DnB krediidikomitee seadmetest ega nende kuuluvusest ning kui Hotronic oleks liisingulepingut täitnud, siis ei oleks DnB jaoks üldse tekkinud küsimust seadmete omandiõigusest. Hotronicule finantseeringu andmisel lähtuti T. P. ütluste kohaselt vaid Hotronicu maksevõimest, s.t finantseerimine toimus rahavoo alusel. Seega ei olnud DnB jaoks tähtis, kellele seadmed liisingulepingu sõlmimise ajal kuulusid.
28.Seitsmendaks on kõik tunnistajatena üle kuulatud DnB tolleaegsed töötajad kinnitanud, et liisingulepingute puhul on tavapärane, et pärast liisingulepingu ülesütlemist pöördutakse esimese asjana liisinguvõtja või vara valdaja poole nõudega liisinguvara liisinguandjale üle anda. DnB-le oli liisingulepingu sõlmimise ajal teada, et vara asub Viru Vanglas. Ometigi ei nõudnud DnB kordagi Viru Vanglalt seadmete üleandmist. See asjaolu kinnitab täiendavalt, et DnB oli juba liisingulepingut sõlmides teadlik, et seadmed on müüdud RKAS-le.
29.Tsiviilasjas nr 2-11-9843 tuvastasid nii maakohus, ringkonnakohus kui ka Riigikohus, et A. Prous
ei käitunud pettuslikult (vt Riigikohtu otsus asjas nr 3-2-1-62-13, p 24). Kõnealuses kriminaalasjas ei ole kohtud tsiviilasjas tehtud lahendeid käsitlenud.
30.Kohtud on jätnud sisulise tähelepanuta tõendid selle kohta, et pooled ei sõlminud
2.oktoobril 2008 tavapärast liisingulepingut. Ka Riigikohus on asjas nr 3-2-1-62-13 tehtud otsuse punktis 23 rõhutanud, et tuvastatud asjaolude järgi ei olnud DnB ja Hotronicu sõlmitud leping majanduslikus mõttes tavapärane liisinguleping, kus liisinguandja omandab kolmandalt isikult liisinguvõtja jaoks liisingueseme ja annab selle seejärel liisinguvõtja kasutusse.
31.Kohtud rikkusid kriminaalmenetlusõigust ka sellega, et tuginesid tunnistajate ütlustele valikuliselt, jättes kõrvale A. Prousi õigustavad ütlused. Võrreldes tunnistajate ja süüdistatava ütlusi nähtub, et ainuke lahknevus on küsimuses, kas A. Prous esitas enne DnB-ga müügi- ja liisingulepingu sõlmimist DnB-le RKAS-iga sõlmitud müügilepingu või mitte. Arusaadavatel põhjustel ei soovinud DnB töötajad E. K. ja T. P. kohtuistungil RKAS-iga sõlmitud müügilepingu saamist selgesõnaliselt kinnitada. Samas nähtub aga nende ütlustest kogumis, et tegelikult oli RKAS-iga sõlmitud müügileping DnB-le esitatud juba enne 2. oktoobri 2008. a lepingute sõlmimist.
32.Kuna DnB-le olid teada kõik turvakontrolliseadmete müügiga seotud olulised asjaolud, ei saa rääkida ka pettusest. Eelnevat silmas pidades on ilmne, et DnB ja Stafordi vahel sõlmitud müügileping ning DnB ja Hotronicu vaheline liisinguleping on näilikud tehingud (samale seisukohale asusid kohtud ka tsiviilasjas nr 2-11-9843). DnB ja Hotronicu tegelik tahe oli suunatud laenulepingu sõlmimisele Stafordi kaudu. Tehingu tegelikest asjaoludest olid teadlikud ja sellega nõus kõik skeemis osalejad (sh DnB).
33.Maakohus on otsuses mh märkinud, et kui DnB-le esitati müügileping, poleks liisinguandjal pruukinud e-kirjas pärida seadmete oluliste andmete kohta, sest sellised andmed olid juba olemas müügilepingus. Selline põhjendus on väär, sest kohtu viidatud e-kirjas palus T. P. A. Prousilt seadmete
kohta
seerianumbreid/tehasetähist.
Selliseid
andmeid
RKAS-iga
sõlmitud
müügilepingus ei ole.
34.Varalist kahju ei tekkinud, kuna DnB sai varakäsutust tehes (raha Stafordi pangakontole kandes) varalises kasus väljenduva õiguse: Hotronic võttis liisingulepinguga endale rahalise kohustuse tagastada DnB-le varakäsutusega võrdne summa, millele lisandusid intressid. Ühtlasi on DnB saanud Hotronicult raha summas (koos intressidega ligi 200 000 eurot), mis ületab seadmete võimalikku turuväärtust. Seega ei ole DnB-le seadmetest ilmajäämisega kahju tekkinud. Kassatsioonivastus
35.Prokuratuur palub jätta kassatsiooni rahuldamata ja ringkonnakohtu otsuse muutmata.
36.Kassatsioonivastuses leitakse, et maakohus on põhjalikult analüüsinud A. Prousi pettuslikku käitumist ja korrektselt tuvastanud, et A. Prous viis kannatanu ebaõigeid andmeid esitades eksimusse, mille tagajärjel sõlmis kannatanu süüdistuses nimetatud lepingud. A. Prous jättis eksliku mulje, et seadmed on tema kontrolli all oleva äriühingu omandis. Tunnistaja T. P. on kohtule selgitanud, et A. Prous esitas DnB-le seadmete tootja arve, millelt nähtus, et seadmete ostjaks oli Hotronic. Müügilepingu sõlmimisele eelnenud vestluses A. Prousiga lepiti kokku, et müügihind tasutakse Stafordile ja Hotronic müüb seadmed enne Stafordile. Kohtule on esitatud ka
37.Riigikohtu otsuses asjas nr 3-2-1-62-13 väljendatud seisukohad tsiviilkohtumenetluses tuvastatu kohta pole kõnealuses kriminaalasjas siduvad. Kriminaalasjas kogutud tõendid viitavad sellele, et A. Prous kavandas süüdistuses nimetatud seadmete müügi ja liisimise skeemi eesmärgiga petta DnB-lt välja tagatiseta raha. Tsiviilkohtumenetluses see ei ilmnenud, sest seal kehtib teine tõendamisstandard.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
38.Selle kriminaalasja keskmes on vaidlus kahe küsimuse üle: 1) kas DnB esindaja T. P., kui ta
2.oktoobril 2008 DnB nimel Hotronicuga turvakontrolliseadmete liisingulepingu ja Stafordiga nendesamade seadmete müügilepingu sõlmis, teadis, et lepingute objektiks olevad seadmed ei ole Stafordi omandis, ja 2) kas turvakontrolliseadmete kuuluvus oli selline asjaolu, mis määras või kujundas DnB esindaja otsust lepingud sõlmida, s.o kas tegemist oli varalise kasu saamise suhtes põhjusliku asjaoluga (vt selle kohta Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 26. novembri 2009. a otsus asjas nr 3-1-1-98-09, p 13).
39.Süüdistusversiooni kohaselt nõustus T. P. DnB esindajana sõlmima turvakontrolliseadmete liisingulepingu Hotronicuga ja samade seadmete müügilepingu Stafordiga üksnes seetõttu, et A. Prous oli talle loonud ebaõige ettekujutuse. Ja nimelt sellest, nagu kuuluksid need seadmed müügilepingu sõlmimise ajal Stafordile. T. P. lähtus lepingut sõlmides teadmisest, et DnB saab Hotronicule liisitavate seadmete omanikuks ja seega on need kasutatavad tagatisena, kui Hotronic peaks liisingulepingust tulenevat maksekohustust rikkuma. Kui T. P. oleks teadnud, et tegelikult seadmed tagatise nõuetele ei vasta (kuna Staford ei saa nende omandit DnB-le üle anda), poleks DnB lepinguid sõlminud ja Stafordile 5 732 872 krooni 64 senti (366 397 eurot 34 senti) üle kandnud. DnB ei soovinud anda Hotronicule tagatiseta laenu.
40.Kaitseversiooni järgi olid aga 2. oktoobril 2008 sõlmitud liisinguleping ja müügileping näilikud (TsÜS § 89), sest pooled soovisid nendega varjata laenulepingut, mis DnB ja Hotronicu vahel tegelikult sõlmiti. Selle versiooni kohaselt teadsid DnB esindajad, sh T. P., et müügilepingu ja
liisingulepingu objektiks olevad seadmed Stafordile ei kuulu ja tagatisvara moodustada ei saa. DnB sõlmis lepingud, kuna oli huvitatud Hotronicule kui pikaajalisele ja usaldusväärsele lepingupartnerile laenu andmisest, et teenida sellelt intressitulu. DnB andis Hotronicule laenu üksnes viimase rahavoo alusel ja seadmed laenu tagatisena polnud DnB jaoks olulised. Umbes pooleteise aasta vältel pärast 2. oktoobri 2008. a liisingulepinguna vormistatud laenulepingu sõlmimist tasus Hotronic DnB-le nõuetekohaselt lepingujärgseid makseid, tagastades DnB-lt saadud 366 397 eurost 34 sendist koos intressidega 199 974 eurot 15 senti. Maksete tasumine katkes seetõttu, et Hotronic muutus maksejõuetuks.
41.KrMS § 363 lg 5 kohaselt ei või Riigikohus tuvastada faktilisi asjaolusid. Samas on Riigikohus KrMS § 362 p 2 alusel pädev tühistama kohtuotsuse, kui tuvastatakse kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine. Kriminaalmenetlusõiguse järgimise kontroll hõlmab ka kassatsioonikohtu järelevalvet
selle
üle,
kas
kohtud
on
faktiliste
asjaolude
tuvastamisel
järginud
kriminaalmenetlusõiguse norme, sh selle üle, kas kohtuotsuse põhjendustest tulenevalt on kohtu seisukohad selged, ammendavad ja vastuoludeta (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 19. juuni 2008. a otsus asjas nr 3-1-1-33-08, p-d 7 ja 8 ning 30. juuni 2014. a otsus asjas nr 3-1-1-14-14, pd 719 ja 902).
42.Selles asjas on nii maa- kui ka ringkonnakohus rikkunud KrMS § 3051 lg-st 1 tulenevat kohtulahendi põhistamise kohustust. Maakohus jättis mitmed olulise tähtsusega kaitseväited sisuliselt analüüsimata ega ole kõrvaldanud nendest tulenevaid kahtlusi süüdistusversiooni paikapidavuses. Kohtuotsuse argumentatsioon on lünklik. Ringkonnakohus nendele vigadele tähelepanu ei pööranud, vaid piirdus peaasjalikult maakohtu seisukohtade kordamisega, apellatsiooni argumentidesse sisuliselt süvenemata. Kohtuotsused on ebajärjekindlad küsimuses, milline oli A. Prousi poolt DnB esindajale väidetavalt loodud ebaõige ettekujutuse sisu. Kolleegium märgib siinjuures, et esimese ja teise astme kohus pole pööranud ka tähelepanu kaitsja esitatud ning maakohtu poolt tõendina vastu võetud kohtuotsustele tsiviilasjas nr 2-119843.
43.Kohtud on väljendanud vastukäivaid seisukohti, kas A. Prousi poolt DnB esindajale loodud ebaõige ettekujutuse sisuks oli see, et turvakontrolliseadmed kuuluvad Stafordile, või see, et seadmete omanik on kas Staford või Hotronic. Nii on maakohus muu hulgas märkinud: " [s]üüdistuse kohaselt seisnes pettus selles, et A. Prous lõi AS DnB Liising (edaspidi DNB) esindajas T. P.-s tegelikest asjaoludest ebaõige ettekujutuse, s.t esitas liisinguandjale selgitusi nii suuliselt kui meili teel ning ostuarvega, justkui oleksid kehaskaneerimise seade ja X-Ray seadmed AS Hotronicu (edaspidi Hotronic) või OÜ Staford & KO (edaspidi Staford) omandis ning varjas asjaolu, et liisingusse pakutavad esemed on juba müüdud Riigi Kinnisvara AS-ile (edaspidi RKAS)." (kohtutoimik (KoTo), kd 3, tl 170) Kolleegium märgib, et süüdistuses ei ole märgitud, nagu oleks A. Prous esitlenud DnB-le seadmete ühe võimaliku omanikuna Hotronicut. Ka
järgnevas tekstis on maakohus tõdenud, et "DNB-le oli lepingueelsetel läbirääkimistel ja müügilepingu sõlmimisel nii A. Prousi selgituste kui esitatud meilide näol loodud ettekujutus, et turvakontrolli seadmete omanikuks on A. Prousi kontrolli all olev ettevõte." (KoTo, kd 3, tl 170 pöördel) A. Prousi kontrolli all oleva ettevõttena käsitati seejuures nii Stafordi kui ka Hotronicut. Seda, et A. Prous lõi ebaõige ettekujutuse turvakontrolliseadmete kuulumisest "tema juhitavale ettevõttele" (mitte tingimata Stafordile), on märgitud ka maakohtu otsuse leheküljel 8 (KoTo, kd 3, tl 171 pöördel). Ringkonnakohus märkis otsuse punktis 8: "/.../ nii tunnistajate E. K. ja T. P. ütlustega kui kirjalike tõenditega on tõendatud, et süüdistatav, esinedes lepingueelsetel läbirääkimistel üheaegselt nii OÜ Staford & KO kui AS Hotronic seadusliku esindajana, viis pangatöötajaid eksitusse ning lõi mulje, nagu oleksid RKASi-le müüdud turvakontrolli seadmed endiselt tema juhitava ettevõtte omandis." (KoTo, kd 4, tl 38) Järgnevalt kordas ringkonnakohus sama seisukohta: "Tunnistaja E. K. ütlustega on leidnud tuvastamist, et liisinglepingu sõlmimisel on tagatisvara seadmete näol oluline ning tal ei olnud aimu, et seadmed, mida A. Prous liisida soovis, ei kuulu tema kontrolli all olevatele ettevõtetele." (KoTo, kd 4, tl 38). Erinevalt eelmärgitust tõdes aga ringkonnakohus oma otsuse punkti 9 viimases lõigus järgmist: "[j]ättes AS-ile DnB Liising esitamata AS-i Hotronic ja RKAS-i vahel 31.03.2008 sõlmitud turvakontrolliseadmete müügilepingu, tekitaski A. Prous AS-i DnB Nord Liising esindajale T. P.le
ebaõige
ettekujutuse
selles,
et
müügilepingu
nr
093842
objektiks
olevate
turvakontrolliseadmete omanik on müügilepingu sõlmimise hetkel OÜ Staford & KO."
44.Arvestades A. Prousile esitatud süüdistuse sisu, peab kolleegium eelmises punktis kirjeldatud vastuolu kohtuotsustes oluliseks. Lähtudes maa- ja ringkonnakohtu tuvastatust, ei väitnud A. Prous DnB-le, et turvakontrolliseadmete omanik on kindlasti Staford. Omanik võis olla kas Staford või Hotronic. Kohtuotsustest ei nähtu, kuidas sai selline teave kutsuda kannatanus esile süüdistuses kirjeldatud eksimuse. Kui DnB esindaja teadis, et seadmete omanik võib olla ka Hotronic, mitte Staford, pole kohtute tuvastatut arvesse võttes selge, kuidas tekkis DnB esindajal väidetav
tõsikindel
ettekujutus,
et
Stafordil
on
võimalik
müügileping
täita
ja
turvakontrolliseadmete omand DnB-le üle anda. Ühtlasi ei nähtu kohtuotsustest, miks pidanuks DnB, kui ta oli huvitatud seadmete omandamisest, sõlmima lepingud seadmete liisimiseks Hotronicule ja liisitavate seadmete ostmiseks Stafordilt olukorras, kus A. Prousilt saadud info kohaselt võis seadmete omanik olla just Hotronic, mitte Staford. DnB selline käitumine võiks olla seletatav sellega, kui pooled pidasid 2. oktoobri 2008. a müügilepingut sõlmides silmas, et Staford
võtab
müügilepinguga
võlaõigusliku
kohustuse
võõrandada
DnB-le
turvakontrolliseadmed, mille ta alles tulevikus (Hotronicult) omandab. Müügilepingu sellist sisu pole kohtud aga kindlaks teinud. Kohtud pole tuvastanud, millal Staford 2. oktoobri 2008. a müügilepingus nimetatud seadmed DnB esindaja ettekujutuse kohaselt omandas või omandama pidi.
45.Isegi kui eeltoodud vastuolu oleks võimalik kõrvale jätta ja lähtuda ringkonnakohtu otsuse punkti
9 viimasest lõigust, mille kohaselt oli A. Prousi poolt kannatanule loodud ebaõige ettekujutuse sisuks see, et seadmed kuuluvad Stafordile, ei saa kohtuotsuste põhjendusi veenvateks pidada. Põhjendades süüdistusversiooni eelistamist, tuginesid kohtud esmajoones DnB töötajate tunnistajatena antud ütlustele, nende usaldusväärsust sisuliselt käsitlemata, samuti mõningatele kaudsetele tõenditele, nt e-kirjadele, milles DnB soovis turvakontrolli seadmete kohta teatavaid tehnilisi andmeid (seerianumber lepingu jaoks). Ühtlasi tõdesid kohtud, et kaitseversioon pole eluliselt usutav. Samas, nagu juba sissejuhatavalt märgitud, on kohtud jätnud analüüsimata mitmed kaitseväited, mida kummutamata ei ole võimalik kõrvaldada kahtlusi süüdistusversiooni paikapidavuses. Esmajoones osutab kolleegium järgnevale.
46.Turvakontrolliseadmed, mille omandamisse DnB 2. oktoobri 2008. a lepingute sõlmimisel väidetavalt uskus, on vallasasjad. AÕS § 92 lg 1 sätestab, et vallasomand tekib vallasasja üleandmisega, kui võõrandaja annab asja valduse üle omandajale ja nad on kokku leppinud, et omand läheb üle omandajale. Seega eeldab vallasomandi üleminek osundatud sätte kohaselt lisaks asjaõiguskokkuleppe sõlmimisele ka seda, et võõrandaja annaks asja valduse omandajale üle. AÕS § 93 näeb ette, et kui asi on kolmanda isiku valduses, võib võõrandaja kokkuleppel omandajaga asja valduse üleandmise asendada väljanõudeõiguse loovutamisega omandajale. Käsitletavas asjas on kohtud tuvastanud, et DnB esindaja teadis 2. oktoobri 2008. a lepinguid sõlmides, et lepingute objektiks olevad seadmed asuvad Viru Vanglas ja nende valdaja ei ole Staford, vaid riik Viru Vangla kaudu. Seega ei saanud Staford seadmete valdust DnB-le üle anda ja tuvastatu kohaselt DnB müügilepingus nimetatud seadmete valdust ka ei omandanud. DnB teadis, et seadmed jäid ka pärast 2. oktoobri 2008. a müügilepingu ja liisingulepingu sõlmimist riigi (Viru Vangla) valdusse. Ühtlasi ei ole kindlaks tehtud sedagi, nagu oleks Staford loovutanud DnB-le seadmete väljanõudeõiguse (AÕS § 93). 2. oktoobri 2008. a müügileping (KoTo, kd 2, tl 69) sellist kokkulepet ei sisalda (lepingu punkt 3.1 räägib vaid müüja kohustusest anda ostjale hiljemalt 10. oktoobriks 2008 üle vara valdus) ja kohtuotsustest ei nähtu, et pooled sõlminuksid eraldi kokkuleppe väljanõudeõiguse loovutamise kohta. Seega asjaoludel, mida DnB esindaja kohtute poolt tuvastatu kohaselt 2. oktoobri 2008. a lepingute sõlmimisel teadis, ei saanud turvakontrolliseadmete omand objektiivselt DnB-le üle minna. Järelikult sai DnB esindajal tekkida süüdistuses nimetatud eksimus üksnes juhul, kui Staford ja DnB siiski sõlmisid AÕS §-s 93 nimetatud kokkuleppe või kui DnB - professionaalse liisinguandja - seadmete liisingu juht T. P. ei olnud teadlik vallasomandi tekkimise õiguslikest eeldustest. Kumbagi eelmises lauses nimetatud võimalust ei ole kohtud käsitlenud ega tuvastanud. Seda hoolimata sellest, et kaitsja osutas vallasomandi ülemineku eelduste puudumisele nii maakohtus peetud kaitsekõnes (KoTo, kd 3, tl 151) kui ka apellatsioonis (KoTo, kd 3, tl 180-181).
47.Kohtud on otsesõnu tuvastanud, et 2. oktoobri 2008. a liisingulepingu alusdokumendiks oli Gate Technologies Ltd. 27. märtsi 2008. a arve Hotronicule ühe kehaskanneri ja kolme röntgenseadme ostmiseks summas 246 550 Suurbritannia naelsterlingit. Kohtuotsustes puudub aga selgitus selle
kohta, kuidas sai DnB teha arvest, mille kohaselt oli seadmed ostnud Hotronic, järelduse, et samad seadmed kuuluvad hoopis Stafordile. Prokuratuuri kassatsioonivastuses viidatakse täiendavalt Hotronicu poolt Stafordile väljastatud müügiarvele 2009-M0667, mis väidetavalt lõi näiliku olukorra, justkui kuuluksid seadmed Stafordile. Kolleegium märgib, et kohtud pole oma põhistustes kassatsioonivastuses osutatud arvele tuginenud.
48.Kohtuotsustes ei ole käsitletud kelmuse subjektiivset koosseisu. Kohtud ei ole tuvastanud (isegi mitte konstateerinud) A. Prousi tahtlust kelmuse objektiivse koosseisu tunnustele vastavate asjaolude suhtes. Seejuures tuleb silmas pidada, et teisele isikule tegelikest asjaoludest ebaõige ettekujutuse loomine eeldas ja eeldab KarS § 209 kohaselt toimepanijalt vähemalt otsest tahtlust. Käesolevas asjas on süüdistatava tahtluse kindlakstegemiseks vaja muu hulgas tuvastada, kas A. Prous teadis (KarS § 16 lg 3), et turvakontrolliseadmete kuuluvus on selline asjaolu, mis määrab või kujundab DnB otsust lepingud sõlmida, või ei olnud DnB väidetav huvi seadmete omandamise vastu DnB esindajate käitumist ja muid asjaolusid arvestades A. Prousi jaoks piisavalt äratuntav.
49.Maakohus võttis käesolevas kriminaalasjas tõendina vastu tsiviilasjas nr 2-11-9843 tehtud Harju Maakohtu, Tallinna Ringkonnakohtu ja Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsused (KoTo, kd 2, tl 115136 pöördel ja tl 158 pöördel). Viidatud tsiviilasjas, milles ei ole küll veel jõustunud menetlust lõpetavat
lahendit,
käsitletakse
samuti
küsimust,
kas
A.
Prous
esitas
DnB-le
turvakontrolliseadmete kuuluvuse kohta valeandmeid ja kas DnB oli 2. oktoobri 2008. a lepinguid sõlmides teadlik, et ta seadmeid ei omanda. Kriminaalasja lahendanud kohtud ei ole hinnanud, kas ja kui, siis milline tähendus kõnealustel kohtuotsustel kriminaalasjas on. Ühtlasi kordab kolleegium Riigikohtu varasemat seisukohta, et võimalusel tuleb vältida niisugust üksteisega seotud asjade lahendamise tulemust, kus veenvate põhjendusteta on tuvastatud üksteist välistavad asjaolud, sest selline vastuoluline tulemus poleks kooskõlas kohtulahendi põhjendatuse ja veenvuse nõudega ning kahjustaks õigusemõistmise ja kohtu usaldusväärsust (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 16. jaanuari 2003. a määrus asjas nr 3-3-1-2-03, p 9 ja Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 4. juuni 2007. a otsus asjas nr 3-1-1-11-07, p 28 ning 18. juuni 2010. a otsus asjas nr 3-1-1-46-10, p 8.3.3).
50.Kolleegium leiab, et põhistamiskohustuse (KrMS § 3051 lg 1) eespool kirjeldatud rikkumised on piisavalt kaalukad, käsitamaks neid kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 tähenduses. Ühtlasi on vead maakohtu otsuse põhistuses kogumis sedavõrd arvukad ja ulatuslikud, et neid ei saa kõrvaldada apellatsioonimenetluses. Seetõttu tuleb KrMS § 362 p-st 2 ja § 361 lg 1 p-st 6 ning § 361 lg-st 2 ja § 341 lg-st 2 juhindudes nii ringkonnakohtu kui ka maakohtu otsus tühistada ja saata kriminaalasi uueks arutamiseks maakohtule teises kohtukoosseisus. Kassatsioon - selles esitatud alternatiivne taotlus - tuleb rahuldada.
51.Andmeid kassatsioonimenetluse kulude kohta pole Riigikohtule esitatud. Lea Kivi, Jüri Ilvest, Eerik Kergandberg /allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.